Linnamäele ülesastumine võtab pisut, hingeldan. Kuid kui oled kohal, siis imestad ja imetled seda nii sõõrikujulist ülemist, kõrget serva mis on kohati ümbruskonna metsaga samal tasapinnal ja kohati jääb mulje, et isegi kõrgemad. Ja kui vaatad allapoole, siis näed, ohvrikive, näed väga korraga päraseid, heinamaa, ristkülikuid. Natuke eemal on pinnas, liivase, seal kasvavad kadakad. Loodus on siin kunagi oma tööd kõvasti teinud. Ja kuna eestlane vist väga ei tea seda kohta Vatla linnust ja Läänemaale ei satu mitte igav iga päev, siis ma palusin veel kord akadeemik Anto Raukase rääkida sellest kohast sest kokkutulekust osavõtjaid oli teatud arv, aga võib-olla raadiokuulajaid on rohkem, mis siin on siis teada väärimist või väärt teada või või kuidas üldse selle koha peal. Eestimaa. Selle kohta on palju müüte. Siis paljude inimeste arvavad, et Kirde-Eesti põlevkivibassein-s on tugevasti reostunud. Kuid samal ajal ju meie Kirde-Eesti on väga looduskaunis väga palju puhtaid alasid, mis peaksid igat matkajad kohale kutsuma. Ja teine selline müüt on, arvatakse, et Lääne-Eesti senine tasane maa, kus õieti midagi huvitavat näha ei ole. Kuid samal ajal, kui me heidame pilgu siitsamast linnuselt, kus on vanad mandrijää, Sierra moodustused natukene allapoole, seal näeme liivaluiteid siis näeme toredaid heinamaid, mis lähevad üle rabaks. Jah, ei, seetõttu täiesti loomulik, et ka meie looduskaitsjate kokkutulek toimus sellises looduskaunis piirkonnas. Lisaks nendele müütidele on väga palju meie teadmiste hulk muutunud Eesti erinevate piirkondade arenguloo osas. No võtame näiteks mitte väga kaugel Põhja-Pärnumaal pulli asulas, seal on siis dateeritud sisi vanusega 9600 vastata enamus inimesi mõttekalendriaastates. Ja arvab, et see nii ongi, kuid tegelikult kalendriaastates on see peaaegu 2000 aastat rohkem. Seetõttu kui me kõneleme, inimene siia, tulime alati, peame juurde märkima, millises ajaskaalas arvestust peame. Ja kust inimene siis tuli, ta sai tulla meie alale ainult ju lõunast taanduva mandri järel. Seega meie esivanemad on siin olnud juba peaaegu 12000 aastat. Nende liikumine toimuski tõenäoliselt just neid madalaid alasid pidi, kus oli kergem liikuda, sellepärast et ka pullikultuur on sama Kunda kultuur. Nüüd on muutunud ka seisukohad paljude mandri ja meretekkeliste pinnavormide vanuse kujunemise osas. Näiteks omal ajal, 38. aastal, kirjutas tuntumaid geograafe. Tammega on, et nii Haanja kõrgustik kui ka Otepää kõrgustik on mandrijää servamoodustised. Samal ajal aga praegu neid käsitletakse, kui mandrijääkeelte vahel kujuneb moodustist, nimetatakse saar kõrgustik, eks. Ja väga huvitavad sündmused on toimunud ka siinsamas linnuse lähedal. Siin murdis kunagi umbes 12500 aastat tagasi mandrijääkeel läbi, tungis kaugele Liivi lahte ja seetõttu kujunesid väga sellised omapärased pinnavormid. Ja, ja peabki ütlema, et et isegi eriteadlaste seas on uute ideede omaksvõtmine teatud intervalliga, mille pikkus on umbes 10 aastat. Kui me aga vaatame naaberteadlaste esindajad, ma kurbusega pean lugema, et meie bioloogid, geograafid kirjutavad mitmekümne aasta vanuseid siis teabematerjale ümber, ilma et nad tutvuksid uute materjalidega ja seetõttu mul ongi selline palve meie noorte loodusteadlastele looduskaitsjatele. Rohkem peab olema looduses ja rohkem peab lugema lugeda raske sellepärast et meie noored ei oska enam saksa keelt kuniiu 40-le aastani toimus, ju oli põhiline kirjutamine saksa keeles, seda enam ei osata Blake'i osakene vene keelt, see tähendab seda, et praktiliselt meie noortele terve see sajand on kättesaamatu, ei osata keelt. Omal ajal oldi looduses tunduvalt rohkem ja seetõttu inimesed tundsid eestimaad paremini kui praegu ja mul on väga hea meel, et tänase kokkutulekul oli palju noori, sest ma arvan, et nendest saavad need loodusteadlased, kellel on kasutada hea teaduslik aparatuur käivad looduses ja õpivad ära, keeled. Anto Raukas oskab niivõrd põhjalikult rääkida, et võib-olla korraga kõike seda ei suudagi meelde jätta. Ta aga ütleks, lõpuks lihtsalt. Kui olete teel Virtsu poole, siis karuselt pöörab asfalttee kalli suunas ja Vatla kohal ennevat latv Atla teeristi on üks bussipeatus Linnamäe ja sealt läheb tee vasakule. Lähete seda mööda mitte väga pikalt ja varsti oletegi selles linnuse katusega kausis ja tõesti vaata suvist taevast, valgeid rünkpilvi. Kuula, kuidas mets kohiseb, linnud enam sel ajal ei taha väga laulda, eriti päevasel ajal. Ümbrus on ka kõnekas, silt on siin väljas, millega, mis ajast tegemist Vatla linnusega. Siin on lihtsalt hea olla mõelda ja võib-olla tõesti tagasi minnes tekib tahtmine sõrm lükata mõne raamatu vahele uurida, natuke juurde täpsustada, jätta rohkem meelde. Ja olete siis Vatla südames mõisa õuel? Mõisa kohta nii palju, et et ega ta nüüd nii väga vaatamisväärsuste vaene ei ole nagu juba väljast võite arvata, sees on siis kõige esinduslikuma asjad on siis seal, kus on praegu Eesti ainus omataoline seina k. Tähendab lae ja seina vaheline karniis maaning, ringmaaling on siis ainus omataoline veel jäänud. Ja teine oli hõreda mõisas Raplamaal, aga see minu andmetel pidavat täiesti hävinud olema. Ja peale selle on siis vaatamisväärne selles mõisas sees paruni magamistuba. Rott, selline võõrapärane nimi, mis kujutas endast sellist ilma akendeta pimedat ümmargust tuba, mille seinad, lagi on merepõhjaimitatsiooniga maalinguga. Ja väga müstiline on ka seal sees võis ka tollal ööbida olla. Kompleksi oli küllalt, suurhooneid on siin, nüüd ümbruskonnas, kui siin natukene ringi vaadata päris mitmeid, nüüd kõige esinduslikum, mis taastatud on siis meie uus spordihoone siin vastas kunagine mõisasõiduhobuste tall, oli ta ja naabervõlgnikuga olisin kihlvedu, et mõisnik ehitab hoone, kus ühest otsast teise ei paista, sellepärast ta kõver tehti. Ja nüüd siis olid aastaid varemeis, oli isegi siin nõukogude ajal kolhoosiaegadel plaanselt ehituskive võtta ja kohapeal ehituseks kasutada, aga müürid osutusid nii tugevad, aktiliselt isegi lõhkamine ei aidanud, kohapealsed aknad ümbruskonnas purunesid, aga varemed püsisid ja tänu sellele me saime nüüd sellise hoone siia tagasi. Kõrvalhoone on siis mõisaaegsed, aidad olid selles majas all oli juustukelder siis oli keldrimägi, kus te kõik üle juba tulite, kõik koos. Terve see künkaalune on seal siis mõisarni kelder ja vastas on siis viinavabrik praegune, siis on õlu peale üle mindud natukene lahjema kraamiga. Maltosad, tsehh seal. Ja rääkisin siis eile õhtu ja täna hommikul veel härra Jaan Eilarti ka neid asju, mis siis väljastpoolt tulijal silma torkas ja tema pidas just vaatamisväärseks siin veel ka seda seda suurt müüri, seal ta läheb kõrgemaks, mõisagne müüria madalam osa ja teiselt poolt läheb edasi, tema ütles, et Eestimaa kohta on see hämmastavalt hästi säilinud, selles mõttes, et teda ei ole ehitustel ära veetud ja ju ma siis ise ka pean seda juttu uskuma, ise ütleks, et seal oleks parandada, remontida on ju hirmsasti. Siis oli mõisal taga külges kaks triipu hoonet. Praegu on siis vasakpoolses, seal taga on koolikatseaed, Triponest ennast ei ole katnud, ripun ees on. Ja, ja teine pool on siis hävinud ja väiksemaid hooneid siis sellel mõisal oli ka magasiait, oli siit otsevaates kilomeeter eriti nüüd lauda kaalumäe nurk ette omal ajal, kus siis kohalikel inimestel jagati vilja ja mõisa poolt ja selline magasiait on ka praegu üsna viletsas seisukorras seal ja siis läbi mõisa oli tollal vaade ja teisel pool kilomeeter oli siis mõisa veski, nii et siin oli selline kujundatud väga huvitava lahendusega see asi. Ja mõisal on siis juurde kuulukse Parks, mõisa ümbrus on siis kooli territoorium praegusel ajal ja õpilastega jõudumööda siduda. Hooldame. Ja tagumine osa pargist on siis eramaa ja kokku on seda alasin 10 hektarit ja natuke rohkem ka seda pargiosa pargis on siis ka tiigikompleks ümartiik, saarega, piklikud, tiigid. Need kõik on sellised, mida võiks imetleda, kui nad oleks ilusti korras, praegu nad on puhastamata ja vajaksid ka sellist. Sellisele kas turistile või kokku tulekulistel olekski, enam ei näidata, kui nad kõik ilusti korras oleks. Ja praegu siis teeme nii, et teise jutu natukene lühema, kui ma siin kooli eest praegu rääkisin, räägime seal maja taga ja Igalühel, kui teil edaspidi on siiakanti mahtima soovitan teile kas kontakti võtta või kui majas keegi on ise. Siin saate äkki ikkagi selle maja, kas Eestis ära vaadata, igal juhul soovitan. Nii vaatame siis mõise tagantpoolt ka. Silma torkab selle vana ehitise juures üsna hea näoga veranda seal tõesti paar aastat tagasi alles valminud, nii et meie majaga ikka tasapisi areneb õnneks edasi. Tahaks loota, et tulevikus nii olema saab. Sest kui sealt seestpoolt seda hoonet eriti vaadata, siis leidub neid asju, mida remontida sellise suurema aja puhulika rahalises arvestuses miljonites. Te olete kõik loodusrahvas ja me seisame praegu ühe puu all. Ja see on väga huvitav puu selles mõttes, et ta on topeltvorm, ta on hariliku arukase lõhislehine leinavorm. Ja võib arvata, et see on omataoliste seas Eesti kõige suurem. See on Jaan Eilarti arvamus, tema ööbis ka tänase siini hommikul, vaatas üle, et tema nii suurt sellist puud ei ole kohanud, pidi olema Paide kiriku kummalgi pool ust ja ja aga. Ma arvasin, et see on üks suuremaid kindlasti. Nii et see on siis meie pargi ilmselt üks haruldasemaid puuliike. Kui puuliikidest rääkida ja oma nõtketele riputa okstega ta siia tammede seltsiga. Minu arvates päris hästi sobib. Ja teine puu nüüd mis ka võiks vaadata natuke tammevarju, aga kui tagasi minna sealt mõni samm, siis On punaselehine mägivaher, mis on ka kevadel siin tärkavate lehtede ja sügisel ikka oma erkpunaste värvidega täielik suur pargiehe meil. Ja, ja üldiselt paistab, et see mõisnik on ikka ka selle koha pealt asjale rõhku pannud, et see park saaks võimas ja liigirohke. Igal juhul puud on siin hästi kasvanud, maanüldisest maapinnast tunduvalt kõrgem, tundub, et see kogu mõisa alasin see õue ja on tõstetud ka omal ajal kõrgemal, sest koheseid pargi tagant on jälle sooalad, tulevad kunagised langusi, aga teiselt poolt, kui te autode juurde lähete, siis näete, et seal on jälle maapind langeb, nii et see on ilmselt kunstnikud ka tõstetud, alasin kõrgemaks lihtsalt ja puutsin imehästi, kasvavad saared ja sellised kodumaised puuliigid on siin päris suurte mõõtmetega, mõned eksemplarid ja, ja palju on ka juba kahjuks välja langenud. Ja nüüd siit selja tagant, kui aega kunagi kellelegi rohkem natukene maad siselt poole minnes tuleb selline väikene pärnade alleed, mis algab juba siit äärest, viib siis keskele kokku, läheb täpselt ümmarguse tiigi juurde, mis on ka seal siis praegu täiesti olemas, aga mitte küll eriti hästi korras. Ja siis ka need teised tiigid jäävad sinna, no need jäävad ka oma tulevikku ootama. Minu osade ja kokkutulekus sellega hakkab läbi saama, Vatla hakkab lõpukorrale jõudma ja ma soovin teile kõikidele siis ka ilusat. Kui tuleku jätku juba Pärnumaa ja uute kohtumisteni, siis siinkandis Teie kõigi nimel Olavi nende väga huvitavate ülevaadete eest, siin linnamäel aga sammutasin kooli ümbruses ja nüüd te kõik tunnete seda väga toredat noort kooli direktorit, eks ole, ja teinekord, kui teie teed ja rajad toovad siia, siis võtke Olaviga ühendust ja te leiate eest ühe mehe, kes seda paika hästi tunneb ja seda kindlasti ka oma õpilastele koolis sisendab ja edasi annab, nii et väga suur tänu sulle, Olavi selle eest, et sa meie kokkutuleku korraldamisel aktiivselt kaasa lõid ja tänu sinule on aga suur osa meie kokkutuleku sisulisest küljest ka tagatud. Aitäh sulle ja loodame, et me kohtume edaspidigi selliste suurte ürituste raames. Aitäh. Ja Olavi Olavi läbiks ökoloogia. Aga samuti niinimetatud looduskaitse seltsi väike album looduskaitse seltsi tegemistes viimase 30 aasta jooksul mõned pildimaterjaliga sellega aitäh. Ühtlasi täitis eile ameti maha pannud Eesti looduskaitse seltsi juhatuse esimees. Arvoitav on mul õige. Ja vastu võttis siis need meened, noor kooli direktori ja muud öelda, kui perekonnanimi juurde Olavi vainu. Öelge. Te olete ise väga noor inimene, aga kui palju teil neid lapsi sügisel siia kooli tuleb? See paistab päris täpselt esimese septembril, aga arvestan nii 60-ga 60 jutustasid väga palju linnamäe ümbruses siis siin mõisakoolimaja ümbruses. Aga mis teile kõige enam siin on magnetiks just selles paigas isiklikult Vatlas üldiselt on, eks oma. Koduküla kui, kui looduse poole pealt isale loodushuviline ja selle tõttu ikka linnuse küla on mulle kogu aeg huvi pakkunud ja mis kõik olen teema kohta kuulnud, see on see kõige põnevam, aga aga kooli seisukohalt tahaks muidugi kõnet oleks see, kui saaks kõik täpselt teada, kuidas ta omal ajal oli see see mõisaaegne elusast, seda kirjasõna ja vähemalt minu arvates on vähe selle kohta ja kui kõik see pilt kunagi kusagilt taastuks, milline see elu siin võis olla mõisaaegadel, see oleks nagu selline suurim tulevikuunistus.