Küllap kogu see ime oleks varem või hiljem tänapäeva jaoks avastatud, aga juhtus nii, et peab selle eest prantslastele tänulik olema. Prantsusmaa nimel tundis ülemöödunud sajandi keskel võim Indo-Hiina poolsaarel. Sobiks talle küll. Ta tungis Vietnami ning kuulutas 1863. aastal Kambodža oma protektoradiks. Ja prantsuse kolonistid kuulsid oma üllatuseks Don sapijärve kallastel laiuva tiheda džungliservas elavatelt talupoegadel templis asuvat templit, mille on ehitanud kas jumalad või hiiglased. Enamik asjalikke eurooplasi arvas, et tegu on lihtsalt rahvapärimusega, aga mitte kõik. Oli ka neid, kes olid kuulnud kunagise võimsa jõuka Kambodža impeeriumi kadunud linnast ja oli neid, kes asusid seda otsima. Aastal 1860 avastas prantsuse Jaanik anrimannoo džunglis müürid ja Pakoodid ning teatas, et see hiigelehitus on kõigest, mis iidsest Kreekast või Roomast eales leitud on. See oli ankurvat imekaunis kuninglik tempel kunagisest meerida riigi pealinnas. Ilusat pühapäeva jälle kord. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Ka taga Indiaks kutsutud Indo-Hiina poolsaar oli asutatud juba 12000 aastat enne Kristust. Mon khmeeri rühma kuuluv rahvas kujunes kohalikest elanikest meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Esimene suur riik nüüdse Kambodža aladel oli fun Taani kuningriik, mille loojaks legendi järgi sai India Pramiin kampuu, kes abiellus muinasjutuprintsessiga. Funanis valitses india kultuur metes kunstis kui arhitektuuris. Kuuendal sajandil oli Funani impeerium tugev ning tuntud üle terve aasia kuningas Rudra varan oli tegelikult viimane Funani suurtest valitsejatest ja tema rajas oma riigis hindu jumala Višnu kultuse. Kuid Jaapanist põhja pool oli tekkinud grammeeride riik. Tseenla ning kahe riigi vahelised sõjad ei saanud teadagi tulemata jääda. Sõjad nõrgestusid mõlemat riiki ja kaubavahetus Indiaga sama hästi kui lakkas, sest kaubateed polnud karavanide jaoks. Siin on turvalised. On teada, et seitsmendal sajandil Ani riik hävis jäitšennila, mille valitsejad vallutasid üha enam ümbritsevaid maa-alasid ning 800. aastal võimule tulnud noor kuningas ja, ja varem on teine arendas oma pika valitsusaja jooksul väljakmeeride kuningriigi oma põhiseaduse, usu ja pealinnaga. Ning siinkohal Teosema jää farman, teine tõigambushesse tega rajakultuse, mille järgi kuningas oli hindu jumala Siiva esindaja maa peal. Sellest Talle ehitati templeid nii jumala kui kuninga austamiseks ja sellest peale ehitas iga uus valitseja omaenesetempli, millest sai ka tema hauakamber. Algselt olid need lihtsad, ühe tormilised kivi püramiidid. Järgnevad valitsejad nihutasid ka riigi pealinna siia ja sinna ning aastal 889 ehitati praeguse Ankoori kohale jäsothara Puura linn, kus pealinn paari aastakümne vältel ka asetses, nii et siis jälle rändama minna. Kuni 944. aastal troonile asunud Ratšanravarmann oma õukonna vanasse pealinna tagasi tõi laiendas ühtlasi käkmeerida impeeriumi ning sanskriti raidkirjad tolle ajatempli varemetel jutustavad temast kui targast ja mõistlikust juhist. Ankuri rajati tollal mitmeid budistlikke ehitisi, legendaarseid, selliseid nagu pime anakase tempel, kuhu iganes. Lööl olevat tulnud madude printsess, kes kuningriiki hoidis. Niimoodi möödusid aastad lasta kümned ja aastasajad. Kambodža kuningriigi valitsejad tulid ning kadusid igavikku. Kõik nad püüdsid ajalukku oma jälje jätta ja eks nad seda ju tegidki, kes võitjana, kes kaotajana. Võitjate sekka tuleb asetada grammeeride kuningas Surje vorm man, teine, kelle valitsemisaeg oli 1113 kuni 1150. Rajal riik kasvas ning õitses, kasvas ka pealinn Angkor. Kuningas laskis linna ja linna ümbrusse mitmeid templeid ehitada kuid uhkeim neist oli jumal Višnu-le pühendatud Angkor Wat, mida asjatundjad Meyeri templiarhitektuuris pärliks on pidanud. Ja khmeeri arhitektuur on ka ise üpris unikaalne ehitusstiil, mis on kinkinud maailmale kõige uhkemaid religioosseid monumente. Nagu mujalgi aladel, on ka selle arhitektuuri aluseks ikka India millele siin vähehaaval riigi kasvades rikastades ka Kambodža enese tradid. Leonid lisandunud on. Kõige esmane ehitusmaterjal Kambodžas puu sellest tehti nii eluhooned kui templid ning iseenesest mõista pole nendest midagi säilinud. Telliseid asuti sealkandis valmistama juba fun. Taani kuningriigi algaegadel ning kuuenda sajandi templit kujutasid enestest vaid lihtsaid ühe uksega tellistest torne mida ehtisid ka lihtsad ornamendid. Sellise templi ainsas väikeses ruumis seisis jumala kuju tavaliselt Šiva Višnu. Üheksanda ja 13. sajandi vahel said peamisteks ehitusmaterjalideks latern, riit ning liivakivi. Late riit on pehme tellispunane kivim, mis tekib viimases troopikas. Seda on kergem murda, kuid päikese käes kuivab ta tugevaks ja väga kõvaks ehitusmaterjaliks, millesse on üpris raske mustreid graveerida. Niisiis kasutasid grammeerid seda tugevate vundamentide ja linnamüüride ehitamiseks ja seda tööd tegid meeride nimetuks jäänud skulptorid ning kunstnikud juba seitsmendal sajandil. Grimeerida ehituskunst arenes üksikutest tellisetornidest Ankorvaati hiiglaslikke püramiid templiteni. Aitäh ja iseenesestmõistetav, et kõik ei läinud selles arengus kaugeltki lihtsalt ning mitmedki templid on kokku kukkunud juba ehitustööde ajal. Liivakiviplokil lõigati küll nii, et nad üksteise kõrvale ja peale täpselt sobiksid, kuid mörti nende vahele aineks ei pandud. Nii et kui alumine kivi paigalt juhtus nihkuma, Ma võiks kogu sein kokku vajuda. Jagneerid ei õppinud iial võlvkaari ehitama, nagu tegid seda arhitektid oma võlvitud gooti katedraal saalides. Nemad olid seda juba iidsetel Roomlastele õppinud. Grammeeridel polnud seda kelleltki õppida. Nad asetasid üksteise peale suuri kive, mis toetusid vaid osaliselt. Alumisele kivile moodustasid niimoodi võltskaare. Kuid sellised võlvid kukkusid ka pikapeale kokku. Ometi ja õnneks kaugeltki mitte kõik, sest inimesed saavad siiani imetleda kas või ankurvaati fantastilist templikompleksi, mis taasavastati kauge Kambodžas templites. Alles 19. sajandi keskel. 11. sajandi alguseks oli ankuris miljon elanikku. See oli suur ja õitsev linn, paljude pagoodide ja lugematute hindu, jumaluste templitega. Pagood, ütlev, tark raamat on tornikujuline, harilikult kuue kuni kaheksakorruseline templihoone, mille igal korrusel on katus. Niisiis ankur olevat 11. sajandi alguses olnud kauneim Kagu-Aasias. Siin oli kõikjal jasmiiniõite lõhna. Viited elevantide seljas, ratsutavaid printsesse kaitsesid kuuma päikese eest punased eesriided. Kõlas Symblites löötide Jakongide helisid. Templites viisid tuhanded preestrid läbi pidulik kähku usurituaale. Ja seda linna ning kogu maad valitsev Scrammeeri kuningas Surja varman teine laskis Ankoori ehitada templi, mida maailmas seni keegi polnud näinud. Ehitustöid alustati 1113 ja need tööd kestsid 37 aastat. Jumala uue pühamu ehitamiseks oli sadakond hektarit suur ning selle ümber kaevati 200 meetri laiune Vallikraav. Vallikraavi ümber ehitati veel kõrge müür, mis nüüdseks peaaegu päriselt hävinud on. Dollastel grammeeri templikompleksi tal oli enam-vähem ühetaoline ülesehituskeskse pühamu ver seisis veel mitmeid ehitisi, mis omakorda ümbritsesid teedega ühendatud siseõued. Vähem tähtsad hooned olid kompleksi äärtel kõige tähtsamad ja pühamad keskel. Tohutute templitega väravateni viib tee, mida palistavad hiiglaslike madudekujulised palus traadid. Neid veeti kosmilise viljakuse sümboliteks. Astunud väravatest sisse. Möödub külastaja siseõuedest, mille ümber on mediteerimis ruumid ja raamatukogud. Ping läheneb kõrgel poodiumil seisvale pühamule. Selle ümber moodustavad terrassid ja väiksemad hooned, kolm kõrgusse tõusvat ning otsekui sissepoole tõmbuvad astet, mida omakorda ronib viis torni kõige kõrgem, umbkaudu 70 meetrit keskel neli tema ümber nurkades. Tornid annavadki Ankorvaati kuulsa panoraami, mis on korrapärane ja kaunis ning kahekordistub eemalt vaadates omadheegelduses Vallikraavi siledal pinnal. Viis pagoodimis näivad inimkätega loodud sakiliste kivi mägedena. Nad on inimkätega loodud ja varsti juba 900 aasta eest, kuid liiva lossidest on asi kaugel. Plaadid on kaetud peenelt nikerdatud kiviskulptuuride lintidega seina reljeefi, kel on ellu märganud sajad stseenid hindude mütoloogiast. Peamiselt on need stseenid jumal Višnu elust, kellele kogu Angkor vaati tempel ka pühendatud on. Kõik templi ehitaja, kuningas Surje, farman, teine võttis osa jumalikust aupaistest ka enda kanda. Nende vara ja jumal-kuninga kultus elas Joycakmeerida usundis ning hingate austati kui jumalat. Ank horvaatide empliba koodid pidid sümboliseerima müütilist Meeru mäge, mis oli hindu jumalate kodu. Niisiis pidi valitseja Surje farman teine olema jumala Višnu kehastus siin maa peal ja imekaunis vaati tempel pühendati Nivišnule kui kuningale. Viimane andis oma hiilguse sümbolina Indra kuldset mõõka ja tempi. Reljeefidel leidus müütilisi lugusid nii hindu pühakute ja jumalate kui kah kuninga elust. Surjevarmann olevat näinud igal ööl templi kõrgeima Pakoodi kohal üheksapealist madu, kes muutus imeilusaks piiga üks ja veetis öö koos kuningaga. Ankurväetist sai ka selle ehitaja viimane puhkepaik. Ankurvaati imelise templi looja, kuningas Surje varman, teise viimane katse oma kuningriik laiendada ei õnnestunud. Püüdes vallutada anna raami, juhtis ta oma väed 1950. aastal läbi mägise džungli, kus peaaegu kogu sõjavägipalavikus hukkus. Valitseja lahkus siit ilmast samal aastal ning kuningriik, mis temast maha jäi, oli nõrk ja vaene. Läänes oli aga ta impeeriumi üha tugevamaks saanud, selle pealinn oli üpris ankur lähedale nihkunud ning tailased asusid grammeeride riiki Gambutschet ja nende pealinna ründama. Rünnakuid oli mitu ja lõplikult langes Ankordailaste kätte aastal 1431. Linn rüüstati ning jäi umbes aasta jooksul tühjaks, sest tairiigi pealinnaks sai ida poole praeguse Nombeni piirkonda ehitatud uus linn. Kogu Indo-Hiina poolsaar langes tai ja vietnami riigiga grimeerida, vabadusvõitlus ei kandnud vilja ning Kambodžas sai tai vasallriik. Kuni tulid prantslased ning Kambodža muutus Prantsusmaa protektoraadiks veel enne, kui Tai ja Vietnam teda lõplikult alla oleksid jõudnud, neelata. Tulid niisiis elurõõmsad prantslased ja püüdsid enese jaoks avastada seda saladuslikku müstilist ida, mis neil ilmselt kuigi kerge ei olnud. See hoopis teine maailm ja seal kõneldi veel, et tihedas läbipääsmatuks kasvanud džunglis seisavad mingid templid, mille on ehitanud kas jumalat või hiiglased. Prantslasest totaanikemisener anrima. Hoo leidiski siis lõpuks sümblest müüride Pakoodid istunud linn poolenisti varemetes ning metsa kasvanud oli avastatud ning kumu sellest lendas üle maailma. Pealt tulid küll prantsuse maadeuurijad ja ajaloolased ja arheoloogid. Paljud neist ei uskunud, et imelised Ankoori templid on ehitanud Kambodža rahvas. Nende meelest pidi see olema üks hoopis varasem rass, kes oli vallutanud Kambodža 2000 aastat tagasi kui mõnedki salapärased asjad said selgitatud, kui sanskritikeelsed kividesse raiutud tsitaadid Teešifreeriti Ankory kauge ajalugu hakkas vähehaaval avanema. Ja suuresti aitasid selleks kaasa ikka prantsuse õpetlased. 19. sajandi lõpul ja 20. algul. Teadlaste ekspeditsioonid avastasid mitme ruutkilomeetri suurusel džungli laiuvatest varemetest üha uusi aardeid jälgidervest kunagi nii hoolikalt planeeritud balleede, puiesteede, terrasside ja templite süsteemist kus siis elas rikkagmeeride, riigi kuningas, oma õukonna ja alamatega avastati targalt rajatud kanalite ja veereservuaarid võrgustik mis oli kahtlemata väga oluline inimeste elus. Selles suureks paisunud linn linnas ning selle ümbruses prantsuse arheoloogid taastasid mitmeid lagunevaid ehitisi ja üritasid neid kaitsta ning hoida. Oma muljetest on nad kirjeldanud seda vapustavat pilti. Moodustesto lagunev koidika, majesteetlik hiigelehitus keset kõikjale tunginud troopilist, rohelust ja vaikust. Kuid seda ilu jõudsid üpris vähesed imetleda. Džunglis peitunud ehitise templi ilu jõudsid vähesed imetleda, sest ajalugu puhastus oma rada. Kaheksateistkümnenda aastasega põõsja printsi Annuki aitasid prantslased troonile aastal 1941 ning ta valitses Aastani 1970 60.-te keskel olid üha aktiivsemaks muutunud punased grammeerid, ekstreemne vasakpoolne valitsuse vastane organisatsioon. 60.-te lõpul õnnestus sihanukil punaste kmeerida liikumine maha suruda, kuid selle juhid põgenesid kaugematesse piirkondadesse uut jõudu ning mõttekaaslasi koguma. Siinsamas kõrval käis Vietnami sõda ja ameeriklased pommitasid Kambodža idapiirkondi, kus Põhja-Vietnami kommunistlikud väeosad peituda tavatsesid. Vähe sellest, 1970 10. aastal kõrvaldas vihanoki poliitiline vastane lon nol printsi võimult ning moodustas uue valitsuse, millel polnud pikka iga, sest jõudu kogunud punased meerid saabusid 1975. aastal. Taas vallutasid pealinna prombeni ning järgnesid Kambodža Kambodža demokraatlikuks vabariigiks. Neid toetas järgneva nelja aasta jooksul Hiina valitsus ning juhtis kurikuulus Balbot. Viimane oli õieti buda ehk kes oli Prantsusmaal hariduse saanud ja temast tuli Kambodža pea mees punaste kmeeride režiimi ajal kui linnarahvas maatööd saadeti tegema ning tohutu hulk Kambodža rahvast, eriti intelligentsi massilise genotsiidi ajal lihtsalt hukati. Hukatute seas oli enamus budiste nende hulgas ka ankuri templis elanud buda mungad. 1979. aastal tungisid Kamboolsiasse vietnamlased, vallutasid Ponombeni ja panid paika uue valitsuse Balboa ja tema klann põgenesid Hiinasse ja organiseerisid sealt vastupanu. Vietnami toetatud Kambodža valitsusele puhkes kodusõda ja Kambodža rahvas elas viletsuses ning näljas põgenike voolas üle piiri taisse. 929. aastal tõmbusid vietnamlased tagasi. 1911 saabus prints ja nukk Kambodžas, et aidata uut valitsust moodustada. Põgenikud hakkasid oma kodudesse tagasi tulema ja iidse Angkor vaati templi restaureerimistööd said pärast kolmekümneaastast vaheaega lõpuks jätkuda. Angorvaatis elanud buda mungad olid punast deklameerida terror rajal oma verisele lõpule vastu läinud kuid tempel ise polnud kuigi palju kannatada saanud. Aga seda on ikka kaitstud turistide voolu eest ning kohaliku rahva kombed ja kultuur püsisid sealsetel aladel päris kaua endistena. Üks neid, kellele õnnestus Ankorvaati templit 1991. aastal külastada, on kirjutanud. Ma ei unusta iial seda hetke, mil ma helikopterist välja tulin ja astusin esimesed sammud sellel ajaloolisel mida Lääne tsivilisatsioon puudutanud ei olnud selles kadunud linnas keset tohutut tihedat džunglit. Tänaseks on siin mõndagi muutunud siia saabunud arheolooge tervest maailmast, et aidata restaureerida naid iidseid hiidlaslikke templeid. Nii palju kunagise kadunud linna ajaloost on veel müstilise saladuskatte all kuid ankur annastunud Coca-Cola ja kodaki ajastusse. Ja mida sügavamale läänelik eluviis Kambodžas tungib, seda enam hajuksin. Müstiline hingus. Mul pole muljeid Ankorvaatest, kuigi ma neid nii väga tahaksin, on vaid fotod ja kaunim, neist on üks suur ja värviline. Tundub olevat maagiline päikeseloojangu aeg. Valgus on selline kuldroosa foto esiplaanil. Mul on pikk rida suuri madalaid lane täit kive. Olla kunagi templit ümbritsenud kõrge müüri alus vasakust nurgas istub kahel kivil ristijalu kaks tulipunases rüüs munka. Nende ja kivide taga leiab ilmselt kunagine templi lai vallikraav, milles tõuseb hulk veetaimede lehti ja õisi. Teisel pool vett on taas hästi madal kivimüür maariba, millel kasvab üksildane palm. Ja siis juba templisse viivad trepiastmed ning tempelise hästi pikk alltrepp. Nii pikk, et ei mahu fotole ära. Kuid kõrge keskosa viie vägeva Pakoodiga, millel on sakilised katuse, et see mahub hästi. Kõik ümbritseva pika madala müüri taga on ilmselt siseõued ja paistab olevat veel Pakoodide võrdne, kuid need on varemetes. Fotol on templikeskne püha vaatajast üpris kaugel, kuid silm eraldab ometi ornamentidega kivi, pitsi ja kujusid ja tibatillukesi inimkujusid pühamu keskse Pakoodi sissekäigutrepil. Alles neid nähes võib aimu saada, kui hiiglaslik see püha lahkuda. Kui. Kui hiiglaslik see püha kuninglik tempel tegelikult On keskne Pakoodide rühm on palju kõrgem kui kahel pool templi äärest kasvavad kõrged lehvik, palmid loojuv, päike paneb mängima varjud ja valguse templi oranž kollakas hoonel. Taevas on valkjassinine ning loojangu roosa. Tundub, et varsti ka ankur pimedusse. Kui fotol tabatud õhtune hetk ka päriselt sellesse paika jõuab. Pimedusse hajub tohidel tempel igal õhtul, kuid mitte iial unustusse sest üks 10-st tänapäevasem maailmaimest