Head tööpäeva jätku või isegi juba lõpu. Nii või teisiti, varsti olete koduteel ja siis võite rahulikult nautida ümber enda täis lehtinud rohelust. Miks tänane keskkonna hoiaku Nende sõnadega algab ikka asja pärast. Nimelt toimus keskkonnaministeeriumi suures saalis kallis Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjoni ettekannete päev. Teemal, mida teadlased organiseerijatele soovitasid. Linnade haljastud ja nende kaitse. See on tänavuse looduskaitsekuu sisu ja nägu. Alustuseks lubame natuke kõrvu paitavad, seejärel lähme päeva teemasse sügavamalt sisse. Kõigepealt teeb meeldiva meenutuse Põllu Ülikooli teadur Heldur Sander. Kui vaadata nüüd ajaloost natukene ja võrrelda Tallinnat teiste linnadega siis võiks öelda, et Tallinnas olid haljastus, probleemid kogu aeg. Või tähendab võiks öelda, et nad olid kogu aeg samal tasemel, mis olid Lääne-Euroopas. Üllataval kombel ütleme, kogu kultuur ja kogu suhtumise haljastusse ei jäänud maha, kui ta oli näiteks Prantsusmaal, Saksamaal või Inglismaal. Ta oli esirinnas võrreldes näiteks Põhjamaadega võrreldes näiteks Soomega, sest märksa varem näiteks sai Tallinn omale linna metsaülemat märksa varem. Tellin omale linnaaedniku. Tallinnas on alad, mis on pärit juba keskajast ja mis on ka üle-euroopaliselt tähtsusega, näiteks kasvõi see kunagine kopli tammik, millele on ühte või teistpidi pööratud kaitset juba kuskil 13.-st 14.-st sajandist ja mis on läbi aastasadade ikkagi tehtud ühte või teistpidi säilitada või, või mõni teine ala seoses sellega, et mul õnnestus 1996.-le aastal olla kolm kuud praktikal või ennast täiendamas Taani Metsa Instituudis tekkisid seal mitmed kontaktid ja sain jaole ühele sihukesele Ühele, mida koostab Tseetsil rendike Helsingi Euroopa metsainstituudi tellimusel. Euroopa metsa linna metsanduse ajalugu ja siinses raamatus on ära toodud üsna paljude Euroopa riikide ja linnade metsanduse ülevaade ja siia sai sisse lülitatud ka Tallinn Tallinn oma uuringutega jõudnud siis tõesti ka Euroopasse ja neid on ühte või teistpidi hinnatud. Ja mida varem oleme haljastuse rindel korda saatnud, see pole märkamatuks jäänud. See teeb loomulikult head meelt. Võib isegi konkreetsemaks minna. Tallinna botaanikaaia teadusdirektor Heiki Tamm Tallinn oma 114 ruutmeetriga elaniku kohta on üks paremini haljastatud, linnasid Euroopas. No siin on jällegi küsimus metoodikate natukene näiteks siin Tallinn viis läbi ka keskkonnaauditi ja sealt ma lugesin välja, et Tallinnas on siiski kuskil sadakond ruutmeetrit inimese kohta haljastatud ja siis sellele sõltub, mis tasemel me siin Tallinna roopas näiteks oleme Queensi siin esimest 112,5 ruutmeetrit elaniku kohta arvestada siis mees nagu näete, on eespool. Joon Köll. Kes seal veel on? Väga palju ei ole, mõned liinid, Nad on haljaspinna jaotamine linnas, ütleme Tallinnaski näiteks on siin 33 protsenti, et see on ikkagi hea näitaja. Aga pilt hullemaks, kui me hakkame linnaosade kaupa võtma, siis näete hoopis teist kujundit siin Tallinna piires näiteks on isegi kuni 15 kordne erinevus üle suur, noh, suurusjärgus suurem 15 korda erinevad ja ma loen ette näiteks pindala järgi, no mustamäele 43,7 protsenti igasuguste haljastute all nõmmel 36, kaheksa, Pirital 34,1, Kristiines üheksa protsenti, põhja, Tallinnas 12,4 protsenti Lasnamäel 12,7 protsenti. Ja see tähendab siis seda, et osa Tallinna inimesi saab küllaltki rohelises keskkonnas, nemad võiksid oma elukeskkonnaga rahul olla, midagi võivat isegi teistele pakkuda. Aga samaaegselt on osa Tallinna linnaosi, kus mitte mingil juhul seda keskmist 33 täis ei tule. Ja see tähendab, see olukord seal ei ole sugugi hea. Meie uurija kompu sil, uuris hoolega indid Maal elamute krunte ja te teate, et individualism maja juures, inimesel teatavatel põhjustel tekib selline soov mõni puu näiteks sealt lõuna poolt maha võtta, noh, ütleme niimoodi, et päike paistaks sisse ja oleks varju ja nii edasi. Ja Tõnu Ploompuu siin uuris natuke neid asju, ta hakkas märkama seda, et see niisugune sotsiaalne tahe või inimese soov seda puukest kuidagi elimineerida. Rida hakkab lõppema siis, kui krundi suurus on 1500 ruutmeetrit. Näiteks meie ka siis linnavalitsusele oleme soovitanud võimaluse piires, kui see on detailplaneeringute juures soovitada krundi suuruseks mitte alla 1500 ruutmeetri, siis siis sellega inimestel kaob võib-olla selline otsene huvi, tal on juba niivõrd palju seda krundi pinda, et ta on ka nõus jätma Buy kasvama, mitte ei taha seal nagu väike 600 krunt on võimalikult palju neid maha võtta, sellega nende krundistatud alade ökoloogilina väärtus ka tunduvalt tõuseb. Tuleme nüüd maa peale, nagu vahel õigusega öeldakse. Ja siin on väga tõsine tähelepanek, emeriitprofessor Viktor Masingule tuntud teadlasel, paljude õpikute raamatute autoril, oma valdkonna autoriteedid, kes ise küll kannete päevale tulla ei saanud, kuid tema kirjutise luges ette, ei kida. Mulluse looduskaitsekuu ilus juhtlause igaühele oma puu andis lootust, et ometi kord ergutatakse elanikkonda istutama ja hooldama. Kuid sellel tegevusel on ju vaieldamatu kasvatuslik tähtsus ja seda eriti linnades. Aeg väärtustada linna puid, sealhulgas laia võralisi lehtpuid kui kõige tõhusamaid linna keskkonnaparandajaid. Lootusrikkalt selgitasin Postimehes 28 Mai 97. Mis tähtsus on sellel üleskutsel, mida võiks teha iga maavaldaja ja peaks ette võtma kohalik volikogu, et puude istutamine võiks saada perekonnapanuseks linnahaljastusse, kes seda ka ainult soovib. Ma ei tea, kuidas see üleskutse ja tegevussoovitus vastu võeti teistes linnades kui Tartus. Kurb küll, tuleb tunnistada selle algatuse täielikku läbikukkumist. Linnu haljastajaile pole sellel aastal laekunud ühtegi taotluspuu istutamiseks. Ainus kord küsiti elanikelt ajalehe kaudu, kas säilitada rajatav hoone kõrval kasvavaid suuri puid. Ja Postimehes avaldati asjatundlik põhjendus, miks peaks ilus suur tammepuu seal fortuuna laevaehitusplatsil kasvama jääma. Ent kohe pärast seda ja juba järgmisel päeval saetisse puu maha. Tegelikult olid ehitusplaanid ammu nõusoleku saanud ja pöördumine ajalehe kaudu olivaid linlastele puru silma ajamine. Tuleb tõele au anda, Tartu haljastuse vallas on ka tähelepanu väärset korda saadetud. Mis sellest, et minevikus kui see tänagi õpetlik on. Andres pool linna haljastusteenistusest aitab mälu värskendada. Tartu heakorra ja kaunistamise seltsi asutamiskoosolek toimus 1934. aasta detsembris mille 30 asutajaliikme hulgas oli kogu linnavalitsuse juhtkond eesotsas linnapea kindral Aleksander Tõnissoniga. Legendaarne linnapea ja abiks metsandusprofessor Andres Mattiisen kavandas, et puutuvalt avapäeval rivis olema sõdurid ning laguväejuhile omale vidinaid sõõrid olema, see tähendab puid olema palju. Nii juhtuski, et 1935. aastal istutati Tartu linna tänavatele üle 1000 puu. Ja sellest sai alguse siis ütleme Tartu alleede ja puuderidade skeemi või no ütleme arendamine. Haljastuse püsimine ja juurdeloomine oleneb suuresti seaduste tarkusest ja ettenägemise võimest. Ei tohiks ju omanikuseisus nii tugev olla, et rohelus lukku pannakse või muude huvide tõttu hoopis kaotatakse. Veljo Ranniku selgitab. Viimased dokumendid, mis määravad Maade sihtotstarbeid on lülitanud välja mõiste metsamaa, metsamaa on maatulundusmaa koosseisus ühe osana maatulundusmaa koosneb praeguses tõlgenduses põllumajandusmaa looduslik rohumaa või haritama siis metsa Ma siis muu maa ja õuemaa. Ühesõnaga praktiliselt võime öelda, et 90 90 protsenti Eestimaast on selle järgi maatulundusmaa ja kinnisturaamatusse ei jõua Ena mõiste metsamaa kinnisturaamatusse jõua mõiste maatulundusmaa planeete. Uuringusse aga võib jõuda mõiste metsa kasvatamiseks määratud maa. Ajutise milliseid ohte sisaldab praeguse formuleeringutega mängimine? Aga näiteks ma mäletan, kui meil hakati suure raginaga r Robinaga raiuma väikeselt munamäelt metsa siis selle Ma ostnud omanik tema kinnisturaamatusse oli kirjutatud maatulundusmaamärkuseta, et see veel on looduskaitseala. Me oleme praegu sunnitud mõningaid norme taastama, kuid me peame praegu arvestama, et need normid lähevad peale omanikule. Varem läksid nad riigile kogu maa riigi oma. Nüüd tuleb neid rakendada omaniku peal ja see on omanik, õiguse kitsendamine üldistes huvides. Üldistes huvides ma rõhutan. Nii et selles mõttes ma mõistan suurepäraselt kolleeg justiitsministeeriumis, kes peavad kaitsma ja huve omaniku huve riigi ja üldiste huvide ees. Milliseks siis linna haljastute saatus võib kujuneda? Tiina Nigul Tallinna linnaplaneerimise ametist arvab nii. Nüüd erasektori mõjud tuginevad ühel väga tõsisel asjaolul, milleks on maareform. Maareform tagastas linnas väga suured territooriumid käesoleval aastal, halb on see protsess kindlasti jõudnud juba kaugemale kui pool ja selle taga järel on tekkinud olukord, kus ühesõnaga suur osa Pirita linnaosa hoonestamata aladest ja samuti Haabersti linnaosa hoonestamata kaladest on tagastatud endistele omanikele, need olid endised põllumaad, Nad olid omal ajal väljaspool linnapiiri, need on olnud võib-olla alad, mida on siiski Tallinnas käsitletud valdavalt Rekreatiivsete aladena üldkasutatavate haljasaladena. Nüüd, kuna linn seaduse järgi juba tihe, siis loomulikult on nendel maaomanikel huvi ta maad kuidagimoodi aktiivselt kasutada, mida näitab ka näitavad ka väga kõrged hinnad alates seal kuskil taaskroonist elamumaa puhul, lõpetades 500-ga ärimaast ma ei räägi, noh, selle hinnad on muidugi kesklinnas palju kõrgemad, see näitab, et maa järgi nõudlus on ja milleks on just nõudlus, nõudlus on põhiliselt väikeelamuehituse järele. Kuigi need tempod ja ostuvõime täna ei ole kõrge, siiski reserveeritakse selles selleks maade kokkuostmise kõige lihtsalt nagu Tulevikku otstarbeks. Ja see tähendab seda, et noh, Tallinna avalikus kasutuses langevad praktiliselt Pirita linnaosas välja tabatud kloostrimets samuti Haabersti linnaosa, välja arvatud siinse raba, Rapla rajooni. Väga raske on reguleerida tõesti, nagu härra Ranniku ütles, eramaade kasutamist niimoodi, et, et seal oleks kasehaljastus säilitatud igal juhul ei moodustada mitte iialgi avalikult kasutatavat maad. Selline seadusandluse poole on täna täiesti puudu, mis suudaks nagu ütleme, eraomaniku mingit osa oma territooriumist loovutama avalikuks kasutuseks. Pealekauba ei ole sellel ka mingisugust nagu tahet või, või vastutulekut omanike poolt, sest on täiesti eri asjad. Kas, kas kasvavas tulu metsas kuskil maal käib aeg-ajalt mõni seeneline või maruline või hakkavad suured inimvoorid kellegi eraaiast läbi marssima, see tähendab seda, et ikkagi väga suur osa Tallinna linna territooriumist kujuneb suletud aladeks. Loomulikult loovad linn ja ka eraettevõtted, samuti eraisikud uut rohelust juurde. Kuid siin on latt vähempakkumistega väga madalale kistud, ei saanud Andres Levaldama ettekandes toonitamata jätta ja ilmse põhjusega. Praktikas jäetaksegi ära kõik, mis pole otseseks eesmärgiks, mida pole seadustes otseselt nõutud või kuulu teravate päevapoliitiliste teemade hulka. Ka erakondlikku kõlapinda omavalitsuse tasandil on keskkonnakaitsel ning maastikke linna haljastuse planeerimisel parimal juhul vaid kohalike valimiste eel. Ja tulemuseks ongi maastikuplaneerimises. Üldplaneeringulisi siduvatest otsustest hoidutakse ning detailplaneeringute tasandil väidetakse tihti sisulisi asju sellise primitiivse turumajandusliku vähempakkumisega. Sageli jäävad spetsialistid seetõttu üsna rumalasse seisu sest tundes erialaseid nõudeid, nende saavutamiseks plekke vahendeid takistab kutse-eetika vähempakkumisel teatud tasemest allapoole laskumist ja planeeringu koostamise saab endale madalama künnisega tegija, kellel vastavad piirid puuduvad ja kannatab sellega maastikuplaneeringu sisu, seda isegi seaduses sätestatud üldiste planeerimisprotseduurireeglite vormilistele vormilisel järgimisel. Ja see maastikuarhitektuurne lähenemine kas puudub täielikult või on ebaprofessionaalne, mis lõpuks peegeldub paratamatult ka meie maastikus, on see siis linnas või on see linnast väljas? Saabus koos madalate nõuetega, toovad kahjuks paratamatult kaasa võimalikult madala kvaliteediga tulemuse ning kutsub kokku vastavaid tegijaid selliste erialast konkurentsitaset kahjustavate tingimustega puutuvat siinsel tööturul kokku nii väliskoondades koolkondade esindajad kui juhul, kui eurooplane jaoks lahti läheb. Kui ka esimesed peatselt Eestis maastikuarhitekti ettevalmistuse läbivad spetsialistid lõpetaksin sellega ma ütleksin, et haljasalad linnas on ühisinvesteeringud tulevikku ja nende väärtustamisest sõltub oluliselt see, millisena seda tulevikku näha tahetakse. Mis siis on võimalik ja mis mitte mis on tänane reaalsus linna haljastajate ees? Neile küsimustele püüdis vastata Kersti lootus Tallinna kesklinnavalitsusest. Võtsin lahti ühe niisuguse väikse brošüüri Tallinna keskkonnastrateegia aastani 2010. Ja kus on siis? Seal räägivad ka linnahaljastusest ja ma tsiteerin teile, mõningasin mõningasi väikseid niisugused seisukohavõtus võtta sellest. Linnale tervikuna ja ka igale linnaosale ning asumile tagatakse optimaalne haljastus lähtudes ökoloogilisest efektist esteetilised aspektist kui ka atraktiivsusest. Nii tasandub haljastuse ebaühtlane paigutus. Rõhku asetatakse eluasemelähihaljastusele. Haljasalade kujundamine muutub professionaalseks. Eriti tähtsustatakse metsasid kui loodusliku mitmekesisuse tagajaid. Keskkond, vanad seisundi olulisemad indikaatorid. Et kui me nüüd mõtleme nende kahe pildi peal, mis me siin endale silme ette Manasime siis on selge, et siin on teatavad vastuolud. Kõige esimene vastuolu on näiteks kõik hästi väga hästi hooldatud haljasalad ei ole sugugi mitte ökoloogiliselt kõige efektiivsemad haljasalad. Teine aspekt, kõige hooldatum haljasala on vaieldamatult kõige kallim haljasala. Et nad nende niisuguste Adoksidega peame siis olema meie linna haljastus, vaat siis iga päev nagu rinnutsi. Kus on siis see kuldne kesktee? Loomulikult protsessi, just, mis peaks nendele nendele probleemidele teleleidma nagu lahenduse. Ja arvestades, et linn on tiheasustus, millega liitub siis haljasalade süsteem ja haljasaladel on siis erinevad funktsioonid. Siis peame arvestama seekord juba ajaloolisest aspektist olid olid haljasalad tihedalt seotud hoonestusega. Tihti oli see haljasalade võrke, geomeetrilise kujundusega taimed pahatihti pügatud vormilõikusega. Nii et, et seetõttu sai niukene arhitektooniline haljastus, millele täiendustena liitusid niuksed, vabakujusid, haljasmassiivid. Nii et kui me nende probleemidega sind, linnud, selle, mis meil tuleb tegelikult alati püstitada terve rida küsimusi näiteks mida, kui palju, miks? Ja see on siis üks niisugune küsimuste ring, mis siis peaks nagu andma meile põhjuse piisava põhjuseta üle vaadata kogu linna eksisteeriv haljasalade süsteem. Luua loogiline asja selles süsteemis. Siduda see linnaeelarvega. Ja see, mis siis tahakski, ühe linnakujunduse olulise elemendi tasakaalustatud arengu, arvestades nii ökoloogilisi kui ka majanduslikke tahke. Loomulikult oleneb väga palju projekteeriast aiandusarhitektist, missugused näojooned, kavandatav uus haljastus või vana rekonstrueerimine annab. Siin aga, nagu näitavad aktsiaseltsi ilupuud esindaja Aino Aaspõllu tähelepanekud, on pilt suures osas küündimatu. Koolid saavad nii kaua rikastada, neid haljasalasid, kui On projekteerijaid, kes tunnevad materjali. Meil võivad need puukoolis seista väga põnevad taimed väga vajalikud Tallinna jaoks või üks kord terve Eesti jaoks. Aga nad ei leia rakendamist, sest projekteerijaid tunne materjali. Eestis on selline kurb seisma kliendil. Et võib-olla 10 inimest, kes tunneb puid ja põõsaid, hästi veel paarkümmend inimest, kes natukegi tunneb. Aga üle ülejäänud inimesed. Meil ei ole sellist õppeasutust, kes koolitaks selliseid haljastajat, kes tunneks tõesti materjali. Me käisime kunagi Tšehhimaal haljastuse projekteerija tundis 70 700 taksoni 700 toksoni meil ja kui on seitse taksonite õieti projekteeritud, see on tulemus, kuna mul on moepuukooli juhataja, mul käib väga palju ostjaid koos projektidega. Ja need üks Don rumalam kui teine, andke andeks, see on meie tegelikkus praegu. Kuidas seda parandada? Ma ei tea, aga puu ja põõsas ei ole eriti tähtis. Ja teine asi on see praegu, puukoolid on väga raskes seisus. Hakata kasvatama suurt puud ei ole kellelegi võimeline, meil ei laeku raha, me ei saa investeerida Tallinna või Eestis. Aga kui ainus puukool on Tartus on Ihaste rõõmude puukool, kus on meil suuri puid, need saavad varsti otsa ja kus siis me võtame? See ei ole lahendus, et me toome taanist. Sestani kliima, ma olin Esseni messid veebruaril alguses. Esiteks on suvi seal väga pikk, võrreldes meiega, veebruaris õitsesid seal muru oli roheline, õitsesid ja Smiinid päris heas, meil mitte vaja. Siin. Ja näitusel olid ligi neljameetrised pärnad. Ma küsisin, kui vanad nad on, nad ütlesid kuus aastat. Meie kulub selleks 15 aasta. Kui me praegu ei võta midagi ette, aga seda peab riiklikul tasandil võtma. Helsingi linnas on oma puukool linnapuu koos, aga peale selle on era koolidega lepingud. Riik maksab igal aastal teatud ettemaksu sellele koolile. Et on võimalik kasvatada suuri puid. Puukool saab linnalt, on linnaga lepingud. Praeguses Eesti vabariigis ei tee mitte üks liin mitte üks linnaosa lepingut puukooliga, et puukool oskaks või suudaks kasvatada. Ja praegu on puukoolid, lähevad lihtsama vastupanu teed, saab kasvatada ainult selliseid põõsaid, sellist materjali, mis kiiresti annab raha tagasi raharingluses. Meil on ainult põõsaid, aga suuri puid, kodumaised, suured puud peavad olema üldse istutusmaterjal, peaks olema kodumaine, sest me nüüd me oleme jõudnud selle kolme aastaga veenduda, mis saab neist olla Ongi taimedest, mis meil on enamuses kasvuhoonetes kasvatatud, millel on tohutu väetis, foon? Väga ruttu, väga ilusad. Aga nad on ainult korraks. Võib-olla mujal maailmas ongi niimoodi, et istikud ostetakse korraks, siis saab jälle müüa, müüa, müüa, müüa. Aga meil põhjamaal peaksime ikkagi istutama sellised puud, mis meil kestaksid. Nii et puukoolid üksinda ei ole võimelised rikastama meie haljasalasi edaspidi, kui teised instantsid meile kaasa ei aita? Puude kasvatamisega on ilmselt samamoodi nagu laste kasvatamisega. Väikesest suuremaks saamine ei käi ilma hoole ja vaevata. Ühel juhul jääb üldse kasvamata, teisel puhul võib kontija kasvu tulla, kuid kas ainult kvantitatiivset näitajatega ühiskonnas enam hakkama saab? Jääb korrata Andres Lewaldi poolt öeldut. Investeering haljastusse on panus tulevikku. Te kuulsite kokkuvõtet Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjoni ettekannete päevast, mis oli korraldatud linnade haljastute kaitseks. Kokkuvõtte tegi Toivo Makk Kuulmiseni nädala pärast.