Oma jahivõite teostantiibis, kuid Rolls-Royce'i müügipunkt kannis nagu ka lõputu jada kullaärisid ja šikke kõrgmoe, potiike ja kalleid kunstikauplusi ja kõrgklassi hotell vao. Lugedes edasi ilmselt pururikastele mõeldud turismibrošüüri kannan unistuste paik, puhkus, palmid, vapustavad pale, nii et sinine taevas, meri, luksusjahid, filmitähed ja kuulsused, vao. Kõik see oli kannis olemas, kuigi filmitähtede ja kuulsuste asemel jalutas mööda ranna puiesteed lagrosseti hulk täitsa tavalist rahvast. Küllap peaksid olema Gröösusetele siinses luksushotellis kallites restoranides einestada ning kullaäridest ehteid osta. Selle kõige jaoks mitte mingit vajadust tundmata õitse õnnelikult nautida selle kahtlemata Towni linna võlusid päikeselisel Lõuna-Prantsusmaal, Provansis eresinise Vahemere rannikul. Et ma ei saa seda ütlemata jätta ilusat pühapäeva, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Nutuga voolu vööris sulle poos, et tuul, nii moos, pläru õppub. Rase ära vaade. Rõõmsa pri tööme. Tööloos. Lugu algab umbes aastal 200 enne Kristust siis juhtus nii, et praeguse kanni piirkonnas elanud liguuria hõimudel puhkes tüli oma naabritega, kes elasid nik aias praeguses Nizzas ja-Antipolises praeguses antiibis. Ning nood naabrid kutsusid Rooma väed endale. Roomlased otsustasid rannikualad rahustada, neil olid selleks omad meetodid. Ligurlaste väed purustati, vangid müüdi orjadeks, nende vara võeti endale ning väikesest sadamast magaba punkt rannikule ehitati pikk rida sõjaväelaagreid. Üks roomasentuurium, 100 sõdurit jäi praeguse kanni alale nii-öelda valvajaks. Need sõdurid kutsusid end kastrun ruma. Noorum, marssellinium. Teine legend jutustab, et Marsseys elanikud ehitanud kaitseks ligulaste eest kanni kohale kindluse, mida hakatud kutsuma kastrump. Marsseliinium, marsseilaste kindlus. Kohalikule rahvale need nimed ei meeldinud, jääd kaldal kasvas palju pilliroogu ladina keeles kanna andsid nemad kindlusele teise nime. Kastrom kanoa. Ärgem unustagem sedagi, et indoeuroopa keeltes on olemas sõnatüvikann, mis tähendab mäe tippu. Nii palju siis kanni nime, loo erinevatest variantidest. Edasi praeguse kanni ajaloost tuleb kõnelda koos rääni saarte ajalooga. Need kaks väikest piklikku saart seisavad lahes otse kanni vastast. Aastal 990 otsustas antiibi vürstide ankru eta mungaelu elama hakata. Ta suundus ühele rääni saartest Sandhanoraale, kuhu juba viiendal sajandil klooster oli ehitatud ning müüs kloostrile ka oma tohutud valdused, nende seas praeguse kanni. Sellest peale vastutasid näärikloostriaktid ranniku rahva turvalisuse eest. Kuid säärasest taevaliku nähtunduvast kaitsest hoolimata polnud kann tulevikus hoopiski rahulik. Rannikut ründasid alalõpmata saratseenid, nende eesmärgiks olid kuldvein ja naised ning ikka laastasid siinseid maid igas suunas liikuvaid sõjameeste hordid oma teel Itaaliasse, Prantsusmaale või Hispaaniasse. Mööda on SS väänepsi Grethe. Kuid kangas vasika vähehaaval Lerääni aktid olid ehitanud oma lossipiirkonna kõige kõrgema Monševaljee künka otsa, mille Browanssi nimi oli suke siis mäetipp. Selle lossi ümber mäe külje Astangutele jalamile kerkis linnake, mis aja jooksul üha kaugemale rannikule kasvas. Viieteistkümnendal sajandil ümbritsesid madalad kindluse müürid siin kaluriküla, kus elas umbes 300 inimest. Ikka rajani kloostri haptide valitsuse all. Seitsmeteistkümnendal sajandil käisid siit üle hispaanlased. 18. sajandi algul ründas Savoia hertsog. Alles 23. märtsil 1788 lõpetas kuningas Louis 16. kanneningler rääni kloostrivahelise liidu. Ja 1789 algas suur prantsuse revolutsioon. Vahemere rannik. Tulevane Riviera hoidus targalt suurtest sündmustest kõrvale. Siin toimusid vaid mõned üksikud kokkupõrked. Verevalamise suudeti vältida ning rahvas kaitses oma vaimulikke. Ja umbkaudu siis saabus Vahemere rannikule ka esimene turist. See oli tolle ja kuulus näitlejatar plaansustesse val, kes ostis endale Lääne kloostrilt konfiskeeritud Santonoreeconvendi. Selle kummalise abtissi aegadele serveeriti kabelis külalistele peeneid, eineid ja ristikäigus sai hobusetall. 1834 oli aasta, mida õieti tähendab Päevase kanne sünniajaks peetud. Sel aastal käis kooleraepideemia üle Prantsusmaa ja selle aasta detsembris otsustas Inglismaa lordkantsler Henry progamm oma haige tütre Eleanor Louisi Itaaliasse viia. Arstid olid nimelt öelnud, et sealne pehme kliima võiks noori aidata. Lörduv roogami ebaõnneks, kuid kanni. Õnneks oli Piemonte kuningas Prantsusmaa ja Itaalia vahelise piiri sulgenud, et koolera edasi leviks. Lortruga otsustas siis kraaži sõita. See on parfüümide linn pisut rannikust eemal, mägedes keset jasmiini ja lavendlivälju. Kuid õhtu oli käes ja lord tütrega ning kaaskonnaga jäi öömaja kanni ainsasse võõrastemajja peene nimega hotellidel apost pida pidas perekond Bišina. Ning kogu seltskond lausa armus väikese lahe kaunisse vaatesse. Taevas oli selge, õhk, mahevastuvõtt soe ja küllap mängisid ka ema Pešinaa road ja hea vein oma osa. Niisiis ostis lord proogampsuke künkast lääne pool tüki maad, laskis sinna imeilusa villa ehitada ning selle ümber laiad inglise muruplatsid rajada tumedate presside skulptuuride. Eks pügatud põõsaste, õitsvate puude ja lillepeenar tega. Kõik see tekkis kahe aasta jooksul. Eleanor lõi see jõudnud lossi valmimist ära oodata. Tema mälestuseks nimetas. Lord programmi sõbrad, Londoni kõrgkiht tulid ning vaimustusid, ostsid ka endale maatükke ja lasksid villasid ehitada. Nii kujunes pikapeale villa Eleanori ümber kanni inglaste piirkond. Enne inglaste tulekut elati mäekünkal asuva linnakese ümbruses üpris vaeselt. Kanni rahva toidusedelil olid sibulad, herned, oliivid, kala kitsejuust ning pisut puuvilja. Vett saadi mäestiku ojadest, kuid need olid vähemalt kuus kuud aastast lausa kuivad. Inglased säärase asjaga ei leppinud, nemad ei osanud elu ilma oma muru ja lilledeta ettegi kujutada. Ettevõtlik lord progamm otsustas koos sõpradega veevarustuse küsimused lahendada. Ehitati seani kannal tänaseni kanni linna vetoob. Niisutussüsteem muutis kanni ja selle ümbruse maapealseks paradiisiks. Siinsel viljakal pinnasel kasvas õige pea imelisi Lillija senitundmatuid puid, sidrunipuid Aafrika ja Lähis-Ida palme. Austraalia eukalüpti, Ameerika Mowan villasid. Mõne aastaga kerkis seni vaesesse ja väikesesse kalurilinnakesse kanni üksteise järel kauneid heledaid villasid losse. Kan hakkas muutuma lausa aristokraatlikus linnakeseks. 1837 ehitas Inglise kindral kindral Taylor Sand George'i lossi. Asuti välja ehitama esimest suuremat sadamat ning ranna puiesteed rajama. Rannaäärset teerada hakati nimetama asse mände lapti Kroa väikese risti rada. Ning tänaseks on sellest kujunenud vaatamisväärne rannapromenaad Kraase. Samal aastal 1834, kui Lord Henry progamm kogemata esimest korda kannisatus saabus siia rääni kloostrit inspekteerima ajaloo, monumentide peainspektor pros farmeri, mee. Selleks ajaks oli ta juba päris tuntud kirjanik, kes nii-öelda avastas prantsuse romantikutele hispaania ja slaavi rahvad. Ilma et oleks kujutatud Maide rahvaid oma silmaga näinud. Vaatles oma novellides ka Pariisi kõrgema seltskonnaelu ja juhtumisi need õige pea. Järgnevad read olid tal selle esimese kanni tuleku ajal veel kirja panemata. Garmini ilu oli kummaline ja metsik nägu, mis esimesel pilgul hämmastab, mida aga ei suuda unustada. Eriti tema silmad väljendasid iha ja tõrksust praegu, nagu ma pole kohanud kellegi teise pilgus. Pisut täidlaste ilusa kujuga huulte vahelt paistsid puhastatud mandlaist valgemad hambad. Tema vahest veidi karedad, pikad juuksed olid ronkmustad ja läikivad. Ta oli palju ilusam kui kõik tema rahvusest naised, keda olin seni kohanud. Tsitaadi lõpp. Ja too prospermeri mee muslanna ideaal innustas kirjanikust mõnikümmend aastat nooremat prantsuse heliloojat Sharpi see, et looma uhket ooperit, mille nimi oli Carmen Garmin ilmus trükis 1845 läks veel 11, taastati aprus, farmeri mee tuli tagasi kanni. Küllap jäi see paik talle meelde tollest esimesest reisist, kuid ta leidis 22 aastat hiljem tagasi tulla seest tunduvalt teistsuguse kanni selle uhkete villade ja lossidega. Nende uksed avanesid tuntud kirjaniku ees, kes lisaks kõigele oli veel keisrinna ööseni soosik. Ka lord progamm võttis määrime oma külaliste sekka ja kõik oleks hästi olnud, kui prospermeri mee poleks avastanud, et ka neis on täiesti võimatu korralikku teed keeta. Siinne vesi lihtsalt ei kõlvanud siis asutigi ehitama 60 kilomeetri pikkust seani kanalit. 1848 avastas moskva prantsuse konsuli Hendrik bee venelannast abikaasa kanni enda jaoks ning ühtlasi ka paljude vene aristokraatide jaoks. 1858 tõusis Lacrošetile esimene luksushotell ning on ETAle räin. 1863 jõudis kanni Pariis Leoni raudteeliin. 1868 suri 90 aastasena Lord progamm, tänu kellele kan luksusliku kuurortlinnana arenema ja kasvama hakanud. 1887 peatus kannis inglise kuninganna Victoria oma kahe pojaga ja sellest peale jätkus kuulsuste vool sellesse linna. Pidevalt tulid kirjanikud, kunstnikud, kroonitud pead ja hilisematel aegadel teadagi filmitähed. Pole kahtlust, et kai Montaan, nende hulgas. Moone. Mögöš. Platvorm. Kahekümnes sajand algas kannis uhkelt, 1910. aastal telliti arhitekt marssellen Majöörilt hotell Kaaltoni projekt. Legendi järgi oli arhitekt parasjagu sügavas vaimustuses. Kuulsa kurtis Anibel Otterroo rindadest, mis inspireerisid teda looma kaks uhket koplit, tolle luksushotelli fassaadinurkadesse. Sama lugu, muide, räägitakse Nizza vägevane Cresco hotellikuplite kohta. Ainult inspiratsiooniallikaks oli seal ilmselt keegi teine. Kurdi saanid on ju Prantsusmaal ikka hinnatud olnud. Euroopa printside rikkad ärimehed olid valmis nendele miljoneid kulutama. Miks siis mitte jäädvustada seda iluga ehituskunstis. Esimene maailmasõda katkestas mõneks ajaks muretu ja lõbusa elu kannis ning kogu prantsuse Rivieras hotellides olid turistide asemel haavatud sõdurid ning sõjapõgenikud. 1921. aastal toimus Kaaltonis ka liitlaste rahukonverents. Kõik 29.-ks aastaks olid õnnepäevad tagasi ja küllap käis Khanis esinemas ka selline legend nagu Joseph Becker. Kuulus Josephine käär kanni, palm piitsi randavati 1929. Kohal oli hulk tollaseid kuulsusi, teiste seas ka näiteks prints, aga on, kes armus just valitud, mis Prantsusmaasse kanni neiu teadagi. Ning parun ja paruness Rothschild. Kannis, leidsid nõelaegadel oma pelgupaiga troonist loobunud Briti kuningas Edward kaheksas nüüd Windsori hertsog koos oma elu armastuse, ameeriklanna vale Simsoniga, Winston Churchill ja lauljah Morriševaljee paljude teiste seas. Ja õige pea oli kõik valmis ka selleks, et siingi tehnikolori filmi unistused õitsele puhkeksid. Aastatel 1935 ja 36 olid Veneetsia filmifestivalil viibinud lääneriikide filmisaadikud šokeeritud sellest, et Itaalia ja Saksamaa fašismi meelsed valitsused mõjutavad festivalifilmide valikut žürii otsuseid. Prantsusmaa hariduse ja kunstideminister tegi ettepaneku korraldada rahvusvahelise filmipidustused hoopiski ühes teises kohas, nimelt kannis. Filmikunsti pioneeri Lõelumi ärieestvedamisel otsustatigi korraldada esimene festival. Esimesel septembril 1939. Pidulik avamine toimus kanni kasiinohoones ning kaugemale seekord ei jõutudki, sest päev hiljem puhkes teine maailmasõda. 20.-st septembrist viienda oktoobrini 1946 toimus kannis esimene tõeline filmipidu. Prantsuse filmide kõrval näidati seal ka Charles Wiedorid sildat Alfred Hitchcocki natooriust. See oli esimene kanni filmifestival komeetmislagrossetilt 14-ks päevaks taevasse tõusis, nagu ütles Shan kakto ning lisas veel. See festival annab poliitiline, mitte kellelegi maa mikrokosmos, mis näitab. Me võiks maailm olla, kui inimesed suhtleksid üksteisega otse, kõigile arusaadavas kunstikeeles. 1949. Kanni festivali hall avati pidulikult ja staarid olid kohal ta enam power Arsunu vallas. Normašer eral Flynn. 1951 oli esimene aasta, mil kanni filmifestival kevadel toimus aprillikuus nimelt ja sellest peale ongi ta jäänud kevadiseks. Filmi peaks. 1953. Lacrošetile saabus esmakordselt kena täheke tulevane seksisümbol printsid Pärdo. Peaauhinnaks sai palm Thor kuldne palmioks. Ilja Kazani filmi ida pool iidenit võttis osa publikust vilekontserdiga vastu. 1959.-st aastast tegutseb kani festivalil ametlikult filmiturg ja 1960 sai Federico Fellini magusa eluaastaks. 1971 festival tähistas oma 20 viiendat aastapäeva ja Charlie Chaplinile anti üle auleegioni orden. Festival arenes, muutus ja laienes. Sündisid üha uued auhindade kategooriad ja uued sektsioonid, kus huvitavaid filme lihtsalt näidati. Nad ei võistelnud omavahel. 1982. aasta detsembris avati pidulikult uus festivalipalee otse krosseti ääres, mere kaldal. Federico Fellini võrdles kanni loomuliku sadamaga, kus film ankrusse saab heita. Seda ta teeb mõneks nädalaks igal kevadel, kui kohale saabuvad kuulsad paaride režissöörid igast maailma otsast söör skeensburgholi ehk ka kunagi nende seas. Nende siis kan Lõuna-Prantsusmaa, Vahemere rannik, säästud bussist maha, otse lagrosetel on oktoober, aga taevas on pilvitu ja Vahemeri särav, sinine ja sooja on oma 25 kraadi. Linn on end mägede ja mere vahele pikaks sirutanud, otse mere äärde jääb lagrosseti kuulus liivane rand, mis on pikk ja lai ning mida pisut kõrgemaks ehitatud rannas puiesteest eraldab vaid madal müür. Siis on juba lai kõnnitee varjuliste puude all palmide rivi keset neljarealist sõiduteed, taas kõnnitee hotellide terrassid, lilled ja palmid ja lõpuks hotellid ja paleedise parke, purskkaeve ja õitsvaid põõsaid nende vahel. Siin on Kedasama kuulus Alton oma veel kuulsamate kuplitega. Valus traadiga järjestatud hele suur terrass heledate päikesevarjude all ning selle taga kõrgub tohutu valge kaheksakorruseline palee, mille fassaadi ehivad pruunikad. Pikisuunas kulgevad ornamendi triibud, eraldades üksteisest pitsiliste rõdudega akende ridu. Hele, õhuline pitsiline, armsalt vanamoodne ja ajatu. Tundub olevat see Vahemere-äärsete linnade varasemate luksushoonete stiil. Mira mar Splendid, sellised hotellid, Martinez, jestik on juba tänapäevasemad, kuid püüavad säilitada seda vanamoodsat ajatust. Ekanud nikerdatud rõdud ja palus traadid. Tohutu grand hotell näeb küll juba üpris kaasaegne välja, aga kummalisel kombel sobivad nad kõik kõrvuti seisma. Nii ligi sajandivanune kaldun kui uued hotellid mis on samuti heledad ja liigendatud Jaagulised ning millest ükski õnneks pilvelõhkuja nad taevasse ei tõuse. Ja maad jätkub veel muruplatsidele nende ümber Palmidest, lilledest ja õitsvatest põõsastest rääkima. Tänavakohvikute värvilised päevavarjud terrassidel ja päikesekiirgus selle kõige kohal paradiis. Sa kõnnid mööda kroseti edasi ja seal merre ulatuvaid poolsaarel ta seisabki, kuulus kanni, festivalipalee, suur ja vägev. Lao seinad ja betoonkastid üksteise peal ja kõrvalehitatud, nagu öeldud, 1982. Võõras siin kõigi nende heledate õhuliste palede seas. Võib-olla sellepärast, et ta on üksi, kuigi samas stiili jätkavad mõned otse mere äärde ja ka mere kohal. Ja siin ongi siis too kuulus laia päris kõrge trepp mis festivalipalee peaukseni viib ning millele laotatakse festivalil avamisel. Too kuulus punane vaip millest õhtupimeduses eredate prožektorite kiirtes on üle kõndinud sajad maailmakuulsad filmitähed, keda rahvas vaatama on kogunenud otsekui Oscarite õhtul. Filmipalee tohutute klaasseinte taga põlevad, siis tuled ja väljast on uhke vaadata, mis seal sees kõik toimub. Ja kui festival lõppeb, saab keegi taas selleks kauni kuldse palmioksa, mida pole sugugi kerge ära teenida. Ega ta tegelikult nii masendavalt massiivset muljet ei jätagi, see kanni festivalipalee. Temaga on vist võimalik harjuda hoopis teisest maailmast. Kukkunuina mõjub seevastu keset kaunist Nizzat ehitatud hiiglaslik rohmakas kiviga Läks teater, näitusesaalid, kinos spordihooned, koletu piklik, massiivne mürakas keset õhulist losside ja palede linna. Sellega võrreldes on kanni filmi pale peaaegu kena. Sellel alumisel korrusel on muide linna turismiinfokeskus, nii et kui lähed kasvõi kaarti küsima, näed kõikjal filmiplakateid ja näitlejate fotosid ning saad pisut Raimo, mismoodi siin kõik festivali ajal võiks välja näha. Pealegi Asufto filmipalee väikesel poolsaarel keset rohelust päris omaette ja lõppkokkuvõttes lepitse temaga päriselt ära. Edasi mööda kraazetti, meri jääb vasakule ja sadam täis lugematuid luksusjahte ja võib-olla veidi vähem luksuslikke jahte ning sadamat piirab järjekordne poolsaar, kuhu kunagi ehitati too esmane kindlus, mille ümber kasvas kõigepealt väike kaluriküla ja siis juba üha laienev kanni. Linn, Lõsuke kitsad mägised, tänavad, trepid, majade kõrged kiviseinad, päikeseluugid akende ees, kunagised kaitsevallid, iidsed kirikud, suke Mägi ei tundunudki alt vaadates nii kõrge, aga annab ronida küll selle eestvaade sealt ülevalt müürilt ta sõbra nimis vaeva ära. Vahemeri kuni silmapiirini siis pikkumer, poolsaar, mis piirab kanni lahte ja selle ääres liivarandiale kros. Ning kõik need valged paleed, Kaltoni vallatud kuplid on siiani näha. Siis väiksem poolsaar, kus seisab festivalipalee ja sadam nagu peo peal, kaugemal madalad mäed, mille roheluses ronivad ülespoole heledad majad. Ja lõpuks keskaja hõnguline mägi oma iidse müüriga, mille ääres seisad, vanad tornid ja õnnistaja. Jumalaema kirik aastast 1672 jahe ja hämar, väikesed kabelit, mõlemal pool võlvi. Jumalaema kullatud puukuju tulijaid kaitsmas hoidmas. Säästud taas vanade puude alla ja vaatad punaseid katuseid, mis astmetele mäkke tõusevad. Vanalinnas seisavad majad tihedalt, üksteise kõrvaltänavakohvikud on tillukesed poed lihtsad, normaalne paiku. Või piisavalt eksootiline kaartonis elavale pururikaste seltskonnale. Aga sinu sugule sinusugusele, kes siin õieti kusagil ei kuulu, on kõik maru huvitav ja üks ei sega teist. Ise ka vist ka tegelikult päike paistab lõppude lõpuks kõigile ja selle linna sarmi mõned kontrastid tõenäoliselt veel rõhutavadki. Niisiis, kan unelmate paik, puhkus, palmid, vapustavad paleed, senine taevas, meri, luksusjahid, filmitähed ja kuulsused. Vao, aga Rolls-Royce jäigi ostmata.