Pühapäevane Pariis laisklebara sügise päikeses tül Riia Luxembourgi aia, rohelistel toolidel ja isegi arvututes tänavakohvikutes on raske vabu kohti leida. Tempo on maha võetud. Platsidel Luuvrijaifeli läheduses istuvad seltskonnad ja perekonnad päikese paistel ja lasevad ajal voolata. Kui sa tahad linnas ringi liikuda, siis metroost sa ei pääse ja seal võib paraja shoki saada. Kujutlevaid metroorong sõidab jaama ja esimeses vagunis pole juhti, pole juhi kohtagi. Tavaline vagun ja esimesel pingil istub õnnelikult lokkisjuukseline tumedanahaline tüdrukutirts, oleme siis nii kaugele, et erakordselt keerulist ja alati rahvast täis Pariisi metroorongide süsteemi juhib kusagil mingi automaat. Hiljem selgus küll, et niisugust trikki katsetatakse esialgu ühel liinil ja ainuüksi nädalalõppudel. Aga küllap peagi saame sõita täiesti juhtideta metroorongides, niimoodi vallutavadki arvutil lõpuks selle maailma mon Martri tippu lumivalges agregööri kiriku juurde viivat köisraudteevagunit ei näi ka keegi kusagil juhtivat, kõik käib automaatselt ja tipusuvate puus. Üllatus. Otseköisraudteeplatvormi vastas kiriku esist piirava helehalli tellismüüri lilledega ehitud Horvaatias on aset võtnud heledast rõõmsas pisut eelmises sajandivahetust meenutavas kleidis gene abiga lilledega õlgkübar asja akordion käes ja mängib sedasama Edit. Peafi kuulsaks lauldud lavian Roosi. Pariis on akordionist täis tänavail kohvikute ees metroorongides, kuid Toomad Maser sobib täpselt oma kohale just sellel soojal varasügise päeval. Ja veel üks üllatus, mida sa seni pole osanud tähelegi panna, mäletate Woody Alleni filmi keske Pariisis. Tegelased rändasid ajas 19. sajandi lõpu Pariisi ja sõitsid toredas voorimehe tõllas tolle aja kuulsaimas maksiimi restorani. Nonii, Maximon alles siiani ja seisab lausa Concorde väljaku äärest alla pöörduva röörojaali alguses sama tänava kaugemas otsas laia paga vägev kreeka tempel. La Marlen. Ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid. Ja alanud on. Vanad kreeklased rääkinud Ateenast mitmuses Ateenat. Sama sobiks ka Pariisi kohta Pariisid. Siinsed turistid pole vist isegi pealiskaudselt seotud pariislased enese Pariisiga jääb neil ühest kuulsast paigast teise tormates lihtsalt nägemata. Selles hiigellinnas on kõike nii lõpmata palju. Siin peaks lihtsalt elama, et saladusi avastada. Muidugi olin ammugi vaadelnud seda tohutut kreeka templit meenutavat hoonet ja teadsin, et see on len ehk Maarja-Magdaleena kirik. Aga uurigem teda seekord pisut lähemalt. Kreeka templikujulisi fassaadion Pariisis teisigi. Siin on panteon, mille fassaadi moodustavad 22 kahes reas seisvad Korintose sammast. Nende kohal kiri suurtele meestele tänulikult isamaalt ja selle kohal Kolmnurkne ehisviil, millel Isamaa vabaduse ja aja lõuale kuurilised kujud ning hoone keskelt tõuseb suur ümarsammastega ümbritsetud kuppel. Panteon, mille küttis, on Prantsusmaa suured mehed oma puhkepaiga leidnud. Ja Lemad leeniva vastas läbi päris pika ja avara kuningliku tänava rüüraiaali üle tohutu ajaloolise koordi väljaku ja üle Concordi silla teispool seal jõge seisab kunagine Porboonide palee, praegune rahvusassamblee hoone. See ehitati 1722 Loui Neljateistkümnenda tütrele Bourboni hertsog hinnale. 19. sajandi alguses laskis Napoleon aga selle hoone fassaadi ümber teha, nii et siia tekkis pikk Korintose sammaste rida kreeka templi Kolmnurkse ehisviiluga. See harmoneerub kaunilt Mallene kiriku fassaadiga päris kaugel teispool jõge ja Concordi väljakut rüürajali lõpus. Kolmes sammas fassaadiga, hoonest neid leidub Pariisis veelgi on ainus, millele ehtsa antiikse templikuju on antud. Määrata teatrilavana mõjuva Concordi väljaku kavandas 18. sajandi rikkaimate arhitektide hulka kuulunud Jacques on Gabriel. See Pariisi südamesse rajatud hiigelplats pidi esmajoones saama suursuguseks koduks skulptor Mushardooni loodud Loi Viieteistkümnenda vägevale ratsamonumendina. Väljaku väljaehitamine võttis oma kümmekond aastat aega kuid aastaks 1763 oli see valmis ja kandis teada killu ei 15-ga nime. Väljakul ümber olevad alad kuulusid juba Philip teise aegadest peale Pariisi piiskopile. On teada, et 1182. aastal võttis piiskop Maristesse lee enda valdusse praeguse Malleni kohal seisnud juutide sünagoogi ja pühitses selle Maarja-Magdaleena kirikuks. Piirkond liideti Pariisi linnaga aastal 1722 ja vana Maarja-Magdaleena-le pühendatud kirik otsustati ümber ehitada. 1763 leidiski aset pidulik tseremoonia, kus kuningas Louis 15. uue hoone nurgakivi paika pani. Arhitekt Bear kulda. Friiprojekti eeskujuks oli Shell Hardoin mansaari loodud hilisbarokne invaliidide kirik. Ladina ristikujuline hoone, mille keskelt tõuseb uhke kuppel. Oli 1777, kui BAR kontaan, three siit ilmast lahkus tema õpilane Lion Marten kultuur otsustas plaani pisut muuta, täiendada, võttes eeskujuks rooma panteoni. Nii suure hoone rajamine võtab kahtlemata kõvasti aega, nii et kui suur prantsuse revolutsioon 1789. aastal algas, olid valmis vaid tohutu sammas fassaadi alusmüürid. Riigi uus juhtkond leidis keset revolutsiooni järgset segaduste aega vaielda ka kuidas uus hoone kõige paremini uut revolutsioonilist Prantsusmaa teenida võiks. Ettepanekuid oli igasuguseid raamatukogu, avalik, tantsusaal isegi turuhoone. Siinsamas lähedal endisel lõi 15. väljakul nüüdsel revolutsiooni väljakul toimus koletuid asju. Muidugi polnud siin enam kuningas Louis 15. uhket ratsa monumenti. Keset väljakut seisis hoopis kõrgelt langeva vaheda teraga. Tapamasin giljotiin, mis muud, kui töötas siin kaotasid oma peakuningas Louis 15. pojapoeg lõigu 11. tema vihatud võõrad maalasest naine Marie, Anto, Anett ja veel ligi poolteist 1000 inimest. On teada, et kuningas lõi 16. keha, viidi vanasse, ma lähen kirikusse ning pärast lühikest jumalateenistust visatud, kaetud kirst kustutamata lubjaauku kaetud mullaga ja pinnas tambitud kõvasti kinni. Nüüd astus mängu Napoleon vana partise, prantsuse armee kõige silmapaistvam kindral aastal 1799 oskaste revolutsioonijärgse valitsuse nõrkust ära kasutada ning võimu enda kätte haarata, asudes esimese konsulina elama Türi lossi. Ja mais 1804 kroonis Napoleon on ennast ise keisriks ning oma naise Josephine käis rinnaks Pariisist tähtis keiser Napoleon teha maailma uhkeima linna ja selleks käsutusse hästi ära vallutatud maadest toodud sõjasaaki. Võimalik isegi tõenäoline, et Pariisi Mondantsee teatri mängukavas oli parajast tollal toosama õnnest Gretriooper armugade armuke, millest üks aaria taustal kõlab aasta 1806 ja Napoleon tahtis rajada templi oma suure armee Auksia helistuseks. Uus suursugune hoone, mis pidi tõusma praeguse rüürajale lõppu oli ikka veel alguses. Järgus polnud jõutud kokkuleppele, mis sellest õieti peaks saama. Kõigile ootamatult palkas imperaator tööd jätkama arhitekt Aleksander Winiooni ning nõudis, et tema suure armee jaoks ja ülistuseks peab siia tõusma tõeline antiiktempel. Selline nagu merson Kareeni, mis Lõuna-Prantsusmaal. Seal oligi tõepoolest kõige ehtsam antiiktempel ehitatud algselt lausa 16. sajandil enne Kristust Markus Vipzanius, Agri Bach, kes oli keiser augustuse nõuandja ning rooma panteoni esialgne rajaja laskis mees karree täielikult IZ emplina rekonstrue Rida ning pühendas selle oma kahele pojale Kaiust seeserile ja lõõtsus seesarile, kes mõlemad Oreseassurid nimes paiknev Karee seisab ligi kolme meetri kõrgusel poodiumil ja moodustab oma kujult nelinurga, mis on ligi kaks korda pikem kui lai. Fassaadi moodustavad kuus kõrget Korintose sammast ning sammas eeskoda võtab enda ligi kolmandiku hoone pikkusest. Uhkegolonaad ümbritseb kogu hoonet. Ürgsed tehisviilu, fassaadi kohal ja templi katusefriisi kaunistavad rosettidest jaak, antuse lehtedest ornamendid. Niisugune oli siis Päevase lamanud Lenny eeskuju. Praeguse röörajale lõppu plaanitud hoone vundament ja uuesti maatasa ning töö algas otsast peale suur väejuht ja keiser sõdisega, samal ajal Euroopas Prantsusmaa ülemvõimu eest sellel mandril. 1805 võitis Austria vägesid ulmis ning Vene ja Austria armee tausterlitzis. Trafalgari merelahingu võitis küll Suurbritannia, kuid 1806 vallutasid prantsuse väed Naapoli kuningriigi mandriosa ja aastatel 1806 kuni 1808 püstitati luuri esise väljaku ning Türi aia vahelisele alale uhke karusselli võidukaar, et tähistada sellega Napoleoni võite 1805. aastal. Keegi oli kummardus antiikajastule ning meenutas suuresti septimiosseeberuse võidukaart Roomas. Kaare tippu paigutati neli kullatud hobust, Napoleoni sõjasaak Veneetsia Püha Markuse basiilika, st. Originaalskulptuurid anti aastal 1815 Veneetsia-le tagasi. Koopiad jäid Pariisi samuti 1806. aastal asuti ehitama triumfikaar. Praeguse šansse oli see lõpp avarale täheväljakule ikka Napoleoni suure armee jaoks. Niimoodi oli Pariisi tekkinud juba mitu mälestusmärki suurele kindralile ja tema võitmatule armeele. Jah, küllap oleks üheks neist saanud ka klassikaline antiiktempel kuninglikud tänava lõppu tähistaval väljakul, kui õnnelik saatus Napoleoni ikka edasi oleks soosinud. Aga ju ta lõpuks sellest tüdines. 1812 kukkus läbi sõjakäik külmale lumisele maale. 1815 toimus Othello ja kuningas Lõvi 18. otsustas, et tohutust pooleliolevast sammastega hoonest peab saama Maarja-Magdaleena-le pühendatud kirik. Kuninga valitsemise ajal ehitati Lebeledzee tänavale Pariisi uus ooperimaja. Võib-olla ja isegi tõenäoliselt mängiti selles teatris ka Hector Berlioosi ooperit. Fausti needus. Toredad on need vanad ooperid, aga Maarja-Magdaleena kiriku uueks arhitektiks sai Ragnari v ning 1828 kuulutati välja hoone ehisviilu kujundivõistlus mille teemaks pidi olema viimane kohtupäev. Kuid pärast 1830 taasta juuli monarhiat leiti, et uus hoone peaks ikkagi olema revolutsioonile pühendatud ning rahvuslikku ühtsust sümboliseerima vahepeal et isegi sellist võimalust, et selle võiks raudteejaamaks ümber ehitada 1842 pühitseti keset Pariisi tõusnud antiiktempel siiski kirikuks ja lõplikult. 1831. aastal Pariisi elama asunud maailmakuulus Poola helilooja ja pianist Frederick Shapäen lahkus siit ilmast seitsmeteistkümnendal oktoobril 1849 tema Marleni kirikusse plaanitud matused tuli ligi kaks. Te olete edasi lükata, sest ta oli soovinud, et tema matustel kõlaks Mozarti reekviem. Selles helitöös on suur osa naishäältel kuid Marlene kirikusse polnud see nii kunagi naisi laulma lubatud. Lõpuks andis kirik järele tingimusel, et naislauljad püsiksid mustas amet eesriide taga. Chansoonid jutustavad paljudest Pariisi paikadest, nagu kuulsime ka Marleenist, mad lenn, oleks vist päris õige kohalik hääldus. Sa kõnnid mööda laierrüüroja, Allija tajud, nagu teinekord suurtes linnades juhtuda võib, et too kreeka tempel ei jõua kuidagi sulle lähemale, vaat et läheb isegi kaugemale. Röörajal kujuneb hoopis pikemaks, kui alguses tundus, aga lõpuks on ta ikka su ees uus klassikaline kreeka tempel mida ümbritseb igast küljest Korintose sammaste vägev kolonnad, kokku 52 sammast, kõik 20 meetrit kõrged. Reali poolse fassaadi ehisviilud on kujur Harari vägev skulptuurigrupp, viimane kohtupäev keskel seisab Hiiumaal ja kohtumõistja paremal käel on õigeks mõistetud vasakul patused, keda ootab põrgutuli ja kohtumõistja jalge ees põlvitab Maarja-Magdaleena palvetab patuste eest. Seda ehisviilu hoiavad ülalfassaadi kaheksa sammast. Lihtne arvutus ütleb, et kirikukülgedel seisab kummalgi pool 18 sammast. Hoone on 108 meetrit pikk. Kui avanevad kiriku pronksuksed, mille reljeefidele on kujutatud kümmet käsku, leiad end ühe ainsa lõõviga tohutus ruumis, mille lae moodustavad kuplit kaar võlvide kohal. Neid ehivad renessansskunstist inspireeritud maalingud ja hiigelruumi kaugemas otsas peaaltari kohal seisab kujur Carlo Maroketi skulptuurigrupp, kus inglid Maarja-Magdaleena taevasse tõstavad. Carla maraketi sündis Torinos, kuid kasvas üles Prantsusmaal ning õppis Pariisis skulptuuri. Tema loodud paneel ilustab triumfikaart pärlošeesi kalmistul seisab tema kätetöö Vincenzo Berliini hauamonument Karlini kirikus, Sis altariskulptuur juulimonarhia viisaga, kunstniku üle lahe Inglismaale, kus temast sai kuninganna Victoria lemmik skulptor ning kuninganna laskis Maroketil nii endast kui prints Albertist marmor püstid teha. Ja kujuneski nii, et Londonis on hoopis enam Barlow sealses Charles maraketi töid kui Pariisis, millest on üks uhkemaid Marlene kiriku altari kohal seisev skulptuurigrupp. Inglid on suurte tugevate tiibadega, nende klassikaliste vöötatud riidevoldid tunduvad ühtaegu rangelt kiviste ja pehmetena. Nende tugevad käed toetavad Maarja-Magdaleena samasuguses volditud rüüs kõrgusse tõusva naise näol võiks vahest täheldada pikkades üksildases palvetes saavutatud ekstaasi grupp tundub tohutu suure teravana valgustatud inglite jalge ees põlevatest pikkadest küünaldest. Maarja-Magdaleena aga on aga erinevates religioossetest tekstides natuke keerulised lood. Keerulised lood algavad juba pühaku nimest. Marja arvatakse pärinevat ladinakeelsest Maarjamist. Sõja olevat kreeka variant Miriamist heebrea nimest, mida kandis Moosese õde. Leina arvatakse tähistavat naise sünnilinna mageda Nat mis paiknenud Galilea mere läänerannikul. Peamised allikad, kus Maarja Magdaleenas juttu on. Kristliku uue testamendi tekstid jutustatakse sellest, kuidas Jeesus rändas linnast linna koos oma jüngrite ehk õpilastega ning nende seas oli ka naine Maarja-Magdaleena, kellest Jeesus seitse deemonit välja oli ajanud. Mitmed uurijad on veendunud, et seitsme deemoni all on mõeldud parandatud haigusi kuid on olemas veel mitmeid erinevaid tõlgendusi. Maarja-Magdaleena tuleb tähtsana esile Jeesuse ristilöömisest ja ülestõusmisest jutustavate tekstides. Tema olnud nelja võtmesündmuse tunnistajaks ristilöömine ja ristilt mahavõtmine, matmine ning tühja hauakambri avastamine. Ja on kirjutatud, et Maarja Magdaleena oli esimene, kellele ülestõusnud Jeesus end ilmutas. Paljud piiblitekstide uurijad ja tundjad on ühel nõul selles, et Maarja Magdaleena oli üks kõige tähtsamaid Jeesuse järgijaid kas siis õpetus lapsena või mõnes muus rollis. Luukase evangeeliumid toetuvas suures moraali jutluses. 14. septembril 591 väitnud paavst Gregorius esimesena, et Magdaleena võis prostituut olla sest Luukas kutsunud teda patuseks naiseks ja mida muud võisid temast välja aetud seitse deemonit enesest kujutada kui pahesid. On teada, et 1969. aastal, kui paavstiametis oli Paulus kuues, lükkas tikand selle väite ümber mitte paavst Gregoriuse jutluse teksti kommenteerides vaid teatades, et patuse naisena Luukase evangeeliumis mõeldud üht-teist naist mitte Maarja-Magdaleena ning Üheski piiblitekstis pole teda prostituudiks peetud. Kuid kuni 20. sajandini kujutasid paljud kirjanikud ja kunstnikud Maarja-Magdaleena at prostituudina ning seda on tehtud tänase päevani. Keskaegses Läänemaade kunstis kujutatakse Maarja-Magdaleena sageli paljapäi kade õlgadele langevate juustega kui teised naised on oma pead kombe kohaselt rätikuga katnud. Maarja Magdaleena juuksed on punased, teistel rätikute all. Tumedad. On kirjutatud, et mitte ükski kristliku maailma tegelaskuju pealegi Jeesuse enda, Neitsi Maarja ja Ristija Johannese pole kunstnikke rohkem köitnud kui Maarja Magdaleena. Kunstnik on ammustest aegadest peale oma maalidel püüdnud kujutada Maarja-Magdaleena suhet Jeesusega varastes tekstides magedad leinad kirjeldatud targa, mõistva ja ettenägeliku naisena, keda Jeesus armastas rohkem kui teisi oma õpilasi ning kutsus oma kaaslaseks nad liikunud sageli koos ja kirjutatud on ka Jeesus suudles tihti Maarja Magdaleenasse naise elust. Pärast Jeesust on taas lõpmata palju erinevaid versioone, roomakatoliku traditsioonis tulnutamarzeisse laenud, kogu Provansi õigesse usku elanud üksi ja patu kahetsedes paigast, mille nimi on Lõssand, pomm, püha koobas, tervelt 30 aastat surmatunnil viinud inglite pühamaksi miinuse, kabelisse, surmaeelsele armulauale ning sängitanud seejärel samasse pühamusse. Aga see on nagu öeldud, vaid üks mitmetest Maarja-Magdaleena saatuse lugudest, rääkimata lugematutest lugudest, mis on seotud tema eluajal korda saadetud imedega. Üks legend jutustab, et pärast Jeesuse ristilöömist ja ülestõusmisläinud Maarja-Magdaleena Rooma imperaatori Tiberiuse korraldatud peole ta hoidnud käes valget muna ja hüüdnud Kristus on üles tõusnud. Imperaator Tiberius naernud ja öelnud, et Kristuse surmast ülestõusmine on niisama võimatu kui see, et muna Maarja-Magdaleena käe säki punaseks muutuks. Enne, kui ta oma jutu lõpetada oli jõudnud, muutunud muna naise käes veripunaseks. Selle legendi teine variant. Ta räägib, et pärast ristilöömist pannud jumalaema ja Maarja-Magdaleena terve korvitäie mune risti jalamile ning Jeesuse veri värvinud need punaseks. Munad on uue elu sümbol ja ülestõusmise sümbol. Seepärast on tavaks saanud ülestõusmispühade ajal neid ka üksteisele kinkida. Kuni tänase päevani on Maarja Magdaleena kirjanikele ja kas või filmitegijatele huvi pakkunud. Aga on ju seotud nii palju erinevaid lugusid ja saladusi polegi vaja kaugelt otsida. Võtkem kasvõi toosama paljukiidetud ja paljukirutud Da Vinci kood. Tuletagem pisut meelde, mida jutustas selles raamatus religiooniajaloolane söör Lee tyybing ja kui kummaliselt usutavalt see kõlas. Ei tohi ainult unustada, et Dan Browni Da Vinci kood on siiski vaid kirjandusteos väljamõeldis. Mida see oli siis kõneles, et Leonardo püha õhtusöömaajamaalil on kujutatud mitte 13 meest, vaid 12 meest ja üks naine, kes istub Jeesuse paremal käel. Tal on lopsakad punased juuksed ja leebelt kokku pandud, näed ta noor tõsise ning kauni näoga Maarja-Magdaleena, kes oli abielus Jeesus Kristusega, see olevat ürikutes kirjas, teadis stiiling jääd. Jeesus aimas ette oma peatset vangistamist ja ristilöömist ning õpetas Maria Magdalena hinnale, kuidas ristiusu kirik pärast tema lahkumist edasipidi arenema. Maarja Magdaleena oli tegelikult iidsest kuninglikust soost nagu olnud Jeesus, juutide kuningas, Saalomoni järglane. Nende abielu ühendas kaks kuningliku vereliini ning Maarja-Magdaleena kandis seda liini edasi. Sünnitades pärast Jeesuse ristilöömist-Prantsusmaal tütre. Aga see kõik on vaid ilukirjandus ja väljamõeldis, kuigi kõlab ikka veel päris huvitavalt. Võiks arvata, et helilooja amoraasto maa ooperit Hamlet esitati Pariisi uues ooperipalees, mida on võrreldud muinasjutu ja haldjate riigiga. Garnier ooperimajas Maarja-Magdaleena kiriku juurest viib Marleeini bulvar otse ooperi juurde. Siingi on sammas fassaad, suursugune, särav, pidulikult kaunistatud värviline marmor ja elegantselt paigutatud kuldsed detailid. Maarja-Magdaleena kirik üleni sammastest ümbritsetud suurejooneline kreeka tempel võiks oma uusklassikalise stiili poolest ehk mõnda teise ajastusse kuuluda kuid ometi kuulub ta tänapäevasesse Pariisi. Tundub küll, et kõik, mis selle linna pika ajaloo kestel siia rajatud on, kuulub siia, sobib siia ja seisab täpselt õiges kohas. Õhtuvarjud on juba pikenema hakanud, kui sa mööda röörajaali Marleeini kiriku poole kõnnid. Fassaadis hämmasteni viiv päris kõrge kahejärguline trepp on mõlemal pool sissekäiku üleni õitega kaetud. Mitmetes punase toonides valged ja kollased õied keset rohelust ja kirikut ümbritseva sepisaia avatud tänavale pandud sildil on öeldud. Lillemuster meenutab tuvi lendu tuvi enese vaatevinklist. Liidu liige me enni. Millel Lapine tahtis?