See oli mõni aeg tagasi, kui Eesti keskkonnainspektorid tegid oma väljaõpet ja sellega selgus ootamatult. Haanjamaal kontrollisid kõiki suuremaid ja väiksemaid saetööstusi ja siis selgus, et 18. oli korratusi. Paberimajanduses võiks öelda ka aususes. Nüüd aga on asja lähemalt uuritud ja keskkonnainspektsiooni peadirektor Heikki Nurmsalu võib mõned sõnad juurde öelda. Nii selle reidi tulemusena vormistati siis 20 õigusrikkumise materjali. Üheksa olinist veoseeeskirjade rikkumised siin on põhiliselt rahatrahviga rikkujaid karistatud. Siis oli metsamaterjalidega sooritatavata tehnik. Tehingute eeskirjade rikkumised olid. Materjalide uurimisel tuli välja ka kaks ebaseaduslikku raiet mille puhul on siis nii süüdlased võetud vastutusele ja nõutud nendelt siis ka loodusele tekitatud kahju. See oli üks selline suurem käik, kuid eelmise nädala lõpus oli kogu meie meeskond Ida-Virumaal. Ja seal on pilt, võib olla veelgi hullem. Tundub, et sealkandis inspektorit ei ole aastaid nähtud ja tuntakse. Ei tunta teda isegi ära. Loodan, et sellised, meil on võimalus praegult ikkagi oma jõudusid paigutada ja suunata nendesse kohtadesse, kus asi tulin, on ja need ei ole mitte üksikud Reilivaid. See muutub siiski reegliks, et sinnakanti, kus rohkem rikkujad liiguvad, hakkavad liikuma inspektorite suuremate jõududega. Ja just selle eesmärgiga, et kord ikkagi lõpuks majja saada. Kui jahimehed arvukalt lähevad kuskilt metsaservalt sisse, siis on ju seda näha, või kui püssi paugub, on kuulda. Aga kui aastate jooksul trofeesid, vaadatakse, antakse žüriile hinnata, siis see nii kärarikas toiming ei ole, see on rohkem asjatundjate vahel. Ja nüüd, kus balti jahimehed on oma trofeed hinnata andnud ja hindamine on toimunud küsiks riigi metsaameti jahindusnõuniku käest millised siis tulemused on? Et ei olnud tulemas, on järjekordne, arvult üheksas balti jahitrofeede näitus ja sedapuhku on korraldamise järg, on lätlaste käes. Selleks võtsimegi kokku paides Eestist kütitud jahitrofeed ja üritasime nendele siis hin hinnet anda. Peab ütlema, et, et ega meil jahinduse Tase trofeede osas eriti langenud ei ole. Tavaliselt balti näitusele Eesti esitas 600 700 medaliväärset jahitrofeed ja praegu ka paidesse tuli kokku 368 trofeed, sealt 303 sai mitmesuguse Stahli ja enne seda meil toimus vahepeal 95. aastal eesti jahitrofeede näitus, mille trofeed võtavad kaasa Balti näitusest. Sealt tuleb lisaks veel 322 medalit ja väga tublid on olnud Tartu jahimehed, kes igal aastal teevad oma pisikese näituse. Ja kui me need medalid ka sinna juurde lisame, saamegi 700 medaliväärset trofeed. Nii et selles osas ei ole jahinduses kardinaalselt langust olnud. Kaarel Roht tead ka, millised on siis nüüd medali vääriliste trofeede puhul need võimalikud tipud. Tippude osast siis nii palju, et üldmulje oli selline, et metskits on meile tugevasti langenud, tähendab, ei ole ühtegi hindamist võidetud 140 pallise tulemusega, tavaliselt on 170 180, palju on parim mets, kitsas oleme olnud, praegu paides, oli parimaks olid Toivo Okoneni Vormsi saarelt lastud siis sokolaadi, Sa oled 140,63 CC punkti. Aga teisest küljest jällegi ei ole ühelgi aastal olnud nii palju Ilvesse ja hundikoljusid näitusele esitatud kui praegu, samuti tõusu näitab ka hundi ja ilvese nahkade arv. No siin võib teha mitmesuguseid oletusi, üks on kindel see, et meil ei ole väga kunagi nii palju hunti ja ilvest kütitud kui viimastel aastatel. Kui me ikka 302 hunti kütime ja sealt 100 150 koljut välja paneme, siis see on päris hea tulemus. Ja viimane küsimus, väga raske küsimus, minu arvates. Kui nüüd võrrelda viimaseid aastaid, siis kuidas jahimeeste hulgas on, kas minnakse kõigepealt trofeed jahtima ja mis see muu on, see ka muidugi saadakse endale või on see muu tähtsam, ja kui selgub, et nahk või kolju on väärikas, siis noh, tõstetakse esile. Kuidas meie niisukese jahi eetilise poolega viimasel ajal lood on, kui seda üldse täpselt mõõta? Ta annab, ega seda täpselt mõõta ei annagi ja siin on mitmesuguste suhtumiste, tähendab, minu arvates ei ole meie jahi need õppinud veel vääristama, ära koljusid, tähendab, nad pole õppinud koljut hindama. Kui jahid, veed hinnatakse küll sarvi ja metsseakihvu ja nahku kui jahitrofeesid, aga siin annaks palju ära teha. Kähriku koljut hinnatakse rahvusvahelises ulatuses siis rebase koljut, mägra koljut, aga need koljut paraku koos selle loomakerega visatakse kuuri nurga taha ja neid ei väärista mitte keegi. Teisalt kui loomade arvukus langeb, siis on selge see, et natukene rohkem võimalust lasta tugevaid trofeesid, sest enam ei ole neid noori nii palju segamas seal jahti nooril ma mõtlen noori loomi ja no vaat välja ka vanemad isasloomad ja nende tugevamate trofeede ka. Nii et jahimehi on kahesuguseid, ühed kindlalt lähevad, lähevad liha peale välja, aga on ka mehi, kes aastate kaupa jahivad ühte kindlat medaliväärset trofeed ja selliseid mehi Eestimaal on. Ilmselt neid mehi, kes võivad öelda, et nad on olnud Maroko kuninga külalised ei ole palju Eestis aga Tõnis gaasikuga Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna filiaali direktoriga nii juhtus. Ja põhjus oli. Küllalt suur. Ja nii ta oli. Teatavasti on 22 märts iga aasta ülemaailmne veepäeva. Nagu ma tean, Eestis tähistati seda kadeda veepäeva kui joogivee kvaliteedi päeva ja põhiline tähelepanu oli sellele pööratud. Esmakordselt aga tähistas maailm veepäeva nii suurejooneliselt, nagu seda tehti Marokos, kus võõrustajaks oli teine kui Maroko kuningas Hassan. Teine on igasuguseid päevi. Veepäev on üks nende hulgast aga kui hakata loogiliselt mõtlema või arutlema, tega ilma veeta, pole elu ja ollakse harjutud, et vesi on kättesaadav, ta on tasuta kõikjal ja kõigi jaoks, aga see sugugi nii ei ole, eriti kui sattuda nüüd kaugemale, kus ikkagi vesi on tõepoolest võrdusmärgiga elu, kus pole vett, seal pole elu ja Modoka oli just selline noh, niisugune vahepealne ala ühelt poolt Sahara kõrbe, teiselt poolt atlase mäed, kus on palju niiskust ja vett ega lund isegi. Päeva või ülemaailmse veefoorumi tähistamiseks ja rääkijateks olid noh, maailma tippjuhid alates ÜRO peasekretäri, kes tõsi küll lõpus kohatise ilmunud vaid tema asetäitja või lasta oma kõne külla, olid aga kohal Unesco peadirektor, Federico, meie ÜRO põllumajanduse toitlusorganisatsiooni peadirektor, üle maailma meteoroloogiaorganisatsiooni peadirektor, ÜRO arenguprogrammi peadirektor või administraator. Maailmapanga president, Aafrika arengupanga, Aasia arengupanga presidendid. Tõeline tippude praad ja kõik rääkisid Est. Miks nüüd räägitakse nii palju veest? Kõik Need üritused enne seda tuli eks Riio pluss viie kohtumiselt otse Ardikas. Nii see riie pluss viis kohtumine kui ka Adoko v foorum. Kõik olid kantud ühest vaimustuses sõna paadist säästev areng. See on tõepoolest võlusõna praegust maailmas, selles loodetakse leida pääseteed inimkonna tuleviku tagamiseks. Kestvaks arenguks, inimpõlvede vältel ja kõik need üritused kajastatud. Või on suunatud ÜRO peaassamblee istungjärgule tänavu aasta juunis, kus nädal aega räägitakse ühel teemal säästev areng, agenda 21, globaalne tegevusprogramm aastani 2030 ülemaailmses ulatuses, mida tuleb teha järgmised põlvkonnad, saaksid neil oleks olnud võimalus sama asja elada, samasid ressursse ja vaba loodust, tervet loodus kasutada, mis meil võib olla meie. Madoka muidugi polnud valitud juhuslikult ja seal me ei oskagi nagu hinnangut standoni subjektiivselt, seal muidugi räägid sellest positiivsest, et tal on tohutu suured veehoidlad. Keskkonnainimesena tean, et sellel on ka negatiivsed küljed, seal räägiti uhkusega ja kirjutati, et sulatesse jõgesid ühest basseinist teise. Ma tean hiljuti siin see ei olnud nii, aga positiivne näide, aga fakt on see, et veeta hakkama ei saa, saadame Maroko on pandud tohutu taha suhteliselt vaese riigina vee arendamisse, seda siis meile nagu näidati. Konkreetselt on muidugi meie instituut Stockholmi keskkonnainstituut, mõtlen nüüd seda koguneda võrku väga tihedalt seotud selle veefoorumi ja ka ÜRO peaassamblee istungiga, sellepärast et on meilt palutud teha ja praeguseks on nagu praktiliselt valminud maailma magevee varude ülevaade nii kvantiteedi kui kvaliteedi osas. Seda kanti ette Marokos, seda antakse ka, et ÜRO peasekretäri suu läbi ja siis juuni lõpus. Tahab anda vastuse küsimusele maailma ulatuses. Kas maailmas on olemas jõudu ja poliitilist tahet praeguseid arengusuund, leia tendentse nagu ümber vaadata, kas me jätkuvalt hakkame lähtuma maailma arengu mõõtmisel või hindamisele ühest näitajast tuhandeid dollareid ühe inimese kohta? Ma ütlen nüüd sinna rahvusliku koguprodukti või on veel olemas ka teisi näitajaid ja teisi väärtusi, millest juhinduda. See on justkui püüda juhtida kaasaegset lennumasinat mow hinge ainult ühe näitaja järgi hiigel paneelis uskuda, et sellest piisab ja lend läheb hästi. Neil on samuti arvata, et kui meil on tagurlik koguprodukti näitaja dollarites inimese kohta, et siis maailma areng läheb hästi enam, jõudis arusaamisele, et see just nii ei ole nagu lennukil on vaja sadu näitajaid, nii on ka võib-olla mitmeid või kümneid näitajaid ka maailma arengu hindamisel ja selle suunamisel.