Tänane keskkonna hoiaku saade on hoiakutest Eesti metsa suhtes seda igas mõttes alates seaduseloomest, metsa kasvatamisest, haldamisest, müügist, metsast kui töökohast ja puhkepaigast mis oli möödunud aastal aktuaalne, ei ole tänavugi oma tähtsust minetanud. Ja nii mulluste helisildade kaudu Me tänaseid mõtteid koos metsaameti peadirektori Andres Talijärve kommentaaridega püüamegi arendada. Kõigepealt meenutus eelmise aasta esimesest metsast, sest mida alustasime omavahel varaselt joonitud Eesti kaardi ees. No siin on eestimaa tinglikult jagatud kaheksaks jooniks ja need regioonid kujutavad endast siis metskondade ühendusi ehk siis riigimetsade majandamise organisatsiooni. Ja noh, nii nagu siit pildi pealt võib näha, siis meie nägemuses on ühte regiooni kokku pandud Võrumaa ja Põlvamaa, Tartumaa, Jõgevamaa, Lääne- ja Ida-Virumaast on tehtud üks regioon, Virumaa regioon. Osa Harjumaast ja Järvamaast on pandud ühte regiooni osa Harjumaal Raplamaast on pandud teise regiooni. Omaette regiooni moodustavad Läänemaa saared. Samuti on Pärnumaa eks omaette religioon. Ja lõpuks siis Valga ja Viljandi regiooni, et senise 15 sellise maakondliku jaotuse asemel me nüüd sellest aastast oleme läinud kaheksa regiooni peale. Kui möödunud aastal oli Eestis riigi metskondi 186 aasta alguse seisuga siis nüüd, kus vahepeal väga kardeti, et pooled inimesed kaotavad töökohad ja pooled metskonnad kaovad, aga ametlikult paberite järgi esimese jaanuari seisuga 97 palju metskonda. No tänase seisuga peaks järgi olema 151 metskonda ja ega see metskondade vähendamine ei ole meil mitte mingisugune eesmärk omaette, see on lihtsalt vahend, kuidas oma sihukesi nägemusi realiseerida ja kui nüüd teised ametkonnad võib-olla rohkem räägivad, et on vaja hakata kuskilt kokku hoidma, siis Meie oleme juba asunud selle kallale ja tõesti seda haldusreformi me selliselt läbi viime, et vaatame väga kriitilise pilguga oma metskondade suuruse üle. Samas vaatame kriitilise pilguga üle metskondade tööde mahud ja muidugi ka siis selle koosseisu, kes seal metskonnas ametis on. Kuigi jah, kindlasti mingisugune inimeste inimestel tööga kasutamine on, aga ma arvan, et ta ei ole valdav, et nüüd kõik inimesed, kus metskonnad kokku pannakse, et nad jääksid seal regioonis ilma tööta. Selline tööde pakkumine tähendab senise ametnikutöö asemel siis töömetsas. Kahjuks mitmed-mitmed senised metsa vaid seda ei võtnud, ei võtnud seda pakkumist vastu ja siin ka nüüd joonistus välja väga erinev, erinev selline suhtumine ja on ka metskondi, näiteks Kiidjärve, metskond, kusse metskonna senine töö pere jätkab sajaprotsendiliselt. Ja see näitab sellist harjumust. Harjumus tööd teha? Mitte ainult nagu öeldakse, tegutseda ainult ametniku reaalvaid metsavahil, vaid tegutseda metsas. Ja nendele meestele, ma usun, see muutus ei ole. Ei ole nii, nii kaelamurdev. Teine esineja helilindil jaanuarikuus oli Tiit Timberg Kagu-Eesti tuntud metsandusjuht mida täna, härra Talijärv, tuleb kindlasti lisada. No ma ütlen, et aasta alguses kavandatu õnnestus aasta jooksul siiski realiseerida. Ja metskondade arv, kui me kuulsime, oli eelmise aasta algusest 154, siis tänaseks on metskondade oleme jõudnud 100 peale ja, ja mingisugused väikesed korrektuurid on veel plaanis ka lähiajal teha, nii et metskondade arv sinna. Kui ma nüüd alla 100 natukene, aga ma arvan, et sellega siis mõneks ajaks peaks nagu rahu maa peale tulema ja enam metskondi nii väga massiliselt vaja kokku panna ei ole. Kogu selle ettevõtmise taga on olnud siiski taotlus läbi viia haldusreform ja ma julgen väita, et haldusreform metskondade osas läbiviidud ja mitte ainult paberi peal, vaid ka tegelikus elus ja selle tulemusena nüüd esimesel või noh, tähendab, sellel aastal ja 97. aastal 98. aastal halduskulud enam ei kasva, nii nagu nad pidevalt tegid vaid vastupidi, 98. aasta eelarvesse on sisse planeeritud halduskulude vähenemine. Ja seda nüüd sellistes tingimustes, kus meil on ikkagi inflatsioon ja elutempo kaunis kiiresti kasvab, nii et võiks väita, et selline metskondade liitumine ja uute regioonide moodustamine, majandusühenduste moodustamine ennast õigustas. Aprillis jõudis üle aasta erinevate huvigruppide poolt koostatud metsanduse arengukava põhjal valitsusse metsapoliitika eelnõu, millest ametisse asunud uus peaminister Mart Siimann keskkonnaministri Villu Reiljani abiga kohe kinni haaras. Tõsist juttu oli piisavalt juba pühapäeva õhtul. Me kohtusime peaministriga kella poole üheksast kella 10-ni, kus me arutasime neid detaile, millele peaminister tähelepanu pööras ja nad olid just sotsiaalset aspekti finantsaspektid keskkonnas aspektid, õigi, osalus riigimetsad. Ja seal me saime suure töö juba tehtud ja ja selline positiivne meelestatus oli olemas. Peaminister on väga süvenenud sellesse probleemi. Valitsuses läks natuke lihtsamalt, kui küsimus oli mitmeid ja ikka sellest samast, et milline kleidi osa kuidas suhtuda riigi metsadesse ja valitsus oli seisukohal, et õigi metsad peavad jääma nii majanduslikel põhjustel sotsiaalsetel põhjustel kui keskkonnaalastel põhjustel. Sest on ju seal meie keskkonnakompleks varjul ja, ja meie suunavad rikkuses samal ajal rahandusminister tundis huvi just selle selle Andrus poole vastu ja, ja noh, me oleme seisukohal, et metsad jäävad hallatavas riigiasutusteks, mulle seemne muu nimi ei meeldimaalased ja ma ütleks ikka nii, et metsaametis reeglite funktsioonidega tegeleb ja õigi metsade valitsus, kes tegeleb metsade majandamisega ja selle poolega, samal ajal samal ajal ma ei usu, et kellelgi peaks olema selline metsalise mõte, et hakkab riigimetsade valitsust erastama, sest siis peaks väga hullusti olema. Nii oli ka Jaak Alliku küsimused noh selle kurikuulsa luubi artikli alusel kasutades väga ilusti, et tal on kaks dokumenti käes, on tal luup ja teine eelnõu, et ja ma arvan, et see on täiesti vastandlikud, me saime ka nende asjadega ilusti maha, sest tegelikult metsandusreform on, on siiski terve süsteemi kaasajastamine. Nad on väga pehme olema, sellepärast et ta tõepoolest puudutab põhimõtteliselt noh, ütleme ametkonda, mets ja paigale mets, kui tööandja peab just seal elama hakkama tööle, andma koostöövaldadega tihenema ja ja kohapealsete elanikega rohkem tuleb tähelepanu pöörata töökandmisele, mitte lihtsalt kontratkemitele naiieviljaid alla kirjutada, vaid ka kohalikele. Nii et seal on palju aspekte, kuid vabariigi valitsus kiitis üksmeelselt heaks. Millist kasu suvel riigikogu poolt vastu võetud metsapoliitika on asjaajamisel nüüd andnud, mida ta lihtsamaks teinud mõistetavam? Üheteistkümnendal juunil riigikogu poolt heaks kiidetud metsapoliitika on kõigepealt toonud metsandusse selguse. Enam ei ole vaja hakata mingisugust määrus või eelnõud ette valmistades alati tõestama, et just nii on kõige parem ja nii on kõige õigem. Saame siiski tugineda metsapoliitikale ja noh, ei saa salata, eks metsapoliitikas on ka mõningaid selliseid nõrku kohti või mõni asi on paremini välja kukkunud, mõni on võib-olla pealiskaudsemalt sisse kirjutatud, kuid põhimõte on selles, et metsapoliitika annab meile vundamendi metsandusliku tegevuse jaoks. Ja vastavalt sellele metsapoliitikale on hakatud välja töötama nii metsaseadust kui ka on ellu hakatud viima reisiotsuseid. No kõige olulisem minu meelest on see, et juba eelmisel aastal olgu see siis me püüdsime lahutada riigimetsade majandamise poolt riiklike normatiivide kehtestamise ja jälgimise poolest ja nüüd on see asi küllaltki reaalseks saanud, vähemalt Maakondade tasandil on asi juba üheselt ära lahendatud. On maakonna metsaamet, kes tegeleb siis kogu riigi poolt kehtestatud tormatiivsete funktsioonide täitmise jälgimisega ja on regioonikeskused ja metskonnad, kes tegelevad riigimetsade majandamisega, selline siis nagu meil siin nõukogude ajast üle tuli, et et üks majandaja teostab järelevalvet ja, ja juhendab teist majandajat. Selline seisund tänaseks likvide keeritud ja ausalt öeldes seda seda olukorda, kus meil need normatiivid olid niivõrd ära hajutatud ja laiali jaotatud, seda oli just meie kolleegidel teistest riikidest väga raske mõista ja aru saada, kuidas ikkagi saab selliselt olla. Aga metsapoliitika praegult on olemas ja mul on väga hea meel, et olemas on, sest Läheme täiesti sealt tuge oma ettevõtmistele. Nagu juba öeldud, tuleneb metsapoliitikast ja elust endast ka uue metsaseaduse loomine. Maikuu linnulaulu saatel intervjueerisime peamisi tegijaid, kes korraks puhkemajast õue tulid, värsket õhku hingama. Siinkohal vaid Aleksander Leemeti põhjendused. No kõigepealt 93. aastal välja kuulutatud metsaseadus, kus oli oma aja märk selle nelja aasta jooksul on tervikuna õigusloomes toimunud väga suured muutused, paralleelselt toimub integreerumine ja Eesti õigusaktide lühendamine. Valge raamat, aga see tähendab eurointegratsiooni ja see eeldab seda, et ka praegune metsaseadus vajab põhjalikku ümbervaatamist ja võimalikult rohkem konkreetsemate parameetrite sissetoomist, mis oleksid võimalikult rohkem mõõdetavat ja võimalikult rohkem arusaadavad igale inimesele. Kaugele tänaseks metsaseaduse meisterdamisega on jõutud. Metsaseadus on teiste valitsusasutuste käes, eelkõige annab oma hinnangu praegult praegust välja töötatud metsaseadusele justiitsministeerium. Ja noh, on selge, et seal tekib selliseid vaidlusaluseid momente, põhiline vaidlusobjekt saab kindlasti olema tulevane riigimetsade majandamise süsteemi või organisatsioon Nonii sissekirjutamine metsaseaduses, et väidetakse võib-olla see ei olegi päris metsaseaduse objekt, et see tuleneb äriseadustikust või mõnest muust reguleerivast aktist. Samuti on praegult vaidlus all ühismetsade selline ideoloogia, sissekirjutamine metsaseadusesse. No ma olen selline optimistlik skeptik ja ma arvan, et võib-olla sügiseks jõutakse selle metsaseadusega ka riigikogus mingisugusesse seisu. Ja meil on teda muidugi väga vaja, aga meil ei ole vaja halba seadus selle tõttu. Ilmselt tuleb selle seaduse menetlemise käigus niisugused vastuolud likvideerida ja tõesti minna selle täispanga peale välja ja öelda, et vot nüüd on selline metsaseadus, mida ei ole vaja kohe järgmisel või ülejärgmisel aastal täiendama või parandama hakata, nii et teeme teda natukene rahulikumalt kauem, aga teeme ta siis sellise, mis ikkagi kestma jääb. Aga praegult kulgeb oma loomulikku sellist bürokraatlikku rada. Ja loodame kevadeks sinna Riigikokku jõuab, aga ma näen ette, et seal riigikogus kindlasti tekivad kaunist tõsised debatid, kui arvestades seda, et millised vaidlused toimusid juba juba metsapoliitikaga seoses, et elame-näeme Ema pidi ringi liikudes on tunnetada, et inimesed, kellel ei ole ka metsa, märkavad, kuidas nüüd see metsalõikamine on muutunud raiumine mõnigi omanikesele kaugemal linnas ja mets on teises kohas, mõtleb, et võib-olla tuleks realiseerida paremad palgid, et siis saab mingid ja muidu tulevad kurikaelad metsa, ka seda on juhtunud. Kas uus metsaseadus kuidagi täpsustab või, või teeb midagi rangemaks või loob aluse mingi institutsiooni tugevdamiseks? Et päris nii, et noh, on küll minu mets, aga, aga et kuidas ma ta ära müün või annan üles, töötan, et siin siiski oleks mingid nõuded natukene täpsemad või rangemalt. No meie seadusloome peab tuginema meie põhiseadusele ja ilmselt me teiste seadustega ei saa ka kehtestada selliseid norme, mis põhiseadus aga väga suuresti vastavale hakkavad minema. Ja meie põhiseadus annab siiski omanikule küllaltki suure vabaduse ja praegu metsaseadusega püüame siis niivõrd-kuivõrd me vajalikuks peame seda vabadust ka siis natukene piirata või siis ka täpsustada, mida ta oma Avandiga siiski teha võib. No selge on see, et uude metsaseadusesse kirjutatakse selline metsa laastamise keelamise mõiste sisse, et inimene ikkagi päris lagedaks ei tohiks neid pritsi raiuda metsa uuendamise mõiste või metsa uuendamiseks kohustuse mõiste on sinna sisse kirjutatud, et pärast raie tegemist tuleb vaadata ikkagi uus mets, asemele tekiks uus mets, oleks geneetiliselt väärtuslik ja sobiva puuliigiga, mitte niimoodi, et noh, võtame siis selle kuusiku maha ja ja ütleme, et see sarapuuvõsa, mis sinna kaasa lööma tekib, et see ongi uus müts, mida me tahame sinna lasta, seda ei ole selles suhtes, need riik hakkab ka norme kehtestama ja ilmselt ka nende normide täitmist reguleerima. Ja ilmselt nüüd sihukse uue momendina riik võib-olla hakkab mingil määral seal ka korvama kas siis kaudselt või otseselt metsaomaniku poolt metsakasvatuse tehtud kulusid. Praegult räägitakse siin mõningates maksusoodustustest nagu maamaksusoodustuse tegemine noore metsa puhul metsaomanikule, aga miks mitte ka nii nagu põllumajanduses, nii ka metsanduses rakendada tulevikus mingil määral ka otsetoetusi. Kui meil ikkagi ja protsessi suunata, siis keegi peab selle protsessiga kinni maksma, nii et siin mõtlemisainest on üsna palju. Ja nii nagu metsapoliitika puhulgi silma torkas, et ühest ja samast peatükist, mis puudutas erametsandust, saadi erinevate poolte poolt väga erinevalt aru. Üks ütles, et me hakkame metsaomanikku väga põhjalikult ahistama ja surume ta nurka ja väga rangete raamidesse. Meie seisukoht, kes sedasama peatükki lugesin, jõudis sellisele järeldusele. Metsaomanikule on antud liiga suured lubadused, nii et eks see seadus peab olema kaunis üheselt mõistetav ja ei ole, ei ole õige, et seda saab niimoodi kahte pidi tõlgendada, et üks loed sealt välja täieliku anarhia, teine loeb sealt välja täieliku sellise piiratuse. Mullune suvi läks rahulikult, kuni kätte jõudsid metsapõlengud. Jälle pandi proovile inimeste võimed ja erinevate ametkondade koostöö. Õppetund oli missugune, kui nii tohib öelda? Kui nüüd vaadata plaane või üldse tulevikuplaane, siis meil on päästeametiga selline kokkulepe saavutatud, et järk-järguliselt lähevad tule kustutamise funktsioonid siiski üle päästeametile, kellel on parem tehnika, kellel on parem ettevalmistus, tähendus, spetsiaalne ettevalmistusmetsamehed on siiski tulekahju kustutamise juures nagu iseõppijad. Ja eks need keerulikult keerulised seadmed ja kaasaja tehnika kõik kõik nõuab, eks ole erilist ettevalmistust, niiet loodame, et sellised reaalselt tulekustutuskeskused, nii nagu praegu on Harju-Risti seal Viljandimaal rajamisel, need tulevad üle Eesti ja nende baasil on võimalik tulevikus siis suuri metsatulekahjud kustutada küll paga metskonna funktsiooniks metsa järelevalve tegemine, tähendab, metskond on see, kes peab ikkagi avastama, see tuli kuskil põlema läinud selle tõttu säilitame oma tulevalvedurnide süsteemi ja ja selline teadvustamise süsteemi metskonna poole. Sügise poolsed vihmad tulid metsa kustutamisele appi, kuid uus omamoodi tuli lõi tuha alt välja ja seda metsa müügi uue korraga seoses. Kellele algav ümarmaterjali müügi kord riigimetsast tundus vägagi vajalikuna ja sammuna edasi. Kellele aga ettevõtluse ahistamisena? Meenutame Villu Reiljani lühimõtteavaldust septembrikuus. Eesti riiki on metsaomanik, jääb metsaomanik, siis on selge ja teiselt poolt on selge, et ükski riik ei müü ainult kasvavat metsahoid, ta müüb seda ka ümarmetsamaterjali sortimendi täna. Paljudes riikides on õigi käska saetööstused, mööblitööstused osad ja paberitööstuse Adma. Meil hakkad siit nagu ettevõtjad, kes vahepeal siin turul suure osa enda kätte võtsid juba riigile ettekirjutamata ei tohi isegi isegi ümarmetsamaterjali sortimendi. Minul see, et 98. aastal lõik võtab. Suunab kasvava metsana tuumule 65 protsenti ja sortiment 35 protsenti ja see on otsustatud ja otsustatud on ka see, et kasutatakse nii enampakkumise või eelläbirääkimistega pakkumist ja näiteks pikaajalised lepingud, nii nagu ühe tähtsa objekti puhul mitmekesist lähenemist kasutatakse. Tegemist on ju tegelikult elava organismiga metsa näol, meil on piisavalt palju häid spetsialiste, kes oma tegijad ja, ja me teame täpselt, mida ma teen, mida me tahame ja kuidas me seda saavutame. Ja see kõik tõepoolest ikka sellessamas vaba konkurentsi tingimustes. Aga, aga selles juhus riiki on omanik ja käitub omanikuna ega lase endale pähe istuda. Kuulame siia juurde ka Erik Kosenkranius ja juba esimeste tehingute järel tehtud tähelepanekuid. Meie meile täiesti üllatavalt aktiivselt võeti sellest osa, loomulikult firmad keset eelläbirääkimistel ei osalenud, nii mõnelgi neil oli nagu probleeme just niisuguse, ütleme bürokraatiaosaga, et see täpselt pakkumised vastaks tingimustele, aga üldiselt oli asi asi kõigile selgeks endale selgeks tehtud, nii et selles osas nagu probleeme ei olnud ja no praktiliselt ikka kõigile müügiüksustele oli, oli ikkagi mitu-mitu klienti, kes seda tahtsid, mis näitab väga ilmekalt, et et puidu järgi on suur nõudlus ja, ja ilmselt seda müügimeetodit tuleb ka rohkem rohkem rakendama hakata. Ma tahaks siia kohe juurde küsida, et kui ühele nagu teie ütlesite, müügiüksusele võib ka öelda, näiteks. Põlvamaal ühe metskonna maadel, kus kasvab väga hea mäng, tuleb väga hea palk. Kui seal oli näiteks neli tahtjat, mis saab siis lepingute sõlmimisel määravaks. Kellega te selle lepingu sõlminud, kõik vaatavad, riigimetsade poole, ta võimalikult objektiivne oleks, see tähendab seda, et et praegusel hetkel on esmane, mida me vaatame, on ikkagi hind. Pida pakkuja välja on pakkunud. Teine asi, mis tulevikus kindlasti peaks rohkem arvesse võetama, on regionaalne aspekt, see tähendab, et kui kui veskil on tegelikult regionaalarengus väga suur potentsiaal ja ütleme, et ta ajutiselt seda nüüd hinda võib-olla nii kõrget ei pakugi, kui, kui turul turul see hind võib-olla siis siis noh, pikemas perspektiivis on ta väga oluline klient meile. Aga kahjuks praegune seadusandlus ei luba meil eriti muid tegureid arvesse võtta, kui ainult hind. Mind rabas sel perioodil metsatööstusliidu tegevjuhi avaldus, kuid äripäevas kinnitas, et säärane müük kukkus läbi. Läbikukkumiseks on seda raske nimetada, sest sisuliselt see esimene pakutud kogus, mis ulatub poole miljoni, tihumeetrini on, on ikkagi lepingutega kaetud ja kuigi paberipuu osas need on mingisugune selline peataolek esialgu siis tundub, et et ka see küsimus lahendatakse ära. Sest noh, kogused on ikkagi ahvatlevad ja täiesti praegu puiduturg marsib ülesmäge, muidugi, kui me nüüd hakkame natukene mõtlema selle peale, et juhul kui neid puiduturg kehvaks läheb, et mis siis saab, et et kas siis sellisel juhul kogu see metsade majandamise süsteem siis ma arvan, et seesama tööstus, kes täna on ikkagi Eestisse küllaltki suuri investeeringuid teinud on ikkagi juba meile saanud selliseks heaks partneriks. Vaatamata sellele, kui ka paberipuu otsas tuleb mingisugune tagasilöök, siis palgi kasutamine ja peaaegu noh, sellise palgi ja paberipuupiiril oleva peenpalgi kasutamise suurenemine Eesti riigis annab sellisele metsakasvatusele praegu küllaltki suure kindluse ja seda ka erametsaomanikele, kes tõesti tahaksid ka oma puidust ikkagi head hinda saada. Kas ma jätsin mõne teie jaoks väga olulise momendi mullusest välja toomata või soovite lisada midagi, mis tänavu leiab meie metsanduses varasemast enam tähelepanu, sest ega aastad täpselt vennad ei saagi olla. Vennad nad ei ole ja, ja kas nad üldse sugulased on, see tekitab mõnikord küsimus, aga muidugi praegult tundub, et kui nüüd eelmine aasta räägiti hästi, palju selle riigimetsade majandamisega seotud küsimusi lahti siis täna tuleb hakata mõtlema sellele, kohe-kohe on Eestis üks miljon hektarit metsa erakätes ja sellelt, ühelt miljonilt hektarilt hakatakse varuma kuni neli või isegi rohkem miljonit tihumeetrit puitu. Ja nüüd tulebki välja noh, selgeks rääkida, et milline on siis ikkagi riigi funktsioon selle noh, erametsade majandamise tegevuse jälgimise juures. Kas riik on lihtsalt selline statist, eks ole, kes kirjutab aasta lõpus üles ja ütleb, et aha nii palju tihumeetrit raiuti või peab riigi hea seisma selle eest, et need rahvusvaheliselt lepingud, millele Eesti riigi nimel on alla kirjutatud, hakkame siin Rios peale, läheme Helsingi nii välja, et konventsioon on üsna palju, et need konventsioonide lepingut toimiksid ka erametsas ja selles suhtes muidugi seisab väga tõsine töö ees just nimelt metsaameti poolt maakonna metsaametite kaudu nõustajate kaudu suunata seda protsessi, et erametsades saaksid ka Asjad korda.