Maailmas on väga palju teeradu ja otsi, kus noor inimene Eriti veel fantaasiarikkas, lapse eas tahab minna oma jälgi jätta ja päris loomulik, kui selle tee alguses unistatakse ka suureks ja kuulsaks saada raamisest. Mis teie puhul nagu oli see määrav või mille külge kinni jäite. Et hilisem tee on ikkagi loodusrada teadlikumas mõttes järjest rohkem olnud. Kasvasin maal ja olid küllaltki keerulised neljakümnendat aastat ja, ja ümberringi jäid talud tühjemaks ja tuli olla väga palju üksinda selliste soode, soode ja metsade keskel ja käia karjas ja siis sai vaadatud neid kurgede lendusid ja aega oli lamada ja vaadata, kuidas pilved liiguvad ja ma hakkasin ka väga vara lugema, kuna vennad lendade olid vanemad juba teistel kooriteedel. Ja siis ma kuskil hakkasin varsti nelja-aastaselt lugema ja meil oli küllaltki palju kirjandust, kus ka olid sellised fantaasiat ergutavad lood tänini ma mäletan, ma ei tea enam nime, pealkirja, külaga, ühte raamatut viigingitest ja ma olen nüüd järgi mõelnud, et ilmselt sellel oli küllaltki palju. Palju võib olla suur osa tähendab minu sellesse mingil määral edasises tegevuses, sellepärast et see islandi loodiase altingi lugu, kuidas ta paika seal pandi ja, ja nende Erik, Punase retked, mis ma seal nagu viie aastaselt teada sain. Need, nagu tegid sellise väikse soovi kunagi sinna saada ja noh, see oli küllaltki küllaltki võimatu tundus olevat ju kõik need aastad ja tegelikult ma alles realiseerisingi selle soovi möödunud aastal kummast lõpuks Islandile sain. Kuigi jää jääliustikud kaugemal kodust tulid varem. Aga ilmselt see tõsisem õppimine ikka hakkab koolis ja see osa teie elust on seotud Tartu jälle nimetame niimoodi Treffneri kooliga. Jah, seal mulla ja nagu edaspidi ka elus on hirmsalt vedanud ja ja muidugi selle kooliga mul vedas ka. Väga, väga hästi, sest me pidime oma kodu maha jätma ja siis ma sattusin sinna Tartusse ja poole pealt sellesse Treffneri kooli ja meie klass oli, oli tõesti tugev, praegu on seal väga tuntud teadlasi nagu Tõnu Kipper sellest minu klassist võrsunud ja seal käis Jaak lipso korvpallikuulsuse Jüri lamp, kes oli teadusemees ja jaa jaa, tennisemees jah, ja meie kool oli selle poolest väga tore. Ma praegu arvad niukse koole, palju enam ei ole kus oli au sees mõlemad asjad, nii sportimine kui kui õppimine ja meil oli pidevalt selline rebimine ja ja konkurentsi, kes on ikka kõige parem õppimises kaasa pidid mehe eest oleme väljas igalt poolt ja noh, õpetajad olid fantastilised, ütleme Endel Arand võimlemisõpetajana, ma arvan, paljud seda teavad ja sealt tulid tõesti, ei saanudki muidu olla, kui pidid olema kõva spordimees ja füüsikat, õpetas Tanimäe keemiat Visnapuu ja noh, meil oli ikkagi praegu armastatakse nimetada isiksused olid kõige õpetaja. Ja ka mina mäletan oma seda kooli just selle koha pealt, et iga õpetaja oli omaette suurus. Eeskuju noh, siin oli ju veel Loone Meti, seda rida võiks jätkata Ta ja just seesama kehalise kasvatuse õpetaja Endel haaranud. Ta tõmbas poisid rivvi, käi seest läbi, kellel oli kõhukene, mis poistel noortesse seda kõht oli, ta andis päris kõva toksu lõisu sirgeks. Ja siis kevadest peale sinna kassitoomele seda. Me pidime rivisammus minema, read pidid sirged olema ja seal kassitoomel oli üsna vabase käitumine, aga mäest üles, mäest alla, kui me tagasi tulime, siis teised õpetajad ütlesid. Vot, pärast kassitoomel käimist on 44 poissi. Meil oli klassis nii palju pärast sõda. Et nad on rahulikud mehed ja ta igale poisile, vaata siis ala, mis talle sobis, ta tunnetas seda. No siis te mäletate ja ka meil nende klassidevahelisi võistlusi ja millised suured edetabelit ja välja kutsumised, kuigi tahtsid kellegist mööda minna, siis kutsuti neid jällegi välja ja noh, meil oli ju võimla lahti 24 tundi, Eda ja iri. Tigooli koolivaheaeg veerandite vahel või uusaastavaheaeg, siis ta tegi kella kaheksast kuni kella 10-ni tunniplaani, aga kui sa suutsid pärast kella kahteteist veel palli lükata või visata või lüüa võrkpallis ega ta ära ei ajanud. Ta jäänud ära. Jah, ja ilmselt see ikkagi hirmus palju aitas kaasa, sellepärast et noh, siis te ju teate ka, et meie koolist ikkagi on väga palju tuntud inimesi võrsunud nii teaduses, spordis kui muusikasse ja üks kool on ikka võib-olla andnud ja andnud täitsa tugeva panuse Eesti Eesti sellisele imidži kujunemisele. Jah, ülikoolialad on ka hästi toredad ja muidugi ma annan praegu tagantjärgi naljakas mõelda seda, seda eriala, mis sai nagu valitud. Tollal oli just see suur buum keemias. Ja ilmselt mõjutas aga, aga võib-olla veel palju muud näiteks noh, meil koolis keemia nagu absoluutselt ei, ei läinud ja siis just viimases klassis tuli õpetaja Visnapuu jah, ja no esimesed tunnid olid nii, et ta tegi joonlauaga, pani meile endeid, tähendab, kõikidel ühetsest üldse jagad seda asja välja. Ja kuidagi ühe aastaga suutis ta nii selgeks teha, et noh, mul praegu tundub, et keemia ei paku nagu pinget, et noh, et kui ma seda perioodilise süsteemi nõnda tagustab meile pähe ja õpetas need seosed nii ära, et noh, mul nagu nagu vist tundub, et mõnikord, et saan nendest asjadest päris hästi aru. Ja ilmselt see oli näiteks miks sai keemiasse mindud ja, ja nüüd tagantjärgi mõeldes mitte keemia pärast, vaid just sellepärast, et tema õpetaja meil suutis panna mõtlema seoste vahel, mis on ju noh, teaduses ja igal pool kõige tähtsam, et millised on üksikute asjade vahelised seosed. Ja kuna meil oli konkurss tookord keemiasse ülisuur ka kuskil viis või kuus inimest, mis oli ilmselt Records praegu keemia ei ole enam populaarne, muidugi siis sattus meil jälle kursus. Selline fanaatikutest võiks öelda, koosnev nagu pooled kindlasti on teaduste kandidaadid ja ja kolm teiste, palju meid võeti, sellest on vist kolm fessorid ja üks akadeemik ja seal oli meil jällegi selline tugev, väga tugev õppimise tahe. Ja just hästi käisime läbi oma kursusega just need filosoofilised ja sellised vaidlused hirmsat diskussioonita, meil oli ka kadunud Jüri Kukk kellest ilmselt kõik raadiokuulajad on, on kuulnud Kurse kaasa, nii et meil oli igasuguseid vaidlusi ja see, see arendas edasi ja seal oli ka meil väga head õppejõud nagu praegu professor Palm ja Bastian, teised, kes, kes panid ka siis panid ka mõtlema. See keemia kursus tundub paljudele keemia vana, aga minule see aitas veel nagu edasi just sammukese selle looduse tunnetamise peale mõteldes seda, et kõik aineringe ja kõik nii edasi on ikkagi baseeruvad sellisele keemilistele protsessidele palju ja ja sealt noh, oligi väikene samm siis edasi päris loodusteaduste manu. Ja see, et teil on olnud vaimsed huvid ja varajane lugemus ja ka sporditegemine see on vajalik, et püsida vormis, aga aga on veel vaja ühte asja, et see iseloom ka edeneks ja areneks ja oleks olla mõneks juhtumiks karastatud. Kus te siin nagu tuge või toitu saite vä? Ma arvan, et võib-olla sellest keskkonnast ikka, kus mul noh, nagu kas siis paisati nende ajalooliste muutuste tõttu või, ja kus ma siis nagu sattusin, ma arvan, et vedamise pidamise tõttu maa ja mul on tunne noh, nagu te juba siin märkisite. Et kogu see tookordne õhkkond oli juba selline, mis, mis sundis sulgema eest väljas olema, sellepärast et, et mainin, kujutage näiteks ette, et Treffneri poistest mõni oleks läinud õpetaja peale, kes käskis kõhu sisse tõmmata, kohtusse kaebama, et aga kasutab su kohe kallal vägivalda. Igaüks oli nagu oma aiast väljas ja aktsepteeris teiste jah, ja Nosport kasvatab seda kaheksa seltskond, kus ma olin, kus need asjad mõtlemine ja selline olid au sees, nii et see sundis lihtsalt töötama, nii et me töötasime ülikooli ajal ikkagi küllaltki palju ja võib-olla isegi rohkem kui tänapäeval nagu moeks on vist igaüks tahtis oma asja küllaltki hästi teha, seal olid ringid ja kõiksugused asjad. Ja ilmselt see kogu see miljöö ja seltskond ikkagi väga palju mõjutust oleks ilmselt olnud mõnes teises seltskonnas. Siis oleks ilmselt teistsuguseks kujunenud. Eks ümbrusest oleneb palju ja lähematest, nii kodus, koolis, sõprade ringis, see on selge, aga ega sinna ka ei satuta juhuslikult. Need omavahelised sidemed saavad anud tekkida siis, kui see mõtlemise, olemise ja teineteise aitamise pinnas on soodsad, nii et kasutasite mitu korda väljendit Mul vedas, aga võib-olla olete ise ka süüdi, et vedaste sobisite ka teistele? Ilmselt noorel, kes lõpetab ülikooli kiitusega koha valimisel on eeliseid. Kas teie teekond zooloogia, botaanika instituuti oli Ta valikuvõimalused saite valida sealt nimestikust või oli see juba kujunenud selleks ajaks kuidagi nii, et ka sealt oldi valmis ja, ja kõik sujus loomulikult. See hakkas varem natukene jäästma ülikooli, töötasin juba paar põldu, seda raha võtta, kusagilt tuli töötada ja siis ma juba läksin. Kolmandalt kursuselt hakkasin seal käima ja tööta mulle see seltskond jällegi hirmsalt meeldisse. Zooloogia botaanika instituut, ma olen temast tänini nagu nagu väga sisse võetud ja ja, ja kuidagimoodi panen teda kõrgemale paljudest teistest teadusasutustest ja eriti tookord, kui ta oli ikkagi selline. Noh, Eesti üks vaimne vaimne keskus, kus töötasid akadeemikud Aabermann ja Kumari, Paaver, Eilart, Parmasto, noh, kõik sellised mehed, keda keegi ei kahtle, et nad on väga-väga head mõtlejad, mõtlevad mehed, on seltskond mind nagu tõmbas ja siis ma seal liikusin selles ringkonnas ma sain poole kohaga seal tööle ja peale lõpetamist läkse automaatselt ja sujuvalt üle seda enam, et mul seal just praegu parajasti tehtesta radioaktiivse süsiniku laboratooriumis tookord maailmas oli hirmus moodne kõikide asjade vanust määrata, kunas miski asi surivaid või sündis, see oli iseenesest põnev ja seal oli vaja teadmisi natukene võib-olla peale bioloogia. Just eeskätt täppisteadustes füüsikas ja matemaatikas ja kuna meelse mul see baas, vähemasti ma kukkusin nagu sinna ja sinna ma sisse jäin päris tükiks ajaks ja olin selle ajaga seal, ma olen olnud väga-väga õnnelik ja rõõmus, me tegime seal kena tööd ja veetsime kenasti aega, see seltskond oli kõik selline väga aldis suhtlema ja miilitsapritsivõistlused ja kõiksugused. Toredad üritused. Tollal aga see radioaktiivne süsinik. Kas see nõudis teilt nüüd nagu rohkem arendamist või võimaluste leidmist, sest Tartu te jätsite ja geoloogia instituudi jõudsite jaa, jaa, all. Kui ma nüüd õigesti aru saan, edenes asi vaatajaid veel mastaapsemalt. Nojah võib-olla andma natukene iseloom, sihukene, maksimaaleestlik või, või sandivõitu ka. Et mul nagu papa teatud teatud mõõt või, või saab kunagi alati nagu täis jahja seal radiosüsinikulugu oli ka niimoodi, et, et tarvis oli ja arendasime selle meetodi nii kaugele edasi kiiresti, kui ta tookord oli võimalik, jah, ja me olime maailmas ikkagi päris treeritavad, aga samal ajal noh, ma nägin, et kaase dateering üksinda on kuidagi surnud. Hea küll, ma saan teada, et et see asi juhtus seal 7000 aastat tagasi ära mic, mis siis mind ikka huvitas rohkem see protsess ise ja, ja kuna noh, CB profiiliga asja hästi kokku Jaak on, siis oli mul järgmine selline hea. Ja lugu juhtus, et professor ladunud Elle Simm, kes oli mul väga hea õpetaja Tartu päevilt tema jällegi siis antaktseerusselise korrupheega nagu Anto Raukas, keda kõik tunnevad praegu ja viis mind siis Anto Raukase ka kokku ja siis hakkas mul nagu uus etapp Raukase kõrvale ei saa juba jääda niisuguseks minimalistlik seal sa pead olema Maximaliste, seal sa pead kõiki maailma asju tegema. Anto aitas siis mind, mind siis Tallinnasse ja geoloogia instituut oli siis aldis hakkama teda arendama, selliseid meetodid, mis võimaldaksid nagu paleogeograafiat teha ühesõnaga paremini arusaadav, kuidas see maakera on selliseks kujunenud, nagu ta praegu on, ja neid teadmisi kasutada siis natukene ennustada, mis siis tulevikus saab ja noh, niimoodi ma siis Tallinna sattusin ja kuna mul olid jällegi teadmised natukene täppisteaduste vallast ka siis siin sai pandud paika niisugune suund nagu isotoopgeoloogia see on siis, kasutades siin elemente nende isotoopi selle baasil, siis püüda vaadata, mis protsessid neid isotoopi niimoodi siia-tänna tänna pildusid ja siis siin ma hakkasin nagu nullist peale. Ka kuskil 10 aastaga jõudsime tookordse Nõukogude Liidu juhtivaks keskuseks, nuud liitum, kes veel teab, on üpris suur ja mastaapne ja tehti seal ikka teadust arendada midagi. Ja siis hakkas peale etapp, mis on väga põhimõtteline oli, kus me siis hakkasime uurima jääliustike neid asju, mis siis meie Eestimaa tänase palge on kujutanud ja mis siis praegu põhjas ja lõunas mägedes varitsevad kas need alla tulla kunagi või hoopis ära sulada. Ja seal on väga palju informatsiooni, neid me siis hakkasime koguma ja tegema ja siis tuli meil siin väga kiiresti jällegi suure ja kollektiiv ja kujunesid uued uued suunad. Kui kaugele te oma meetoditega ja aparatuuriga läksid liustike puhul, sest ega need ei ole ka eile tekkinud. Jah, meid huvitas just see, et mida nad endas kannavad ja kui kaua nad on eksisteerinud ja kuidas nendel see aineringe käib ja kui, kui pikalt nad aega võtab, et nad sulavad või tekivad panime ja siin terve rida meetodeid püsti ja nii et me noh, põhjapoolkera, aga ikkagi saime nendest liustikest enam-vähem aru igal pool. Ja ise osalesime aktiivselt puurimisest, oli võtteliustikud läbi puurida, et aru saada, mis seal sees on. Ja põhilises kujunes meil siis tükiks ajaks teravmäed, oli selline hästi eksootiline kant ja muide ka juba sammukene seal Islandi poole, siis ma sellest ma nüüd hakkasin juba teadlikud mõtlema masina Islandile ikka. Aga kuna see nato maa ja jääga liitunud liituda, seda hästi ei tahtnud sinna kedagi lasta siis tuli kuidagi Leida, kaudne tee ja siis ma käisin neli, neli suvesis teravmägedel, mis muide on siis ka nii-öelda eesti Eesti eesti-le kuuluv kuuluvad prioriteedid seal, nagu te teate ja need kirjutatud Eesti oli üks riikidest, kes ka Teravmägede lepingule on alla kirjutanud ja selle tõttu siis omaka praegu täiesti suveräänsed õigusi seal liikuda ja tööd teha ja ilma siis kellegi käest nagu luba küsimata. Muide, seal meneetsis puurisime ja siis käisime Kamtšatka all ja polaaruraalides ja keskkonnas asja liustikel ja tšuktši maal ja siin-seal ja, ja siis me püüdsime seda kliimat paika panna, mis on nagu viimaste tuhandete aastate jooksul aset leidnud siin alal. Eestis ju peaks ütlema, et selle vene ajal nii-öelda teadust arendati päris kõvasti ja ja meil läksid mõned teadlased ikkagi Eestis Eestis ikka sellisele tasemele, mis on täitsa täitsa aktsepteeritavat, olid tollal ja ka vastavat kõigi nii-öelda Euroopa nõuetele ka praegu mõtlen füüsikut ja biokeemikud ja nii edasi said oma instituudid, loodusteadused nagu päris hästi ja mastaapselt ei arenenud ja kõige rumalam asjaolu kordajaid, õnnetud geograafid, sellepärast et ka praegu sellise nimega instituuti nagu geograafia on, noh, Tartu ülikooli juures, mis siis võrsus sellest välja teaduskonnast, aga Teaduste akadeemias, kus ikkagi toimus tegelikult teaduse tegemine, võib olla jah, mitte päris õigesti, et seal toimus ainult, aga neid oli seal geograafia instituut puudus ja geograafia üldised akadeemia juhtkonna hulgas ei olnud populaarne, aga samal ajal geograafia minu arusaamise järgi on üks megateadustest. Tähendab, kes kaks võib olla geograafid ei ole päris tasemel, see on teine asi, geograafid peaks saama aru nendest just sünteetilistest või nendest komplekssete terviku, terviku, looduse arenemisest ja siis ma jällegi oma nina sinna toppisin ja hakkasin tõesti ühte instituuti tegema, aga see oli jah, meeletult raske. Kõigepealt on see aeg ei olnud enam nagu see, kus, kus teadusele väga anti finantsressursse jah ja aga, aga mereteade mereuuringud olid Eestis siin jäänud nagu natukene naljakas olukorda, nad olid elektrofüüsika termofüüsika juures, mis noh, oli päris nagu nonsens siis selle koos selle mereteaduste paikapanekuga sain siis sellise võimaluse, et hakkasin 87 siis ajama uue instituudi moodustamisest, see oli siis lõpuks nelja aastaga sai siis ökoloogia mereuuringute instituut valmis, aga kui need Kaavstikud asjaajamistest on alles ja, ja ega ei soovitaks küll kellegile seda korrata seal hirmus noh, lõpet lõppesse siis reskovi allkirjadega ja kokku on seal sadu allkirju rescopholi, tookordne Nõukogude Liidu peaministrit, rääkimata siis eesti kõikide instantside meestest, aga valmis instituut sai ja, ja, ja ma arvan, et see oli, sai just valmis, kui tuli niisugune pöördeline moment ka teadusele. Ja ilmselt oli see samm on väga õige, 20 sellepärast, et et need suured instituutide aeg oli läbi. See ökoloogia mereuuringute instituut elas üle väga ilusti, need suured reformid 90. aastal. Jah, ja siis, kui need stabiliseerus elu natukene, siis loomulikult järgnes see, mis pidi järgnevad mereuuringud on ikkagi Eestile niivõrd vajalik ja omaette kindla temaatikaga instituut. Ökoloogia, kes maismaa ökosüsteemidele ja geograafilistel asjadele baseerus pidid lahku minema ja siis tegime kohe uue instituudi viis aastat tagasi, mis on siis ökoloogia instituut, kus ma olen, nii et, et ma harva Stefan, praegu võib-olla Eestis nii-öelda päris unikaalne mees, kes nii-öelda kaks instituuti on nagu paika pandi, võib-olla muidugi jah, oleks võinud teisiti teha, aga, aga nad on olemas. Parandage mind, kui ma nüüd eksin, sest ega aeg voolab kiiresti ja on väga paljudel nõupidamistel käidud. Aga päevakorras oli, see oli ilmselt Teaduste Akadeemia presiidiumis või vähemalt oli see valitud seltskond ja mitte väga suur, kus siis anti heakskiit ökoloogia instituudi loomisele või tekkele, kuigi te olite juba eeltööd kõvasti teinud minu taga oma astmestik on ka olemas, kus peab kõik see läbi käima. Ja minu jaoks oli üllatus, et üks suurtest kolleegidest teie eelmisest instituudist, kuhu ta ka palju oma verd ja, ja vaimulite andnud oli nagu sellele vastu, aga siis juba nimetatud Anto Raukas väga lühidalt selgelt ütles ka oma sõnad välja ja, ja see hääletamine või kuidas ta toimus, seal see ei vääratanud midagi, aga nii et ei ole tegemine kerge, ei ole lahkumine kerge. Ei, see on muidugi jah ja no see on täiesti arusaadav Ado selle pärast, eks, et teatud teaduse inimesed olevat natukene naljakad ja eks igaüks püüab oma asja ikkagi kõrgemalt hinnata kui, kui teie naaberteaduste asju ühelt poolt, aga teiselt poolt on asi küllaltki primitiivne lugu, sellepärast et ka praegu teaduse rahad on piiratud alati ükskõik mis riigis, on nad siin ka Eestis alati olnud piiratud. Ja küsimus on ju selles, et, et uue instituudi juurdetulekuga kellelegil finantsid vähenevad, nii et selle tõttu loomulikult ma arvan, et et tänu nende kahe instituudi tegemisele on mul need vaenlaste või halvasti suhtlevat inimeste arv kindlasti proportsioon naased hästi suhtuvatega kindlasti suurenenud ja see on nüüd paratamatu palk sihukestel asjadel, nii et parem oleks muidugi olnud mitte midagi teha, nagu ma ütlesin, korra seal eespool, et siinsel sant iseloom past ja teiseks ikkagi ma olen üdini veendunud ka praeguses teaduspoliitikas, et nad peavad olema sellised kollektiivid ja ükskõik, võib-olla nad momendil ei, ei toogi kohe silmanähtavat kasu, teadus on ju niisugune pika vinnaga asi. Kuid meil Eestis ei ole kadunud veel päris niukesed noored inimesed, kes tahaksid kirglikult ja entusiastlikult tööd teha ja nende jaoks tuleb luua sellised Refoogiumid, sellepärast et, et et ma ei taha ennast nüüd üle kiita, aga, aga igal juhul väga vähesed on võimelised sellist organisatsioonilist tööd tegema. Teadustöö, kõrvalteadlane ikkagi tahab tõmbuda oma vaiksesse nurka lasteaia lubada, et tal lubataks mõelda ja vot selleks on neid instituudid vaja. Jah, ja ma arvan, et kui üks või kaks inimestki siit võrsub, kes seda hästi teadust edasi viivad, siis ma olen ega kannatan ära selle ebasõbralikult suhtuvate inimeste arv. Kui suurem, eks need sõbralikele ka, sest vahepeal, kui te olite Kurtna ümbruse probleemidesse süvenenud, koos kolleegidega, sellest tuli riiklik preemia ja, ja tunnustust on olnud nii, et võib-olla ta tegijale natukene valus teed õiget asja ja siis mõni tulistab sind nii-öelda selja taga sõnadega või ka ka tribüüni pealt. Aga tegijatel ikka tuleb sellega harjuda, sest ega rohelist teed ka eriti kaugele ja kõrgele ei jõua. Mis on siis sinu nimega seotud? Ma tunnetan, et see, mida te kiitsid omaaegse, tooge botaanika instituudi tööõhkkonna kohta, et seda on teil ka teie oma instituudis. Kui ma seal käin, siis kuidagi väga sõbralikult soovitatakse kunagi öelda kolleegi kohta, nii et noh, võib-olla mina olen parem või või et kas temaga peab rääkima ja näiteks Edgar Carofeld, teie teadussekretär, minu arvates ta on niivõrd ihu hingega terve selle teie instituudi asjade eest väljas. Ükskord ma nägin teda küll väga lööduna haridusministeeriumisse oli öeldud, et sinna küll mitu aastat tagasi, et me ei saa lubada nii suuri raha nõudvaid instituut Eestis. Ja siis ta ütles, et oleks nad süvenekski, et riigi poolt tuleb miljon ja mujalt mitmesuguste projektide ja lepingutega kaks miljonit, et need oleme ju riigile kasulikud mitte kahjuliku taga, et üks ametnik äkki kuskil laua taga laseb väga raske Te lendu. Aga hiljem ma näen, et ta on jälle rõõmsameelne ja institutel elab ja remondib ja, ja tantsuline ja suurusega, see teie peahoone seal nagu kõige kuuleb ja näeb, nii et asjad edenevad. Aga ega teie ei saa ka niimoodi, et nüüd justkui asi oleks paigas, te võtate jälle endale koormust juurde ja see õppetool need pedagoogikaülikoolis ja mitte ainult õppetool, siin on ju laiem mõttedil. Ja meil on, ma ütleksin, ökoloogia instituut on võib-olla selles mõttes jällegi natukene ette jõudnud teistest tõesti noh, meil on jaht, ma kõigepealt teiega nõustamiskollektiiv, mis meil praegu on, need on ikkagi väga suures osas entusiastid ja, ja see on tõesti meil raudvara. Aga igal juhul on tarvis, et oleks järelkasv, tähendab, mis meile majale annab, nagu rõõmsa ilme on võib-olla see, et meil on see pisike maja pidevalt täis noori inimesi ja need sunnivad sul ennast ka kuidagi nägus trammis hoidma ja vaatamata kõigele püüdma kõhtu sisse tõmmata. Ja selle tõttu ökoloogia instituut integreerus, mis praegu on nagu moesõna kõrgkoolidesse järgmine aasta, kui ta oli moodustatud, kui me tegime ühisõppetooli, nii et meil on nüüd esimene lend juba, kes meie õppetooli järgi seal nagu õpib, on lõpetamas ja, ja ikka tahame, et meil suurendada saaks seda vastuvõtuvalmistamisel, keskkonnateadlasi keskkonnaspetsialisti, et laiemalt jah, ja nüüd me, meil on olemas ka oma magistrantuur ja doktorantuur, muide ökoloogia alal Tallinnas on üldse need ainsad kohad, kus võib saada nii-öelda järelharidust ja kraadi ja meil on juba oma üle 10 magistrandi tapetanud muide Eestis ka küllaltki enesekiituseks öelda unikaalne 100 protsenti, kes meil on vastu võetud, on saanud diplomi, kusjuures diplomon. Paljude arvates nõuab rohkem higi, kui võib-olla naaber ülikoolides, nii et mingeid järeleandmisi ei tee. Aga see on ka meie ainukene võimalus seda instituuti säilitada, sellepärast et noh, eks me ikka varem või hiljem sealt kohe üksteise järel peame ära minema, aga meie äraminekuga ei tohi instituudi ukse kinni. Nii et siin ei ole midagi parata, see on noh, niivõrd maalne, kuigi see on õudselt raske töö ja, ja nüüd Meil tuleb minna mingi ülikooli asutiseks. Me praegu vaatamegi Mikko oma lastega edasi saame töötada ja tahame minna siis Liitu Tallinna Pedagoogikaülikooliga. Jah, ja ma arvan, see vastastikune suhe meil selle ülikooliga on jällegi väga arusaav ja järjekordselt on meil ilmselt vedanud minule, et ma selle ülikooliga hakkasin kontakte ajama, sellepärast nad suhtuvad väga-väga arusaadavad ja põhjus on see, et kõige suurem hirm on praegu, et need instituudid noh, kus oli kõva teadus, potentsiaalne vaimne potentsiaal, et nad lihtsalt lahustuvad ülikoolides, mis on väga suured monstrumid. Ja ongi lõpp. Aga mis teevad üliõpilased, kus nad saavad töökohti, kust kohast tuleb see konkurents, näiteks mina pean väga teretulnuks konkurentsi oma Tartu Ülikooli kolleegidega, meedubleeri teineteist, kuid me mõlemad peame teineteisega arvestama ja mitte väga maha jääma, nii et, et selline amet diaasutuste, teadusasutuste mitmisus peaks säiluma. Jah, ja ma ei saa ka päris nõustute tõesti, et nad maksumaksjale rasked oleksid, sellepärast te ütlesite jahmu kolleeg Edgar Carofeld ütles õigesti, et meie üldjuhul riigile maksame maksudena rohkem raha, kui me riigieelarvest temaatilistel uuringutele saame, sellepärast et me ei saa muidu elada, kui me peame saama välisgrante ja välislepinguid, need maksumaksjale ei ole see teadus nii hullumoodi kallis, kui ta tundub, seda enam, et noh, riigi toetus on seal miljon paar instituudi kohta, mis võrreldes siin muude kulutustega ei ole, ei tea, mis summa. Lubame nüüd lõpus endale niisugust voli millele me ei saa küll garantiid anda, aga te olete nüüd seda teadust teinud ja näinud ja organiseerinud ja mõtlete tulevikule just tuleviku seisukohast. Mis oleksid need üks-kaks-kolm asja, kui need oleksid meil paigas või enam paigas, et siis teadus elab ja elab Eesti ja mitte ainult Eesti heaks? Raske, nagu teha vahet Eesti teadus- ja maailma teadus, siin on veel üks selline väike repliik, ma tahaks teha, et mulle eriti see lugu ei meeldi, kui siin vahetevahel küll õnneks ametnike tasemel arutatakse, et kas Eestil on vaja kõiki teadusi, et me peame tegema testiteadusi, siis ma toon neile näiteks ühe sellise väljendi, mis meil omal ajal Tartus käibel oli. Et maailmas on head filmid, on halvad filmid, on Hiina filmid ja on eesti filmid. Mis siis oli oma sellise väikese Tügava tooniga praegu Eesti filmikunst on muidugi juba kõvemise praegu orgu Nad solvuvad. Ma ütleks vahele täpsustuseks, ma mõtlesin Eesti teaduse all eesti uurimisasutusi. Hästi uurimisasutuste struktuur praegu ja suurus on kujunenud optimaalseks, tõesti, nad võib-olla 90. aastal olid liiga suured, liiga suured, liiga palju oli abijõudusid. Praegu ma arvan, et on täiesti kenasti välja kujunenud süsteem, kuid praegu ta läheb tasakaalust ära just seoses sellega, et see surve sellisele integreerumisele või tegelikult mehaanilisele liitumisele paljude asutuste puhul ülikoolidega ei tõsta, ilmselt ei olulised üliõpilaste kvaliteeti. Kuna ikkagi need teadusinstituudid on spetsialiseerunud teaduse tegemise pea oli väga vähesed on suutelised õpetama seal teine spetsiifika. Kuid ära likvideerime teatud uurimissuunad üldse. Ja laokile jäävad seadmed, mis on välja aetud ja majad ja eriti katastroofiline olukord on võib-olla Tallinnas, kuna olude sunnil jah, oli Tallinnas palju instituute kuid Tallinnas ei ole praegu ühtegi sellist klassikalist ülikooli. Jah, ja siin on jällegi üks selline põhjus, et Eesti ei kannata kahte ülikooli välja. Aga nüüd ma, kes on lugenud viimast luupi, seal on väga huvitav statistika Tartu Ülikoolis, kuidas vabariigikoolidest seal nagu esindus sisseastumise puhul on kõige parem Tallinna koor oli seitsmes ja järgmine oli 20. kohal. Eesti põllumajandusülikooli ei olnud ühtegi Tallinna kooli. Ja samal ajal Tallinna tehnikaülikooli vastuvõetavate hulgas ei olnud esindatud ühtegi Tartu kooli ja pedagoogikaülikoolis, samuti see tähendab, on kujunenud täiesti kindel lugu, et iga regioonis kujuneb oma ülikool, kuna endiselt on kallis käia ja nii edasi ja nüüd, kui me Tallina Ülikooli ei saa normaalselt loodust täppisteaduste klassikalist ülikooli paika panna ei saa ja instituudid likvideerime ära, need ruumid ja ja aparatuur ja kaader kaob ja, ja tulevikus ei olegi enam millegi baasil ülikooli teha ja praegu on juba selline argument, et noh, Tallinnas polegi loodusteaduste spetsialiste, kes siin seda ülikooli peavad, nii et siin on, on kuidagi praegu tunda, et ei ole nagu tasakaalustatud teaduse arengut päris silmas peetud, vaid hakkavad vist mängima natukene sellised isiklikud, regionaalsed huvid, tulevad jah, ja kuna Eesti on nii väikene loomulikult siis teaduses konkurents on väga karm. Jah, ja raske on siin objektiivselt neid asju paika panna, et igaüks tunneb igati ühte ja igaüks teab, tema rahakott, sõltub natukene teiste edust või ebaedust. Ja mida teha, lihtne küsida, aga vist raske vastata. Ei, ei oskagi öelda. Me oleme siin pakkunud välja Tallinna Ülikooli mitmesuguseid arenguvariante ja me pakume ka praegu välja praegusel momendil, kus osa instituute siis selle kuu jooksul ühinevad Pedagoogikaülikooliga osa tehnikaülikooliga et oleks siis neil on loodusteaduste keskus, mis jääks siis ülikoolidevaheliseks ja, ja kus on siis võimalus, kus on suurepärased praktikabaasid nendesse instituutides, et see loodusteaduste keskus teenendaks kõike Tallinna Ülikooli ruume, et ei ole mõtet näiteks pedagoogikaülikoolis arendada suure füüsika õppetooli, kui nad on tehnikaülikoolis olemas ja vastupidi, seal ajada seda ökoloogia õppetoole, kui me saame siin käia, tudengid võivad käia ilusti ühest koolist saada osa aineid ja teisest koolist teise, nii et noh, et see oleks nagu esimene samm suure Tallinna Ülikooli tegemiseks. See aitaks kokku hoida ressursse ja see aitaks paremini kasutada spetsialiste, tõstaks kindlasti taset, aga vaatan, siin on konkreetsed huvid, isikutel on, on loomulikult mängus ja neid ei saa ka eirata, niiet noh, ma siiski loodan, et see on nii palju mõistlikke mehi on, kes sellesse protsessi on hõivatud, et nad ikka päris asja nii-öelda nihu minna ei lase. Kuigi kohati tundub