See oli omal ajal teadagi ka eesti sõduri rivilaul. Vabariigi aegses kaitseväe. Teeninud meestele on mälestada mõndagi peale sõdurilaulude. Julius Põldmäe mälestustest, mis trükiti läinud aastal pealkirja all üks paljudest, loeb katkendi Einar Kraut. Sõduri aja meeldejäävamaks elamuseks jääb spektaakel, mille andis suusk ratturite rühma noorsõdur september oma ülemustele kaaslastele sõduri elu valgustamiseks, igava rivi, lahing grilli kõrval rõõmsamalt poolelt. Pean vajalikuks seda juhtumit ka siinkohal kirjeldada. Noorsõduri kehalise kasvatuse esmanõudeks oli iga mees peab olema võimeline tõmbama organgile. Mida rohkem kordi, seda parem hinne. Aga häda sellele, kes sellega toime ei tulnud. Seda meest trelliti nii kaua, kuni ta ülesandega toime tuli. Algul leidus tõepoolest noormehi, kes sellega hakkama ei saanud. Nende hulgas oli ka noorsõdur. September algas taastamatu drill. Ülemused kuulutasid, et mees, kes ei saa lõuga kangile ei saa ka linnaluba. Saamatuid ja õnnetud vennad võtsid asja tõsiselt ja igal vabal momendil oli mõni ikka vabatahtlikult kangi all harjutamas. Kes ise asja vastu huvi ei tundnud, seda rõhutasid tagant ülemused. Jaoülemrühmavanem polnud ju mõeldav, et üks õige Eesti vabariigi sõdur ei tule toime selle algelise jõunumbriga. Varsti tulidki kõik sellega toime peale õnnetu septembri temaga alustati nüüd eridrilli, milleks ülemused raiskasid ohtralt oma vaba aega. Ei läinud mööda ühtki päeva, kus septembrit poleks kolmeks-neljaks korraks käsutatud kangi alla. September läks sõnakuulelikult. Poisse kogunes hulgaliselt seda treeningut jälgima, sest oli, mida vaadata. September oli meist tunduvalt vanem. 26 27 aastane. Miks ta oli nii hilja tulnud sundaega teenima, jäi esialgu saladuseks. Temalt endalt oli raske midagi teada saada. Ta oli äärmiselt kinnise iseloomuga ja küsimustele vastas ta lühidalt ja nagu eemale tõrjuvalt. Kehaliselt oli ta pikka kasvu, mõni sentimeeter üle 180 sirge noormees, kuid äärmiselt lodeva kehahoiuga. Ta kõndis nagu hõljudes. Ja mis seal salata, oli inetu näoga. Nina oli pikk, suud avatult lai, kõrvad suured ja peast eemalehoidvad. Mees kujunes juba algusest peale mingiks naljanumbriks, sest ta hilines ikka kusagile või tegi midagi vastupidiselt kästule. Sellist negatiivset pilti süvendas ta igapäevane draamakangi. Kustas sikutas ja sikutas, kuid asjatult. Ta pikk keha vajus kokku ühte puntrasse. Jalad siplesid nagu konnal. Lai suu vajus veelgi laiemaks, kuid lõugei kerkinud tollivõrdki ei toimusse nädalast nädalasse. September lõuga kangil ei saanud linnaluba, aga ei tarvitsenud tal küsimagi minna. Ja siis see juhtus. Ühel laupäeval, kui õppus lõppes tavalisest varem asus september kohe pärast lõunasööki ja püssi puhastamist oma saapaid eksima. Iga möödamineja pidas heaks tooniks küsida, mis neist saabastest ilmaaegu viiksid. September vastas rahulikult. Pean täna linna minema. Mõistagi muigasid küsijad, kes heatahtlikult, kes pilkavad. Oh linna, aga Kang. Septembril tuli vastuseks, pean minema. Saapad viksitud, vorm korralikult seljas, rihm vormi kohaselt, pingul nööbid kinni, vasknööbid läikima hõõrutud, läheb mees jaoülema juurde. Ettekandega härra allohvitser. Noor september esineb linnaloa saamiseks. Allohvitser ah, septembril on tulnud soov linna minna. Läheme kangi juurde. Need lähevad mitukümmend huvilist, nendega. September teeb oma tavalise katse. Jalad siplevad veel energilisemalt, suu vajub veel laiemaks kui tavaliselt, et keha veel rohkem kägarasse. Mõistagi on poistekari ümber rohkem röökimas kui naermas. Pilt on koomiline ja kurb. Ühtlasi näha on, et mees teeb kõik selleks, et linnaluba välja teenida, kuid jõuvarud ei luba. Ent siis haarab september uuesti kangist, tõmbab lõua umbes 10 korda naks naks naks kangile. Vinnab sisend kõhuli, kangile, teeb mõned ringid, kangil tõuseb siis kangil stoikasse, käed sirgu, jalad sirutatud ülespoole, teeb mõned ringid päikest, keerutab sirgete kätega ümber kangi, viskub saldoga kangilt alla, maandub täpselt kandadele, ajab kere sirgu ja põrutab härra allohvitser, noor september esineb linnaloa saamiseks. Kõik on keeletud. Esimesena saab sõnad suust jaoülem, kes kärata sokk kurradi, kaabakas narrib meid terve kuu, kus sa enne olid. Millele september kõrvastab, tavalise rahuga. Mul polnud enne vaja linna minna. Mis selgus? Selgus, et september oli elukutseline tsirkuseartist kondiväänaja. Ta oli aastaid rännanud ühe eestlastest koosneva tsirkusetrupiga mööda Euroopa riike. Ja nüüd Eestisse tagasi jõudnuna pidanud minema teenima sundkohustust kaitseväkke. Siitpeale oli noorsõdur september kompaniis tehtud mees. Ei mulle ei ole. Sõjaväkke mindi muusika ja lilledega, vanemad olid rõõmsad, et poeg läheb sõjaväkke teenima ja nii edasi ja nii edasi näiteks sõjakooli teenima. Õnneks oli niisugune auasi, oli see. Ma ei taha sellest üksinda rääkida, et pärast aspirandi kursuse lõpetamist ikkagi isa olid ikkagi. Midagi oli kusagile tööle läks, ikka küsiti aspirandi kursus õpetust. No vot, see oli korras, kõik see oli niisugune. Ja selle tõttu oli ka. Kujutage ette, seal oli korraga sõjakoolis, oli üks kaks jalaväekompaniid, üks raskekuulipilduja kompanii tehnikakompanii. See on neli ja suurtükipatarei viis, viis sellist 60 80 Me suurust 400 meest korraga õppimas õppima, selleks et reservi minna ja aga seal löödi nagu sirgeks, mees löödi sirgeks ja minu emagi ei tundnud mind ära, kui ma koju läksin, sealt sõjakoolist, panin õhtu oma pesu ilusti niimoodi tooli peale, niimoodi üldiselt tohoo hullu. Et Ruts on hakanud kohe nii korralikuks meheks hakanud. Kolonelleitnant Rudolf Pruus, keda kuulsime kõnelemas, saab esimesel veebruaril 80 aastaseks. Jõudu ja jaksu talle noorte ohvitseride koolitamisel Paldiski kursustel. Rudolf truus on tondi sõjakooli lõpetanud kaadriohvitseridest praegu viimasena tegevteenistuses. Ainus, kes tänagi kannab Eesti kaitseväe vormi. Kaks kuud olin Valgas soomusrongi rügemendis, olin noorteaega teenisin ja sealt siis keskkooli lõpetajatest valiti, siis möllab vabatahtlikkuse alusel ja ma ütlen vabatahtlikkuse alusel oli niivõrd tahtsivad, suurim osa tahtsid kõik minna, keskkooli lõpetajad olid ja siis 34. 35., siis kui see lõpp oli, siis tulisse murdemurdemoment minna koju tagasi. Et ülikooli minna, metsateadust väga meeldis, metsaasjandus oleks seda õppima läinud, aga siis hakkasime mõtlema, siis tekkis võimalused jääda Portugal aspirandiks ja tegevteenistusse väljaõpe saada ohvitseride klassis. No see oli kaks aastat, olin Portugal aspirandina väeosas väeosana, ma valisin omale sõja kooli jälle, sest et ta oli mulle armsaks saanud, seal sai sporti teha ja siis jäin sõjakooli Uurali seisundis kompaniis. Olin esimene aasta jaoülem, teine aasta rühmavanem. Siis lõpetasin ära, Sainadestatsioiaatristatsioonias läksin ohvitseri klassi. Nii et 38. aastal lõpetasin siis täieli sõjakooli juba kutseohvitserile. No aga kui nüüd võrrelda eesti ohvitseri saksa ohvitseri ja punaarmee ohvitseri, te olete ju kõiki neid lähedalt näinud. Võtame kas või selle järele oma välimuse, oma riietuse, oma käitumise järele ma panen igal juhul viimase koha peal. Punaarmee ohvitser Saksamaa ohvitser, oma pedantsusega tuntud tšikitsak. Küllaltki lugupeetud ei olnud sellist arvamust tapmisohvitseri ja nii edasi ja nii edasi ütelda tsaariaegse ohvitseri, hirmsad joomavennad, naiste naistekütid ja kaardimängijad ja nii edasi. Räägime nüüd teie möödunust veidi lähemalt. Millal teil hakkas vaja minema sõjakoolis omandatud juba tegelikult rindeolukorras? Juba videol tulerisse tundmine vili on 43, oktoobris. Seal oli tarvis seda juba, sest seal oli küll algus, mis oli selle rosooni rosooni partisanide, selle vaba vabariigi läbikammimine niiütelda, noh see oli selline rutiiniline töö. Seal muudkui ahelikudes mehed läksid ja aga juba vaenlasega kokkupuutes, siis oli kohe juua. Näitajates esimene kallal toome, pidime metsast, taheti, anti kallaletungi edasi, sealt läks niimoodi ülesse ja vaenlane oli seal üleval otse rinde ilma suurtüki tule ettevalmistused, käsk oli käsk, niimoodi tuli teha aga nivood, paarkümmend meetelt saime sellise lahe, saime selgelt, tõmbasin otsaga tagasi, varsti tuligi. Tuli käsk, et jääda sellele metsaservale kaitsele. Eelpostid julgestus ette. Need said siis metsa äärde pandud ja tagasi tõmbusin kaevikuid, kaevasime metsa siis sidenaabritega, see sai loodud, see oli kõik õpitut õpitud asi kaitse seisukohalt. Nii palju ikkagi kuni pataljoniülema, nii oli meelikke õpetatud juhtimine küllalt hästi olnud, seal klassis pataljoni ülemaks oli aasiakooli lõpetanud ohvitser oli vanemleitnant pall, kui oli mul pataljoni ülem, ta Saise saavata pärast ja siis määrati esialgu asetäitjaks, siis kui Narva rindele tulime, kinnitati ära. Sain üle anda sellel kapteniks Narva rindele tulekul ja ühtlasi kinnitati pataljonile. Kas see oli 46. rügement? 600 terminite, väga õige ja põhiline oli see algusest peale venelaste tagasisurumine, see oli põhiline alguses siis veebruari esimestel päevadel ma mäletan veel seda, et laome sünnipäeva pühitsesid veel esimesel veebruaril sinna need rindel ja seal sai see kokku, oli nii kange mees, sai, olite granaatidega jõest kalu püüdnud ja siis värsket kala saime veel Market Endale tolli adjutandi ka veel alles natukene, nii et sai korralikult ära pühitsetud. Ja siis varsti seda ükski 10. veebruari paiku vist hakkasin, naera tulema. Rindeolukorras ma ütleksin, eesti sõduri kohta võin ainult head ütelda. Tublid sõjamehed, väga tublid mehed, lihtsõdurina ja allohvitserid ja kõikidele ainult head. Ste muidugi olime, ei ole näiteks, võtame seda Narva pataljoni, kes viidi sinna Ukrainasse, eks ole, ja mida nad põhiliselt tegid tagasi lippavaid sakslasi katsid kogu aeg, kogu aeg katsid niisama, meil ka. See, et Narva rindelt joo, lippasid sakslased. Et aga kiiremini saada minema ja me olime siis ikka need, kes viimase meie mehed jäid, viimati mina seda aega enam kaasa elada ei saanud, aga näiteks hunt minuga panin ülem ja veebel männi kah kahekesi, niikaua kui kaua sinna Narva rinde selle kõik olid juba tagasi läinud, nemad veel olid seal kaevikus ja said pihta ja raskelt haavatuna lasid endale mõlemad kuulid pähe. Nii et Eesti sõdur on väga-väga tubli Kõige Eva korda. Ja halliame taba. Tuju rindel Kiiuuekalt loo laulane armsamal ma. Oota kallimoff. Ei tea ju ma võin veel. Korda olin ma õnnelik siis, kui kohtasin Ta oli Leila Tul ikkama erinud sammul. Saabub lahinguedu. Jälle laulan. Oota kallimorfoovutas. Kaugelt tervitanud. Millal tulen? Jaanuaris 1944 oli sõjategevus jõudnud Eesti idapiirile ja just neil päevil sai Narvast rindelinn. Elanikud evakueeriti. Sisemaal leidis, kes, kuidas, kus ajutise kodu. Kuid tagasitee nagu teame, jäigi põlisnarvakatele suletuks. Niisiis üle Narva jõe tunginud vaenlane kinnitas kanna kahes kohas jõe läänekaldal. Üks sillapea oli riigiküla, teine veps küla Siiversi juures. Veebruaris Neeveelist Narva alla toodud eesti diviis sai ülesande need sillapead hävitada ja see oli mõistagi ka meeste tahe. Rudolf Pruusi pataljonis tegi lahingu kaasa Harri Rent nüüd kaitseväe major Trent. 44 narval meie pataljon likvideeris riigiküla sillapea ja vastane kandis seal muidugi väga ränki kaotusi. Kaeviku põhi oli vastase laipu nii palju täis, et sadade meetrite viisi ei olnud võimalik maa peale astuda. See hakkas hommikul vara pihta kergesuurtükitulelöögiga ja siis kahelt poolt otsast. Kaevik on, teadupärast on noh nii jõnksu kujuline kuskil seal kaheksa, 10 meetrit on sirge lõik siis tuleb jälle üks nurk. No see käis niimoodi, et visati sinna nuka tagant üks granaat, nagu see oli lõhkenud, siis kohe teine tagantjärele, et see, kes nüüd veel kuidagimoodi püüdis seal midagi abi leida või toibuda, siis teine granaat tegi lõpliku ja siis esimene mees läks turgabelandis valangu. Ja nii ta käis ja nii ta käis, mitmed saad meetrit, see ma ei mäleta ju täpselt, aga vist oli kuskil 1200 meetrit oli see riigiküla kaeviku pikkus see Saises ära rullitud niimoodi, et kui hakkas videvikuks minema 24. veebruaril siis see võib-olla kuskil nii pole, nelja neljaaeg. Siis kui lahing läbi oli, siis olid vastased kõik seal maas jõe peale võib-olla põgenesid seal paarkümmend, kes üritasid pääseda üle, kui neist pääses, siis küll mõni üksik. Minu kaitsepositsioon sattuski riigi kõlalõiku ja selle tõttu minu minule pataljonile see ülesanne määrategi, see toimus 24. veebruaril. Riigiküla sillapea likvideerimine, nii et see oli lähivõitluse all, aga seal seal talgu kukkus iseenesest niimoodi väelasest otse rünnata, neid lollus olda küll täiesti lage Meilt metsast, kuni sinnani nende kaevikuteni täiesti lage siis kui oli lõpp, siis hüppasid üle kaevikuosa, katsus üle jää, seal sõpsasid vette ja katsusid jäätükkide peal veel edasi joosta. Võib-olla mõni jõudis tagasi sinna, aga et niimoodi ta läks, see asi ja sellega oligi palju hullem oli muidugi pärast sees, mis 29. veebruaril veps küla metsküla oli märksa suurem, märksa tugevamini nii-ütelda, relvastatud riigiküla oli väiksem. Teiegi ei pääsenud ju terve nahaga sealt Narva alt. Val diabeeti täps külal esimesel päeval kohe kui meie hakkasse veps küla hakkas 29. veebruaril. Aga meie alustasime põhja poolt kallaletungi neljandal märtsil. Ja samal õhtul esimesel õhtul, ma sain kohe pihta. Juhuslik kuul jälle. Valang, kuulipilduja valang. Olime võsas koos, oli veel õhtu, täiesti pime oli juba. Et nüüd kompanii ülematega läksime ettepoole, et vaadata, kuidas järgmine päev uut pealetungi jätkata. Järsku käärideks valan, näen veel neid sähvatusi leekkuulidega ja. Kas nad kuulsid teie teie liikumist seal või oli see puht juhus? Tõesti raske ütelda, igatahes nii nagu pärast laatsaretis üks mees külastas, ütles, et no olid need sealt võsastunud kätte saanud. Ta olid ja tõesti olid kaks meestel jäänud võssa sisse. Meie eelpostid olid juba nagu nagu mööda läinud, nemad olid seal võsas sisse ja varitsema varitsema. Vot nii, ja siis oli minul sellega, siis läbis Rakveres algus üks peatus Rakveres rindel niisugune laatsaret täiesti rinde tagala, laatsaret. Ta pandi kipsi, mõlemad jalad üksid seda säärt mööda, see jalg on viis sentimeetrit lühemaks seansest, kes siis sealt kokku tõmbas rinde hinde laatsaretis ja see ei olnud ju kellelegil aeglasel venitada jalga, nii et ta saama pikaks ajaks lasti niisama kokku ja teine läks siit. Mõtlesin veel hullem, laba jalgel täiesti puiseks. Vot nii ja siis sealt siis Tartu haiglasse. Kusjuures kuu aega ei olnud kuulda, evakueeriti juba läbi Poola Saksamaal riivale raviooli saksa viimane ravis ja põhiline ravi oligi Saksamaal ja aga siis tragöödia oli pärast siis see ikkagi, et kui nüüd seda lõpes ameeriklased võtsid ja Saksimaa ja Tüüringi oma alla Nad ruttasid, milleks nad ruttasid nii ruttu, et üle Elbe LV jää, et enne enne venelasi sinna jõuda. Nad tahtsid seisi tehast, tahtsid omale saada. Kellu kuulus tehase kõikide meistritega inseneride, kõiki optikatehas optikatehas ja, ja see oli kuulus optiga tehas. No ja siis me olime siis nende käes vangis, ameeriklaste käes, kõik, kes seal laatsaretis olid. Paistis juba, et nad hakkavad, sest kusagil ma ei tea, kus lepinguliks Jaltas või kusagil. Et see vahejoon peab jääma helbe, jääks nii-ütelda demonstratsiooniliiniks. Elbe jõgi. Ja hakkasid siis tagasi tõmbama, viisid ka meid ära sealt sellest linnast natuke lääne, pooleteise väikse linna jälle laatsaret. Ohvitseri juure ütlesime, et kuidas on, eks viite meedik ikka edasi ja, ja, ja ärge muretsege, ärad otsa. Kõik saab tehtud. Viime teid ilusti. Ja siis oligi. Aga sakslaste haigete raamatute võite ette kujutada omal, seal oli kõik sees pikalt siuksed raamat seal kõik sees. Auastmed üksused teenistuses. Käi rahvus ja sünnikoht ja kõik, kõik, kõik seal sees. Aumärgid ja kõik seal oli lihtne, lugedes nopiti, need omad mehed toppisid välja ja. Ja siis koheldi meid mitte enam kui see vange, vaid kui kriminulle, õieti poliitilisi vange. Weimari soli kohus selles Göte linnas Weimari sellisesse kohus, tribunal. Ohkasin kergelt sest seal 25 seal ei antud, aga surmanuhtlus saevad mõned. Kas nüüd otseselt tehti selja taga või nägite neid tribunali tegelasega? Seal on need mehed käik sees majori eesotsas, seal üks, üks kapten ja siis üks see telk, juut oli vene nimed puha ja ja vene nimed ikka. Kaheksanda armee kaheksanda kaardiväe armee sõjatribunal oli siis muutku. Igatahes augustis oli see kohtumõistmine ja jõuludeks jõudsime siis sinna põhja, nii et september, oktoober, november peaaegu neli kuud olime siis vangis, nendes loomavagunites veeti meid sinna ülesse põhja. Eesti sõduri tunni saadet jätkab major Sven ise. Ma tahaksin siin meelde tuletada ühte ühte juhust, kuidas sõdur või ohvitser peab käituma väärikas käitumine igas olukorras. Situatsioonis, kus oli ees vangistus, vangistus ei olnud mingisugune sõjaaja lõpuni kestev vangistus, vaid meie juhtudel, see oli praktiliselt eluaegne vangistus, eks ole, mõeldud sellisena või igal juhul väga pikk. Vot siis, kui need leegioni mehed taganesid läbi Saksamaa, suur osa. Küllaltki suur osa neist pääsesime läbi Tšehhoslovakkia pääses Saksamaale Saksamaa lõuna lääneosadesse ameeriklaste poole peale inglaste poole peale. Ja seal oli siis niisugune asi, et neid seal korjati kokku, nad olid kõik ühed saksa sõdurid samasugustes mundrites. Ameeriklased seal esialgu suurt vahet ei teinud, aga sinna ilmusid vene emissarid. Ohvitserid, kes hakkasid omasid koju kutsuma. Et igaüks tahab koju ja ameeriklased nagu ka inimlikud demokraadid uskusid hundijuttu ja võimaldasid millal siis enam või millal rohkem või vähem vabatahtlikult nendele inimestele koju sõita. Probleeme tekkis muidugi nendega, kes olid sõjaväes olnud ja, ja nende suhtes oldi karmimad ja oli juhus, kus oli eestlasi muude rahvuste hulgas. Noservis, lätlasi, leedulasi ka, ja muid. Ja need vene ohvitserid siis hakkas neid välja sorteerima, need muidugi punnisid vastu ja, ja ei tahtnud minna, aga noh, ameeriklased ikkagi ütlesid, et tuleb minna ja iga iga roju oma koju nii-öelda. Aga nende eestlaste hulgas oli inimesi, kes valdasid hästi saksa keelt, gümnaasiumis käinud poisid, ohvitserid, tõltsi, sõjakooli lõpetanud. Ja ma tean konkreetset juhust oma koolivend. Ma õppisin Westholmi gümnaasiumis, oli ennast sokutanud sinna sakslaste hulka, ta nimi oli ka niisugune, käis sakslase eest sama hästi kui eestlase eest. Ja oli rahulikult sakslaste hulgas, keegi teda ei puutunud, aga neid talupoisse ja, ja lihtsaid lihtsaid külapoisse, kes ei osanud saksa keelt ja kes ei osanud selgeks teha, et nad ei ole Need, keda kelleks neid arvatakse. Neid korjati kokku, hakati hakati siis ära viima ja see kestis nii kaua, kuni kolonn hakkas marssima. Ja siis üks ohvitser hüppas rivist välja ja astus sappa. Läks nendega kaasa. Läks muidugi sõjavangi oli nendes samades laagrites pääses sealt ka eluga ja ühel koolivendade kokkutulekul tuli sellest juttu ja üks koolivend küsis, et miks sa nii lollisti tegid. Ta vaatas talle natukene otsa ja teate, mis ta ütles. Westholmi koolis õpetati niimoodi. Ohvitser, kes oma noored talupoisid, tema endised alluvad sõdurid jätab maha, mängib sakslast ja läheb ameeriklaste juurde. Siis, kui need lähevad venelaste juurde. Ta arvas, et see ei ole õige. Ja ma olen temaga nõus. Eesti sõduri tund palub raadiokuulajate abi, kes teab midagi järgmiste rindemeeste saatusest. Juhkam, Arnold allohvitser kuuendas piirikaitse rügemendis karjeli kompaniis, mis paiknes suvekuudel 44 Tartu all Pihkva lähistel ja Narva rindel permis küla kaitsel. Pärast vangi langemist peeti meest Volossova vangilaagris Karjalas hoonega järve lähedal Voodla jõe ääres, kus suri ehitustöödel augustist 1945 kes on näinud teda vangina või teab tema surmast. Pärit hallistest sai augustis 44 käest haavata saadeti ravile Saksamaale, misjärel puuduvad temast teated. Kes teab? Jääger silver teenis aastast 1942 mitmes paigas, viimati Tartus 630. rügemendi straal autovedude esimeses kolonnis 44. aasta sügisest pole teateid. Võimalik, et läks Saksamaale, kes teab tema saatusest. Kahre Alfred 1906. aasta mees, kes vabatahtlikuna läks kaasa 1941. aastal kuid kelle teenistuskäigust pole siiani andmeid ning kes mõrvati vangi võetuna pärast saksa vägede taganemist septembris orguse kandis mahalastuna nähtud teda allohvitseri vormis palutakse teateid nii teenistuse kui viimaste päevade kohta. Kõigilt, kes teda mäletavad. Mik Osfalt teenis arvatavasti 30 kolmandas politseipataljonis, jäi kadunuks hilissuvest 1944 vajalik iga teade teenistuse kadumise kukkumise kohta. Mick Paul mobiliseeriti talvel 1943 politseipataljoni number 286, mille koosseisus viibis Riia lähistel Valgevenes Neveli rindel, veebruaris 44 Tallinnas ja seejärel Narva rindel. Oli pataljoni adjutant leitnandi auastmes. Langes pärast Tallinna vallutamist septembris sauel. Kas leidub inimesi, kes võiksid kinnitada tema teenistuskäiku või teavad tema langemisest? Mürk Aadam mobiliseeriti märtsis 44, oli väljaõppel Viljandis, suunati 20.-sse diviisi, langes Väike-Emajõe ääres septembrikuu 15 10. 1944. Kas teab keegi täpsustada, missuguses üksuses mees võitles? Tahvel Hans Voldemar mobiliseeriti veebruaris 44 oli Kadrina lähedal ja hiljem Tartal langes augustis vangi. Tunnistajate seletused on teda viimati nähtud poolsurnuna. Kalinini sõjavangilaagris. Palutakse lisateateid, missuguses üksuses ta teenis ning millal ja kus. Suri. Tamm. Oskar sai 18. septembril 44, haavata oli ravil Saksamaal Stolti laatsaretis, kust suunati Ida-Preisimaale väljaõppelaagrisse. Kas keegi teab tema käekäigust ja saatusest Saksamaal? Tapner Karl Konstantin mobiliseeriti kevadel 44 oli suurtükiväelasena Narva rindel Griva soos oodatakse andmeid tema väeosa ja mahalaskmise kohta. Viira külas koos Tartumaal, augustis või septembris 1944. Elmar mobiliseerida veebruaris 44 ja läks arvatavasti neljanda piirikaitse rügemendi teise pataljoniga Narva rindele. Langes 21. septembril Porkuni lähedal. Kas neljanda piirikaitse rügemendi mehi oli Porkuni lahingus, kes teaksid toimunust kirjutada? Jääme ootama teie kirja Eesti Raadio aadressil Gonsiori 21, Tallinn e-null üks, 100 Eesti sõduri tund. Iga teade aitab kedagi.