Mis on saanud valitud elukutserajal astuda pikemat aega ja tahtnud tegutseda ning avastada siis jäävad loomulikult märgid maha. Mida tänane keskustelu alune eelkõige geoloog, kuid samas paljude eripalgeliste tegevusliinidega Rein Einasto ise nendeks verstapostiks loeb millest tema puhul ei tohiks mööda minna. Mille paneks esimesele kohale. No ei ole üldse kahtlust. Esikohal on paekivi uuringud läbi elu. Juba ülikoolist sai see alguse Se pisik ja teisel kursusel sai esimesed iseseisvad väli tehtud Ada vehe lademe avamus, jalgrattaga läbisõidetud ja õige mitu kasti kive siis ülikoolisaadet. Seal ma juba väga tõsiselt kiindusin dolomiitidesse ja juba diplomitöö kujunes Saaremaa dolomiit ide tekkeloost ja seda ka hilisem kandidaadiväitekirja. Nii et teadusuuringud Eestis. On ju selle meie elava loodusmuuseumi väärtustamine maailma jaoks sest vähe on üldse maailmas piirkondi, kus vana aekuna vanema osa kihid oleks nii mitmekülgselt praegu veel esindatud ja ütleme mäetekkeprotsessidest puudutamata nii-öelda oma looduslikus seisundis ja väga kivististerikkad. Seda on juba poolteist sajandit suured uurijad teadvustanud ja seletad. Meie tulime nii-öelda häga hästi uuritud alale. Kui me ülikoolist tulime, on siin juba poolteist sajandit uuringuid ees olnud. Nii et see on olulisim eeldus. Ja nüüd tulid siis teine suur eeldus, et me saime väga suure arvu puursüdamike omanikeks ja me oskame seda piisavalt väärtustada. Suures osas on nad praeguseni säilinud. Ja uuringuid jätkub kindlasti veel väga paljudeks aastakümneteks sest palju rohkem jõuti puurida, kui. Neid uurida läheb lausa riim. See on meie Eesti üks olulisimaid eeliseid et me võime kihte jälgida ruumis puuraugust, puurauku kogu tema looduslikus tervikluses. Ja kui meil kujunes siin küllaltki mitmetahuline uurijate kollektiiv mida naaberalade naaberriikide juhtteadlased on täiesti Eestiga koolkonnaks nimetanud. Koolkonna juhiks kujunes meil akadeemik Tim Kaljo kes oskas tõesti väga erinevad isiksusi ühendada ühtses kollektiivis ja aastaid seda ühisuuringuid vedada. See on basseini rekonstrueerimine kogu tema tolleaegsest terviklikkusest nii settimise pool kui ka elustik. Ja selles osas me jõudsime kahtlemata basseini mudelite koostamisega üks 15 aastat Lääne kolleegidest ette tänu nendele looduslikele ja juba loodud detailse uuringute eelistele. Sind kuulates millise innustusega sa räägid, kuidagi silmad elavad ja näib, et pilt on kohe lausa silmade ees. Ja mulje, et geoloogid tunnevad seda jalge alustada kunagist loodust, vaat et paremini kui paljud seda pealmist osa, kus me iga päev kõnnime, on võimalik, tähendab. Ta see on tänu sellele, et on ikkagi süsteemne uurimine ja mitmetahuline metoodika ikkagi nii-öelda maailmatase on jõutud siia juurutada. Nüüd on üks väga ja väga tõsine probleem. Ma ei häbene seda nimetada, et see on meie teaduspoliitiline puudujääk ja raskeetiline. Väärsamm et ebapiisavalt on saadud neid maailmatasemel koolkondi finantseerida, et see teadusjärjepidevalt võiks jätkuda näiteks meie pallide naiskolleegide, kes on minust nooremad sundpensioneerumine sel ajal, kui tõesti oli vaja kokku tõmmata kuskilt midagi, aga see oleks võinud teha konkursi korras ja siis oleks mõnedki vanemad kolleegid oma tõelise nii-öelda süvenenud senise töömaailma tasemelisusega konkureerinud. Mõne natuke leia mehe välja. See konkursside tegemise põhimõte, mis läänes on sajandeid olnud, oleks võinud ka siin olla meil aluseks. Teiseks väga oluliseks praegu meie südamevaluks on meil rahvusmuuseumi geoloogiamuuseumi puudumine Eestis. Järjest enam käib lääne kolleege, kes vajavad kogu maailm vajab seda kogemust vahetult, et meie ei ole geoloogia kui empiiriline teadus veel selline nagu füüsika, kus me kõik saime arvutisse anda ja siis sidestada kogu maailma. Ja seal ei ole mõeldav, et üks koolkond võiks teiste edestada siin aastakümne võsa, see on ainult kuude rebimine. Aga meil on see täiesti mõeldav, kui on väga soodsad eeldused. Vaat neid Eesti erilisi soodsaid eeldusi. Me oleme kohustatud edasi arendama ja loodusmuuseumilaadselt geoloogia, nii-öelda rahvuslik geoloogiamuuseum mille üks osa siis paemuuseum kogu oma mitmekesisuses. See peab saama loodud nõnda võlatäiteks, kui 20 aastat järjest ehitati füüsika instituut Eestisse ja loogia seisis auväärsel teisel kohal. Iga kord, kui me pidime esimeseks saama, siis tuli jälle üks uus füüsika instituut vahel. See oli tolleaegse teaduspoliitika suuriga. Paemuuseumi loomine nii-öelda seinte vahel selle juures sees ja ees seisid siis üks rida sinu noh, ütleme ponnistustest oli paekivist rahvuskivi vormimine, sest start sai kuidagi natuke nagu vara, kõik ei olnud veel justkui võimalik, aga ometi kõik, kellega eestvedajad liitusid, tulid appi ja ja ametlikult sai rahvuskivi meil sünnitatud. Selle ümber olid ka konverentsid ja Nad, salmid tehti ja, ja, ja uhkust oli palju. Siis hiljem on nüüd pae pargi loomise idee, seal on omad mehed, aga Rein Einasto on alati juures jamann ja innustunult, selgitab ajakirjanikele ja publikule, milleks see on ja ja millised väärtused need on, mis paistab lausa servast välja igale ühele vastu. Ja vahel sa jäid ka kurvaks, kui see paekivi üldse rakendust ei leidnud ja siis olid jälle väga õnnelik, kui tekkisid noored ärimehed, kes hakkasid siis tegema suveniire, aga see on ka jälle eksponeerimine ja need ilusad mahedatestoonides vaasid ja kausid ja küünlajalad. Need on looduse poolt küll nappide värvidega loodud, aga millise maitsekkusega ja kui sa võtad kätte, siis ta nagu pehme ei olegi nagu kivi. Ja kui sa tead, Ta on sinu väikeselt maalt sealt peidust ainult võib-olla klindis, ta paistab välja kuskil siis tekib väga soe tunne ja ma julgen öelda, et nendele tuttavatele, kellele ma olen seda tausta selgitanud, on kõik Eestist lahkunud väliskülalised Meie paekildudega, mis on juba millekski Voreitud vormistatud. Kui palju sa enda energiast sellel oled andnud, millest mina nüüd kokkuvõtlikult pildile. No kahtlemata, kui nii võtta, siis teadusloomele on see kahtlemata mõelnud negatiivselt, sest seda on üsna palju olnud. Sest et mina olen sügavalt veendunud, et iga teadlane peab olema oma rahvuskultuurikandja laiemas mõttes tähendab seostama oma teadmisi kogu rahvuse püüdlustega. Ja selles osas jääb praegu mõne noorema kolleegi juures ikkagi natuke vajaka püüdlusest laiuti, midagi öelda oma maa elanikele ka hädavajaliku teadvustada. Üritatakse minna ja see on vajalik kohe sukelduda maailma teaduse tippudeni. Mida Hutel sellest teadusekihist läbi süüa, seda muidugi parem. Aga ei tohi unustada seda tausta. Ja kui me nüüd mõtleme, siis on see rahvuskivi sünd, paekivi taasväärtustamine, samasugune kollektiivne looming. Me võib-olla paljud ei oska isegi seostada, kui oluline oli meile loodusteadlastele kunstiteadlaste pingutus ja teadvustamine, et Ehitus kivin arhitektuuri ja skulptuuri teoste näol on paekivi midagi täiesti nii-öelda ainulaadset kogu Põhja-Euroopas võis isegi laias Kesk-Euroopa nii välja. Ja miks ta terves reas kihtides on saanud marmori nime. See on ilmselt sellepärast, et need vanad meistrid tulid Euroopast, kus haid kiviks oli, ainult Marma paekivi oli loogia, nii pehme, seda ei kasutatudki tähendab ilma ümbe kestaliseeruma protsessi läbimata, aga meie paekiviga nii vanad ja nad on nii kaua seisnud nii hästi ümber kestaliseerunud või ütleme kivistunud, et nad on mahemaks tugevusega terve rea meie kihtide erinevaid. Ja sellepärast meistrid nimetasidki Vasalemma kivi näiteks Vasalemma Marmas olen ma jälle oma hea tahutavuse paksu kihilise mõttes jälle Saara marmor, kuigi tema pehmus muidugi marmor ei vasta. Nüüd kollektiivse tahaks väga rõhutada, et ainult tänu sellele, et niisugune unikaalne eesti isiksus nagu Jaan Eilart kes looduskaitse raames on teinud imetlusväärset kultuuritööd ja teadvustanud, jäädvustanud nii palju kultuuri seoses loodusega. Vaat see on üks, üks asi, mis mulle tundub, hakkab nagu iba põlvkonna uue põlvkonna tulekul ununema, aga seda ei tohiks kunagi unustada, sest see on täiesti asendamatu töö olnud. Ja kui Jaan Eilart ajus loomulikult rahvuskivi idee momentaalselt tema oma sidemete oma populaarsusega võib-olla tegi kõige rohkem selleks läbi looduskaitse seltsi. Ja edasi juba kõigi teiste sidemetega, teiselt poolt geoloogia selts äsja loodud Anto Raukase juhtimisel võttis selle samuti oma tegevuse aluseks siis tuli edasi juba kodu-uurijad, tulid muinsuskaitsjad ja kollektiivse loomingu-na. Kujundasime siis selle rahvuskivi selliseks, aga ilma sellise vaikiva toetuseta otsustav seal, kus kohal see asi oli, organism nutame organiseerimise tasemel. Kui ei oleks olnud võib-olla jälle õigel kohal meie aastakümneid looduskaitset juhtinud Heino Luik tookord ülemnõukogus presidendi üle, nagu selle loodusosakonna vist. Ma ei oskagi öelda, mis ameta seal oli nõunik, nõunik ja tema just õigel ajal valis momendi, kuni oli see võimalus ja muidugi kogu aeg looduskaitsejuhtimise juures olnud. Arnold Rüütel kirjutas siis neljandal mail 92. aastal selle rahvuskivi otsusele alla. See muu tolle aja väga suures poliitilises sagimises esialgu nagu vaikiti isegi ära ei julgetud seda veel välja tuua. Aga nähk oli maas ja nüüd on siis meil neljas mai iga-aastane paepäev. Ja ma vist ei eksi, kui ma ütlen, et loodus, ühiskond, kodu on sinule niisugune liin, mida ei saagi lahutada, mis peabki nagu nägemuses olema tervik. Ja siit sinu rõõmud ja vahel ka mured algavad ja lõpevad, sest kes võtab ühest servast, kes keskelt, aga panna kõik kokku sinna, kus me elame, kus on meie pesa selles suures looduses ja selles muutuvas ühiskonnas? Ega see nii lihtne ei ole ja Ma ei tea, aga ma arvan, et miks sa läksid õpetajaks ka nüüd muu töö kõrvalt Paldiski põhikoolis ei olnud ainult see põhjus, et seal on nüüd tõeliselt paljandunud paljandid, kõik saavad ligi minna, kõik saavad vaadata vaid, et sa tahtsid kuidagi seda tervikut, mida meie vajame. Millest me ei tohib päriselt väljuda, kuidagi juba lastele selgitada, et kasvaks inimene kellel ei pea hiljem näpuga näitama, et ära nii tee või tee nii, või ole seesugune või teistsugune. Tabasin ma enam-vähem pihta. Ja see on täiesti õige, et sinna otsus sinna Paldiskisse õpetajaks minna sündis üheaegselt möödunud aasta kaheksandal juulil, kui me missioonitundelist ja õpetajate loodusõpetajatega külastasime Pakri panka, mis oli nii imeliselt ilusas lilles õites ja siis sündis ka mõte, et meie oleme nagu kutsutud enamaks täitma ühte missiooni, et võimalikult kiiresti seal Pakri poolsaar, saared ja Paldiski linn tagasi tuua Eestimaale niisugusena, nagu ta oli, tähendab, niukene, looduslähedane, kodukultuurse vana talukultuur taastada. Ühesõnaga seda missiooni üritada teha ka linnas, et linn saaks ka looduslähedasemaks. Et see vaimsus kannaks ka linnainimese nii-öelda moraali. Et, et see pühadus, mida me kanname tänu sellele, et me oleme kõik loodusest tulnud. Me ei tohi kunagi loodusest võõrandada, kuigi suurlinnad kahjuks seda suurel määral tänapäeva tsivilisatsioonis on. Ja vot sellest me ei püüa siin väikerahva juures oleme vee suutelised nii-öelda hoiduma mitte minna kaasa nende ülimoodsate vooludega massikultuurinähtustega vaid säilitada seda ajastust, mis meis on läbi põlvkondade on neid kandnud ja just nimelt maha lähedane kodu. Kodu on meile üks kõige püham mõiste. Ja seda on osanud näiteks meie nüüd traagiliselt äsja lahkunud Aino Valgma jalasel oma kodukülas imetlusväärselt uuesti taasväärtustada. Nii ta sai täiesti õigusega selle esimese preemia et taastada Eesti kodu üldse kodu. Aga kodu algas meie mõistes juba sellest ajast, kui inimene läks paiksel eluviisile ja paikne eluviis Eestis algas nii ammu selle tõttu, et siin olid paeplatood. Vaat selle seose väärtustas neile ühel teadlaste maja kokkusaamisel. Praegune president Lennart Meri, kes imetlusväärse emotsionaalsusega värvikusega tõi esile, et mille poolest see paeplaat too esines ja miks oli see nii-öelda kogu lõunapoolsete rahvaste viljaait häda ajas ta oli nagu välisvaluutasiil kasvatati viljamaailma kõige põhjapoolsemas piirkonnas. Aga viljakasvatus, loomakasvatus saab olla ainult paikse eluviisi nii-öelda tulemus kodukujunes meil pae peal ja vot see on üks kõige olulisem motiiv nüüd tõeliselt rahvuskivi nii-öelda tunnetus taustaks. Väga ilus ja selge on selle kodukujundusliku ühenduse nimi. Paelill sai alguse siis sellest kevadest, kui vahepeal olid väikesed värvikad õied, aga sisu muidugi suurem kui väike. Nüüd ma mõistan ka, miks sa oled seotud perefondiga sest siin on ka need niidid, kus nad on katkenud, kust tuleb neid uuesti, kui sõlmida, et ikka see, mida me juba eespool oleme nüüd mõttes ja jutus arendanud leiaks mõistmist ja väljenduse ja omaks. Mise perekonnas kujunevad põhi, igavikulised väärtused, mis kantakse ühelt põlvkonnalt teisele ja lasterikkad, perekonnad on meie suurim rikkus seda kahjuks meie valitsus ei ole teadvustanud, sest lastepoliitika on meil alles täiesti kujundamata. Kui me teame, et meie iive on nii negatiivne siis praegu ikka veel küllalt suurte ahnitsemiste juures, kus raha voolab, ei tea, kuhu pere ei leita piisavalt toetust ja siis on nihukesed missioonitundelisemat inimesed ühinenud Üheks ühenduseks, mille nimeks on praegu Eesti perefond kes taotlevad perekondade esialgu vähemalt liitmist omavaheliste kontaktidega, et ühisrindes väärtustada uuesti nii pere kui kodu. Kodu selles traditsioonilises maalähedases looduslähedases, mõistes kus inimene kasvaks ühe ühte loodusega ja teiselt poolt kogu maailma kõrgkultuur oleks Samosti kodus. Nüüd on tänu sellele arvutimaa maailmale see kõik lähitulevikus ka võimalik. Nii et see perefondis töö kujunes täitsa Üheks külg, millest ei saanud ära öelda, kui, kui oli kutse. Et, et kas sa tuled, toeta ei tule. Muidugi ei saa sellest. Sest ära öelda ja. Sind kuulates ja teades ja tundes võiks öelda, et sa oled niisuguseks sündinud, nagu sa praegu oled. Missioonitundega meheks ja võib-olla igapäevane töö instituudis vahelgi. Läheb õhtutundidel helistundidele, sest päeval tuleb muuga tegeleda, kuhu sind kutsutakse, kus sa oled vajalik, kus oled eeskuju. Aga kust sa üldse oled saanud eeskuju, kui sa seda juba nüüd mäletama hakkad, jätame geneetika võib-olla hetkel kõrvale, aga eks ta sealtkaudu on ka tulnud. Millele SINU nisugune olemine, mõtlemine, püüdlused, millele need toetuvad, kui sa nii tagasi vaatad? Siin ma tahaks rõhutada, eriti ikka sedasama kodu. Meie aardla tänava paljulapselise kodu tähendust, nii isa kui ema isa eluaegse koolimehena alati ka elurõõmsa väga lihtsa nii-öelda vähenõudliku elufilosoofiaga ikka, kui jälle uus laps sündis, siis öeldi, et noh, küll me saame läbi, kuigi eks ole, materiaalne vaesus oli siis ikkagi täiesti nii-öelda isegi võidesandi leiva peale mõeldakse, lihakraamist rääkimata. Aga kõik oskas ta selle optimistliku ellusuhtumisega ühendada ja teiseks alaliselt igapäevaselt nii-öelda nendes raskustes elurõõmus ema kellel oli antud suur luuleanne, kes ei suutnud seda kuigi palju selle tõttu realiseerida. Mõnikümmend luuletust on siiski ajalehtedes ilmunud, aga, aga see nii-öelda vaimsuse suund, see niisugune luulelised on ilmselt kõik meil, meie lastel emast. Nii et see kodu andis meile ikka kogu selle aluse muusika, armastus, isa, ema, mõlemad mängisid klaverit. Neil kujunes kohe, kui see plaat hakkas üldse illua, suur fonoteeki ja klassikaline muusika sai üheks põhiliseks nii-öelda niukseks kultuuri kartuseks. Beethoven oli minule kõige esimene avastus, kui nii võiks nimetada, ja sealt on see Hoilisus ja see looduslähedus kuues sümfoonia ja, ja ütleme, neljas klaverikontsert näiteks on, on, on parimad maailmanäitajad. Teiseks oli siis muidugi Tšaikovski. Ühelt poolt imetlusväärne poeesia nagu siin luikede järves, teiselt poolt siis kõige ahastamapanevam Taarka nagu viies kuues sümfoonia on. Vot nendele kaasaelamine oli muidugi üks oluline asi, mis süvendas ja, ja siin ma tahaks nimetada ikka need sümfooniakontserdid ülikooli aulas, mida Matsav juhatas, olid kahtlemata üheks oluliseks, vaat niukse laia kultuuritunnetuse kujunemise eelduseks. Oluliseks kahtlemata elus, teiseks nii-öelda kodu kõrval on servad. Kuidas nad kujunevad. Minul kujunesid kõik sõbrad läbi matkade ka isegi praegu eluaegne sõber Ülo Vooglaid. Kohtusime suusatades. Ja, ja siis tuli välja, et meil on ühiskondlikult nihukesed taotlused või mõtted väga ühtemoodi ja see, kui ülikoolis kujunesse sotsiaalsotsioloogia laboratoorium, see oli minule üheks oluliseks õnne allikaks. See Läks kõige õigemat suunda, et maailmas seda sotsiaalset külgest tollel raskel ajal teadvustada ja ta kujuneski Üleliidulises keskuseks. Ja sealt juba muidugi mõtlesin õigluse tunde. Haava kergesti haavatavus ja, ja vajadus õiglusest seista elus säält kujunesid juba muidugi need mõttekaaslased iseenesest haakusid, kes olid nii-öelda tissidentliku tunnetusega, mida me nimetame tissidentideks, sealt alates on, seal on väga erineva elukutsega inimesi alates hiljuti Augist ja helisusist Tunne Kelam ja Vardo Rumessen ja nii edasi. Need, kõik on, on nii-öelda aastakümneid olnud nagu koos käivad sepad, kes arutlesid siis mida ikka saab siin Eestis teha niimoodi, et et asjad päris käest ära ei läheks. Kui Eestist väljastpoolt vaadata heliloojatest sa rääkisid aga võib-olla natuke lähemalt oma suurimaid eesalale siis ja kes on nagu sinu jaoks olnud väga väärt isiksus. Noh, suurim eeskuju on kahtlemata Fridtjof Nansen teiseks Albers vaid need võib-olla, kes oma isiksuse mitme külgusega just maailmale kultuuri tõid, mitte ainult oma erialal, vaid ist selle inimlikkuse ka nii-öelda nagu alaan ütleb, et need olid, kes suued, hoid oma südame poolest. Nende looming muidugi põhjalikult läbi uuritud ja ma jälle, et tahaks väga tänada Mati Sirkeli praegu ta Kirjanike Liidu esimees, kes tõlkis Šoitzeri põhiteose, kultuur ja eetika eesti keelde ja sellega tegi ta nii-öelda meile kättesaadavaks, seda kultuuri, filosoofiat vajaks mina, ütleks õpikuna, iga riigikogu liige. Iga valitsuse liige peaks vaat neid kultuuriteoseid nagu, nagu Nanseni Seiklusvaim. See kõne, mis ta pidas šoti Ülikooli au lektorina 26. aastal. Möödunud aasta möödus 70 aastat sellest, vaata need on niuksed, vaimsuse, mitmekülgsuse näitamised. Võib-olla avavad inimolemuse olulisi tahke prožektorid, mille valgus ei kustu täpselt ja, ja vot neid oleks vaja teadvustada ikka jälle ikka jälle nagu Oskar kuningas äsja lahkunud kuningas ikka suvatses rõhutada. Iga põlvkond peab kultuuri endale uuesti looma uuesti läbi sööma kogu senisest kultuurikihis ja siis kujundama uued tasandid. Vaat sellest kultuuri läbi. Seedimisest jääb mõnikord puud. Ollakse iseenesest juba piisavalt tark. Eriti meie kõrgtippjuhid mõnikord eksivad selles suhtes, et nad arvavad, et neil ei ole midagi õppida. Kõik me teame eluaeg koolis käima. Nüüd ma mõistan sind kuulates veel rohkem, näiteks miks sa sobisid Villem raamiga või miks sa just tahtsid tema seltsis olla, see oli jälle mees, kes oli endast palju laiem, valgust valis suu, valgustaja. Aga kus on sinu aku? Sa annad ja ja noh, võtad eeskujudest, aga kuskil peavad need juhtmed olema nüüd, nagu öeldakse, kinnitatud. No see on tegelikult üks väga huvitav küsimus, mille üle on põhjust põhjalikult juurelda. Eks need niuksed, akud ole inimesel kindlasti erinevad, ühel on ühed, teisel teised akud. Ma tahaksin ikkagi väga rõhutada peale selle kultuuritausta, et me mineviku kultuuritunnetuses leiame eriti kunstis ja muide ka teaduse ajaloos kui palju vaimustavat. Aga ikkagi see igapäevane kodune pere naine ja lapsed, kui sageli on nemad nii-öelda tõrjutud seisundisse jäänud, sest sa oled nii palju kogu aeg sehkendaja kuskil askelda. Oled sa kodus teha, tuled rohkem, ainult nagu öeldakse nüüd. Külastusabielu, sa tuled ainult ööbima sinna, kõik muu jääb nagu Ta kuude viisi lükkuvad edasi asjad, mis peaks kodus olema akordi. Ja ma olen imetlusväärselt siiski tänulik, et, et mul on niisugune naine olnud kes on kandnud kõik need raskused läbi ja minuga nendes, eriti tookord, kui olid need dissidentide rasked ajad. Ta seisis igal momendil minu körval lapsed elasid sinna sisse ja kõik on läinud ka kultuurisuund, mitte eri suunda. Kuigi ma ütleks, et eesti kultuurile on praegu vaja võib-olla just nihukesi, kultuurseid, ärimehi või äritunnetusega kultuuritegelasi. Need peaksid sünteesima. Veel üks väga imetlusväärne isiksus, kes on minu, ütleme, teatud aegadel väga palju minu eetikat kujundanud on lihtne talunaine, see on minu naise ema. Ämmaga teda ei nimetakski, sest tal on kuidagi see teine pool. See oli inimene, kes elas ainult teistele teiste jaoks kõik kõik anda. Ja missugune vaidlus, mis kultuuritunnetus samaaegselt kõiki Said jagada, kõigest arutada. Ja, ja see niisugune elurõõm igasuguses olukorras väga suures vaesuses, alati ta kõiki andis oma laste ja lastelaste heaks. Vaat see on niisugune inimlik eeskuju. Instituudi juubeli. Puhul oli teil ka mitme mehe värsid seinale riputatud ja ma olin lausa imestunud et sinul oli neid seal mitu ja mitte ainult sellepärast, et olid, vaid kui ma neid lugesin, siis ma ei teadnud, et emal oli luuleannet ei olnud sellega kursis. Ja ma kirjutasin välja nüüd mööduvast talvest niisuguse riimi, et talvel tänavad on liivata libedad tagajärjed, tihti kurvastavalt kibedad kõigile teedele liiva jätku. Vanemas eas karda talve, kuid katku. Ja siis ma sain veel pihku kolleegeen piruse tähtpäevaks mõeldud salmi, milles sa tunnistad ka oma vajakajäämisi. Arvan, paarist reast tuleb see välja. Meil ühine on lääne ees keelebarjäär. Sõrve on suhtlemise sealpoolne. Ja takerdus kidakeelsus. Ülemaailmne karjäär. Kes kohut mõistab, mis õige, mis väär. Kas see on sul läbi elu olnud anded, arva, tuled välja nende ridadega? Mõttes on ta muidugi läbi elu olnud, aga siis olid ainult noh, tarbevärsid siis, kui mõne sünnipäevale pühendust vaja, siis teed selle kunagi nooruses. Ma käisin Lehte Hainsalu juures, keda ma austan läbi elu, isiksuse kui poeedina. Ja tema ütles mulle väga südamlikult sõnad, et need on riivitud proosa ja luule, see sügav tunnetus, nii-öelda teine plaan. Enamikus nendes värssides puudub südame täiesti, tunnistan aga ikkagi natuke mõtteid riivida on niisugune sisemine vahetevahel vajadus, kui jõuad kõrgendatud meeleolus, siis triivi tulevad kuidagi poolelt ise. Töökaaslased ütlesid jah, et nad ise lausa imestavad, et millise nüansi sa oled nii välja mänginud, et kui alles loed neid ridu, siis hakkad nagu kolleegi täpsemalt nägema, ju peab siin silmaga oleva natuke annet ja tahtmist neid ridu teha. Ma vaatan nüüd kell sinu seltsis võiks jätkata ja tahaks jätkata ja ma arvan, et ka kuulajad oleks sellega päri, aga igal mängul omad reeglid. Ja sellepärast ma küsin viimase küsimuse. Väliselt, kui sa tuled ja ruttad või lähed, oled sa alati rõõmsameelne. Kas sa oled aga ka õnnelik? Seoniks minule väga meeldiv küsimus, sest kõik need inimesed alates Voldemar Pansost, kes on nagu püüdnud Sõnastada õnne mõistet. Need on minu jaoks olnud ka suured niuksed, humanistid ja ikka eeskuju väärivat mehed sest õnn on ju kõikide inimeste nii-öelda taotluse ühisnimetaja. Ja ma võin sulle vastata, et jah, ma olen õnnelik. Nüüd ma viimastel aastatel olen järjest enam tajunud, mille poolest, milles seisneb see minu õnn. Ja ma olen selle kolmerit kokku võtnud. Õnn on loovalt kuuluda, kultuuri teada väikse rahva sihte suuri tunda kindlalt kodumullas oma juuri. See on minu jaoks just nimelt vait. Ja seda ma tajun piisavalt kõigis kolmes reas. Ma olen tegev.