Lapsepõlves on täna sageli väga kummalisi unistusi ja tihtipeale need ei piirdu ainult paigaga, kus sa oled vanaemaga koos käinud ja nende karjamaa teede ja radadega vaid kui sa oled veel selline laps, kes kui hull, siis tulevad sulle pähe ka väga kauged maad ja paigad. Ja üks minu lapsepõlve unistuste paik. Koli liha, Ta saar. Ma teadsin, et see on midagi kättesaamatut, väga kauget, üks pisikene kärbsemusta täpikene keset vaikset Khani, aga salapärane selle kohta oli räägitud väga palju. Ja enne imet kaks aastat tagasi augustikuus me olime seal tõesti. Jah, ka minul on lihavõttesaarest jäänud lapsepõlvest omad mälestused ja just nimelt need kivikujud, need omapärased kivikujud pisut põnn õhtudega ja pikkade kõrvataoliste välja tahutud kohtadega selle kuju peal. Tolava saar seal kauges, kauges vaikses ookeanis, mille kohalik nimi on rappanoi. See lihavõtte saarel Ma tõmme ja kui inimesed saavad võimalust käia mööda maailma ringi, siis on niisugusi kohti, mis tunnet, kuidas tõmbab ja kutsub ja tõmbab ja kutsub ja hakkad mõtlema ja organiseerima ja ja otsima võimalusi sinna minna ja tõesti kaks aastat tagasi olles Tšiilis ei saanud mitte kuidagi niimoodi jätta käimata ka lihavõtte. Aga see ei ole niisamamoodi minemine, et nüüd läheme ja sõidame natukene autoga või rongiga või see on ikka oma viis ja pool tundi lendamist, suure Boeing seitse, kuue seitsmega, see on 3700 kilomeetriga kaugusel vaikses ookeanis Tšiili rannikust ja see Boeing Suur Boeing, mis võtab peale üle 300 inimese lendab sinna tõesti mugavalt, aga ta lendab üle ookeani üle siniste vete üle, selge. Taeva. Sa näed all, et ei ole mitte midagi muud, kui vesi, vesi ja vesi. Aga stjuardessid on väga kaunid villased, mustad kostüümid, punasega kanditud volditud seelikud, voldid seelikule, seest punased tikk-kontsadega punased kingad, ovaalsed must punasega ratasmütsid ja patsid, üks pats seljal Paavst Joardid veinide jookide jaoks pikad tumedad poisid. Ja ootamatult hea inglise keele oskusega. Kohale jõudsime me lihavõttesaarele hilisõhtul. See oli seis Aeroporto mattaveeri lihavõttesaare pealinn ahnus ajab küll naerma, tegelikult külakese hanga roa juures. Aga see Aeroporto, see on ka üks väga tüüpiline paike lennujaamaks niisugustes kohtades umbes analoogseid Aeroportosid oleme näinud ka Galapagose saarel või siis kalaima rahvuspargis. See on selline vabaõhulennu ja kus vaiade peale on tõmmatud vaid katus. Tavaliselt seal lihavõtte saarel oli siiski natukene seinaga ehitatud, kuigi katuse äärest oli umbes poolteist meetrit vaba maad, nii et tuul peab tõmbama nii saarel kui ka lennuväljal, nii et kõigil olid juuksed püsti peas. No selle lennuvälja saamisel on oma lugu ja üleüldse lihavõttesaarele või rappanuile minemisega või saabumisega on ka kõvasti tegemist. See lennuvälise mata veri, lennuväli sai teoks kuskil 60.-te aastate lõpul, seitsmekümnendatel algul, kui Tšiilis valitses diktaator kindral Pinocheti ja siis pöördusid Ameerika ühendriigid tema poole ideega ja ta lihavõttesaarele kosmosesüstikute hädamaandumise. Lennuväli. Varem seal lennuvälja ei olnud. Või oli väga väikene lennuväli, kuhu sai pisikeste lennukitega tulla. Kindral võttis sellest ideest kinni, kohalikud elanikud punnisid kõvasti vastu ja oligi mandri tšiillaste poolt kõvasti vastuseisu, et sinna niisugune tohutu suur lennuväli kosmosesüstikute maandumiseks ehitada. Kuid see idee sai teoks. Ja selle lepingul oli üks niisugune pool veel, et seda võis tsiviillennukitest kasutada üksnes Tšiili Kompanii lan siile lennukid. Oma teekonnal Santiagos ta hiitile, tehes vahemaandumise ja gaasi. Ja selle lennuvälju vastu protesteeriti kõvasti. Näiteks 1990. aastal jõudis asi nii kaugele, et saarerahvas hakkas juba protesteerima nii-öelda jõuga sellele Antšile monopoolse õiguse vastu lennata Saarele ja laiendada lennuliiklust. Nende protesteerijate vastu sooviti mandrilt tuua karabineerid kahe lennukiga aga siis nii vähe või palju, kui neid rappanoi elanikke oli. Nad tulid oma džiipidega oma traktoritega oma autodega, tassisid kohale autokumme ja blokeerisid selle kosmosesüstikute maandumisrajal ja ja said ka sealt siis võidu. Kõigepealt karabinjeeride ei tulnud ja, ja lennuliiklust ei laiendatud ka, ma ei tea, kas see on hea või halb. Praegu küll võiks öelda, et kogu saare elanikkond elab nendest kivikujudest ja turistide sisse toodud raha on nende peamine elatusvahend. Aga võib-olla selle taga on teine pool ka, et saale, saare niisugune puutumatu loodus ja ja ehedus on säilunud. Aero Porto sissekäigu juures olid juba kohalike hotellide ja pansionaatide omanikud kes ootasid siis üürilisi ja meie sattusime naisele, kelle hotell rappanovi in tundus kuidagi nime poolest tav. Olime sirvinud ju turismikataloogi ja mõtlesime, hea küll. Võtame siis selle endale tusspaigaks, küsiti 30 dollarit öö eest, pluss siis veel 10 dollarit hommikueine eest. Ja mis küsiti, seda küsiti. Ei osanud alguses öeldagi, on see need eriti kallis või odav. Aga omanik kiitis oma peatuspaika, tal oli seal kohe oma džiip, viis sellega kohale, ütles, et elamine on väga puhas ja soe vesi on ja ta võib ise ka üürida auto ja nii edasi, et meid ootas väikene ühekorruseline maja õuest olid ridamisi tubadesse uksed õhukeste seintega tundus küll, et valatud betoonist seintega oli see majakene. Aga kui me sisse astusime, siis maja oli küllaltki rõske ja lõhnas sellise niiskuse lõhna järele. Ja kõik oli väga lihtne ja väga elementaarne seal hotellikeses kaasa arvatud see, et riidekappi ei olnud, oli vaid väike seltsist kardinakene ette tõmmatud ja isegi riidepuud olid ise tehtud ja traadist keeratud seest aga kasvas õuel papaia ja selle kohta öeldikuna üks vili oli valmis, et selle saame siis hommikuse Lihavõttesaar on jah, väga üksi ja omaette seal vaikses ookeanis, üksildane, aga nagu öeldud, 3700 kilomeetrit randa Tšiili rannikust. Ja kui nüüd seista selle saare niinimetatud isa tipus on kustunud vulkaan Raanok au, kust kõik siis see asi alguse sai, tema purske järgi, kus seda laavat paisati ümber kaudsesse merre. Ja see väikene paar, mis praegu on kuskil 160 170 ruutkilomeetrit ja mitte rohkem kui seista seal tipus ja vaadata ringi, siis silm ei võta mitte midagi muud kui ainult üks vesi ja lage vait. Ookean. Ta hiitini prantsuse polüneesias on sellelt kohalt linnulennult 4050 kilomeetrit. Ja lähim asustatud punkt on ameeriklaste Pitkani saal, aga seegi on 1500 kilomeetri kaugusel. Ja kui siia juurde lisada, et see on tõepoolest äärmiselt kummaline, kui suurt valdust haaravad enda alla Poloneeslased, kui nii võib öelda, sest et see kolmnurk, kus kohal nemad elavad, see on neli korda nii suur kui Euroopa. Ja kui me kujutame mõttes ette ühe kolmnurga, mille Ühes otsas on Havai, teises Uus-Meremaa ja kolmandas lihavõttesaar, siis kõikidest nendest paikadest võime Leida Poloneeslasi kunagisi väga julgeid meresõitjaid, kes jõudsid nendesse paikadesse oma väikestel katamaraanidele. 60.-te aastate alguseni oli lihavõtte saar väga vähese asustusega ja väga vaene Tšiili koloonia. Tollane Tšiili valitsus oli otsustanud niimoodi, et saarerahvale palka ka nende töö eest ei maksta. Nad ei tohtinud sellelt saarelt lahkuda ega ka ametlikuks suhtlemiseks kasutada oma rappanoi keelt. Kui 67. aastal pandi Santiago ja tachiti vahele käima laevaliin, siis turistid viidi päevaks-paariks maale ja inimesed hakkasid saarele tulema ja kontaktid tihenema ja turismimajandus arenema. Ja hakkas arenema ka saare nii-öelda iseseisvumise mõte, mis idaneb kuni tänase päevani Lumani. Seal on olemas saare poliitikuid, kui nii võiks öelda või elanikke ja kes arvavad. Lihavõtte saar võiks olla iseseisev ja kui mõnelt elanikelt küsida, et kas nad soovivad Tšiilist lahku lüüa, siis tuleb reeglina vastuseks, et me ei või seda teha. Kuid me tahaksime nendest lahku lüüa. Ja see väikesel, sellel väikesel lihavõtte saarel elab praegu umbes 3000 inimest. Ja seal on väga mõnus kliima. Talv oli siis, kui meie seal käisime, seal augustis-septembris, siis oli umbes 16 17 kraadi sooja, tõsi, oli natukene tuuline ja väga ilusad lained ja väga ilusad vahused laine tipud. Eriti siis, kui need lained lõid vastu basaldist laavakivist kaljude nääri ja augusti ja südasuvi on seal siis oma 26 27 kraadiga veebruaris-märtsis, aga kui te keegi lähete sinna ja satute minema, siis katsuge minna ikkagi varakevadel seal kuskil detsembris-jaanuaris, siis on seal pidavat olema kõige mõnusam aeg. Aga me sattusime rääkima kohe tänapäevast ja rääkisime ka 60.-test aastatest. Sellest Mil tekkis nagu uuesti taassünniaeg väikesel lihavõtte saarel, aga tegelikult oli see 1722. aastal, kui Hollandi admiral Rocke veen sattus sellisele väikesele ootamatule saarekesele keset vaikset ookeani ja selle juhtumisi lihavõttepühade ajal. Ja selle pärast saigi see saar endale nimeks, siis lihavad aitäh, saar. Ja see oli kehv saar sellel hetkel, kui seda nägi esimene valge inimene Hollandist. Aga tegelikult jõudsid palun, eestlased. Ja siis tulid nad nii nagu võib arvata, et nad tulid siis oma katamaraani taolise laevukesega tundes hästi navigatsiooni ja teisi meresõidutrikke. Ja see oli saar, kus kasvas ainult 30 taimeliiki olid mõned putukad. Seal leidus veel kaks väikest sisalikuliiki, mitte ühtegi imetajat ja meres oli ka vähe kanu. Palun, eestlased, kes oma saartel kasvatasid kanu ja sigu, olid koerad pisirotid. Üsna palju. Taimegi olid kaasa võtnud vaid kanad. Moodsamad, rotikesed ja maguskartul. Ja kalaliha saigi nende põhiliseks toiduks. Kui need tuhanded inimesed ja tuhandeid aastaid tagasi jõudsid keset vaikset ookeani asuvale laavasaarele, aga see on mõistetav, kuidas nad ikkagi täpselt jõudsid ja kus kandist nad täpselt tulid, on mitmeid teooriaid. Siis nimetasid need palun eestlastest tulnukat saare rappanoiks. Kuid nad kutsusid seda saart ka nabaks deebeetjote Heunaks, sellepärast et nende meelest kogu see elu seal vaikses ookeanis pidi keerlema pärsele rappanoi või lihavõttesaare. Sellepärast, et kuskil 1000 500900 kilomeetri kaugusel ei ole õieti mitte midagi võtta. Ja tõesti, kui admiral Jaakob proge veel kuuendal aprillil 1722 sinna saab, sattus olema lihavõttepüha. Tema pani küll selle nime, aga Hispaania saarlastest vallutajad. Esialgu kutsusid saart oma kuningas Carlast kolmanda Oksan Carloks, kuid tänapäeval seda saart keegi niimoodi ei kutsu. Admirali suureks üllatuseks, kui nad seal oma kaaskonnaga maale tulid, oli see, et nad nägid igal pool oma ka, said väga palju omapäraseid ja kogu rannikualale laiali paisata basaltkivist tohutu suuri kujusid. Maisid küsisid kohalike elanike käest, mis asi see on mis asjad need andmed vastasid. Muay ja sellesse nimi jäigi ja uut, mingisugust euroopalikku nime ei ole nendele nagu pandud ka. Ja vot nende kujude raamis ja transporti, mis lugu ongi jäänud talle üksildase saare üheks suureks mõistatuseks selle teise mõistatuse kõrval, kuidas need Poloneeslased sinna saarele siis ikkagi õieti saabusid ja miks nad üleüldse sellele saarele tuli, mis ajas neid nii pikka maad oma katamaraanidega, nii palju tuhandeid kilomeetreid oma katamaraanidega mööda vaikset ookeani ringi sõitma? Need teooriad on olnud väga põnevad, on räägitud isegi sellest, et tegemist on olnud tulnukatega. Tulnukad on tulnud oma kõrgelt tsivilisatsiooniga ja raiunud need hiiglaslikud kujud. On räägitud ka seda, et tegemist on mingi vajunud maaga, millest on järele jäänud, siis ainult pisikene tipukene veel ookeani kohale ja see on lihavõtte saar. Samas aga tundub, et kui oleks olnud tegemist tolle vajunud maaga, siis oleks olnud loodus ja taimestik hoopis teistsugune ja rohkem ühendatud võib olla väga kauge mandriga Tšiiliga mida lahutavad küll tuhandeid-tuhandeid kilomeetreid. Aga mõistatusi jääb ikka ja ikka ja ikka, sest kunagi olid seal ju talupojahütid ja nende ümber oli koondunud elu ja tegevus oli väga hästi välja arenenud rituaalsed toimingud ja just nendest rituaalsetest toimingutest sündisidki Ahud niinimetatud altarid või matmispaigad ja seal kummardati esivanemaid, kummardati vanu jumalaid ka kiki too päikesejumal, mis on teisteski sealsetes paikades tuntud, oli see jumal, keda ka siinsetes kohtades kummardati ja nendele Ahudele hakatigi siis ehitama selliseid mälestusmärke, kivist välja raiutud kõrgeid mehe kujusid. Legendi järgi koosnevat rappanoi ajalugu kolmest perioodist kõigepealt olla saabunud siis kuningas ootumat tuua ja tema kaaskond sellele mõnusa kliimaga saarele ja ütleme konkurentidest, vabale Saarele kust nad saabusid, kuidas saabusid ja miks saabusid, on ainult siis arvatav. Eeldatakse siiski, et umbes poolteist 1000 aastat tagasi tulid nad ida poolt ja valitsesid sellel saarel 57 põlvkonda. Aga siis jagunesid tee sellel saarel kahte konkureerivasse rihma ja ühte rühma kutsuti pikka kõrvalisteks ja teisi lühikese kõrvalisteks. Ühed venitasid oma kõrvu, lestad kehtiva moe järgi pikaks, teised ei tahtnud seda teha ja need, kes pikaks venitasid, neid oli rohkem ja nad panid pahaks nendele, kes ei venitanud ja sellepärast tuli kõvasti ütlemist ja ajalukku keeras niimoodi, et pikakõrvalised kujunesid välja valitsejateks ja lühikese kõrvalised, nende teenijateks või orjadeks ja keda siis hiljem kasutati iga nendes kivi raiumis kohtades ja nende kivikujude transportimises. Ja siis veel kolmas periood. Lihavõttesaare varasemas ajaloos saabus siis, kui saarele tuli uus suguharu, mille nimi on tuugo ihu. Ja loomulikult tekkis taas konkurents ja tekkis suguharuvaheline mõõduvõtmine. Algasid sõjad ja teatavasti sõjad on olnud ikka alati hävitavad. Kui 50 aastat tagasi Thor Heyerdahl jõudis lihavõttesaarele, siis oli tema imestamiste maa muidugi ka väga suur ja üks oluline asi, millest me ei ole veel rääkinud, oli see, et selle rahva hulgas, kes siis saarel viibis, oli ka valgenahalisi, kõrgekasvulisi, väga sirgeid inimesi, kauneid inimesi, kes olid peaaegu et heledate juustega, natukene ruugete juustega mehed kandsid habemeid. Ja nad erinesid väga palju oma teistest saarenaabritest, kes olid tõmmud kollased pruunikad, lamedate printside ninadega. Ja kui nüüd siis Me räägime juba edasi nendest kõige tähtsamatest Ahudest ja Vaidest siis tekib küsimused, et kes need siiski olid, need ülikud ja valitsejad võib olla noodsamad, kõrgekasvulised hallisinemised, valgenahalised, kes olevat olnud tolle kuulsat tykki päikesejumala heleda jumala järeltulijad, võib-olla et just nemad olid need valitsejad ja teised pidid neile alluma ja nende auks ja nende jumalate ülistuseks siis maisid välja raiuma. Tore, ja tal oli tõesti see mees ja see maadeavastaja kes okei jätnud kasutamata, et panna õlg alla sinna, kus oli vaja seda panna, et säilitada järeltulevatele põlvedele või restaureerida järeltulevate põlvede jaoks vanu kultuuriväärtusi, seal kaugetes soojade merede saart. Nii ka lihavõtte saarel. Kui ta sinna jõudis 50 aastat tagasi, siis ta nägi koos oma kaaskonnaga tõesti neid igale poole laiali paisatud. Muaysid mai on siis kivikuju nimi, jahu on see platvorm, kuhu peale neid kivikujusid paigaldati ja ta endale imestuseks nägi et suurem osa nendest vedelas ümbruskonnas maas oli saanud kannatada. Ahud olid lõhutud. Toureyerdal ei pidanud paljuks mobiliseerida kohalikke elanikke, tõmmata neid kaasa ja hakata tasapisi andma hoogu, et kõik neid paremad Ahud ja paremini säilinud Ahud ja paremini säilinud, vaid jälle oma kohtadele tagasi pannakse. Ja täna Vene turist, kui ta sinna läheb, siis ta näeb juba kümneid ja kümneid kivikujusid, maisid seismas oma kohtadel, nii nagu nad seal seisid oma poolteist 1000 aastasada tagasi või või veelgi vähem aastasadu tagasi. Ja kõik nad seisavad muide, seljaga mere poole ja näoga mandri poole. Saarele on ehitatud üle 300 sellise platvormi jahu ja siis sinna oli paigaldatud üks kuni 15 Moaid. Ja et kivikujud tahuti välja väga algelist tööriistadega, see oli Rano rakukaevanduses kõrgel vulkaani jalamil, kus siis seda kivimit halli väga kõva kivimit leidus ja seal siis kaevandamise tahumise ja skulptori töö toimus, on need vaid siis stiliseeritud mehe pea ja torso ja pealael on punasest kivist krunn nagu suur punane ratas, müts või tegelikult juuksed, sest see olevat olnud tollal Järgne juuksemood ja punane müts või juuksed üksinda kaalus umbes 10 tonni ja see toodi hoopiski teisest kaevandusest. Jah, neid matmispaiku Ahusid on jah, kuskil 245 ja nendele oli siis paigutatud nagu öeldud, 300, umbes teist nii palju Vaisid on jäänud mingil põhjusel vedelema on jäänud pooleli kaevandustes näiteks Rano, Aroy kaevandus või Kivitöötlemise keskus, võiks niimoodi öelda. See on 509 meetrit kõrge vulkaaniline mägisel kõige kõrgem koht, mis laiub üle terve selle väikese saare. Mis muide teepära meie munamäele oma paarisaja meetriga. Aga ikkagi. Tuur Heyerdali arvates võttis ühe Muay välja tahumine aega umbes 12 kuni 15 kuud. Ta olla leidnud sealt neid algelisi kivi tahumise vahendeid. Tavaliselt on maid, mida siis matmiskohtadesse paigaldati seljaga ookeani poole, nagu öeldud, ja see on selleks, et tõrjuda väljaspoolt tulevaid kurje vaime või näidata nendele oma ükskõiksust või üleolekut, kuidas soovite. Keskmiselt on nad viie ja poole kuni seitsme meetri pikkused ja vähesed, väga vähesed nendest on alla kolme meetri. Kuid üks mai on jäänud pooleli järsku selle välja tahumine seal mäe kalju sees see on 21 meetrit pikk, tema esimene pool on juba välja toksitud nägu. Samas juba on näha seda punnkõhtu, mis nendele ette tehti. Ja siis on jäänud kõik katki ja väga palju on jäänud tööd pooleli. Toureyerdal küsiski, et iseendalt ja ümbruskonna inimestelt, et miks seda siis pooleli jäi. Mis juhtus, arvatakse, et mingisugust välist mõjutust nagu ei olnud, et lõppes otsa ühks äkki puud, puitmets selle saare peal, mis seal oli. Puitu kasutati nende kujude transportimiseks ja kui enam ei olnud vahendeid transportida nendel Pekkaniska tõstukeid ei olnud siis ei olnud ka mingit mõtet selle välja toksimisega jätkata. Niisiis elanikkond kasvaski 7000 inimeseni oma arengu haripunktis oli 1500 viiekümnendatel aastatel ja 16. pandi algul oli ehitatud siis sadu vahusid ja koos nendega püstitatud üle 600 kivikuju ja siis tõesti varises kõik ootamatult kokku, nii et pooleli jäädud kujusid enam ei lõpetatud. Pooleli transportimisel jäänud kujusid ei viidud enam edasi. Ja siin oli siis põhjus taas kümnete kümnete oletuste tegemiseks. Aga nii nagu juba siin me rääkisime, et need rasked kivikujud transporditi ilmselt kaevandusest edasi mööda palkidest tehtud Teid veeretati niimoodi inimjõul. Ja kuna oli nii suurvõistlus ja nii suur tähtsus näidata oma jõudu, siis ei mõeldud sellele, et kasvamas on veel kümmekond puud, et veel natukene veel natukene metsa on alles, et lõpetame selle tegevuse, kui ühtäkki oli kadunud, viimane puhub ja kogu elu seiskus ja sellest hetkest algas ka tegelikult saarel allakäik. Ronides nüüd mööda seda Rano raku-nimelise mäekivitöökoja nõlvakuid mööda saab iga inimene, kes seal ringi käib, päris hea ülevaate sellest tahumis tööprotsessist ja sellest tehnoloogiast. Seal on sadu pooleliolevaid kivikujusid, reeglina tahuti nad basaldist välja näoga ülespoole horisontaalsed või kergelt siis ettepoole kallutatud asendis. Ja iga Välja tahutava Muay alla kaevati kanal, et hiljem saaks kivikuju määrinnata sealt alla libistada. Mäe all tõsteti kuju seisvasse asendisse, et kohalikud skulptorid või kivitöötlejad või töölised saaksid selle ära viimistleda. Tahutada selja peale vajalikud tekstid ja märgid, deklareerida, kuju, rituaali märkida ja sümboli, et aga aga hoopis teises kohas ja mitte samas kaevanduses, vaid teises kohas taoti välja neid Puka roosid. Need on siis need punasest basaldist peaskantavad mütsi taolised asjad, millest juba juttu oli, neid ei ole, ei kroonidega mütsidega ka peaskantavad korvid, vaid need on siis juuksed omasele patsi tupsuga seal üleval ja nad on tõesti niisugused kahe elevandiga taluga. Ja imetlusväärne on see, et mingil põhjusel on vedeleb neid juukse Pukaosid igal pool ümberringi ja nad ei ole tõstetud ka juba algselt oma kuju pähe. Jällegi siin siis on eeldatav, et midagi tuli vahele, no oli juttu sellest, et elasid seal pikakõrvalised ja lühikese kõrvalised ja pikakõrvalised kasutasid siis lühikesi kõrvalisi nendeks, kes pidid tahuma välja neid maiseid ja transportima, neid mööda saare rannikut Ahudele paigaldama. Ja ühel heal päeval laeval tekkis olukord kujunes välja niimoodi, et nood allutatud lühikese kõrvalised, seal siis jällegi üks legendidest Need allutatud lühikese kõrvalised, astusid oma rõhujate vastu välja saavutasid nende üle võidu ja loomulikult, mida siis teeb üks võim, kui ta asub teise kallale või teise asemele, siis ta kõigepealt üritab likvideerida tema mälestusmärgid, rituaali kohad. Ja nii eeldatakse, et ka pikakõrvaliste Ahud Jamuaid said ümber lükatud ja hävitatud osaliselt ka lühikese, kõrvaliste poolt. Aga Moide ümberlükkamine ja nende füüsiline hävitamine jätkus ka veel edaspidigi järgnevatel sajanditel. Nii et kui Hollandi meremees tulija avastas saare lihavõttepühade ajal, siis nägi ta veel mõnd püsti seisvat moeid. Aga kui kohale jõudis Thor Heyerdahl ei olnud püsti enam nendest ainsatki. Ja tänaseks muidugi seisavad Nad jällegi suures osas taas oma restaureeritud platvormidel ja vaatavad nii nagu ühed tugevad ja vaikivad ja saladusi teadvad ja tundvad mehed meile ülevalt kõrgelt otsa peaaegu et 10 meetri kõrguselt, siis mõned ja nende kõrval seistes tunned ennast küll väga väikese ja väetina. Üks probleeme, mida arheoloogid püüavad lahendada, on, kuidas siis ikkagi transporditi ja paigast liigutati neid Moaisid. See on kahtlemata isegi suurem probleem kui see, kuidas nad laavakivist välja tahute. Isegi selle transportimise osas on mitmeid versioone, noh, näiteks üks legend ütleb, et preestrid liigutasid kivikujusid maana jõu abil. Mana olevat andnud maile võime iga päev liikuda lühikese maa taha, kuni ta ühel ilusal päeval saabus talle ettenähtud kohale ja võttis seal siis koha ise sisse. No jätame selle pisut kahtlemise objektiks. Teine teooria. Ta toetub kaugetel aegadel saarel kasvanud metsale. Nüüd seda seal ei ole, on vaid põõsaid, et kiduraid, puid ja Malutaguse tüüpi metsi seal ei ole. Olevat tehtud igreki kujuline harkkuju tõstmiseks, selle alla pandi hulgaliselt ümarpuitu. Mida siis eyerdali arvates 180 lühikese kõrvalist edasi tõukasid. Nagu suurt marmorplokke omaaegses Egiptuses. Ameerika arheoloogi William Malloil on aga oma teooria kivikujud edasi kihutamise asjus. Nimelt tema leiab, et kõige parem olla transportida neid siis, kui kõhu alla pandi niisugune padjakujuline moodustis, seda pandiga puust ja siis kiigutati kuju niimoodi mõnikord isegi mitu kilomeetrit mööda rannikut edasi sellele korjal ütlevad tema konkurendid on üks puudus, sest Malloy ei ole ära tõestanud mil moel see padi sinna kõhu alla saadi panna. Igal juhul on tegu väga vahva insenerimõttega, eriti kui mõelda, mil moel neid tohutu suuri vahel 10 meetri ja pikemaid kujusid transporditi. Lihavõtte saarel on rahulik, võiks öelda isegi väga rahulik ja pisut nostalgiline angaroa see nende külakene seal on ainult kaks peatänavat, mis on siis kivisillutisega kaetud ja kraavid mõlemal pool, et suurt tulvavett, kui sajab kõvasti, et see siis saaks ka sealt ära voolata. Teised tänavad on aga laavakivi, punase tolmuga või puruga kaetud, sellised tolmuteed. Ja sõidetakse seal ringi siis kas džiibiga, mida saab üürida ja mööda väikest kaarti siis järge pidada, see on nii nagu laste poolt joonistatud, see väike, lihtne kaardikene või siis võtad hobuse, kui sulle džiip tundub olevat liiga kallis või jalgratta ka mootorratas on võimalik. Mingisugust muud liiklusvahendit saarel ei ole ja hobune on tõepoolest täiesti elus selles mõttes, et seda kasutatakse igal pool ja tavaline väike tükikene on selga visatud. Hobusel istub siis ratsutaja, sageli on ees istumas veel mõni laps ja niimoodi ilma sadulata nad seal ringi tuiskavadki. Angarvaan lihavõttesaare administratiivkeskus ja seal on tõesti mitmeid hobulaenutuspunkte. Aga Ta on ka väga meeldi saar selles mõttes, et kõige kaugem punkt on Angervast 25 kilomeetrit ja see ei ole mingi probleem. Me kohtusime seal ühte noormeest Kanadas, kes oli võtnud endale ülesandeks jalgsi hobusesaar läbi käia. Vahetevahel siis ta sai mõne auto otsa peale ja ükskord olevat olnud ka mootorrattaga saanud sõita siia-sinna. Räägitakse seal Rapanos. Ja teiseks, kohalikuks keeleks on hispaania keel, loomulikult, kuna seda räägitakse Tšiilis ja Tšiilist, on ka väga palju tulnukaid. Turistidega tegelevad inimesed räägivad sujuvalt inglise keelt, saavad aru prantsuse ja saksa keelest. Vene keelt veel ei räägi. Aga majakesed on kõik ühekorruselised, nii on ka seadus, sellepärast et on ka roa ja kogu siis rappanoi. See on Tšiili rahvuspark ja kui lennukiga hakkad juba maanduma ja vaatad alla, siis paistab, et on tegemist väikese suvilate rajooniga. Igal juhul, kui vähegi võimalik, tasub minna lihavõttesaarele. Sest et see on omamoodi elamusse, on nii-öelda maailma ääre peal ja te veedate seal kaks, kolm, vahel isegi neli hästi mõnusat päeva. Ja ehkki see on paik, kus kõige suurem elamus kohalik jalgpallimatš, mida siis vaadatakse ratsahobuste seljas väljaku kõrval, ehkki see tundub, et sa oled kõikidest ja kõikidest ära lõiganud. On see niivõrd eksootiline ja niivõrd põnev, et kahtlemata põnevam kui olla mõnes väga kallis paigas ilusate kaubamajade keskel. Te kuulasite mälestusi-meenutusi retkest lihavõttesaarele ja sellest kõnelesid teile täna Tiit ja Reet Made.