Siinkõnelejast oleks hirmus kena, kuid oma lühikesed jalutuskäigud Britannia ajalukku viimases loos ka kuidagiviisi kokku võtaks. See eeldaks siis välja jõudmist tänapäeva mida meie sarja esimeses loos sai põgusalt riivatud. Nimelt sai refereeritud tippkoomik John kliisi möödunudaastasele arvamusele et Londonist on kadunud kõik inglased. Kui me hakkame ühegi Nuinse inglase jälgi ajama või püüaksime maalida tema portreed siis tegelikult sattuksime parajasse ummikusse. Kellekski olemine või enda pidamine on identiteedi küsimus ja inimene määratleb ennast õige mitmete tunnuste alusel. Kohapealne näide on muide varnast võtta eesti keelt kõnelevad inimesed peavad ennast eestlasteks, kuid viimastel aastakümnetel on pead tõstmas ka lokaalne identiteet. Minule näiteks isiklikult meeldib see väga, kui keegi peab ennast kas võrukeseks või mulgiks. See lisab vestluskaaslasest arusaamisele. Jumet aitab luua Eelhäälestatust tema mõistmiseks. Aga sama on ju ka tegelikult briti alamatega. Walesist pärit Briti alam peab ennast kindlasti südames kõmbriks ja šotlane šotlaseks. Kuid mõlema passi kaanele on kirjutatud, et isikutunnistus kuulub ühendkuningriigi alamale. Ja nii ta kindlasti maailmas ennast ka määratleda. Neid väikesi mõtisklusi ettevalmistades sai sirvitud parajal hulgal tõsiteaduslikke ja vähem teaduslikke käsitlusi tänapäeva briti alamate identiteedist. Paljude lugude taga oli aimata, et autorid teavad, mis on poliitiline korrektsus ning et inimest ei saa lahterdada vastavalt tema nahavärvile. Mida rohkem neid lugusid sai loetud, seda enam kinnistus peas mõte, et tegemist pole maskiga, mis teatud puhkudel ette tõmmatakse vaid väga selgelt läbitunnetatud käitumisjuhisega millele pole tänapäeva ühendkuningriikides mitte mingit alternatiivi. Me ei saanud oma väikeses mõõdiksuste sarjas peatuda sellel, et Briti impeerium tuli koloniaalriigiseisusest väga osavalt välja. Poolesaja aasta sees on enamus kolooniaid iseseisvunud ning nende seotus krooniga on enamasti sümboolne. Rahvaste ühendusse, mida varem nimetati briti rahvaste ühenduseks, kuulub praeguse seisuga 54 riiki ning kuninganna visiidid nendesse asumaadesse pole just harvad. Rahvaste ühendusse kuulub umbes kaks miljardit inimest ning seda pole ju sugugi vähe mis neid erinevas staatuses olevaid riike omavahel seob. Nii või teisiti jagavad nad ühist ajaloolist pärandit, et tänapäeval on muidugi sõnal kolonialism enamasti juures halb varjund kuid just briti kolonialism lõi rahvaste ühendusse kuuluvate erinevate rasside rahvaste hõimude vahele sideme. Ajaloolase ühtekuuluvustunde. Tuletagem meelde, et rääkisime oma lugusid seoses olümpiamängudega Londonis kuid kohe olümpiamängude järel on maailmas osavõtjate poolest arvukuse teine spordiüritus, briti rahvaste ühenduse mängud. Muide, eraldi võistkondadele on sellel spordifoorumil esindatud ka näiteks Inglismaa, Šotimaa ja Põhja-Iirimaa. Siit saab siis teha ühe järelduse. Hetkest peale, mil kujunes briti imperialism, hakkas kujunema ka omaette briti identiteet või priitilikus. Selle sisu on paari sõnaga väga raske defineerida. Pigem võiks öelda, et Britilikkusele annab selle sisu terve rida jooni, mida rahvad erinevates maailma nurkades ühiseks peavad. Selle kandvaks teljeks on kahtlemata inglise keel, mille vahendusel on vormitud sarnast ellusuhtumist ja väärtushinnanguid. Ki ja nende ühisväärtuste omaksvõtmine ja edasikandmine ei sõltu nahavärvist. Kui nüüd otsida vastust John kriisi tõdemusele, et kuhu on kadunud kõik inglased, siis tuleks vastatavast nii. Vaieldamatult on inglastel briti impeeriumi piiride kujundamisel väärtuste ja kultuurielementide eksportimisel üle kogu maailma kandev roll. Aga nüüd, kus Briti impeerium on koloniaalvõimuna lagunenud, tuleb leppida sellega et väärtusi, mida peetakse Hinglaslikeks, kannavad endas paljude rahvaste esindajaid. Ühendkuningriikide, immigratsioonipoliitika. On olnud endist asumaa elaniku suhtes äärmiselt liberaalne ja tolerantne. Ja sellest tulenevalt kohtab Britannias, Indiast, Pakistanist ja mujalt pärit rahvast, kes peavad ennast tõsimeeli kuninganna alamataks ning see on nende identiteedi põhitunnuseks. Alles seejärel hakkavad nende juures mängija muud identiteedi elemendid. Ja kuidas saabki olla see teisiti, kui sa oled näiteks kolmandat põlve Londonis sündinud inimene. Samas näitavad identiteediuuringud, et kõmbride iirlaste ja šotlaste jaoks on rahvuslik kuuluvus enamasti olulisem kui seda on briti identiteet. Aga need kaks identiteeti käivad ka nende puhul siiski käsikäes. Ma arvan nii, et tänapäeva ühendkuningriikide poliitikute eest tuleks küll müts maha võtta. Nad on suutnud tasakaalustatud Bretti identiteedikeskset poliitikat leidnud kuldse kesktee. Loodetavasti saavad nad hakkama sellega ka tulevikus.