Ühel mõisahärral olnud tondiraamat suur must raamat. Ükskord oli härra kodust ära Tartusse läinud pannud selle musta raamatu lauasahtlisse ja keelanud oma noort naist, et see sahtli kallale ei lähe. Saanud härra juba natuke aega kodust ära oldud, kui proua hakanud mõtlema. Miks te mind nii väga keelas sinna sahtlisse puutuda? Ainult tondi raamatu võtnud, selle välja, pööranud lehti siit-sealt ja proovinud lugeda. Saanud aga natu, kel lugeda, kui hakanud laest ja toanurkadest ja seinapragudest halle mehikesi välja ronima kui murdu. Kõik karjunud. Giid ööd Hanno meile tööd, muidu tapame. Ehmunud nii kangesti, et pole osanud neile mingit tööd anda. Saanud aga ruttu tallipoisile käsu saata, et see ratsahobusel härrale järele kihutaks. Härra tuleb kohe tagasi ajanud, nii, et hobused valges vahus tuppa võtnud raamatu ja lugenud sealt kohe hakanud hallid mehikesed nurkadesse seinapragudesse kaduma. Noh, seesama härra südasuvel kuue hobuse tõllaga mere peal ja ise lugenud Tondi raamatut kutsari öelnud oli aed sa tagasi, vaata muidu oleme kadunud. Saanud kalda ligidale, siis kutsar, vaadanud salaja tagasi, et näha, kuidas tõllarattad vee peal veereda saab. Niipea, kui ta tagasi vaatas, hakkas tõld kohe vajuma. Aga siis olid nad ka juba nii kalda ääres, et uppumist polnud enam karta.