Arengus aastal 1952 alustasin mina Vanemuise teatri sporditegevuse juhtimist ja organiseerimist. Ma võtsin oma südameasjaks Vanemuise spordi edendamisel, spurt mulle pildis ja ma tundsin rõõmu sellega tegelemisest, kuna minu lemmik sportari jalgpall. Muidugi võimalik oli. Isegi vastu kevadet toimusid võimlas sisetreeningud, treeneriks. See andis ka vilja ja Vanemuise teatri jalgpallimeeskond. Kolmel järgneval aastal võitis kõiki tolleaegseid ENSV teatreid suures kooriliselt ja omandas karika. See oli ENSV Ministrite Nõukogu rändkarika jäädavalt. No see oli muidugi suur võit, suure edu Surbabeda. Ja siin väärib märkimist, et kese koera saba ikka muutke koer ise. Ja nii ma kirjutasin ajakirjale kehakultuur suure artikli Vanemuise sporditegevust, eriti jalgpallimeeskonna arengust ja saavutustest. See ilmus ajakirjas Kehakultuur koos fotodega. Ja kudeajakirjad ajakirjanik ja kultuur oli vabariiklik väljaanne. Siis ma sain päris kopsaka honorari osaliseks. Ja kui see honorar oli mul taskus, tuli mulle vastu. Meie ooperis alist Valdo Truve Ruve kuulus meie võidukas jalgpalli meeskonda. Ja ei olnud ühes meeskonnas mitte viimane liige. Truvela sidus mind isiklik kontakt juba aastast 1943 kude, kohtusime Poolas essees õppelaagris ainelaager. Siis läksime küll lahku, kuid uuesti kohtusime Vanemuise teatris, kui ta tuli meile solistiks. No ja nii, kui ma siis seda Valdrueneri, oli selge, et läheme koos kahekesi seda honorari sirgeks, tapab. Ja kuhu ikka minna, kui Tartu raudteejaama restorani see oli nagu tolleaegsete vanemuslastel kõige püham koht. No läksime ja pidu käis. Ja kui me olime jõudnud juba varajased tõstituuri ütles, polnud huve kui me seisime parajasti selle leti ees, et kuule, vaata, see puhvetipidaja, lähme vaatame seda lähemalt. Toodegeli hurda, ütles midagi muud, aga kardan, see facelift, Te ei pea sellele vastu. Ja ta ütles seda, juhtus siis nii, et ronime leiti isa muidu. Ja hakkasime ronima. Tema Valdo Truve ronis Ärewood, aga minul oli see keskkoht. Ja ega need letid sel ajal ei olnud mitte nii, nagu praegused. Need olid tehtud puust vineerist ja klast. Ja kui ma ronisel keskelt, kus oleks nõrk, dub ja kukkusin koos klaasidega Sid tableti sisse toitud, siis, Hector jooksis kohale. Kutsus miilitsat. No ta ei mõistnud naljalt. Miilitsad otsisid kinni ja lähed, davai, lähme. Aga kus häda kõige suurem seal abi. Ja sellest restorani seltskonnast astus välja üks vanemuse naistöötaja abikaasa, kes töötas ees. Tema muidugi tundis mind ja otsustas meid päästa. Taastusmiilitsat juurde. Võttis välja Habadest. Käratas miilitsat peale laskma vabaks. Nomissasklasele päevad. Mul ei jäänud muud üle kui südamest tänada nõukogude korda. Et see on nii võimsa organid nagu NKVD või oli ta sel ajal juba riiklik julgeolek? Ei mäleta. Ja nii ma saigi vanaks. No kõige hullem on muidugi see Minu seiklused jaama restoranis jõudsid ka teada laserite vahele. Kuid minu abikaasa, kes töötas oopri, kurss millegipärast tema kõrvu jõudnud Ja kui ta nüüd 40 aastat hiljem seda kuuleb raadio vahendusel ookeanid ammul, siis karvadega tuliseks. Sõjajärgsel aastal töötas Vanemuise orkestris metsasarvemängija Andrei, sa arvan. See mees oli Peterburi konservatooriumi haridusega ja keiserliku Aria teatrikoolitusega orkestrantide. Ta oli tulnud Eesti vabariigi ajal muidugi Peterburist Äraisse ja mängis Vanemuise orkestris. See mees oli niivõrd geniaalne, et ta mängis niisugust ooperit. Vaadanud vaata träni kõik peast. Ja seda ma olen ise näinud, et nüüd, mis oli tema pulsi pääl oli lahti tegemata ja nüüd räägitakse, et. Kat esietendus. Dirigeeris maestro Tobin isik Leonardo ja Andrei, sa arvad, mängis esimestena sarved. Siis teisel etendusel. Meenub juhtum 1946.-st aastast kui Pariisis toimus teise maailmasõja Suudab ja kui tuju oliva tõusnud teatava kraadini tõusis Kruuda püsti ja pidas restorani saali kõne. Pariisi rahukonverentsi tähtsast. Kui kõnes õudsa istustama kuid siis kargas ülesse ja põrutas üle saali, et kaua tema, Kruuda peab siin istuma ja ootama, kus jaamakorraldaja, miks talle Pariis sõiduks ette jätta? Ja kruda nii, nagu ta oli läkski laugast välja restoranis saalist välja, kohe jaamakorraldaja ruumi. No mis seal toimus? Täpselt ei tea, kuid mees ilmselt nalja ei mõistnud. Ta kutsus skaute miilitsat kohale ja Kruuda viidi ära miilitsasse, kus teda kinni hoiti. Hommikuni Kruuda Tartu jaamas ja Tartu Jaama milisatele tuntud kuju, et kui ta sinna jama territooriumile sattus, läks punaseks alati. Kui 1944. aastal sügisel seda oli tartlastele avanemine taas tööd alustas asusid vanemasse teadustööle. Kas kuulsad maadlejad? Üks oli Kaarel Ird, kes enne 1940. aastal oli Tartus maalriametit pidanud. Teine oli Alar meister Eduard rooli kes oli tõeline eestiaegne meister, kes töötas jõu ja hinge ta kella pääle vaatamata. Noh, ja siis, kui sõda läbi sai ja nõukogude valitsus hakkas autasustama ka tsiviilisikuid, kes sõja ajal olid oma tööga aladel pälvinud tänu Siis korraldati Vanemuises pidulik koosolek ja hakati neid Audast ja medaleid ja ordeneid jagada. Kaks olid tookord näed, partei Tartu linnakomitee esimene sekretär isiklikult. Kõigepealt said medalid, ordenid, uhked ja kallid muidugi. Kaidu ja mõned teised kommunistid. Lõbuks kutsuti lavale Eduard Pruuli, temale oli määratud mädad vapratöölist suure isamaasõja ajal. Pruuli tuli, võttis selle medali vastu, vaatas seda medalit siit poolt ja sealtpoolt ja ütles siis südamest üle saali. No see peab ikka üks Sütmedan olema, mida juba mulle antakse. Ja ta oli juba teatrilavale pääsenud koolipoisina ja. Operettides riti särava osatäitmisega Paul Abrahami operetis Roxy ja tema meeskond, tema talent, eriliselt saab näitlejaks Vanemuises väga suure menuga üle 100 korra, mis oli sel ajal kord saavutus. Ja siis jõudis kätte ka Endel Pärna Kümneaastase lavategevuse juubeli tähistamiseks. Sel ajal peeti neid juubeleid juba iga väiksemagi tähtpäeva puhul. Ruksivad Evene imemeeskonna puhul ajakirjanik koos ja toimus improviseeritud pressikonverents. Aga Endel Pärn oli ka kahjuks natukene või rohkem natukene võtnud. Seda ja küsimuste sadu jõudis siis selle küsimuseni. Härra Pärn, millised osad on teile kõige rohkem meeldinud vastasper? Kõige, et kõige rohkem on talle meeldivad suguosad. Siin ei saa küll kuidagi mööda minna sündmusest, mis juhtus aastal 1950. Sest see oli niivõrd Alice kummaline, niivõrd rabav ja talletav, et see on ainulaadne juus. Teatriajaloos üldse. Jälle Louise Holst oli niisugune. 1950 aasta. Parakevadel arreteeris NKVD Vanemuise teatri ooperisolisti Viktor Taimre. Noh ja kuna lähenemas oli Mozarti ooperis Figaro pulm etendus, kus Viktor Taimre laulis peaosa, noh, siis oli seal, et see etendus jääb ära, kuna dublante ei olnud Läks mõni päev mööda ja siis tuli Kaarel Ird ja ütles, et etendus Toodi Viktor Taimre, halli maja keldrist vanevuse teadvusse toomine käis niiviisi, et ees sammus NKVD seersant püstol ja taga. Tähistatud püssidega Taima toodide aadress, veidi garderoobi, seal lase tal kostüüm selga panna, siis viidi ülesse sõdureid muidugi taga kogu aeg ja season tees. Proovisaali, kus Viktor Taimre sai häält natukene lahti laustanud. Siis viidi ta alla grimmituppa. No sõdurid olid muidugi juures ja seersant K. Ja siis oli aeg alustada etendusega. Orkester mängis juba mängu, Viktor Taimre toodi lavale. Sõdurid võtsid koha sisse, kael, kummalgi pool lava külguks uste juures. Seersant saatis aga ta ei kurat, Victor, ta juurat laval. Ja siis tuli tema Eteost aeg. Viktor Taimre, ütleme, läks tsipa lavale sisse, laulis Omaari ära, läks teiselt poolt välja, siis seersant, seda muidugi, et teatud seisis siinpool taimele säältpoolt välja. Ta pistis, ta tudub võimaid ars. Henry jooksis teisel pool kulisside juurde taimele vastu toega tibla kusagil ära elaenud. Ta tuli jälle lavale ja väikese teadust edasi. Ja niigja Issed. Terve etendus. Rahvas istus saalis, publik ei saanud ju aru, mis siin laua peal toimub. Aga milline õhkkond, peline olukord oli laua taga ja teadrs. Selles, et seal on sõda võita, võib iga inimene ette kujutada endale. Pani garderoobis oma riided selga ja sõit läks tagasi NKVD alli majja. Uhazodoy tale sõitjad, ansistele soojad riided. Aga see sündmus on kahtlemata üks Kaie nõu, kuidas seda ütelda? Kõige eriskummalisem kõige traagilisem. Mis Patterson juhtunud Nõukogude okupatsiooniperioodil ka toimus, teine etendus samuti. Viktor Taimre toodi püssimeeste vahel teatrisse. Aga siis oli see seersant, oli juba oma poiss tama, teadis juba ei vandunud täna võttuda revolvrit kätte jooksnud ümber lava. Aid vaatas muheledes pealt. Kuna me mõlemad olime teeninud ühes sõjalehes mis ei olnud mitte nõukogude armee ja see Eesti SS kahekümnens diviisi. Kuulusin 1943. aasta sügisest alates. Ja me jõudsime sinna lõuna poole, Poolas asuvasse tibitsa linna juures asus ars. Siis samal ajal saabus sinna ka üks grupp. Eesti SS-ohvitser paat. Ja kui siis algasid õppused? Esimene õppus igas sõjaväes on vist seal sõjaväel. Lahingrelvavõitlus püssi materiaalosa tundmine Father kompanii oli siis kohale suht. Oma avasõnad sel lugest kompaniiülem ja see käis niiviisi. Ta võttis selle püssi, tõstis selle üles, ütles poisid. Õpigise piss ja püssilaskmine hästi selgeks. Seda läheb meil tarvis. Esiteks venelaste vastu. Ja teiseks, no vaatame veel, kelle vastu. Rohkem saab muidugi ütelda, selle kõik saime aru, mida ta selle all mõtles. Ja kui siis tuli. Jõuluõhtu, kus kompanii oli sööklas Pandud istuma maitsvate sõduriroogade juurde kuhu kuulus ka krussides viidad. Ja sinna saabus siis ka kompaniiülem. Kuid kahjuks ta oli juba purjus. Ta istus maha ja siis asja ikka alus tõusta püsti ja ütles. Järgmised sõnad. Sõja ajal istus maha ja hakkas laulma esimese maailmasõjaaegsed briti sõdurite laulu lihtsa lukuai Todi päeva eri. See näitab selgelt kujukalt, milline meeleolu valitses Eesti SS-diviisis. See oli Hruštšovi sula ajal. Kui nüüd meenutada minevikku siis kuuekümnendatel aastatel Gustav Ernesaks kirjutas rahvale Cooperi kosilased Mulgimaalt. See oli Vigaste pruutide ainetel see ooper läks meil päris rahuldavalt priske menu ja siis otsustati riiala ringreisile maale. Aga selleks tuli teha muidugi ümber kohendamisi endale orgistereerimisi, sest suur koosseisu lavadele Raimo, see tehtigi ära. Aga nii, et Gustav Ernesaks, kes oli sellega väga seotud, ei oma tööga seotud, ei saanud seda näha. Ja siis Rein Grayson, ta saabus meid seda etendust vaatama. See oli vist, kui ma ei eksi Simuna rahvamajas. Kuule, äkki Gustav Ernesaks autoga sõitis, et noh, kõik meie Droplaks ärevil autor tuleb ja kes oli see järv, hammas? Meie keskel, kes laskis jutu lasti lahti, et saaks õitseda kaks kasti konjaki taotus? No ja see oli täitsa loogiline jutt, sest arvestades seda, et Gustav Ernesaks alati iga esinduse poolt, kostitas kogu trupp Pivega rikkalikult ja kui ta nüüd tuli meid maale vaatama, siis kaks kas konjakit Onjudes normaalne ja kuna meie trupp oligi 40 umbes 40 inimest suur, siis tuli või salvestati igale inimesele üks kuderooniakk. Täitsa normaalne. No me olime valmis ootama, et millal lõpeb nooretz lapski. Gustav Ernesaks tol ajal tänas kõiki, saite suurt, väga meeldis ja korras ja ühtlase sõitsime. Ja meie me vaatame üksteisele otsa. Et, et missihammas. Ja meil oli orkestri kontrabassimängija Arold kätt, kes oli läinud orkestrit koja pilli ära pakkima. Koormuse jõudis nüüd just tagasi, kui Gustav Ernesaks minema asus. Et Semees natukene kogeles head hõikas, lavad poisid. Ja nii me seal seisime ja vaatasime üksteise pikka näovad. Surnust tema matusetalitusel juubilarist austamisõhtul räägitakse ainult head. Mida te sellega mõtlete, mõeldakse? No see on juba teine asi. See tõde meenub mulle säutsus, ühed narrika aremuislased joobeliha. Ma jätan selle vanemavõistluse nime nimetamata, kuid juubel oli nagu ikka, juubel. Arvukad lilled, õnnitlused tarvitusele, sõnavõtjad üksteise järel soovivad ikka palju õnne, tugevat tervist ja kaua-kauakestvat tööd Vanemuises. Nende seas ka muidugi kars. Head ube sai läbi ja läks nädal otsa vaevalt mööda. Kui Kaarel istub teatri puhkeruumis. Ja juubilar juhtus sealt mööda minema. Jaht vaatas talle järele ja põrutas siis üle puhkeruumi. Kaua see vana surm siin teadvus veel mõtleb? Rindi konserdada? Nii ta ütles. Una Kaarel Ird oli see mees, kelle kohta võis öelda, et mis meelel, see keelel. Ja lisada võiks veel nii palju, et sele vanast urmast juubilari jagarallerdi sünniaastad on päris päästikaali. Sõjajärgsest aastast meenub aasta 1945 esimene jõulupeo kujunemas teatri väikse aja laval. Tere õhtut. Hakkasime korgi väikekodanlaste peaproov ja seal tegi kaasa ka draamanäitleja alma tammemets. Ja just seda tükki avastseenis. Ja nii ei saanud peaproovi pääle hakata. Jaht läks muidugi vihaseks trampis ja käis mööda Leva. Ta menetlus tuleb maha tappa ta ära kord. Ära ta niiviisi. Ja siis läks pool tundi mööda. Ja tuligi, alma tammemets. Tuli ilusti sisse. Naeratas kõigile, läks Kaarel Irdi juurde, ütles häid pühi ära, jalad. No niisugust seadust ei olnud isegi kaaliard oodanud. Ta jäi algul suu lahti vaatama, siis kogus ennast ja siis hakkas maa värisema Vanemuise teatri väikese maja kohal, aga kuna see on tsaariaegne eitus, siis ta pidas sellele maa-alustele Daugetele vastu ja püsib veel tänaseni. Minu järgmise mälestuskillu kangelaseks on baritonilaulja Evald Oja. Tema kuulus sõjajärgsel aastal Vanemuise Ooperikoori, esines ka solistina ja andis palju kontserte maal. Rafonades. Jaga kirikutes. Ühele aida etendusele tuli Evald Oja kange Ko hädaga aga mees kannatas-kannatas vapralt pidas vastu. Kuni aida kuuenda pildini, kus näolised ja vihased preestrit paistavad. Kurs fraas ramees sinus, öö on meil selge ja selle järel generaalpause ja selle generaalpausi sees pidevalt oja süütuvangi vabaks laskma. Ja Sevangi avatslastmine kästi sure pärakaga. Ta tekitas laval Segaduse ja peataoleku arvestades. Vanemuise väikse maja, head akustikat ja etc oli pause. Orkester üleval, siis kandus kindlasti, see ongi vabaks laskmine, ka saali. Nuh järgnes seesama fraas uuesti kordusena. Ramees sinusse, öö on meil selge, jälle pause ja uuesti pidevalt toya uue vangi vabaks laskma. Aga see oli juba niivõrd kõva kärakas. Ta pükse kinni hoides jooksis lavalt koe WCs. See põhjustas muidugi täieliku segaduse. Tõenäolised ja vihased preestrid hakkasid naerma ja läks tükk aega, enne kui laval etendus sai normaalselt edasi minna. Teatavasti kestis Nõukogude okupatsiooni ajal õilis loosung. Kunst kuulub rahvale väga ilus. Aga selle nimel. Partei valitsus kehtestasid näiteks Vanemuise teatrile edendust normiks 500 etenduse aasta jooskul. Toetused, arv täita, korraldati pidevalt. Ringreisikülalised. Aga millised olid need tingimust? See on muidugi omaette jutt. Ja mõnel kõige drastilisem igal juhul vaadasin erutada. Kui ma nüüd aknast välja vaatan, on tänapäeva lumi maas ja kaunis kange küll esid tulebki meelde. 50 aastased algus. Oli see nüüd Pajusi rahvamajas Põltsamaa lähedal nahkhiire etendus kus rahvamaja oli täiesti kütmatut publikul ja kõik on kohal ja istus saalis kasukates ja talvel valitudes lauljad, Tedustajaks toppisid kostüümide alla nii palju riideid, kui said. Jalga jäid Talv, saapad ja naised, pikad pallid, tualetid, teises vaatus siis kujaks, assi, keerutamine. Kleidi serv tõusis kõrgemale ja virsik paistsid ilusti ära. Saali loega rabast sellest suurt välja ei teinud. Aga kõige suurem üllatus saabus siis, kui teise vaatuse lõpus hakati pakkuma. Ja need šampanjaklaasid olid juba varakult välja arvatud, see oli muidugi šampanjajook, olid üsna külmunud ja kui siis nüüd kandikut lavale juhtisid, näitlejad tahtsid juua, siis tuli välja seeskalises puhas. No vot see on niisugune juust ja teised, teiseks oli meil sõidutingimused kohtadele. Aga rikud üllatavad. Bussid olid vanad ja katkised, mootorid ütlesid üles, kummid läksid katki. Ja talvel oli muidugi kössi küll ja küll. Siis 50. aasta alguses saabus vanemasse teatrolliks Saksa sõjatrofeed surmasid, mis oli Austria Serma poolt ristatud suur diiselmootoriga sõiduautode ja see oli ümber ehitatud inimeste veoks. Küte on sees nii lage, et haljas 20 kraadi sees ei saanud, kuid kuidagi valituga istuda üleni võite sügiseks. Kuid sellel autol oli suur viga. Ta ei olnud ehitatud meie kliimatingimuste jaoks ja kui siis kraadiklaas tõusis 20 juurde. Hakkas mootor üles ütlema, sõitis, sõitis viis kilo, Need olid kuus Õiga vaevaroog ja jäi seisma. Ja käima ei läinud, muidu kui kõik välja lükkama. Lükkasime käima brutosisse, sõidame, sõidame edasi, tüki aja pärast jälle seisma, kõik välja, uuesti lükkama. Jälle edasi. See ootumise surm. Inimeste veotranspordivahend sai. Meiel tuntuks krematooriumi nimetatu sesse seesmine temperatuur oli tõesti. Seal igasugused piirid. Ja kõige hullem oli veel see, et kui me sõitsime kas või Tallinnast või Pärnust Tartu tagasi tänapäeval käib see sõit kaks, kaks pool tundi, siis käis ikka neli, viis tundi. Ja kui me siis kella nelja-viie paiku jõudsime Tartu ja kuigi olid lood seadused, olis niuksed töö lõppu, see tähendab Tartusse kohalejõudmise vahet ja järgmise päeva töö alguse vahel pidi olema üheksa tundi kuid ega seda keegi elusalt ikka nõuti. Kell 10 11 oleksime uuesti proovinud ja annaksime panusse rahvusliku teatrikunsti edasiarendamisse punalipu alla. Oma meenutustes olenna pidevalt pöördunud ja meenutanud Kaarel Irdi ja tema tegevust näols teadas tena. Ma peatun lühidalt Ants Lauteri tegevuse juures. Eriti seoses seisada. Jõululaupäevaga teatavasti asus Ants Lauter Vanemuise teatri peanäitejuhi kohale 50 taaste keskel. Esimese poole keskel, kui venelasest peanäitejuht Andrei Poljakov lahkus. See oli see aeg, mil Nõukogude võim püüdis teha Nõukogude laevastiku õnnelikku nõukogude rahvast veel õnnelikumaks ja avastada. Jõululaupäeval ja pühade ajal pidevalt mängima etendus oli mees. Jõululaupäeva õhtul oli pannud Raivole. Ja selle peale vastas kõige lähedal seisab korjardis. See oli auks et seltsimees autor, täna on jõululaupäev. On näid, siis nägime meie kõik. Jõululaupäev. Ja ta ütles, et daalias leid kuulis Tuleb sädelust garad. Ants Lauter esitas seda väga, paistan. Ja hiilgavalt ja peab ütlema, et ta oli suur. Aastakümneid tagasi oli meil palju ringreise ja külalisetendusi kevadeti iga kuu aja pikkused ringreisi mööda Eestit. Järed lühemad sõidud olid väga sagedased. Näiteks et Valgamaal Mõniste rahvamajas mängisime Madampate flaid, no vaadake, isegi niikaugele viidi, ooperikunstisaal oli rahvast täis ja rahvas jälgis täie tõsidusega mis siis seal ooperis sünnib ja kuidas oopereid tehaks. Kuid oh häda, teist vaatust vaheajal katkes elektrivool. Ja olgu juba ette öeldud, et elektrivool ei tulnudki tagasi. Nüüd tekkis küsimus, etendust tuleb katkestada, pimeduses ei saa mängida, kuid rahvas ei raudselt kohale ja no nii otsustasime etendust jätkata, muretseti lampe, neid kahjuks oli küll vähe, mõned väiksemad ja suuremad. No need kolm lampi panime siis need üks lamp ühele poolele lava serva peal ja teineteisele poole, et ikka orkester nuuti. Kolmas lamp jäi siis lavale. Tegevust publikule vähegi valgustada, sellest lambist ei piisanud ja mul tuli seda lampi siis vastavalt tegevusele kord siia ja sinnapoole leiutada ja Riia noh, näiteks kas või ooperi lõpp, kui ma tahan, Patha jätab hüvasti oma pojaga. See oli lava vasakul poolel. Kus toimus harakiri? No see oli jumala pimedas, ma võtsin ruttu labi, jooksin ümber kurist, teisel pool paremale poole peale, et ikka publik näeks, mis seal toimub. Vanemuise teatri ajalukku luure okupatsiooniperioodil on oma nime pädevalt sisse kirjutanud Kaarel Ird. See on mees, kelles teatrijuhina ei saa kuidagi üle ega ümber. Kuid vähem teatakse teha tema näitleja loomingust ja veel väär temast kui kirjanikust. Ja just viimasel. Ma tahaks peatuda. Sest 30. aastal Tartus Kaarel Ird otsustas saada kirjanikuks ja kirjutas. Ta näidendeid pälvinud surma tähelepanu, aga äramärkimist leidis nendest üks mille nimi oli vabaduse eest. Ja selle peategelaseks oli suure talu perepoeg, kes ohvitserina oigas Eesti vabariigivägedes ja näidendi finaalis langes oma talu piri kivi juurest. Punaarmeega sellest kase näidendi nimi avalduse eest. Noaga. Kaarel Ird esines ju meile kogu aeg üdini veendunud kommunistiga, kellel parteipilet oli juba hällis hammaste vahel. Siis niisuguselt mehelt. Niisugust näidendit ütlemine oli ju ilmne suur viga sest alus peadki arutavani hipsid. Kodanlikus klassi 100. töötavad talurahva ja tööliskuna vastu sai surma surres kulaku talu perepoeg ja paras talle. Aga näidend oli kirjutatud ja see maksis siirdile kätekunstide valitsuse juhataja. Tuletasid meelde selle näidendi ja haaralleersil ei jäänud muud üle, kui see omaks tunnistada ja selle põhjal võeti ta kunstide valitsuse juhataja kohalt maha. Vähem tuntud on karjerdi tegevus näitlejana. Kuid eriti sõjajärgsel perioodil armastas ta väga tihti näitlejale esineda. Ja nii on mulle meelde jäänud üks episood. Puhja vallast sel ajal olid vallad Kus põnevust atristas koldooli näitleja näidendit põikpead, kus ühte peaosalist mängis Kalejat. Ja kui me siis sellel päeval jõudsime sinna puusa, rahva laia jala oomega, kast dekoratsioone. Kohtus Kaarel Ird valla täitevkomitee esimeest, kes oli manada Tommunist kolmekümnendat aastat juba tuttav kallerryga, Jako Hellepslaktid, suh sügav vestlus. Ja meenutused tähendusest aega. Ja see vestlus nende vahel kestis kuni selle ajani, kui juba publik hakkas saali tulema, siis tõusis püsti, ütles kuule, sõber, Baden, nüüd Meelak ja kostüümi ja grimmi peale panemas. Pärast räägime edasi. Selle filmi peale peale ära ja siis, kui riie oli juba kinni näitas. Laavel tuli. Ebalev selle juures. Ja ta ei pidanud vastu ja küsis otse oma sõbra käest selle täitevkomitee esimehe käest kuidas. Täitevkomitee siiski. Otse järgnes kuule, kulla Kaarel. Me elasime seal enne etendust kogu aeg juttu, aga ma ei saa aru. Kullas aidast täis sotsid, sest nii kui sa lavale jõudsid, politsei boa, purjus. No see ajas jardi kargad turri sest sel ajal oli ird absoluutselt karsklane ja piinavat, mis ta ei sallinud. Ja kui temale, siis temaga sõber ütles, et saarele purjus. No see oli siis juba liig mis liig. Sõjajärgseil aastail asus Vanemuise teatrisse tööle noor andekas laulja Harri Jõgi. Arvates peagi tähelepanu ja Talle usaldati. Jaatus või seiskus kas liigse fosseerimise tõttu või olid need liiga suured osad. Kuid viiekümnendatel aastatel ta oli sunnitud solistide tegevust tagasi tõmbuma. Ja ravis ühtlasi oma haigestunud seda. Kui jõudis kord mad Taastamise juurde siis teise vaatuse algus, nagu kõik teatrikülastajad teavad toimub Mustlas, haaras ilus mustlaskoor koossepatöö tegemisega. Must sõstar lavastajaks oli Kaarel Ird ja kui ta oli siis seda koori seadnud. Ütles. Sepad, kes meie ise ei taheta, sellest aitas, juht vihastas, jadas, aimas Harli jõe kõigi kuuldes põhjalikult läbi. Südamehaigele põhjus see, nii et ta järgmine päev. Peale teise maailmasõja lõpu Eestis taaskehtestanud Nõukogude okupatsioon panid kindlalt oreerid uuslavastuste repertuaarivõtmiseks. Selleks tsensus, mille lõpul toimus avalik arutelu ja selle kestel vormistati akt millele kirjutasid alla tingimata Ta kahvlit. See oli nõukogude tsensuur siis partei esindaja, kunstide valitsuse esindaja, sel ajal kultuuriministeeriumil ei olnud partei esindaja. See hoidis seda ideoloogilist joont. Ja Tartus oli selleks meheks. Peipsi idakaldal Udo kandis peale seda tuli Eestisse olles lõpetanud enne Leningradi pedagoogilise instituudi ja asus Tartu ülikoolist tööle õppejõuna ja töötas ja tegutses pikemat aega teatrikriitikuna. Tema esinemistest. Nendel arutluskoosolekutel väärib mõndagi. Preester elagantausos esines ägedalt, seal polevat. Ja soovis roosas oli Heino Otto. Oli aastal 1009 kuus ja sel ajal käis Indias kõige ägedam avarus võitlus inglastest vabaneda ja see saabuski neil 47. aastal. Kontroll läks meil nii, nagu ta läks ja pärast siis hakkas arutluskoosolek ja seal tõusis kohe püsti Johannes välta ja ütles, et tema kui partei esindaja sellele vastuvõtu aktile alla ei kirjuta. Seepärast, et seltsimehed praegu te teate isegi, käib Indias suur sõitlus talist inglise okupantide vastu. Ja siin manuse laval näidatakse mingisugust armastust. Kuslap mee hakkab inglise ohvitseri armastama, see on absurdne. Võimatu, niisugust asja dokil olla. Nagu kõik väga imestunud seal ümber ja lavastajaks oli. Väidab, et ooper on nikerdatud möödunud sajandil ja klõpsu ooperiliteratuuri raamatu pärlite hulka ja ja nii edasi ja nii edasi. Velpa jääb oma seisukoha juurde kindlaks. Nisukest jama ei tohi näidata, see on India rahva solvamine kes praegu võitleb. Ja nõukogude inimesele on see vastuvõetamatu. Asi läheb hulluks siis tehti vaheaeg. Ja ajal võttis ird isiklikult selle vält pahib oma jutu alla ja suhteliseks ka masseerida väljade mõnus olla. Toetudes muidugi teatri raskele majanduslikule olukorrale ja kui siis see arutluskoosolek jätkus, siis pankrotis sõnadega ütles, et et ta siiski keerutab alla, aga teeb seda. Aasta pärast oli. Mad, hambad esid või kontrollitud. Oh see maailma ooperi tippteos läks nii, nagu tol ajal seda võimelised olime kandmajana pianos autost suurt menu ja edasi. Aga kontrolletendusel järgnenud arutelul siis võtafelt paga muidugi sõna- ja ütleb, et jaa tõus, tõus, mida me täna siin laval nime? Päris tore, sest see Ameerika leitnant, see mereväeleitnant, pikaldane, vaat see iseloomustab seda Ameerika imperialismi olemust väga täpselt. Täpselt niisugused need Ameerika imperialistid täpselt on, see on tubli Saud. Aga täna on papp, ei saa kuidagi rahul olla, konsoli osalejaid. Ameerika kond nagu saaks sõnu heasüdamlik onu, niisugust asja ei saa. Praegu, nagu te teate, on Jaapanis. Jaapani rahvas võitleb Ameerika okupantide vastu ja meie näitame nende kõige kurjemad esindajad ning südamlikus valguses. No nüüd tekkis juba küsimus, et mis siis nüüd jälle kui veel avastanud rinne oli jälle sellel aastal ta ütleb, et siis, mis siis teha seltsimees Velpa, kas ma pean panema sellele konsolile siis ühe bussi hammaste vahel, et hästi jõikuna ja vastuvõetamatu mõjuks või mis teha paha hakkab keerutama seda Ameerika imperialismi olemust tuleb paljastada, rahvale tuleb paljastada jaajaa Chaniisksuse soliidse ja onuna muidugi ei saa. Aga noh, sisakastabrid teised, kõik, teised sellele röövel by seisukohale vastu ja lõpuks ta ei kandis alla ja juhtus siis vastavalt aktile oma allkiri. Kui on ka olnud siukse juhtumisi mis on naljast kaugel ja millede puhul võib öelda, et külm tuul käis südame alt läbi. Eriti aga mis purutasid oma abikaasast. Minu abikaasa laulis 40 aastat Vanemuise ooperikooris ja temaga on juhtunud ka nii mõnigi kaunis Muutudavõiv seik. Esmalt meenub kõigepealt, kui me olime kulu ooperi paavstiga Estonia laval ja ooper lõpeb selle suure fraasiga, kui koori roolis laulavad. Ta pääses töötu. Ja just sel hetkel pääses ülevalt stangest lahti. Vasakpoolne külgkardin kinnistu suure puu külge, see puuduri lahti ja kukkus koos kardinaga vasaku seisvale rühmale pähe. No õnneks see karsi keerutas selle puu teisega selle enese sisse, et inimesed viga ei saanud. Kuid ehmatus oli muidugi suur. Väikses majas esietendus kaasaegse Leedu heliloojad Laumilas ooper Veroonika. See lõpeb sellega, et peategelane topeltjärve ära. Selleks oli tehtud lava põrandas auk, kuusis. Peategelane ära kadus ja nii-öelda Raukus. Seejärel lõppes etendus ära. Jaks kummardasid aplausi. Solistid ja koor labane. Ja kummardamine. Kummardus jälle paar sammuda teisele paar sammu ette. Ja minu abikaasa juhtus just selle augu koha peale. Ja ta muidugi ta tainäidud astus, astus ja kukkus auku. No see asi juhtus kõik minu silmade all, ma pean ütlema küll siis käis, käis südame alt läbi. Kuid õnneks oli see lavakate lava põrandakate pool ripakile seal augu ees veel. Ja ta kukkus kõigepealt selle peale, see võttis selle sureooketi ja tamatus lõpuks põhjast. Ilma tõsisemate traumade ratta. Aga hirmus oli. Edasi. Uurimisse lastel tuli varamusse, eks masel ooper oletav. Väiksest mäest üle suurde majja, kui see valmis sai, siis need dekoratsioonid ja see lavalahendus jäi samaks, see ainult venitati pikemaks ja suuremaks, et ta täidaks ära suure teatrilava. Teises vaatuses siis, kui Johanna tuleb sisseväel, Rigolettot kutsub, seda ei saa tabel. Siis ühe väljasõidujooks naljaks meetris trepist üles poodiumi pääle ja astus majja. Mööda väikses majas seda ei juhtunud, sest seal oli pind oli täpselt arvestatud. Kaetud suures majas oli seda vaba pinda, seal taga on palju. Et mitte täpselt Herodes taastuspuidust möödas, kukkus. Jumal tänatud, tulid kõhkardi, laskus ta, sai kinni haarata. Ja kukkumine soojuskaardiratta, siis ära tee jällegi suuremat midagi, häda ei olnud peale ehmatus.