Ilus kevadine päev. Linnud sulavad, kurg tiirutab ja tiigis ujuvad valged luiged toodi alles Loomaaiast tagasi talvitumas. Nüüd jälle siin värviks ja elupildi rikastamiseks. Loodusele Maltale võib-olla me siiski täna väga palju tähelepanu ei pööra, pööra. Eks linnud kõnele lihtsalt meiega koos. Ja mees, kelle Ma palusin mõisa aeda on Jaanus tuusti. Mees, kes minu jaoks alustas vähiuuringutega ja tänaseks tõusnud mõistlikuks. Nii võib öelda, sest siin on peahoone, on kõrvalhooned, on õppekeskus, on elu, on tööd, on kavatsused. Platsdarm võimalusteks on, ütleks ideaalne. Kuid need kõik funktsioneeriks peab ilmselt palju ka tegema, palju ette nägema, palju liitlasi olema, palju nuputama. Ja sellest mehest ja temaga nüüd alustamegi saadet, kes on kes? Enne kui ülikooli looduslugu läksite õppima, olite hoopis tehnikakoolipoiss. Juhtus selline lugu küll et. Ma olen sündinud Muhus hiljem asusin elama Saaremaale ja ju siis are piirid hakkasid mingil ajal mind natukene nagu ahistama. Ja tuli selline mõte, et proovida, kuidas tehniline eriala võiks, võiks sobida. Ja kuna tehnikakoolis avati uus uus eriala automaatikaseadmed ja kontroll mõõduriistade remondiga, millal siis? Siis otsustasingi minna siin õppima? Mis asi juhtus? Ja noh, nüüd tagantjärgi vaadates siin on juba üle 20 aasta. Võis mõnes mõttes sellest isegi olla järgnevate eluaastate jooksul sest kui oli sõjaväkke minek nagu tol ajal kõigil noortel meestel veeti meid kõik piiri taha, kes, kes kuhu üle suure suurema laiali siis juhtus selline väga huvitav lugu, mis mis noh, tasuks ehk natuke rääkimist. See oli täitsa eriskummaline juhus, et, et noorte Negrutite kogunemispaigas tuli üks, üks ohvitser, Vene ohvitser ja tal oli käes inglisekeelne raamat ja nii pisteliselt lasi inglise keelt lugeda ja kontrollis keele keeleoskust. Ja noh, seltskond oli küllaltki küllaltki selline, kes, kes sel teemal eriti sõna võtta ei osanud ja siis mõned eesti poisid jäid nagu sõelale ja mina sealhulgas. Ja ega me ei teadnud, mis meid ees ootab. Aga järgnes selline lugu, et, et meil võeti sinna seltskonda õpetati pool aastat veel inglise keelt ja selle tulemuseks said neist raadio kaatorite ja beelingu jaamade. Ütleme siis teenindajad ja see oli selline töö, et vabanes äkki terve maailm, võiks nii öelda, sest tegelikult me kuulasime väga täpsete raadiosaatjatega lennukeid üle maakera. Ja nii India ookeanil, nii Kaug-Idas, Kariibi merel, Ameerika mandril kui ka meie lähimas ümbruses, isegi Saaremaa lähistele lendasid tollel ajal Nato lennukid ja küllaltki lähedale. Ja meie ülesandeks oli salvestada raadiogrammid lintidele ja välja peilida nende asukohad. Õigemini suund, nüüd võib juba sel teemal rääkida, sest sinna on juba 20 aastat aastat möödas. Ja juhtus see siis, kui, kui lõpes Vietnami sõda, see oli 74. aastal ja isegi lennukid, kes tõusid Vaikse ookeani saartelt ülesse Vietnami pommitama, tol ajal olid kõik meie käeulatuses, tähendab, me saime kõik informatsiooni, millal nad lendasid, kuhu, kui palju nad pomme alla viskasid. Oli isegi selliseid asju, et Ameerika presidendid tulid basse, nende saatelennukite raadiogrammid, kõik oli meil käsutada. Ei ole minu asi arutada, aga arvata võib, et ega vastupidi palju teisiti ei olnud. Aga mida noormees säärasel puhul omandas, oli ilmselt väga distsiplineeritud töö tegemine tehnika, käsitsemine ja kindlasti kõige uuema Radiotehnika käsitsemine ja loomulikult keeleoskuse arenemine, mida nüüd nii nii vaja läheb. Millal aga siis teil hakkas huvi tekkima nende väikeste vähkide vastu? Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis teil see huvi kulmineerus Ajal, mil vähielu oli Eestis üsna madalseisus, oli üsna alla käinud kahjuks küll inimese abiga suures osas kas te tahtsite kergitada või oli mõni õppejõud Tartu Ülikoolis, kes sokutas teema teile nii-öelda kätte? Nojah, eks kidega seose juba juba minu sünnikoht ütleb, et et Saaremaa jõed ja veed olid ja on praegu ka väga vähe. Ja noh, poisikesed nagu me tol ajal olime, käisime mööda jõgesid ja sai vähki püütud ja, ja no ma ei ütleks nüüd, et sellest ajast on see huvi olnud ja püsinud. Seda küll mitte, sest noh, Saaremaal arvatakse ikkagi praegugi, et see vähiasi on rohkem nagu poisikeste ala, et Nemad käivad mööda jõgesid ja püüavad näidetega, et tõsine täis mees sellise asjaga üldse ei tegele, seal on ala küllalt ja nemad tegelevad ikkagi kalapüügiga. Põhiliselt. Huvitav, et mina olen jälle kohanud mehi, kes räägivad, et nad nooruses püüdsid küll mandri ojadest nii palju vähki viisid need restoranidesse ja said koolitamiseks enda koolitamiseks meil aastal säärasel moel tuge ja raha, kuna kodu ei suutnud poissi koolitada, nii et ilmselt millises maanurgas, mismoodi ja kindlasti. Eesti ajal oli asi nii, et tegelikult püüti ligi 30 tonni vähki Eestis üldse kokku ja, ja see muidugi oli küllaltki suur kogus ja põhiliselt läks ta ka ekspordiks. Nii et, et sellest oli ka saada tasu küllaltki kopsakas, kohati. Ja ma tean ka veekogusid, kust püüti miljoneid vähki nagu Konsu järv, kuremaa järv. Niiet see vähki oli tõesti veekogud kõik täis ja selle, see andis tööd ja leiba paljudele. Ja siis oligi küllaltki tõsine probleem mõelda, mida siis edasi tegelikult teha, sest peale sõjaväge tekib selline teatud surnud seis. Ja, ja aeg, et tuleb siis lõppude lõpuks otsustada küpse, juba küpse inimesena, mida siis peale hakata selle järgneva eluga. Ja noh, juhtuski nii, et tegelikult paelus mind kalakasvatus ja mul olid mitmed plaanid, kas minna merekooli, kas minna õppima kalakasvatusharu kusagile või minna siis Tartu ülikooli bioloogiat ühe sõnaga loodust laiemas mõttes. Sest et see oleks andnud baasiga ükskõik millisele muule loodushariduslikku suunale või, või siis erialale. Ja siis ma otsustasingi viimase kasuks tol ajal. Ja tundub mulle praegu, et, et vist ei teinud valesti, et see ala on mind huvitanud ja siiamaani siiamaani aidanud. Sellest ma olen palju rahulolu saanud. Millal teist sai aga pargi rajaja? See on kalakasvatusega üsna vähe seotud? Jah, seda küll, see on nüüd hoopis hoopis teine, teine liik ja rida, nii et ma olen selle sellega alustasin hoopis peale ülikooli lõpetamist, tegelikult mul oligi kitsam spetsiifika ülikoolis hüdrobioloogia. Ja ikkagi ma ja ihtüoloogia ja puudest ja botaanikast ma noh, ei olnud nii huvitatud. Ja see oli mulle isegi kuidagi ootamatus, et et see Tendroloogia hakkas mind äkki huvitama. See oli ilmselt seotud sellega, et ma töötasin metsainstituudis peale ülikooli lõpetamist ja seal oli võõrpuuliikide introdutseerimise osakond kus kasvatati, püüti, tähendab kasvatada paljusid teisi võõrpuuliike, mida Eesti looduses ei olnud või oli vähe. Ainult parkides. Ja selle eestvedajaks oli tolleaegne Instituudi direktor Ülo Erik. Ja ma käisin nendes kasvuhoonetes, vaatasin neid eri värvi puid põõsaid ja ja siis ilmselt sellest momendist tekkis mul selline huvi nende puuliikide vastu muidugi realiseerima, seda huvi ei saanud ehk kohe hakata. See võimalus tuli mulle 84. aastal, kui minu jätkata. Endel Kaljuvee ostis ühe väikese väikese suvekodu Illuka vallas Kõnnu külas. Ja see koht tundus mulle üsna sobivana, tundus Meile sobivana sellise dendropargi loomiseks. Ja kuna tema oli ka endine metsamees oli olnud Kurtnas metsaülemaks ja huvi oli väga sügav puude, põõsaste, metsanduse vastu üldse siis oli nagu meil see tandem nii-öelda loodud ja võis töödega pihta hakata ja, ja noh, tema tegelikult esimesed võõrpuuliigid sinna tõigi. Need olid Euroopa seedermännid. Ja minu teada olidki need esimesed võrguliigid, kes meist ei ole olnud tähtpäeva kase või tamme istutamise juures ja ka labida kätte võtnud, kaasa aidanud, nii et eestlane ikka on kas puud istutanud või istutamise juures viibinud. Kapparc paljude ja eriti veel võõrpuuliikidega ei saa ühe vaevaga istutatud loodud. See on selge, võib-olla need vahepealsed vaevad ja rõõmud jätaksime jutust välja, aga küll sooviks teie silmade läbi näha, milline see park praegu need kuulajale teda tutvustada ja no nüüd on juba ta pargi pargi väli ühesõnaga vaid nii-öelda ja esimesed puud juba on sirgunud nelja isegi viie meetri kõrguseks. Ja seal on muidugi väga erineva kõrgusega neid istutame iga kevad neid juurde vastavalt sellele, kuidas me uusi liike juurde saame, oleme saanud. Muidugi need võimalused jäävad kogu aeg väiksemaks, sest ei ole enam seda materjali Eestist võtta. Nii palju, kõik puukoolid on, on läbi käidud ja uuritud. Aga ikkagi üht-teist, üht-teist saame. Nii, see park on ligi kuus hektarit suur ja tollel ajal, kui veel kolhoosikord kehtis, oli abistajaks actory kalurikolhoos ja abiga saime ka ümber sellele pargile võrkaia. Ja, ja see on nüüd muidugi väga suur asi, sest ilma selle võrk aiata ei oleks sellel pargil olnud mingit tulevikku sest metsloomi käib seal üsna palju ja nendega olid tõsised probleemid. Nüüd muidugi on see park täielikult kaitstud metsloomade rünnakute vastu või, või laste vastu. Ja seetõttu võime seal oma tööd teha rahus, ta on võetud ka kohaliku looduskaitse alla ja see on, on, annab selle eelised sema, vabastatakse maksust kohaliku võimu poolt ja, ja kuna see maa intensiivkasutusest välja viidud sinna rajatud dendropark, siis ei ole ka mõeldav, et et me maksaksime seal maamaksu, sest see on, kuidas öelda. Selline kultuur. Väärtusega tegevus ja kõigi inimeste jaoks turistide loodushuviliste, kes iganes tahaksid seda parki näha, siis on kõik teretulnud. Nii et. Mida siis veel iseloomustuseks öelda tähendab, seal on on kahjuks tiik lisatud. 0,4 hektarit saarega keskel, Silviv isegi peale. Nii puid puuliike on praeguse seisuga ligi 300. Ja see on nüüd peale sõda üks liigirikkam park üldse Ida-Virumaal. Mina olen sunnitud nüüd jälle puude juurest tulema tagasi vähkide juurde, sest teie olete aastate jooksul siin üsna palju suutnud uurida, teha korraldatud vähipäevi ja nõu antud ka ühe meie väikese saate järel raadiokuulajatele, nii et vähid ei ole teie elust kuhugi kadunud? Ei ole, see töö hakkas peale ülikooli, kui ma läksin metsainstituut tööle ja see vähiteema on sellest ajast olnud. Minu saatjaks kogu aeg ja huvi selle vastu on on olnud pidev. Muidugi ta on olnud teatud tõusude ja mõõnadega vastavalt sellele, kuidas kuidas on instituudi käsi käinud ja kuidas on olnud need võimalused, seda tööd. Väärtustada aga tundub, et tänavune aasta on kuidagi eriliselt soodne vähile, sest ma ei usu, et meie vähk siin peale seda on nii palju finantsfinantsilisi vahendeid saanud ja ka saab, kui, kui tänavu aasta sest käivitumas on üks ühisprojekt Norra Norra abiga oma õla on alla pannud ka kalaamet ja, ja loodame, et me saame kas siis ühe aasta või, või võimalik, et ka kahe aastaga üle käidud vähiveekogud kogu Eestis ja saame selle pildi selgemaks. Kuidas siis tegelikult ikkagi vähivarude seis on, kuidas nad elavad. Ja, ja mida me siis peaksime kavandama tulevikuks? Lähen mõndagi võite ju öelda, sest te olete neid veekogusid jälginud ja uurinud ja perioodiliselt üle vaadanud. Arvukus on kõveraga üles poolt. Viimasena Tal on ta mingil määral tõusnud, aga küll väga vähe. Sest noh, kui nüüd meil on pikaajalised püügil andmed olemas iga aasta oleme teinud kokkuvõtteid püükidest ja see näitab küllalt selgelt, et näiteks alates 85.-st aastast algas allakäik, see on oli ilmselt põhjustatud sellest, et et meil siiski vähikatk laastas kümmekond paremat vähiveekogu. Kuigi olnud täpset informatsiooni katku kohta, võib seda siiski tagantjärele vaata sesse. Vähkide ootamatu kadumine nendest veekogudest oli nii järsk et see toimus praktiliselt ühe aastaga ja peale seda on muidugi vähkide püük jäänud vähemaks. Ja praeguse seisuga nüüd viimane aasta, ütleme eelmisel aastal ametlikult ametlike lubadega püüti 11000 vähki. Noh, kui palju see siis kilodest teeb, ütleme 33 vähki on kilos siis igaüks võib enam-vähem arvestada. Võib ilmselt sedagi arvestada, et tegelikud arvud ilmselt on ka ametlikest andmetest suuremad. Olen kuulnud mitmel olla külades eakamate meeste käest, et vaata imet, meie asjasse jaga uutesse kraavidesse on kuskilt vähk tulnud. Ja kui ma olen pärinud, et ei tea, millest see siis on juhtunud arvatakse, et see hirmus väetamine ja herbitsiidide Hulk on vähenenud ja, ja et ju siis ikkagi ka see koorikloom tunneb vara, et vesi on puhtam ja otsib sisi uusi radu ja uusi pesapaiku on säärastel tähendab panekutel tõepõhi taga? Jah, mingil määral kindlasti on muidugi küllaltki kõrvaline vähki tagasi asustada juba vanadesse headesse vähiveekogudesse, kus on kooslus muutunud vahepeal kus on küllaltki palju siginenud vähi vaenlasi. Aga minul jutus oleks just uuemate vee koguda peal nagu näiteks karjäärid, paisjärved, sellised uued veekogud, kus ei ole veel looduslik kooslus välja kujunenud ja mis veerežiimilt oleks vähile sobivad. Ja sellistes kohtades on küll viimasel ajal märgata vähkide edenemist. Ühesõnaga äkki on juurde tulnud, see on muidugi tänu sellele, et keegi on nad sinna sisse viinud. Ja tihtilugu on solvunud muidugi niuke. Omaette tegevus, mis, mis ei olegi nagu meie silme all toimunud ja me ei teagi neist asjust, aga äkki on ilmunud vähid kuskile sisse, mingisse veekogusse ja kui nad hakkavad seal kasvama. Muidugi on hea, kuigi vähkide siirdamine ilma ilma nüüd ametliku loata ei ole soositud, ei ole lubatav, sest see põhjustaks vähihaiguste levikut kuna tuleb kindlalt teada, kust veekogust vähki püüda, milline on nende vähkide tervislik seisund, mida viiakse ja neid sanitaartingimusi tuleb kindlalt kindlalt arvestada. Vaipisootilisi tingimusi? Teie kohta ütles keskkonnaministeeriumi üks spetsialist, kes on ise väga tagasihoidlik ja kunagi ei luba oma nime tarvitada. Ütles, et huvitav, väga paljud saavad lähetuse välisriikides oma erialal, käivad seal aastaid ja käivad ja ka suurt hüpet pärast neid käimisi nagu ei märka. Aga teie puhul on üks imelik asi, et lähete ja pärast tulevad pakkumised, vahel isegi kaks pakkumist, ma mõtlen kohe küllalt suurte finantsidega. Millega te siis võluta neid välis närid, et teil nii hästi läheb? Sõda on nüüd palju küll öeldud, sellepärast et et ma tunnen ise tegelemine nii paljude asjadega tekitab sellise Nagu pinnapealsuse ja ma ei suuda üheski alas sügavale minna, nii nagu tahaksin seda, aga aga midagi ei ole parata. Ja siis küllap siis tuleb seda asja lihtsalt nii organiseerida, et on mõni teine inimene, kes sügavuti läheks kui ise ei jõua seda teha. Ja loomulikult, vähk kui just vähist konkreetselt rääkida, siis eksisteerib ikkagi üks selline ühendus. See on vähiuurijate liit kes koondanud vastavad inimesed oma oma ridadesse üle maailma, kes käivad regulaarselt koos, kes nende loomakeste pärast muret tunnevad. Ja, ja sealtkaudu on muidugi võimalus saada mitmesugust abi. Ja. Lugu on ka selles, et see ei ole pelgalt üks liik, mida on vaja kaitsta. Sest tavaliselt on nii, et siis sel juhul on ka rahadega teatud raskused aga kuna tegemist on ikkagi liigiga, mida kultiveeritakse, millel on majandusharu taga siis sealt on on ka need rahad tulnud, mida lähiuurimiseks kasutatakse tihtilugu. Ehkki meie nüüd vähimajandusest siin Eestis juttu ei saa eriti teha, siis näiteks Põhjamaades ka Euroopas on, ongi küllaltki tasuv. Majandusharuvähk on väga kõrges hinnas, sest ta on delikatess ja, ja temale järele on ka suur nõudlus. Nii et eks siis see majandus paneb liikuma need kobad ja võimaldab neil vähiuurijatel ja nendele, kes vähiga tegelevat elada. See on nüüd natukene naljakas, et mina hakkan teie isiklikku mõtet korrigeerima aga võib-olla kuulaja jaoks jäi kuidagi liialt kõlama. Te, olete Realis spinne ja tegelete paljude asjadega. Võib-olla selles, et teie näete mitte ainult vähki veekogus, vaid näete ka veekogu saatust ja kooslust ja toopide saladusi. Võib-olla see, esinedes ametlikult ettekannetes ja kuluaarivestlustes just jätabki mulje, et see mees haarab tervikut ja võib-olla siis säärasel juhul kogenud väliskolleegid, partnerid leiavadki, et seda meest tasub toetada, et siis paraneb asi mitte ainult ühe liigiga, vaid laiemal pinnal? Ma ei tea, kuidas teid valiti Haljala valla keskkonnanõunikuks, aga vaevalt et ainult sellepärast, et vähki hästi tunnete ju seal pidi olema neid teisi teadmisega. Hoopis omaette jutt sest see ei olnud nüüd üpriski juhuslik, juhuslik asi, kuna ma Haljalas elan praegu ja selline võimalus seal avanes. On ju loomulik, et väikses maakohas ei ole kuigivõrd erialast tööd. Ja seetõttu ma selle pakkumise vastu võtsin. Sest see oli mulle kõige tuttavam töö. Kuigi noh, valla piires nüüd on neid probleeme palju rohkem kui, kui nüüd minu eriala seda lubas. Aga noh seal on rohkem majandusprobleeme ja keskkonnakaitse probleeme ja kommunaalprobleeme ja selliseid, muidugi väga palju sain ma sellest, et ma hakkasin Otsima võimalust, kuidas ehitada või rekonstrueerida valla puhastusseade ja selles selleks ma pöördusin välismaiste organisatsioonide poolt poole lootusega saada pilootprojekti, see tähendab seda, et välisabi bastioni rajamiseks. Siis tekkisid mul suhted Taani firmaga, aga ma olen käinud valla asju ajades isegi Taani keskkonnakaitseagentuuris vestelnud Ida-Euroopa abiabide koordinaat ratturiga, et saada Haljala vallapuhastile raha. Ja see oli jah, üsna huvitav reis, aga nähes neid bürokraatlikke barjääre sääre siis tundus ta üpriski võimatu olema. Ja see, ütleme, see tegevuse raskuskese nihkus nagu mujale. Ma nimelt anti võimalus otsida Eestis keskkonnakaitseprojekte, et oleks võimalik Taani pehmeid naine ja abiraha üle kantida siis Eesti keskkonnakaitseprojektidesse. Ja ma olin nagu kontaktisik kahe aasta jooksul, ma püüdsin neid projekte leida. Ja, ja see töö muidugi andis mulle palju juurde. Olles siis valla keskkonnakaitseametnik. Mina ikkagi arendaksin oma kõrvalteesi teie suhtes, hea küll, ma olen nõus, et Haljalas see töökoht tuli natuke ka juhuslikult teie kätte. Aga praegune töökoht kõige viimane, see tuli ju konkursi korras selles võimsas Sagadi mõisakompleksis. Metsamehed teavad, on olnud õppekeskus. Aga siin on tõesti ruumi nii majade sees kui pargis ja ümbruses metsades seda tööd edasi arendada. Ja paljude jaoks oli see täiesti üllatused, teie ikkagi, mitte metsamehena, kuigi see pargikogemus on olemas. Võitsite konkursi ja olete nüüd nagu saate alguses ütlesin siin mõisnik õppekeskuse juht. Ja noh, siin on ääretult ilus, siin on enne teid Simo Nõmme juhtimisel ja tema abiliste teostuses väga palju ära tehtud, metsanädal aegu avati endine ringtall, kus on nüüd koos olemiseks ruumi, näitus uuesti üles pandud. Rohkem tänasest homsesse, mitte niivõrd minevikku, ka rändnäitusi välja panna. Puuskulptuurid. Kõik on omal kohal. Aga töölaua taga tuleb nüüd vaadata ja seda tööposti. Metsanädala aegu rääkisime, et õppekeskus uueneb ja panused tehakse rohkem noortele. Jah. Ehk ei ole seda probleemi nüüd enda jaoks lahti isegi mõtestanud veel? Ma kõigepealt natuke parandaksin, juttu ei ole mõisahärrast võib-olla, kui seda terminoloogiat kasutada, siis ehk mõisavalitseja ainult. Ja kuna ma tean, et minu emapoolses sugupuus on olnud Oremaal mõisavalitseja kunagi möödunud sajandi keskel siis see on nagu mingi mingisugune märk või ma ei oska öelda. Niukene tegev mõisnik, nagu nüüd moes on direktori kohta öelda, kes isetegevust juhib, võib leida sellele sellise sobiva sõna ja jah, aga ei ütleks ka, et minu konk konkureerimist sellele kohale oleks nüüd see selles sugupuusse juhtum nagu ajendanud, ei seda mitte. Ma nägin siin mõisas teatud mõttes kõigi Nende tegevusvaldkondade kontsentreerumist, mis, millega ma olen varem tegelenud ja võimalust neid teadmisi ja neid oskusi rakendada. Olgu see siis Tendroloogia koha pealt, olgu see siis vähiuurimine. Olgu see siis tehnilist haridust natukene, olgu see siis. Kursuste metsamuuseumi ja kõige nende üksikute harude väljaarendamist, mis, mis Sagadi mõisakompleks pakub ja ka turismi ja välissuhete arendamist. Nii et see ehk oligi see, miks ma ma selle koha