Ilusa lihtsa, aga väga mõtteka liikumise Põlispuude otsimisel ja väärtustamisel on üle Eesti lahti vedanud Hendrik Relve. Aga nende paljude võimaluste sees ja palju nähtu sees, millise puu või metsaosa ise tõstaksid esile, kui, et see on justkui minule sobib. Ja siin ma tahan käia. No ja need puid on sina, sõpru on ikka igas Eestimaa nurgas ka? Noh, eelmisel suvel mõte oli, oli tollanädalasel käigul see, et ma tahtsin teha nendest põlispuudest pilte ja, ja vot, kui sa lähed aparaadiga, siis on asi, et sul on palju aega, sest sul palju aega all, muidu sa head pilti ja siis sai nendesse puudesse nagu süveneda. Ja, ja need, need puud on mul küll ühekaupa aga, aga meil mällu sööbinud ja võib-olla siiski näiteks päev terve päev sai oldud Tamme-Lauri tamme võra all ja, ja aega oli tohutult aega, oli, oli üleliia ja, ja sa said, ühesõnaga terve selle päeva panna ühe puunimeliseks ja see jäi küll meelde, sest ma olen selle puu juures ikka jälle käinud, ma olen oma ringiga sinna ikka tagasi on, mul on tal peal pilk olnud üle 20 aasta ja sellepärast ma tean, kuidas noh, minu enda elu vahepeal on muutunud ja siis ma vaatan, et kuidas tema elu vahepeal on muutunud ja seal, et ta on nagu osa minu elust tegelikult. Et on ikka üllatav küll, mul olid kaasas sõbrad, mitte Eestist ja, ja nad olid täiesti täiesti pahviks löödud, kui nad seda puud nägid. Ise ei oska, võib-olla niimoodi vaadatagi ei ole, mina olen nii harjunud, et see Tamme-Lauri tamm peab seal olema, ta on nii paks, nagu ta on, aga aga see, ta on ikka looduse ime. Eesti metsatööstuse liidu juhatuse esimees härra Mati Polli. Teie olete mees, kes metsa lõikab. Aga kas teil on isiklikult ka kuskil mõni oma puu või metsanurk, mis on teie jaoks mingi sild või mingi mälestus või millest ei tahaks loobuda või kui tahate tagasi minna? Kuigi suusavahel aega ei ole, aga arvata, et ikka läheksin? No eks ta kõige siiramalt meenub kõigepealt lapsepõlvest. Lapsepõlves oli oma kiigepuu, lapsepõlves oli oma matsu mängimise puu, lapsepõlves oli oma mahlavõtmise puu ja need puud ka täna veel kasvavad ja rõõm on neid tabada ja minna lapsepõlvemaale. Toomas Frey võiks öelda metsa doktor teaduskonnas niisugune. Kas teil on ka olemas mõni puu või, või mets või? Või koht metsa all, siis on niisugune, millest ei tahaks loobuda või kisub tagasi, ma ei mõtle niivõrd töö pärast, aga võib-olla nii kuidagi seestpoolt hing või süda nagu vajavad seda kohta. Noh, eks ikka olla ja neid on kindlasti mitu. Minul on jäänud väga hinge. Heimtali läheduses kasvavad lohakalt ja sinna ma käin küll niimoodi lihtsalt matkama, silmad mu seal lausa tööd oleks vaja teha. Ja muidugi tööga seoses on mul hinge jäänud see suur puuvenevere metskonnas, kus ma oma diplomitööd tegin, siin oli ehitatud suured redelid ja mitmesuguste aparaadi platvormid. Seal sai kaks suve järjest töötatud ja muidugi on tore näha puu veel elus on praegu ka, sest see oli 60. aastal. Ja, ja muidugi on mul veel üks väga eriline puu. Nimelt korgikuusk, see on saare järve ääres vooremaal, see on kardetavasti Euroopa ainukene säilinud eksemplar, mis mul õnnestus seal leida. Ja seoses nüüd selle bioloogilise mitmekesisuse võiks öelda võib-olla camp paaniaga, ta on kahtlemata väga tähelepanu väärne objekt ja ma kavatsen seda nüüd siis esitada ka personaalse looduskaitse alla võtmiseks ja sinna ei ole enam redelit vaja, võib-olla juba korralikku aeda ümber vaja, kui ta roopas, ainukene jah, ja asi on selles, et need korgi kuused nihukest väga head saematerjali tüve ei anna, nad on veidi kõverad õnneks. Ja selle tõttu hooldusraie käigus raiutakse välja, et ka nii, et Euroopas nähti viimast korgi Kuuske 1901 ja pärast seda ei ole Euroopas enam kurgi kuuske nähtud. Aga mis on see kurgi kuuse, niisugune see, see väärtus peale selle danceliik? No loe, raske on nüüd seda ütelda, praktilist väärtust kurki kasutatud kunagi ei ole, sest korgitammekork on ikka parem, sest kuusel on natukene, kui on niisuguseid aineid, mis, mis veini purgiksei ei kõlba ja kuna teda on ka nii vähe olnud, siis muidugi praktilist kasutust isagi kujuneda. Aga teaduslik väärtus on tal muidugi suur jah ja, ja välimuselt niimodi metsas vaadatuna ta on väga salapärase, sihukese natuke nõjaliku olemisega, selles mõttes on ta küll väga huvitav, aitäh selle suure uudise eest, mis väga sobib metsanädala järele. Mina mõtlesin selle fotoga Saksamaale Herman Schmitt, Fuctile, kes on kirjutanud neljaköitelise raamatukuuse kohta ja peavad olema ka siis saanud need ajaloolised andmed. Tema kinnitas ka siis seda, minu määrangut saatis mu ametliku vastuse tagasi, et tõepoolest väga üllatav leid. Kaupo Ilmet on mees, kes püüab rahvale lastele ükskõik millisele küla sellisele teisest riigist näidata meie loodust, meie Iidee paiku ja vanu puid. Aga kus on Kaupo ilmeti oma põlispuu või põlismetsasoppe, mis on muljet avaldanud ja mis kunagi meelest ei lähe ja mida tahaks säilitada sajandeid? Huvitav objekt on mul 39. aastal meisterdasime klassiga Helva tol korda nimetuse järgi Konguta metskonna Illi vahtkonda ühe väikese metsa maha. No ja kui nüüd tagasi võtta, siis saab varsti 60 aastat mööda sealt juba midagi, vaata, me ikka käime poistega ja tüdrukutega seal ikka vaatamas, neid puid kunagi maha panime olla terved. Nad on terved, veel vahvad, ilusad männimetsad ja ja see on päris niukene, kohakene seal vaikse järve sedagi minna. Meedet nihukene asi, aga noh, kui ta on pandud maha Vitesse poole, muidugi kui sai across oldud metsa ka tegeldud, siis sai sinna pandud puid maha. Ja diivaneid pandud järgi pidi need, et igal pool sa tunned, et sa kodused vaata metsa, inimene tunneb ennast metsas alati kodusena. Ja võid on huvitavad, eile käisime vaatamata oma kassinurme, linnamägi ja vaatasime, seal on tohutult põliseid puid, mida ma isegi tähele pannud epiga põliste puude aeg. Ja seal olid ratsainimese, kes tutvustavad Eestimaad väljamaalastele, ratsahobuste seljas. Ja nad ka ütlesid, et nad on Eestimaal otsivad kohta ja ehmatasid ära, et niisugune koht asub keset Eestis kaunis kassinurgas. Jaan Eilart on mees, kes on aastakümnete jooksul, rääkimata looduskaitseringi liikmetest meie eesti kirjanikest, kultuuriinimestest, paljudest välismaalastest ja kes neid oskab kokku lugeda, ikka viinud, näidanud ja rääkinud puud elavaks. Täname aga räägime, kus on põlispuu südamelähedane või millegipärast hinges või mingi põlismets Zopp. Just Eilarti jaoks meeldejääv või Eilart vastab laiemalt. Pean ütlema, et esimene põlispuu sügav elamus mul oli päris koduküla Türi-poolses servas. Raude metsarahvas ütles raade metsa mäenõlval oli tookord juba eesti ajal kaitse all haudunud, see mänd ja selle kõige pikema oksa peale, mis ulatus üle maantee olid sealsed talupoisid ehitanud mitmekorruselised lindude pesakastid. Need olid ilusti värvitud ja ma käisin tee imetlemas seda mändi. Esimene asi, mis ma teadsin, et on kaitse all, sest tulp oli juures ja veel nii uhkelt dekoreeritud nende pesakastidega. Teine oli tookordne Eesti suurim kadakas Saare Indreku kadakas oli meie naaberküla põllu peal. Ja seda ma jälle väga väikse poisina nägin. Ta oli täielik press. Ja kahjuks põletati ta ära juba 50.-te aastate lõpus ja ma pidin käima seda talumeest Velnoomimas, kes siis hooletult seal prügi põletades ajastule kadakaga põlema. No võib-olla oli selles ka mingi soodumus siis sees, et 57. 58. aastal, kui looduskaitseseadus oli vastu võetud. Ma pidin koostama Eesti esimese põlispuude Kaitsealuste objektidena nimestiku kogu Eesti kohta. Aluseks oli põhiliselt Gustav Vilbaste koondatud andmestik juba eesti aja lõpust ja pidin hakkama kontrollima, mis nendest asjadest alles on. Ja mõnda asja ka, mida siis juurde võtta. Ja eks selle käigus siis kujunesid omad lemmikud laiemas mõttes. Muidugi olen alati imetlenud Eesti suurimat puud. See on Baltimaade neljas Tamme-Lauri Tamm Urvaste suma kaheksa meetrise ümbermõõduga rinnas diameetris olen sinna alati üliõpilaste looduskaitseringi viinud ja tõesti ka väliskülalisi ja viinud ka noori kunstnikke. Nii on Urvaste ka korduvalt Eesti kunsti sattunud oma vägeva tammega Orteistest põlispuudest. Mul on eriti vast meeles. Alati mõtlen seal kandis liikudes Eesti kõige suurema jõuga Abu peale tagamõisa poolsaarel vesiku oja ääres. Ta on seitse pool kaheksa meetrit kõrge ja tüvest ka ikka juba. Jaa, propsi jämedune. Muidugi ei saa võrrelda maailma suurimate jugapuudega, mis on pat Saara kuristikust kõrgusega 30 meetrit ja tüve läbimõõduga üks meeter, see on võimas pilt, mida ma Jugavust ka olen näinud. See mets püsis selle tõttu, et sinna inimene saab ligi Kaukasuse peaaheliku lant jalgsi. Mingit muud liiklusvahenditega järelikult ka palkide väljaveovahendit seal kasutada ei saa. Ja eksootilistest sellistest minu silmis hiidpuudest veel tahaks nimetada. Ühtel magnoolijat mis asub Vastse Pranglis, mõisapark on hävinud ja seal lauda taga ja muu pool maha teatud hoonete vahel on nii võimas magnoolia, et kui ma esimest korda seda nägin, siis ma ei uskunud oma silmi. Juhtusin õitsemise ajal või õieti läksin õitsemise ajal kuuldused, midagi põnevat seal on. Vesiroose on täiskogu puu vaat nii, näed magnoolia välja. Nutan nii kõrvalise koha peal, et seda eestlased enamasti siiamaale ei tunne. Aga kui ma juhtun nii juuni keskpaigas liikuma seal Mooritsa kandis, siis ma tingimata lähen seda vaatama, sest sellist elamust teistest rohkem midagi näe, magnoolijat kannatavat, mil külmal enamasti on meetri kõrgusel juba ära võetud, talvekülmas isegi Mihkel Rannaaias Saaremaal. Ainus asi, mida ta vana mehena talveks kattis, oli magnoosel ja aga ikka võttis külm teda ära. Vot nii on erinevaid suuri puidu nimetada, erinevatest liikidest ja igalühel on inimeste jaoks. Oma tähendus olnud ja, ja paljud Eesti inimesed on saanud ka puust endale nime. See on nagu omaette lugu, aga kui nüüd Jaan Eilart ise võrdleks end mõne eestimaal kasvava kas siis põlise või sisse toodud puuga kelle moodi ta kõige rohkem võiks olla? No ma ei julge põlispuude hulgast küll endale lemmikut selles mõttes valida aga liigi poolest ikka ehk eelistaks tamme, sest tamm sai võtta meie looduskaitse sümboliks. Seltsi asutamisaegadest peale Tammelehe viktoriin oli, oli Eesti televisioonis aasta otsa, mis tegime liikumise populaarseks ja eks ma siis võiks olla üksuke nirum. Ja neljast arvas, et tema võiks olla jah puuga võrreldes üks niru tamm. Naersin selle peale ju, Eilart väärib suuremat diameetrit võrdlusel. Aga järgmine küsitlusalune ongi nime poolest, Tamm. Ülo Tamm, Eesti põllumajanduse ülikooli metsakasvatuse professor. Ma tean, et pikka aega on olnud lemmikobjektiks haab kuid mitte ainult. Aga milline puu on Tammele jätnud sihukese põlispuuna meeldejääva elamuse või muljet avaldanud? Või ka mõni põlismetsasopp kuskil? Et nagu kisub või et seal on suur magnet või, või et seal on nagu midagi enamat kui ainult see puu, need puud kõrvuti? Mina olen päritolult väikesest eesti talust pärit, et meie majapidamises metsa ei olnud. Aga elupaik oli Erastvere mõisa lähedal, kus on väga kena tammik. Ja et mu nimi on ikkagi tamm. Ma olen püüdnud seda kõigile rõhutada, et mitte see tamm, mis vett kinni Peab vaid just see metsa tülikas ja elukas. Ja selle tõttu võib-olla on eriline austus mul siiski ka tamme kui puu vastu. Suurepärast muljet on mulle avaldanud meie põliskuut hiietammed. Kuigi hiiepuudega andmeil Pärn tuntud ja kui ma olin veel üliõpilane lugesin esimest põlispuude nimekirja, siis jättis mulle väga sügava mulje ikkagi mitmed pärnad, eriti Hiiumaal tuntud ülendi pärl ja mõned teised. Aga kui nüüd oma pisukese lemmikobjekti juurde tulla, siis mõnede metsameestest kolleegide abiga õnnestus 1968. aastal Pikknurme metsades leida tõesti põlin Aavik. Heaks oli kuskil 160 aastat, mida ma haava kohta üsna kõrgeks vanuseks ja kõige jämedam puu, mis ma seal ära mõõtsin, oli linnas diameetriga 116 sentimeetrit, ta oli üle 30 meetri kõrge, nii et kui me välja rehkendasime, siis me saime kaugelt üle 10 tihumeetri puitu tema tüvest. See on jätnud mulle tõesti sügava mulje just sellest, et need ei ole tavaliselt harjunud haaba selliste dimensioonidega ägema. Ivar network, hästi tuntud mees metsanduses ja teaduses ja ka nüüd seaduseloomes, aga sedapuhku küsiks natuke kergemalt. Ma tean, et mehel on igasuguseid lugusid puudega seoses mida sobiks meenutada säärasel vabal päeval, kus inimesed ei peaks tööl olema ja võib-olla väga rasket juttu ei tahagi kuulata. Kui põlispuudest rääkida siin lüürilisi kõrvalpõikeid teha veesilmade ja, ja sildade juurde siis minu majapidamise juures maal on üks fessiivsel veskist juures on sild, silla ääres kasvas üks päratu suur. No ikka tõsine need ümber ei võta kinni, kuna kopra täitsa nälgas aplit närima. Aga see vapri natukene jäme nende jaoks, see tähendab see, see langetussälk väga kõrgelt võtta ja loomakest ei pikkusest puudu. Ja ma ei tea, kes oli sinna pappi juurde toonud ühe vana plekk pangi sellisel kummuli ja kobras närisele puulemist otsesele plekk tangi peal püsti seistes. See on kõige esimene asi, kui põlispuudest rääkida msn silmadeta, kerkib. Kuidas aga teha neid põliseid puid, neid vanu puid, mis on nii palju näinud kui palju põlvkondi, kes temalt on läbi kõndinud või tema jalamil istunud, puhanud, vaadanud poole nähtavaks tähelepanutõmbavaks, et inimene mööda ei astuks. Siin on Kiidjärve metsaülemal aineerikul mõndagi näidata ja seletada. Tähendab ma selle puidu värviga, Laskin sinna peale, muidugi ma proovisin teha seda ka sildiga, et ma maalisin siia sildi kõrvale, aga see sild kadus ära. Ja kui ma uue tegin, siis kahe päeva pärast oli jälle kadunud. Ja siis ma mõtlesin välja, et ega see värv puule midagi ei tee ja ma värvisin seda puiduvärviga sinna peale näete 36, see tähendab 36 meetrit teame meeter 65 sentimeetrit ja seal all on 130 aastat on tema vana ja nüüd kui inimesed tulevad, vaatavad suure huviga, et mis asi on kõigepealt nad ehmatavad ära, et miks see puu maha võetakse. Siis ma olen need alati rahustanud, seda puud võeti maha ainult selleks, et teile näidata tsi nisupuu on, muidugi ei pane tähele ja nüüd näete seal ümber puu on hakanud inimesed käima, vaatavad, uurivad ja saavad aru ka, et Eestimaal on, on niisugused suured ja võimsad ja vägevad puud. Ja mina tahan alati kõigi inimeste tähelepanu pöörata sellele, et puu on ju Eestimaal kõige suurem elusorganism, kus meil suuremat ei ole ja sellepärast tuleb väga nii-öelda lugupidamisega nendesse suhtuda. Nii nüüd ma tahtsin inimestele näidata, et puul on olemas aastaringid nii kaks aastat tagasi kuivasse puu ära, aga nüüd ma lõikasin siia värske selle peale ja siin on näha nüüd, et see on kõigepealt, et see on kuivanud, mõni tuleb mööda ja ütleb, et mikspärast sa selle oled maha võtma, mõtlesin, et vaata, ta oli kuivanud ja tuli sinule endale ohtlik ja, ja, ja siis me loeme ära, näete, kui me loeme need ära, siis me saame 130 aastat on ta vana ja näete 100 aastat on ta sinnamaani, need sinnamaani on 100 aastat ja see pisikene servakene on siis 30 aastat seal, nii et, et ta on see viimases otsas, on ta väga vilets olnud, ta on juba hakanud nii-öelda noh, väetiks jääma ja ära ära nii-öelda aku kuivama. Ja ka see asi siin pakub suurt huvi inimestele, kui nad mööda lähevad. Ja kui ma siin paar päeva tagasi siin käisin ja uurisin, terve suur seltskond käis ja, ja jutustas minuga ma ilmatu vajame, mõõtsime, mul oli see kõrgusmõõtjaga kaasas. Me mõõtsime puude kõrgusi ja ma näitasin neile kuidasmoodi kõrgust mõõdetakse. Nii kõrge ja ma ütlesin, et palun väga, võtsin mul oli parasjagu taskusse ja mõtlesin, mõõdame ja Soome kõrgusmõõtja kaasa ei tohi valetada. Ühesõnaga ma tahan öelda seda, et vot niisugused väiksed atraktsioonid ütleme siis jutumärkides pööravad inimese tähelepanu sageli nihukesele asjale, mida me suurte kirjade ja jutustamist teie raadiomeeste ja vaheldusega katsume selgeks teha ja, ja ei pane keegi tähele. Aga paned selle siia neile siia siia kõrvale. Vaat panevad tähele. Vaata ta natuke. Põhiliselt ostetakse ka vä? Meeste käsi võtnud kuigi palju aega tüks silmadega sugune tamm sai nüüd Põlva kultuurikeskuses muruplatsi serva selle väikese veekogu kõrvale. Härra Toomas Savi, kui nüüd selle väikese puu pealt viia mõtte läbi käidud teele, kas teil on kuskil oma põlispuu või oma mets, kui sellegagi, mina võtaks või maha raiuks, et oleksite siis õnneta. Peaksin minema natukene ajaloos tagasi, ütleme kõigepealt seda, et minu isa õppis ülikoolis Soomet ja isa oli see, kellega me istutasime, esimesed puud oma maakodu aeda, mis oli Suure-Jaanis. Aga teisest kohast tahan öelda, et ka mina olen nüüd isaks saanud ja meil oma mets küll olemas ja see on Käärikul torni järve ääres ühes ühistus, kus meil on suvila järve ääres ja seal on neid puid, mida tuleb vahel maha võtta, sest sest tuul murrab neid, kuid meie kodus on seekord, et kui puu maha võtnud, siis paned kaks asemele. Ja neid on ka seal istutatud, nii et on metsanädal oma diviisiga metsal mitu nägu kasvab üle looduskaitsekuuks, mille juhtmõte on oma puu ja on ettevalmistamisel aktsioonide, et oma koduväravasse puid istutada, on teil seal rahvas juba kodupuu istutada? Rahvas ei ole ja see on hea mõte, tõenäoliselt tuleb, võib ka väravapostide asemel kaks puud, nii et tänan teid seal Heamatest nii ja öelge nüüd, abilised olid kõik riigikogu liikmete, kuidas te hindaksite nüüd selle töö juures, ma usun, et riigikogulased saavad ka selle tööga väga hästi hakkama. Rahvas sinna saamatuid mehi ei ole valinud ja no Rein Karemäe käis vett toomas, staabik, mees ulatas kohe üle kõrkjate võtta. Ja siin on teised mehed ka. Lääts ja Juhan Aare. Nii et me oleme täna esindamas riigikogu ja ma usun, et siinkohal oleks hea öelda üks mõte, koerad, riigikogulased kuulavad. Eestist saab metsariik siis, kui president tuleb esimest korda avama metsanädalat ja kui riigikogulased istutavad puud, meie oleme oma töö teinud.