Friedrich von Bergist kui rukki grafist on aeg-ajalt ikka räägitud spetsialistide ringis ka temast kui hobuste aretajast või looduskaitse edendajast sest tänaseni kõrguvad pargis sinna toodud võõrpuuliigid ja samas lähedal läiklevad tiigid, kust kunagi kala, isegi Peterburi olevat veetud. Algul möödus 150 aastat suurmehe sünnist. Sel puhul peeti tart ajaloo muuseumis. Mälestuskonverents. Olid meilgi sel puhul erisaated. Enton veel, millest rääkida näiteks Sangaste lossisaamisloost ja tema peremehest, kes tundis end ühtviisi hästi Euroopa kroonitud peade või eesti talumeeste seltsis. Meenutused, millised arhitekt Aiki Lepik on kokku pannud kirjanduse põhjal ning etnograaf Aleksei Peterson vanaisa ja isa Westmiste najal lubavad just säärases seoses ammuseid aegu tänasele kuulajale lähemale tuua. Lõpuks on ka väike üllatus. Krahvi pojapoeg Marcus Berg reedab vanaisa lemmiklill. Nii et kuulame, kes on kes ja mis on, mis. Väga harva õnnestub ühe teema raamides käsitleda kahte omavahel nii kaugel seisvat ainevaldkonda, nagu seda on näiteks sordiaretus ja arhitektuur. Aku aga krahv Bergi erakordse isiku puhul on lausa vältimatu. Nimelt on see kuulus sordi aretaja rajanud Sangaste mõisa ansambli mis on üks kaunimaid ja suurejoonelisemalt ehituskomplekte Eestis. Terve mõisaansambel on riikliku kaitse all. Esialgu on see jäänud ainult kaunitaks, kuid paraku tühjadeks sõnadeks. Noor krahv oli ainult 28 aastane, kui temast sai Sangaste mõisa ja märkimisväärselt suurem varanduse omanik. Tolleaegne mõisaansambel oli küllaltki tagasihoidlike ehitustega ja pärines suuremalt näolt 18. 19. sajandi vahetuselt. Kuigi mõisa kohta mainitakse esimest korda kroonikates juba 13. sajandil. Noor vastne mõisa omanik otsustas praktiliselt hetkegi kõhklemata investeerida oma suurt varandust palju kaasaegsema ja suurejoonelisema põllumajandus farmi rajamisse, millega kaasnes loomulikult ka esindusliku pärast maja kavandamine. Algusest peale oli tegemist ääretult prestiiži ettevõtmisega sest projekt telliti Peterburi arhitektuuri. Akadeemikult Ottab jõust hipiuselt Jaali naasnud Viini maailmanäituselt oma projektidega, mis peeti seal autasu vääriliseks. Ta oli saavutanud palju edu Peterburis tal igapidi lugupeetud Taali kutsutud projekteerima ka Tallinna. Mõnevõrra varem oli ta lõpetanud Tallinna Kaarli kiriku ehitamise ja samuti väga edukalt ja hiljem projekteeris ka ta Narva Aleksandri kiriku. Tema suhted Eestiga olid väga tihedad, sest kuigi sündinud Peterburis oli tema isa baltisaksa soost väga tuntud maalikunstnik, Tallinnas ja ema poolt oli ta lausa eesti verd esivanematega. Tegemist oli tõeliselt andekas arhitektiga, kes valdas võrdselt hästi nii ehituskonstruktsioone kui ka tollal ja kõikide moestiilide vormivõtteid. Enamasti olid need olid siiski pseudostiil, oli see neuromaani neogooti ja nii edasi. Kõigele sellele vaatamata oli aga noor grafer nii-öelda üsna tülikas klient kes sekkus ansambli kavandamisesse praktiliselt igal sammul oma väga kindlat põhimõtete ja nõudmistega. Olled noorusele vaatamata tohutult laia silmaringiga, olles palju reisinud ning olles ilmselt oma olemuselt tõeline kosmopoliit paistab krahv Berg siiski tundnud erilist sümpaatiat ja küllaltki sooja sümpaatiast. Just nimelt Anglo stiilse elustiili vast, mida ta isiklikult koges oma õpingute ajal Šotimaal. Sellel on küllaltki sügav põhjendus sellel sümpaatial, sest inglaste elu ja ehituslaad on alati väga tugevalt erinenud Mandri-Euroopa omadest. Inglased on läbi aegade rohkem lugu pidanud inimlikest mugavustest heast planeeringust, kui lihtsalt väsis välisest hiilgusest. Kui siinjuures püüda meenutada tuntumaid mõisahooneid Eestis siis praktiliselt ükski keskmine perekond ei suudaks end ette kujutada asumas kogu oma perega ühes sellistest mõisahoonetest. Rääkimata paljude külaliste vastuvõtmisest sest siin on tegemist enamjaolt olnud väga sarnase süsteemiga. Tegemist on praktiliselt kahest kõrvuti reas asuvate väga uhkete, kuid läbikäidavat ruumide süsteemiga, see on silt on filaad, süsteem. Ja neid ruume eristate küll omavahel nimetusega valge salong, sinine salong, kuldne salong või punane salong, äärmisel juhul ka hiina salong. Kuid sisuliselt pakkusid nad väga vähe mugavusi tõeliseks elamiseks, magamiseks, hobideks, töö tegemiseks, laste kasvatamiseks ja nii edasi. Ja seetõttu oli ka krahv Bergi ettekujutus oma uuest eluasemest hoopis teine. Ja siinjuures toetust ta just oma isiklikele kogemustele, mida ta oli saanud Briti saartel. Arhitekt hipiuse osava käe läbi muidugi said tema kujutelmad ja ettekujutlused eriti särava väljenduse. Ja tegelikult kujutab Sangaste lossi planeering üldine põhimõte endas tõelist murrangut lausa revolutsiooni olmekultuuri arengus Eesti pinnal. Näiteks loss on ju kõigile hästi tuntud. Lossi põhiplaan on näiteks asümmeetriline, tolle aja kohta tundus lausa moeröögatus Ena aga sisulisest küljest võimaldas asümmeetriline planeering ruume omavahel palju funktsionaalsemalt ja mugavamalt siduda. Selline planeering muidugi pärines ka Inglismaalt. Sissepääsust vasakule jäi tohutu suur monumentaalne ballisaal mille omapärast distantsi arhitektuurile lähenevat bütsantsi, arhitektuuri meenutavat kuppel konstruktsiooni on püütud seostada noore krahvi muljetega Vahemere äärsete maade arhitektuurist. Aga samahästi võib seda väga kaalset kuppel konstruktsiooni pidada, aga arhitekt hipiuse üheks tõeliseks nõrkuseks, sest sisuliselt on arhitekt egiptuse tuntumad hooned kõik olnud väga andekate kuppelkonstruktsioonidega, nii on seda olnud ka Kaarli kirik. Nii oli seda Narva Aleksandri kirik ja see võis olla lihtsalt loogiliseks jätkuks töödes. Aga samahästi võib seda tohutu esindusliku ballisaali võtta ka teatud määral paralleelina, lausa kuninglikust arhitektuurist. Umbes sarnane ballisaal kaheksatahuline kuppelsaal oli ka saksa kroonprintsi residentsis paabel sbergis Berliinis. Ilmselt on praegu väga raske öelda, millised olid need tõukejõud sellise saali kujundamisele. Aga lihtsalt võib väita, et mõlemad mehed, nii klient kui arhitekt olid erakordselt laia silmaringiga, erakordselt palju reisinud, erakordselt andekad ja nende koostöö lihtsalt pidi olema väga viljakas. Pallisaaliga külgnevate daamide salong, härrade salong ja ka talveaed näiteks talveaia idee ise pärineb samuti Inglismaalt. Jälle üks niisugune Anglofiilne seisukoht, lossid, planeeringus, ballisaali viis söögiruumi Väike-maaligalerii, kusjuures söögiruum järjekordselt oli kujundatud ühe tõelise inglise jahisaalina oma puit, ahveldiste, kõrgete kaminate jahitrofeede ja muu sellisena. Sissepääsust viis kahte värvi kiviastmetega trepp teisele korrusele, kus avaras Hallis ühelt küljelt läks hotelli tüüpi planeeringuga koridor, kus olid pererahva eluruumid. See tähendab need ruumid ei olnud läbikäidavad, need olid kõik hästi kasutatavad. Samuti pääses sellest trepihallist ka läbi piljardiruumi otse krahvi töökabinetti ja raamatukokku, mis asus lossitornis ja kolmandal korrusel asusid siis nende rohkete külaliste jaoks mõeldud külalistoad, mis paiknesid ümber avara halli. Jälle põhimõtteliselt kogu see planeering oli seatud nii, et teda oleks mugav kasutada nii pererahval kui väärikatel külalistel. Terve mõisaansambli rajamise juures tuleb siiski eriti toonitada seda, et krahv Berg oli tulihingeline tehnikaajastu patrioot, kes julgelt läks kaasa kõige uuega. Nii oli näiteks esimese korruse esindusruumides nendes tohututes saalides õhkisid tolle aja kohta lausa erakordne nähtus. Ühena esimestest laskis krahvuma majja paigutada elektritelefoni, veevarustuse, kanalisatsiooni ja nii edasi. Mõeldud oli isegi kokapoistele, kes ei pidanud keldritreppidest raskete kastidega üles-alla jooksma vaid selle töö tegi ära tõstuk. Olles elamiseks erakordselt mugav on aga Sangaste loss nii tohutult monumentaalne, et kannab õigustatult lossi nime. Eestis ei saa selle nimetuse alla peale Toompea ja Kadrioru losside praktiliselt ühtegi teist ehitust panna. Loss on selline ehitus, mida ma üldiselt seostame kroonitud peadega. Ja ilmselt tundub nii, et krahv Bergi puhul ei saanud seda pidada tõusikluseks, sest oli ta ikkagi mees, kes oli harjunud liikuma Euroopa kõrgemas seltskonnas ka õukondades. Ja oli ta ikkagi mees, kes oli tohtinud tantsule paluda prantsuse keisrinna. Nii et iseenesestmõistetavat selliste külaliste vastuvõtmiseks pidid olema ka väärikad ruumid. Sangaste lossi on võrreldud väga tihti Windsori lossiga, aga siinsete paralleelid on siiski kaugemad, võib leida üksikuid detaile, aga mingil juhul ei ole ta Windsori lossi koopia. Väga kaasaegsed tehnilised lahendused ja väljapaistev arhitektuurne välisilme olid iseloomulikud ka kõigile abihoonetele ja põllumajandusrajal distele. Sisuliselt oli siin esindatud igat liiki põllumajandustootmine. Kui enne krahv Bergi tuli mõisa põhitulu viinavabrikut nii nagu enamikes Eesti mõisades tol ajal siis pärast ümberkorraldusi muutus aga Sangaste mõis tõeliseks põllumajanduslikuks ja arhitektuurseks musternäidiseks mis oli omamoodi orgaaniline tervik, mitte ainult väga oskuslikult kujundatud arhitektuurse välisilme poolest hoida ka majanduslikus ja sotsiaal otseses mõttes. Tegelikult oli siin ju absoluutselt kõike, mida inimtegevus üleüldse endast kujutab. Siin oli meierei, juustutööstus, hobusetallid, laudad, trip, hooned, kalakasvatusroosiaiad, iluaiad, metsapargid, kõik, aga samal ajal oli ka otse mõisasüdames eluruumid vanadele mõisatöötajatele, nii et sisuliselt nagu üks Eesti esimesi vanadekodusid. Kogu seda hiigelettevõtmist alustati pärast küllaltki pikka projekteerimise protsessi 1879. aastal piilituseks mitmeid põhjuseid ja väga mitmelt poolt nii tellija poolt arhitekti poolt kui ka lõpuks hoopis ehitusmeistri haigus segas tööde kiiremat alustamist. Ehitusmeister telliti Pärnust, sest arvati, et meistermaag saab selle tööga kõige paremini hakkama. Tööle need väga kiiresti, nii et kahe aasta möödudes, 1881. aastal tsaar Aleksander, kolmanda kroonimist päeval märtsikuus pühitseti Sangaste peahoone juba sisselusti, lõpliku valmimiseni läks aga veel aega. Võttis veel kolm aastat, nii et arhitekt hipius Sangaste lossi valmis kujul oma silmadega ei näinud. Ilmselt oli see töö ikkagi nii kurnav olnud. Ta suri 83. aastal, loss valmis 84. aastal pärast egiptuse surma jätkas tööd tema assistent, kes kavandas mõisa abihooneid. Ja see oli tol ajal noor arhitektaalis, kes aga hiljem sai väga kuulsaks olles 20 aastat Narva Kreenholmi linnaosa arhitekt. Ja kui võrrelda nüüd Narva Kreenholmi linnaosa Sangaste lossiga, siis ilmselt Stahlis kasutas Narvas küllaltki paljut Sangastes kasutatud kogetut. Üldse on punane tellis Eesti kohta küllaltki erakordne materjal, Põhja-Eestis leiab seda haruharva. Ennem siis juba Tartus mõned hooned ja päris üksikud. Lõuna-Eestis aga see veel kord viitab sihukesele tihedale pidemele inglise arhitektuuriga muuseum. Lossi soklikivid on hallist graniidist, mis toodi Soomest, aga samal ajal seina materjal, seesama punane tellis valmistati kohapeal Sangastes Sangaste lossile ja mõisale kestiste kuldne ajastu tsirka 30 aastat mil esimesest maailmasõjast alguse saanud segased ajad viisid suurema osa mõisa natsionaliseerimiseni siis vaiksem andumiseni ja krahv Vergi surmani 38. aastal. Ja ka siis tekkis küsimus, mis saab lossist edasi. Üks ettevõtlik Valga ärimees arvas kõige asjalikum vaat loss lammutada. Mingil põhjusel ei leidnud see idee erilist toetust. Küll aga lammutati just samal põhjusel, sest lihtsalt ei osatud nendele hoonetele leida kasutust terve rida unikaalseid abihooneid. Nii nagu ilmselt kõige väärtuslikum oleks olnud tolle aja kohta lausa unikaalne neljarealine peaaegu mehhaniseeritud puhaslaut 400-le lehmale, mis lihtsalt kolmekümnendatel aastatel lammutati. Ja nii see kipub ühiskonna arengu suuremate jõnksu tal juhtuma, et me ei taipa kohe, mismoodi sülle kukkunud suure asjaga ümber käia, nagu seda oli Bergi edumeelne suur laut tundus kohatult suur ja lammutasime maha. Ajalugu annab praegu kordusetendust. Kas pealetulev põlvkond kiidab või laidab neid selle eest, on täna raske öelda. Aga omal ajal oli üsna suure tõenäosusega nii, nagu Aleksei Petersoni suguvõsa liini pidi meeles peetud. Lugupeetud juhatus, daamid ja härrad, väga lugupeetud pojapoeg. Ka mina olen pojapoeg, kuid minu esivanemad olid Bergi talupojad, igipõlised teenistujad selles mõisas. Nüüd minu jutt on mõnes mõttes hoopiski teistmoodi ja ta põhineb niukse folkoristlikule andmen andmetel ja seda ka mitte päris juhuslikult pooljuhuslikult, et minu isa Jüri Peterson, kes oli suur jutuvestja ja sündinud 1000 884. aastal ja andis mulle edasi tööde juures pidevalt informatsiooni jutte järgidest, mitte ainult krahh Bergist feldmarssal-ist ja tema töös ja lubad, aga mul mõned mõtted avaldada, mis ei kavatse üldsegi olla need nii-öelda käibe ajalooga kooskõlas. Ja kuna ma siiski esitan talupoegkonda ja siis mõningaid mõtteid Bergist kui inimesest ja sellest küljest, mida siin praegu on kuulda olnud, kõigepealt paar sõna üldse sellest kohast, kus räägin, minu esivanemad elavad mäekülas Sapste talus ja kui te lähete Sangaste lossi poolt, siis te näete üleval seletavaid, metsi, mägesid, see on siis nõndanimetatud mäeküla. Sangaste krahvil oli olukord, mõned kiidavad seda, et temal oli põllupind, oli hea, ei olnud söed pooleks jagatud, ülemine pool oli just koplikne mäemägi, seal on soo all oli lau küla ja see oli tõesti jõukam koht. Krahvil oli väga suur probleem metsavargustega. Mujal on eetilised, normid on väga kõrged, kuid ees võib kasutada, kes tahab võtta. Ja seetõttu tihti tuli tal põrkuda kokku krahvi endaga, kus tuldi metsakoormaga mäeküla kandist verd, rõhutan, seal ei olnud metsa tol ajal. Ma kah, kui tark mees küll ainult vaatas, küsis, mis sa seal teed, kus sa lähed, mis, mis vaja on ja isegi aitas balla puunotti pääle tõsta säält, kuid ta kunagi juhtinud, tähele pannud, mis sa siin varastad või mida sa teed? Vaata, siit tuleb üks niisugune mentaliteet kätte. See on see, et Berg või krahh ei ütelnud kunagi eriti midagi, kuid samal ajal seal oli ta alamil aste mõisavalitseja, muud tema seltskond, need on äärmiselt väljaõpetatud ja need oskasid teda nii vindi, pealegi äratage talupoegadele, et nad tihtipeale Hoigasid. Millegipärast mõisas tekkis olukord, kus hakati neid talusid ostma suhtelist hiljem. Eriti koondus see ostmine enne esimese maailmasõja algust. Just sel ajal oli ka sunnitud sõna tõsises mõttes minu esivanemad ostma talu päriseks mis pärast sunnitud jällegi krahh võttis enda juure ja rääkis, kui sa nüüd ise hakkama ei saa, kuidas ma sellest jutte ta purki hakkama ei saa, kui sa hakkama ei saa, siis tuleb siia uus peremees. Ja sellega praktiliselt andiste nõrku ja mitmed talupidajad pidid lihtsalt lahkuma, kuna ta ei suutnud seda osta päriseks. Ja siin talupoegadele siiani jäänud meelde, kuidas krahh seletas oma nii-öelda ostu juures. Kuule sina, Peterson, sul on suur tükk. Kas sa tõesti arvad mina oma maad saan sulle nii odavalt müüa? Wet Ma müün oma maad, vaata, see oli vastu kärva talupoegadele. Nii ta ennast väljendas, siis väljendus ka tema olemus siiski selles küsimuses, et ta oli kindlasti ikkagi oma kihistuse oma kihkonna esindaja. Kas see läheb niimoodi, vaatame valesti, vaatame, aga tegemist on väga targad mehega. Toomineks näited, ta ei võtnud talupoegadel vastu paberraha. 1911. aastal ta taipas ette, et olukord on, asi, läheb kehvaks ja ta nõudis, et oleks metall, näiteks viielised, kõige paremini viielised kuldrublad. Ja nii näiteks tuli naelakastiga minu esivanemad läksid sinna ja lugesid siis kuldrublasid välja paberid, tiivad. Ja te teate, mis edasi juhtus ju paljudel talupoegadel meie ümbruses, kes seal olid, kellele Katariinal krõbisesid sõna tõsises mõttes oma küljekotid ja all need läksid kõik tühjaks. Edasi tuli siis niimoodi, kui hiljem natuke mõni aeg edasi, talupojad tulid tema juure, kuuled sa, krahh. Sitasti, niimodi, räägidki, sussitaste nüüd tuleb ka ikka sedaan pääl, juba tulevad revolutsioonid. Hea küll sa siis ikkagi natuke Sakanautada. Tema vastas niimoodi, mul ei ole Dust midagi. Minu kuld on viidud Inglise Panka, mina ise olen Soomema ala, vaadake mehe tarkust, ta taipas selle ette sõna tõsises mõttes, tema vanadus säilis. Ja ma tulen lõpuks põhimise mõtte juurde. Talupojad mäletavad, kui maeti krahv Bergi Sangaste kalmistule. Minul ei ole andmeid, ega ma ei ole ka kirjalikke andmeid uurinud, kuid sellel oli kõlanud üks mõte, et siin maetakse inimest. Sind pannakse sammas, keda ei liiguta, ei aeg, ei ka igasugused muut, muutused, mis edaspidi toimuvad. Vaata, kui täpselt ütles ka see mees matusekohad, sest ütleme, 150 aasta jooksul oleme neid monumente siiapoole nihu poole nihutanud. Kuid üks monument kahtlematult jääb Sangastes siis rukki arendaja ja krahvile pandud monument. Tänan teid. Isiksuste on juba kord nii nad võivad kohati ka mitte meeldida, kuid kokkuvõttes hindavad neid ühtviisi. Ülemad ja alamad. Suuri tegusid ei saa maha vaikida. Ja lõpuks üks pisiasi. Milline lill oli krahvi lemmiklill. Pojapoeg Markus ütleb selle välja. Ta ütles, et Sangaste talveaias vanaisa sünnipäeval õitsesid alati valge orhidee. Täna hommikul, siis Maria ja Margus viisid tema hauale valge orhidee. Ja lobuksi. Me haloaci elamata, ET, Poolsoni Maria on kirjutanud keerijan Kreivi veelgi Poola laene, Masuka. Lõpuks tahaksin öelda, et abikaasa Maria-Ann kirjutanud raamatu krahh Tergi poolama Surka. Kahe kuu jooksul peaks nüüd ilmuma ka eesti keeles. Kiidoksi. Lindistamise päevast on möödunud nõnda palju aega, et täna peame ütlema raamat krahv Bergi poolama Surkast ilmus eesti keeles kaks kuud tagasi.