On raadio kaks internetist. Tere laupäeva, see on raadio kaks ja see on kuri karjas minale. Kaur Kender ja mina Olavi luid. Meil on külas täna kirjandusministeerium, kes kõike seda toimuvat salvestab, nii et varsti te saate seda kõike televiisorist näha. Aga läheme edasi siis kahe saatega ja meil on ta teises tunnis külas Põhjamaade hirm, kelle üle me oleme väga rõõmsad. Aga esimeses tunnis nagu alati palju mussi ja palju luulet ja Olavi on esimene ühiskondlikult väga oluline teema. Teema tema oli sama R2, kus me praegu viibime, saade, mitte kirjandusministeerium, vaid tuletab mulle meelde Ja seal on väga toredad muusika hindajad. 11 Siim Nestor oli korraks Loudis sirvisin, siis oli Tõnis kahu ja kolmas oli keegi külaline, keda maditseerinud ja igasuguseid lugusid oli seal aga aga Jaan Pehki puheli numero. Enn ole Käudessaa selle hinnang mind nagu noh, natuke paelus nii. Räägi sellepärast, et, et keegi nagu ei ole nii lühikese aja jooksul nii lühikese loo jooksul nii palju leidnud nagu Jaan Pehki, nagu, nagu nagu Tõnis kahu leidis. Et ma arvan, et, et siin on natukene liiga hea inimene, ta ta nagu noh, vaatame muhedalt, aga, aga kahulaks süvitsi. Ja mulle see väga meeldis. Esimene asi, et kahu esitas teesi, et Jaan Pehki ei ole popmuusika. Kas sa teatasid? Muusika, ma tean, mis on popmuusika, popmuusika on see, mis on popp, see, mis mulle meeldib. Ja väga meeldib popmuusika absoluutselt, kui mulle meeldib ja ma arvan, et siia vahele Me kuulamegi selle Jaan Pehki laulu, mis mulle väga meeldib ja mis on mida võib-olla noh, võib-olla ei saa mitu korda kuulata. Mina arvan, Jaan Pehk ei ole popmuusika, ma arvan, et on. Ei, ma ei joo, ei suitseta ja ei, me ei nõuta. Et jumal ei Läti poole. Ei ole. Pean jääma ikkagi enda juurde, et see. Muusikas muusikaline nähtus, seni jumalik nähtus. Popmuusika on nagu niisugune nagu igapäevane asi, orelipoiss ei ole. Mida me sellest kõigest õppisime, Ma olen kaugabsoluutselt nõus, nii 100 protsenti ainult ainukene, mis, mis nagu mulle ei sobinud see, et et kahu arvas, et et Pehki ei saa üle ühe korra kuulata. Koeproov ja mina arvan, et Pehke ei hakka esimese korraga tööle ja seda peab kordama veel ja veel ja veel ja veel ja ja lõpuks ta muutub väga heaks. Ja kuna mina olen lihtsalt nagu sinu käepikendus, siis palun siin kuulame ühe korra veel, oleme veel. Oma aadressi joonena ei. Jõua Endelile silmi poole ei nõuta. Jumala poole. Nii oleme, mis me sellest õppisime? Ma arvan, et kahe korraga ei saa aru, tegelikult niuke, kuulame ühe korra veel. Omaani maalidesti joone mäe Ilu Velile viimi poole ei nõuta. Jumal poole. Ma arvan, ma arvan, et nüüd tuleb natuke. Ma arvan ka, et, et see on kuri karjas ja peale Kaur Kender ja Ruitlane ja Siim Nestorile õigus ja Tõnis kahu lane, õigus ja kõigil on õigus ja raadio kahel on õigus, kuri karjas on õigus ja ja kõigil on õigus ja kõigil on õigus, kõik on püha, nagu ütles Allan. Ja nii on, jätkame Marta Vaariku valitud muusikaga ja siit tuleb shopping. Raadio kaks ja kuri karjas jätkub ja juhtus möödunud nädalavahetusel selline asi, et ma sain pehme kultuurišoki, mis läks üle kõvaks kultuurišokiks, et möödunud nädala reedel esilinastus selline film Heleri Saariku, selline film nagu kõik muusikud on kaabakad. Ja, ja ma käisin seda vaatamas reedel. Ja ma käisin samas pühapäeval ja ma käisin seda vaatama Toomas veel ühe korra. Need on selline olukord, kus mul on niisugune tunne, et ma tahan seda filmi vaadata. Ta veel veel tegu on siis sellise filmiga, selle kohta öeldakse, et mis tekitab vastakaid arvamusi, aga selle filmi võib-olla kõige põhilisem probleem on see, et, et tegu on Eesti 21. sajandi filmiga ja need filmiarvustused, mis ma, mis ma olen nüüd internetist leidnud. Et kõik näevad seda filmi kuidagi erimoodi, et kes ütleb, et tegu on uue kümnendi sügisballiga, kes ütleb, et tegu on aasta parima filmiga, selles mõttes tunduvad kõik vähemalt blogijad need inimesed, kelle aru peas on kõik, saavad sellest aru, et tegemist on millegi täiesti erakordsega. Olavi, sina ei ole seda filmi näinud? Jah, mina ei ole. Millega sa seda vabandada? Aga see pealkiri nagu on nagu intrigeerival mõttes niisugust Jaagup Kreem siga või näiteks küsimus on, kas Jaagup Kreem on muusikalapp, lappasin praost peas muusikuid ja mõtlesin. Aga kes on muusika, kes on, et kaabakas tähendab see jälle siga. Kui sa kinost välja tuled, siis see võib olla ka põhiline asi, millele sa sealt vastuse saad, on see, et, et kõik kaabakad ei ole muusikud. Jah, ja kõik pillimehed ja muusikud uuringutel absoluutsed pillimehed. Aga, aga vähemalt on hästi vastakaid arvamusi ja see on paljulubav. Mulle, mulle mulle nagu ühtlase nivooga laitmine nagu ja kiitmine ei meeldi, aga vastakad arvamused, siis peab midagi olema. Ma ikkagi julgen sulle vastu vaielda, et mingeid vastakaid arvamusi ei ole, et on õige arvamus ja on vale arvamus, õige arvamus on see, et tegu on epohhiloova filmiga Eesti ajaloos ja valearvamus on see, et tegu on halva filmiga ja see, kui sa vaatad seda, et kes ütlevad, et tegu on halva filmiga. Seda ütlevad põhiliselt need inimesed, kes on ise halbu filme teinud, tants on see psühholoogiliselt hästi keeruline olukord, kus olla, kus sa peaksid tunnistama, et jah, tõesti, see on hea film, samal hetkel, kui sa ütled seda, et kõik muusikud on kaabakad, on hea film, kui sa oled ise halbu filme teinud, sa pead ütlema samas lauses ka. Aga see, kes kõik, mis mina olen tootnud kõik seal olnud täiesti sulaselge ehe siit. Tegelikult peaks aus olema, ma võld täitsa ausalt öelda enda kohta ka, et ikka väga palju, mida ma olen tohtinud naturaalselt, et aga ma ei häbene seda mitte üldse nagu ma ei tea, kas siis, kui filmitootjad on raske öelda, kuidas sa pole seda eetrisse kunagi panud sealt ühtegi sild, rida, viska minema. Jah. Aga ma ei häbene seda. Aga see, see on tegemise protsess, et saad aru, mul ei lähe, mul ei lähe nagu nagu ühe luuletuse või novelli tegemiseks nagu kümneid tuhandeid eurosid on ju, või veel kaugel. Minu kaotus on nagu väike. Kas on tähendab palju turvalisem olla luuletaja või väike kirjanik aga igatahes ma olen juba nii põnevil, et ma pean selle Filmused ära nägema, et ega mul valikut ei ole. See film on jah, seda on võib-olla mitte nagu palju ette ära rääkida, aga midagi ikkagi siiski hetero rääkida, see film on, see film räägib sellisest Tallinnast nagu Tallinn on mingis mõttes aastal 2012 ja võib-olla edasi, et kui mõnedes teistes filmides, mida ma ei taha nimetada, näidatakse Tallinnat niimoodi, et, et sa pead neid rakurssi väga valima, et pildile jääksid paar kõrghoonet ja paar tänavat, mis meenutavad meile mingisugust siukest suvalist juppi sitta linna, siis siis see film on, on sõlmitud Tallinnas niimoodi, et Tallinn on selline, nagu ta on, et ta pommiauk, et, et kõik need kohad, mis mulle Tallinnas tähtsad on ja kõik need asjad, mis Tallinnas toimuvad, mis tähtsad on need, need on seal ilusti kajastatud, aga selle filmiga seoses me loeme veel ka luuletusi, aga, aga nüüd siis tuleb jälle järgmine lugu. Ja see on raadio kaks ja kuri karjas. Ma olen Kaur Kender, Ruitlane, Joe Ruitlane. Ja on juhtunud selline asi, et meie käes on täiesti arukordne rariteetne, veel asi ilmumata luulekogu ja ja väga hea ilmumata luulekogu. Luulekogu nimi on vananaistesuvi. Ja selle on kirjutanud Kai Aleksandra. Vaht. Ma tahaksin siit siit mõned luuletused ette lugeda. Matsin täna linnu kunagi ammu veel ühe hakkimata, siis nutsin. See lind värises enne surma, ta tuikus segaduses ja paanikas, sest ta kael oli murtud. Ma ootasin. Nüüd vaatasin lõpuks ta pilukil silmade sisse, mille ees oli justkui klaas, mille taga ma tean, oli miski, mida elava hingega pilk ei saanudki näha. Su silmades, nii sügavale kui mu pilk ulatus, oli nõnda palju põlgust. Et sa ise ka sulgesid need minu eest. Ja veel luuletab, tõsi ka ei oleks, on proua luulekogust vananaistesuvi. Põltsamaa, tõmmu või kosmos? Nostalgia maksab, sest kunagi Me olime vaesed ja vabad, jäime Põltsamaa tõmmud, mis oli kraadi võrra paksem ja grammi võrra magusam või oli see vastupidi? Igatahes kui kosmos ja mitte nii hull vikat kui kosmos, aga praegu see hind, mis on tõmmu lon kosmosest, nimelt maksab see umbes 120 krooni ja pika peene kaelaga kosmos. See on just täpselt nii uskumatu, aga kosmost ostame ka varsti 200 krooniga, sest just nõnda palju maksabki nostalgia. Et see on kvaliteet, kvaliteet, see kai Aleksandr luulekogu vananaistesuvi on super, vahele tuleb järgmine luuletus. Lõpuks mõistsin, et olen su naine, mis sellega kaasneb, ka päriselt mõistnud ei ole, ei hakkagi õnneks, sest nõnda päriselt kaine püsida, funktsioneerida hädiselt oleks minu jaoks hetkel veel liig. VEEL olla võin hüper kapriis ja naine, horisontaalne meteoriit ja naine salakäike ja mürke täis naine, sepa ufo või kaluri naine. Radioaktiivne kustu, soe naine, nähtamatusest läbi imbunud. Õnneks veel naine. Mitte midagi, ütlevad ööd, tuimad ja salapäratud, mitte kunagi enam mehed, toored ja isikupäratud. Kahjuks trehvomi, teinekord taas olete kohanud naist, kes on daam, nii üht-teist tean sügavat pilgust. Muiata tahan, peidetud ilgus. Olete te piisavalt ettevaatlik? Teed on libedad, kummid on kulunud. Ma teie saladustest olen teadlik, te loodate? Need pole ujunud. Teadmise tahk, et liigne armastus on pat, selgineb sipelgas võlgades üksi oma jumala ees või plaksutab kärbeste tiibades. Naiivitav rida on alati viimased, sinuga oleks lihtsalt selles põhjatus kukkumises tahtnud keerelda veel. Mis seal ikka? See on kai Aleksandra pead veel avaldamata Ta luulekogust vananaistesuvi ja nende luuletustega selline tunne, et, et kuskil on üks luuletaja, kes on läbi näinud mitmeid asju, muuhulgas ka selle, millised millised kaabakad määrab, millised, millised tõprad. Me oleme nii, et kõik kaabakad on kaabakad, võib kokkuvõttes öelda selle luuletuse kohta ja see luuletus on siis Su süda tilgub paksu põletavat tõrva, sest seekord ma päriselt läksingi ära su rind, valget, lahtist liha ja põletushaavu täis ning leevendab valust, sest seekord päriselt läksingi ära. Su püksisääred on kõvad kui kivid ja kleepuvad paksust kibestumusest üksteise vastu, sest seekord ma päriselt läksingi ära. Sa kõnnid ikka veel kuigi mitte enam kaua ei suuda sa jalgu järele vedada, sest tallad on asfaldi küljes kinni ning sust endaski jääb järele üks tõrvarid asfaldil, mida keegi ei märka, sest need on ühte värvi nagu vihavihaga alati ühte ja sama värvi. Härra, mine närvi, sa ei suuda enam astuda ühtegi sammu, pead peatuma, sest seekord ma päriselt läksingi ära. Järgmine luuletus Sis kai Alexandra kogust. Vananaistesuvi on tervituseks meie kõigile kolleegidele tiitšeidele, keda meil raadio kahes on palju ja kes on kõige toredamad kolleegid kaadise tiitši. Kusen pilve servalt alla, mul on kontsad, mul on peenis mõnus kergustunne valdab, ma pole labane, vaid sinivereline, see voolab minu, veenis sama turvaliselt ja kindlalt edasi, nagu teile kusi pähe, kuradi töölised. Tõmblatte niikuinii hakkab vihma sadama. Enam ei jää kurat aega ennast peeglistki kuulata. Kardan inimesi rohkem kui tuld, äikest ja mürinat kukkuda, rattaga põlv veriseks saada kallimalt silm siniseks või üledoosi kaotada mälu, olla enesemoodi. Ja veel üks luuletus Kai Aleksandrov Ma armastan Pillet ja ma ei hakka Hoyama. Õhtuti käivad järve ääres üksikud naised ja Lombakad, mehed ühesilmsete koertega teismelised poisid, kelle isad ja õed, kelle meestest üks on kadunud ja teine kuseb vastu silda. Igavesed lapsed tuuakse ujuma, nende emad naeratavad kaldal ja vaatavad ärevalt ringi, peaasi, et liiga kõvasti ei kilkaks. Meile kõigile meeldib õhtu, kui me soe vesi ja ujuda. Kuld aga kuulame vahele muusikat ja siia me kuulame nüüd sellist bändi, nii nagu see koja seitse Lotte Jürjendal, kes, kes on Secoya seitsmeks liiga mängis ka filmis fantastilised filmis, kõik muusikud on kaabakad ja siit tuleb sisse Coya muusikat. Ja see oli siis see Koiasseven ja raadio kaks kuri karjas, Kaur Kender. Ja Olavi Ruitlane ja räägi, muuseas eelmine saade oli meil külas. Lauri Saatpalu ja järelkuulates kuulasin nagu see diktsiooni vahet, nagu kuidas räägib Lauri, kuidas räägin nagu mina, mul tekkis tõeline, tõeline masekas, nii ma mõtlesin, ma pean hakkama keeleharjutusi tegema, eks ole. Ja ma ei osanud kuskilt poole peale hakata. Ja eile kujuta ette, läksin mainekas Postimehe arvamus küll kuskil. Priimägi ütles selle asja ära. Nii-nii meeldib, minu harjutus on see, et ta lihtsalt rääkis Vene punkbändist Pussy rajatist nii ja nimetas neid nii armsalt, mässud ussid, nii. Seal on neli Eesti sees on kõige-kõige, nagu nagu nõrgemad kohad mulle, et ma olen analüüsinud ennast. Ja nüüd ma lähen niimoodi vaatanud. Miks mässud võiks olla ikkagi, et mässu kiisud? Üks Esko ära, mul on vaja arumäega vingeid protesteerivad nässu kassid, asjud, usjas, mässudus. Nii äge, nii äge. Okei, ma tegelen sellega ka vahepeal loen luuletust fiktsiooni harjutuseks, rektsiooniharjutuseks proovin aeglaselt ja rahulikult seda teha. Heiti Talvik poet. Ma iial polnud eht ei elus ega luules. Kui oksalt langenud leht Madriivin igast tuules mu kude kuiv kui tuhk nikeerlen koduma, ta mind iga tuulepuhkvõib õhuvalda saata. Kui hiilgab ilmaruum ja päiksetules, leegib seal minu tuhatuum end Ruskeks kullaks pleegib kuid maa pääl silmapilk läks luhta nõiavägi ning ainult lapse pilk muss kullatüki nägi. Ja siia otsa tahaks lugeda veel Betti Alveri luuletuse kunsti sünd. Kuidas kõrgete Palmides algus oli kohi näkkini suur, ürgne metslane, kui sinu valguspuusse esimest korda kontuur nagu unes tahusid pakku, pistsin kibeda laugude prakku ja siis nutsid, et puu oli tumm. Kui end süüdati ohvri lõkked, sinu pühadust piirasid käed, purjus loitsud ja nõidade trumm. Siis sa pagesid, tundes, et Lohtu ei saa vendadelt enamus nälg. Kuid su jäljega dzunglirohtu jäi üks leegitsev lapsejälg. Praegu väga ilus, vaid ühel hetkel mitte filmite. See on raadio kaks ja kuri karjas ja me kuulame siia veel ühe Se kojas Eveni või isegi koja seitsme loo, mis on väga ilusti sobib nende luuletuste otsa, see on kuudev Times Radio kaks põhjal. Ja seal raadio kaks kuri karjas ja, ja, ja see, mis teist kuulsite, oli siis koja seitse ja tegu on siis sellise mitte ainult muusikaprojektiga, vaid tegu on rohkem kunstiprojektiga, kus siis kattunud ja Lotte Jürjendal teevad koos performans koos maalimisi koos kunsti ja, ja siis sellest segamuusika ja seda, selle, selle kõik mina avastasin tänu sellele suurepärasele filmile ja kõik muusikud on kaabakad. Kui teil on, kui teil on tellitud Facebooki ja kui teil koju käib Facebookis, Facebookis otsige üles selline lehekülg, nagu kõik muusikud on kaabakad, sealt õnnestub teil leida lingid Me väga laheda arvustuse juurde, et näiteks üks selline arvustuse sait on filmitud punkt bloksport punkt com. See on siis Joonase kinomärkmik ja, ja seal on väga-väga hea ja üsna põhjalik arvustus, millega millega suures osas mina nõus ei ole, aga mis on kindlasti üks võimalus, kuidas seda filmi vaadata, kuidas seda filmi näha ja, ja kindlasti on tal õigus ja mul ei ole aga, aga väga, väga väga hingega, väga huvitavalt kirjutatud, et teine väga hea arvustus on ilmunud sellises slaidis nagu Trash kändantsis Trash Can Dance vahel on sidekriipsud, trasside krib skan side krib, stants, punkt, flooksport, punkt, com. Ja, ja ka see on väga hea filmi armastusega täiesti teistmoodi, nii sellest arvustust, mida, millele ma enne viitasin, kui ka kui ka sellest, mis ma ise sellest filmist. Ma arvan aga, aga jällegi noh, väga väga idealistlik ja, ja väga huvitav arvamus. Kõik muusikud on kaabakad on justkui Mokumentariga seal, kus Mokumenderi püüab vaatajat petta, jättes mulje, nagu pakutaks talle dokumentaalfilmi teeb käesolev linalugu seda autorikino võtmes, ehk siis avaldab kinokülastaja uskuma, et ta näeb Heleri saarik oskusi stsenaristi ning lavastajale, kui samas hoopis on ekraanil peegeldus filmiga hektarite arusaamast, milline peaks välja nägema üks neid endid kujutav linalugu. Ja selles mängib muidugi veel meie meie suur sõber ja meie sõber suveaegadest Jarek Kasar ja veel palju-palju toredaid inimesi. Kes on superfilm, kõik, minge seda vaatama ja, ja ma millegipärast mul on selline tunne, et siia selle filmi juttu lisaks ma tahaksin veel lugeda Kaia Aleksandra veel ilmumata luulekogust, vananaistesuvi luulet. Ujuda keset järve, kus kuuldavasti on koguni kolm meetrit sügavust hõljuda, selili sooja veekihis ajada pea kuklasse ja vaadata maailma tagurpidi, see nii lummav, et paneb unustama enda, nii, et võib uppudagi, soovitan sullegi. Lenda. Veel öeldakse äikesega ei tohiks olla vees, ei loovutaks ilmaski seda kogemust ebareaalselt, kui taevas saab veeks ja õhku ei olegi vaid soojuse vesihall. Eufooria. Sina ja maailm kahekesi. Vanaema ja mina vanamehe matnud, ema mehe jätnud ja mina enda oma hooletusse süüa me ei tee süüa, me ei tee. Kui just vana ei praadinud. Muna. Vana loeb lehti hommikuti ema pärastlõunati ja mina hilisõhtuti, kui üldse süüa. Me ei tee, süüa me ei tee, kui just ema ei küpsetanud liha. Vana ärkab enne viit. Ema kell seitse ja mina, kui üldse magama lähen, peale lõunat süüa me ei tee. Süüa me ei tee, kui just vana ei praadinud muna, kui just ema ei küpsetanud liha, kui just mina ei seganud kama. Kaie Aleksandrov luulekogust vananaistesuvi siis veel väga-väga oluline. Peegelkoletis jõlgub mööda linna, ta koosneb kildudest ja õnnetust armastusest ja peretülidest ja kolimisväsimusest ja teesklustest ja egodest ja valedest ja vihkamisest, vihkamisest, vihkamisest, peegel, koletised, tükina laiali, mööda ilma. Need on kodudes ja koolimajades ja fotokaamerates ja pilkudes ja õnnetustes ja kohtades, mida ei aima hetkedes, mida ei taipa ihkamises, ihkamises, ihkamises. Peegel koletis ei lase iial minna, aga mitte keegi teda ei karda. Ja luuletus, mis oli ka selles samas filmis, kõik muusikud, on kaabakad üldse selles filmis kõik muusikud on kaabakad, oli väga-väga palju luulet, et ma arvan, et Eesti filmides ei olegi nii palju luulet ennem olnud. Seal oli Jelena Skulskaja luulet väga ilusat, et seal oli veel Pauleerikut ja, ja kõik keda keda iganes. Ja seal oli ka üks selline tekst, et mis oli nagu ühe kuju peale. Viisakad tütarlapsed lume peale ei kusepärleid, kitliga ei kanna süngeid, mõtteid ei mõtle. Raamatukogu ees ei suitseta. Seal raadio kaks ja kuri karjas, mina olen Kaur Kender ja mina olen Olavi Ruitlane ja meil on muutus saate formaadis, mitte ei tule meile teise tunni alguses külaline, vaid meile tuli külaline juba praegu stuudiosse. Jep, tere. Ja meil on külas. Põhjamaade Meil on külas Põhjamaade põhjamaade just ja, ja et tegelikult me juba chillime juba. Me oleme juba mõtetega järgmises tunnis ja kus me hakkame kuulama Põhjamaade mussi? Kuuleme tema luulet, aga, aga meile on tulnud ka. Meil on tulnud ka Uudisteagentuurist ITAR-TASS, Telegram selle kohta. Üks Eesti suur kaubanduskett on minemas pankrotti. Ja Olavi loe. Uudised. Seda uudist ma pean refereerima kunagi. Osapooled nii kaubanduskett kui ka luuletaja kaubanduskett on Selver, kes läheb pankrotti südamel, südamed on, võime öelda. Jah, ja Selver läheb pankrotti. Meie teada ei või, luuletajad ei või öelda, sellepärast luuletajad on tähtsad, erinevalt kogunud. Ja et mingi jõululehte nagu 50 euri tuletuses, kas sa arvad originaalloomingust, on see palju või vähe nagu? Ja see on kopikad, kui on hea luuletaja, kilo banaani, soovitav on, aga ma ei tea millest peaks nagu kett loobuma. Neligioon. Banaan maksab, palju, maksab kolm-neli kilo, vist viis, võib-olla 10 kilo banaani. Sellest oleks saanud surematut, luuleta raamatut, luuletajate kaubanduskett ütles, et neil ei ole banaani või tähendab raha. Selge. Käi sellega piirduma, et siis tuleb, siis tuleb. 50 euri ei makstud luuletusest. Uudis laekub Itarna kitarr tassist, mitu luulet. Kuidas tahete? Kolme salmilised luuletused, pikad tekstid, pikad 30 siis jumal. Aga jah, et sellised on need, sellised, need on need ajad, et need kaubanduskeskused tulevad ja lähevad, see on tänapäev. Aga võibolla võibolla võibolla saab täiesti tasuta. Ta kuskilt mingisugust luulet ikka saab Amis, luules banaan. Aga tegelikult meil on veel natukene vaja rääkida sellest teemast, millega me saadet alustasime, nimelt seda, et Tõnis kahu ütles, et Jaan Pehki ei saa järjest kuulata. Ja me leidsime, et saab ja läheb järjest paremaks ja siin me oleme piisavalt palju seda teinud ja lendab. Proovime veel korra, et kõik kõik saaks aru, et see asi on nüüd juba väga. Ahjaa, proovime, kuidas me oleme kolm korda kuulendad. Kuulame neljas kord, et kas meil nagu saame, kas esiteks, kas me saame seda kuulata, kas me õpime sellest midagi? Omaani maalides joon ilu sees, jõuan teile meie poole, ei nõuta. Lõua allapoole. Ja ma paluks veel ühe korra viimase korea selgitan veel siia juurde, et tegelikult on tegemist contra tekstiga. Ja see on raadio kaks ja kuri karjas ja nüüd kuulame natuke muusikat ja peale seda muusikat siis nagu alati meie esimese tunni lõpuks. Maestro Andrus Vaarik loeb meile Bodläri kurjaõisi Tõnu Õnnepalu tõlkes kuri karjas, raadio kaks jääge meiega ja siis teises tunnis juba. Meil on külas Põhjamaade Oo, mu südame muusa, lossisaalide kallim. Kas aga siis, kui jaanuar piitsutab põhjatuult kesk nende lumiste õhtute tumedat tüdimust soojendad veel minu koldee suma, lillakad jalgu? Kas tuksetab elu veel sinu marmorist õlgades öiste kiirte all, mis torgivad luukide vahelt? Ja kas sa tunded, kuku, on sama tühi kui Loski kogud veel kuldset lõikust taevasiniselt võlvilt. Sa pead, et väljateenitud oleks igaõhtune leib nagu kooripoiss kõikuma lööma, viiruki nõu laulma pagalt teome, uskumata neid sugugi. Või paastuva Veiderdajana näitama oma võlu ja oma nutuga tembitud naeru, mida keegi ei märka. Et ainult rahvas saaks naerda, nii et kõht kõveras. Peale MM, lava, hätto. Sureva taastame. Et tulla tagasi, peab käima. Viivale ära upullo Spirki agulitänava. Veaduaal oreool veambaraneb säärevihmana Ellektri kraapida. Ära räägi rahva. Kannal ja. Vastituuri. Pelguranna. Oota kõlab kurvalt, kuid tule raatrilla käitjate Detroiti Mulle jälle ka võib ka siis kui käima läheb. A2. Kolmas peatun korraks, latern tollase soojusega põrandal, vihmausside korrad peavad koosolekuid taevasse. Ja tol ajal umbes korstnast kopsud tomatisse keeratud suitsu tunnen kaugelt lõhna, maitse värvi, võib-olla silmapiirilt, rünnaku järgisid taevas lähedal, tänaval hämarad. Säravad kõrvalteed on paik, sarnaneb sellega, kus elas erinev sellest, mis paar peatust tagasi edasi minnes kedagi lase puhkuse algus ja kopsulemmiktassis. Mõnus ja mugav, sest täna padrun basse kogusse rajoon on Voogiame sees ida sees. Murrande kalamaja sees. Sees ta. Ugala majatas seinad raamaturiiulit pisut pehkinud, siis ju ka neid lehti simustanies silmadega kõrvaltänavate poeesia 30.-te iluga ja kui sillongid õhku voolamas, loomulikult omas sängis, mis näib sind võrku, loom, näljane ämblik, sooja maastiku karmid, viljapuud, häda, punakas kuma hoiab oma haardes kirjanikega. Kestab kaldale uhutud kala. Kõik viilkatust, õhtul ruumi kogunenud muusikud, näitlejad, kunstnikud, kodutu madalate majas ühendab siirusest linnataga, aedumaks varjatud olekus puituste ja akende isiklikust intiimsuses vaikelu. See siin on viidad. Rändekalamaja sees. Kuulite sees ta Ugala maja. See on raadio kaks ja kuri karjas, mina olen Kaur Kender, mina, Olavi Ruitlane. Meil on külas Põhjamaade ja see esimene lugu oli siis kalamaja kogemus 2012. Tere. Tervist. Tervist. Ilusugu aitäh. Minu kalamaja kogemus 2012 on väga sarnane seda. On on tore, tore see, me tegime selle loo päris ammu juba ka toreda on püsima jäänud tunne. Õigeks ka maja on õigeks jäänud ja seesama esimeses tunnis me rääkisime hästi palju sellest filmist, kõik muusikud on kaabakad. Ja seal on sedasama tunnet, see on seesama vaib, et see on ilmselt ilmselt see on seesama õhk ja samad ained, mida, mida tehakse, et seesama muusika ja kõik seesama. Et mis sellest, mis selle kogemusena ühtseks ühtseks liidab. Sa käisid suvel meil kuri karjas ka sa käisid, võib-olla see oli võib-olla kõige huvitavamalt tulid sa sinna, et sa tulid, ei öelnud, kes sa oled ja sa lugesid oma tekstid ära. Mina sain aru, kellega tegu, aga see köögisse sinu ättideli väga kuulsal. Ja ma ise mõtlesin, et äkki kuidagi liiga nagu valge varesena lendasin sisse, läks minema kuidagi ise ma ei tunnetanud ise nagu seal kõige paremini. Aga mõnes mõttes võib-olla küll nagu eri erinev. Sest mul oli väga hea tunne sellest toredast siis silla seisukohtadega, et sa tulid, tegid, läksid. Käiagi läks mõnusalt, on sul kaasas tekstide loetlen, mõned tekstid kaasküll, et loen ükskõik mida mõttelised. Aga Eestis on täitsa vaba, kui kurgi ääres on muidu täiesti vaba formaat, siis täna on veel nagu selles mõttes ka see tund on täiesti vaba formaat, et, et nii nagu suvel seal kuri karjas käisid ja tegid seda, mida sa ise tahtsid nii nagu sa tahtsid, et siis on. Täna on ka täpselt samad reeglid, et täpselt nii teed nagu tahad. Mul on tõeliselt mingit loo teksti, mida ma olen varem esitanud, ka selle asja nimi on planeet, on haige. Vaatan maailma kui saadik kaugest perioodist mutatsiooni sest traumad televisioonis, kus visuaalsed koodid rebestavad nahka maa ajukoorel ja isoleerivad ta tšakraid, ummistavad hart treid kingipakenditel laines. Globaalsed hoora hobused, milles sisse süübimine, on siin inimDetrises takistatud vaimselt ja meelerahuldab see, mis mitte füüsiline matule turies seotud kraadiklaasi passin ja iga aasta mõtlen, kas mu silmanihe, kui ilmaime ehk jäämäed mu kohvitassis sulavad laialikult täis taevas tuumapommi virmalised. Olen olukorraga leppinud, aga see selle pärivad, mu lapselapsed tekitab musse mu maa, maavärinad, hinge, troopilised haigused, tapva katkubaktereid, surmahirmu, sugupuusse, katkestavaid faktoreid pluss kuus kraadi näitab, et oleme segajat, kes kisavad vahele maa ja taevadialoogis ei pane diagnoosi. Ame, haiguslikud elajad. Seepärast kirjutasingi selle metakatastroofi. Aitäh, või kas see oli see tekst, mille sa lugesid ka kuri karjas või see oli see tekst, mille Genka luges ühe korra mulle ette, et mul on, ma olen seda teksti kuulnud, et seal ma lugenud seda kindlasti seda luges, siis see oli üks tekst, mille luges Genka mulle korra. Rääkisime korrase tekstidest. Selle ta luges ette ja siis on sealt veel. Loen kohetseva Poloes siukse teksti, mida Kenkaga teeme sellest loo, aga hetkel me pole veid, lindistan neid asju, et, et see on minu osa selles loos, siis loo nimi on okei. Pea lööb sädemeid, Kukopuleerib mõtteid musta saines ja magan kõht ülespoole, siit tuumalaines silmad avatud kui taju, kui Kaaenn, košmaar, Esseeding, gammapurskeid ja magnettari müriaade, aga mu süda, kuid turbiin apokalüptilistes rütmis ei unusta ühtki löökijad, tsüklitena süttib ja kuumutab kaamos tuhaks tuli uueks alguseks Aleksandria raamatukogu tuliuues valguses tumeda tuule palguses. Kui, kui ma saan tukid, millega elutööd märgin oma hammurrapi black pukki peatumatut voolu, mis lõpus ühineb süsteemiga Asseni kirjeldamatult maju kurdudest Tupp tahumatu ürgookean, milles lülitub sümmeetria ja külastab kõike ruume, kuhu hing on teda kutsunud pahast sappa mandrit mööda step rabassid kompan isiklikke piire, see on sõlmed, lahtisest, kõik lahendamatu peadmus siia ekslema tagasi ja seepärast lahkun alles siis, kui saan hinge lahtiseks. Kui võngul null signaali ja olen õppinud maalima üheks ilusaks lauseks oma mõttemaailma, alles siis võin oma sisukestast lahti raamida, tühjusesse ümber sündida, piiritu potentsiaal lina. See on kuri karjas ja külas on Põhjamaade, põhjamaade ja vaataja silmad. All heliku kõrval tundmatul tänaval kaugus kõrval ei lase pilku lahti enneolematut tõmme kirja pandud plärnis siis küll päike tõuseb, rõhk peale. Sammal suur vanker, Linnutee palgist sein, paks must marker ruum ära õpitud oskused, silmad. Üle aja jälle kohtume, mõttelend, rahulolu mustikamoos trummipoolkuu tumedam pool, innustus, energia, hinge puudutav asi mida tasub kuulata lassi, vaba meel, uus, ürgne vana sinu jaoks ilu, mida ei pea liialdama. Midagi ainult sinule midagi ilusat, midagi, mis aja omad veel pidurdab, mis tahab su enda külge kinni siduda midagi, mis ei tea, ilma sinuta pole ta midagi ilusat vaadata, silmad haaravad igaveseks korraks küll. Ma ütlen, et seltskonnas on see mõeldud kõiges täristama asjadest tervikuna. Nende levik, kuna pingeteed on kattunud siin võib-olla kokkusattumus või mitte, aga tähtis. Sinus ütleb praegu kõik, et see siin on. Meile meeldivad erinevad asjad. Meeldivad erinevad. Neile meeldivad erinevad asjad ja me ei peaks seda tunnet võõras. Meile meeldivad erinevad asjad. Meile meeldivad. Minul on oma loodud. Neile meeldivad erinevad asjad. Meile meeldivad erinevad asjad. Meile meeldivad erinevad asjad ja me ei peaks seda kümmet võõrastama. Meile meeldivad erinevad asjad. Meile meeldivad erinevad asjad. Meile meeldivad. Kuri karjas raadio Vox külas on Põhjamaade Nime veel midagi. Ma loen lühem asja. Selle nimi on päevavaras. Röövin kalendrites numbreid, Esseeritelt käike ja mu panus riigi kapitali endiselt on väike, siin ei kehti võrdlusmärki, et mina, laiskloom oleks samas sesse hoiaku kaitsepositsioon. Tuleviku küsimustel pole veel vastust andnud, vaid loomingu voolusele visalt vastu pannud, kes mu raskust kandnud neile au ja kuulsus, sest tulevikus võib-olla kõik see siin ju muud Zenit Allan tuult ja elan varjus kõlistanud seente taskupõhjas nagu töötu karjus, kes värsi jalul seismiseks otsib oma võimalust tööpõllul, mis neljanda dimensiooni on hõivanud selleks omistangi hetki kapitali katkestades, võttes selle, mis minu terve päevakava kratilikke meetmeid protsessi rakendades, nagu iga teine organiseerunud päevavaras. Vau, braavo pärast super superluule räpp, et kuidas, kuidas sul nendega suhelnud, kui palju sa luulet loed ja kuidas see sind mõjutab ja mis, millised luuletajad sulle tähtsad on? Kui täitsa aus olla, siis ma luulet ei olegi lugenud üldse kunagi peaaegu et ma olen nagu peale sattunud, siis ma olen sirvinud, aga ma ei ole nagu siiamaani ise mingit suurt seost sellega leidnud. Mul ei ole midagi selle vastu, lihtsalt kuidagi. Ma olen pigem räpi poole jäänud ja, ja ma arvan, et noh, räpp on ka luule, aga räppar nagu see nagu esitus on tehtud teistsugusemaks natuke. Võib-olla minu jaoks harjutavamaksuni, vaieldamatult on luule, kuidas sa kirjutad, kas sa tulistada? Ei no hästi kaua seedin oma asju väga kaua, isegi vastikult kaua, et vahepeal nagu. Ma pigem pigem nagu kogun, kogun, kogun laskemoona ja siis lõpuks hakkad vaikselt niimoodi täristama kuidagi nurgas, aga sa salaja mingit pätlat võitnud paasümpravis nagu järelikult ma tegin tugevat ettevalmistus tööd selle jaoks aastaid ma lihtsalt üksinda omaette lobisesin nagu niimoodi ja muidugi tekitasin endale mingid seosed, mingisugused olukorrad, mida ma ette võisin näha või mitte ja siis selle selle abil maks seal nagu näis küll, et tulistasin. Aga kui ma kirjutamisprotsessi ja vaeva aeganõudev vihka luuleta? Jah, see on kuidagi niimoodi tihti tooted puhul niimoodi, et see ettevõtluse protsess käib nagu mõte, mõte jookseb pea sees. Ja kui sa mõtlen valmis. Siis seal valmistamise hetk on see võib-olla tõesti nagu moment ainult, aga eelnev nagu võib-olla päris päris pikk juba siis, kui sa seal suvel kuri karjas käisid ja kui sa suu lahti tegid, nagu ma kuulsin, siis noh, ma sain kohe aru, kellega on tegu ja, ja sa loed väga isikupäraselt ja, ja väga huvitavalt ja Räpid samamoodi ja ilma muusikata ka. Sõitsime siin Olaviga ja ma Olavi öelnud, mis mõttes on, mul tuli, aga ma nõudsin Olavilt, et ta loeks mulle, et Eesti hümni sõnad, mis mul peas kahjuks ei olnud Olavi proovis taastada ja siis mul tuli selline mõtet. Mõtleks sellise olukorra välja, et et need on sinu kirjutatud sõnad, et kuidas selleaegseid. Eks ole, selle teksti loen nii, nagu sa läheksid oma teksti. Okei natuke vaatan korra üle ka. Tegelikult ma kirjutan oma teksti kuidagi niimoodi, et Ma kirjutan ja ma võtan arvesse palju hingamist, nagu kirjutan ja loen samal ajal ja siis ma tean, millal me hingan, nagu see tekst nagu võõras, siis ma tõenäoliselt praegused ikkagi teistmoodi, kui ma muidu loeks. Aga ma loen praegult antud olukorras niimoodi munas. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled, sa ei leia mina iial, Diaal see suure laia ilma peal, mis mul nii armas oleks ka, kui sa mu isamaa. See see on see, et siin tunneb kohe ära, et hea praegu. Mis sa arvad, mitu aastat meil läheb? Kuni meil on lõpuks korralik eestkümnal räpp koju, ei, seda ma ei oska üldse öelda ja ma arvan, et mõned aastad, mõned mõned aastad, ma arvan, selline optimistlik vanemaga arendavat optimist kõiges, mis puudutab räppi. Täiesti parandamatu optimist. Tore ma isaran, kaldun negatiivsusele pigem millegipärast. Ma ma teen teist teistes asjades, kaldun negatiivsusele nagu armastus ja elu ja kõik muud asjad, aga räpp on lahe, tore ja tore kuulda. Kuulame su järgmise loo, mis see võiks olla? Pane äkise judinad. Judinad kuri karjas, raadivaks. Selles majas vana kooli üleloomulikud lava jätkab. Milles? Kõige silma? Kui see tunne Pole kuulnud, kulud on kaasas. Teemant laservektor, mis lõikas? Teemaväliselt lendav taldrik, milles muusikat tulistab? Moodul mustlane õhus. Kuulajad loome palaviku. Mul. On mul närvid? Kontrollivad mängud. Leebub meeletuks selles loomisakti Araapiga moondi maniaki voolab üle kallaste nägu. Haiguskolle. Patsient soiutad sõnade ettearvamatu. Jüri Muttika, kes paljalt panevad end eemalt sellest teemast raputavad pähe, tegelikult ootavad noote. Veelgi. Süttiks vaktsiini vahel. Püssid, pisikud, nõelravi. Immuunsüsteemi. Epideemiat. Ravib ravim haigus. Puhun süsteemid, mingid väljaravitseja Rovin haigushaigusega võtonoome, palavikku. Kuri karjas raadio kaks, mina olen Kaur Kender, Olavi Ruitlane ja meil on külas Põhjamaade külas. Vahepeal mõtlesin, et te võiksite kutsuda endale külla kunagi, kui teil on nagu külalistest puudu ühe sihukese räppari nagu üks krik ta nagu spetsialiseerubki enamjaolt kunagi spetsialiseerus hästi sihukesele vabastiili, ehkki improvisatsiooni peale tal on nagu päris karm nagu hästi. Kas on väga hull tegelikult, et võite nagu mõelda seda mõtet äkki? Nii? Aga Põhjamaade on nagu selles mõttes väga hea nimi, et alati on nagu Norra ja Soome laevatehas Põhjamaades on edasi lükatud endise nõukogude liidu serva, eks ole. Mis sa räägid? Siin just. Oi, ma loen, ma leidsin teksti üles, teksti nimi on teener ja see on põhimõtteliselt meie uue plaadi peal on see lugu ka? Hetkest alates, kui sain ta maitse suhu, olen Tastma sisse võetud, aheldatud ta külges, sõltlas senat, kus haigestunud, niiet Ta juhib kõike, mis ümber liblikatega kõhustaminud ajab iiveldama. Vahel teen ta pärast asju, mida teha ei taha. Ta veenab mind ja oskab sisendada. Ma temata ei saajamult, teda on vaja. See eit on isekas. Tuleb, läheb, millal tahab. Kui hoian teda käes, on mu hinges teatud rahu. Vahel kardan, et ta pillan maha, et Temastmas siis liiga pikka aega lahus teda ootan nagu koer ja ei taha teda jagada. Ta flirdib kõigiga ja mulle ei kuulu, vaid vähestega jääb, kuid teda tahavad eriti need keldast kõige suurem puudus. Ma ei saa temaga maiselt temata. Mida rohkem teda on, seda rohkem probleeme, kui teda pole, ma ei saa elada. Ta ei taha mind, vaid et oleksin teener. Ta seob meid maailmaga. Ta on mu valuuta. Ta tahab, et ma jälgiks ainult tema kurssi, õpiks kooli saju keppikamas, suutratet, must teha ennast teenivat ressurssi. Kui olen nõus, siis ta sulab lumena ja mind meelitab skeemi. Nõid minikleidis mu näppude all nurrub ja kutsub end lugema, kuniks end välja murrab mu kodus, seifist see pole päris suhe. See pole päris. Ta ei taha, et must saaks talle päris mees, vaid ta ärimees enda äris. Eestlase pole ju mina, mees päriselt ja see mind närib sees, sest on liiga ahne don, kellega tahab ükskõik kelle madratsil ja kui mul näpud on põhjas või olen liiga lahke, ta lahkub põlvili, kerjanud teda tagasi. Ta lõhnab nagu motivatsioon ja pole vahet, kas ta on puhas või must, sest ta erutab mind igat moodi igal pool ta nagu lubadus, mul pakub mugavustamu jumalus, kes toobul kõike, mis mu meelest sügavusse sööbinud. Tean, et tal kõrvalmõjud erivõimed, aga kardan, et varsti mu süda Metuks röövib munadest mõned pildid, mis ma ilmutanud olen. Et need endale saada, pidin nägema vaeva ja neid on vähe, kes teda himustanud pole ja seepärast ma väga neid välja ei laena. See suhe on pime. Ma ei tea silmade värvi ja ütleks, et ma iial teda visanud tuulde. Ma lasen tal minna ja jooksed järgi või tootorite ise. Lõpuks tuleks mu juurde teener. Mille pärast ma olen eluaeg tahtnud olla räppar ja mitte kirjanik? Just need sellised tekstid, just need sellised asjad, just need sellised rütmid. Väga lahe. Kuulame mussi, toi, ütle. Pane kil lähedal. Olen lähedal. Raadio kaks kuri karjas. Hoian vaenlasi kaugel ja kõiki teid läheb. Ja teavad, mis tähendab kellega mees kaadrist enne, kui südamepõhjas maailm valmis valatult plaadiks saabunud teiega ühes paadis juba üle dekaadi ja kõik need vanad kamraadid mul kui avatud kaardid, kelle alguses siiamaani olnud ausad silmapaarid, mihkliplaanist, sabotaaži astmelt, samad ideaalid, printsiibid, sõbrad, vastastest kulle, ilusast jutust lubatristes täiesti aus inimene, eraldub terad sõkaldest. Kemad paju kohe neid, kelle motiivid on siirad. Kadumas kunsti, mullun oma kollektsioon originaale väljaspool raame koopamaale, mis, kui parve küljejoon on ümber koos ja maa, kuid Camikaatse neile lõpuni lojaalne. Neid on siin palju, üksteise kõrval aga vahelt läbi. Meid on siin seitse miljardit ja see number kasvama, kui sind summas seisan, ei tunne enam seost Sevillas siis, kui küünarnukid meil üksteise vastas, Hillebiks, tuubi, mustpeade, see on irooniline ja ei üllata kedagi, et sadadest valikutest me valitsus samas subkultuur ja kokkuhoidmise asemel teisest hoiame eraldi nagu magala naabrit, kelle vahel suur ruum ja kõik ei peagi sobima. Võõraks jäävad need, kes sõbrad, pole olnudki. Saunist aru, kes üle laipade ronivad ja ainult teesklus seal sees on ju loomulik. Et nendega samal orbiidil, kellega me kaardilauas nagu suitsusaunast, need pääsukesed ja, ja kõik samal liinil maskid maas, üksteise vastu lõpuni aus, neid on siin palju. Kõrva omavaheline läbi jäi ka. Teineteisele. Mul on veel midagi äkki või raadio kuri karjas. Siis põhimõtteliselt ma hakkan lugema mingeid selliseid tekste, mis on nagu sedasama albumi peale, mõtlen, et nagu endale parem lugeda värskemaid asju. Ma loen siukse, võib-olla helgema võib olla. Teksti nimi on puud tõusevad taeva. Torkan, varbad läbi kuuma liiva, saadan silmadega jahedas tuules linde ära luura mind, ma tulin siia, et saaks horisontaalis tõmmata hingelaineid klimpsivad kallast, meeli rahustab see heli ja tähelepanu nahvide planeedi kallal. Ma neelan alla taevakehi, kui liivateri joota Pill Vujuks päikese alla. Olesklen intensiivses vibratsioonis, ülikauges sfäärmu rahulolu skaalal hiidlaine üleujutusi kas minu pooris tuubi määrani mu vastu tugijaamad võnkuv valgusallikas mu akud täis laeb. Kõik liigub viitega, kleepub ja kumiseb. Õhk šokollaadinast sulab ülipikk säriaega, maailm astub edasi. Uniselt. Tõusevad. Nii järgmisena loeks teksti, mille tööpealkiri on vesi. Aga tegelikult ta nimi on HD 20 94 58 p. Nimi. Jooksen maa ja ilma otsa ja lõpus sukeldun vormitusse tassi, kus me proto mõttetukselnud silmalaugude asemel on lestad, pilk ringi ujub ja kui koondpiiskadena langeb, moondub sfinksi kuju. Ma olen pessi oma peres igas oma veenis pole naine, mille vorme on keskkond dikteerinud ja moputan planeedi, nullin evolutsiooni ja Kaaennvee põhjas tulevikku läbi periskoobi. Vasakul fossiilid ja mul endal Vessi ninas seal sees me auväärt ainuraksed esiisad, keda salmi aurusest pilvedeni ülendan ja Hiina piinamistehnikast põhjaveega ühendan, ma annan. Ta on see, ilm on täis mind, olen null kesta, valgus, täisring taeva veerennist alla valguv lootevedelik, mis pilves taimed, taimest meisse voolab edasi. Esi. Braavo vau, väga ja see paneb mind mõtlema, et ma olen seda lugu vist juba rääkinud, aga ma kunagi ei lugenud üldse luulet ja kuulasin ainult räppi, siis kuni Mihhail Lotman ühes loengus mulle ütles, et Puškin oli ka mingis mõttes nagu sedasama asja tegemas, et siis hakkas asi huvitama, et aga need sinu sinu read ja sinu asjad on minu jaoks ka üks, üks see asi, mis seda kogu seda luules värskes elus hoiab, et räägime, räägime riimidest. Räppil, Mariimita pole päris see Ja kindlasti mitte minu jaoks kindlasti mitte. Minu jaoks on nagu väga oluline see värskus ja riimide leidmine kokku pandavus need üllatused, mis seal sees on, see on minu jaoks põhimõtteliselt see, mida ma üritan kogu aeg teha. Sisu on ka väga oluline, kuidas saad kõik need kolm asja kokku panna, aga aga kuidagi see vorm on mulle nii tähtis, aga ma ei tea, miks, nagu lugudes mida ma nagu väga, millest ma lugu pean? Need on need loodust, mis on nagu suutnud need kolm asja kokku pannes. Et siis põhimõtteliselt see vorm, see hästi mänguline, väga värske ja ootamatused sõnakasutuses, mis ei ole nagu mida, ma ei tea, et sealt tuleb see, nagu see on minu jaoks määrav. Lihtne on minna nagu nende tavaliste asjade teed pidi, aga ma üldiselt üritan neid 100 protsenti vältida, et seepärast ma kirjutangi nii pikalt alati oma teksti mulle loo peal läheb, noh, palju paberit võib nii öelda, et ma loodan, et kuulaja sellest saab aru, et nad ei ole nagu korduvaid momente või et on värske, nagu ma loodan seda. Väga värske mina saan vähemalt aru. Kuidas praegu niimoodi aru nagu midagi, ma isegi kogenud, kuna ma olen riimi kirjutanud, siis vahepeal on see dilemmad kumb tuua ohvriks avarii ohvriks, tuua sisu. Ja kuidas leida kompromiss ja just see on, see on jumala point. See on väga tähtis osa selle juures. Ma, ma isegi ei oska öelda, mida ma olen teinud või mida, mis, mis teed pidi ma üldiselt lähen, aga, aga mul on sama sama dilemma ees on särandi sängi luuletamine. Ta on küll hull, et kindlasti on, sealhulgas. Et me saime Olaviga riimi pärast tuttavaks selle sedasama vana lugu, et kui ma kuulsin riimi, et tagasi väikeseks poisiks tagasi spermatosoidide, ma teadsin, et ma pean selle riimikirjutajaga tuttavaks. Riim on see põhjus, miks edutatakse ilus lugu factes. Loits veel mõlema vanema luule Bioonika selle nimi on paigalreis. See on ka tõlvegmancy repertuaarist tõenäoliselt. Maailma süda taob trummi uues ekspositsioonis heiskan silmade üle pilve ja ära eksides soovin vibratsiooniks, mis ümber hindab hinge mõõdud, missioonide piirid, millelt tuule Arenama kõõlun, kui oma meelt meelitan tundmatu tekstuuriga pimekohtingule unustatud kulumatu ruumiga keele muster portaaliks, milles end läbi laulan rikkalikumasse vormi kui Uuzginia fauna. Unustatud pealike kujutlusvõime viljas. Seemnena rändan 99 silmas põhja konna, kolmandas silmas ihu puhastub kaugemale kui kõiksuse kasvav siruulatus analoogis digitaali röövikust liblikaks, err koodi kaljujoonis, mis fosforit higistab. Ja siis lahtub kiircofina looduslikuks ologrammiks puuparra kujuga number üks plit rammiks, milles sarved, Elmar ripun, sipelgapesas ülism. Kirjanik härra Nilsson kehas ekstaasis kihe lemmas oma aju, masseerin ja märkmeid mööduvast puukoorele Teeennoffi keeli. Isiklik paigal reis, mis Odusseiaks areneb Baraka, mis jääb mu südamelöökide vahele. Bravo, ja võib-olla see ei ole lugenud Indrek rüütlet, aga Indrek Rüütli tekstid, et kunagi, kui me esimene proovisaade oli, Genka luges mõned sinu tekstid kätte ja siis kohutavalt kajasid vastu nendes nendes tekstides väga ilusti Indrek rüütle tekstid ja ma võtsin ühe Indrek rüütle teksti ette, ma proovin seda natuke niimoodi lugeda, ma olen seda lugenud seal kuri karjas, luuletutel teistmoodi, aga okei. Aga, aga kui proovida seda natukene, noh, võib-olla nagu ahvida natuke sind või nagu järele aimata mingit sihukest rütmiga lugemist, aga, aga see kuidagi see, see nende värsside struktuur tal ei ole küll neid hingamiskohti, mis on sul väga huvitav tahad ja mis teevad selle sinu tekstid nagu hoopis teistsuguseks, et noh, tal on niisugune klassikaline värsimõõt. Aga ikkagi see teema kuidagi natuke samad. Näitab lahkumise aega elektrooniline kell, laeva põhistardikiirendid on tahkekütusel düüsis, oksüdeerub Atomaarset vesinikufloor, on ka otsevoolumootorkütus, liitum ja Petrool neljas põlvkond raale paisuv tehisintellekt taas signaali annab radar, millel Roswelli objekt väliskosmos Sisekosmos India kane pune moon, rahvahulki haarav paanika, et laguneb osoon NASA satelliidifotod marsist sfinksi akvedukt sinna lennata ei võimalda veel rahvuslik produkt, taevas kummalisi märke, kiirgusvöönd ja päiksetuul. Juba järgi sõitis liini ufo Armstrong, kui käis kuul. Midagi sellist, ta kajab natuke see selles mõttes, et see, see sinu luule või sinu värsse ei tule ka, nagu mul on see väga tähtis, et ei tule kuskilt tühjast kohast tuleb kuskilt samas see ürgne allikas, kõik see, kus see asi tuleb, on tegelikult üks ja sama, et see kõik on nagu sama väikse erinevad peegeldused, et see on hästi võimas ja kuulame siia su loo, mis võiks olla. Kirtaki jõudovi ürgne kutse. Ürgne kutse. Ja siis ongi raadio kaks kuri karjas. See on ürgne. Nüüdse tuleb külmad tuuled külge juured, mõistus, mitte miine. Pluusis. Külmalt tuules hülga juures, et mõistus mitte miinetada mürgipuudest üle korraks imestunud. Avatud Alatjanalüüsiks, vaimupalatid, tagatist, amatöörid. Takkidessetamas tüübid, vanad müüdi pakkidesse, peidab peidetud, koolitavad seltside noodid puhtaks. Retoonid, kroonid kulutab aina potentsiaali, nagu skandaalid. PayPal. Uus reaalsus. Ja kui sa küsid, mis telekõlamise mata arvamata lotot algusega hiljem nad kõik ju paljunevad ja lasevad gloobusel liu põneguuein Gretski. Teravdatud saab vaimus keha ja sellega leppinud, nii et ma tean ja oskan päriselt ajupoolte lepitamine sõnas kohtuväliselt, aga kui ma ei suuda võetud saagpakk, kohvirõhk vere läinud mitte ainult maailmas Paco kinnised suutsid tabada maailmaratta pöörlemise jaoks mõeldud ropu. Poel Klemberdades puutunud salaja, seiskab elu ja paneb ilma rattad lukku ja hinged maastab juttu kõlast haaratud pommitatud leemis pillu, poja kildudeks nagu tähed sõnaraamatus koolitamas kondoomi, kummid. Vaks. Vedas tekstidega ma ausalt öeldes väga palju enam loeks otsa saama ja siis ongi, tegelikult ei hakka. Nali. Loen tegelikult viimase asja, mis ma kirjutasin. Ma loen esimese salmi ja teksti nimi on punased, käed. Kes seal on, see kalamaja haruldus, pole kuskile kadunud ega passinud kasutult, vaid piidi masinat, tagundi, oma visiooni tahuludesse, sisemine rahutus, tühjail lahustuks. S on aeganõudev amet kannatust varunud ja toodagi lugusid meil ühekordne kasu, kus ma loodan, et saad aru, must, kui perspektiiviga pidemeis kuulajaid sihim, et luua midagi igavest, mis edasi idaneb ja su mälusoppides püsib ja info laviinid ei püsi, sest meil on midagi ühist. Kui kõrvaklappide kaudu su mõttelabürindist lonkan ja vasak käsi seinal väärtust reljeefse kompan. Annan edasi vaid seda, mida ise tuksume ja see on päris, pole liialdus, pole viirastus, tunne, kuis sattunud võhivõõraga tule ja üksteisemõistmist saadab kahepoolne. Ja ma võtan seda tõsiselt kui Tiina matustel ja ma tean, et see tõsidus mind piirab ka natuke, sest raamatu vanimaid, keda on läbi ja läbi aneid kasutada, oleks mul päriselt häbi. Ja ma keset Katana ainult tarteritel ja kirurgilisest täpsuses valim, mida rääkida ja minu jaoks vaid see on tõusnud altarile, millele saan ise otsa vaadata väärikalt. Oled võõras, kui arvad, et see siin üks-ühele on pelgalt stereotüüpe järgiv jäljendus. Aga kui taustsüsteemi sõnatüvedest ei süvene, siis sa ei saagi aru, et see on nous, eneseväljendus, savalisid, kodulaenud ja krediitkaardid. Valisin veretöö, mille ma lõpuni valmis mõelnud. Kui siin instrumentaal Ilvokaaligalasenaadril, et viimasel kohtupäeval olla iseasitõend. Punased. Mulle ei meeldi Andrus Ansip ja sääsed. Aga kus sa pääsed? See on puhas, puhas luulel Jaan Pehki lühivorm. See on üks salm, mis ma kirjutasin ühele noore räpi räpipundiga koos loo varsti laupäeval. Nii loo nimi on vist helivangid. Imbunud saali peas lõhkeainest sõnapaarid, partisan, kes paistab tagasihoidlikku hipila ammult taskus särisevad erinevad granaadid, mis blindita panevad teid kõiki varvastele tippima. Kui see ei tööta, ma viskan konksuga banaani, mis need näljased suud ja keeled klammerdub siia vaata otse spiraali. Jäära mängis siinsete istes kangelast, ma tean, kuidas see käib, mees, ma pole amatöör. Tõsta oma rumm õhku. Hoiasse nähtaval. Sesse on kaaperdus enim pangarööv, kus publikut ükskõikselt riimidega ähvardan. Surun otse oimukohta ja nõuan lunarahaks su naise trussikuid ka massi jagu, kullakange helikopter mikrofoonia 10000 lava, et panna kummardama end uusi pantvange. Helivangid. Praam Radio kaks kuri karjas põhjavad, kuuleme, mis. Pea laiali otsas, äkki pea laiali otsas. Liini pea laiali mõõte. Eliinitla read laiali, otsa. Lahti piiri eliili. Nii leidis väljundi lõpuks siin paljud sõnavõtud, rakendatud seotud suure vooluga tehniline areng. Venepordilee kulunud, ka muutnud kogu looduga. Läheneb vormini voodriga kraadile. Talletus keeldub ja lahkub peaaegu. Et. 70 protsenti minust laiali. Read lahti rullunud turba kui sõnu kirjutades oma. 1000 firmad aabikas sõja mängin pidasiku seal, nagu poleks elu jooksul läinud tähestiku pead. Täna õpin täishäälikuid konsonante, homme mõmmi vihastab ja näris silma iiri seid. Kui komme Lutsutab ja alla neelab mõnuleda, seedib läbi seedetrakti, koostab tähtedesto tetra seedri neli korda neli rida salmid, rehvid pole viga, mis jääb igavesti vereringlusesse. Igavesti. Nii see on see, mis teeb poisist mehe liivaterast kaelaehe samamoodi tekib, kui annad aega talda mõtetele stalaktiidid, stalakmiidid, vihmapiisad, jääpurikas, maa-alused koopad, mida aastasadu. Me mõttelaine igavesti pikki kaljud peksab, sooviks murda vabaks piiridest, mis ühiskond kehtestanud, pääseks. Vetikalingvistilised lestad laiali otsas pea kuni soode protsess kestab laiali. Mõtte lahti, piiritriivi read laiali, mõtte lahti niipea laiali otsas mõtte lahti. Liimist lahti, read laiali osakute, blablabla. Parim endale Hiinast tuleva käes, räägin mõjusfääris. Mida teeb oma tööd konspiratsioonihunnik kogu Rütmatoos, pea laiali otsas? Paberita koosnevad hingan trummipartii kepin igatpidi, nii et ta on vabad käed. Klipi Marioneetil rullühendus katkes Apollon kaos ja korratus kinni. Näethermitte heidab tervet hoonet ning kui väljaheited kergendavad riimi Pea laiali. Mõtte lahti piiri. Vead laiali mõtte lahti. Jutu mõte lahti lahti liimist lahti read laiali mõtte 15 blablabla. Raadiokuri karjas kuri karjas sosistamas õhtu, sest mul hakkavad siin testid otsa kool, millele saadega otsa saama, nii et paljudel on. Nii palju kui vaja. Jah, me võime lõbu, meil on niisugune saadet, kui me tahame selle peatoimetaja pool tundi juurde ja, ja kui me tahame küsingi helge pool tundi juurde või siis kui on nagu niisugune asi, et kui tekib selline tunne, et, et ei tahagi nüüd luulet lugeda, siis me kuulame lihtsalt lõpuni mussi. See on täiesti vaba valik, täiesti vaba. Vaba Eesti vabariigi, täiesti vaba raadio täiesti vabasaade Raadio kaks kuri karjas põhjale. Senskit Korlanaga koostasime loo Bigap ja loo nimi on mesi. See läheb pangalt pangale Ulasse Pattis, Lasnaotseülekanne, kus pole vahendusmehi ja see sõna purgis nagu hoius kasvab ja Erik iial täpselt nagu mesi, kui me mitmekesi hõljuma, kui prana Peehaajalana üle linna panoraami, täpselt nagu vaalad, peast lahtised haavad ja sülitama, niiet kõla sees on la la la la kõik need aastad järjest kurdudest kõrvad, täpselt nagu kärjest looduslikku sahhariini määrime ja messi jutu trummidele räägime, me pole ammu enam pinna all ja see stiil on puhas nagu beebi pulee tätoveeritud linnahall ja sa mõistad seda siis, kui esitletud meed Mesimees, ja see ongi raadio kaks kuri karjas ja Põhjamaade Kender ja Ruitlane ja nüüd ongi. Et nagu aru saada, kui tähtis see kõik on, kõik see luule, kõik, et nüüd me siit sellega tõmbame live lugemisele joone alla ja aitäh kutsumast ja aitäh, et tulid, tulid aitäh, et suvel tulid, aitäh, et lugesid, aitäh, et täna tulid ja nüüd lihtsalt lõpuni kuulamegi sinu mussi järjest kuri karjas. Asjaolukorrad korduvad seekord aga ise kokku sattunud kus nad varem pole hullu jäädes korduvat uni suures plaanis Väikse kordu, kordumatu kordumatu nagu kõik uued ja vanad kultuurid, tavad jooksu moodi, mis aastatel püstitatud seisukohas, mis seisab kohal, püsimatu, kordumatu nagu sünd ja surm. Kergelt nagu siiralt sõbralik, siiras nagu muusika ja laul, mis siiralt kordumatu. Kui vaatan sulle silma sisse iga kord, kui tõmban hinge hinge sisse, kordumatu kordumatu, kordumatu nagu esimene, nood nagu emad, joodus nagu emake loodus, kordumatu, nagu nende kahe kooslus, armutu joodisson, armastuseksloodud. Seekord aga ise kokku sattunud kus nad varem pole jäädes kordumatu, suures plaanis kordu korduma praegu kõige täielikum silma pinnin ulatub päikesevalgus lähtepunkt, kus tekkis Elume planeedil kordumatu nagu igavene tunne, täis taevas, mis silmapilgu enda külge kleebib, kordumatu doosiga heategu. Tegelik tähendus. Mõõtekolb nagu elult saadud happe kordumatu nagu kunst ja Kalevipoeg nagu inimesed, kes on sulle alati toeks kordumatu nagu elav muusika. Tuules nagu tuli vesi ja maa kordumatu, nagu elad. Luule. Mitte siin planeedil omaks, mitte kuskil samaks, mitte miski ei jää siin planeedil samaks, mitte. Jää kuskile samaks, mitte miski ei jää siin planeedil samaks, mitte mis jää kuskil samaks, mitte siin paneelis, paks mitte, mis jää kuskil samaks. Raamatu nagu ka Midagi. Kordumatu nagu sõrmejälje, kordumatu nagu kõik needsamad liinid, mida. Kordumatu nagu esimene suudlus nagu isiksus, mis lõputult moondub, kordumatu, nagu kõik see, mis taas nagu tunne, et universum on molekule. Eksinu saastmelato, kordumatu kordumatu. Kordumatu nagu sina ja su perekond, kordumatu nagu DNA, mitu veresooni. Kas tahad olla parim parimad kõike kõigile ei jätku ja me peame valima rida, sa, ta hakkas raha, jõudu ja võimu, vaikust, tahku, mõistust, õiglust, mida sa tahad? Ja kes sinu kaudu korjaks numbreid kuuleks. Sedelite Kruudinad, mida sa tahad, kas linnamüra või linnulaulu või eluaeg teha seda, mis sind tegelikult huvitab? Rinnad, ma tahan ka seda stiili või riimi vihata või julgust paluda andestust, olla sees või väljaspool kriibitud ida Tenna üldsusega sarnast arvamust, mida sa tahad olla väljad, troslik, lõputult ringe, stressis ja tühja kiruda või leida rahu, mida alateadlikult oled otsinud ja mõista, miks varem pole juhtunud sinuga. Mida ta tahab seista või liikuda, kas iha ja kirge või lõputut mastust käia kindlate või maailma äärel, kiikuda tahad kindlust, püsivust või vabadus, mida sa tahad, kas rääkida võid suhelda sõpru-tuttavaid või kuskile kuuluda, kas ise otsustada? Keegi juhendaks või tahad lihtsalt iseenda häält kuulata, mida sa tahad, kas joosta ringiratast, ajab südamerahu? On ilmtingimata vaja vaenlasi või võidelda kõigega pead ise mõistma, kui tahad, et sind mõistetaks, mida sa tahad, küsi, äkki keegi abistab. Mõned asjad ongi üksi liiga rasked kanda. Mida tahad, selle pead ise välja valima, aga enne kui võtad, pead ise midagi vastu andma. Ütle kulud ja muud kulud-tulud luud, kulud-tulud-kulud. Tulevik on täiskuu, kogu näitab, ütlen Kuuloodia üles, äratan kõik kodukäijad, keelse sfäär on käes, Milme nimi pääl, kus kuurütme lülitab libahundist kelle sõnadejalu öös elustab jooni kaks 9,5 kolm null viis süsteemis kuninganna, kelle kroonist nägime metafoori. Hullud dusi peanõksu toosnatamatu ei taha juuda reale lauljad ajatu, kaudselt rajatud visaku poole sõna on tema keha vanaks ja enda luud nooreks ja mu sõnad kajavad tagasi ta valitud toonis kajalokatsiooni välja kraabitud ootamis sünnivad plaadil puhtam viinapoodi, seal saamad elustavad ookeme planeediga koos planeediga koos kõik 29 sammu kuust kuuni. Eritsoonide saadame kuule planeediga koos kõik 29 sammu. Nagu kaaslane Jānis Saude saadame kuulama skaaladel mõttemaaaladel 29 sammu Põhjamaade loolia, kuulan tapmus Aapo tõmbamata Plaati elu sisse valitud toon täpselt nagu planeedi gravitatsioon vaatama alt üles ja kuus. Kõik pisikesed putukapool, melanhoolne rohutirtsu, viiul kutsub meid kaasa, nagu see loomise viirus, mis meie elukontrolli ja elase lahti. Senikaua kui ta teisel kujul puhkeb selleks kuuvalgus, seal siis meie seda paljastades plekib kuulude musterkood signaale, jada, mis sujuvalt vahetab kõiksuse kuju, selle kujutust arendaja lõpmatuse poole. Kõige haarava soos. Planeediga koos kõik 29.