Ma ei saa seda vastu võtma. Filmi. Liiga väärtuslik, liiga hinnaline see on üks viidedu kus Iki pärlid. Või siis teemant leinad Me doonoodi juugas? Ei, nõnda kiirelt. Sööda. Obama peaks. Rääks ja te ei näeks ja te ei lööks alarm. Loodan poetaks. Oma ime. Üürga. Vedge kurb on, see tõi kõht ka segi. Seiskusiineta. Silme Peiga. Härra sõita ei tohi mulle ananassi. Selliseid asju toovad noormehed noortele tütarlastele. Te panete mu punasena härras, aga mitte keegi, mitte keegi kogu Berliinis ei ole seda rohkem ära teeninud, brilis naer, kui see minu teha oleks, ma täidaksin ananassi tega, kagu täiathaa. Härrastähele paluma pean kohe voodisse. Tere päevast, teatrisõbrad Saadet alustasid Eeva Püssa ja Aivar Tommingas Vanemuise lavastusest kabaree. Aga suurim uudis, mida tegelikult võis vaatamata ülikujundlikult sõnastatud pressiteatele oodata, tuli Vanemuises delt reedel. Ja siinkohal meenutuseks teatrijuhi Paavo Nõgene antud intervjuu vaid mõni nädal tagasi vikerraadio pärastlõunaprogrammis. Oled sa Tederiga ise kohtunud ka, oled sa rääkinud selle mehega? Rääkinud ei ole, kohtunud olen kahel korral põgusalt? No ta teab, et me ikka tahaksime ooperis, ta teab ja ma tean ka seda, et tema lähikondlased teevad selle nimel tööd. Et need õigused Eestis saanud mitu sammu veel unustada. No kindlasti tuleb veel teha üks reis Londonisse. Aga ma ütleks nii, et Vanemuise teater ei ole olnud kunagi lähemal, kui ta on praegu sellele, et ooperifantoomi litsentsi ühel hetkel nende kätte saada, tõsi tõsileping on nüüd Nõgenel taskus, Ooperifantoom tuleb eesti keeles ning eesti lauljatega kõigest kaks aastat veel kannatada. Jala valda ongi. Kuid tähendusrikka pealkirjaga on ka Kuressaare linnateatri uuslavastus mündi lõhna loss on müüdud ja uueks omanikuks on saanud minister. Kes lossiga elama kolib. Hakkavad toimuma kentsakad asjad. Näidendi lavastas Aarne Mägi, teksti kirjutas aga teatri direktor Piret raudtee, kellele see on näitekirjanikuna debüüt. Ma ei tahtnud kindlasti mitte ise kirjutada näidendit, minu mõte oli dramatiseerida üx Oscar Wilde'i kirjutatud lugu. Selle näidendi tekst on ikkagi seotud ühe konkreetse legendiga, mis siit linnusest pärit. Et see on ikka päris selle koha lugu. Ning lugusid möödunud aegadest on juba 25 aastat pakkunud teater vaarius ning väsimatu Heidi Sarapuu tervitusena. Just vaariuslastele kõlab nüüd ka laul Estonlaselt Jassi Zahharov. Viltsaate paneb kokku Meelis Kompus. Toredat kuulamist. Organ. Õõnes. Samm Sulbrävine läheksid ja mul vaikus vaid. Sel neljapäeval käis teatrisaade aga Riias nimelt Läti rahvusteatris. Un milles tiiba esietendusel. Meie publikule tekib ehk paremini seos kui nimetada Tallinna linnateatri tipplavastust Karin Indrek. Tõde ja õigus neljas osa Lätis niisiis pealkirjaga maa ja armastus. Elmo Nüganen sattus Riga lavastama sealse rahvusteatrikutsel. Riias nähtu kohta võib öelda, et lavastus ei ole kindlasti linnateatris mängitud koopia. Pigem on Tallinnas näidatud edasi arendatud ja ideid täiendatud, mida osaliselt tingib ka mängukoht Riias. Nimelt hargneb Karini ja Indreku üksteisest mööda elamise lugu lahti suures pöördlavaga saalis. See võimaldab publikule lavakujunduse, kiireid vahetusi ja liialdused Ta efekte Broadway stiilis. Ja siin on Postimehe ajakirjaniku Heili Sibrits esimesed mõtted vahetult pärast lõpuaplausi vaibumist. Võrdleks kallin harrastustega ega Riia lahest just sellepärast, et võrdlematud mõlemad on väga-väga head lavastused. Riia lavastust võib vaadata ka niimoodi, kui sa läti keelest aru ei saa, sest et kui sa oled Tamsar lugenud ka kursis, siis sudokavad mälus tulemused asja ette ja sa saad aru, mida seal laval tehakse, et miks seda tehakse ja see on võimas. Ja loomulikult on võimas see, kuidas Elmo Nüganen kasutab suurt lava. Mina ei ole seda oma elus varem näinud ja sellele mehele tuleb anda selline suurlaager. Mingu Estoniasse Vanemuisesse pingu draamateatrisse, nagu ta läheb. Aga kuigi mulle meeldib see lähedus, mis on linnateatris, et põrgulaval ma näen näitleja kolmeid, süsteem on, ma näen ta higipiisku, panen ta pisaraid, ma näen kõike. See on teine valu. Aga nagu siin vist on öeldud, olen geenius siinselt täna toobki selle välja, millised võimed on temas veel peidus, et ta võib teha põrgulaval, aga samas ta võib ka teha suurel laval. Kuidas teema siin, Läti ühiskonnas nagu kõlama peaks hakkama, kui tegevus toimus vist nagu pangaooteruumis oli vist aru saada, seal olid letid ja lõpus oli näha Puud pandi kinni, trellid tulid, aga see oli väga võimas kujunduses. Kas turvati nüüd neid, kes jäid sinna pangasaali või turvati Karinikes ainukesena kogu sellest seltskonnast läks sellest ruumist välja, et kes nüüd on kaitsta, kelle eest, et see on küsimus, millele tuleks veel õhtul kodus vastus leida. Ja selle turve esimene kord, kui sai neljandalt osa soolest valutult ja et see on, ütlesin saali, ma ütlesin, see on erakordne võimalus vaadata võõrkeelset lavastust niiviisi, et ma saan, kes aru, mis sest, et nad räägivad kirjakeeles on ju. Et siis sünkroontõlge, mis meis endas oli, et no tõesti, ma tundsin, kuidas mul vaatad, suu liigub kaasa. Ma usun, et jumal elab veel, ma täpselt teadsin, et see on noh, selles mõttes, et ma oleks nagu ise täna laval olla, täpselt selline tunne. Seal nii sügavalt isiklik lugu minu enda jaoks, et lavakujundus oli vägev. Kostüümid olid vägevad, näitlejad olid väga head, iga rakuga elasin kaasa, mis siin arutasime ka vahel seda, et Elmo Nüganen justkui nagu mingeid ideid, mis pole linnateatri laval näha just edasi arendanud. Põrgulava on väike, et siin oli ka võib-olla neid võimalusi noh, natukene Sulata ja kahtlemata ja selles mõttes olidki võimalused teised, et meil põrgusaalis on, eks ole, nina vastu publikut, eks ole, on intiimsed, stseenid, mida tehti ka hingamist on, eks ole saali kuulda siis tõesti suurel laval olla keerulisem. Aga ta oli ikkagi jällegi leiutanud ikkagi omamoodi väga häid lahendusi. Ma arvan, ta ise just nimelt ta nautis seda, ta sai nagu laval hullata, suurel laval. Ei juhtu sageli eestilid suurel laval üles just meie seal vaikselt pusis oma pisikestes keldrites on ja mis on ka väga-väga tore ja kõik ongi vega. Väga tore, aga tõesti suurel laval midagi sellist teha ja suurel laval mängida Karin baasertes jõuataksideksale viimasesse ritta välja ilusa soonoosid linnateatri laval teatrist eemal kaob. Aga noh, see ei ole meie, meie täitsa on tekkinud huvi teda uuesti mängida. Huvi. Ja ma loodan küll, et kui miskit vahel ei tule, et siis ikkagi tahaks mängida meie laval vaadata uuesti, väga tore, aitäh. Elvas on vist üldse esimene kord, kui sa tuled tagasi materjali juurde, mida sa oled korra juba teinud ja teed seda siis uues lavastuses, noh ma olen ühe korra lavastatud Tšehhovi kajaka ja siis olen koolis teinud kajakas mingisugust Ühe vaatust või kusagil veel ühte teist vaatust seal lavastus, mida siis nagu kordama, mis nagu Repiit, eks ole, või noh, midagist, et võileib või ma ei tea, kuidas öeldakse, et seda ei ole olnud ja see ei ole Karemi. Oot, ma tahtsingi küsida, et mis lavastaja, võib-olla selline kõige suurem väljakutse enne seda korrata ei tahaks, ühelt poolt, eks ole, aegagi salongis, et jube raske on. Kui nüüd päris ausalt öelda, siis noh, seda võib ju öelda, et sisu on sama. Vorm on teine, põrgulava ei anna üle kanda seda tüüpi lavale, eks ole, noh nii-öelda draamateatri laval. Aga ega siis ma ei tulnud siia nagu teist lugu rääkima, ei tulnud siia rääkima lugu sellest, kuidas kuidas Karin tegelikult Indrekut ei armasta ja Indrekule karilis täiesti siiber, eks ole. Tuleb leida lihtsalt vorm. Vormiga oli veel nii, et väga palju sõltub, milleks üks või teine näitleja on. No mis sa talle orgaaniliselt omane, mis ei ole talle omale nii-öelda koduteatris ja selle võrra lihtsam, et sa tead ja tunned oma näitlejate potentsiaal, laadseid, võimeid, tunned ka seda, mida ta veel teinud ei ole, aga ta laseb potentsiaal olemas. Siin sa ei pruugi seda teada. Ja ma käisin trupi vaatamas, ma räägin kõik näitlejad ära vähemasti ühe korral laval. Aga ega see ei tähenda ju veel seda, et sa tead selle näitlejad kõiki omadusi, potentsiaalseid võimeid, eks ole, siis avastasin selle prooviperioodi jooksul oli küll ja väga pikalt tõsi ka selle üle, et noh, kontseptuaalselt, et kes oleks sellest teatrist kari. Sest neid variante oli ja neid oli üsna mitu. 34 aastasele Vitallurinale, kes on Läti rahvusteatris mänginud aastast 2000, teada on Lätis korduvalt nomineeritud teatripreemiatele eesti kirjandusklassika ühe keevalisema naise Karim baasi kehastamine ei osutunudki talle tema oma sõnul nii suureks pähkliks kui arvata võiks. Kuulsite tunnistas kaaditaluurina, et Karini puhul jääb palju saladuseks, aga lavastajat usaldades päris ära eksida ka ei saa. Ja ta vaidleb vastu neile, kes ütlevad, et Karin baas on üks ebareaalne naine. Vaadake mind, mina olen ju olemas. Karin on läti naine, see tähendab, et mina olen vägagi tema moodi, naeris õnnelik peaosaline esietenduse peol. Ja Läti rahvusteatri näitlejad vist tõepoolest teavad, millest nad räägivad, kui teemaks Tammsaare tegelaskujud. Kõige hämmastavam on see, et üsna paljud trupis suvega lugesid läbi kõik, ma olin ikka kui nad hakkasid mulle tsiteerima ja juhtisid tähelepanu, kolmandas osas on, ütleb see tegelane seda neljandas osas, ütleb see tegelane seda. Ja kui ma hakkasin mälus sobrama sel neljanda osa kohta, et, et see on kuskil sealsest kuuldields on lehekülg see 30. peatükk. Saad aru? Kes siis ma saan aru, et trupp on juba nagu noh, nagu me oleme ühes paadis, kõng. On reede õhtu, kui me nüüd seda juttu räägime ja rahvusooperi Fausti etenduseni on aega tegelikult ainult napilt poolteist tundi ja Ain Anger Pisto tõttasest praegu teatrisse. Väga palju sa seda ettevalmistusaega enam ei olegi, et ennast õigele lainele viia, täna natuke ekstreemsed ilmaolud ka, eks ole? Autojuhid ja tegelikult grimmitoolis ja madaldama õhtu nagu läbi põrandast ajendada. Sellest räägitakse tõesti, teatripublik, ütleb, et lava on täidetud mingisuguse erilise energiaga. Mis te ise arvate, kust Dohasse energia tuleb? Ma arvan. Nimelt see on selline ühine tervik ja, ja ma arvan, et kõik see toimib koos ja, ja tekib selline resonantsooperis on seda üsna raske saavutada, kuna muusika ka teisalt sinu selliseid häid äratundmisi ja nii see on, et muusika on väga ilus. See rollis on ju panema saatana talle see saatan võib kirjutada, sellest võib kui rääkida sellest, aga kuidagi see, mis on Götze Faustist Kuno välja võtnud ja, ja kõik sinna muusikasse pannud siukseid põnevaid otsimisi. Ja ma usun seda, et siis ka peale eelmisi, kui, kui publik nii nii soojalt selle tüki vastu on võtnud ja, ja see meeldib. Mis teie jaoks see kõige suurem leidmine võiks olla selle rolli puhul, sest et kui on saatan, siis on võib-olla selline oht ka, et hakata nagu halba, halba, halba ja sellist viha mängima. See kontsepti valavastajal, teemia, Pärtma, neil oli just nimelt see, et, et tegelikult ei ole üldse halb minu jaoks saatan inimeses, pigem on ta võib-olla sellele liikumapanev jõud. Ja, ja ma arvan, et paljud kui vaadata keskaegsete kirikudogmasid ja, ja see oli nii suur pidur üleüldse midagi teistmoodi mõelda ja tahta, et raske sellepärast juba kütilisele Fausti kirjutas, et ütelda, et, et kas, kas see siis ongi see kasvõi nagu põrgupõhja uus vanapagan, et ma tulin maa peale teada saada, kas üldse on võimalik nagu õndsaks saada. Et needsamad ka kas või Eesti klassika see idee sobib täpselt ka see, et ega siis autot ei olegi. Nojah, aga ta ütleb muidugi lõpus võib jällegi öelda enda sõnadega on vist, et mina küll lahkun siit maa pealt, aga see kuri ja teisse inimesed kahjuks ikkagi alles just ja, ja see ongi see, vaadake tänapäeva maailma. Minastanud, mina näen just nimelt seda nagu liikumapaneva jõuna üsna tihti tahta midagi rohkem või kõrval sees ja kas see siis on nüüd keelatud lubatud? Aga teil, Ain, Anger, hakkasid need proovid paavstiga sinna Estonias peale oli septembri, sest me alustasime augustis ja ega ma siis proovin, ma olin rohkem pealtvaataja. Jah, publikut huvitab see, et kui palju teil märkmikus seda ette planeerimist olijate teadsid, et vot august 2012, siis ma olen korra Tallinnas ja sinna tihedasse graafikusse mahuvad siis ka need neli etendused ära sõin oktoobrikuus. Me ei planeerinud seda pikalt, et pigem on see just nimelt niimoodi, et ma siis otsisin oma kohta märkmeid, küsimust, et mis on vaba, kas sinna võiks sobida ja, või mitte. Aga ütleme, Estonia teatri k praegu me just otsime uusi võimalusi. Ja mis, mis ajad on vaja vabadussõjalasi koduteatrisse siis midagi juba uut mitte siis läheb edasi, tegelikult Faust läheb edasi ja just nimelt ikkagi praegu, vaatame siis Austria ja matame ka loomulikult nende kuud. Kas ooperilaulja puhul noh, kui kohane üldse see küsimus on, kus on ooperilaulja kodumaa, professionaalses mõttes? Perelaagrid on ka erinevad, et ütleme tänases majanduskriisis paljude ooperimajad just nimelt küünlad, seal oli väga palju külalisi, siis siin nad on üritanud läbi saada just nimelt oma oma solistidega, palgatutsialistidega selles ongi teatud miinus jälle, et miks, miks need külalised siis käivad just nimelt, et etendus on lavastatud. Ja korraga tuleb hoopis teine impulsse, teine lähenemine asjale, kuigi need piirid on täpselt samad lavastajana ette anda ja, ja see on see, miks, miks ooper nagu etendusest etendusse nagu elab, et alati tuleb nagu tennisemäng, et sul on teine vastane ja alates mäng on põnev ja huvitav, et mis siis täna tuleb. Ja tänu sellele just nimelt etendused elavad ka üsna üsna pikalt. Ja mis te enda maitse on, kas ooperilavastus võiks olla selline vanamoodsat lavastatud või teine suund on ka see, et tuuakse nagu väga tänasesse päeva ja tuuakse vihjeid sisse just sellest meie argipäevast võib nii ja naa teha näiteks ka väga klassikalisi teoseid. Eks ole, tänapäeval ongi raske lavastada ja, ja väga suur probleem ooperidirektorite hulgas, et mida ma siis teen, kas on traditsiooniline või moderne. Et kui ma teen ühte ja siis on üks osa publikust, kelle käest ma saan, saan, saan sõimata ja, ja kui on teistpidi, siis ei ole vastupidi. Pigem kaldun võib-olla jah traditsiooniliste lavastuste juurde näiteks sel põhjusel, et need modernsed lavastus on juba nii kaua olnud, et noor põlvkond, kes on juba peale kasvanud just nimelt seda algset versiooni, et kui ma näen seda algset traditsioonilisi, ma võin vaadata ära viis kuus 10 erinevat modernset lavastust ja uus out lähenemist. Aga teisest küljest modernse lavastuse puhul ja ka traditsioonilisel lavastuse puhul kõige tähtsam laulja jaoks on ikkagi suhted partnerite vahel ja, ja kas tekib dialoog või ei teki, ükskõik ma võin pea peal ka seest laulda, aga ma tean seda, et see toimib ja partner mind ahistab. Ja ma ise sellest arusaam üsna tihti on, nii, ma tõenäoliselt lavastaja ütleb, tee lihtsalt. Mina küsin, miks ei oska vastata, on olnud selliseid juhuseid raha ja seda on palju ja kui mina ei saanud, kuidas siis publik aluse. Kuidas Eesti publik on eesti ooperipubliku võrreldes näiteks veiniga? Samamoodi nad aplausi, Donald tormilised ja trumitakse jalgu ja braavohüüded on saatnud neid Fausti etendusi, et öeldakse, et Viini publik on konservatiivsem või? Seal on kõik. Ta on muusikapealinn Euroopas ja seal tulevad väga suured asjatundjad teevadki ooperis, ooperis, erinevates majades. Ja konservatiivseid on just nimelt seda, mis ma ütlesin enne, et konservatiivsed on seal üks pool sellest ja teised on just nimelt tahavad midagi muud. Siin saal on väiksem loomulikult, ja eks kui vaadata või tänas teda lumesadu siis on täitsa kindel, et inimesel on läbi külmunud üles ärkamine võtab kaua aega ja eestlane kindlasti ei näita oma emotsioone niimoodi välja. Ja Noviimise ja mujal igal pool on ka, et kui midagi ei meeldi, siis publik annab seda kindlasti teada ja, ja see. Ja see ei ole mitte kogu publik, see võib ollagi. Võib-olla viis inimest sealt saalist kostab, kui ülejäänud on vaikus, kostab väga hästi välja, kuidas lavalolijaid meetod ei seal, ega seal midagi muud teha ei saa, et üsna üsna tihti on ikkagi välja vilistatakse just nimelt ütleme lavastajate tööd. Aga see on tihti ka lavastused, siis lavastavad sisse sellise konflikti tuleks konflikt, et oleks millestki rääkida. Siis vilistati välja, see ei sobinud ja muidu oli tore. Ja siis on jälle see, mida saab ajakirjanduses kajastada ja selle pealt reklaamida PR ikkagi kasutusele. Loomulikult. Aga need rahvusooperiheliprobleemid või publiku poolelt räägitakse, et kusagilt ei kosta vis akustikale siin saalis piisavalt hea jällegi Fausti puhul tundub, et need müüdid on justkui nagu ümber lükatud. Siin on väga lihtne põhjus, alati on hea, kui lavakujundus toetab, antud juhul siin on täpselt sellega tegu. Ma arvan ka, et Opro juhtkond vast on ka õppust võtnud, et siis kui on uus projekt, uuslavastus lavakunstnik siis saaks esitada teatud tingimused, et näiteks tagumine Faustist hobuseraua kujuline siis tagasi ei saa, et on niivõrd palju, et sellega tuleb kõik ilusti saali, et see ei ole, kõik ostavad suurepäraselt saani ja samamoodi võib ka väga heas saalis siis vokaal ära sumbuda. ESM-is on teha tühi lava, riputad üles kangast, mis kuidagi ei aita. Lavastaja puhul jälle viia lavasügavusse üritab seda ruumilist aspekti ära kasutada ja Mitjate lavale tuua. Ooperilava kaotusest väga sellepärast, et ooperiteater on ikkagi muusika teater ja peab olema selge just nimelt kuulda, mida sa laulja teeb ja see hääles on see, see näitlemine ja kõik tema oskused. No võib-olla lühidalt ka lähituleviku plaanidest rahvusooperis ajakirjast ma lugesin, et teil on väga põnevaid töid ja, ja jällegi huvitavaid lavapartnereid kõige lähemas tulevikus. Järgmine töö on, loomulikult on kõige rohkem Viinis. Kuna ma elan Viinis, siis on hea just nimelt olla alla nii-öelda. Kui ma nimetan ikkagi koduteatrit, saab nimetatud ikkagi Viini, seal tuleb Verdi Simon bokanega etendused ja, ja veel detsembris meisterlauljad sarnaselt. Aga just nimelt partneritest rääkides, eks vaatame, kuidas selle klassiga Domingo, kes siis seal laval Londonist on. Kas on ka aukartust mõnede partnerite, näiteks Placido Domingo, kui on teada, et temaga tuleb kooslaulmist ta laulab nii fantastiliselt, tavaliselt head partnerid aitavad 11 ja just nimelt see õige ja, ja fraseerimine, laulmine, see annab jõudu, mitte vastupidi, vähemaks see saab põnev olema. Kahtlematult täna ongi siis viimane nendest neljast etendusest siis on ja kuidas öeldakse, ei tohi hästi öelda, et siis läheb midagi kehvasti, on sellist ebausku tell eestlased, kolleegid teevad üksteisele jalaga jalaga tagumikku majale öeldakse toitvaid toi, mis tähendab siis Toissel toit seal tohib seal, mis sobib ka ütleme tänase etendusega. Itaallastele oma ütlemised venelastele oma prantslased soovitavad. Palju paska ja, ja seal on huvitav lugu, et ma küsisin, kus see siis tuleb. Ja, ja nad seletasid ära, et see ütleme, on tulnud Pariisist Carney ooperist, et vanasti, kui hobustega käidi ooperiselt, kui aplaus oli väga-väga pikk, see tähendab, see tähendab hobused jõudsid siis üsna üsna palju seal siis oodata ja muudkui korda saata endale ooperis ja seal oli näha, et hobused olid kaua oodanud. Ja siis sealt tuligi see ütlemine, aitäh veelkord aitäh. Eile tähistas teater NO99 Marika Vaariku esimest juubelit Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi uuslavastusega pedagoogiline poeem. Marika Vaarik astub seal üles tõelise naisväepealikuna protsesside suunajana miidi tõmbajana targa kandina, kuidas keegi teda näha tahab. Kogu eilse etenduse tulu läks juubilarile. Kuid tegemist on lavakooli 26. lennu kolmanda kursuse tudengid esimese diplomitööga, mis oma voodi võtabki kokku kõik need teatrikoolis täidetud ülesanded, omandatud tehnikad, samuti omavahel kogetud helged hetked, masendus, perioodid ja üldse kogu selle laia emotsioonide skaala raske teekonna iseendani, milleks peab valmis olema igaüks, kes Panso kooli astub ja näitlejaks saada tahab. Nagu ütleb ka kursusejuht Tiit Ojasoo. Kui ma kaarekul probleem oli selles, et kui me tööd ei tee, siis me süüa ei saagi, süüa saad igal juhul. Aga et kui sa tööd ei tee, siis meie puhul heaks näitlejaks ei saa. Lavastus on mitmes mõttes huviäratav esiteks vorme. Tegemist on ühisloominguga iseendast leitud teemade teatrivormis, kujutamisega, mida lavakoolis on ka varem tehtud. Aga ükski lavakooli lend ei ole oma esimesest diplomitöös kas julgenud või pidanud vajalikuks pakkuda publikule sellist enesepaljastus nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Võtke või jätke, aga sellised me oleme, nad ei karda olla haavatavad. Võttes appi kogu oma seni omandatud näitleja tehnilised vahendid teeb 26. lend laval asju, mis konservatiivsema eluhoiakuga inimestes võib tekitada tõelist ebamugavustunnet. Olgu selleks siis brutaalselt kaklusstseenid, kus tüdruk saab kursusevenna käest karmilt kolki. Üksteise suunas lendavad julmad naljad suguakt nii erinevast kui ka samast soost isikute vahel jalastus. Ning ometi on see kõik vaid mäng. Näitleja ülesanne. Teiseks paralleel võib siin tekkida lavakooli 10. lennu kunagise ära keelatud diplomitööga, kui ruumid on täis, mille lavastas Merle karusoo. 1982. aastal oli isiklikest asjadest rääkimine tabu ja pole ime, et elulugude etendused toona suure publiku ette jõudnudki süüdistati ka Merle Karusood. Justkui oleks ta noori pannud oma õppejõupositsiooni ära kasutades tegema ja rääkima asjadest, mida nood mõnes teises situatsioonis ei oleks ehk teinud. Aga töö eesmärk jõuda kõigepealt iseendani ja alles siis hakata lahkama globaalprobleeme oli täidetud ja seetõttu võib 26. lennulavastusele anda tugeva plussmärgi. Lihtsalt aeg on edasi läinud ja muutunud väljendusvahendeid. Ning iseäranis otseselt peaks see lugu äratundmishetki pakkuma kõigile neljale vaatajatele, kes on kunagi ise näitemängu teinud ja pidanud end kehtestama vaimselt kõige kaitsetumas olukorras prooviruumis ja laval kõigi teiste ees. Meile tulid aga stuudiosse külla kolm kursuslast. Linda kolde, Veiko Porkkanen ja Jarmo reha. Selle lavastuse eellugu, mida kirjeldatakse siin nuu teatri kavas on Lääne-Eestis toimunud laager. Mida see laager täpsemalt endast kujutas? Oli selline kolme poolenädalane tsivilisatsioonist eemal elamine, kus me panime püsti tipi, mis on selline indiaanitelk, kus sees on lõke ja kus me kõik koos magamiskottides elasime ja randa ehitasime kiletelgi liiva peale. Pesime meres, toidud tegime ise. Väga-väga huvitav kogemus. Põhimõte, mis Tiidul oli, et kuidagi nagu ära lõigata meedia ülejäänud asjadest. Et Facebookid ja mobiilide ja asjad, et kõik jääksid kuskile selja taha, et oleks kontsentreeritud põhimõtteliselt sellele laagrile ja proovitegemisele. Inimesed läksid vabamaks tegelikult ka, sest et hakkasid mingisugused sellised linnalikud nagu elamiskihid nagu maha tulema, ütlesid, et sai inimestega palju vahetumalt suhelda. Ja see oli minu arust väga positiivne, sellepärast inimestena veel lähedasemaks saada ja ka proovi teha avatumalt ja siis ka julgemalt. Aga see lavastus nüüd ikkagi sellisena, millisena me teda siin no 63 all näeme, räägib teist teie kursusest, on see teie lugu? See on kõik meie pealt, aga väga selgeid lugusid meil ju seal ei olegi, et kõik on selline inimlikud emotsioonid, inimlikud läbielamised, kõik, mis on meie pealt tulnud, aga mina laval spetsiifiliselt ei mängi Linda kolded vaid ühte inimest, kes tunneb midagi, elab midagi läbi. Vaevalt me reaalselt oleme seksuaalselt rahuldamata ja vägivaldsed noored aga oleme üritanud neid teemasid ammendada ja võimalikult kaugele lõpule viia. See, mis hakkab silma selle lavastuse senise vastukaja puhul, on ka see, et küll te teete laval nagu julgeid asju. Noh, vägivallast on juttu, seksuaalsus ja seks oli keelatud. Ma saan aru, et see oli paat kaks nädalat. See ei ole nali, jah. No mis siis inimestega hakkab toimuma sellises olukorras, mismoodi need avanemised hakkavad siis käima sellises laagris? Selline inimene on ikkagi mõnes mõttes ju loom liha, kui mingitest asjadest on puudu, siis mingil hetkel hakkavad mingid asjad kuidagi tööle ja kuskilt sealt see asi tuleb. Teater ei tohiks jääda nagu minu arust vähemasti sellisele tavatasandile ta peakski olema just see, mida on põnev rattalava peal oma isetehtud, et nad on viidud võimalikult kaugele, et sa ei lähe vaatama tavalist reaalsust. Ma arvan, et väga paljud inimesed on elanud selliseid emotsioone läbi, aga ilmselgelt füüsiliselt, nad ei ole kunagi seda nii lahtiselt näidanud. See ongi üks teatri vähendada paneb kõik selle, mis on inimese sees, kõikide oma vahenditega lavale, et selles mõttes kõik asjad ongi võimendatud. Et me ei olnud seal kõik mingi ei, käin ringi kepperdanud 11, selles mõttes nagu. Küll oleks ka see, et laval julgeid asju siis, siis ma arvan, selline konkreetne lavastus ongi selline, et seal ei saa vähem, aga läbi seal tulebki minna maksimumi iga kord, et ta jõuaks sinna, kus ta tegelikult peaks ta kehtestuks, et inimesed tunneksid või mõtleksid teatud moodi või tajuksid teatavat pidi, et kui teha vähem, aga siis on väga kerge isegi võib-olla nagu muutuma, teiseks, millekski muuks. Ma arvan, et see tükk üldse ongi üpriski habras, ta tahabki sellist kohta toorust, kohati hellust, tahabki seda ja seda kõike seda skaalat, mida vaja. Jah, ei, ma olen nõus, et see skaala on nagu hästi lai, et kui ikkagi on toorus, siis on see selline toorus, mida vaadates võib-olla hakkab inimesele ebamugav ja, ja kui nad on sellised õrnad hetked siis on seda kõike nagu ülimalt ilus vaadata, aga samal ajal peab olema ju ka kursusele inimeste selline noh, öeldakse teatris valmisolekust hakkab kõik, et kuidas selle valmisolekuga oli neid tundeid ja seda füüsilist poolt ka. Kõikides etendada ma arvan kindlasti, et prooviperioodil oli meil see valmisolek kuidagi võib-olla isegi kohati isegi lihtsam. Me olime nagu omakeskis ja saime isegi mängida väga julgelt. Aga nüüd, kui me oleme selle lavale toonud, siis üritame tegelikult leida sedasama kraadi iga kord ja seda abi iga kord ikka päris mõtlevad ettevalmistust. Ma küll ei tea, kuidas konkreetselt keegi sellega tegeleb, aga ma arvan, et füüsiliselt üritatakse ennast lahti tõmmata ja, aga ka siis nii-öelda vaimselt ja siis selle pealt minna ja uuesti hakata mängima. Kas mõni stseen on ka eriliselt raske? Terve teine vaatus on minu arust totaalne selline murdmine ikka Nix siis seal on nii rasked kuidagi Brad, ilusad asjad, milleni sa jõua nendeni lihtsalt, vaid sa peadki panema kogu aeg täie Poweriga, et sa jõuaksid tulemuseni, mida on vaja. Ja kui sa jõuad sellest tulemusest veel natukene edasi kuskile minna, sest see on ju. Kõik need stseenid tekkisid seal laagris hästi pikkade improvisatsioonidel käigus, kus näiteks mõni seen on kokku lükatud näiteks kahe pooletunnisest improst, mis lõpuks on jäänud kahte minutisse. Lihtsalt see, mis ühe korra elasite nii pika aja jooksul jõudsid mingid käigud läbi teha, nüüd sa pead kogu selle asja kontsentreerima nii väikse 100 hulka et see on nagu omaette kunsti siis kuidas iga kord uuesti oma partnerit üllatada nende asjadega seal mingis mõttes on iga kord raskem, sest et ta juba teab ette ja kuidas iga kord üllatuda jälle sellesama üllatuse peale. Selles improvisatsiooni taasesitamine vaadates seal mõtet, kui paljudel noh, siin ja praegu kohapeal sünnib ja kui palju tegelikult tuleb nagu näidelda ja teeselda seda, et vot see sündis siin ja praegu kasvõi need tülitsemise stseenid, mis seal on. Ja need on ju puhtalt sellised lavakunstikooli harjutused, mida kõik kursused on ilmselt teinud, aga et seda nüüd näidata, nii et vaat siin ja praegu sündisid need reaktsioonid Ega ta on kõik alguse saanud improvisatsioonilist pedaal põhja võetud ühes suunas kes laval ongi see, et tegelikult inimesed kasvavad jälle tugevamaks, kui me neid asju aina läbi läbi mängime, tegelikult. Et kui nagu mõelda seda, et kas mingi stseen saab nagu meil nüüd on valmis, et nüüd ma tean, järgmine siin selleni on, see papabaaseid läheb siit Eesti siis mina tunnen sellist julgust nagu väga võtta ei saa küll. Iga kordan ikka judinikaga läbi, et mis täpselt saama hakkab. Kas need mängud nagu ohtlikud on ka natukene vä, et see reaalne elu ja mängumiste vahel toimub, et need võivad ühel hetkel nagu ohtlikult segunema hakata. Sest te teete seal laval üksteisega, noh, kas väga intiimseid asju, sest ma saan aru, et te natuke oma tekstilises osades ka vihjata sellele, et mäng, reaalsus, öeldakse üksteisele mingisugune lause, mingi mõte ja siis tuli välja, et seal ikkagi nali ja see kuulus mängu juurde jälle. Ma arvan, et mida ohtlikum see situatsioon on laval on nende kahe tegelase vahel või agressiivsem või kuidagi vägivaldsem, siis seda suurem peab olema see näitlejate vaheline usaldus ja üksteise pärast muretsemine hoolitsemine, see on teil olemas kursusel ja loomulikult selles mõttes, et kui mõni tüdruk näiteks peaks haigeid saama kuskil kohe ütlema oma partnerile niimoodi ei saa, proovime selle, teeme seal mingi teise võtte, mis näeb sama hea välja, aga on ohutum selles mõttes, et näitleja iseenda elu pärast ei tohi kunagi tunda mingisugust hirmu selles mõttes see saab olla ainult tegelase hirm. Aga see on ikkagi raske mõnikord eraldada, et kasvõi no seal on stseen, kus vihjatakse ühe tüdruku väikesele vennale ja millegipärast puudutab teda väga valusasti. Et noh, need hetked, et kui palju seda lavaelu nagu reaalsesse ellu pärast kaasa võetakse ja võib-olla jäävad inimeste vahele mingisugused vihmad hiljem, et miks sa ära kasutasid minu vastu sellist alatut võtet. Ma arvan, et laval, mis on ikkagist mäng lavaelu kaasa võtta nagu omavahelistesse suhetesse pigem ikka seda nagu ei teeks, et tõesti jah, et me kasutame ennast nagu seal laval tõesti nagu haavuda või sinna kraadiumi sellesse mängu päriselt kätte saada see, et kas lisada just see. Aga pärast on kõik rõõmsate nägudega ja räägime nüüd. Viskame nalja. Aga ma arvan, et selles konkreetses stseenis, mida teie praegu välja tõite lihtsalt see näitleja, kes seda teeb. Ta peab lubama, et praegu, olgu, me teeme nüüd sellise mängu ja ma lasen sulle endale niimoodi teha. Ses mõttes, et näitlejana ta teab seda teksti, et me keegi ei tee midagi seal sellepärast, et üksteisele kuidagi haiget teha. Arvamusi on mitmesuguseid, et siin on Postimehes ka kirjutatud, et noh võiks võib-olla rahulikumalt võtta, alguses on maailmade jõuate igasugustesse kohtadesse saata ka oma tulevasel näitlejateel. Aga ma ise mõtlen, et te olete võib-olla nagu selles mõttes kõige õnnelikumas seisus, et millal siis veel, kui mitte nüüd need asjad ära teha, puudutada võib-olla neid sfääre, mida hilisemal teatriteel ei pruugi üldse ette tulla. Töötades näiteks repertuaariteatris, eks jah, ega see tegelikult see lavastus ei ole ka nagu kahe aasta, nagu tulen. Millal me veel iseni toored oleme? Ja kui keegi tahab astuda lavakooli kahe aasta pärast ja ta näeb seda teie lavastust, Ma arvan, et tal võib nagu hakata küll, väike selline hoiatus kell peas, et kas ma ikka lähen sinna kooli, millega pean arvestama. Mis on see põhiline, millega tuleb nagu võidelda ja millega maadelda. Iseendaga see kool on nii-öelda selline nagu tuvigrupp, sa lähed sinna iseendana mingisugusena ja tuletajatele teisena siiski ikkagist ju rolliloome, kõik käib ju läbi ikkagist läbi enda. Kuidas avad ennast seal, ütles, et mis kihtendad maha võtta ja maalsed iseendaga lihtsalt üritad hakkama saada, et sinust saaks hea näitleja. Nagu mentor, Marika Vaarik, seal ütleb ka, et ütle iseenda pealt midagi, ütle, mis sa. Nad räägivad asja, mis sealt kuskilt kuulnud minu arvates sellest, millest Jarmo rääkis, selleks on vaja tohutult energiat, sest minu jaoks esimene aasta oli lihtsalt, kuidas ma nagu ma pean olema lihtsalt ergas ja energiline, pidevalt üritama sellega hakkama saada, et siis nagu saavutada miskit. Aga ausalt, ega see tunniplaan, mis meil seal koolis on, ei ole just kõige kergemate killast. Aga samas, minu arust mitte kuidagi muud moodi, seda ei saa teha. Näitlemine on kollektiivne kunst, ei saa seda üksi kodus õppida, ei ole nii, et õpetajana sulle, et mine loe nüüd see raamat, kuidas läbi ja siis sellest saad midagi selgeks. Kõik tuleb koos läbi proovida, kõik tuleb. Ma arvan, et üks asi, mis tuleb väga kasuks on see, kui sa suudad hoida hästi avatud meelt, kõik, mida sulle pakutakse, võta vastu, proovi enda peal läbi ja siis jäta alles see, mis sulle endale sobib. Kasvõi see, et meil on väga palju erinevaid kõne ja häälelavakõne õppejõude, kes kõik õpetajad midagi, mida nad ise on oma teatritee jooksul läbi proovinud, mis neile sobib, millega nemad tegelevad. Aga need on kõik väga erinevad, sest et nende teatril on olnud kõigil väga erinev. Nad kõik on oma kehadelt midagi leidnud. Et kui sa alguses otsustasid ära, et ma usaldan ainult seda õppejõudu, siis kas sa võtad endale nii suure võimaluse ära, et kui sa proovid, kõik need asjad läbi vaadata, et mis sinu kehale sobib jätad selle alles siis sa saad lihtsalt võimalikult maksimaalse kasumi sellest. Ja ajas tuleb niikuinii puuduja klassikut, siis ütlevad, kuidas võeta öödest lisa. Uni on ka väga oluline. Aitäh, Linda kolde, aitäh, Jarmo reha ja Veiko porganenud meile stuudiosse tulemast. Aitäh. Juubilar on sel nädalal vähemalt kaks kõigepealt näitlejanna, kes mõnda aega enam laval mänginud ei olegi. Eili Sild sai reedel 70 aastaseks. Palju-palju õnne. Eili Sild on töötanud Viljandi Ugalas, hiljem vanalinnastuudios ja kohe kõlama hakkav unepuudusele. Laul on pärit lavastusest. Õnnelik lõpp. 60 viiendat sünnipäeva tähistas aga Ene Järvis, kes on ka palju just lastele mänginud praegu vabakutselisena Vanemuise laval, aga ka vana Baskini teatris vaariuses. Kuigi suurrollid lumivalgeke nende seas sündisid Tallinna linnateatrilaval. Majas mängisime lumivalgekese vene keeles mängisime ja niimoodi kolm korda päevas vahepeal vene keeles siis eesti keeles. Ja siis oligi seal oli väga huvitav juhus ohvitseride majas, et ma hakkasin just seda õuna hammustama, mille siis see kuri kuninganna oli toonud mulle. Kuidas ennast mõtle, mingine peab käituma. Söödud, mõningaid räi tüli ja. Et nüüd ma hammustan ja siis ta kukub surnult maha ja ma ajasin juba suu lahti ja hakkasin, kui tuli üks õrn hääl, Niei ješ. Üks moment, ma mõtlesin, et kas ma nüüd kuulsin või kuuld, mis ma pean tegema ja siis karjus terve saal, jess jess. Ja vot siis ma olin tõesti täitsa plindris, sest et no ega ma idioot ei ole, ma ei saa aru, mulle öeldakse, ära söö. Aga mida ma ju pean seda sööma, sest muidu jääb ju lugu seisma. Ma mäletan seda sisemist segadust, et mis ma nüüd teen, no muidugi ma hammustasin ja kas ma ei saanud siis tammustamata, siis oleks pidanud kohe kummardama ja kõik, eks ju. Aga see, kuidas seal karjus, ära see äras ära söö. Nii palju tänaseks kohtumiseni teatri saates jälle kahe nädala pärast.