Tere, laupäev, see on raadio kaks kuri karjasõjale, Kender ja mina olen Olavi Ruitlane ja see esimene lugu, mis oli siis Ewert and the Two Dragons ja möödunud nädal. Ma vahetasin, ma olin Berliinis ja kui me käisime ühe teatud asja jaoks ühes siukses lateksi naha ja borda poest, kus me käisime otsimas igasuguseid asju ehitasime igast huvitavaid associated ja muid asju ja siis räägite nagu lääs minuga koos. Ei käinud ei, ja ma sinuga ei käinud, aga, aga hästi naljakas tunne oli see, kui see Ewert and The Two Dragons seal mängis ja, ja siis me uilgasime, tantsisime, laulsime seal poes ja niisugune tunne oli, et see on midagi suuremat, midagi toredamat, kui see võib-olla siit paistab. Aga bändis on Ameerikas praegust vist juba praegu on vist juba Ameerika sõdurit ja edu neile edu neile, just. Aga millest me räägime, on see, et võib-olla kuidagi tähelepanuta on jäänud meie jaoks tõlkeluule, et peale küll por lääridanud, mis on tänu tõlkes, mida meil on ikka saates loetud väga oluline luulet ja, ja väga oluline võib olla põlvkond ja liikumine on olnud ikkagi piidženeration ja otsisime välja suur aitäh Marika mihklile, kes, kes Vikerkaarest meile selle elektroonselt saatis. Otsisime välja Tõnu Õnnepalu ja, ja, ja, ja teiste tõlgid Joel Sanga tõlgitud Allan Kitzbergi luuletused ja ma arvan, et alustamegi sellega, et hakkame neid otsast ette lugema ja vaatame, kuhu see asi kõik viib. Allen Kinsberg. Järelmärkus ulule. Inglise keelest tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Püha püha, püha, püha, püha, püha, püha, püha, püha, püha, püha, püha, püha, püha. Maailm on püha, hing on püha, nahk on püha keel. On pühad, kõik on püha, kõik on pühad. Igal pool on püha, iga päev on igavik, igaüks on ingel. Tagumik on sama püha kui see Erav, hull on püha nagu sina, mu hing oled püha kirjutasmasina, püha luuletus on püha hääl on püha kuulajad on pühad. Ekstaas on püha Püha Pieter, Püha Allen, Püha Solomon, Püha Luutsin, Püha Keroc, püha hanke, püha Muraks, püha kässadi, pühad, tundmatud hoorad ja vaevlevad kerjused, pühad, inetud inimhinged. Pühamu, ema hullude varjupaigas, pühad, Kansase esisad. Püha rääkiv saksofon püha piibopi apokalüpsis. Püha džässibändid, marihuaana hipid, rahu, Peeyoto piibud, trummid, pühad pilvelõhkujate, kõnniteede üksindus, pühad, miljonitest kihavad, kohvikud, püha müstiline, pisarate jõgi voolamas asfaldi all. Püha üksik taevane rooli, hull püha keskklassi hiigellammas pühad mässu karjased, kes sonib Los Angelest, ongi Los Angeles. Püha New York, püha San Fransisco, püha peoorias jäetud Püha Pariis, pühade Anger, püha moskva Püha Istanbul. Püha aeg, igavikus, püha igavik ajas pühad kellad ajas püha neljas mõõde, Püha viies internatsionaal. Püha ingel Molokis. Püha meri, püha kõrb. Püha raudtee, püha vedur, pühad visioonid, pühad, hallutsinatsioonid, pühad miraaklid, püha silmamunapüha, kuristik, püha andestus, arm, halastususk, pühad, meie kehad, kannatamine, suuremeelsus, püha üleloomulik õli, särava, arukas, hea ing. Kuri karjas raadio kaks. Olen rahul, aga Olavi ja luuletus tuleb meil jällegi Allen Kingsbergilt. Laul inglise keelest tõlkinud Joel Sang. Maailma kaalun armastus kandes üksinduse koormat, rahuldamatuse koormat, midagi meis endis on armastus. Kes võiks salata, unedes puudutab ta su keha mõtteist, teeb ta imet. Seni ängistav kujutluses, kuni sünnib tegelikuna nähtavanda puhtusest põlevas südames. Sest elugandan armastus. Kuid meie kanname loiult ja puhkame nii lõpuks armastuse käte vahel tuge otsides armastuselt ei mingit puhkust, armastuseta magamist, unedeta, armastusest, olla hull või tundetu, vaevatud inglist või masinast, viimane soov on armastus. Ei saa olla mõrumat, ei saa salata, kui salgad ei suuda varjata, kanda on liiga ränk. Peab ainult andma võtmata tagasi, nagu üksildasena on antud mõtte. Terves oma pillavas äärmuses. Kuumad kehad hõõguvad üheskoos pimedas, käsi liigub mööda ihu keskele, nahku õpetab rõõmust. Õnnest hing tuleb silma. Jah, jah, see on see, mida tahtsin, alati. Olen tahtnud. Alati olen tahtnud pöörduda tagasi kehasse, kust ma sündisin. Ja see on kuri karjas, raadio kaks, mina olen Kaur Kender ja mina olin hetk tagasi. Häälen Kinsberg Akadele, neile tuleb täna külla. Meie tore sõber Lauri Saatpalu, kes loeb meile oma luuletusi, millest meil on vapustavad mälestused suvest ja meil on väga hea meel teda tervitada absoluutselt. Ja ta on varsti teises tunnis meil külas ja nüüd ma loen veel ühe Kitzbergi luuletuse. Inglise keelest tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Luuletus ära saa vanaks. 28 aastat tagasi ta istus elutoas kušetil ja silmitses mind, ma ütlesin. Ma tahan psühhiaatri juures käia, mul on seksuaalseid raskusi homoseksuaalsus. Ma olin koju tulnud segastest üliõpilasaastatest nädalavahetusel, ma pidin temaga rääkima, ta nägu, kangestus. Sa tahad öelda, et sulle meeldib meeste peeniseid suhu võtta, sama kangestunud? Ei oletasima, see ei tähenda seda. Nüüd lamab ta alasti vannis, soe vesi säärt alt voolamas. Laialgne Pieter, kes on ju kiirabiarst, tõstis ta üles selles kahhelruumis. Me hõõrusime ta kuivaks, tema käsi all hoides hommikumantel õlgadele. Ja ta tatsas üle läve oma vaimatud magamistuppa, istus pehmele madratsi servale, kurnatud ja köhis vesistraga. Me tõstsime ta valgeks, talgitatud paistes jalad üles, pissimine pidžaamapükste säärdasse, sidusime vöö nööri kinni ja hoidsime pidžaamapluusi varrukate käes lahti, pikkamööda suu sisse langenud valehambad kausis pööras ta pead, vaatas Piiteri poole üles, et vabandavalt naeratada. Ära kunagi saa vanaks. Minu kutse peale tuli mu vanem õepoeg vanaisale seltsiks vahest näiteks korterisse ööbima. Tal polnud tööd ja kodutu oli ta niikuinii terve õhtupooliku, luges ajalehti ja vaatas vanu filme. Hiljem videvikus teleka kinni keeratud. Me istusime pehmete patjadega kušetil. Louis istus oma tugitoolis pöördtool ja selle seljatuge sai alla lasta. Mis sorti tööd sa siis otsid? Nõudepesu, aga keegi rääkis, et see paneb su käe naha koledasti punetama. Ja kuidas oleks jooksupoisi ametiga. Tema tütrepoeg lõpetas keskkooli kolledži jaoks liiga kehvade hinnetega. Need konditsioneeritud ruumid ja neoonlambid on nii ebatervislikud. Surev mees vaatas teda, noogutas nende väidete peale. Ta alustas omapoolseid pakkumisi. Sa võiksid olla taksojuht, aga kui sulle otsa sõidetakse ja neid röövitavad ka teinekord või läheksid merele, aga laev võib põhja minna ja sa võid ära uppuda. Sa võid proovida toidukaubanduses karjääri teha, aga banaani kast võib riiulilt alla libiseda, sul pea lõhki lüüa. Või kui sa oleksid kelner, siis sa võiksid libiseda ja kukkuda koos kandikuga ja sul tuleks lõhutud klaasid kinni maksta. Vahest võiksid puussepp olla, aga su pöial võib haamrial viga saada või majakavaht. Aga Palmeri rannikul on salakavalad süvahoovused ja sa võid külmetada või arst. Aga ükskord võid sa nakatunud skalpelliga kätte lõigata, haigeks jääda ja surra. Hiljem pärast videvikupidamist voodis prillid eest ära võetud. Ta ütles oma naisele, miks ta oma juukseid ei kammi, need tolgnevatel silmade ees, kuidas ta üldse näeb nii? Ütle talle, et ta varsti koju läheks. Ma olen liiga väsinud. Resigneerunud aasta varem, kui meie pool oli üks ilus poeet ja minu tiibeti kuru külla kutsutud pärast õhtusööki mäeküljel. Me imetlesime Pulleri Halleid vilkuvaid tulesid all läbi tohutu klaasakna. Pärast kohvi joomist üritas isa väsinud naljatada. Kas elu on elamist väärt? Sõltub elajast. Laama naeratas oma sekretärile, see oli vana nali. Olin seda kuulnud juba lapsepõlves, siseisa vait, vaatas põrandale ja ohkas, pea raskelt maas öeldes ei kellelegi, mis sa oskad parata. See on raadio kaks kuri karjas ja need olid deemonid. Kaur Kender. Rüütel ja jätkame meie tänast õhtut, siis jällegi Insbergiga ja olete see lugeda palju. Praegu Sveni nagu Kivisildnik Uuetusesid, õpetaja ütles, lugemine pole meelelahutusse võidurelvastumine. Ja ma arvan nii, ongi, et täpselt nii. Ja jätkame siis allengi Insbergiga, kes tundub täna kuidagi väga hingele sobivat ja see on siis tema kindlasti kõige tuntum, võib-olla luuletusi võib-olla ka kõige-kõige olulisem see luuletuse ulg ega selleni inglise keelest tõlkinud Tõnu Õnnepalu luuletasin pühendatud Karl soolamonile. Ma nägin oma põlvkonna parimaid päid, hullusest laostumas, hüsteeriliselt alasti nälgimas lohistama end koidu ajal süsti, jahtides läbi neegrikvartalit. Inglipäised, hipid süttimas iidsest pühast ühendusest sinisilmse dünamoga öömasinavärgis, kes vaesuse prahisi aukus ilmselt ja suursuguselt istusid tardunult suitsetades mugavuseta korterite üleloomulikus pimeduses, hõljudes üle suur linnak katustike nautides. Džäss kes paljastasid oma ajude helitaeva all ja nägid Muhamedi ingleid tuikumas üüri, kasarmute, valgustatud katustel, kes läksid läbi ülikoolide silmis külm säravirastumas Arkansase pleiki valguse tragöödia sõdur ohvrite seas. Ja visati Akadeemiatest väljahulluse pärast ja rõvedate oodide avaldamise eest pealuuakendel kes küsitasid pesu väel räpaste surgastes, põletades prügikastides raha ja kuulates läbi seina terrarit kes said matsu kubemesse tagasi Teeello Reeda kaudu marihuaana vööd New Yorki, viies kes neelasid tuld ootavates hotellides või jõid tärpentiini, päädis Allai surm või põletasid oma keresid puhastustules igal viimasel kui ööl unenägudega narkootikumidega, luupainajat ega, ja siis veel alkoholi. Lõputud munad, võrratud pimedad tänavad läbi väriseva pilve ja Duste teadvuses, mis hüpleb kanadaja Pattersoni pooluste poole valgustades kogu vahepealse aja tardunud ilma. Bioote üksindus hallidest taga, Ovi rohelist puud, kalmistu hommikuid, veini, joovet üle katuseharjade, alevi tänava, poodide rida, Yokis peaga lõbusõidul neoon, vilkuv valgusfoor, päikest ja kuud ja puudevärinat Brooklyni möirgas talvehämaruses prügikasti jutlusi ja mõistuse suur vürstlikus ära, kes ahedasiden metroosse lõputuks sõiduks pensee triini peal patrullist, pühasse pronksi, kuni rataste ja laste lärm tõi nad tagasi alla, värisevad suud lõhki läbi klopitud aju kõledus tunud kogu sära loomaaiapeatuse räiges valguses, kes sukeldusid terveks ööks. Pickfordi halve valguses ujusid välja ja istusid kogu Kolkunud õlle pärastlõunal ohutus fuga Assis kuulates vesiniku grammofoni hukatuse raginat, kes rääkisid vahetpidamata 70 tundi järjest pargist voodisse baari, Belle muuseumi, Brooklyni, sillale, platooniliste konversatsionalistide, kadunud pataljon hüppamas alla rõdudelt alla tuletõrje redelitelt alla aknalaudadelt alla empa Steidist kuu pealt lobisemas karjumas oksendama, sosistamas fakte ja mälestusi, anekdoote ja silmamunamatse ja haigla ja vangla sõja šokk. Kogu intellekt valatud seitsme päeva ja öö absoluutsesse mäletamisse, sünagoogi püha liha tänavale visatud, kes kadusid siin ja praegu Enn New Jersey osariigis, jättes maha segased teated Atlantic Sidi, hooli piltpostkaartidel taludes idamaiseid maiustusi ja Angeri kondijahu ja Hiinamigreene narkootikumi ravil New Yorki kõledal möbleeritud toas Kessalonkisid südaöösel raudteehoovis mõeldes, kuhu minna ja läksid jätmata maha murtud südameid kes panid suitsu ette kaubavagunis, kaubavagunis kaubavagunis, loksudes läbi lume, üksildase farmi poole ennemuistses öös, kes uurisid plaatidest põud, pühaiipsi, Johannes telepaatiat ja Piipopi kavalat, sest kosmos värises instinktiivselt nende jalge ees Kansases, kes hulkusid üksi mööda tänavaid, otsides nägemusi India inglitest, kes olid ise india inglid kes mõtlesid, et nad on ainsad hullud, kui Baltimore kumas üleloomulikus ekstaasis, kes hüppasid Teadmis tujust, Oklahoma hiinlaste juurde limusiini talvises Väikelinna vihmas, kes vaevlesid näljasena ja üksikutena mööda juustu igatsedes džässi või seksi või ja käisid särava Hispaania järel, et vestelda Ameerikast ja igatsusest tühi töö ja astuda siis Aafrikasse sõitvale laevale, kes kadusid Mehhiko vulkaanide, jättes järele vaid Ungari varju ja poeesia, laava ja tuha laiali Chicago tuleasemetele kes ilmusid välja läänerannikul, uurides FBI tegevust habemetes ja lühikestes pükstes, suurte patsifiste silmadega seksikad oma tumedas nahas, jagades arusaamatuid Lendlehti, kes põletasid sigariotsaga oma kätesse auku, protesteerides kapitalismi tubakasuitsuuima vastu, kes levitasid super kommunistlike Pamplete Union Square'il nuttes ja riideid seljast rebides, kui lossalamose sireenid idgesid nende pärast Volstrit itke Stefan aelandil praamid, kes ka nad varisesid kokku, kui valgetes võimlates paljad ja värisevad teiste kontide murdmise ees, kes andist elektiivile vastu kaela ja röökis mõnuga politseiautos, sest neil polnud muud süüa kui nende enda arutuv praadiv pederastia joomine, kes ulgusid põlvili metroos ja lohistati katuseservale ja visati alla genitaalide ja käsikirjade lehvides, kes lasid pühadel mootorratturitele endale taha keerata ja luksusid rõõmust, kes lendasid, keda lennutati nende inimsee ravitega merre, et Atlandi ja Kariibi armastuse eelistused, kes hoorasid hommikul õhtul roosiaedades linna parkide, kalmistute rohus, pillates oma seemet, priipärast kellele tahes, kes luksusid aina itsitades. Aga lõpetades nuttes türgi saunakabiinides, kui blondi alasti ingel tulineid mõõgaga läbi torkama. Kes kaotasid oma poisid saatuse kolmele vanale nõiamoorile, heteroseksuaalse dollari ühes ilmsele nõiamoorile, ühes ilmsele nõiamoorile, kes piilub välja üsast ja ühes ilmsele nõiamoorile, kes ei tee, muudkui istub oma perse peal ja lõigub käsitöötelgedel intellektuaalseid kuld, niidikesi, kes kopuleerisidekstaatiliselt küllastunud õllepudeliga kallimaga sigaretipakiga küünlaga ja kukkusid voodist välja, jätkasid mööda põrandat alla halli ja lõpuks minestasid seinal viirastumas ülim. Ja viimane teadvus unts minema lipsamas, kes püüdsid leevendada miljoni tüdruku ülelöömist värisedes päikseloojangusse, olid hommikuks punaste silmadega aga valmis leevendama päiksetõusu ülelöömist välgutades, tagumikke küünides ja alasti järvedes. Nad läksid hoorama mööda Colorado müriaadi varastatud ö autodega entsee naid, kaar, nende luuletuste salakangelane, kõva mees ja Adonis Denverist. Rõõm mäletada tema loendamatuid, tüdrukute murdmisi, tühjadest, korter tõrites ja lõunastest, tagahoovides, kinode pankuvatel, pinkidel, mäe harjadel koobastes või üksildasi, alusseelikutõstmisi, kõhnad ettekandjatega Ottawas tee servas ja Johnide eriti salajasi gaasijaamas oli Psysme ja kodunurgas radasid ka, kes vajusid ära suurt Ühes räpastes kinodes kadusid uima. Ärkasid äkki Manhattanile, korjasin end üles keldri pohmelusest koos südametu Doc haiga. Ja kolmanda avenüü õudsete teras viirastustega ja tuikusid töötute büroosse, kes käisid öö läbi, kingad verd täis jääs kaidel oodates, et ukse eest riveril avaneks täis-keskkütte soojus, tioopiumit, kes lavastasid suurejoonelisi enesetapudraamasid Hudsoni kaldama aja järsakutel sõjaaja sinistes kuuvalgusuputuses ja nende päid pärjab unustuse loorber, kes sõid kujutluse, lambapraadi või seedisid krabisid Movery põhjamudas. Siia me teeme väikse pausi, eksulg on sense raju ja see läheb veel edasi seal raadio kaks kuri karjas, mina olen Kaur Kender ja minu Olavi Ruitlane ja meiega on siin koos Kinsberg ja Kitzbergi ulg läheb kohe edasi peale. Raadio kaks ja kurikarjasena jätkame Insbergiga ja natuke tagasi sealt, kus ma pooleli jäin, see ulg Insbergi ulg edasi läheks ja see on saade, saab salvestada. See on esimest korda Kinsberg Eestis range esimene täispikk luulesaade, kus me peame nagu luuletusi ja. Aga selleks me siin oleme, see on kõige tähtsam. Kes lavastasid, suurem oli see enesetapudraamasid Hudsoni kaldamaja järsakutel sõjaaja sinises kuu alguses uputuses ja nende päid pärjab unustuse loorber. Kes sõid kujutuse, lambapraadi või seedisid, krabisid poweri põhjamudas kes nuuksusid tänava romanssides lapsevankrid täis sibulaid ja halba muusikat, kes istusid kastides, hingates pimeduses, sildade all ja tõusid ja läksid koju, pööningule klavessiini ehitama. Kes köisid Harlemi kuuenda korrusel, tule kroon peast, isikus haige taeval ümberringi teoloogilised apelsinikastid, keskribisid öö läbi kirjutada tantsides läbi. Kuulge lennulise luule, millest kollaseks hommikuks tantsida abrakadabra. Kes keetsid pahaks läinud looma kopsu, südant, jalgu, saba, borši ja tortillad, unistades puhtast legendaarsest kuningriigist, kes pugesid lihavagunite alla, et leida üht ainust muna kes viskasid oma käekellad katuselt alla, et saada lubada igaviku väljaspool aega ja äratuskellad kukkusid neile pähe iga päev, kõik need 10 aastat, kes lõikasid veenid läbi, kolm korda järjest ebaõnnestunult, loobusid ja olid sunnitud avama oma vanakraamipoode, kus nad mõtlesid, et nad on vanaks jäänud ja nutsid kes põletati elusalt oma süütutest flanell särkides Madisson hävenjul, kes keset tina värsside raginat ja moeterasrügementide umbe joonud möllu ja reklaamitähtede nitroglütseriini kriiskeid, jubedate, intelligentsete kirjastajate sinepigaasi või kelle ajasid alla absoluutse reaalsuse purjus taksod, kes hüppasid alla Brooklyni sillalt, seda tuli tõesti, et ja kõndisid minema tundmatud ja unustatud China Towni supialleed tulekärude tontliku segadusse, mitte ühteainustki prii õlut, kes pudenesid meeleheites välja oma aknast, kukkusid välja metroo, aknast hüppasid solgi sisse, passiks, kargasid neegrite seljas, röökisid üle kogu tänava, tantsisid paljajalu katkistel veiniklaasidel, peksid puruks pornograafilisi plaate nostalgilise Euroopa 30.-te saksa Tšassiga ja kallasid riski kõrist alla ja ö kysid soigudes kuradima peldikusse, kõrvus sosinad ja auruvilede koor kes kimasid mööda minevikku. Magistraale sõites vaatame üksteise võidusõiduk, Kolgatad, vangla üksindust või Bööminghami džässiinkarnatsiooni kes kihutasid läbi maa 72 tundi, et välja uurida, kas ma olen näinud ilmutust või sina oled näinud ilmutust või tema on näinud ilmutust igavikust, kes sõitsid Denveris, surid Denveris, kes tulid tagasi Denveri, ootasid asjata, kes vaatasid üle Denveri ja konutasid ja molutasid Denveris ja läksid lõpuks ära, et leida üles aeg. Ja nüüd nutab Denver taga oma kangelasi, kes langesid põlvili lootusetult Nendes katedraali ides, paludes üksteise pääsemise ja valgustamise ja rindade eest. Kuni hing süütas sekundiks oma juuspeene niidi kes tormasid vanglates läbi oma teadvuse, oodates võimatuid, roimarid, kuldpäised, reaalsus armiga südames, kes laulsid õrnu pluuse Alcatraažile, kes kadusid Mehhikosse rõõmu, rohtusid kasvatama või roki Mountib odrabuda, teenima võid Angerisse poisse või lõunamerele, musta seiklust või harvardinarkissost ruudloni, lillerahvast või hauda kes nõudsid psühhiaatrilise abinõusid, süüdistades raadiot hüpnoosis ja jäid kindlaks oma vaimuhaiguse ja käte ja kaagi kohtu juurde. Kes pildusid siis CNN-i, dadaismi, lektoreid kartulisalatiga ja esinesid seejärel ise hullumaja graniittrepil paljaks aetud pea ja arlekiin kõnega enesetapust, nõudes kohest lobotoomia. Ja kes said hoopis insuliini, metrasooli elektrit, hüdroteraapiat, psühhoteraapiat, tegevusteraapiad, pingpongi, jaamineesiat, kes huumorivaeses protestis, keerasid kummuli ainult ühe sümboolse pingpongi laua jäädes lühiajaliselt Kataloonias tulles aastate pärast tagasi tõeliste kiilaspäist Ena, kui mitte arvestada vere parukat ja pisarad, Claudia sõrmi tagasi idakalda hullu linnade silmnähtavasse hullu saatusesse pöördumiste heiti Rocklandi ja krinstoni läppunud koridoridesse, näegeldas hinge kajadega väherdes, kesküksindus, tudes armastuse tolmen riikides elu unenäoluupainaja käes, keha muutunud kivikõvaks kui kuu. Ja viimane fantastiline raamat korteri aknast välja virutatud ja viimane uks suletud kella neljani pärastlõunal ja viimane telefonitoru vastuseks hargile visata. Ja viimane möbleeritud tuba tühjaks tehtud viimasedki mentaalse mööblitükist. Kollane paberroos peldikus traatkonksu otsas kägardatud, isegi see kujuteldav, vaid tilluke, lootusrikas viirastus kübe ah Karl, kui sina pole terve, pole ka mina terve ja nüüd oled sa tõesti selles totaalses loomasupis sees ja kes seejärel jooksin mööda jäiseid tänavaid, haaratuna, äkial, keemilistest ideedest, kuidas kasutada dada ellipsid kataloogi meetrit ja võnkuvad tasandit kes haudusid välja, tõid ilmale vastandatud kujundite kaudu Kivaid lünki ajas ja ruumis ja püüdsid hinge peainglilõksu kahe visuaalse kujundi vahele ja ühendasid elementaarverbe ja panid kokku noomeni ja teadvuse mõttekriipsu, hüpates lakke ja tundes end nagu pater omnipotentsi, terna teos taasloomas süntakseid ja norme vaesele inimroosale ja seismas su ees, kõne võimetult ja intelligentselt ja häbist värisedes välja heidetud ka veel pihtides hingest, et sobitada mõtterütmi oma paljas ja lõputus peast. Hullu sonimise ja ingli trummidega ajas teadmatuses siiski, pannes kirja siin kõik selle, mis võinuks jääda öelda, ajas pärast surma ja tõusid surnust, džässis tondirüüs bändi kuldsarve varjus ja puusid Ameerika Alasti kannad tavalist armastuse valust välja. Eli heli lamma, lamma, sabad, nii saksofoni karjamis lõhkus linnad maha viimse raadioni elu luuletuse absoluutse südamega, mis kisti välja nende endi kehadest. Jälle on söödav 1000 aastat veel. Paus väga väsitav, ulg, väga ilus hull, täitsa hull lugeda. Raadio kaks kuri karjas Kinsberk Kender. Rudolf. Appi. Raadio kaks kuri karjas ja jätkame Insbergi ulu Hauli ulgumise ettelugemisega alal, palun. Mis tsemendist alumiiniumist sfinks lõhestas nende pealuud ja sõi ära nende ajude kujutluse. Molock üksindust pas inetus, prügikastid ja kättesaamatud dollarid. Lapsed vingumast treppide all. Poisid nuuksumas sõjaväes, vanamehed nutma, parkides Molock, Molock piirastuv Molo. Armastuse puudumine, Molock, vaimne Molock, Molock hirmus kohtumõistja inimese üle. Molock arusaamatu vangla, Molock, oimuluude hingetu, vangimaja ja kurbuse kongress. Molock, kelle maja on kohtumajad. Molock jõletud sõjakivi, Molock peast põrunud valitsused. Molokile mõistes on puhas masinavärk. Molokile veri on ringlev raha. Morokk, kelle sõrmed on 10 armeed Molokile rindel, inimsööja dünamo, Molokile kõrval suitsev haud, Molokile silmad 1000 pimedate akent, Molokile pilvelõhkujat seisavad pikki tänava ääri nagu loendamatud hoovad Molokile vabrikut tukuvad ja kraaksuvad udus kelle korstnad antennid kroonivad linnu. Molokkele armastus on lõputul nafta ja kivi. Molokile hing on elekter ja pangad Molokile, vaeste majan, geeniusest, pekter, Molokile, saatuse märkul, sootu, vesinikupilv. Molock, kelle nimi on mõistus Molokile sees, ma istun üksinda Molokile sees, ma unistan inglitest roojane hoolaja Moloki sees, suhuvõtja Moloki sees, armutuse inimtühjus, Moloki sees. Molock, kes asus aegsasti mu hinge Molokile sees, ma olen kehatu teadvus, Molock, kes peletas mu välja minu loomulikust ekstaažist. Molock, kellele maandusin, tõuse üles Molokis, valguse voolab alla taevast. Molock, Molock, robot. Territ nähtamatud äärelinnad, luukambrid, pimedad, kapitali, deemonliku tööstused, viirastuslikud rahvad, nähtamatud hullumajad, graniit, värdelikud, pommid, Nad murravad tööd teha, tõstes Molokid taevasse kõnniteed, puud, raadiot tonnid tõstes linna taevasse, mis eksisteerib ja on igal pool meie ümber. Ilmutused, ended, hallutsinatsioonid, miraaklid, ekstaasi, läinud alla mööda Ameerika jõge, uned jumaldamised, valgustusele, religioonid, terve laevatäis sensitiivsed paska läbi mõrded üle jõepeks risti löömised läinud, allavoolukõrgused, ilmutused, meeleheited, kümneaastased, loomakarjed ja enesetapud. Mõistused, uued armastuse hullud põlvkonnad alla ajakaljudele jõe püha tõeline naer. Nad nägid seda kõike. Hullud silmad, pühad silmad, pühad hääled. Nad ütlesid hüvasti. Nad hüppasid katustelt alla, üksindusse lehvitades, lilled peos, alla jõkke, tänavale. Raadio kaks kuri karjas jätkame Allan Kitzbergi kuluga. Raadio kaks kuri karjas jätkame kuluga. Karl Saalomon, ma olen sinuga Rocklandis, kus sa oled segasem kui mina. Ma olen sinuga Rocklandis, kus sul võib olla küll jube. Ma olen sinuga, Rocklandis, kus sa jäljendad mu ema varju. Ma olen sinuga Rocklandis, kus sa oled tapnud oma 12 sekretäri Ma olen sinuga Rocklandis, kus sa naerad seda nähtamatut nalja. Ma olen sinuga Rocklandis, kus me oleme suured kirjanikud, samal hirmsal kirjutusmasinal. Ma olen sinuga Rocklandis, kus seisund muutub tõsiseks ja sellest teatatakse raadios. Ma olen sinuga Rocklandis, kus pealuu fakulteedid ei võta enam vastu meelde, vaklasid, ma olen sinuga Rocklandis, kus sa jood uudika, vanatüdrukute rindade teed. Ma olen sinuga Rocklandis, kus sa trumbid oma lapsehoidjate, Bronxi har, püüade kehadel. Ma olen sinuga Rocklandis, kus sa klimberdad katatooniliselt klaverile, et hing on süütu ja surematu, ta ei sure iial jumalata selles relvastatud hullumajas. Ma olen sinuga Rocklandis, kus ka 50 hoopi ei too iial su hinge keha juurde tagasi tema palve teekonnalt risti juurde tühjuses. Ma olen sinuga Rocklandis, kui sa süüdistad oma arste hullumeelsuses ja plaanilised heebrea sotsialistliku revolutsiooni fašistliku rahvuskolgata vastu. Ma olen sinuga Rocklandis, kus sa kord lõhestad Longaylandi taeva ja äratad oma elava inimliku Jeesuse üleinimlikust hauast. Ma olen sinuga Rocklandis, kus 25000 hullu seltsimeest on koos laulmas internatsionaali viimaseid salme. Ma olen sinuga Rocklandis, kus märkame koomast elektriseeritud iseenda hingede lennukimürast üle katuse. Nad on tulnud heitma ingellik The pomme, haigla lööb isenesest kumama, kujutuslikud seinad kukuvad kokku, kõhnad leegionid jooksevad välja. Oo särav, särava armushock, igavene sõda on siin, o unusta aluspesu, Me oleme vabad. Ma olen sinuga Rocklandis unedes, kõnnid merereisist tilkudes mööda maanteed pisarates läbi Ameerika mu maja lävel Läänekaldaöös. San Francisco s 1000 955956 Allen Kinsberg, see oli ulg. Tersulg raadio kaks kuri karjas MINA OLEN Kaur Kender, Olavi Ruitlane ja meile tuleb külla Lauri Saatpalu, hurraa on juba siiapoole teel ja enne seda, kui tuleb Lauri alati meie esimese tunni lõpuks peale seda muusikat, maestro Andrus Vaarik loeb meile natukene Pad lääri kurje õisi. Mu vaene muusa, mis sul küll on täna hommikul? Su aukus, silmade seiklevad, öised visioonid ja ma näen, kui su jume kord-korralt peegeldab õudust ja meeletust, sõnastamatuid ja külmi. Kas rohekas, ahvatlev deemon ja kahvaturoosa paharet kallasid sinusse hirmu ja ihalust kummastki kannust. Kas õudusunenäo visalt despootlikku rusikas Su mõneminud Turnusse soodesse päriselt uputas? Mina tahaksin, et su tervisest lõhnav rind oleks alati võimsate mõtete peatumispaik. Jätsu kristlik veri voolaks ja tuksuks rütmis, milles tuksuvad need antiiksed värsside silbid, mida valitseb laulud, isa suur fööbus. Ja siis jälle lõikuse pädeme, spaan. Sassi saad peegli, proovid musta värvi kleiti selga. Siin on sinu peegelduse muusika ja sünnimärke jookseb alla. Kuidas sinu selga siin on sulle sinu peeglit, muusi? Meediumi ja proovide rinna alla. Pärmi laudjanna Ladeni juukse lane maardla piinal. Koodi. Orvud, et vein oli käärlööke koodi maa. Villa peab Patti täi toopi omad. Need. Oli. Seisad peegli ees ja proovid hästi, proovi mind nuusutada, jääti kelduse ikka, aga juba ripsmetuši teinus silmis tuppa. Reegleid alla korrusele siin tooli pooldasu. Voodipeats villavatti täis topitud omad tädid. See on kaks. See kuri karjas MINA, OLEN Kaur Kender, Olavi Ruitlane ja meil on külas Lauri Autere, tere. Tere. Abistame nüüd sa oled. Me oleme amatöörid, oleneb, milles selles, mida me siin praegu teeme. Ega mina ka ei viitsi enam raadiot teha seal siis ma teen muusikasaateid, vot sa ennem rääkisid, et unistad sellest kolm-neli luu kella, et mul on, mul on ka selline muusikasaade Farvaats. Jube armas Horvaatia, sa saad alati ütelda selle inimestel, no mis seal on, on, mul on oma saade. Kõlab, kui käid kuskil Euroopas ringi ja siis mul on oma kaader. Siis muusika ise nagu ei räägigi, muidugi muusika räägib ise enda eest, jah, sest ma mängin ainult head muusikat alati seal niimoodi öelda ja selle ka, et tegelikult ma lugesin välja. Ega ma artikleid nagu ei loe eriti, mul on pealkirju. Lauri Saatpalu sahtel tühi, ma mõtlesin, kuidas saaks nagu selle traditsiooniga võib olla probleem tühi, et mis juhtus, sa tuled siia, eks ole, väga selgelt ei, sahtlisse jutt. Aga ma ei tea, Ma isegi ei tea, ma kujutan ette, et sa lugesid mingit ikka pealkirja ja artiklis, mis on ikka jumala vana aeg. Kas sa üldse sellel sajandil, kas sul on kunagi, ärme räägi kollasest meediast, olen rõve just ja, ja see rõve ja, ja kuidas öeldagi neid kuri karjas üritusi, siis sellel mitu asja, mis üllatasid üks neist oli kindlasti see, kui tulid, Lauri, sina lugesid seal oma luuletused. Et esiteks muidugi see, et kõigist lugejatest, kes seal käisid, mitte kellelgi ei olnud sellist diktsiooni nagu sinule suures saalis, kui meil see luule lugemine toimus, siis su hääl, mis on iseenesest juba väga tuttav, see kajas igasse nurka, inimesed CD vaikselt kuulasid ja ja üks emotsionaalsemaid hetki kogu suvest oli see, et kui sa lugesid ette ühe luuletuse peatoimetaja selliseid ainus kord selle suve jooksul, kui inimesed peale esimest salmi hakkasid paksud. Et see mulle hetk meelest ära ei lähe, mitte luuletuse peale, mis oli tavaline, meil plaksutage, aga peale esimest salmi. Et see oli selline tore asi ja, ja mul on väga hea meel, et sa siin meiega oled. Palun loe meile enda luuletusi või loe ka neid luuletusi, mis, mis sulle endale meeldivad, mis sul kaasas. Võin mõned luuletused lugeda. Loe palun, mul on näiteks üks luuletus, kokku saime. Keemiaõpetaja erus ammu uuesti õpitud amet, ammu tagasi aega me räägime, räägib, kuidas ta kuuekümnendatel minu sündimise kümnendil laulis kõikidega koos Vanemuise künkal, oh taevas Voites ja maiste kõiki aegu ebamaiste. Ja mina räägin kaheksakümnendaist mõistagi punktidest ja härra on hoos ja õnnes, sest mida kõike pole olnud, sulgudes Moigandma uudist ei tule ja polegi tarvis. Parem räägi. Ja härra tunneb endast rõõmu, et ta on olnud ja, ja minust tunneb ka rõõmu, et mina olen ka ikka olnud ja ja nii saatsa palati ees elu ilusaima õhtu intensiivi uksest vasakul, kus seintel keset kunst, leane kunstnik on kirjutanud värvid ja me laulsime natuke ka. Aitäh ma just kunagi mõtlesin mingit Taago muusikat kuulata, et huvitav, miks ei luuleta sihuke kombeks, topid oma tekstid ikka piisavalt täis tarbeluulet, nii palju. Laulus ka. Palav on juures, ainult sinuga kokku vaatasin ja näe, normaalluuletabki ei aja. Ja miks ma imestan? Sa oled iseendale, iga vahest sai imesta enda üle endale jah, olin juba väsinud, ammutaja alavainu juures oli suhteliselt tagasihoidlik, sümpaatne sugune armas pakett. Aga, aga meil kuri karjas tulid ikka tuld ka. Vaata, see on, see on igal pool nagu erinevatesse kuri karjas need sündmused, eks ole, need olid selles hetkes selles kohas, selles õhustikus see on teistmoodi, kui siis jälle musta laega saalis mingis sellised luuleõhtud, eks ikka öeldakse, et paelad Hispaanias, et et et kui sa seda Eestis söödeti, ükstaskõik kas lill või, või mis sinna gurmeekoka Pealt moodustatakse, sinna Paaellas esikese tundub nagu prahti täis makaronid. Et iga asi on omas kohas tuleb tunda ka seda õhustiku, seda meeleolu, seda rahvaenergiat, need tekstid ja see muusika igal pool mõjub erinevalt ja vahest mõjub ta mõttetult. Noh, selles mõttes, et kui ma selle peatoimetaja luuletuse praegu siin laksin keset päeva ära mul ei ole seda isegi kaasas, ausalt öeldes. Aga see annaks sellest seda energiat võib-olla tõesti, aga lossis ringi selline luuletus, ma usaldan seda tunnetust täielikult sellepärast et seal üritustel käes hoidsid publikut käes ja sa oled seda teinud aastaid ja anna minna neid luuletusi, mis täna. Mis täna laupäeval siis sobiks kuulata. Neid oli kord neli sõpra Mihkel Uba ja peti ja mina me kõvasti võisime võtta viina, õlut ja kavamistina. Meid oli kord jah, neli sõpraja tuld, purskas igavese toru. Ainult koera ei olnud meil võtta, kes taluma peaks meie joru siis kunstist ja kirjandusest pungil päevi. Me võisime panna paar endagi luuletust Kusist, kord julgesin lauale panna ka muusikat, võtsime härjalteks džäss ja proget, mis kangem ja muusasid kuivalt ja märjalt. Suurt polnudki. Aeg oli range. Ja inglid kõik Ruigasid kaasa. Kui suvel sai malevas juua, uskumatu, et õnnestus kaasa suurem osa sealt tervisest tuua. Mihkel on surnud ja kartus juba on kusagil tööl. Ja peti on otsaga Tartus. Ja minul on voorusevöö. See on kuri karjas Raadio kaks ja meil on külas Lauri Saatpalu ja Kaur Kender ja kuulame natuke muusikat. Muuseas, ma armastan sind. 100 kilomeetri kaugusel Raioosset lumisest künkast alla paljaste päkkadele patsudes. Kui sa nõnda jooksed, minu poole kuulen ma juba 100 kilomeetrini ka su ajuripatsit hilisemist. Tohutu täis kallak sellele tilinale oma jääkülma. Hommikul panen suusad alla ja sõidan pikki jälgi sadu ja sadu kilomeetreid nuusutades iga su varbaauku lumes söömata, joomata, tas suusatades ja nuusutades. Kuni polaarpäev saab otsa. Sina aga istud kogu selle aja mu tühja toa põrandal ja nuuksud nagu haige mäger. Raadio kaks ja kuri karjas ja Lauri Saatpalu külas. Ja edasi sealhulgas, kes olid sulle tähtsad, luuletajad on sul kaasas endale tähtsaid, eks kuskil Emmy aegadel, noh kui sa oled juba keskkoolis või sinna piirile ja eks sa siis ju puutud ka kokku ja pealegi see oli siis natukene nagu no Üdi Runnel ja kõik need olid ikkagi siis siis veel ka selline vastalisuse maik juures on midagi põnevat vähemalt siis ja noh, 16 seitsmeteistaastaselt sai kitarriga esimesed lõkke folgilaulud tehtud ja ikka ikka kus lapat, seal rullelit ja vaikselt Viidingut, kus sa said, et niimoodi luule juurde, aga, aga pärast pärast tuli see kõik edasi. No Alliksaar oli hästi tyyp, eks ole. Ja ja keskkooli ajal mulle tegelikult hoopis kes, noh, mul siiamaani tegelikult sa Runneli loed seitsmeteistaastasena teistmoodi, kui sa nüüd praegu loed Runnel, et vaatad seda luuletuses, mis sa siis lugesid, jessas, kui ilus vaates kuradi sõnnik. Rolleril hoopis teised luuletused, millest sa siis aru ei saanud, eks ole, mis tegelikult hoopis tore kindlalt meelde on jäänud, siis nüüd ma loen seda aina üle, aina rohkem meeldib see mats traadi Harald elulood, need on minu arust nii müstilised kummalise, sellise Hargla väega ja sellise keskaegse surma ajal see see teema, see ei ole mingi mingi selline totaal süngus, vaid see on selline. Ma ei kujuta ette, kui ma kujutan küll ette, aga, aga ma ei oska seda väljendada, see on siukene, müstilised asjad. Seitsmekümnendatel kirjutatud tallad, Harola elulood ja mul on kaasas ka mõned laed. Jaamu laeval tekitavad versaalsese kummalise tunde, kui teda vaatan, nüüd on see telekas, on see süvahaavalood ja vot vot see on tegelikult seitsmekümnendatel kirjutatud. Mul on niisugune mass traat, need kirjutanud. Et tegelikult vaadake seda sarja edasi, mina, mina vaatan kui aega, Annega ollakse sarja edasi, kindlasti siis tuleb see otsin ühe asja üles. Harola elulood on sellised noh, erinevatest inimestest. Teie teate, aga raadiokuulajad ei pruugi teada lihtsalt, mis inimese nimi ja, ja siis räägitakse, mis see inimene iseenda kohta räägib. Aga ta räägib seda iseenda kohta hauast. Trikk on selles ja see mulle meeldib. Tähendab, mitte sellepärast, et need toredad inimesed kõik hauas on. Aga nii a- jänes, jänes räägib, ei teagi, kas on Artur või all. Ants. Kui ehk kunagi võetakse ette ja pannakse asjatundlikult kirja Harala ajalugu jääajast peale ja see, kuidas me tegime vallamaja suitsuses saalis kolhoosi ja panime talle nimeks lootus. Ja see, kuidas esimeheks valiti taibukas talumees, kivi, maa ja see, kui hästi läksid meie asjad alguses ja see, kui, kui nad läksid viimaks, kui kivima Christian tagandati kohalt esimeheks saadeti üks prillidega lontrus, kes söötis lehmadele kuuseoksi ja lubadusi. Kui see kõik on ilusti kirja pandud, siis ärge jätke ajaloost välja ka mind, lootuse, esimest raamatupidajat, jänest, kes püüdis kõigile anda head nõu, kes kannatas eluaeg sellepärast, et kogeles ja kelle bilansis ei klappinud iialgi. Anna Järv, son, unistasin juust mustast leegist ja mustade silmade särast, aga mehele läksin valgemast valgemale. Mu pojad, kus te küll olete? Koju tuli vaid Hillar keskmine. Kas tõesti on nii nagu eesti rahva laulus, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad pojad, pojukesed, poisikesed, pisikesed, mu pääsukesed. Kuhu te jäite valgepäised, kuhu pean nutma minema, kibedaid pisaraid valama. Pojad, poisikesed. Aitäh raadio kaks kuri karjas. Meil on külas Lauri Saatpalu ja kuulame natuke muusikat. Raadio kaks kõri karjas, Kaur Kender Olavi Ruitlane külas, Lauri saab jälle loeb oma luuletusi. Vahi-vahi. Ma võin lugeda, roots, koer, selle ma tegin tegelikult. Kui sa tead, Jürgen Rooste on selline koeratsükkel, kus koeral on probleem, ta ei saa rääkida kellegagi, kõigil kiire koer palub väga viisakalt, et telefoni teel, et pane vähemalt automaatvastaja peale, et noh, et siis ma räägin sinna, et seda nagu rahul ja kellelgi ei ole aega. Siis kui automaatvastaja trikaga ära tehtud, siis pärast seda tuleb nüüd see, mis ma lugejas Koer tere. Ilusat päeva. Sain teie numbri Jörgenil. Kas teil on mõni hetk aega rääkida? Kas te olete kunagi mõelnud üksindusest, tundnud end üksikuna? Et tahaks nagu vahest kellegagi rääkida, et keegi pakuks tröösti veaks, keel? Tooks tee, teeks pai teha kellegile pai. Mina või? Mina olen koer, tavaline koer, kuhu? Persse? Vabandust, kõike kaunist teile. Visiitor seda poodides saada praegu ja üks mina käisin ühe, leidsin kõikjal kõiki, luulekogusid on poes ei olnud nii hull, ei ole nii, ei ole üldse niimoodi, näiteks sinu kogusid oligi see rekvisiitor, et ma nägin ja siis öeldi, et tuleb juurde. Ta ei ole, tuleb juurde ja luulekogude ostmisega keeruline, tuleb kogu aeg käia, jahtida neid vahi, vahi tehakse, tiraažid on väikesed ja, aga ikkagi ilmselt ostavad ja mõtled asjaga selles, et jah, tiraaž on ju ikkagi väikepoode nii palju, et kui see üks hulgiladu juba igale poole ühe raamatu saadab ja sealt juhtub see kõigiga selle äraostmiskeskuses. Ja selline asi, et me siin nimesid ei nimeta, aga me käisime ka antikvariaadis otsimas, luulekogusid endale tähtsate luuletajate kohta. Ja tõesti, kurbusega märkasime, et seal olid antikvariaadis on luulekogudes müügil ainult need luuletajad, kes meid ei huvita. Ja need ei huvita yldiselt kedagi teist, need seisavad vapralt seal, me ei taha nende kohta midagi halvasti, see oli ka nõukaajal oli sama probleem, et ega sa seda Runneli koguja tegelikult kuskilt ei saanud. Mis menetlusel peaks muutma luulekogu äkki selliseks, et inimene ei pea alati, et mul ei ole seda enam vajalik kasutada, kolasin läbi? Jah, ma lugesin, sain aru. Sel ajal täitsa, Lauri, loe palun veel oma luulet. Mu sõber, üks nimeks, kel poeg on teinud tütrekene. Täna koera me üles ei kaeva, sest täname koerust ei tee. Üks kas mul, kel nimeks õnnepsik, teine käpakene täna koeramäe üles kaevasest täname, koerust ei tee. Ja veel on üks sõber, kes naine noh, tegelikult eksnaine veel. Täna koera serveerivad praena. Sest täna nad nalja ei tee. Aitäh raadio kaks kuri karjas natuke mussi ja kuulame edasi. Olnud Raadio kaks ja kuri karjas Luitas keldrist, et nendel on Lauri Saatpalu siin ja palume veel natukene luuletusi lugeda. Mul on tegelikult üks eks luulekogu veel kaasas, mille ma paar aastat tagasi andsime sõpradega välja või oli sõber mihkel kellast neli sõpra luuletuses lugesin, Mihkel on tegelikult ära surnud. Suri maha sellepärast, et aeg sai otsa, kahjuks igalühel on oma aeg ja siis tema oli tegelikult kunagi ta õppis ka siin ja seal lavakas ja, ja humanitaarinstituudis. Ja selline humanitaarset huvidega vend oli hästi tore mees ja ja omal ajal hea sõber ja kõike nii ja naa. Ja siis tegelikult ta kirjutas luuletused põhimõtteliselt kirjutas omal ajal vikerkaares ikka mõned, aga, aga siis noh, nii jäi, jäi, ta oli suurepärane, mööblirestauraator elas maal üldse. Ja siis me noh, oli juttu olnud mingi luulekogu, nagu ikka, tead, mehed räägivad saunas, räägivad. Lahedad mehed, kes räägivad saunast, luulekogud vaimul on selle kohta veel üks pottsepp, kes mul kunagi ahju oma õpipoisiga rääkis, kui nad sõid oma purgisuppi õhtal ja üks hetk, ma olen ikka mõelnud, et Ma võiks hakata luuletajaks teile ütles, et kas sa üldse luuletusi oled lugenud ja ma olen palju, aga kas sa oled proovinud? Ei no ei ole proovinud. Proovin kindlasti. Tavaline tegelev pottseppade õhtuse purgisupijõudmisega kuhugi. Vaat ei, ei tea. Aga need ahjud olid juba iseenesest, see vend tegi nagu luuletust jälle. Pole hullu, Mihkel oli ka see. Ja, ja siis noh lõpuks nii et ei olnudki siis sõbrad otsustasid igaüks pani äikest nutsu ja tegime selle luulekogu ära. See ei ole poodidesse kuhugi jõudnud. Mihkel Reincortalisele on minu sõbra nimi sellele luulekogu nimi, kus, kui keegi läheb, on süda ribi puuris on hästi tore. Ja ma olen paar Mihkli luuletus ei ole suurt kuulnud. Liiga tihti köhatab hommikuudu, et peagi laseb jalga see pruntis Molati plika laseb jalga oma pikkadele jalgadele unustamegi kahekesi üksteise silmi sulgedes. Sügiseks talveks, kevadeks. Kuidas saab vohavad juuste lehvides ujuda soojasest päriseval päikeseloojangul sisse mu kuuenda korruse magamistoa pärani õhuaknast, tunda taas oma huulte südamel palju pakkuvaid, vähem nõudvaid armu, sonimisi, tunde. Ool laulev kaev ürgnoores rahvuspargis su hingetorus loksub lahustunud aeg ning samba, igas lülis leidub toores laeng, mis tule süütab, silmades, kui aeg nii kaugele on jõudnud, nagu jõuab. Jälle ahenevad laed, mis tulenevad meie endi sulgedest. Südametest. Proua sul on nii vapustav hääl ja raadio seda jälle ütlema, et muidugi sellise häälega, mõni ime, et üle ekspluateeritud igal pool kõik nagu tahavad, et seal oleks sellepärast et mingi erakordne kvaliteet, aga kui ma kunagi luulekogu kirjutan, ma tahaks ka, et sina luuletusi ja väga-väga-väga-väga tore oli see kõik väga meeldib. Palun. Ülistuslaul Tahkurannakividele. Ma mäletan veel päikse kuumi kive kui viimast suvepäeva veetsin Tahkurannas. Sa minu mälestuses siiamaani elad, mu Tahkurannaleid. Mu neid Susanna mul meelest tuuleõhk ja kajakate hirve surnat puusajooned paistsid läbi kleidi, kes loll loob laule Palmidest Havannas. Susanna leidsin ma siinsamas Tahkurannas. No ma ei tea kuidagi, sind on nii palju, et neid luuletusi on nii palju neid sõprade luuletusi kõige jäänud, et ma ikkagi tahaks natukene seda, mis oli minu jaoks võib-olla kõige suurem üllatus, natuke seda tõsist ja samas ka lõbusat ja samaaegselt ka kurja ja samaaegselt ka sellist konkreetset. Lauri Saatpalu, keda mina ei olnud enne seda näinud, kui sa suvel luuletusi lugesid, see oli minu jaoks midagi täiesti uut. Äkki mõni neist? Ma ei tea, ega sa kirjutad ju ükskõik mida, mis on su, mis meeleolu parasjagu on, seda sa kirjutadega sa oledki sina alati või iga igaüks, kes kirjutab seda, sellel hetkel on, on see sina? Ja seda niimoodi ettekandes või kuidagi seda tehes saab ka sind palju rohkem, et tekib selline olukord, et sind on rohkem, sa ei ole. Tõnu Õnnepalu on kunagi ühes oma luuletuses väga ilusti öelnud, et ja siis nad tulevad trumpima sinna kohta, kus nad arvavad, et loom on, aga loom on sealt just hetk tagasi lahkunud. See on see tunne, mis mul natuke tekkis, neid sinu luuletusi kuulates. Loe palun veel. Roosikrantsi tänaval klikiaegse korrusmaja roosaks roojatud põsekoopas istun akna taga, paneb lumehang mööduvat linnapead. Tinapaberist ekraanil helendavad viimased hetked enne raseerimis vajadust. Kõlaritest tilgub korrapäraselt rütmikat, tati lehkab adru järele, mis keedetud kurgile mähkme yks riisi järele, mis mätsitud makrale kasukaks. Omleti järele, mida siin ei pakuta unelmate järele, millele järele ei jõua. Kiirustavad tõsipõhised, töötõbised, edukas eine sussikotiga kunst sõrmeliste küünte vahel löövad uksega silma välja ja teevad näo, et nii ongi ilusam ja ongi hammastega. Peeretab ehmatusest oma marineeritud ingverit õmmeldud ringidele augu sisse ja pistab huilgama. Koha pidaja noristab kliendile meele lohutuseks suust soja sülge kingib 10 lisagrammi enesealandust ja lööb kõrvadega patsi. Mina, Kügelen omanikud, disainerid, sõbranna poolt sooritatud Mai võil härmatunud südant soojendamas külmiku külg. Mõtlen kõigele sellele, mida ma ei ole teinud kõigele, mida ma teinud olen kõigele sellele, mille tegemata jätan kõigele, mida tehtud ei saa või et mis saab, mõtlen vahetunud valgusele, karjumisele, mida ei kuule sosinatele, mis karjuvad soolikad segi maakivist vundamendile ehitatud õhulossile, mis vahetatud punase kirjaklambri vastu ja millega saab käivitada parkimiskellapommiga invaliidikäru, et sõita maale või kuule või kuhugi. Mõtlen mahepõllunduse nor, raisk, ega ikka ei mõtle küll. Järsku kg järgatab saluut, teie salat on valmis, müriseb aupaukudega kanonaad, Vikerkaar ajab ennast, Hurvi muusad, rebivad end paljaks, jaapanlased pildistavad, presidendi naine veeretatakse, siis kõik pallid tõusevad õhku. Teenitud õnneviiv ja meeletu pakanal. Jumalad, saunad, möllud, värgid, topeltkõrvadega saabasteta kass, eskadrilli kõrgeima Elo koefitsiendiga piloot maandab mu sülle. Vanaisa sahvri uksest tehtud maleruudulised deltaplaani kalajälge ees ja mina püüan kobamisi viiki jääda ja välja mängida. Endal peod pulki täis, head silma ei läinud ning siis käriseb lõhe meie vahel veel seda sitta teed, ei lase olla. Raadio kaks kuri karjas ja meil on külas Lauri Saatpalu, mu hääl hakkab ära minema, saad aru. Arst natuke peab lõppema, sellepärast et ma hakkan ära lagunema ja ka räägin edasi, siis tähendab rekvisiitor tähetund ka teatrit. Ma teen teatrit, jah, vot teatris on selline etendus nagu rekvisiitor tähetund originaalis tunde lihtsalt tähe tantsis saksa tükk stroil ja see siis räägibki rekvisiitor, sest lühikokkuvõttes rekvisiitor läheb teatris oma tööd tegema värsaali vaata õude rahvas on juba saalis, siis tuleb välja, et et adminn on unustanud mingi vea sisse, täna etendust ei tohi majana. Absurdne situatsioon, las publik saali. Ja siis niikaua, kui ta püüab direktoriga ühendust saada, et see õudne olukord ära klaarida sissepooleteise tunni jooksul räägibki püsiter oma loo, räägib teatrist, ooperist, balletist, Draamateatris räägib nii nagu asi tegelikult on selline ütelda, see pragu jookseb etendust ja aja ikka jookseb ikka Jonanud, siis on endalgi kõrva taha ja miks mitte. Selles mõttes, et kavast vaadata neid kuupäevi tõesti peast ei teajalgne luulepumba rekvisiitor, kas sa ise nagu no ja ma siis oli sellel ajal ja siis mõtle noh, ega ikka mul mul on isegi, see on rekvisiitor ja, ja siis loe sonett, millel ei ole nii ammu. Sovjeti on väga tore kirjutada just sellepärast ikka ikka natukene peab mõtlema ja siis pead konstrueerima ka, mis seal salata, inseneriharidust võib ka. Noh, mul ei ole, aga, aga igatahes. Ma tunnistan, et see kulub marjaks ära. Kui keegi tahaks neid lüüa. Ei tohi enam ringi, ei usu mind, et, et neid on õieti insenere on rohkem karta, oskad seda ka muidugi jah, et aidata inseneri haridusest ka rekvisiitor. Ma Karmenil päästan juuksed Palmikutest valla ees riidest ees flamenko sammul õhtu loobunud, kuid Doradori kõrvul mõõga neelan alla, et näidata, mis minevik teil, tulevik, kui kaob siis järsult tooni, muudan, olge valmis naljaks, ma kannan ette Marjäärilt mõned read siis aariat lauldes kisun ennast paljaks puht alasti, nii nagu õige kunstnik peab mu peas, kui valatult on kooniline müts, kolm vudid heitest, tehismurust koorikul, mis enam öelda olekski nüüd surnud Joorikul. Kord saalist lahkub ikka viimane kui üks ja lavalauad korjab alt hall elu Keberniit. Mar, ripun stangel nagu päris rekvisiit. Ilus, ilus vorm, sisu, kõik asi, kõik koos klapib väga hästi silbi või. Ma ei tea, kas seal silbid seal on ikkagi, ta on ikka kolm kolmas näite, siis on veel neli, kolm-neli korda sellele üldse see, see inimene, kes arvavad haigu on viis, seitse, viis silpidega, see pidi olema ka pooliku teadmisega, et tegelikult haigusid, vist pidi tohtima teha, nii täpselt. Tahad ja just kõige parem haiku, mida ma olen kuulnud, on ikkagi endiselt ritta maastikku kirjutatud. Eile kella kuue paiku luuletasin haiku jajajaja. Õmbluskäivad jah, aga palun veel surule laenu ühe pika veel selle asja nimi, festival. Mulle meeldib festival. Festivalil on äge käia, sest festivalid on ägedad, väga korralik seganud. Seda suvel ka jahiootasin, tuleb palun vabandust festivalidele, palju käijaid, käibenaljade käibemaks, mis hiljemalt kolmanda päeva hommikul haiget teeb. Festivalil on kohal kõik 10 esikaane molli tagakaane lolli festivalil ei ole muresid, lähed ökorohelisse peldikusse ja ei pea muretsema, et see võiks ümber minna. Ongi juba selline, nagu oleks ümber läinud. Festivalid on hinnatud ja siin ollakse vaba. Kust sa veeni hinnalist kotletisaia saada, kust veel nii säästu, Eliseid, vaba kardulaid, leeklambiga, elusalt mustaks päevitatud tundmatu looma pekki, mille päritolu kohta tehtud pärimuse idikas hoiab vaid saba kinni. Kui on eriti kõva festival, siis näeb tippe ja välismaalasi ja kalleid sülekoer ja ilvest ähmis peakorraldaja punastab kannul ja räägib, et kui tema oli veel väikene mees, et juba põlvest peale ikka ka pillimees ja põllumees kõva ja lõiganud vilja ja küpsetanud leiba. Kui ei juhtinud juba ja ikka nagu oma pere uksest sisse, jalaga persse aknast välja tagasi. Vot vot ja nüüd on unistus täitunud. Unistus täiu täis täiu, kes kusevad, kuhu juhtub ja vahel isegi juhtub, et selleks ettevalmistatud kohta näiteks jalga sattunud pükstesse neist moodustada suur tõsielukari ja unistustest on järgi vaid unistus elukutse. Aga kunsti saab meil siin kurat kõvasti. Esimest korda meil ainukesena meil, meie oleme kõige suuremad, ainukesena oleme meie meist kõige suuremad. Mina olen esineja. Mul on 100 transameheks valetatud sõbrakäepaelad kaelas. Mul võiks olla häbi, aga ei ole, sest ma olen normaalne eesti muusik. Ma ootan ja ootan väravas nagu õhupalli, müüa pikisilmi nende bemareid, mis võiks vahelduseks ka mitte kogu aeg mitte töötada. Teen tehtud naeratust ja rebin afektselt mööda silkavad miisud. Kõik mõtleks, et näe, kus saab suudelda, aga tuhka, kes tal on oma lugu, kellega ta jagab ja veel enne riidulex, kui pesuleenile lendas lõpuks olema, lavale küsinud, kuidas te end tunnete. Ja on aru saada, et see oli suusoojaks. Nui neljaks, kui see kamp mingit normaalset vussi ei tee. Ma olen telki ja murran Külli prillisanga ärava pipar, mis oli eile. Rahvaluule pikali, ära teda ootati, Lauri. See on kuri karjas, meil on kõlanud Lauri Saatpalu ja me kuulame natuke vussi ja siis veel natuke edasi. Ja seal raadio kaks kuri karjas. Meil on külas Lauri Saatpalu ja mina olen Kaur Kender. Ruitlane, ma olen haigestumus, aga meil on kaks lõpp, millest me oleme kõik suremas. Helen, kaks olulist asja esiteks on see, et me käisime kuri karjas, saates välja, et meil on toimuvast siis haipov sa umbkoduleheküljel ja nüüd Meie arvustused seal üleval, vaadake ise, kes kirjutas paremini Tõnu Õnnepalu, mõnda last, kas Olavi Ruitlane või mina? Teine asi, mis ma ikka täna tahtsin öelda terve saateid, seep, kallid kuulajad, et need, kes kõikidele, kes te sättisid ennast Maimiku kõrvale seda saadet kuulama, lootes, et ma ütlen Maimiku kohta midagi, siis sorry, noh ma ei öelnud. Nüüd võite edasi minna eluga. Lähme edasi, Lauri Saatpalu luulega, loeline Korfu loe. Kuulates tšauhh boksist Kreeka 60.-te proge-rocki on baarmen minuga viisakas, nii vähe kui vähegi võimalik. Ja vanem saksa härra, kes tahab keppida minu sõbrannat. Ta poliiv õliselt, kui ta koer situb otse laste puhkpilliorkestri unistusele unistusele olla, mitte siin laevas, mitte ühtegi hetke kunagi elus enam. Et ei mängiks mitte ühtegi mittekontserti enam, et saaks armastada hoopistükkis iseend ja seda muusikat, mis pole külm nagu surnud vanaisa. Häibantas aga sinu juures lahe, milline lammas ja millised laemaalingud sardiinidega teed lastele, nukuteatrit, õrnadele ütled, et elu on lill, oh satil, mis tantsusammud toovad veini veel algavad kurvid. Angelo Castro kindluses ma tahaks veeta öö seal üleval ja pidada oma mäejutlust piletipreilile, kes minuga kaasa tuleb, et ma julgeksin üldse ööd veeta. Aga selle asemel hoopis päeval järgmisel paljaks näritud inetute tennide ja frii kardula hindadega Pantokraator mäe otsas vaatab maailma kõige mehisemat meest, kes on munk. Et ma ei vaata seda sitta, ma tean. Prao loiver, palun, Lauri. Ja jube hea saade. Meil endale luule meeldib ja vaata siis on seda hea teha, sa tuled ja kuulad, saad, kuuldes tõmbame kuivaks nagu. Meil on natuke probleeme olnud, kui sind huvitab üldsegi kedagi huvitab, et meil on õudselt raske olnud nagu mõelda, et keda me külla kutsume nii vähe. On inimesi, kellel huuled kuulduda. Jube häda, elab vähe inimesi, Vilsar otsa otsaga. Tekib Pehkiga tekib eelmine nädal saime kokku välja, et kui ei ole mingi uus koht, on, mis ei ole nagu rock n roll seal Koit Toome ja need käivad ära ühes meie oleme selles teises ringis, et kõigepealt käib Tätte. Siis käib Saatpalu rebane, siis Pehkiga. Olemas, et ega, ega siin palju nalja ei ole. Luuletadegeldas, ava sip, et kui ei ole võtta, aga meil tuli päästev mõte ja neil tuli see, et, et kui me nagu neil luuletajatel, kes meile ikkagi meeldivad, on oluliselt rohkem luuletusi, kui ühte tundi mahub varsti rotatsioon ja selles mõttes ära üldse ei imesta, kui varsti jälle tagasi oled. Ei imesta. Et ega ma ei hakka neid, kellest me ikkagi ise aru ei saa, kellest me midagi rääkida ei oska. Ikka kutsume lauri luulet Veneetsia. Tantsi Fernando, sinu kukil on kuu, mille poole sirutavad Veneetsia muidu nii vagad ja vanad koerad. Veneetsias muideks polegi noori koeri, sest noor tahab ikka joosta ka, aga ei saa, sest turistid ja muud manulised võtavad liikudes külg ees, kui krabid, ruumi ja rõõmu. Vala koerdav pähe, eriti kui ta väiksemat kasvu ja tarka näinud kõiksugu asju pole mõtet vihastada iga sita peale küll turult ikka midagi saab, ise ju kogu aeg kaasas. Vaatad ainiti merikuradit, kurva pilguga saadki saba, endale võib isegi veidi mängida, kuigk kevadine kiil nii nõuab, mänguveres lõpuni ei sega, ehk siis vana koer mängib kuradi soolikatega, tantsi Fernando, siis sa ei jää vahele, saad tegelikult müüdsin kutsi, kotte ja armaali sokke, mille su ema on teinud ühes üsna hubases kuuris. Aga seal maal tantsib Fernando sissindeid, tabab päritud poe omaniku viha otsa ette. Karabinjeeri suunam, luudi, hoop nurga taga kahtluse välk, et pärdik ei olegi hellitusnimi. Tantsi, Fernando, sinu Aafrika luud on siis ilusad ja meeldivad naistele, kes sind vahivad ja kellele sa meeldid niikuinii. Aga siis on sul endal ka mõnusam naisi vastu vahtida ja saad tantsida neile ja nendega, kuni maa murdub, vesi tõuseb ja õhk lendab õhku. Ja maskimeister teeb näo, et ta ei märkagi, et see mask, mida ta voolib minu nägu. Braavo, selle raadio kaks ja kuri karjas, mina olin Kaur Kender ja mina olen Olavi Ruitlane. Meeloonil. Kaur arvab, et streigiga. Arstide streik lõppeb. See oli kuri karjas. See on kui. See oli veel Näeme järgmisel nädalal ja muusika tegi meile nagu alati, igast saab. Marta Vaarik ei ähvarda ja.