Millise õhke kaardianiga Texmeks muusika, mis sündinud, peaks siis vist ütlema, et Texase ja Mehhiko piiril sellest piirist moodustab Rio Grande lootuste jõgi millest põhja poolrikkas Texases terendab mehhiklaste jaoks kuldne õnnema. Kuivamaa piiril on vist keeruline aru saada, kus lõpeb Texase, algab Mehhiko ikka Liivia kaktused, triibulised pontšo, assamblee rad, suurte kaktuse vahel põgenud jänes, vaene väike hulkur Charley üks jalg Texases, teine Mehhikos ja mõlemalt poolt kõlasid püssipaugud. Geniaalne Charlie Chaplin. Ja siit vaadates traditsiooniline mehhiko. Aga ammu ennekõike seda Ammu rohkem kui 1000 aastat ennekõike seda. Igal aastal kevadiste ja sügiseste pööri päevade pärastlõunatunnil koguneb tohutu rahvahulk Mehhiko idapoolsemas tipus Yucatani poolsaarel seisva pühamu Chiczen iitsa suure kukul Iraani püramiidi juurde. Need on julged, targad ja kaunid ronkmustade juustega maajad. Nad tulevad vaatama, kuidas nende tähtsaim jumal sulgedega madu kukulcan ligi 35 meetrit pikk, mööda püramiidi astmeid alla loob, tuleb ja jõuab alumisel astmel hiigelsuure kivist maa pea juurde välja. Midagi sellist võis ammustel aegadel näha Mehhikos Yucatani poolsaare pühas linnas Chitsen iitsas mis on arvatud seitsme uue maailmaime hulka. Ilusat pühapäeva, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas taas üks. Sõõriucatani poolsaar ulatub Mehhiko lõunapiiril kaugele lahte ja üha ahenevad riike piiravad Kesk-Ameerika kitsal ribal Guatemala Jabelis just siinsetes paikades praeguse Mehhiko lõunaosas kate maalast ja Lõuna-Ameerikas, Peruu, Ecuadori, Boliivia ja Kolumbia aladel elasid kunagi kõige arenenum omad indiaanirahvaste hõimud. Ameerika vanade kõrgkultuuride loojad, praeguse Mehhiko alal elas mitmeid nende kõrgkultuuride kandjaid. Olmeegid, Zapateegid, mis teegid? Jah, Yucatani poolsaarel. Salapärased majad. Õieti ümbritseb kõiki noid indiaani iidseid hõime vanadest legendidest põimunud saladuste võrk vaid aimduse diaoletused ja müüdid. Kuid näiteks maa ja tsivilisatsiooni kohta on teadlased ja ajaloolased ka päris kindlaid fakte välja suutnud uurida. Et see oli ainus tsivilisatsioon Kesk-Ameerikas, mis oma hieroglüüfkirja kasvatas. Et neil oli omapäraselt kaunis monumentaalne arhitektuur et nende astro noomidest preestrid töötasid välja täpse ajaarvamise süsteemi ning tundsid eriti suurt huvi Kuu ja Veenuse vastu. Matemaatikas olid nad ka oma numbrite süsteemiga kaugele jõudnud ja oma arvutustes hakkasid esimestena nulli kasutama. Seda kõike tuhandete aastate eest. Ajaloolased väidavad, et maiade paiksed külad tekkisid praeguse Kesk-Ameerika aladel vaikses Keni rannikule umbes 1800 aastat enne Kristust. Nende kõrgkultuur on siiski hilisematest aegadest pärit aastatest 250 kuni 900, mida majade klassikaliseks ajastuks kutsuma. Siis ehitati ka astmikpüramiidid, maiade iidse tsivilisatsiooni vapustav mälestusmärk. Ja siis tekkis ka iitsa allik suudmesse Yucatani poolsaare põhjaossa. Iidne maiade linn, Chitsen iitsa loogiline nimi, mida ongi tõlgitud iidse allika suus. Kuidamustes majade kroonikates olnud linnal veel teinegi nimi Uku Arnal tõlkes seitse suurt juhti. Jõukateni poolsaare põhjaosa on kuiv ja põuane kuid seal on ameti kaks suurt looduslikku karstilehtrid, milles sõitšinitsejaks piisavalt vett leidus. Üht neist pidanud majad pühaks allikaks ning ohverdanud siin vihmajumal Tšaakile nii väärisesemeid kui inimesi. Inimohvrid kuulusid ju kindlalt mõnede rituaalide juurde. Niisiis leidsid maa ja et just siin, tasasel maal on parim paik ühe uue linna rajamiseks. Ja see otsus sai tehtud umbkaudu aastal 600. Linna ehitamine võttis kõvasti aega, sest majad tegid oma tööd põhjalikult. See on päris kindel tõik Praeguseni vastu pidanud suursuguste hiigelvaremete põhjal järeldada saab. Osa teadlasi arvab, et tegelikult olid need hoopiski iitsad kõrgest soost inimesed, kes meie ajaarvamise esimestel sajanditel siia oma uue rituaalse keskusena ajasid. Siis tulid majad ja jätkasid linna ehitamist. Nende kivi tahu ja müürsepad lõikasid, poleerisid ning sobitasid ehituskivid nii tihedalt üksteise vastu, et isegi noatera nende vahele ei mahtunud suurtesse ka teha ilma metallist tööriistade või plokkideta ja ka ratas oli neil leiuta. Vaatamata inimtööjõudu oli selle eest valjuehituskivid, toodi kohale kivi murdudest ja neid töödeldi ränikivist riistadega. Ja nii tõusid paksud kividest hiigelmüürid, sambad, kummalised raidkujud, astmikpüramiidid ning pseudovõlve oskasid nad ehitada. Iga ülemine kivi ulatus alumisest veidi üle ja tekkisid kaared ukseavade kohal ja võlvitud kambrid. Kas pole kummaline mõelda, et rohkem kui 2000 aastat varem ehitasid nüüd geenelased esimestena siin maa peal selsamal kombel oma ülikute kuppel, haudade võlve ja sadu aastaid hiljem oli see kunst Kambodža induistliku templisse ankurvati jõudnud. Siis ehitus ja hiilgeaeg Eestis umbkaudu aastatel 800 kuni 1200 selleks ajaks oli asunduses saanud Yucatani ja vahest ka kogu Kesk-Ameerika kaguosa tähtsaim linn. Nii poliitilises, usulises kui sõjalises mõttes. Vanad kroonikad väidavad, et inimesed elasid siin hästi ning teadus ja kunstid olid lausa õitsva järjel. Jäljed, mida nad oma kiviehitiste näol sajandite taha jätnud on, jutustavad sellest, kui keerukad ja kuid peenelt ning uhkelt kaunistatud olid nende tseremoniaalne ehitised, tempel, püramiidid, paleed, Jabservatooriumid. Maiad olid põllupidajad, kes oskasid vihmavett maa-alustesse veemahutitesse koguda. Nad kudusid rõivaid, valmistasid kauneid savinõusid ja rajasid teid. Ning Nizza oli nende tähtsaim linn Kesk-Ameerikas kuni umbes aastal 1220, siis juhtus midagi kummalist. Maiade kroonikad jutustavad, et aastal 1221 puhkes riigis nii ülestõus kui kodusõda. Kuigi viimastel aastatel on arheoloogid Chitseniitsas väljakaevamisi tehes oma seniseid arvamusi pisut muutnud praeguste andmete kohaselt jäätisemajade pealinn maha ligi 200 aastat varem umbes 1000. aastal, siis Heade tsivilisatsiooniga õieti juhtus. Selle üle käib teadlaste seas üks lõputu vaidlus. Teooriaid on kümnete kaupa, kuid ühtki neist pole uurijad üksmeelselt heaks kiitnud. Põhjuseid või see suur hulk olla looduskatastroofid, epideemiad, kliimamuutused või siis võõrvägede sissetung mässud ja tähtsate kaubateede kadumine. Ühegi kohta pole piisavalt tõendeid ja tegelikult poleks vist ükski neist ka üksi terve tugeva kõrgtsivilisatsiooni hääbumist kaasa suutnud tuua. Lisaks on ka huvitavamaid teooriaid. On näiteks lugu kuue taevakuningannast kaunist majade valitseja, ennast tõenäoliselt legend, aga üks kauni kuninganna lugu mõjub alati hästi. Temast on ka film tehtud ja selles on ta saladuslik, pisut mango liidseksootiliselt kauni näoga, mille puhtad jooned on otsekui kivist välja raiutud. Ükski tundevirvendus nendes ei peegeldu. See nägu on liikumatu kui kaunis mask. Lisage eksootilise tehtedja lehvivad rõivad. Ongi ammustest aegadest hetkeks tänasesse päeva ilmunud uhke salapärane maa, jääkuninganna julm ja ahne. Majad ei läinud niisiis tema linnades körki pidanud sõdu ka rohkem ajaviiteks ja muidugi ka selleks, et oleks käepärast sõjavange, keda jumalatele ohverdada kaid kuue taeva kuninganna valitsemise ajal muutunud asjad põhjalikult. See kuninganna olnud nimelt väga ahne tema tahtnud saada kõigi majade rikkuste ja linnade valitsejaks ning saatnud oma väed neid vallutama. Verised ajad majade valdustes ei tahtnudki enam peda, kuni kogu tsivilisatsioon lõpuks hääbunud. Eks ole naised ennegi ajalugu puntrasse ajanud, võtkem või Trooja Helena ja Kleopatra. Aga kui kuue taeva kuninganna lugu siiski vaid ajale, kui elustavaks legendiks kisub, siis ajaloolased on kindlaks teinud, et millegipärast hakkas majale tsivilisatsioon esimese aastatuhande lõpul hääbuma. Majad jätsid oma suure pealinna tšetšeenid maha, asusid elama Yucatani poolsaare läänerannikule ning tulid pealinna vaid usuliste riituste läbiviimiseks Jaama surnute matmiseks. Ühe teooria kohaselt vallutas maajade pealinna umbes 987. aastal tolteekide valitseja Guetsal kohatu, kes saabus oma vägedega praeguse Mehhiko keskaladelt ning Teditsiitseniitsest oma pealinna. Sellest jutustavat talt teekide arhitektuuridetailid, tolle aja ehitustesse, koordikused, galeriid, sammaskäigud ning kaunistustesse graveeritud maod, linnud ja võõrad jumalused. Majadel olid ammustest aegadest oma jumalad tolteegid tõidega iidsesse kaasama usundi, mille rituaalide juurde kuulus üpris sagedane inimohvrite toomine. Niisiis pinimaajade elus mõndagi muutuma, kuid suurimad muutused ootasid alles ees. Hispaania kitarride võõrastel helidel oli määratud suure vee tagant indiaanlaste harjunud maailma sisse tungida. 1531 vallutas konkista Thor Francisco demonteehaa Tšitšeniitsa ning tahtis siia paania Yucatani pealinna rajada. Kuid mõne kuu pärast suutsid maajad maantee ning tema väed oma maalt välja ajada. Mitte kuigi kauaks, nagu me teame. Kolumbuse-eelne ajastu Ameerikas oli lõppenud. On ikka hea, et inimestele on antud selline omadus, kui uudishimu ja soov leida, avastada, uurida, teada saada. Ei oska aimata, kui palju teadsid Iidsete indiaani hõimude unustusse vajunud kultuurist teadlane ja kirjanik Johnlaid Stevens ning kunstnik Frederick Ruud kui nad juba 1839. aastal Yucatani poolsaarel ringi rändasid. Igatahes järgnes sellele rännakule kenade illustratsioonidega raamat, milles on juttu iidsetest maiade linnadest Kaczeniitsast mis kujutas enesest tollal vaid ühte rohelusest läbi kasvanud murenenud kivideks kogumikku, kuid kutsus uudishimulikke järele uurima, mis siin siis õieti on. 1875 saabus kohale uurijate paar Augustusele šamaan ning tema naine Alicetikson plaansaan. Neil õnnestus välja kaevata Ta iidne kivikuju tahapoole nõiattunud istuv figuur, põlved konksu tõmmatud ja lame kiviplaat kõhu peal. Figuuri õlad on kõrgele tõstetud ja pea ühele küljele pööratud. Leblanc Jon pani kujule nimeks Tšaak maal. Hiljem tekkis sellest kaks sõna tšak mool ja niimoodi hakati kutsuma kõiki selliseid Kesk-Ameerikas avastatud kujusid. 1894 ostis Ameerika Ühendriikide konsul katanis Edward Thomson endale suure tšetšeeni Hacienda mille piiridesse kuulusid Kaczen, iitsa varemed ja ühel kuuvalgel ööl roninud Tomson, kes arheoloogia vastu suurt huvi tundis. Jackie Nizza kõrgeima püramiidi tippu. Aastasadade jooksul oli linn džunglisse mattunud puulatvade kohal võis näha vaid hiiglaslike kiviehitiste ja kummaliste müüride varje. Sellel ööl otsustanud Thompson, et selle linna taasavastamine peab saama tema elutööks. See töö võttis järgnevad 30 aastat ning tõi Elvas Tomsonile avastusrõõmude kõrval ka suuri ebameeldivusi. Nimelt sai Thompson eriti kuulsaks sellega, et leidis ja puhastas maiade iidse ohvriallika, millest tuli välja jumalatele annetatud imelisi kullast vasestja nefriidist, kunstiesemeid ja esimest korda leidis Jalta, Kolumbuse eelseid, maiade rõivatükke ning puurelva teosi. Enamuse oma leidudest saadist ampson Harvardi ülikooli muuseumile, mida ta vahest poleks pidanud tegema. Sest aastal 1926 süüdistes Mehhiko valitsus Edward homsonit varguses. Väideti, et ta saatis ohvriallikast leitud aarded salaja Mehhikost välja. Asjendatšidžen suleti, Thompson ise oli sel ajal ühendriikides, jäi pöördunudki enam Yucatani tagasi. Ta kirjutas oma leidudest ja uurimistööst raamatu. Maarahvas, mis ilmus 1932, Tansson suri 1935 kuid alles 1944. aastal leidis Mehhiko ülemkohus, et ampson pole seadusi rikkunud. Kunagisest elavast majade linnast jutustavad täna väga suurel maa-alal paiknevate ohud. Suursugused, varemed. Laiadel väljakutel kõrguvad templid vaikivat astmelist püramiididega. Kümned vägevad nelinurksed, kivisambad tõusevad taeva poole. Raskete paksude kivimüüride vahel laiuvad tühjad väljakud, kunagised pallimänguplatsid. Õige vähe on andmeid selle kohta, kuidas põliselanikud maajad kunagi ise neid hooneid ja väljakuid kutsusid. Kuid sellele väheselegi toe ja see on neile paikadele ka tänapäeval õige tähendus püütud leida. Iidsete indiaani hõimude jumalad olid nõudlikud nii majade kui hilisematel aegadel lääts teekide, inkade rituaalid ja pidustused olid otseselt seotud taevaste ja maapealsete loodus tsüklitega, mida maajad kogu aeg jälgisid Jaama erinevatesse kalendrites, märkisid. Maiade uskumuse järgi koosnes kogu kosmos kolmest põhiosast allilmast taevast ja maast. Allilmaga oldi ühenduses koobaste ja pallimänguplatside kaudu ja arvati, et seal valitsevad vanad surma heroiskumis jumalad. Maiade taevast valitsesid samuti vanad jumalad. Päike ja izzammna öötaevas oli aga aken, millest võis näha kõiki üleloomulikke asju. Taevas. See oli kõigi võimalike maailmade ristumispunkt. Maiade jumalad polnud sugugi iseseisvad ning üksteisest lahus nagu Antiik-Kreeka jumalad. Hõimluse sugulussidemed, liitsid majade jumalad kindlalt kokku. Maiade usundis on ka suur hulk ebaloomulikke olevusi ja vaid üksikud neist ilmuvad korrapäraselt välja. Headus ja kurjus ei ole majade jumalate juures sugugi püsivad omadused. See, mis ühele seal on halb õid, teisel ajal jälle hästi sobida, sest enamus majade kombeid ja uskumusi toetub loodustsüklite muutustele, mitte püsivusele. Maiade uskumuse järgi oli maailm tasane ja nelinurkne kuid oma mõõtmetelt lõputu ring oli nende jaoks püha kujund. Täiuslikkuse jõudude tasakaalu sümbol. Filosoofidest maajad arvasid end teadvat, et kui sa tunned minevikku, siis täiutsaga oleviku kujundanud loodustsüklite mõju. Ja kui sa tead, mis oleviku mõjutanud on, oskad sa ette näha ka tulevikku mõjutavaid tsükleid. Tšidženitsas mõjutas maiade usundit Kadolteekide jumal, kui, et seal kohati sulgedega madu. See nimi tähendab ka juhti, kes naudib jumalate soosingut ning sajandite vältel kutsuti selle nimega katult teekide valitsejaid. Maajad andsid sulgedega maale oma nime kukult kan. Jäädženitsia keskel suurel rohuväljakul kõrgub taeva poole hiiglaslik kukulkaani tempel püramiid Elgast hilja. Nii kutsusid seda hispaanlased. Loss. Kukkolkaani astmikpüramiid ruudukujulise aluse üks külg on 55 meetrit pikk. Sellelt aluselt tõuseb terrassidena ülespoole üheksa kõrget astet ning püramiidi tipus seisab ruudukujuline templihoone. Siin lihtsa ukse laiuval platvormil toimetasid preestrid oma salapäraseid rituaale. Püramiid tõuseb 30 meetri kõrgusele ja igast küljest riis kunagi üles templiplatvormile trepp, millel oli 91 astet koos platvormiga 365 astet aasta iga päeva kohta eksmaiad teadsid ju kalendrites ning täheteadusest mõndagi. Seepärast nad oskasidki oma tempel püramiidi niimoodi ehitada, et kaks korda aastas kevadisel ja sügisesel pööripäeval on võimalik näha, kuidas tähtsaim jumalus sulgedega madu, uhkukul kann mööda püramiidi astmeid aeglaselt alla roomab. Ja kõige alumisel astmel oma tohutu ning hirmuäratava kivise pea leiab. Aga tegelikult me oleme juba kord sellised, et tahame teada, kuidas ja miks targad majad valmistasid selle fantastilise efekti varjude ja valguse täpselt välja arvestatud mängust. Kevadiste ja sügiseste pööripäevade õhtupoolikul kindlal kellaajal moodustub püramiidi kirdenurgas sakiline vari, mis astmetel peegeldudes tekitab suuri valguse. Kolmnurki Päikese asendi muutudes tunduvad need mööda astmeid alla poole libisevad kuni täpselt õigesse kohta paigutatud kivisema peani. Lummatud vaatajatel võis jääda tõepoolest mulje, nagu lahkuks hiigelmadu kukulcan väärikalt ja hääletult oma templist. Tõenäoliselt ei kahetse keegi, kes on jaksanud püramiide 91 trepiastet üles ronida ja templiesisele platvormile jõuda. Sealt avanevat vaadet on kirjeldatud vapustava ja võrratuna, kuid püramiidil enesel on huvilistele veelgi ootamatuid saladusi pakkuda. On teada, et Kesk-Ameerika vanades kultuurides ehitati sageli suuremad ja uuemad templid varasemate peale. Ja 1900 kolmekümnendatel, kui Elgast vilja põhjalikumalt uurima hakati, tuli välja, et praegused Bel püramiidi all on peidus teine varasem tempel, mida hakati kutsuma punase jaaguari templiks. Sest selles seisis jaaguarikujuline troon. Ilmselt istus siin siis kunagi ülempreester ja siin on ka müstiline chaca mooli raidkuju. On arvatud, et saak mooli kõhul olevale kivi plaadile asetati ohvri Andideks inimsüdameid. Tempel püramiid on pühendatud suurele jumalale kukulkaanile sulgedega maole. Ja seda siin unustada ei saa. Maakujutised kaunistavad seda mitmel pool ning ülespoole tõusvate treppide jalamitel leidub hiigelsuuri maapäid, suud pärani ja keeled väljas. Ülalplatvormil viib templisse üksainus suuruks, mida kaunistavad uhkete sulgedest peaehetega kujud. Templihoone ise on suur, tühi ja vaikne ja hoiab kiivalt endale kõik need kummalised saladuslikud rituaalid, mida taevausku preestrid siin kunagi toime panid. Praegu nii suures vaikses ja salapärasest seitseniitsas leidub igasuguseid kummalisi kiviehitisi, mille nimetusi tõeliste otstarvet ning tähendust teadsid vaid majad ise. Üht sellist kompleksi hakkasid Hispaaniast saabunud vallutajad kirikuks kutsuma. Kleesija. Esiküljekivisein on tõesti teistest kõrgem ja meenuta pisut torni. Lihtsate nelinurksete ehitiste paksud kivimüürid on aga eriti ohtralt kivilõigetega kaunistatud. Siin on majade vihma, jumalad saaki hirmuäratavad maskid. Jääb küll mulje, et majade jumalused olid väga karmid ja vihased ju siis seetõttu tuli neile veristele rituaalidel pidevalt ohvreid tuua. Maskide kõrval leidub väiksemaid kiviseid loomi, krabi, tigu, vööloom ja kilpkonn arvatud õnnet. Maiade meelest toetasid just need loomad neljast küljest taevast. Muidugi ei saada ka siin madudeta läbi ja suure ninaga vihmajumala maskid korduvad ikka ja jälle. Vihmajumal saak oli ju tähtis. Tema saatis maa peale vett, milleta polnud elu. Blade laskuerras nimetasid hispaanlased suurt astmikpüramiidi, mis seisab Chitsenisse tohutu keskse väljaku ääresõdalaste tempel. Püramiidi ääristas pikk rida sammastena seisvaid kivi sõdalasi. Selle tipus asuva templi sissekäigu kõrval ootab aga tulijaid ta sükshak, mooli istuv kuju süles kiviplaat, millele siis uurijate meelest asetati ohverdatavate südameid. Sõdalaste templi kõrval keskväljaku idaservas seisis kunagi ilmselt tohutu hulk korrapärastes ridades nelinurkseid kivisambaid mis kandsid uhket friisi jagatust. Arvatakse, et siia hiigelsaali koguneti rahvakoosolekutele. Praegu on osa sambaid lagunenud, katust pole enam ollagi ja maalitud friisitükkidel on näha jumala saaki, maske, naid, varemeid on hakatud 1000 samba väljakuks kutsuma. Majad olid ilmselt tugev ja sportlik rahvas. Arheoloogid on nimelt Tšitšeniitsas seitse suurt pallimänguväljakul leidnud. Kõige uhkem on suur palliväljak, mis laiub kukulkaani astmikpüramiidist umbes 150 meetri kaugusel. See on kõige suurem kogu vanas Kesk-Ameerikas. 166 meetrit pikk ja 68 meetrit lai. Seda ümbritsevad 12 meetri kõrgused tugevad kivimüürid. Siseseina ääres on Pikarlanguski, Vibingid kaunistatud palli, meeskondade väikest eraid kujudega. Ühel paneelil näha, et ühe meeskonnaliikme pea on maha raiutud. Seitsmest verejoast Kuusam vingerdavad, eks madudeks muutunud. Seitsmendast Aga looklev taim välja kasvanud. Päris kole. On aga teada, et neil väljakutel kaugeltki lõbu pärast kautsukest palli läbi kivi rõnga visata ei püütud. Seegi kuulus maajade usundi juurde ja oli rituaalse tähendusega. Kõiges nähti tähendust, ennustust, märki. C7 viie ruutkilomeetri suuruses rituaal, sest keskuses on veel hulk suursuguseid, varemeid, ülempreestri tempel, ikka astmikpüramiid, observatooriumi tempel, kahele kiviterrassile ehitatud kõrge kuppel. Spiraaltrepp viib tähetorni kolme avase juurde mis asuvad täpselt seal, kus päike ja Kuuloojuvad just siin töötasid. Ma ajad kunagi välja oma kalendri. Hulk suursuguseid varemeid, millel oma loojatest mõndagi jutustada, oleks nende kummalistest kommetest kohati ilmselt päris veristest rituaalidest. Kuid kõige kohut tavam rajatist. Nizzas on šampantli. Zampantli pealuuplatvorm T tähe kujuline kiviplatvorm 60 meetrit pikk ja 12 meetrit lai hirmuäratav ja hoiatav paik, millele asetati nii sõjavangide kui jumalatele ohverdatud inimeste pead. Paiga otstarbest jutustab kohe see, kuidas ta kaunistatud on või ehk pigem tähistatud. Kolm horisontaalset pealuude rida platvormi keskpaneelil. Lisaks veel kotkad, kes inimpäid oma noka vahel kannavad ja sõjamehed pead käes. Nelinurkne ehitis nagu suur punakaspruunide seintega sarkofaag. Kohutav hoiatus kõigile, kellel peaks tekkima mõttedženiitsat rünnata. Ja nüüd kuulub džiidsen iidse seitsme uue maailmaime hulka ning küllap on ta seda väärt. Inimpõlvede jooksul kerkinud kivine ime seisab kaugel Yucateni poolsaarel teispool ookeani ja jutustab meiesugustele ühest kadunud maailmast. Kauge ja kummaline oli see maailm imetlusväärselt tark, oma teadmiste ja siiani elanud kivist ajajälgedega ning võõras oma kommete ja rituaalidega. Ometi pean siinkohal ütlema, et oma veristes rituaalides oli maiade loodusrahvas täiesti aus. Nad uskusid, et ohvrid lepitavad nende hirmuäratavaid jumalaid. Neil polnud muud võimalust. Ja mida siis inimkond vahepeal pinud on? Veri voolab ikka kusagil ja suurte sõnade taga on väga vastikud põhjused. Ausust pole ollagi ega õigustust. Kor küll ei tule ilusat lõppu sellel lool, kui me just neid toredaid Texase tornaado, Sid, Apeeruta ja miks ka mitte.