Tere keeleruumist eesti keeleruumist ja sellest, mis sellesse ruumi peaks kuuluma ja mis tuleks välja visata, sellest räägime tänases saates Tartu Ülikooli germaani romaani ja slaavi filoloogia instituudi juhataja Tanel Leppsoo, tere. Tere päevast. Alustame sellest, mis on keeleruum. Keeleruumi mõiste on nüüd selles mõttes väga ebateaduslik oma olemuselt vist, et et see võib-olla sobiks rohkem sellisele igapäevasele vestlusele, mis meil siin parasjagu käimas on. Et võib-olla siis mõtleme selle all seda ühildist kultuuriruumi, milles me elame ja kus me kasutame erinevaid keeli, sealhulgas siis ka oma emakeeles. Missugune on eesti keeleruum praegusel ajahetkel? Ma ei tea, kas mina olen nüüd päris õige inimene sellele küsimusele vastama, et see on hästi-hästi üldine ja, ja, ja pretensioonikas selline valdkond. Aga noh, me võime ju tuletada meelde neid vaidlusi ja arutelusid, mis on ikka aeg-ajalt meie ümber käimas, mis puudutas vaat siis seda, et mis on eesti keele tulevik, mil määral inglise keel meid mõjutab mil määral meil tuleks õppida teisi keeli ja milliseid keeli milline on meie suhe vene kultuuriga ja vene keelega, nii et et need on vist arutelud, mis ei käi mitte ainult ajakirjanduses, vaid, vaid ka kõikvõimalikes muudes kohtades. Kas eesti keeleruum on kolmkeelne, ütleme niimoodi. Kolm keelt, põhiliselt. No võib vist niiviisi öelda jah, et meil on ju kindlasti väga tugev ka saksa keele selline traditsioon ja, ja kõik me teame seda, kuivõrd oluline saksa kultuuriruum meie jaoks on olnud üldisemalt. Me oleme lõppude lõpuks ju ka Euroopas ja oleme tahtnud Euroopas kogu aeg olla. Et eks me peame siis siia lisama sellises mitte otseses keelelises tähenduses, aga kindlasti kultuurilises tähenduses kasvõi ka klassikalisi Tuuri siis, missugused need kolm keelt on, mina pean tunnistama, mõtlesin, et meie praegune keeleruum koosneb eesti keeles vene keeles, inglise keelest. Jah, ei, me võime kindlasti lisada siia juurde ka soome keele. Ja lõppude lõpuks meie üks teatud ihalusi on ju olla ka põhjamaa riik, nii et järelikult ka skandinaavia keeled rootsi keele vastu näiteks on ju, on ju ka üldiselt väga suur huvi ja üldisemaid arenguid Euroopas ja ka maailmas siis jää meile märkamatuks ka väga suur huvi hispaania keele vastu. Et tegelikult on neid keeli ikkagi hästi-hästi palju. Aga jah, et kui me nagu esimese nii-öelda kolm keelt ette loeme, millega kõige rohkem tegeletakse, siis siis tõenäoliselt inglise, vene ja eesti keel, nüüd need meil siin domineerivad. Tee oma artiklis keeleruumi pitsitavad seinad, pidasite selleks pitsitajaks siiski inglise keelt. Ma tunnen natukene muret mitte nii väga selle üle, et inglise keel kuidagiviisi meid ohustaks, küll aga selle üle, kui inglise keelest kujuneb välja selline keel, mis tegelikult ei olegi inglise keel, vaid mis on selline, mida ma nimetasin vulgaar, inglise keeleks mille puhul siis võib tekkida mulje, et, et seal neid ässic hästi pas kõik valdame seda ja kõik peaksidki seda valdama. Ja vot see võib küll muutuda, muutuda selles mõttes natukene ahistavaks ja petlikuks, kusjuures. See tähendab siis seda, et kuna tänapäeval inimesed puutuvad inglise keelega väga palju, kokku nad arvutis ilmselt paljud kasutavad inglise keelt, filme vaadatakse inglise keeles, siis arvataksegi, et nüüd on inglise keel selge. Jah, võib-olla on selle põhjus ka natukene selles et meie vanem põlvkond ju tegelikult selle nõukogude aegse suletuse tingimustes ei omandanud, et neid teisi keeli ehk siis peale vene keele, millega, millega oli siis kontakte rohkem, aga eelkõige just inglise keelt, et niivõrd hästi, kui seda tänapäeva noored teevad ja sealt ka võib-olla siis natukene selline vaimustus selle uue põlvkonna keeleoskuse üle, sest et nad ju kõik oskavad internetis kasutada ja kõik saavad filmidest aru. Aga et kui meil Tartu Ülikoolis on terve inglise filoloogia osakond, kes hommikust õhtuni üliõpilastega selle keelega tegelevad, siis siis selgub, et need asjad nii lihtsalt siiski ei ole, kui pealtnäha paistavad. Te nimetasite väga huvitav, et vanemal põlvkonnal on suur usaldus noore põlvkonna ja inglise keele oskuse suhtes ja suur vaimustus selle üle, aga kas teistpidi ei ole just vastupidi, et see praegune inglise inglisekeelne maailm ja selle pealetung, et see põlvkonnadopis nagu eraldab, sest vanem põlvkond oskab vähem inglise keelt, ütleme niimoodi. Nojah, täpselt samamoodi, kui vanem põlvkond reisib vähem ja, ja eks siis need muutused ju, mis on Eestis toimunud viimase 20 aasta jooksul, on olnud äkilised ja, ja võimsad olnud, et et tihtilugu jääbki mulje, et me oleme nüüd hoopis teistsuguses maailmas kui, kui siin 20 30 aastat tagasi. Ega see maailm iseenesest ju nii palju muutunud ei ole, kui, kui meile siit testist paistab. Aga kui üldisemalt vaadata, mis Euroopas toimub, siis tegelikult kõik needsamad mured on kõikides teistes riikides ka inglise keel tundub olevat selline keel, millega kõikvõimalikes kohtades hakkama saab ja ja aeg-ajalt on siis vaja meelde tuletada seda, et on teisi keeli sealjuures samamoodi vajub. Aga noorem põlvkond ütleb, et kuulge, me oleme 20 esimeses sajandis, mitte kahekümnendas sajandis, ärgake üles. Inglise keel. Ma ausalt öeldes ei ole, ei ole kuulnud, et keegi oleks mulle niiviisi öelnud, ma mõtlen nagu pigem seda, et et see, mis see võib-olla ei olegi isegi mitte nii. Bert põlvkondlik küsimus, kuivõrd rohkem, kas siis ütleme, erialaline küsimus või valdkondlik küsimus. Et kõik see, mis puudutab sellist pragmaatilist ellusuhtumist noh alates ärimeestest ja, ja, ja lõpetades siis sellise hästi praktiliste tegevustega, siis on, on vaieldamatu see et inglise keel on see, mille abil on võimalik kõige hõlpsamini hakkama saada. Aga kui valdkonnad lähevad Kohkem sinna humanitaaria poole ehk siis me räägime näiteks ütleme sotsioloogiast ja ka politoloogiast, siis seal ei saa kuidagi inglise keelega või ainult inglise keelega hakkama, et on väga paljud teadlased, kes on ka sellele tähelepanu juhtinud. Et isegi sellise inglise keele domineerimine poliitilises maastikus võib muutuda ohtlikuks või takistavaks, eriti kui inglise keeles suhtlevad need inimesed, kelle jaoks emakeel ei ole. Üks näide, mis on toodud, on see, et keel, mida me ikkagi väga hästi ei valda ja ja mis ei ole ka, ütlesin meie emakeel, isegi kui me seda päris hästi Tõnkame nii-öelda siis kaotab ära oma, eks passiivsuse oma värvikuse, oma kujundi rohkuse ja kujundid ei ole paraku mitte need, millega ma oma sõna võtta, ilusamaks teeme vaid, vaid see on need, mille kaudu me tegelikult ka mõtleme. Nii et kui me ei saa mõelda oma emakeeles ja pidevalt mõtleme keeles, mis ei ole meile nii-öelda sisse tulnud kogu oma keerukusega, siis me lihtsalt mõtleme viletsast mõtleme piiratult. Aga kas see ei muutu varsti valdavaks mõtlemiseks? No ma ei, ma ei ole väga pessimistlik ka selle koha pealt, et et inimesed nüüd enam mõtelda ei, ei oskaks küll, aga, aga tõepoolest ütleme oht on küll võib-olla teatud valdkondades just nimelt nagu terminoloogilise küsimustega ja nende terminitega, mis väljendavad mingisuguseid kontseptsioon, et, et kui need on alati ühtmoodi ja üheselt mõistetavad, siis siis kaotab, et noh, ütleme maailm pisut oma erinevast võimalikkusest ja seda justkui ütleme teadusmaastikul iseenesest, et võib tuua näite sellest kuidasmoodi sotsioloogid ikkagi aeg-ajalt tajuvad seda, et kui võtame ühe sotsioloogilise uurimuse, mis on läbi viidud näiteks prantsuse keeles ta on siis tulemused on tõlgitud inglise keelde, meie sotsioloog seda loeb teeb selle küsimustiku nüüd inglise keele põhjal eesti keele peale ümber, siis ausalt öeldes ilma ja ütleme siis meie filoloogide abita, kes aitaksid tal neid erinevaid erinevaid arusaamu omavahel suhestada on tal seda väga raske teha, ei ole võimalik automaatselt ühte asja tõlkida kohe teise keelde. Ülikool ja eesti keel. Kui suur hulk teaduses tehakse ülikoolis eesti keeles? Siis erialase teaduskonnast erialast instituudist. Et ütleme, see, mis puudutab nüüd neid kõvasid teadusi, realijat ja naturaal ja siis on selge, et seal on domineerivaks keeleks või ainsaks keeleks inglise keel. Filosoofiateaduskonnas kahtlemata tehakse nii inglisekeelseid doktoritöid kui ka kui ka eestikeelseid doktoritöid ja ütleme, järgmisel nädalal on meil siis meie instituudis või õigemini sellel aastal on tulemas, aga järgmisel aastal saab see alguse kolm doktoritööd, mis räägivad üks norra keelest, üks prantsuse keelest ja üks hispaania keeles, nii et kõik need on ka siis vastavad nendes keeltes ja ütleme siis huvitava märkusena võibki siis öelda seda, et me olime ikkagi või endiselt natukene segaduses, et kuidasmoodi neid kaitsmisprotseduure läbi viia, kui ta räägib näiteks hispaania keele grammatikast, oponent on Soomest ja komisjon jälle oskab natukene inglise keelt ja natukene natukene mõnda muud keelt, et et need küsimused on noh, iseenesest huvitavad ja keerulised, aga just see keerukuses võlu seisneb. Kas kõik doktoritööd vähemasti lühendatud kujul tõlgitakse eesti keelde realias, ma mõtlen just. Ei, minu meelest minu meelest, et see on miski, mille üle võiks ju mõtelda, et ma usun, et väga paljud minu kolleegid sealt oleksid selles mõttes ka väga väga haaratud, ma arvan, et noh, see on nüüd minu subjektiivne arvamus muidugi, aga aga ma arvan, et võib-olla kõiki kõiki terminoloogiat ei peagi tõlkima ja, ja et kui seal mõni senine päris või loengus kasutatakse natuke sellist eesti-inglise segakeelt, et üliõpilased saaksid selle inglise keelse terminoloogia endale selgeks, siis sellest ei ole hullu midagi. Küll, aga kui me mõtleme selle peale, et Eestis seda mõnes valdkonnas täiesti tipptasemel tehtavad teadust võiks ju kunagi hakata peegeldama ka kooliõpikud ja kui me jõuame sellisesse olukorda, kus meie füüsika ja keemiaõpikud lähevad ka inglisekeelseks ja õpetaja üldhariduskoolis või lausa põhikoolis peab ka inglise keeles rääkima, siis noh, minu meelest oleks see juba natuke liiast ja see hävitaks just nimelt sellise mõtlemise ja, ja, ja üldisema maailma tunnetamise võimalused. Pessimistlikumad inimesed niimoodi tulevikku näevadki ju, tegelikult tuleb siinkohal meelde rootsi sotsioloog, kes hiljuti Eestis käis ja tema ütles, et Eestis saab 20 aastaga rikkas inglisekeelne riik. Jätame selle rikkuse küsimuse täna kõrvale ka 20 aasta pärast ja inglisekeelne riik, mida teie sellest arvate? Ma hea meelega vaataks just nimelt seda lauset nagu selles mõttes mõlema osalise, nii et, et ma arvan, et sama palju saab 20 aastaga härrasmeest, ingliskeelne, rikas riik. Aga et, et kui tõsisemalt öelda, siis ma ei usu seda. Tean seda, kuivõrd oluliseks Eesti riik peab näiteks Tartu Ülikoolis arendatavaid rahvusteadusi ja et võib-olla ongi paradoksaalne see tegelikult nii inglise kui ka kui ka teiste keelte uurimine rahvusteadusi arendab. Et see vastandus võib-olla selles mõttes peakski nagu eristama kahte kahte tasandit, et üks, üks, mis on selle keele nii-öelda kasutamise tasand igapäevases elus ja, ja teine on see, mis oleks siis selle keele tundmaõppimine sellises, tema tema keerukuses ja pretensioonikuses ja ütleme, need need erisused kindlasti jäävad, et eeldus, et Eestist saaks ingliskeelne, tähendab seda, et et eestlased peaksid omandama inglise keele kõrgtasemel. Aga see on väheusutav. Aga kas see praegune inglise keele, kui nüüd ülikoolist välja tulema ja tänavale nii-öelda tulema, kas inglise keele vohamine ja pealetung, kas see on nii-öelda lastehaigus ja see läheb üle see inglise keele ülearune armastamine? Tegelikult siin sellist, et ohtu ei näe, et ma üldiselt ei tahaks vastandada tegelikult inglise keelt, et eesti keelele ja ja võib-olla ütleme sellist alarmi tekitada nagu paljud seda võib-olla teevad, et issand, et noored kasutavad selliseid väljendeid ja mis on inglise keeles laenatud ja on unustanud ära noh, nagu ikkagi mõned uuringud on ka näidanud sellise kirjakeele ja ja võib-olla mingisuguseid selliseid funktsionaalse lugemisoskuse ja ja need, need mured käivad ikkagi igav põlvkonnaga kaasas, alati on tunne see, et uuem põlvkond on kuidagi rumalam ja, ja oskamatu kui see vanem, et see, seda, seda on aastasadu eksisteerinud küllaga. Ma tooksin tegelikult veel selle skandinaavia näite või selle Rootsi näite siia, et seesama Rootsi sotsioloog vist ongi sellest sellest mõttemaailmast pärit, et Rootsis juhtus teatavasti või üldisemalt Skandinaaviamaades üks paarkümmend aastat tagasi võib-olla natukene rohkem see oluline arutelu tekkis seal, õigemini juhtus siis selline asi, et koolides varasema kolme kohustusliku võõrkeele asemel jäi kaks kohustuslikku võõrkeelt. Et sellel olid oma omad plussid ja omad miinused. Plussid olid peamiselt sellist pragmaatilist nii-öelda sellises mõttes, et noh, ressursse on vähe ja tuleb majanduslikult mõtelda ja ja kõige peale ei saa raha kulutada. Ja teine argument, mis siis sealt läbi käis, oli tol ajal see, et et kui me jõua kolme keelt korralikult õpetada, siis äkki õpetame kaks tükki ja lõpetamine korralikult selgeks ja see minu meelest osutus tagasi suhteliselt üsna valeks või õigemini, see on ka põhjus, miks Skandinaaviamaades sellest sellest kriisist võõrkeeleõpetuses ka palju räägitakse sellest, et inimese aju ei ole selline, mis kus oleks mingisugused kindlad kastid, et me paneme sinna kastidesse nüüd oma keeled sisse ja siis, kui kassid täis saavad, siis rohkem sinna midagi enam juurde ei mahu. Et tegelikult kõiki taktikaid ütlevad meile vastupidist, et esimese kahe keele õppimine võib-olla natukene keerulisem vaevaliselt ka kolmas ja neljas, tulevad juba palju hõlpsamini. Need minu meelest mida enam meie tänane põlvkond inglise keelt õpib, seda hõlpsam. On neil just nimelt õppida ka sinna juurde prantsuse, saksa, vene ja igasuguseid muid keeli. Ja kõigele lisaks tegelikult inglise keele väga hea oskus kindlasti mitte ei vähenda emakeeleoskust, vaid ma olen selles veendunud ikkagi suurendab üldse inimese keeletundlikkust ja sealhulgas ka paneb teda oma emakeelt paremini rääkima, mõistma. Aga küsimus on siis selles, et kas peab inimene vajalikuks õppida inglise keele kõrvale teisi keeli teie enda näide sellest, et Rootsi teadlane peab omaenda rahvuskultuurist rääkimiseks kasutama teist kultuurifiltrit. Ja ma arvan, et ütleme, kuhugi on koer maetud siis just sinna selle koha peal, et ühelt poolt seda võõrkeele õppimist nii-öelda demoniseeritakse, nähakse selles mingisugust kohutavat keerulist ja kallist protseduuri. Ja siis püütakse nagu mõelda, et kuhu me siis oma ressursid suuname, me, kuhu me oma energia suuname ja teiselt poolt ka siis natukene alahinnata tahaks, arvatakse, et oh, et las inimesed käivad mööda maailma ringi ja küll nad ikka kuskilt mingisuguseid keeret kätte saavad. Et mu meelest ei, ei maksaks ka näiteks lastevanematel väga muretseda selle üle, et kui nende võsukesed teil ei ole piisavalt palju inglise keele tunde, et siis nad ei omanda seda keelt hästi ja siis nad ei saa elus hakkama. Et võõrkeele õppimine iseenesest ei ole mingisugune keeruline protseduur ja, ja, ja üldiselt teine selline nüüd on nagu keeleline andekus või arvatakse, et et keelt saab õppida või omandada ikkagi nagu andekas inimene, et mina näiteks ei ole absoluutselt keelte peale andekas, aga aga noh, oma prantsuse keel oleme suutnud niiviisi ära oma teed, et ma saan sellega hakkama. Tahtsin just vahele torgata, seda ütlete teie, kes te olete. Filoloogia õppinud keelt. Jah, aga sellepärast ma selle näite toon ja seda ma mõtlen seda päris tõsiselt minu inglise keeles, Te ütlete, et pole koolis, et mul ei ole keele peale mingisugust annet ja ju tal siis oli õigus, sest et kui ma enda üliõpilase vaatan, siis ma näen nende hulgas ikkagi neid, kes on tõeliselt keelte peale andekad. Aga osad on sellised, kes nagu mina ja saavad ka hakkama. Ja, ja omandavad need oskused ja teadmised. Et üldiselt see keel vist iseenesest. Võib-olla peakski seda ütlema, et et ei ole ju sõnad ja grammatika, et keeleoskus tuleb kultuuri tundmisest ja huvis selle kultuuri vastu ja arusaamisest, et mida need sõnad kuskil midagi tähendavad. Ja kui, kui see on selge, siis, siis siis on ka keel selge. Aga küsimus ikkagi tähendabki siis selle peale, et, et missugune on inimese huvi oma, seda keeleruumi, oma maailmapilti laiendada. Kas tal on see huvi ja kas talle antakse ka selleks piisavalt, et võimalusi, kas kas riik ja koolid hoolitsevad selle eest, et see on üks koht, kus maksab meil natukene muretseda, sest et ütleme kuskil 2005, kuus seitse Euroopa pildis olinene kolmes valdkonnas nii-öelda Euroopa kolme silmapaistvama riigi sealset esimene valdkond oli see, kus mis puudutab siis sellist varast keeleõpet, et me olime hästi-hästi julged ja oleme endiselt valmis õpetama keelt väga varasest east peale, et see paljude riikide jaoks ei olnud üldsegi iseenesestmõistetav, et me oleme selles suure töö ära teinud ja meil on selles pikk traditsioon, et me hakkame natukene seda positsiooni kaotama. Teine valdkond. Ta puudutas keelelist mitmekesisust, et peaasjalikult just nimelt siis seda et mitte ainult inglise keel ei domineerinud meil, vaid, vaid teised keeled ka seal luges siis saksa ja vene keel, aga nüüd on neid ka natukene oma positsioone oluliselt või noh, jah isegi olulisel määral kaotanud vene keel natuke, tuleb juurde, aga mitte märgatavalt. Ja kolmas valdkond kus me siis olime nii-öelda pigem negatiivses plaanis eesotsas on see, et et Euroopas on kolm riiki, kus on võimalikult suur autonoomia antud koolidele või siis ka kohalikele omavalitsustele seda keelekorraldust läbi viia. Need on Slovakkia, Läti ja Eesti ja statistika näitab nagu seda, et just nendes kolmes riigis on see keeleline mitmekesisus pigem vähenenud. Samas kui nendes riikides, kus see keelekorraldus on võib-olla natukene rohkem organiseeritud ja vähem liberaalne, siis seal on see mitmekesisus suurenenud. Nii et ütleme, oht on mu meelest siin, et et kui me jätame mingid asjad väga isevoolu ja, või vähemalt ei räägi nendest piisavalt, siis, siis ikkagi inimene läheb seda kergema vastupanu teed piirdub inglise keelega ja isegi inglise keelega ei viitsi väga pikalt tegeleda, kui see juba käes on natukene. Ja ülejäänud muutub siis selliseks raskeks vaevarikkaks tööks ja kapsaga see huvi ära. Nii et jah, tegelikult paljud paljud keeleuurijad on kasutanud ka sellist terminit nagu keeleõppeturism. Mis seisneb siis selles, et et üliõpilasel, kui tal on hästi palju kõikvõimalikke võimalusi dist ja ongi suure vaimustusega õpib ühte keelt vaimustusega teisti, vaimustusega kolmandat, aga see vaimustus läheb üle sellest hetkest, kui asjad lähevad keeruliseks. Ja kui läheb keeruliseks, siis on ikka inimesel laiskuse poolest so ikkagist kergemat asja teha. Nii et noh, mina iseenesest selles nii-öelda siis selles keeleõppeturismis, nakkusprobleemina. Mulle tundub, et on ikkagi hea, kui vähemalt natukenegi igasuguseid keeli osatakse, aga et et jah, et võib-olla natukene seda hirmu selle ees, et üks keele õppimine on kohutavalt keeruline asi, et et seda võiks küll veidi vähem olla. Aga siis peaks ka riik natukene rohkem sekkuma võib-olla, ja vaatama ettenägelikumat ettepoole ja suunama. Jah, seda, seda ma usun, et seda, seda, seda peaks tegema, et ma ei, ma ei taha sugugi öelda seda, et ta seda ei tee, et mul on endal olnud kontakte üksjagu haridusministeeriumi võõrkeelteosakonnaga ja ja, ja ma tean, et seal on täpselt neid samu küsimusi arutatud. Pigem on pigem on nagu probleem selles, et et võib-olla ei, ühelt poolt, siis ei, ei taheta Ta ka nagu väga palju igasuguseid asju peale suruda, sest sest ega Eesti rahvale ju ei meeldi, kui talle öeldakse, mis ta nagu tegema peab, ta tahab ikka nagu ise oma asju teha. Ja, ja võib-olla tõesti peaks noh, võib-olla veidi süsteemsemalt hoolitsema ka selle eest, et lisaks inglise keelele teisi keeli õpetatakse ja et neid õpetataks nii-öelda ka süvendatult. Ja teine asi, mis meil võib-olla vajab hoolikamalt läbi mõtlemist, on just nimelt see kriitilise massi küsimus, et ega meil ei ole neid tipptasemel saksa, prantsuse, hispaania või, või siis ka araabia keele spetsialiste vaja kümnete ja sadade kaupa. Piisab sellest, kui me kindlustame selle järjepidevuse, aga vot just selle kriitilise massihoidmine paljudes erinevates keeltes on, on tükk tööd ja tikk, planeerimist ja, ja vaevanägemist, et et selge on see, et kui meil oleks sadu abilisi, kes keda me saaksime suunata nii ühte kui ka teise erialasse, siis meil seda probleemi ei tekiks, aga meil on vaja neid üksikuid jahtida ja koolitada ja see teinekord on ka päris kallis tegevus. Eesti, Läti ja Slovakkia on siis keelelise mitmekesisuse poolest kõige viletsama järjel, aga kas teil on ka tuua mõni näide sealt teiselt poolt otsast, kellest me võiksime eeskuju võtta, kuigi me ei taha eriti eeskuju võtta, aga. Ei tähendab, need näited ei olnud selles mõttes mitte viletsalt järel, vaid just nimelt seos selle autonoomia ja teiselt poolt nii-öelda selle keelelise mitmekesisuse vähenemise koha pealt. Et ega tegelikult testis praeguse seisuga see keeleline mitmekesisus nüüd nii, nii, nii halb, et ei ole ka, et tegelikult, kui me puhtalt nagu statistikat vaatame, siis statistiliselt me oleme, me oleme oma positsioone kaotanud viimase viimase ütleme 10 aasta jooksul. Aga et, et selles mõttes see pilt iseenesest ei ole praegusel seisul kurb, küll aga on kurb see, kui me teeme nüüdsama otsuse, mida, mida seal rootslased ja, ja taanlased tegid, et paneme paika prioriteedid, õpime kõik ära ainult inglise ja saksa keele näiteks kõik ylejäänud keeled viskame üle parda, et siis siis me lihtsalt, et ei suuda seda järjepidevust enam enam hoida. Nii et üldine üldine pilt selles mõttes ei ole Eestis halb, aga sellepärast ongi natukene vaja häirekella lüüa, et et see halvaks ei muutuks. Lõpetuseks Tanel Leppsoo, missugused keeleks siis võiksid eesti keeleruumis koos eesti keelega olla. Veel kord. Kindlasti me ei saa üle saksa ja vene keelest, et et need on need keeled, mis tõepoolest on meil kultuuriliselt niivõrd olulised ja mis vajavad sellist meeldetuletamist mitte ainult siis nagu sellisel igapäevase suhtluse tasandil, vaid ka vaid ka nii-öelda ajaloolisest vaatepunktist. Ja inglise keel kahtlemata sellest sellest selle õppimisega tuleb, tuleb veelgi paremini veelgi rohkem tegeleda. Aga et mis puudutab siis ütleme Euroopat üldisemalt siis me ei saa ennast ka nagu pidevalt, et paigutada sellisesse noh, ütleme sellisesse Läänemere ruumi, kus meil on siis skandinaavia ühelt pool Soome, eks ole, soome keelt siin suur osa Eesti rahvast räägib või, või teed midagi, mis sellele sarnaneb ja teisel pool siis see Venemaa ja Saksamaa oma ajalooga, et tegelikult Euroopa kultuuri alus tuleb ka suurelt osalt ikkagi sellest klassikalisest Euroopast ja, ja seetõttu noh, ütleme võib-olla itaalia keel on jäänud ka natukene liialt liialt tahaplaanile, aga, aga ma arvan, et et see ei ole selles mõttes see programm, et nüüd kõikides koolides peaksid kõik õpilased, õpime ära kõik euroopa keeled, aga et me peaksime selles mõttes noh, nagu ikka korralikus peres on ülesanded laiali jagama, et, et ei jääks midagi olulisel määral katmata. Aga kui nüüd vaadata avanevas üha rohkem ja rohkem avanevas maailmas ringi, siis kas hiina keel ka ei peaks juba olemas? Selles loetelus? Seda ma ei tea, seda ma ei tea, sellepärast et võib-olla on võib-olla vastupidi, võib-olla nii, hiinlased, kes on üsna töökad ja väga-väga-väga püüdlikud, õpivad hoopiski eesti keele ära. Nii et tegelikult me ei tohiks unustada, unustada aga seda, et ega mitte ainult meil ei ole vaja kõiki keeli õppida ja seal sellega oma konkurentsivõimet siis nagu vähemalt säilitada kui mitte rohkem saavutada, vaid vaid kasutada ära seda võimalust, et teised rahvad ja riigid meie keele vastu huvi tunneksid. Aga meie eesmärk võiks ikkagi olla või peaks olema ikkagi keeleliselt mitmekesisemaks? See peaks olema absoluutselt kindel eesmärk, sest et noh, või lõpetuseks toon ühe ühe konkreetse näite omaenda erialalt ka, et et kui ma valmistan oma loengut ette prantsuse kirjandusest, siis ma siis ma kasutan selleks väga palju inglisekeelset materjali, artikleid, mis on väga põnevad ja mis on kirjutatud mõne Ameerika ülikoolide professori poolt. Aga see Ameerika ülikooli professor ei mõtle ega kirjuta ainult inglise keeles, kui ta prantsuse kirjanduse uurija, siis ta oskab väga vabalt prantsuse keelt ja ta on lugenud ka seda prantsusekeelset materjali, nii et kui me mõtleme ühe eesti humanitaar paari peale, kes arvab, et õpib ära ainult inglise keele ja selle keelega saab hakkama, siis me näeme, et tegelikult ta ei ole konkurentsivõimeline kõigi nende Ameerika või saksa või prantsuse spetsialistidega, kes lisaks oma emakeelele, mis on suukeel, oskavad veel mõnda võõrkeelt ja üldjuhul nad oskavad, et need, me peame vähemalt kaks keelt ära õppima, et olla samal pulgal mõne suure keele esindajaga. Aitäh Tartu Ülikooli germaani romaani slaavi Instituudi juhataja Tanel Leppsoo. Saatejuht oli Piret Kriivan. Keele saate kordus on neljapäeva südaööl. Head aega.