Eesti sõduritund on lõpetamas teist aasta ringi saate käima vedajaks, kaks talve tagasi oli sõjakirjasaatja Karl Gailit. Tervitame teda kõiki kaasalööjaid ja kuulajaid. Täna sõdurilauludega. Jõululaupäeval sai sajaaastaseks Tartumaa mees Johannes Nahkur, kes on teadaolevalt kõige vanemaid eesti sõdureid ja vabadussõja veterane. Kui vabadussõda algas, oli ta Haapsalus raudtee tööl aga nüüd ta räägib ise sellest ajast ja enda sõjaväkke minekust. Dallas Keerv saatis 10 valvuri laskemoona veel viimasesse kaugemasse soppi, Haapsalu kardetu Tallinna langemist punaväelaste tallatud Kehras. Suurtüki pöörded olid Tallinnas kuulda kõik. Aga aga punased tappis ja tööstuselt vaguneid, vagunite boksid liiva täis vaguralt tee peale, surmas. Boksid läksid, põleb maha. Kolmneli vagur tulid, järvelt oli Haapsalu. Siis oli vedur kohusolidelt vaguralt siilidest last ära pantida ja tuua ja siis ilmus Tallinna teatajas, kosutas. Haavad lahti 10-l aastal on hästi sõjaväkke. Teil oli morse selge mõrraga välja panna. Seal metsad ja poorsed, õppinud morfektorida veel 1907. aastal Luuga linnas. Marjad, viljana. Talitaja pagarisadamas sadama rüksuseks. Viiekordses majas Säde Taligal rodo ülesalla reisi halbrei juurde. Soovikat vastava oma väeosa sõdurist. Teised õppe, seal oli Porsakute üleval pandud raamatud. Grafeerige, sült maas, ainult paar sõna saad ütelda. Aidake. Kolmelt õppusele sekretär. Sõjaväe vastavate kobisoodiled seal vees vastu võtab elu juurde tagasi saada. Seal väljendavad jaanuar 1919. Sellest ajas algelt minut tailisusesti sõjaväes peaaegu üle poole Eesti oli okupeeritud juba venelase poolt. Paidest oli venelaselt koguse kilomeetri kaugusel. Biden kõige päeva pandud ei ole, on Paide langemise aga reedel. Mingid segadustega röövlid etappi sellise asja üldse ei olnud. Kindel kordoli üle riigi oli ja seal oli, see aitas kaasa kogu eesti rahvas. Avatöö ole oma abi oli, need aitavad õmmelda sõduritele riided, käsivad teha saapaid. Taasivad saada vabadust. Kolmekuningapäeval peetud peetud suur paraad. Saadet saabus ka vabatahtlikud kolonel Kalve juhatuse all. Umbes 1000 meest. Emajõelinnast Tartust ütleb sõduri tunni kaudu tervituse Eesti vabadusvõitlejate liidu esimees Uudo räst. Oma kallitele, kaasvõitlejatele, kellele, kellega me koos oleme olnud kõige raskematel momentidel ka. Võin ma praegusel ajal öelda ja mul on hea meel, et meie tollane võitlus, lootusetu võitlus, mida me pidasime, on siiski vilja kandnud. Meil on jällegi vaba Eesti demokraatlik vabariik. Kusjuures võtan, meil ei ole tarvis enam seda relvaga kaitsta, kuid me peame oma vaimu ja sõna jõuga seda tööd edasi viima ja neid taotlusi, mis meil tollal oli see vaba Eesti eest, nüüd seda kaitsma ja hoidma. Ma olen seda korra nimetanud. Kaotatud lahingud ei ole veel päris lüüasaamine, ajaloo ees. Oleme siiski võitnud. Aga seda võitu me peame hoidma. Kuuldud tervitusele lisatud järel kirjas rõhutab Huudorjastet sõna relvavend ei ole tühi sõnakõlks. Võitluses kasvanud relvavendlus on vääramatu küünarnukitunne, mis tekkis siis, kui küsimus seisnes elus või surmas, püsib tänini. Eesti vabadusvõitlejate liidu esimees palub teatada, et endiste võitluskaaslaste järgmine suurem kokkutulek on kavas korraldada 13. juulil tuleval aastal ja nimelt seal, kus Vene soomusmasinad nurjusid esimesega kokkutuleku Pärnu lähedal Toris. Praegu aga valub sõduri tunni toimetus valida härra rästil järgmise sõdurilaulus. Et teele tõdeda minu nooruspõlve aega. Vilba teenisin Eesti sõjaväes, siis oli väga ilus laul, seal mürtsub trumm ja pillid, hüüa sõduri nüüd varrsiiga. Ta on kasvult keskmisest veidi pikem, ruuge juukseline, paari tedretähega nina juurel. Kuna sõduri mundrid on valmistatud standard mõõdu järgi, on see pikkuselt küll paras fresh talle pisut lai ja kuna vöörihm on vastavalt sisekorrale ja sõdurid kohustuslikule kombele tõmmatud nii pingule, et talle ühtki keerdu sisse pöörata ei saaks jääb sellest poisist niisugune mulje, nagu seisaks rivi ees Kasashtanis venelane kelle kastanisaba keegi naljahammas maha lõiganud. Sääresidemed on seal noorsõduril seotud lõdvalt ja nii paistavad jalad olevat ülemäära jämedad. Igatahes väga kohates proportsioonis vöörihma abil peenestamatut pihaga. Mis aga ennekõike tähelepanu pälvivad, on noorsõdur pensioni silmad. Tumedate kulmude alt vaatavad need oma ülemusele vastu kui kaks naiivset süütut sinilillekest kellele on võõrad kõik selle patuse maailma mured ja pahed. Jäädes allohvitseri ette seisma, meenutab pension märtrit, kes naeratus huulil, vaatab vastu lõukoerale palvetades. Anna talle andeks, sest ta mõistmatu ega tea, mida ta teeb. Kuulduli katkenud Eerik Laidsaare raamatust noorsõdurit pension, mida peaksid mäletama eestiaegsed, ajateenijad. Raamatust on valminud uustrükk ja see on saadaval raamatuühingu müügipunktides. Allohvitser ville kard küll veidi muudetud nimekujuga on võetud tegelikust elust, mida ta siinkohal kinnitab oma enda häälega. Suurem jagu mena, hakkasin õpetama kogu aeg täitsa omaseid sõdurisi, noori sõdursi, neid ma õpetasin ikka mõni 1000 vist välja. 24.-st aastast peaagu hakkas pihta see 20 neljandal-viiendal, kuuendal, seitsmendal, kaheksandal ja 2009.-st aastast. Mind viidi üle sinnasamasse õppekompaniisse. Ma küsin teilt, noor pension, kas see on sõduri isiklik kapp või on see prügikast? Just nii, isiklik Cap, allohvitser. Enne 1000 ei öelnud, siis oleksime homme hommikuni arve kahekaupa maha kaubelnud. Kuule issand jumal ise appi, kas teile sisekorratundidest siis midagi meelde jää? Aga hea küll, hea küll. Täna saate need kolm toimkonda. Ja kohe, kui ülevaatus on lõppenud, lähete, teete kompanii väljakäigu puhtaks ning selle järel seate oma kapi korda. Sest mustem töö tuleb ikka pärastiseks jätta. Võidurõõmsalt oma õnnestunud teravmeelsuse üle naeratades vaatab allohvitser Willigard ringi. Ühes kõigi muigavaid nägusid, muheleb seesmisest heameelest. See asjaolu ei takista teda aga märkamast. Noor pension rivisse minnes teeb ümberpöörde ümber parema õla. Ja tulemuseks on pensionikaristusraamatusse. Tuleb kanda VEEL ÜKS toimkond. Eesti sõjaväes teenis sõjavägede staabi viimase nimestiku järgi 1641 kaadriohvitseri. Möödunud aastal ilmus maarjamaa kirjastuse väljaandel Vello Salo koostatud Eesti vabariigi kaadriohvitseride saatuseraamat. Raamatute trükiarv oli väike ja sõduritunni toimetuselt on tihti küsitud, kust seda muretseda saab. Saabuval aastal peaks meieni jõudma teine, täiendatud täpsustatud trükk, sest töö on kestnud Vello Salo. Mis juhtus tegelikult Eesti vabariigi kaadriohvitseridega pärast Eesti kaitseväe likvideerimist 1940. aasta sügisel ja kuhu me oleme selle tööga siiamaale jõudnud? Oleme ikkagi ühes punktis, kus meil on vaja kuulajat abi ja sellepärast me pöördumegi täna teie poole. Üldpilt on niisugune. Üle neljandiku neist oli sõja lõppedes läänes või lääne pool raudeesriiet üle poole represseeriti nõukogude liidus. Ja tänini on neid elus ümmarguselt 100 meest. Me ei alustanud päris nullist kadunud eemaldada, klaasi oli kogunud juba represseeritud ohvitseride kohta andmeid, tema nimestikus oli tollal 372 nime. Kuid siis ta jättis meiega jumalaga. Mõned andmed neist ei ole osutunud täpseteks, nagu kõigi niisuguste suurte nimekirjade puhul siis esimeste raadi üleskutsete peale tuli välja terve hulk nii-öelda sahtlis hoitud nimestikke. Mis inimesed olid omast huvist koostanud. Jäänuid võis nad välja tuua. Kolmandaks muidugi avanesid ka arhiivid ja paljudki trükitud allikad, memuaarid, ajalehed, surmakuulutused. Sellegi peale vaatamata on meil praegu kokku 121 olulisemat lünka, mis on minu arust väga hea tulemus kus andmed on puudulikud või kahtlased. Mitte mingisuguseid andmeid ei ole meil kolmest mees. Vello Salo pöördub veel kord ohvitseride saatuseraamatu täpsustamiseks raadiokuulajate poole kolmekuningapäeval. Palume teid saadet kuulama kuuendal jaanuaril kell 16 20. Viimane suur sõda viis meie keskelt nii ohvitsere kui rea sõdureid, kelle saatuse kohta oodatakse kusagil peres teateid ka täna õhtul. Eesti sõdur tund on püüdnud võimalust mööda olla vahendajaks nende saatuse selgitamisel. Paraku me pole suutnud avaldada kaugelt kõiki nimesid. Palume ka täna tähelepanelikult kuulata, ehk teab keegi järgmiste meeste saatusest. Kibe. Feliks teenis kolmandas piirikaitse rügemendis sai juuli lõpul või augusti algul 1944 haavata. Evakueeriti Saksamaale. Viimased teated varnas Darfi laatsaretis Sudeedimaa Alt detsembrikuus 1944, kes teab tema edasisest saatusest. Kriisa Karl oli 47. rügemendi teise pataljoni mees sai juulis 44 Kambjas haavata oli augustis ravil Rakvere haiglas, kust saadeti Saksamaale. Võimalik, et hukkus Tšehhi põrgus. Ootame teateid. Kährik Oswald mobiliseeriti juunis 44 ja saadeti väljaõpperügementi. Oletatavasti langes septembris vangi. Kas kellelgi on täpsemaid teateid mehe edasise käekäigu kohta? Laur Jaan Under, Shar, füürer, kes viibis suvel 44 haavatuna Saalbrüke sõjaväe haiglas Saksamaal, hilisemad andmed puuduvad. Võimalik, et ta suri mõnes vangilaagris Venemaal. Ehk keegi teab tema saatusest. Lindjärv August esimese piirikaitse rügemendi 10. kompanii reamees hiljem kapral langes lahingus Tartu lähistel 1944. Oluline oleks täpsustada langemise asjaolusid. Rätsep Eduard võeti teenistusse sügisel 1941 oli org tootis hiljem ühes politseipataljonis ja saabus selle koosseisus veebruaris 44 Eestisse arvatavasti Narva rindele. Langes sama aasta septembri lõpul vangi. Hilisema kohta puuduvad igasugused teated. Palutakse teateid teenistuse vangistuse ja surma kohta. Mobiliseeriti veebruaris ja langes hilissuvel 1944 Narva rindel Kuremäel. Kas kuulajate hulgas leidub keegi, kes võiks teatada, millises üksuses mees teenis või kes teaks tema langemisest? Kordame nimesid. Felix, kibe. Karl Kriisa, Osfalt Kährik, Jaan Laur, August Lindjärv, Eduard Rätsep, Eduard Vares. Ootame teie kirja Eesti raadio aadressil Tallinn, Gonsiori 21, e-null üks, 100 Eesti sõduritund. Oleme tänulikud iga kirja eest, sest iga teade aitab kedagi. Aasta läbi on meie saates juriidilist nõuannet jaganud välisõigusabi advokaadibüroobüroo juhataja Ivo Mahone silmast silma kohtunud sadade ja sadade rindemeestega. Jah, seda peab küll ütlema, et kahte ühesuguse või isegi sarnase saatusega inimeste ette tulnud ei ole ja iga ütleme sellise minu kliendi kohta võiks kirjutada väga paksu ja väga huvitava põnevusromaani. Kui oleks hea sulega ja seda saaks, siis võiks saada nii-öelda hingematvalt põnevaid lugusid nendest elu saatustest. Tuleks muidugi kohe lisada, et Teid nähtavasti piirata. Juristikutse-eetika jah, neid andmeid, mida me kasutame siin pensioni taotlemisel me ilma kliendiloata kuskil mujal rakendada ei saa ega ei rakenda. Kõige tähtsam, mida ma neile tahaks soovida, muidugi sest invaliidsuspensionite ajamisega ma just tegelen ja tavaliselt kõige rohkem probleeme see tervisust tekitab, nii et sooviksin hästi tugevat ja sellist vastupidavat tervist. Neid kodu juures. Ei jookse. Arva. Etule korda pügama. Ja pea niikuinii kaugele ei ole ema. Sedagi. Lõppeval aastal jõudis suure tööga valmis klubi viiking Narva ajaloo komisjon. Kaante vahele sai mahukas ja sisukat lugemist pakkuv pataljon Narva ajalugu. Minu au on truudus. Käesoleval ajal on suurimat kirjatööd lõpetamas ka soomepoisid. Soome Sõjaveteranide Eesti ühenduse esimees Raul Kuutma. Ja meil tuleb niisugune raamat soomepoiste matrikkel ehk eesti keeles ära seletatud soomepoiste lühielulugudena, vot seal on siis kõikide meeste lühielulugu ja peale selle pilt ka noorepõlvepilt nendest meestest kes, keda me oleme pildi kätte saanud või ära tulnud üldiste piltide pealt ja seal on siis kõik mehed sees sõit, mehed, kõik, kes on alates talvesõjas kuni sõja lõpuni seal olnud ametlikult olnud Soome armee nimekirjades selle raamatukokkupanekuni Pikema aja töö. No me oleme teinud seda juba peaaegu neli aastat, tähendab, anne kogunud arheoloogiline töö võib üteldakse andmete kogumine. Aga, aga nüüd on asi nii kaugel, et me teeme käsitöö ja meil on umbes viiendik käsitöö eest, on valmis? Artikkel, see tuleb täpselt eesti entsüklopeedia mõõdus Raamat samal paberil. Sama kujundusega enam-vähem ja artikli maht on 600 täheruumi. Nii et see ilusti mahub sinna pildi kõrvale. Miljon, õieti soomepoiste aastavahetuse üritused algasid, kas mitte juba Soome vabariigi aastapäeval, no isegi natukene enne, võib-olla sellepärast et ettevalmistused hakkasid selleks ikkagi kuu aega tagasi. Kuna meil meie JAR 200 kilda või meie toetusühing Soomes. Juba suvel teatas meile, et nad kavatsevad meile organiseerida kõikidele meestele jõulupakki. Selle jõulupaki kokkuajamine oli juba pikemaajaline töö, sellepärast et see oli haaratud mitmed ettevõtted, ühisettevõtted, kes, kes meile siis seda materjali finantsid ja 600-le mehele see kokku ajada ja need pakid valmis teha ja soomima. Tugi ja toetus Eestis elavatele soomepoistele on liigutav ja südantsoojendav ja arvestatav. Ja Ma ütleksin, et see tuli on nii majanduslikult arvestatav, kuna me saame praegu ka iga aasta, oleme saanud viimastel aastatel ühekordset pensioni Soomest. Aga samavõrd on see tähtis ka moraalselt. Kallid soomepoisid 1995. aasta on muutunud ajalooks. See aasta on olnud Eesti riigi ja rahva elus keeruline aasta kuid meil on hea meel, et me oleme saanud selle kaasa elada. Et me oleme selle aasta saanud oma tööd teha. Ja et me oleme sel aastal saanud tunnustuse oma tööle. Esimesel detsembril anti meile raekojas üle sillaehitaja auhind, auhind, mis antakse parimale organisatsioonile Eestis koostöö ja, ja sõprussidemete loomisel Soomega. Me elame ajastul, mis on väga oluline riigi püsimajäämisele. Ja sellepärast meie ülesandeks peaks olema kõik teha selleks et Eesti muutuks paremaks. Me võime seda teha kasvõi valimiste läbi, aga me saame seda teha ka iga päev sellega, et me suuname meid ümbritsevad noorsugu paremusele. Et need igipõlised tõed, igipõlised, tähtsad asjad nagu töökus, ausus, inimese armastus, isamaa, armastus tõuseksid au sisse. Soovin teile, kallid relvavennad, samuti ka kõikidele, kes on võidelnud Eesti vabaduse eest parimat tervist, palju õnne ja sirget selga. Uuel aastal. Kõneleb Eesti vabadusvõitlejate Tallinna ühenduse esimees Erich Puusaag Eesti vabadussõjast kasvas välja eesti sõduri vaprus ja see on omanud järjepidevust. Hilisem aeg, kus poliitilised sündmused kutsusid esile suur rahvaste omavahelisi poliitilisi heitlusi, kutsus välja jällegi teise maailmasõja, millest sa paratamatult pidi eesti sõdur jällegi sekkuma, ehkki olude sunnil võõras mundris, kuid relvaga käes astet jällegi vabatahtlikult sissetungiva vaenlase vastu. See kujunes eesti rahvale. See võitlus oli karm ja kompromissitu. Ja vägagi ohvriterikas on möödunud teisest maailmasõjast 50 aastat. Nii Eesti iseseisvuse eest võidelnud vabadussõjalasi kui ka teisest maailmasõjast osa võtnud sõjaveterane. On paisatud sõjakeerises üle maailma laiali, nii on jäänud Eesti vabadussõjalastest vast Eesti pinnale napilt 100 inimese ümber ja teisest maailmasõjast Eesti vabadusvõitlejaid kusagil nelja ja poole 1000 piirides. Omalt poolt püüaksin ma soovida kõikidele sõjaveteranidele, mõtlen Eesti vabadussõjast osa võtnud sõjaveterane kui ka teises maailmasõjas kõikidel rinnetel sõdinud Eesti vabadusvõitlejad teile head tervist, jõudu ja paremat tulevikku. Eestimaal. Eesti sõduri tund soovib kõigile head uut aastat jälle kuulmiseni. Jaanuari viimasel laupäeval.