Kaks päeva tagasi keskkonnaministeeriumis toimunud pressikonverentsil oli tähelepanu all kiisa juhtum. Radioaktiivsusest tulenevad hädad ja probleemid. Seal esines ajakirjanike ees ka geoloogia instituudi laborijuhataja Galina Hütt. Ja selgus paljudele noortele ajakirjanikele üllatuseks et meie instituudis on olemas väärt kaader, väga head aparaadid ja suured võimalused. Ja nüüd ma ei teagi, kas pahandada instituudi direktori Rein Vaikmäega või iseendaga, kes ma peaksin ju sääraseid laboreid tundma ja teadma ja mikrofoniga neid küll vastama. Kuskil on keegi liiga tagasihoidlik olnud ja alles sügisel, kui toimus suur nõupidamine lohusalus, siis mina sain sellest lahti. Boriss teada. Mida see labor nüüd selles kontekstis Kiisa radioaktiivsus ohud ka tulevikus võimalikud tähendab annab või võiksin osaleda. Nojah, ma alustaksin teie juttu esimesest otsast, et keda süüdistada, loomulikult süüdistada süüdistama peaksime meie iseennast, aga see on teadlastele tüüpiline, et ega nad ei ole väga osavad oma tulemusi rekla raamima. No see oleneb ka natukene teadlastest, aga põhiliselt oleme me tegutseme laboratooriumides, teeme oma igapäevast tööd ja peame oma tulemusi mahlseks, arutame neid oma kolleegidega küll siin, küll kaugemal ja paraku ei teata tihtipeale kodus, millega meil tegeldakse. Ja nii on ka antud juhul ja üldiselt siis mingites erakorralistes situatsioonides tuleb äkki välja, et näe, meil on see kõik olemas, mida me oleme siiamaani kiitnud ja kurtnud, et et mujal maailmas tehakse ja meil ei ole. Nüüd, kui tulla selle konkreetse juhtumi juurde siis poolest siin on üks ilus näide sellest, kuidas tegelik teaduse tegemine mingite teaduslike eesmärkide lahendamiseks viib tihti nagu kõrvaltulemusena praktiliste resultaatide ära. Ja see laboratoorium loodi 70.-te aastate lõpus. Kahekse laboratooriumi juhataja Mati Punning initsiatiivil hakati geoloogia instituudis isotoopuuringute laboratooriumis tegelema mitmesuguste setete vanuse määramisel. Traditsioon tehniliste meetodite kõrval ka ebatraditsiooniliste meetoditega ja siis kutsuski Patti Punning, Galina hüti Tartust meie laboratooriumisse hakata särama sätete vanuseid termoluminestsentsi meetodil. Ja edasise meetode arenes karina arendas seda meetodit uusi meetodeid ja kui tuli Tšernobõl, siis tema oli üks esimesi, kes hakkas tegelema väga aktiivselt selle probleemiga Tšernobõli piirkonna radioaktiivse saastatuse määramisega. Ja peab ütlema, et tolleaegses Nõukogude liidus oli see üks väheseid laboratooriume, kes suutis väga laialdaselt selle töö ette võtta. Suure rahvusvahelise programmiga raames ja selle töö käigus arendati välja meetodid, mis võimaldavad taastada doose millised olid radiatsiooni maksimumi ajal tagantjärgi taastada neid looduslike materjalide baasil, aga ma usun, et seda Galina Hütt suudab paremini seletada. Ma ainult nii palju ütleks juurde, et tänu võib-olla selle Tšernobolile arendatise metoodika meie instituudi laboratooriumis välja seda metoodikat rakendatakse nüüd ka Euroopa teistes laboratooriumides. Aga pioneerid olema siiski meie ja seda äärmiselt Tšernobõlis ja ja äärmiselt tähtis on seda teadvustada ka Eestis. Et selliseid juhtumeid ei, ei ole. Kui midagi niisugust juhtub, on meil vabariigis olemas üks niisugune laboratoorium, kes suudab väga palju teha, kui talle antakse võimalus kohe selles kohas tegutseda. Aga ma arvan, et targem on võib-olla praegu kui Galina veidi seletab selle meetodi tagamaid ja millised on selle laboratooriumi tegelikud võimalused. Loomulikult teie pärast me tulimegi külla aitäh. Mina proovin vene keeles, see on ikka parem kui terminoloogia siis vene keeles, see on parim minu jaoks. Palun. Spetsialist muidugi saab sellest jutust hästi aru, aga võib-olla kahe lausega ütleks ja et see meetod, mis on arenenud aparatuur, on täiustunud, siin on omad inimesed koos SKP spetsialistidega edasi läinud, mitu sammu. See võimaldab siis tagantjärele kindlaks parata, milline võis kiirgus olla ja kui siin nüüd kuulaja tahaks küsida, et mis see tagantjärele tarkus meile annab? Jätame teaduslikud aspektid kohale, kus see väga palju annab annataga kiisajuhtumi puhul, sest oli teada üldine radiatsioonitase viimasel ajal, kui see niinimetatud Emexi metallitükk sinna ladustati. Ja nüüd ja need vahed on küllalt suured ja kui tagantjärele oskab ära öelda tavaliselt kui palju oli, mis oli, siis on ka tõestus sellele, et sealt on midagi jälle ära viidud või on sinna salaja juurde toodud Paju asja ajada, kui ei ole arvepidamist. Aga see täpne meetod annaks tagantjärele meile selle töö tulemused, mis meil seni on tegemata. Me ei ole jälginud, meil ei ole pidevat seiret olnud ja teie ei ole mitte ainult ilmselt see labor, kes suudab tagantjärele teha. Teie võiksite ka pidevalt edaspidiseks oma targa silma koos aparaatidega peale panna näiteks Paldiskile, jaga sele saku laule ja tulevikus uuele laule, mida hakatakse võib-olla rajama kunagi. Nii et teil ei ole mitte ainult hea minevik, vaid ka suur tulevik. Galina Hütt lisas nüüd olulist teavet, et tema koos oma kolleegidega või kindlaks teha ja millal sattus ohtlik metallitükk kuskile, kas lattu, kuhu neid tuuakse küll autodega ja küll seljakotiga, küll salaja ja avalikult ka siin saaks tagant järele mingi korra majja panna ja see meetod on odavam kui vereanalüüs tagantjärele ohvrite või võimalike ohvrite vereanalüüs, mida nüüd tehakse praegu Helsingis. See on väga kallis, naaberriigid tulevad meile appi esimese juhtumi puhul, aga edaspidi me peame oma asjadega ise hakkama saama. Nii et. Ma arvan, et kui me veel räägime, siis tundub see üle kiitmisena, aga tõesti, teie laboris on suured võimalused. Ja ma tahan ikka natukene tagasihoidlikum olla, ega see meetodi annetoos inimeste jaoks, aga see annab doos, mis on ruumis. Vot selles Smitis seal väga oluline me saame prognoosida, mis Moziimine võiks saada olla siin ruumis, kasvõi päev, kui te teate, kus ta oli seal väga kerge nagu rekonstrueerida. Te annate arstidele selle aluse, mis juhtus, millal juhtus, kui palju võis juhtuda ja arstidel juba edasi on siis lihtsam inimest aidata. Ja Me alustasime direktoriga juttu ja minul vist ei ole nagu paslik nüüd öelda, mis te edasi peate tegema, see jutt ise vist tõestas väga hästi, et võimalused on Eestis olemas. Inimesed on olemas, pajase, kõik olen pist, peate aktiivsust üles näitama, et teie võimalused ja edaspidine noh, kas seire või, või, või tagantjärele tööd saaksid nüüd materjaliseeritud, sest selleks on vahendeid vaja. Mitmed teadlased on uuest eelarvest leidnud ka ma ütleksin, lihtsamate asjade uurimiseks ja rakendamiseks vahendeid, nii et sooviksin küll, et eestlase tagasihoidlikkus jagus kaugele selja taha ja ja nüüd tuleb minna. Nojaa, see on õiged, aga, ja ma mõtlen, et kõigepealt peaks siiski meie riigikogu ja valitsus need, kes teadusele raha eraldavad, saame aru sellest, et tõepoolest teadus ei ole mitte niisugune, loomulikult saab käsitada teadvusele tellimust, see on ka olemas ja seda tuntakse ja see toimib. Aga üldreeglina, kui inimesed teevad tõsiselt maailmatasemel teadust, siis noh, meil on ka mitu korda kaliinaga sellest juttu olnud. Tõepoolest siin tuleb vot niisugused kõrvalproduktid, mille kasutamine selgub ühel momendil, Tenne praegu meil oli hädasti vaja ja näete nende tööde tulemusena kõrvalproduktina. Me oleme saanud niisuguse võimaluse mida keegi ei osanud meie käest tellida, see on asja üks külg. Aga mida ma selle kiisajuhtumi puhul tahaks veel öelda. Et sellest on ju tegelikult nii palju möödas, kui sa, Kiisa juhtum oli vahepealse aja jooksul tegelikult siiamaani ei ole õiget komisjoni. Püüdsime pakkuda oma tulemusi ja meil ei olnud kellelegi pakkuda. Alles eelmisel reedel härra Jaan saarega rääkides selgus, et tehakse üks komisjon, kes on huvitatud meie tulemustest. Vahepeal on istunud koos lugematu arv kõikvõimalikke komisjone, kus on olnud ka Galina hütt ja kus teadlased püüti lihtsalt kõrvale tõrjuda või siis püüti noh, selliseid väga efektseid väljendeid sealt lihtsalt üles korjata, nii et tegelikult tõeline teadlaste poolne panus saab olla efektiivne ainult sel juhul, kui ka Eesti oleks niisugusteks olukordadeks valmis kriisiolukordadeks. Kui midagi juhtub, tehakse ikkagi spetsialistidest komisjon, kes suudab kokku võtta, kellel on olemas ka siis materjal ja kelle poole pöörduda. Praegu on hulk aega tegelikult läinud tühja kõikvõimalikeks istumiseks ja arutamiseks ja hakatakse asjaga tõsisemalt tegelema. Siis, kui selleks tihti on juba hilja. Ma arvan siiski, et meie keskustelu teenis praegu väga vajaliku ees märgime ühe puntrasse läinud kera, arutasime praegu vähemalt otsast lahti ja nüüd on vaja neid, kes tast kinni võtavad ja koos teiega ta päris sirgu tõmbavad, nii et selleks edu. Meie saates on üks kindel rubriik tavaliselt inspektori minutid ja neid on alati aidanud kuulajale ja looduskaitsele vahendajaks olla peainspektori asetäitja Henn Alton. Ma tean, et hiljaaegu olite abis Harjumaa keskkonnakaitsjatel ja, ja seal tõusetusid mitmed küsimused on üldistatavad kogu Eestile ja jutt on metsast. Üheks uuritavaks probleemiks on meil kunagistele natsionaliseeritud maadel kasvava metsa kasutamine. Ja me oleme avastanud, et siin on lausa globaalne segadus, mis ilmselt ei ole iseloomulik ainult Harju maakonnale, vaid tervele Wabariigile. Lahendid on valdade kaupa leitud nii-öelda seinast seina. Näiteks Loksa vald on võtnud vastu otsuse talunikele anda metsa tasuta, see tähendab õigusjärglastele veel nendele tagastamata maadelt. Kuusalu vallavolikogu otsuse kohaselt saavad tasuta need õigusjärglased kõlavad koha peal ja kasvatavad metsa remondiks või kütteks. Ülejäänud peavad maksma sama hinna nagu mets maksab riigimetsas. Ani külas on võetud vastu otsus, et kõik õigusjärglased peavad maksma sama hinda, mis riigimetsas. On üks lahend, et kehtib hind, mis Eestis kehtis riigimetsas metsa müümisel, enne kui me krooni peale üle läksime, see tähendab vana rubla hind. Ja talunikel või talu saajatel on muidugi, et sellest väga suur segadus. Praegu mõne metskonna maa on kahe valla piires ja ühelt poolt teed, siis külarahvas raiub tasuta, teisel pool teed, maksab kallist hinda ja pea võimatu on selgitada, miks see nii on. Ja samal ajal ei olegi valdadel üldse asja metsa hinna määramiseks. Nimelt omavalitsuse korralduse seadus on pannud valdadele ainult niisuguste asjade otsustamise ja korraldamise, mis on neile otseselt pandud seadusega või mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada. Aga paraku metsaseaduse paragrahv 18 ütleb, et riigimetsas kasvava metsa müügihind korda tingimused samuti metsa tasuta andmise korda tingimused määratakse kindlaks vabariigi valitsuse kehtestatud korras. Ja tõesti, vabariigi valitsus on võtnud vastu mitu määrust. Üks määrus puudutab hindade reguleerimist. Selle järgi on pandud riigimetsas metsa müügihinna määramise hoopiski keskkonnaministeeriumile koos rahandusministeeriumiga. Teine määrus räägib metsa. Müügi ja tasuta andmise korrast ja ükski nendest määrustest ei ole andnud valdadele mingid mängumaad. Omajagu võib-olla ei saagi valdasid süüdistada natukene segadust tekitanud ka mõned Tallinnast alla saadetud nõuanded, mis ei ole päris täpselt formuleeritud. Kuid ilmselt siiski peaks valdades olema nii palju juriste, et nad siiski võtaksid juhendamiseks seaduse nõuded. Ja veel on suur segadus, praegu maamaksuasjas tundub absurd sõna, kuid praegu on mitmeski vallas selline olukord, kus talunik raiub tasuta temale saadaolevas metsas. Aga maamaksu, sellesama Maest maksab metskond kui maa ametlik valda ja ta ei too ise seaduse järgi raiuda enam sealt midagi, ta ei saa sealt sentigi kasu. Aga temal on pandud küll metsa valvamine, nii et ta valvab tulevase taluniku metsa, maksab selle pealt maksu ja talunik raiub tasuta. Anija vallas oli lahendatud asi metsa suhtes demokraatlikumad, seal sõlmitakse talunikega leping. Kui tulevane talunik tahab metsa raiuda, siis tehakse, et aga niisugune leping, mille järgi ta hakkab maamaksu maksma ja metskond vabastatakse maksust. Aga sel juhul on talunikud sunnitud loobuma hädavajalikust, sanitaar hooldusraiest sest nad ei jõua maksta samaaegselt nii kännuraha kui ka maamaksu. Ilmselt oleks õiglane, et mingil määral ikkagi makstakse ka oma tulevasest alust metsa raiumisel. Kuid ilmselt see raha peaks laekuma metsapraegusele kaitsele. Ja igal juhul need asjad on lahendatavad nii, nagu seadus on ette nähtud, aga nii mitte nagu praegult isetegevuslikud valdades hakanud asi toimuma. Kõige halvem muidugi elus on, mitte seadustest kinnipidamine, omapäi tegutsemine. Kuid ma saan aru ka valdadest, eks valdade volikogudes ja juhtkonnas on inimesed, kes rahvast tunnevad ja nad näevad, et elu on takerdunud, et need metsad, mis tulevad õigusjärglastele tagasi paberite vormistamine võtab aega, kinnistus raamatutesse kandmine võtab aega, aga eluda saab elamist ja nad lihtsalt tulevad sellele vastu sellele oma valla elanikule või perele. Aga teiselt poolt, kui seadus seda nii ei luba, siis tõesti võib-olla, et ikkagi midagi tuleb maksta selle asjast, mis veel sinu oma ei ole. Aga need saab kõik fikseerida, need summad ja hiljem, kui see mets tagasi tuleb. Ega need summad pole kuhugi kadunud. Siin on ka ju selliseid mõtteid olnud, et siis saab see tulevane omanik, need rahad gaasi, kui näiteks osa metsast läheks praegu käibesse teistele firmadele, nii et siin on nagu teeotsi on palju. Ja mida öelda. Võib-olla natuke kannatust ja rohkem korda. Ma ütleks, et asi oleks kohe korraski maatsaks õigetele omanikele kiiresti tagasi, et maaomaniku leiaks ja see segadusega peab kuidagi lahenema siiski kiiremalt. Esimesed krõbedamad külmakraadid ja vaksa paksune lumi tõid mu suvekoduümbrusse äkki hoopis rohkem elu, kui oli viludalt vindunud oktoobris. Senise paari rasvatihase asemel oli neid kohal tosinkond või kes neid pidevalt ringilendlevaid linnukesi täpsemalt lugeda jõuabki. Enamus paistis olevat siiski isaslinnud ja üsna riiukad toidulaua jagamisel tülitseti kogu aeg. Kuigi ma muretsesin paar suuremat juurde. Abikaasa nõuandel sai üks toruta kastekannust ja teine suuremast plekkpurgist mille sees omal ajal müüdi Ungari kurke. Ühel oli auk olemas, teisele tegin pisema tehastele paras. Muide, käib meil aeg-ajalt külas ka hall musta barretiga sootihane ja imelik, temaga ruumi jagamisel tüli ei teki, kuigi ta on rasva tihastest pisem. Muidugi ei ole neil eriarvamusi ka puukoristaja, kes poeb üsna jultunult sinnagi, kuhu tihased ei tihka. Aga ma ei uskunud oma silmi, kui nägin, kuidas põldvarblane kiskus puukoristaja sööginõu ava pealt sabapidi ära. Kuigi ise pidi sealjuures Grape lendu tegema. Neid varblasi on meil ainult üks paar. Ei tea, kuhu see pesakond kadus, kes kevadsuvel siinsamas räästa all üles kasvas. Aga need kaks on alati koos ja hoiavad teineteisele hästi lähedale. On üldse palju viisakamalt, kui tihased. Ja on meil nüüd ka suuremaid linde. Tavaline varahommikune külaline on muidugi harakas, kes käib kontrollimas, kas ma pole jälle mõnd lõksu jäänud rotipoega trepile pillanud. Tänavu on neid küll imelikul kombel hulga vähem kui harilikult ja sellepärast näeb harakad ka päeva ajal asja üle silmamas. Ja päris valgel ajal on hakanud õuel käima pasknäärid. Jõuan maastki midagi võtta. Lauale nemad ju ei mahu. Aga tore on vaadata, kuidas neil kehtib range hierarhia. Kui kõige kangem midagi nokib, siis hoiduvad teised eemale, vähemalt meetri jagu, muidu läheb löömaks. Kui esimese liisu otsas astub järgmine platsi ja nii edasi. Ja õigem oleks öelda küll, et hüpleb naljakas, et nii suur lind liigub varblase moodi. Ja hüpleb ka üksik musträstas. Ei tea, kas seesama vanapoisiks jäänu, kes suvel meie kõige kõrgema kuuse ladvas õhtuti laulmas käis. Väike-kirjurähn on sel aastal ka üksikkülaline. Aga oma pika noka ja keelega saata suurtes toidunõudest ikka midagi kätte. Plekiauke ta ju suuremaks teha ei saa. Ühe puidust pesakasti ava raius ta küll miskipärast suuremaks, miks, sellest ma aru ei saa, muidu toksib tõika ainult puid. Ja neid meie ümber ikka on. Peale kuuskede, mändide kadakate on kõik muud nüüd kus kõige kauem pidasid vastu sirelid ja noored kirsid. Kuigi veel mardipäeval võis lehti noppida mustsõstraid muidugi kortsus ja krõbisevaid. Kõige kummalisem on aga see, et mitmekordsele, miinuskraadidele ja sula vaheldumisele ning lumelegi vaatamata olid suur lõvilõual õied varre küljes ja oma õiget värvi veel kadripäevagi paiku.