Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet kaarna tervist, tere. Meie meeli köidab jätkuvalt Equador ehk ekvaatori maa. Tänase saate teemaks on sealne kultuur ja ilmselt läheb seejuures mõtte kõigepealt ikka inkade ajastu vana ja salapärase kultuuri juurde, aga mõistagi ka mujale ja ega Ecuadori kultuur ei jää oma mõjukuselt vist suuremat loodusest maha. Ei, seda kindlasti, mõlemad on ühtviisi eestlase jaoks erakordselt kirevad värvid. Selline teeks laul Kushi kushita hästi tuntud lahul Ecuadoris ja algselt on see meloodia, indiaani päritolu, aga seda laulu lauldakse praegu kõigi Ecuadori rühmade poolt ja lauldakse hispaania keeles. Kuule ta, ei indiaani ega pole ta ei Hispaania, vaid just Ecuadori kultuur, eksis segakultuur. Ja niimoodi ongi, et, et kogu see Ecuadori kultuur on kujunenud selle Ecuadori ajaloo jooksul sinna sattunud erinevate etniliste rühmade omavahelise mõjutamise tulemusel. Et need, et suuremad rühmad kõige alus on siis need põlisameeriklased ehk indiaanlased, siis on Euroopast tulnud kolonistid siis Aafrikast toodud neegerorjade siis nende kõikvõimalikud segunemise omavahel. Nii et kui räägime Ecuadori 15-st miljonist inimesest, siis, siis noh, see on ikka erakordselt kirju. Ja juba ükskord varemgi rääkisime, et, et kõige suurem risk nendest praeguse aja Ecuadoris on ikkagi siis mestiitsid ehk siis üle poole on siis sellised, kes on siis indiaanlaste ja valgete järeltulijad ja suuruselt järgmine on siis indiaanlased, neid on seal 15 protsenti kogu elanikest veidi rohkem ja siis on valgeid kuskil seal protsenti või, või natukene rohkem rohkem ja mustanahalisi siis natukene alla 10 protsendi. Kusjuures kõik need etnilised rühmad omakorda on väga kirju päritoluga näiteks kas või valgejaid on sinna tulnud eri aegadel mitte ainult Hispaanias, vaid ka väga palju Itaaliast, Prantsusmaalt, Saksamaalt. Ja kõigile nendel etnilistel rühmadel, kuigi nad on suurelt jaolt ka segunenud on, on küljes oma ajalooline pitser ja see tuleb sellest, et, et milline nende osa noh, Ecuadori ajaloos on ja sellest jämedas joones oleme, on öelnud, et noh, loomulikult valged olid hulga sajandeid nii-öelda isanda rahvas ja siis nad kasvavad, tahtsid nii-öelda enda jaoks kõige kuulat kama, ühiskonnakihi ja need olid siis tüüpilised mestiitsid, kes olid paremini haritud kui muu kohalik rahvas ja hästi kursis Kadori eluga ja siis juhtus see asi, et, et need stiitsid kasvasid nii-öelda üle pea nendele tõlgete lisanduvate, nad hakkasid paremini Obama, kogu seda poliitilist situatsiooni, nad leidsid, et valgete ülemvõim takistab üldse siin ühiskonna arengut ja sellega koos tuli ka siis Ecuadori iseseisvaks saamine ja selle järel sisuliselt nüüd valgetel ja stiitsidel selles mõttes enam vahet ei ole, et kui me mõtleme praegu näiteks Equadori eliidi peal näiteks poliitiline liit, äriline liit, tuuriline eliit, siis seal on ikkagi mestiitside valged on, on täiesti ühtemoodi võrdselt esind võrdselt esindatud ja väga olulised tegelased ja selles mõttes, et see nii-öelda ikka juhivad praegust Ecuadori mitmel alal ja teistpidi on siis jällegi see on niisugune ajalooline pitser ikkagi, et et siis need indiaanlased ja mustanahalised, kes olid sajandeid nii-öelda allasurutud rahvas ja nad ei pääsenud kergesti ligiharidusele ja hüvedele siis nad on, on olnud ikkagi ka praegu väga tihti maa plaanikkonnaks ja väga tihti keskmine neeger või siis indiaanlane, nende pere elab ikka selgelt viletsamalt kui üks keskmine mees Tiitsi või valge inimese pere Ecuadoris ja see on see ajalooline taust, et seletatud Ta on ikkagi tekkinud ja, ja teistpidi tuleb ikka rõhutada, et see ei ole totaalne, on olemas Ecuadoris puruvaesed valgeid päris palju, kes elavad väga viletsalt ja rikkaid, mustanahalisi ja rikkaid indiaanlasi. Et kõik variandid on, on seal võimalikud praegusel ajal. Jällegi, kui mõelda nüüd Ecuadori kultuuri peale noh, kas või näiteks muusika peale või, või siis köögikultuur, siis seal on ikkagi jälle ikka seesama, see, see on niisugune etniline pitser on ikka ikka ka väga selgesti tunda. Et näiteks muusika puhul on selge, et noh, mida, võib-olla maailm ka kõige paremini Eabete andide flöödid ja niisugused asjad see indiaani ketša päritolumuusika, noh see on selge, et seal andide muusik ehk siis selle, selle piirkonna indiaanlaste muusika ja mida Eestist vähem teatakse, aga Ecuadori rannikualadel paiknevad siiani kõige suuremad neegri kogukonnad, kes on kunagi sinnaga tahvlit, lastest, istanduste, tööjõu järglased. Nendele oma muusika, nende muusikas on hästi suur osa trummidel siukene, hästi rütmiline muusika, väga sihukene, ergas, jõuline, väga mõju, ilus, efektne muusika, aga väga selgesti eristatav sellest indiaani muusikast. Ja, ja lõppude lõpuks, kui nüüd Ecuadoris lihtsalt liigud ringi kuulad, mis raadiost tuleb ja nii edasi, siis noh, seal on ikkagi see hispaaniakeelne muusika väga tihti nisugune, globaalsetiti, popmuusika, mis väga tihti isegi raskesti eristatav Euroopa nihukesest popmuusikast, et tänapäeva Equadori muusika on ikkagi selline, et ikkagi valdav on praegu niisugune pigem niukene, ühte sulanud ja tugeva niukse euroopaliku värvinguga muusikakultuur ja jälle omakorda, ega need teised pole kuskile kadunud ja see, mis nüüd kuulub tõesti Ecuadori kultuuritraditsiooni, on igavene suur hulk aasta jooksul festivale ja karnevale. Ja kui juba käib üks suur vahva festival, siis on seal kinda peale seda trummimuusikat ja seda flöödimuusikat ja seda hispaaniapärast, muusikat nad kõik kõrvuti omavahel. Võiks öelda harmooniliselt üks ei sega, teist, pigem rikastavad 11. Iseseisvuspäeva tähistatakse festivalidega, eks ole, ja, ja, ja need on alati sellised, kust rahvas tohutu hea meelega läheb. Ja, ja hoopis noh, nihukesed eriti rõõmsad, noh jällegi tegelikult ju Euroopa kultuurist pärit on need karnevalid kas siis kantakse maske igasuguseid, aga see, need on ka näiteks rikastatud väga tihti näiteks indiaani kultuurist pärit elementidega niisuguste indiaani mingisuguste jumaluste või, või ei, üleloomulike jõudude kujutamisega karnevalid väga-väga tüüpiline. Nii et pidutseda, see rahvas oskab hea ja nad on ikka sellised päikeserahvas rõõmsameelne ja sageli naeratav. Ja, ja siis on, kui toidukultuuri peale mõelda, siis see on ka ikka täitsa selge, et niiskuse liigud Ecuadoris mägedes ringi ja lähed kuskile niisugusesse keskmisse söögikohta sööma, siis sa võid arvestada ikka niisuguse niisuguse toiduga, et, et seal on väga tõenäoliselt kas kartul või riis, üks kahest. Lisaks muudele köögiviljadele. Jaa, jaa, väga tõenäoliselt on seal siis päriselt rikkalikult liha, kas mingeid lihatoitu, tänapäeval isegi sealiha, aga igal juhul niisugune kartul ja liha seal andide köök tänapäevani ja lähed rannikule, seal on hoopiski näiteks mingisugune jahu, banaanidest või jamsist tehtud see taimne pool ja sinna juurde siis liha pool on pigem mereannid kala näiteks. Hästi tüüpiline. Et see, see vahe on selgelt olemas praeguse ajani ja jälle, kui mõelda, et, et kas, kas võid öelda mingi Ecuadori köögikultuuri kohta mingi üldistuse, siis üldistus on just nimelt see, et natuke siit natuke sealt, aga üldiselt väga euroopalik, et ikka tubli lõuna, kolm osa, esiteks supp, supp kindlasti mingite kas köögiviljadega või, või riisiga või millega iganes, vahel lihaga vahel kalaga. Praad ikka korralik praad, niisugune, kus on kindlasti kas kas riis või kartul ja siis igasuguseid köögivilju ja sinna juurde liha või kala ja siis kolmandaks siis tass kohvitass, teed, mõnus koogikene või, või mingeid puuvilju. Ühesõnaga meie nii-öelda harjumustele väga hästi vastav ja selles mõttes on, on seal hästi lihtne, et sa lähed, söögikohti on palju, lähed suvalisse kohta ja võid kindel olla, söömata seda ott sulle jää, mida sa tellid. Ja väga suur vahe on hoopiski selles, et kas sa lähed nii-öelda peenesse söögikohta, eesti lihtsasse söögikohta ja see, neid sai seal ka Ecuadoris katsetatud ja peened söögikohad, need ei erine millegi poolest euroopalikest. Aga ütleme, need lihtsad need on, need on selles mõttes huvitavad, on teistmoodi. Et näiteks ükskord läksime imeodava raha eest tellida endale mingi niukse pirukalaadse asja, mis on nagu rohelise nagu lehe sisse mähitud ja siis piilud kõrvallauda, et kuidas nüüd, et kas seda tuleb kohe hammustada, niimoodi? Taipad, et ei, ei, see roheline leht tuleb lahti harutada ja see on mingi banaanileht tavaliselt. Ja selle sees on siis küpsetatud midagi priis kala imeodav imemaitsev. Restorani toit ja ilmselt niisugused kohad, kus kohalik hästi palju sööb, ju need kohad tasub meelde jätta neil kõlastada, sellepärast et järelikult on seal väärtköök ükskõik, odav ta ei ole seal, kus palju inimesi on söömas, sinna tasub ise ka see moment. Aga, aga Lõuna-Ameerikas Lõuna-Ameerikas, Aafrikas suid sattuda küll sellisesse söögikohta, et see jääb sul poolelise söök, ta võõrapärane pole harjunud sellega. Aga see Equadori köögikomponendid annan üldiselt niisugused hästi vastuvõetavad. Ja need kuigi noh, niisugused jah, erinevusi on etniliste kultuurirühmade tõttu ajaloo tõttu siis köögiteistpidi on Ecuadori rahvas ikka kuidagimoodi ühtne ja üks põhjus, mis need ikka kõvasti ühendab, on muidugi see see usu pool, et noh, et ikkagi üle 80 protsendi Ecuadori inimestest on katoliit lätlased ja Se katoliiklik kultuur kõige oma uhked kirikutega nende igal aastal korduvate tähtsate kirikupühadega, mille juurde käivad tseremooniad, kuhu minnakse alati peredega koos, eks ole, kus tehakse kindlaid rituaale, need on ikka väga ühesugused kogu Ecuadoris. Ja siis veel need kohapealsed noh, iga piirkonnal on seal veel oma niuksed, katoliiklikud, pühakud ja siis EMT eripärast tulenevalt on seal siis need kohalikud traditsioonid, aga ometi, need on ikkagi katoliiklikud, tseremooniad ja rituaalid ja protsessioonid. Et see, see katoliiklus vägagi ühendab kogu Ecuadori rahvast, seal on väidetavalt Hõbedane Engel, see on kuid linna kaitsja ja vabaduse sümbol seal vanalinna kandis. Ja see on just need siis, kui ta nagunii-öelda püha, kui kaitseingel ja samamoodi on vaja, kuulis, on oma ja, ja igas suuremas linnas on oma igas nii-öelda maakonnas on oma ühtne sihukene püha. Ja et see on noh, terve see kirev, aga ikkagi katoliikliku taustaga pühakute ja kaitseinglite panteon. Ja näiteks mõelda Ecuadori pereelu peale, siis see pereelu naha olemuselt on meile ikka hästi tuttav ikka perekond on perekond nagu meilgi, lapsi on peres natukenegi keskmiselt natukene rohkem kui Eestis ütleme keskmine on kolm last, aga, aga mitte kaks korda rohkem kui Eestis, aga noh, natuke rohkem linna peredes vähem maaperedes, rohkem lapsi peres, eks ole. Aga on säilinud noh, need traditsioonid, mis ju meil mõned põlved tagasi olid ka endastmõistetavad, näiteks, et vanavanematel on tohutu too tähtsust lapse laste kasvatamisel ja ja nemad kasvatavad lapselapsi, mitte vanemad ja tihti vanavanemad elavad just koos lastega ja, ja ongi side. Just nende vanavanemate ja lapselaste vahel on kõige tihedam palju tihedam kui ema ja isaga. Ühesõnaga mitu. Põlve elab koos ja nagu öeldakse, suur sõbralik perekond ja, ja nende jaoks enesestmõistetav meil siin meiega. Kultuuriruumis ei ole see alati enesestmõistetav ja et pere peresuhted on, on laiad ja tihedad ja, ja siis muidugi see ristiema ja ristiisa, need traditsioonid, need on väga tugevad, et see on ikka ristiisa on ikka see, kes on tõesti vaimne isa ja peale selle ka rahaliselt toetada väga tihti otseselt, et see on jälle teistpidi võttes neist katoliiklik traditsioon, mis on Euroopas katoliiklikest maadest siiamaani tugev, nii et võib jälle öelda, et see ta on pigem sellest katoliiklikust taustast tulenev ja kui mõelda, et Ecuadori inimeste niisugune maailma nägemine või haridus või või et milline see on. Et see on jälle suhteline, et Euroopa riikidega võrreldes on ta madalam ja Lõuna-Ameerika riikidega võrreldes jälle keskmisest kõrgem. Ecuadori haridussüsteem on igatahes põhjalikult paigas ja toimib ja ütleme, koolilapsed on ikka viie kuni 14 aastased lapsed, nad peavad kõik koolis käime, neil on koolikohustus ütleme siis nii-öelda põhi kooli läbi käia, see, see on nagu standart ja, ja põhikool on tasuta. Ja selle järel tulevad siis need keskkooliastmed ja ülikooliastmed, neid on igasuguseid väga sageli erakoolid, siis nad on üsna kallid ja seda igaüks endale ei saa lubada. Ja peab ka ütlema seda, et ikkagi ka selle põhiharidusega on probleeme, sellepärast et maaelanikest on ikkagi niimoodi, et umbes kaks kolmandikku käivad kuus klassi läbi ja üks kolmandik ei jaksad kuute klassiga läbi käia. Natuke käivad koolis, aga Gotte klassi lõpuni ei jaksa, taust, sotsiaalne maa, pere, nad on vaesed, nad elavad nii-öelda peost suhu. Tööjõupuudus laps peab peret aitama, pereisa muidu ennast toidetud, lihtsalt ei jää muud üle. Igavene vastuolu. Ja, ja see, see määrab, eks ole, selle lapse enda tulevikku, et ta ei saa sealt jälle välja, eks ole, sellest ringist. Koolilapsi tänaval nägite, seal on mingi ühtne vorm ja välja näevad linnades linna koolilastel on, on ühtne vorm ja siis mingil hetkel, kui see, kui see kooli päev lõpeb, seal tänavad on üle ujutatud nendest, sest ühtse koolivormiga lastest. Et see on, see on küll hästi silmapaistev seal. Ja, ja noh, igal juhul vist on ikka niimoodi, et Ecuadoris on praegusel ajal määravaks mitte see, et millised on sinu juured, kust sa oled pärit vaid see, et milline on sinu jõukuse aste, milline on sinu harituse aste ja sellest juba tuleneb see positsioon ühiskonnas ja selle järgi ikkagi pannakse nii-öelda inimesi rikk Ta või austatakse neid. Ja, ja selles mõttes võib viga etnilise rühma inimene kuuluda aga kõige vaesemate või rikkamate hulka ja kui sa küsid Ecuadori kõige rikkama pereisa käest, et kes sa oled või ka vaesema pere esindaja käest, et, et kes sa oled, kelleks ennast pead. Vastus on Marlen Equador lane, see on ühine, nad ei hakkama rahvustäpsust ei ja niisugune juurte otsimine, noh nagu Eestis siin on üsna tähtis, seal see, seda ei peeta oluliseks. Ma olen Equador lane, ma elan siin kõik ja tegelikult selle taga on natukene ka see, et Eesti riik on Ecuadori riigiga võrreldes ikka väga noor. Näiteks Ecuadori riik. On riigina püsinud ligi 200 aastat, täpsem umbes 180 aastat, ikka väga palju põlvkondi on kasvanud teadmises, et ta Ecuadori kodanik, vaba Ecuadori riigi kodanik ja selles mõttes on üsna kõnekad, et Ecuadori riigi rekvisiidid noh siis nende lipp ja, ja nende vapp. Et noh, see see lipp on trikoloor, kollane ööd, kõige ülemal siis sinine riba ja siis punane riba. Et sellele on tegelikult vääris oluline ajalooline lugu taga. Et ta värvid on pärit sellest ajast, kui Ecuador ei olnud iseseisev Equador kuulus esimese Lõuna-Ameerika iseseisva riigi ehk kraan Kolumbia sisse, sellest me rääkisime, Gran Colombia oli see, kus olid Ecuador, Kolumbia ja Venetsueela koos ja nendel oli, oli sama trikoloor samade värvidega. Ja kui nüüd vaadata näiteks neid praegust Ecuadori, Kolumbia ja Venetsueela lippu, neil kõigil on needsamad kolm värvi saama trikoloor aga siis niisugused väikesed erinevused, sõelal olnud sininatuke tumedam ja ja Equadoril on lipu peal veel omakorda riigivapp, millele teistel ei ole. Aga ta ühtepidi ju ka viitab sellele, et mingis mõttes need riigid on oma kultuurilt ja, ja ajaloolt väga sarnased ja ka praegusel ajal on nendes palju palju sarnasust ja kas või kui mõelda nende etniliste rühmade jaotuse peale ühes riigis natuke ühtpidi, teises natuke teistpidi, aga nad kõik on ikkagi olemas ja, ja samasse mingi ühtsus igalühel sihuke segu kultuur. Ja et kui mõelda selle Ecuadori vapi peale, siis seal on jälle üks element, on jälle, mis on, sarnaneb paljudele Lõuna-Ameerika riikide vappidele. Condor. No väga loomulik. Andid läbivad mitu riiki. Seal on kõige uhkem Lyndon, Condor loomulikult, vapilind. Aga see, mis natuke jälle eristab seda Ecuadori vappi testist, Lõuna-Ameerika riikide vappidestan, on, on see vapi peal olev maastik ja seal on siis nagu nii-öelda kokku sulatatud rannik ehk siis niukene suur lai sinine vesi siis niisugune roheline, suur avaruseksis võib-olla Amazonase. Ja, ja siis näed, et noh, et see nii nagu ikka Ecuadori tunnus on, et, et kolm suurt piirkonda rannikualamäed ja Amazonase metsad, need on seal vapi peal niimoodi kokku sulatatud ja just see teeb Ecuadori võib-olla eriliseks kõigi teiste Lõuna-Ameerika riikidega võrreldes. Ja kui jälle niimoodi mõelda, siis on huvitav ju see, et iseenesest rannikukultuur ei piirne üldse ainult üks Ecuadori vaid ta läheb mõlemasse naaberriiki kus kasutatakse näiteks samasuguseid põllumajandustaimi, kus on ka ütleme see mustanahalist osakaal suurem kui mujal siis Andid, mis läbivad Ecuadori, Peruu ja veel paljusid riike jällegi elavad seal keedživad, kellel on sarnane kultuur ja Amazonase metsades samamoodi ühtne kultuur sõltumata riigipiirist, need mõneti võib öelda, et et selle Ecuadori kultuuri on rohkem kujundanud mitte ajalugu, vaid hoopiski maastikud, loodus. Ja, ja see on seal väga-väga tugevalt praegu tunda ka maaelus. Ja, ja noh, kui nüüd mõelda üldse, et, et linnakultuur on ikkagi noh, niisugune väga sageli niisugune rahvusvaheline, kui sa liigud seal kuskil, kuid ta tänaval sa vaatad inimesi, kes sulle vastu tulevad keda iganes, et Ta pilk paljudes nii-öelda tsiviliseeritud linnades Euroopas, Lõuna-Ameerikas, Põhja-Ameerikas, aga kui sa lähed maale, siis, siis seal on seda seda oma kultuuri nagu, nagu selgemini säilinud omapära. Ja see on nagu ikka visiitkaart. Rääkides Ecuadori kultuurist. Teil oli ka selliseid rahvakunstielamusi võib-olla kuskil kireval turul nägite näiteks kaunist tekstiili või kivi või puunikerdused ning maske, mida iganes, et on mõni selline pilt meeles. Muidugi, ütleme nii, et sa ei pääse sellest Kuito linnas näiteks kui sa seal ringi liigud, siis neid käsitöö müüjaid on, on hästi palju ja, ja see, mida nad pakuvad, on hästi kirev ja hästi põnev. Ja noh, konkreetselt oli ikkagi niimoodi, et pigem oli niimoodi, et sa pead natukene vaatama, et seal ikka kauaks nagu ühe juurde jää, sest järgmise nurga taga on jälle järgmine. Ja sageli on nad isegi niimoodi, et nad tulevad ise kuuma ja meil oli parajasti nii, et me pidime minema sinna maailma keskpunkti, kuid dast poole tunni tee kaugusel ja pidime ära minema, siis leppisime niimoodi kokku, et üks indiaani käsitööpere paar naist, paar last, me lubasime, tulge siis meiega bussi kaasa, siis bussis nad siis näitasid oma asju ja tutvustasid ja müüsid neid seal ja ja siis läksid seal sealpärastele maha ja sõitsid siis omapäi jälle, kuidas see tagasi, nii et, et kindla peale on, on see käsitöö see, mida, mida sa seal näed ja ja mis on väga-väga põnev ja värvikas. Aga kahtlemata ka seesama ikkagi see flöödiviis Jaani flöödiviisid, neid sa kuulad ka linnatänavad ja ma arvan, et kes nüüd midagi ei tea, selle kandi kultuurist, kui mõelda nihukese muusika peal, siis vist ikka esimene asi tuleb ikka kõrvuse, sedasama andide flöödimuusika ja võib-olla siis sinna juurde just hispaaniakeelne laul, sest Hispaania kultuur on seda väga tugevalt. Selline oli siis tänane saade Ecuadori kultuurist, millest tuleb juttu järgmises. Jagaks oma isiklikke muljeid Ecuadori suurtest linnadest. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.