Me lubasime raadiomängukeskkond ja mina ajal, et Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna filiaali direktor Tõnis Kaasik tutvustab meile veel uurimuse tulemusi, inimene ja keskkond. Selle sotsioloogilise küsitluse väga huvitavaid arveid. Tendents nihked, mis näitavad, kuidas meie inimesed siis oma ümbrusesse suhtuvad. Ja nüüd me oleme siis selleks valmis, palun. Võib-olla meie esimese saate teeksimegi teemala maailmaküsitlus ja Eesti ja püüaksime võrrelda neid tulemusi. Hetkel ma tahaksin tulla tagasi kollasele maailmaküsitluse juurde, mida ta endast kujutas. See oli uurimus, mis viidi läbi 93. aastal ja kandis nime planeedi tervis. Tööd keerises, konsoleeris gallupi Rahvusvaheline Instituut. Ja see toimus 12. arenenud riigis 12. arengumaas. Siin olid mitmesugused, noh nii nagu selle autorid kinnitavad, mitmesugused eelarvamused tahtsid kontrollida või ümber lükata üks kas või seotud sellega, et arenguma arengumaade inimesed on vähem loodus, aldid neile, keskkonnaprobleem tähendab vähem kui arenenud maadele. Samamoodi olid ka mitmesuguseid muid nagu müüte, need aeti kontrollida. Oli ka arvamus, et keskkond on luksuskaupa, mida soovivad osta ainult rikkad inimesed ja rikkad maad. Kuid see küsitlus mõnevõrra lükkas need eelarved ümber ja näitas, et arengumaades on kohati Keskkonnakaitsekaitseline ool isegi suurem kui maailmarikastes riikides. Valisime selle eest välja kaheksa küsimustes maailmaküsitlusest ja esitasime samad küsimused ka Eesti inimestele 1500-le nii eesti kui vene vene keelt kõnelevatele. Esimene küsimus oli, missugune on kõige tähtsam? Probleem BM teie riigis hetkel mingeid variante polnud, etteantud vastused kujunesid Eestis selliseks et kõige olulisem oli kuritegevus Narvas 14 protsenti sealhulgas 20 protsenti eestlasi ja vaid viis protsenti venelasi. Teisel kohal kallidus 13 protsendiga. Eestlased pidasid seda oluliseks 15-l juhul 15 protsendi ulatuses venelased 10 protsendi ulatuses. Majanduslik madalseis oli kolmandal kohal, eestlase arvas seda tähtsaks olulisemaks vaid kaks protsenti venelastest, 11 protsenti. Rahvussuhted neljandal kohal. Eestlastest pidas seda kõige olulisemaks vaid üks protsent venelastest 12 protsenti ja viiendana tuligi keskkond. Neli protsenti inimesi halvas seda kõige olulisemaks probleemiks Eestis eestlaste hulgas neli venelaste hulgas kolm protsenti. Vaatame nüüd neid vastuseid maailma mastaabis siis Eesti arenenud riikide grupis edestas Suurbritanniat, kus vaid kolm protsenti inimesi arvas, et keskkonnaolema kõige olulisem samal ajal tema naaberriik Iirimaa juhib seda tabelit 39 protsendiga. Nii et suhted on, et üks naaber ei teadvusta ega hinda keskkonda, siis vahepeal peab selle võrra rohkem seda hindama ja muretsema arenevate riikide grupis ja Eesti üsna keskpaika edestades ma nelja protsendiga. Võlad kui Ungarit, kus vaid üks protsent halvas keskkondade, kõige tähtsamaks, aga samuti KT filipiine Brasiiliat udu, vaid maha jäi ta Venemaast, kus keskkonnaprobleemi hindas kõige olulisemaks üheksa protsenti vastanuist. Teine küsimus, mis esitati, puudutas erinevaid väljapakutud probleeme. Neid on, loetelu oli üle 20, nende hulgas oli ka keskkond. Ja nüüd oligi maailmas aga Eestis küsitud, et kes peab kõige tõsisemaks või väga tõsiseks kesk keskkonnaprobleemi. Eestis kujunes saadav 15 protsenti, mis on väiksem kui üheski küsitletud taas. Nii et järgmine on, toome 21 protsendiga kusjuures väga tõsiseks pidast keskkonnaküsimuste 67 protsenti Lõuna-Korea 66 protsenti Poola vastanuist. Teised jäävad vahepeale. Järgmine küsimus oli esitatud. Kuidas te hindate keskkonnaseisundit? Küsitud oli nii oma riiki, oma elukohta kui ka maailma tervikuna. Välja tuli üsna huvitav pilt. Väga selge, seaduspärasuse kõige paremaks pidasid inimesed. See on noh, praktiliselt linale lähenev reegel maaelukohas keskkonda, seisundit, järgmisena arvasid nad, et veidi halvem on riigis ja nad olid kindlad, et kõige halvem on maailmas. Ja Eesti ei erine siin ka mitte sugugi teistest. Ka Eesti sedasama järjekord kõigepealt pigem on kodukohas natuke halvemal riigis tervikuna ja maailmas on kõige halvem See oli natukene Tartus, kui telefonikõne järel selgus, et mereinstituudi ühed ihtüoloogid on hoopis mustamäel Keemia Instituudi abihoones. Siin teisel korrusel on ruumi palju, õhk on värske ja sisustamine on lõppjärgus. Üllatab, et katsed kaasa igasuguste proovidega või segudega siin tohutult palju. Nii et tegemist ei ole mitte sääraste ihtüoloogidega, kes kalu mõõdavad kui pikk, kui vana võtavad seal soomuse proovi ja arvutavad vanust, vaid siin tungitakse ikkagi probleemidele lähemale sügavamale ja levis info, et üks niisugune huvitav la nagu lest oli hiljaaegu väga tugevalt rahvusvahelise pilgu all mitmest riigist, selle kalaliigitundjad, uurijad tulid kokku ja miks meie saade siin kohe haakub? Asi on selles, et lest võib ka inimesi aidata hoopis teise koha pealt, kui toidulaud. Aga nüüd juba asjaosalised ise. Vello Kadakas, mis me võime siis nüüd kuulajatele öelda? Soomes Turu linnas hobuaka diviis, see tähendab rootsikeelses Turu Ülikoolis parasitoloog instituudis toimus rahvusvaheline Läänemere lesta, haiguste ja parasiitide pühendatud nõupidamine. Meie võtsime sellest nõupidamisest osa kolme mehega. Parasitoloog, Aleksei Turovski ja bakterioloog Kaido Kroon ja mina. Miks on lesta haigused niisuguse tähelepanu keskpunktis? Sellepärast, et lestal on palju kroonilise kuluga haigusi mis on hästi jälgitavad, mis väliselt Hästi märgatavad. Haavandid ja lühvatestos viirushaigus, mille puhul kala kehapinnale tekivad väikesed marjaterataolised nõsad. Ja eeldatakse, et haigused avaldavad enamuses on siiski seotud keskkonnaseisundiga, tähendab haiguse põgenemine näitab et keskkonnas on midagi paigaldada. Peab kohe ütlema, et on nüüd ära tõestatud. Soos on ikkagi viirushaigus ja nagu uurimused on näidanud, keskkonnareostusega selle haiguse levikut eriti siduda ei saa. Määravamad on võib-olla nii-öelda muud tegurid keskkonnas vee soolsus, temperatuur, muud tingimused, omand, tõbi, see on niisugune haigus, mille puhul me ei saa kindlalt väita ei seda ega teist. Ja. Kuigi mingisugune mingisugune osa reostusel võib-olla, et haavandeid on kalal rohkem kui muidu Äkki on ära näidatud, et haavandite teke võib olla seotud? Mõningate bakteritega ja bakterioloogia. Kohalt oli just häid tulemusi saavutatud sealsamas torus, patoloogia instituudis, võib-olla nendest küsimustest räägib lähemalt noor kolleeg Kaido Kroon. Hea meelega, sest ega baktereoloogia ihtüoloogide ühises peres noh väga palju ette ei tule, nii et huvitav on noort meest kuule. Võib-olla siis kõigepealt nahahaavandite sündroomi bakteriaalsete uuringutest, nii palju, et seda tööd alustati, võiks öelda 1991. aastal hobu Akadeemi pärast kiiska instituudis doktor Jääran pöörlondi ja doktor Tom Wikland'i juhtimisel. Sel aastal eraldasid nad naha omanditest mikroobi mille ladinakeelne nimetus on aeramoonasse armunitsiida. See on lühike, kepias pakultatiivne ann, aerokraam, negatiivne, liikumatu ja viburitata mikroob. Antud mikroob on väga aktiivne just madalatel temperatuuridel ja kui veetemperatuur tõuseb üle 30 kraadi siis organism tavaliselt hukkub. Erinevate teadlaste uuringud on näidanud Et tõenäoliselt Kudemis koondistes. Kaladel tekitatud vigastused sõltuvalt kude käitumisest võivad nakatuda lümfotsüütide osi viirusega või siis nende baasil võivad areneda nahahaavandid. Ja. Seal on näidatud, et lestal lõunapoolsetes piirkondades kudemine toimub talvekuudel Põhjameres näiteks novembrist aprillini. Siis meie rannavetes toimub kudumine mais-juunis. Ja siit me teeme sellise järelduse, et sõltuvalt sellest, millistes tingimustes toimub kalade kudemine, kus nad saavad Keha pinnale vigastusi toimub infitseerumine kas siis lõbutses doosi viirusega või, või arenevad haavandid, kas siis bakterite infitseerumise tulemusena või muudel põhjustel. On teada, et isased on aktiivsemad kudeperioodil, kas nendel on siis neid hädasid ka rohkem võrreldes teise sugupoolega? On tõesti kummaline ja neil paistab, et on, nad on aktiivsemad ja, ja huvitav on see, et Soome uurijad on näidanud, et kui Lestadele üldiselt enamasti haavandid, alumisel tähendab pimedal ilma silmadeta poolel siis emastel lestadel on need sagedamini ülemisel poolel, nii et siin jah, nad vigastavad 11 ja võib olla ja põhja põhja vastu. Nii et see on niisugune huvitav sõit. Kui nüüd tavaline inimene ostab lesta või kalur püüab selle ja mõnigi haigus on silmaga nähtav, kas seal on nagu nahk veritseb või on haavandiga tegemist mis siis peab tegema, kas käsi kokku lööma või, või asjast üle olema? Peab ikkagi vaatama, kui see haavand on küllalt, suurlest on hästi kõhn. Siis. Mina Ma küll ise sellist lesta ei söö ja ei soovita ka teistel, aga kui seal lest on ilus rasvane priske lest ja väikene kehavigastus siis ma sellise lesta söömisest ei ole loobunud ja sageli on ju võimatu kindlaks teha, kas see on hiljuti tekkinud vigastus seal püünises või on tema seal kauem olnud. Siis ma olen söönud, aga nii-öelda kindlat reeglit teistele anda, see on väga riskantne asi. Aga selleks on omaned. Veterinaar-sanitaarnõuded, millist kala võib toiduks kasutada, milleks mitte. Ikkagi kui kala on haige väljanägemisega, siis teda inimtoiduks ei kasutada, vaid ta uudiliseeritakse või kasutatakse loomasöödaks. Baktereoloogi eriala on jah, niisugune peen ja põnev ja, ja Kaido Kroon on saanud siin õpetust ida pool, aga nüüd tuleb välja, et see tarkus sobib ka väga hästi lääne pool ja teine on ees vist üks pikem reis või õppimine või kuidas te seda ise nimetate, mis teid nüüd on tabanud? Ilmselt tegemist on siiski puhtteaduslikku koostööga, see on siis meie mereinstituudi ja Soome Ovokkadeemia parasitoloog Iska instituudi vahel. Ja põhjused võib-olla siis seisnevad selles, et kuna naha omanditest eraldatud bakter Ramona Salmunitsiida tüved tüvede epidele oma loogiline potentsiaal on väga erinev siis laboratoorsed uuringud on koondunud just selle mikroobi geneetilise tasandile Tenno tasandile. Ja üheks põhjuseks siin loetakse, et mikroob põhjustab haigust just. Kas te olete seal siis nagu õpipoiss või kui spetsialist selle koostöö juures? Esialgu küll kui spetsialist, aga eks kogemusi tuleb ikka omandada. Ükskõik mida me oma loodushoiu heaks ja keskkonna kaitseks, see vajab seepeale heade mõtete tarkusega vahendeid. Ja üks päris suur kauss on olnud meie keskkonnafond mille nõukogu esimees, keskkonnaministeeriumi asekantsler Eva Kraav on seda vara hoidnud juba aastaid. Ja nüüd enne aasta lõppu võiksime küsida. Kes on abi saanud ja millised projektid on tõesti keskkonnafondist tuge leidnud. Eesti keskkonnafondil on vabariigi keskkonnakaitse finantseerimisel küllaltki märkimisväärne osa. Kui me arvestame välisabi juurde, siis tuleb kuskil 12 13 protsenti. Aga kui me arvestame ainult oma vabariigi vahendeid, siis võime öelda, et möödunud ja ka sellel aastal on keskkonnakaitsest finantseerimist umbes pool katnud fond. Ja arvestades seda, et vahendeid on meil väga vähe ja eriti vähe jagub neid keskkonnakaitsele, siis on väga oluline, et neid kasutataks võimalikult efektiivselt. Selle peab muidugi tagama reeglite paikapanek. Meie oleme püüdnud seda suuresti tagada programmide tegemisega, selleks et meie raha ja võtaks lihtsalt taskust ja jagaks sinna, kus rohkem ja paremini küsitakse vaid seal, kus saavutatakse kõige suurem efekt. Nii otseselt keskkonnakaitseline kui ka ja teiste keskkonnakaitset tagavate võte võtmiste tegemiseks, näiteks siin on propaganda. Me oleme toetanud osooni saate tegemist. Ma saate tegemist raadios. Siis oleme andnud välja rea trükiseid või vähemalt toetanud nende väljaandmist ja samuti oleme aidanud organiseerida koolituskasvatustööd. Kogu keskkonnakaitsesüsteemi koolitus ongi fondi rahadega toimunud ja selleks siis, et seda raha läbimõeldult ja arukalt kasutada, selleks me teeme programmid ja programmid on olemas siis keskkonnaministeeriumi juht spetsialistide poolt koostatuna on vabariiklikud programmid, need on keskkonnakaitse, mis hõlmavad jäätmemajanduse, veekaitse- ja välisõhu kaitsejärelvalve programm ja looduskaitseprogramm. Samalaadsed programmid tehakse ka regionaalselt maakonna keskkonnateenistuste poolt sest tegelikult, kui meil fondi laekub aastas umbes 20 miljonit, siis pool sellest rahast jääb kohtadele, jääb maakondadesse kussis maakonna osafond, osa fondi nõukogu otsustab ja ka nimelt selle kohaliku programmi raames, kuidas seda antud aastal kasutada. Nii et avalikkust informeeritakse ja, ja siis konkreetsed pakkumised fondi nõukogus koos spetsialistidega sõelutakse, tehakse valik ja siis otsustatakse, see ei ole nii, et Eva Kraav on fondi nagu hoidja ja tema otsustab ikka. Lai ring, otsustab. Eva Kraavi sa üldse mitte midagi otsustada, küsimus on niimoodi lahendatud. Praegu programmijuhid koos maakondade, keskkonnateenistuse, keskkonnaministri ja iga inimesega, kes on huvitatud, võib endast teada anda, kui ta tahab näha neid programme tegemise käigus. Programmis peab loomulikult olema seatud sihid, mida tahetakse rõhutada, mida tahetakse ja ühel teisel või kolmandal aastal saavutada ja vastavalt sellele siis kuulutatakse välja need konkursi kur pakkumised tegelikkuses kogu meie töö peakski nende programmide järgi hakkama kulgema. Ja ei ole üldsusele üldiselt tutvustatud tõesti seda, mida me konkreetselt tahame saavutada ja kuidas me seda siis saavutame, anda aru ka rahvale ka maakonna keskkonnateenistused, maakondade osa, fondid, kes alluvad otseselt maavanemale. Regionaalsed programmid, maavanem kinnitab, nii et kohapeal peaks rahvas olema üldiselt huvitatud sellest, mis seal selle rahaga tehakse ja vaadata siis ise, kas ikkagi tehakse nii, nagu nendele meeldib ja nagu peaks tegema. Aga ma tahaks siiski veel ja asja ära märkida seda taotluste raha taotlemise korda. No üldiselt on niimoodi, et nende vabariiklike programmide tegemisel lähtutakse ikkagi väga palju ka sellest, kui palju peale ollakse valmis, eriti investeeringute puhul keskkonnakaitse objektidesse ja kuivõrd antud kohas on nüüd seda ja milline efekt sellega saavutatakse. Ja seal tulevad küll kohapealset taotlused, aga need peavad käima läbi maakonna keskkonnateenistuse. Meil on selline reegel olemas. Me ei ole tükk aega rääkinud jahimeestest ja kui saime kokku metsaameti selle ala peaspetsialisti Kaarel rohuga, siis kahjuks peame rääkima mitte heast, vaid halvemast poolest. Ja tõsi ta on, tähendab, viimasel ajal on meie andmetelgi hoogustunud küttimine Eestimaa metsades ja seda tehakse juba mitte enam nii, et üks loom korraga, vaid täiesti julmalt terved sektsioonid lähevad nimetatakse teadlikuks väljaminekuks võõrastele jahimaadele, lootuses põder sealt kätte saada, sest üks on nüüd selge, põdrale arvukus on Eestis tugevalt langenud, seda oleme kogu aeg taotlenud, et põdermetsale asjaööks. Ja nüüd on meestele probleemid, et oma maadelt põtra kätte ei saa, minnakse siis võõrastele jahimaadele. Ja alles sellel laupäeval, 12. novembril oli analoogne nüüd juhtum, kus jahimehed terve jahisektsioon 20 meest läksid riigi jahipiirkonda jahile omamata selleks jahilube. Pidasid siis vinni jahisektsiooni mehed sektsiooni esimehe Allan asteli juhatusel jahti. Ja lasid tegid esimese aju oma maadelt, põtra ei tulnud, siis sõideti riigi jahipiirkonna maadele, tehti sealt aju lasti kaks põtra, avati kolmandat, sellest jäi veel väheks. Ja muidugi ja järgmine päev mindi tagasi otsitise, kolmas põder ka üles, lasti seega lõpuks maha. Lihaveised tassiti siis vorstitsehhi konservitsehhi. Õnneks oli nüüd ka Lääne-Virumaal lumi maas ja metsavalvetöötajad, kus keskkonna- ja looduskaitsetöötajatega said asja jaole ja praegu uurimine käib. Need tulemustest on küll vara rääkida, aga paistab, et see asi on nüüd juba traditsioon ning saanud, sest analoogne juhtum oli paides Järvamaal Väätsa riigijahipiirkonna maadelt mehed omasid kaks luba, lasid maha viis põtra, tähendab kolm põtra, terve sektsioon jällegi ilma lubadeta. Ja kuna me tookord proovisime kasutada kohtuteenuseid, siis tulemus oli see, et selle sihukese julma salaküttimise eest karistati jahijuhatajat ainult 300 kroonise rahatrahviga. Ei konfiskeeritud, ei püssi, ei võetud ära ei jahiõigust ja üks jahimeestest sai ka pisikese rahatrahvi. Lihtsalt ähvardas kogemata püssiga politseid, kui asja mindi uurima ja praegu paistabki, et ilmselt on mentaliteet selline, et uluk on peremeheta vara ei kuulu kellegile asjaõigusseaduse järgi ja seda kõik on nüüd kibekähku omastamas ja meie kohtusüsteem ilmselt ei pea vaagi seda rikkumist nii tõsiseks rikkumiseks, et selle eest kõvasti karistada. Ja midagi on tõesti lõdvaks läinud, kui seadusesilma jälgijad siin leebeks muutuvad, eks seda salakütid märkavad. Teiseks, kui vanasti öeldi, et ma ei näinud videvikus, et see ei olnud ruum ja tulistasin, sai nagu inspektoritele küllalt kaua udu ajada. Aga nüüd, kus kohalikud elanikud teavad täpselt, et ühel pool teed on riigimetsamaa, teise omaniku maad, et sinna ei tohi jahile minna, paberid ei ole korras, siis on see jutt tõesti teadlik väärtegevus, mille suhtes ei saa Haavistika leebeks jääda ja räägime jälle meestega aastast aastasse. Need olukorrad korduvad. Nii et tuleb hakata vist kruvisid keerama või kraani tihedamaks. Ilm ilmselt. Ma kardangi, et praegu analoogselt nüüd selle Rakvere sündmusega siin tõenäoliselt need jahisektsiooni mehed peaksid kaotama oma jahimaad ehk õiguse nüüd jahti pidada renditud jahimaadel ja need ja nende poolt renditud jahi. Ma tuleks välja anda siis sellisele jahiühendusele, kes oskaks ka seadusest lugupidada.