Üks arutelupäev nädal tagasi lõppenud metsanädalal oli loodusliku mitmekesisuse säilitamise võimalustest tänapäeva metsanduses. Teisisõnu, et oleks rohkem ja erineva vanusega puuliike ruumi loomadele ja lindudele, rääkimata headest marja- ja seenemaadest, matkaradadest, ilusatest vaadetest ning värskest õhust. Korduvalt esitasid sõnavõtjad endale küsimuse, mis on looduslähedane metsamajandus ja püüdis sellele ka vastata. Seminari avanud Tiit Randla, keskkonnaministeeriumi looduskaitsekasutuse osakonna juhataja võttis appi soomlaste määratluse säästliku metsanduse kohta. See kõlab üllatavalt. Soome programmis, millega ma tutvusin, mis tähendab siis aastaks või mis hetkeks jõuab Soome säästliku metsanduse arengustaadiumisse see on selle hetke, kui või Soome riik loobub vähem arenenud riikidest metsa sisseostust need, et seal on väga sümboolne poolne seletus sellele, sellele uuele metsapoliitikale ja ühesõnaga, kui ühe riigi metsapoliitika on üles ehitatud säästlike põhimõtete alusel, see tähendab seda, et vähem arenenud riikides seda endale metsa sisse ei osta. Kuid põhiline sõnum, milleks me täna oleme kokku kogunenud, on ikkagi selleks mõeldud et leida rohkem ühiskeelte looduse kaitsjate loodusteadlaste metsateadlaste metsameeste poolt. Ja mida rohkem on siin saalis praktilise metsamehi metsaülemaid, seda meeldivam on vast neid juttusid ja neid diskussioone saada. Et arutleda selle üle, millal me võiksime rääkida siis ka tõsiselt sellest, et Eesti metsanduse ja looduskaitse töötavad käsikäes ja on jõudnud sellesse arengufaasi, kus me võime nimetada ka oma metsandust säästlikuks, metsanduseks. Ettekandjate poole pealt asus esimesena sisu lahkama meie metsainstituudi direktor dotsent Kalle Karolesi. Peab ütlema, et igas arenenud metsandusega riigis on väga erinevaid seisukohti ja inimesi, kes väga erinevalt mõtestavad tihti neid mõisteid. Nii on, kas Eestimaal? Teatavasti metsa metsad on osaks loodusest ja meie laiuskraadil kõige enam levinum produktiivsem, stabiilsem ökosüsteem üldse. Ja metsi pole kunagi saanud, ei kaitsta, majandada, arvestades nüüd nii-öelda selle tegevuse ökoloogilist metsakasvatuslikku metsakaitselist aspekti. Ja looduslähedane metsamajandus on seetõttu minu arvates suures osas kasutusele võetud nii-öelda poliitiliselt uudsest lähenemisviisist tulenevalt. Mida siis mõista looduslähedase metsamajanduse alla? Mitmetes Kesk-Lääne ja Põhja-Euroopa riikides on keskkonnakaitse looduskaitse säästliku arengu põhimõtetest tulenevalt. Mõistetud senist suurt tööenergiavahendite rohkust nõudva niisuguse klassikalise lageraie metsa majanduse kahjulikust. Viimasega kaasneb raieringi jooksul kujunenud metsa ökosüsteemi täielik hävitamine üheealiste sageli liigi vaeste puistute kasvatamine metsade keskkonnakaitseliste sealhulgas vee pinnase atmosfääri, kaitseomaduste halvenemine, metsamuldade kahjustused, puistute liigirikkuse vähenemine ning genofondi vaesustumine. Selliseid tendentse on võimalik märgata ühelt poolt. Samas on ka metsas majanduse ja metsatööstuse ringkondades osalt puhtökonoomiliselt kaalutlustest lähtuvalt mõistetud, et nii-öelda loodust ümberkujundav seda inimeste vajaduste järgi kohandatav tegevusmetsades muutubki majanduslikult üha ebaotstarbekamaks. On ju kasvõi kulutused metsatööliste töötasule viimastel aastakümnetel väga oluliselt tõusnud. Sellises üldises plaanis mõistvad enamus metsamehed. Loogiliselt ökonoomiliselt arutledes ei ole otstarbekas nii-öelda looduslikel arenguprotsessidele vastu vastu töötada, kellelegiga pidevalt võidelda. Kasulikum on loodust enam tundma õppida ning inimese ja keskkonna huvides tervikuna ära kasutada. Ja looduslähedase metsamajanduse põhimõte olekski paari sõnaga. Äraseletatult koostöömetsaga koostöö metsa loodusliku arengu arenguga. Ja üldises plaanis võime Eestimaal märgata, et viimastel aastatel ja aastakümnetel on üha enam nisukesi printsiipe rakendatud metsanduslikus tegevuses ja selle seda erilise mõistega võib-olla tähistamata sellest mingit suurt numbrit tegemata ei püüta enam loo aladel pinnasetingimusi, lõhkumist ja mulla juurdeveoga parandada, et seal metsa kasvatada, on loobutud soode Vabade laus kuivendamisest ja, ja metsastamisest on loobutud kase ja teiste lehtpuude puistutest välja rookimisest. Püütakse maksimaalselt kasutada looduslikku uuendust uue metsapõlve rajamisel. Vähemalt enam ei pöörata harra hõlmaga maapinna ettevalmistamise käigus nii-öelda selle plaani täiteks ümber tihedalt kuusega uuenenud uuenenud mättaid. Mida ta seal uut metsa kultiveerida arvestatakse, võimaluse korral ERRis Lõhmuse poolt koostatud tüpo loogilise süsteemiga püüdes uuendada metsa antud kasvutingimustele looduslikult sobivamate puuliikidega. Endiste põllumajanduslike kõlvikute metsastamise lon, enamasti poputud okaspuu puhtkultuuridest ja esimesest metsapõlvest püütakse kasutada peamiselt pioneerliike. Mis asustasid nädalas looduslikus uksessiooni käigus peaaegu 30 protsenti metsamaast täheldatav hoiu- või kaitsemetsade nagus, lageraided püüaks, püütakse vältida. Praktiliselt oleme loobunud pestitsiidide kasutamisest, metsas on. Selliseid näiteid võib tuua tuua veel ridamisi. Ja need on selged viited sellest, et tõesti Eesti metsandus on asumas looduslähedase metsanduse teele. Edasi peatus kõneleja mõningate ringkondade lihtsustatud kujutelmal püsimetsade loomisel. Metsa puhul seadusaktid iseenesest ei muuda midagi. On ju meie metsad aegade jooksul mitu korda läbi raiutud või ülepõletatud. Täis loodusliku olemi saamiseks kulub sajandeid, kenad soovid lihtsalt ei täitu kiiremini. Samal ajal suure osa metsade puutumatuks kuulutamisega raiuksime katki inimeste ajaloolis. Praktilise suhtemetsaga jätaksime nad piltlikumalt öeldes metsa taha. Kuid eesmärgini võib jõuda ka teisiti valikraiete kaudu, mis viib tasa ja targu loodussõbraliku püsimetsa kujundamiseni. Ja nüüd selle looduslähedasele püsimetsade majandamisel. Valik raietega järgitakse üldiselt niisuguseid printsiipe võimaluse korral siis hoidutakse lageraietest. Taandamise objektiks pole niivõrd puistu tervikuna kui üksikpuud ja nende puudegrupid. Püütakse kasvatada igas kasvukohas taas sellele sobivad peapuuliiki. Suundan sega erivanuselist, puistute kasvatamisele, loodusliku uuenduse maksimaalsele ärakasutamisele ja vanemate puude poolvarju kasutamisel loodusliku uuenduse gruppides. Nüüd selle puude kõrgus, tüve diameetri vahekorra kujundamisel, võrade optimaalse pikkuse arvutamisel ja puude diferentseerumisel. Ja peamiseks raieliigist niisugusest pesi metsas on siis valikraie. Muidugi tuleb öelda, et see, mis kehtib Kesk-Euroopas tõesti meie tingimustes enamasti unistuseks jääb sest kui seal on varju taluvaid puuliike vähemalt kolmson, nulg, kuusk ja pöök siis meie tingimustes on tegemist praktiliselt ainsa varju taluva puuliigiga kuuske. Nii et selline tähendamis viis viiks paratamatult kuusikute osatähtsuse suurenemisele meie metsades. Kas me seda tahame või me seda? Mänd võib edukalt uueneda vaid ekstreemsetes kasvukohtades õla ründa väga hõreda seaduv jäilude korral ja kask ja haab, kui pioneerliigid samuti tihedas valikraie metsas ei oma eriti palju šansse. Nüüd sellel looduslähedasel püsimetsas majandusele on siis väga olulised puudused, mis neid Eesti tingimustes ilmselt lubavad rakendada ainult teatavatel juhtudel. Kõigepealt nimetaksin siin ahvatlust üleraiet, eks ja metsa lagastamisteks, mistõttu metsaomanik, käendaja peab omama väga kõrget professionaalsust, olema majanduslikult kindlustatud ja tagama samade tähendamisprintsiipide järgi, mis aastakümnete jooksul. Esialgu võib pidada ebapiisavaks töö teoreetilisi aluseid Eestis. Õpetus kasvukohatüüpidest, metsade uuendamisel ka püsimetsatingimustes, ilmselt omal kohal senised teadmised kasvukäigust ühe vanu sellistes puhtpuistutes ei aita meid aga erivanuselist segapuistute juures. Kuigi. Peaaegu iga-aastased suurel osal püsimetsamassiivi pinnast nõuavad väga palju väga head teedevõrku ja looduslähedasem metsmehhanismide hobuste väiketraktorite kasutamist. Looduslik uuenemisega on reaalaladel meil raskusi Ereti männiga ja valguslembesed puuliigid suudavad uueneda ja kasvada vaid väikeste häiludena majandades. Ja nagu juba mõeldud, viiks selline majandamisviis kuusikute osatähtsuse suurenemist selle, kas see on hea või on see halb, see on omaette küsimus. Küsimusi looduslähedasema metsa majanduseni jõudmiseks jätkub. Kuid kinnitada Daci oleks uusi, ainult ühtede mure küll ei tohiks. Vajaliku seadusjalale toetuva meeldetuletusega alustas põllumajandusülikooli metsandusteaduskonna dekaan Hardi Tullus. Mis on püsimetsad ja valikraied, Need on juba Eestimaal kõrgete seadustega paika pandud alates metsaseadusest, kus öeldakse, püsimets on see, mille metsakorraldus on püsimetsaks kuulutanud ja valikraied on need, mis küsi, metsas tehakse, ehk teisipidi küsi metsades tehakse ainult valikraieid ja nagu ma tean, on ka vastav eeskiri Ether küll valmis ja lähitulevikus saab ta vastu võetud. Selge see, et püsimetsa valikraied tagavad looduslähedase metsa, metsa ei likvideerita, me ei saa tühja metsamaad ühekski lühikeseks ajaperioodiks. Puude vanuseline jaotus sellises metsas on tõesti püramiid aalne. Mida nooremad puud, seda rohkem, mida vanemad, seda vähem ja osa puid on siis meie metsameeste mõistes küpses või üle iganenud, vanuses tuleb kindlasti neid püsimetsi püüda suunata siis kliimaks koosluse poole, mis Eestimaa metsakoosluste uurijate seisukohtade järgi peaks tähendama seda, et valdavalt okaspuuenamusega metsad või ka siis tammikud, sest üks variant, mida ajalugu kinnitab, on ka siis suur tammikute levik kui kui selline loodusliku kliimaks koosluse vorm eestimaal. Nonii ja on siis valikraied vastanud lageraiele ja tagab sellise loodusliku mitmekesisuse pidevalt kõike ökonissid loomadele, lindudele, putukatele on sellel maa-alal olemas kuse püsimets, kasvab nüüd edasi üks oluline moment, mis annab talle suured bussid Kesk-Euroopas või kui lubate, siis ma samastaks seda eriti Saksamaaga, kus ma natuke reisinud olen. Siis on metsade majandamine üksik puu printsiibil. Tõesti, kui puiduhinnal on tohutu vahe tohutu sõltuvus Teameetrist ja tasub kasvatada väärislehtpuid, jämedaks pööki tamme, siis valikraie annab selleks ideaalse võimaluse. Me ei kasvata kogu metsa väga vanaks, vaid üksikud parimad puud ja saame nendest siis tõesti nii-öelda biomassiühikule ümber arvutatuna mitmekümnekordselt suurema kasumi, kui, kui peeneid puid raiudes. Ja tuuakse positiivsena esile ka odava metsa uuenemise majanduslikult ja geneetiliselt õige, saame nende puude järglased, kes seal kasvasid. Kui odav ta just on, sealt võib-olla hakkaks juba esimene kõhklus peale, sest kui neid samu Saksamaa metsi vaadata, siis teevad nad sinna ikkagi suuri lisatöid istutades maapinda kobestades. Soovitav looduslik uuendus tuleks või et seal saaksid kasvavad puuliigid, mida nad seal näha tahavad. Nii, esimene kõhklus ja suurim miinus, mida küll ka juba öeldi, on siis tõesti puuliik. Kesk-Euroopas õnnestub võib-olla neli, neli puuliiki või või nelja perekonna esindajat panna üksteise alla kasvama don pöögid, tammed, kuused, nulud, kõikkonnad enam või vähem või rohkem varjutaluvad ja meil tõesti õnnestub seal kujundada metsakooslus, kus on siis mitu puuliiki üksteise all kasvamas ja need, kes on allpool, neile jätkub valgust, saavad juur konkurentsis hakkama ja lootus, et nad edaspidi kasvavad meile soovitud mõõtmetesse. Eestimaal on paraku vist siiski üksainuke kuu puuliik, mis üksteise all kasvada suudab son, kuusk ja temagi ei taha mitte iseenese all kasvada vaid pigem ühe, ühe rindalise puistuna. Ja see looduslik uuendus, kus me teda siis need kohad, kus me teda eriti ilusana näeme, need kipuvad tihti olema taolised männikud, kus ta ja pigem alusmetsaks kui kui, kui siis järel kasustada saame nimetada. Ja need teised puuliigid, mis meil on ja mille seemned või, või kännu juurevõsud, küll kasvu alustavad, kipuvad siiski kannatama mädaniku all nii-öelda jäävad kängu selles poolvarjus ja on vähe lootust, et neid suurteks puudeks välja kasvatada. Edasi tormioht. Eestimaa metsad on tormiohtlikud ja kuigi sajandi torme käib nime järgi ükskord sajandis siit üle. On see ka üks põhjus, miks me siiski selliseks hõredasse seisu viidud puistus eriti kiita ei saa ja veelkord, et just kuuske me võime nii kasvatada, kuusk on kõige tormi LM puulik, teiselt poolt edasi ulukikahjustused. Noh, võib-olla see pole enam probleem, põdrad on juba peaaegu likvideeritud. Aga riikides, kus intensiivne jahimajandus, tähendab see ikkagi Tarastamist pidevat kaitsmist, selle loodusliku uuenduse kaitsmisele, püramiidi alumise tahu kaitsmist, et nad ellu jääksid ja normaalselt kasvaksid. Kindlasti tähendab see tehnika ja tehnoloogia alal väike mehhani mehhanismide hobuste või siis vähemalt hästi korrektse tööjõu traktoristi kasutamist. Või kui jällegi vaadata Saksamaa poole, siis Lübecki linnametsaülem ütles, et ta maksab hobusega metsast välja toodud materjalile seitse saksa marka tihumeetri peale juurde, selleks et ta konkureeriks traktoriga nii kõik kokku, mis see tähendab ökonoomikale? Kahjuks Eestis ei ole korrektseid arvutusi, kuid soomlased väidavad, et vähemalt tulundusmetsas läheb valikraietest puidu varumine umbes kaks korda kallimaks. Kaks korda kallim. See kujutab looduslähedasema metsamajanduse poole minnes tõsist tõkkepuud. Kui praegu traditsionaalse metsanduse toestamisel raha napib siis kust ja kuidas vahendeid kahekordistada? Tasub mõelda. Hardi Tullus, seal oli veel üks tähelepanek, mis esimesel hetkel pähe ei taha mahtuda. Nimelt kas ühevanuseline puistu on loomulik, kui ebaloomulik inimese tegutsemisest tulenev või hoopis loodusele endale omane? Tõesti, valikraied annavad meile siis võimaluse kasvatada väga erineva vanusega puudes kaka koosnevat metsa, lageraied annavad meile ühevanuselise metsa kuid kui vaadata ida suunas, kus inimene pole vahele seganud Siberi suunas siis üldiselt meie kliima ja mulla ja öelda meie geograafilisele piirkonnale on looduslikult valdavalt omane kasvada ühe vanuselist või ühe vanusklassi kuuluvatest puudest koosneva metsana ja looduslikult, enamus neid alasi uueneb pärast tulekahjusid. Ja seega siis looduse pikaajaline kohastumine hakkama saada on viinud sellele, et need puuliigid armastavad valdavalt kasvada põlvkondade kaupa. Noh, selge see, et mitte, nad ei mahu ühe Ast sünniaasta sisse vaid paarikümne aasta sisse, aga siiski põlvkondade kaupa. Võib-olla ei kehti see kõigi kasvukohatüüpide kohta Eestimaal, kuid ma usun, et suures enamuses siiski Eestimaa puistud on ääretult väikesed. Keskmine Eesti metsaeralduse pindala on kuskil ühe, kahe hektari vahel, see tähendab Eestimaa metsade looduslik mitmekesisus on tagatud ja on võimalik tagada kõrvuti asetsevate erivanuselist eri puuliikidest koosnevate puistutena. Kuigi aastakümneid on valdavalt püütud mütsi kasvatada puht puistutena, kuna palju hooldustöid on tegemata jäänud, siis valdavalt nad on ka meil segametsad. Nii et sellega ma ei taha öelda ei head, ei halba midagi tegemata on jäänud. Tulemus ei ole paha selle pärast ja kindlasti on muutunud ka esteetilised arusaamad, mis on ilus mets kas park või ürgmets pikka aega inimese jaoks oli ilus park, kus vahekasutus toimus, noh, ütleme selles mõistes Maximaalsena kõik, mis välja langes, ära suri, koristati ära ja park on kõige ilusam. Kui kõik riigimetsad on pargi moodis, ei taha neid ju näha, siis tahaks näha ürgmetsa, kus kõik on loomulik ja looduslik, reisida, sinna ja vaadata, see on täiesti mõistetav. Ja siia selle lõigu juurde ma tooks veel ühe näite inimeste arusaamistest. Hiljuti tegi põllumajandusülikooli sotsioloogid tegid küsitluse rahva hulgas maarahva hulgast, nemad räägivad rahvast Eestimaal kaks tõugu linnarahvas ja maarahvas. Ja seal oli väga põhjalik küsitlus ja seejuures oli hulga hulga küsimusi puude kohta ja need olid sellist laadi, et kas kuulan hing, kas puul on valus, kui teda takse, kas teil on perepuu, kas teil on mõne puu all hea olla, kui te katsute puud, kastel pinged maanduvad ja nii edasi ja valdav enamus neist vastustest olid positiivsed noodid on küll, hing on küll valus, on küll perepuu ja nii edasi ja sellest tehti järeldused. Eestimaal on veel see maarahva usk sügavalt inimeste sees ja ja tõesti, me usume, et puul on hing ja nii edasi. Ja nüüd, kui me ütleme, et lage raiel toimub hirmus puude raiumine ära hävitamine, valikraie jäävad nad justkui alles siis me selle üle ei mõtled, tegelikult raiume sama palju. Või tapame neid puid samu palju. Aga ühel korral mets alles. Nii see on, tekivad metsanduses uued tuuled, vallutavad mõned käibefraasid paljude meeli ja keeli ning lennukas aja tuules unustatakse enda käest küsimata kas äkiline kursimuutus minu laevale ikka sobib. On ikkagi suur vahe, kas toimub suures massiivis suure omaniku metsas või sul on saunad, aga üks hektar, kus see tegevus võib-olla polegi niivõrd ökonoomika või majandus, kus see tegevus on pigem puhkus, võilillepeenrad tegelemisega sarnane, kus, kus kus ei olegi nii oluline, palju vaeva, tööd kulus puu langetamisele või, või oli see hoopis nädalavahetuse puhkemoment. Ja kui veel reaalsele pinnale tulla, siis ilmselt nendest piirkondades, kus mets on teede ja ehitistega liigestatud, silma väga Silmest kujutan ette puhkealasi noh, kasvõi Käsmul Võsu piirkonnas või Pärnu piirkonnas, kus mets on liigestatud, kus on külgvalgus ja miks mitte seal ka sellist valgusnõudlikku puuliiki nagu mändi kasvatada püsimetsana, kus võivad olla paarisajaaastased ja puud ja keskealised ja hulga noori puid ja ilmselt võib katsetada ka saare tamme jalaka Künnapu ja võib-olla ka valge lepaga ka nii mõnigi vanamees ütleb, võib enda või oma isa kohta, et sealt sauna tagant valgest lepikust võeti kogu aeg puid välja ja see puistu ei kadunud kuhugi. Need eeldused, entusiasm, teadmised ja peremees. Õnneks on Eestis vanade metsade inventeerimine käima läinud. Pisut piinlik küll, et põhjanaabrite abiga, ent sellel on ka oma pluss. Soomlaste metoodikat kasutades peaksime terminites ja sisu hinnangutes jõudma asjade nimetamiseni oma nimede ja õigete protsentidega. Kaitsealuste rahvusparkide pindala ei näita veel kaitstud metsade tegelikku suurust, mis, nagu julgeb kinnitada. Eestimaa looduse fondi projektijuht Eerik Leibak on päratult väikene. Hetkel ütleme Eesti vabariigi taastamise aegu oli seadusega puutumatult avatavate metsaosade pindala Eesti metsamaast kahetsusväärselt väike. Täpset arvu ei ole võimalik olnud välja arvestada, sest kõikide kaitsealade kohta korrektsed kaitse-eeskirjad lihtsalt puudusid. Ma julgeks seda arvu hinnata kuhugi 0,3 protsendi kanti. Pluss miinusega ja see põhineski põhiliselt Lahemaa reservaatides Järvseljal ühel reservaadis Karulas ja mõnedel Nigula looduskaitseala metsa osadel ja veel mõnel üksikul alal isegi sellised klassikalised kaitsealad, näiteks nagu Abruka metsa kaitseala ei olnud kas siis kaitse-eeskirjaga või, või muude dokumentide alusel säästetud inimese sekkumisest ja just konkreetselt Abrukal oli planeeritud ja osaliselt teostati sanitaarraie ja planeeritud sanitaarlageraie veel 80.-te aastate lõpus. Noh, sanitaarraide kui kaitseala suhteliselt absurdse raieliigi olemasolu nüüd uue metsaseaduse valguses loodetavasti enam püsima ei jää. Aga mõtlemapanevad sellised sellised faktid küll sanitaarraie on, on meie kaitseväe tunudki ju ülilevinud. Ja arvestades seda üliväikest protsenti isegi Lõuna-Soomega võrreldes piinlikult väikest ütleme siis rangelt kaitstava metsa protsenti olime me väga õnnelikud kui Soome looduskaitseliidu vahendusel. Soome keskkonnaministeeriumi rahalisel toel õnnestus meilgi 93. aasta sügisel alustada põlismetsade inventeerimise projekti. Selles projektis osales umbes Eesti poole umbes 40 inimest, nende hulgas bioloogia tudengeid, botaanikud, kad, zooloog, geograafe, metsamehi ja, ja muudegi erialade esindajaid ja seetõttu tuli meil paratamatult piirduda mõne olulise kriteeriumiga iseloomuliku kriteeriumiga. Ja noh, need on muidugi samad olnud ka põlismetsa karistuse puhul. Ja seega on pärast seda, kui me olime ostnud metsakorralduskeskuselt vastava osa andmebaasist ning kaardid need ette valmistanud välja märkinud vanemaid metsi, kus vähemalt viimase korraldusperioodi jooksul ei olnud tehtud sanitaarraiet. Selle kontrollimiseks tegime me enne ühe ringi kõikidele metskondade läheb peale ja jätsime need metsad juba kohe lavale ja vaatasime edasi. Siis need vanad puistud tähendab küpseda üleseisnud metsad osad siis need niinimetatud kõdufondi puistud, nagu nad varem tuntud olid ja Meid külastasid siis aasta jooksul erinevad paari-kolme inimesed, rühmad, kes vastava metoodika alusel panid kirja need tunnused, kas, millisel määral vastab see mets põlismetsa kriteeriumile. Arvesse ei võetud siis eri vanuselisust rindelisuse kujunemist siis surnud lamapuude arvu püsti seisvat, surnud puude arvu hulka ja lagunemisastet muidugi inimmõju mistahes vormides. Kas praegu praegust vahetut raietena või kunagi tehtud kraavikesi või, või oletatavat karjatamist, välitöö tulemused hetkel on meil nüüd olemas siis märkmetena. Ja arvestades antud projekti Soome poole finantseerimise tingimusi on nüüd asi pisut soikunud, materjali sisestamise kaitset hakata töötlema. Me oleme nüüd teinud mõningaid taotlusi ja kuluaari test. Paar päeva tagasi ma kuulsin, et, et testi metsaameti kaudu on lootust raha järeldusele, et me saaksime selle materjali sisestada. Seejärel, kui projekt peaks nüüd juba Soome poole abiga jätkuma, saame suvel noh ühtlasi vaata tagasiside või hinnang tehtud tööle. Eerik Leibak esinemine, mis oli tunduvalt pikem kui siinkohal kuulsite torkas mõnd saalis olijad päris valusalt. Kuid see oli hea, andis võimalusi selgituseks ja täpsustamiseks. Näiteks Hiiumaa metsaameti peametsaülem Andres sonemar, kes ise nimetas end truuks riigiametnikuks avas Kokkutulnutele vägagi keeruka olukorra, mida põlismetsade inventuur hiidlastele kaasa võib tuua. Ühelt poolt on muidugi rõõmustav teada, et kolmandik vabariigi põlismetsadest paikneb Hiiumaal kuid kui arvestada juba majandustegevusest välja arvatud metsi, biosfääri kaitseala tuumalade tõttu uue randade kaitse seadusega kehtestatud piiranguid ja ees seisvaid siis küsivad inimesed otse, kes maksab kinni selle puutumatuse ehk saamata jäävad tulud sinisobigi niivõrd tulu mõistet rõhutada õigemal rääkida tööst ja leivast, mida hiidlastele mere kõrval just mets seni pakkunud. Järgmisel aastal tuleb Saarele metsakorraldus, paika pannakse majanduskavad 10-ks lastaks ja see tähendab kohalike inimeste teenistuse kõrval veel üht tähtsat asja. Riigikassa täitmist. Selle pärast ja üldse lõpetaks saate dualistlikult ehk kaksikmoraaliga. Õigus on Ruuben postil, kui ta soovib, et ametkondlike otsustustele peaks eelnema väga laiapõhjaline arutelu kus ühiskondlike leht nagu mujal armastatakse toonitada mitteriiklikele organisatsioonidele on mõndagi soovida ja soovitada. Teiselt poolt võiksid need samad organisatsioonid ise ka enam rahvale selgitada mida nende suunad peale eesmärgi kaasa toovad. Rohkem majanduslikke ja loodusele sõbralikke, läbi rehkendusi, tarka kompromissi, seda sooviks kõigile osapooltele. Vaevalt et teist paremat teed ongi.