Tänane saade teeb kummarduse nädala alguses lahkunud lavastajale Mladen Kiselovi-le, kes Eestis jõudis teha neli lavastust ning töötada lavakunstikooli tudengitega. Teda meenutavad Tallinna linnateatri ja Eesti draamateatri näitlejad. Vanemuise näitlejanna Maarja Mikk loeb proovipäevikut 2010. aasta kevadest maetud lapse prooviperioodist. Ka tänasest. Nende muusika on pärit Kiselovi lavastustest. Enne aga vestlus luuletaja Kätlin Kaldmaaga käesoleval aastal ilmunud luulekogust, armastuse tähestik ning Kanadas esinemisest. Mis sind viis Kanadasse luuletusi lugema, Kanadasse, luuletusi lugema, viis mind kutse ühele kirjandusfestivalile Riveri rahvusvahelisele luulefestivalile, mis on üks väike Tartu suurune kohakene täpselt Montreali ja Kebecki vahel Kanada prantsuskeelses osas, see on üks maailma suuremaid prantsuskeelseid kirjandusfestival. Sinna kutsutakse ka igal aastal paarkümmend rahvusvahelist luulet töötajad, kes toovad siis natukene värskeid tuuli mujalt maailmast. Ja lisaks sellele siis oli mul ka luulelugemine Torontos koos sõprade luuletajatega. Oliveri festival on väga huvitava ülesehitusega. Mina isiklikult ei ole sellist festivali veel mujal maailmas näinud ja teised luuletajad ka mitte, välja arvatud need kohalikud siis, kes on seal juba 28 aastat käinud. Et ma olin seal 28 aasta peale esimene eestlane. See oli selline festival, kus tatid esinema iga päev kolm korda, nii et see ei olnud mitte lihtsalt luule lugemine, vaid see oli rohkem selline luulemaraton, kus sa iga päev jooksid ühest kohast teise ja tegid jälle uusi ettevalmistusi ja mõtlesid, et missuguseid oletusi neid siin selles kohas lugeda. Ja see andis nagu Enda luuletustele kuidagi hoopis teistsugused vaata sest näiteks ma üldse ei olnud aimugi sellest, et mul ei ole üldse hommikul luuletusi, mida lugeda hommikust söövatele inimestele, kel kaheksa või kell üheksa hommikul, et see on ikkagi hoopis teine asi, kui lugeda luuletusi ja õhtul hilja kusagil vaikse maheda muusika saatel kuskil baaris või restoranis, et põhiosa lugemistes toimuski niimoodi, et luuletajad läksid kuulajate juurde, mitte kuulajad ei tulnud luule juurde, et oli lugemisi baarides ja restoranides ja vähem sellistesse tuntud tavalistes kohtades, et kusagil kultuurikeskuse saalides või nii, aga et noh, muidugi oli ka oli ka selline suure galaõhtu kohalikus kultuuripalee peasaalis. Sa oled kirjaniku ja luuletajana, no päris palju maailmas erinevatel festivalidel ja lugemistel käinud. Mis roll on eesti luulel ja kirjandusel maailma kontekstis maailma kultuuri kontekstis samasugune roll nagu iga teise rahva või keele luulel ikka esindajate, seda, mis meil on, ja esindada ennast ja esindada Eestit. Näiteks Torontos ma tundsin küll, et see eestlaseks olemine, viits, eestlus on kuidagi oluline, Toronto on hästi paljurahvuseline koht ja kui meil siin Euroopas praegu valitsevad väga parempoolsed meeleolud ja ja immigrante ja teisi rahvusi nii-öelda väga erinevaid inimesi, katset kiputakse halvustama, siis seal oli vastupidi ja kõik, kellega ma kohtasin, kinnitasid juba teises-kolmandas lauses pärast tervitust, et meil siin Torontos, et meil elab siin väga palju erinevaid rahvusi ja väga palju erinevaid kultuure üheskoos ja me oleme väga uhked selle üle. Ja selle hulgas sa sellisesse Igalühel nagu tunne, et kui oluline on sees oma kultuur. Nii et see saab, see saab enda jaoks ka palju tähtsamaks kui võib-olla iga päev siin Eestis elades, et Torontos. Ma tundsin tõelist uhkust, et ma olen eestlane. Ja ma ka minu publiku hulgas oli teisi eestlasi, kes tundsid uhkust, et nemad on eestlased ja et mina olen eestlane ja see oli kuidagi täiesti teistmoodi olemine. Aga jah, eks me ju ikka oleme eestlased ja teeme oma Eesti asja, aga noh, teine asi on see üldine kirjandus, kirjutamine, luule ütleme, ingliskeelses luules on väga kreetsed suunad on Ameerika luule, mis on ühtemoodi, on inglise luule, mis on täiesti teistmoodi ja siis on see kanada luule, mis on seal kahe vahepeal. Ta küll läheb Ameerika luulest võimalikult kaugele, aga samas mitte liiga lähedale inglise luulele. Ja seal on väga palju eripäraseid autoreid, seal on see ütleme vahelduvus või erinevate stiilide kohalolu palju enam tuntav kui näiteks Ameerika kirjandusajakirju lugedes. Või siis ka inglise omasid kes mõlemad pooled ikkagi hoiavad sellest oma oma traditsioonist väga kinni. Ka eestlasena on põnev või minul kirjutame väga põnev suhestuda teiste autoritega, et lugeda üksteise tekste, teinekord neid ära vahetada, vaadata, kuidas me tegelikult kuidagi nähtamatult 11 kas mõjutame või, või sellisesse omamoodi kooskõlas eksisteerime. Kui sa kirjandusega liigud mööda maailma, siis millisena paistab maailm ja millisena paistab Eesti selles maailmas? Kirjanduslikus kontekstis või kultuurilises poliitilises? Kaugemalt vaadates eriti sellistes suurtes skulptuurides paistab Eesti loomulikult üks selline väikene koht, millest mitte keegi midagi ei tea ja sa pead alati selgitama, et mis see Eesti on ja kus see Eesti on ja ja sa oled alati väga üllatunud, kui, kui äkki tuleb üks prantsuse inimene, kes ei tea mitte lihtsalt Arvo Pärti, vaid teab ka Erkki-Sven Tüüri ja koguni oskab teoseid nimetada teab näiteks Katrina Kaldat. Aga seal käies on ka näha, kui lihtne on elu tegelikult eesti kirjanike kirjutajate jaoks selles mõttes, et areenile või kirjandus Steele pääsemisega. Kui ma küsisin, et kui palju ilmub ingliskeelses Kanadas aastas luulekogusid siis öeldi, et 100 105 106 ja meil Eestis ilmub neid tunduvalt rohkem. Et siis see sõel on, sõel on palju tihedam. Ühtepidi võib, võib muidugi kadedust tunda, et, et sellistes arenenud riikides on palju paremate toetussüsteemid, mis võimaldavad kirjanikel oma tööga tõsisemalt tegeleda ja mõelda natukene vähem lihtsa leivateenimise peale. Aga teisalt ei ole kusagil jällegi nii hästi töötavat süsteemi nagu, nagu meie kultuurkapital. Tänu millele. Me siin ikka veel tegutseda saame. Mitte just väga kaua aega tagasi ilmus sul luule kokku armastuse tähestik. Mis raamat see on sinu enda jaoks? Minu jaoks on see armastuse raamat. Et võib-olla just siis, kui ümberringi tundub, et seda armastust on väheks jäänud ja et hoolimine hakkab kuskile ära kaduma, siis enda sees hakkavad tekkima mingid protsessid mis seda lihtsat ja kõigile arusaadavat tunnet kuidagi võimendavad ja võimendavad seda täiesti pisiasjadest. Et see, ta armastust võib ju leida põhimõtteliselt enam-vähem igalt poolt. Ja selle raamatu puhul juhtuski kuidagi iseenesest üsna pika perioodi vältel, nii et kas rohkem või vähem teadlikult hakkasin ma igasuguseid erinevaid elus ettetulevaid asju või sündmusi või nähtusi kuidagi keerama. Armastuse keelde. Luule on minu jaoks asi, mis tuleb läbi elada. Et mina ei saa seda nagu päriselt peast välja mõelda. Muidugi, kirjutama nii-öelda otse elust maha, see on ikkagi kõik äärmiselt modifitseeritud, aga siiski väga tõsiselt ja sügavalt läbi elatud. Ja võib-olla huvitav näide sellest on, on luuletus, armastus, ei, geograafia, kus ma olen luuletuse sisse pannud läbi armastuse kõik need kohad, kus ma ühe aasta jooksul olen käinud ja see nimekiri tuli üllatavalt pikk vaheleheküljel luuletus sai kokku. Aga teisalt on seal raamatus sellised tegelased, kes on naeratanud juba igal pool, tähelepanu on minu armukesed alustades kuna ta kestva armastuse tähestikuga, siis nad on tähestikulises järjekorras, alustame minu afganistani armukesega, läheme läbi Bosnia, Kanada ja Islandi ja mis annadel on, jõuame Šveitsi armakeneni ja siis need jällegi ole vinte mingil kujul ega osanud nii-öelda minu isiklikud armukesed, vaid need on jällegi sellised inimese kuju, kude, sellised mingid koondportreed, mis kuidagi hakkasid ühel hetkel Visby loomemajas viibides minu juurde tulema. See oli väga naljakas, ma mõtlesin nende vastu kõvasti võidelda, sest tegelikult pidime kirjutama romaani. Ka siis, kui nemad hakkasid järjest tulema, siis ma ei saanud selle vastu. Ja nii see luuleraamat tuligi tegelikult varem, kui muidu oleks pidanud. Tulema. Nädala alguses jõudis teatri avalikusse teade Mladen Kiselovi surmast. Giselle või bulgaaria soost lavastaja, kes Eestis jõudis teha neli lavastust. 2010. aasta alguses Tallinna linnateatris hoolbi, kes kardab Virginia Ulfi järel separdi maetud laps Vanemuises 2011. aastal, David Amy seisukoht taas linnateatris ning käesoleva aasta kevadel David Edgari nelipühad Eesti Draamateatris. Pooleli jäi töö VAT Teatris Tennessee Williamsi näidendi ka tramm nimega iha. Näitlejad, kes Mladenniga proovides kokku on puutunud, on teda alati väga soojalt meenutanud. On Anu lambil, Andrus vaarikul, Mait Malmsten-il, Argo Aadli ja Miki Renzil. Kõigevägevam kõige võimsam elamus Mladen puhul on minu jaoks kogu tema siiasattumise lugu tema Heinekeni lugu. Ehk see nende sõnade usk, lootus, armastus, haka kõige suurem neist on armastus, selle reaalseks saamine, selle täitumine, see kokkupuude armastuse väega, kõik inimesed, kes seda lugu kuulsid selle loo teadasaamine justkui tõstis inimesi, ands mingi lootusesse, samad ongi armastus, armastus ongi see, mis paneb liikuma. Et mis liigutab inimesi ja sellel on nii võimas vägi. Ja see kuidagi üle endas ka neid, kes sellest loost kuulsid ümarast, Aranud armastusest kantud, olid kokku tema tegutsemine, siin tähendab see armastus ka teatri vastu väga tugev, sügav armastus, Kased tööalane kokkupuutel ja sellesamasugusest väest kantud planden esindas minu jaoks seda head vene kooli, mille najal ma ise olen kasvanud ja mis on need kokkupuuted teatriga teatriõpetusega teatriga, mida ma olen näinud, on mind ikkagi kõige sügavamalt puudutanud need sügavalt läbi analüüsitud tekstid hästi põhjalikult põhjalik analüüs. Siis ta oli väga peali positiivsust, nagu ma ütlesin, see selline armastuse vägi. Ja mul oli väga hea meel, et ta puutus kokku üliõpilastega. Tähendab, või pigem tuleks öelda, need üliõpilased puutusid kokku temaga, et neil oli see vedamine. Ja kohe kooli alguses, esimesel aastal kolli Tšehhovi Mestoriani Elmo Nüganen, kui nad enne lavastasid nendega Tšehhit 200 klassikalist tükki klassikalist teksti, millega kindlasti nad puutuvad edaspidi ka kokku, et see põhi sai olema nii põhjalik ja see positiivsus, mida tema andis, üliõpilaste üliõpilased, räägivad niivõrd palju, sellest on niisugune niisugune käimatõmbaja, eks ole, ja kui ta nägi juba midagi, kes tulemas, siis tahab, peegeldab seda väga positiivset tagasi ja ta võttis ära mingi kartuse, selle eksimise kartuse, mis noortel on ja seda nad on nii palju rõhutanud, siis ma olen sealt üldse edasi mõelda, et mis on mitte ainult meie kooliviga, aga muidu nad on öelnud, eks ole, üliõpilast on öelnud, et kuivõrd vähe positiivset tagasisidet meil antakse, aga see ei ole ainult selle kooli, kui ma kuulen üldse eestlane oma last ei oska kiita, eks ole, et kogu aeg on nagu mingi sulle pannakse mingi koorem peale. Ja tegelikult ikkagi need põlved nõtkuvad selle all ja sealt ei tule seda soovitud tulemust, siis ei tule Ladenil, et kui ta ka ei pruukinud olla ja eks ole kohe inimeste tabamusele 10-sse. Aga Ta andis sellise positiivse laengu, et sealt tabati kümmet pärast, eks ole, ja et, et see on selline koht, mis on väga mõtlemapanev igas mõttes niisuguse heegelduse suhtes meil nii teatrikoolis kui üldse, et et kuidagi seda vot sellise positiivse laengu, mis ei tähenda niisugust pimedat kana isatsemist, eks ole, vaid see on see tugi ja sealt pealt vallandub siis veel niisugused, vot needsamad vana kool, kui oli meil meie kangelaste esietendus siis Mladen ütles mulle ühe märkuse, mis mul tuleb iga kord meelde, kui see etendus on mul seal seljas üks väga-väga närune frakk, sellel tegelasel, keda ma mängin ja ma istun pärast ühte monoloogid tooli peale ja plot endale ütles mulle, et fraki saba tuleb lüüa üles. Ja ma olin väga tänulik, ma mõtlesin, see on seesama, aga neid, kes oskaksid frakke kanda teatrikoolis kunagi räägiti, et Eestis oli üks näitleja ja see on ka nüüd surnud oli Endel Pärn, ehk siis, et sa oled sabad ülesse siis istud ja väga lihtne asi ja iga kord, kui ma seda liigutust teen, sabad üles taga, Pole iga kord nad n meelde. Ja, ja see ongi see vana hea kool, mille järjepidevuse ei tohi kaduda. Ma ütlesin, et noorte puhul see hästi positiivne käima tõmbamine. Täpselt sama oli teatris meil, kui me tegime Amy seisukoht, siis täpselt samasugune, see selline positiivne toetav suhe Vlad endaga palju kõgutas saalis. Jälle ma ei arva, et kõik oleks olnud tohutult neesi. Naljakas, mitte selles ei ole, asjaga oli ka väga. See on üks selline teatriinimeste, et kui keegi teeb kuidagi õigesti, kui asi toimib, mul endal sama ajab naerma, ei pruugi, eks ole, sa võid saalis olles kontrollida ennast, proovihetk on üks, teine, et see oli tegelikult samamoodi. Selline käivitab väga käivita, tajusin pidevalt seda peegeldust, tagasipeegeldust, mis on ülioluline. Mõnikord on nii, et sa ei loe lavastajast midagi välja, siis tekib selline tunne, et ma suma on, sumo on, aga ma ei tea, kuidas läheb siis seesugune peentöö, mis võib-olla ühtepidi alati ongi proovitš väsitav, aga mis on hästi tänulik sale pärast, et me nagu öeldakse, eks ole, et geenius on oskus lõpmamatuks pisitööks, mingi asju harjutatakse läbi mingi asi väga põhjalikult võetakse läbi, meil oli üks tehniline stseen, hetkeline tehnilised proovid on alati metsateadet. Et see hetk on hästi väsitav ja nii edasi, aga siis pärast osutub väga kergeks seda teha. Ja vat see, et me harjutasime selleks lilled, panekus, keegi, mingi ulmeline stseen ja tagantjärele, kui veel niisuguseid hetki on olnud mu elus, siis tundub tagantjärele, kuidas see võis olla nii raske ja ta võtab siiski nii kaua aega, üks, üks see masinavärk käivitub ja see põhjalikkuse jälle, et keegi võtab põhjalikult läbi mingi asja. Noh, niuke hea tunne, et sa oled kindlates kätes. Minu esimene kogemus Ladeniga koos töötada oli hoolbi, kes kardab Ženja pulti. See on esimene tükk Eestimaal ka. Ja mina sain küll väga imeliku kogemuse võrra rikkamaks, sest kui enne tegemist ma pidasin seda näitemängu eelmise sajandi TOP10 hulka kuuluvaks, siis peale tegemist top viie hulka kuuluvaks, seda minu jaoks. Me saime selle etenduse nädal või peaaegu isegi 10 päeva enne esietendust valmis. Sihukest asja ei ole minu pikas praktikas enne olnud me hakkasimegi omale sellist katse test publikut kutsuma, et saaks selle esietenduse närvi ära lahustada ja ma mäletan, et me ikka kiiva kibelesime näidata publikule, et mis me teinud oleme, see selline kogemus, võrreldes ülejäänud esietenduse-eelsete paanikatega oli ikkagi uskumatu, täiesti, et nii võib ka töötada. Ta oli minu meelest oma päritolult hariduselt ja inimomadustelt ideaalne lavastajaks. Ühelt poolt selline lõunaslaavi temperament, selline põlemine, mis seal sees oli siis samal ajal Moskva klassikaline eff, kaseteatrikool, meetodi valdamine, pärit kõige paremast teatrikoolist ja teatri traditsioonist, mis on võimalik. Ja siis veel 20 aastat Pittsburghis töötamist andis talle sellise ameerikaliku pragmatismi juba seep. Ta pidi leppima alati kolmenädalase prooviperioodiga. Ükski produtsent rohkem aega ei andnud. Sellepärast ma võib-olla saime ka nii vara valmis, et ta oli harjunud kiiresti töötama Jaapaniga meid kiiresti tööle. Ma jään midagi sellist igatsema ilmselt et elu lõpuni. Ma mõtlesin, kui ma kuulsin Laden lahkumisest, siis äkki oli selline tunne, et ma olin nagu laps kellel eelmine aasta jõuluvana käis, kes hakkas seda uskuma ja siis ta äkki öeldi, et jõuluvana ei ole olemas tegelikult täpselt siuke tunne, ikka on igasugu kaotusi ette tuld, sõprade ja sugulaste tuttavate hulgas, aga hulk aega ju olema nii kurb olnud kui nüüd. Noh, tõesti, Eesti teatri sai endale suurepärase kingituse ja, ja, ja nii hoolimatult võeti säkida käest ära. Sest sellist inimest nagu Laden, kes hoiaks ikkagi seda vene lavastamist traditsiooni, seda psühholoogilise teatrimeetodi valdamist elus meil Eestimaal, need on ikka väga vähe ausalt öelda. Ma pean väga tänulik olema, et mul oli see võimalus ja loomulikult on kahju nende tööde pärast, mis pidid tulema ja millest me Ladeniga mõlemad ilma oleme, nüüd aga ta kindlasti selle oma lühikese külaskäigu ajal tegelikult sündis ka ülejäänud lavastajaid võib-olla natuke rohkem pingutama, natuke rohkem süvenema ja püüdma natuke rohkem sarnaneda sellele tõelisele kultuuri ahistab raadile, kellega meil oli koos võimalik töötada. Sest ta oli lavastajana täielik aristokraat, ma sain aru, et ta valdab nii piitsa kui präänikut näitlejaga töötamisel, mida ta vajab, aga ta oli selline aadlik et ta oli endas välja arendanud 1000 präänikut erinevat ja ta ei pidanud kordagi taitai alandunud kasutama piitsa, kuigi ma sain aru, et ta seda seda valdab. Tore, tore, kui meil eestimaal filmil oma rahvusest aadli pole kunagi olnud, aga kui meil kraanid ikkagi külastavad siis ega õnnelik olema selle nende nende hetkede ja selle aja üle, mis meil oli võimalus, kus temaga veetma. Prooviprotsess oli meil aga põhjalike piketendus ise või, või materjal ise on ka üsna mahukas ja eks selle tegemise juures oli tõuse mõõnasid nagu ikka. Aga ma pean ütlema, et olin üllatunud sellise energia ja jõu pidevas olemasolus selle selle pika protsessi jooksul, et tema mingil juhul kuhugi ära ei vajunud, et seal noh, meil ikka juhtus midagi sellist, et tema säde ikkagi põles kogu aeg. Kahtlemata on sellest sealt õppida ja vaadata sellisest järjekindlusest pühendumisest, mis viib lõpuks ikkagi sihile. Ta oli ikkagi Moskva kooliga inimene. Ja enamus meie teatrikeelest ja suhtlusest teatris toimub niinimetatud vene kooli baasilt terminid ja, ja hoiakud ja, ja mingisugused sellised läbivad jõujooned, mis protsessis alati on, et neist me saame ikkagi enamasti ühtemoodi aru ja Laden oli sedasama kooli kasvandik, midagi nagu erinevad selles mõttes ei olnud. Küll aga kuulutan endale vastajate hulka kindlasti, kes suudavad mingi nipiga näitlejast ikkagi parima välja tuua, näitlejal parasjagu pakkuda on? Eks tähendas temapoolset pingutust. Et näitleja oleks selleks lõpuks suuteline ja valmis jääda, ta sooviks näitleja sooviks anda enda parima. Selleks peab lavastajatega usaldama ja seda usaldust ta pakkus kuhjaga. Ma mäletan, Vlad Enn erakordselt särava isiksusena särava, sädeleva ja, ja väga energiast pakatava inimesena temaga hea lihtne suhelda, sest põhiliselt tema suhtles seda muret ei olnud, et jutt, jutt seisma jääb, piinlikult, pigem oli tegemist talle vahele ütelda ta, ta oli väga positiivne inimene, erakordselt positiivne inimene. Selliseid ei ole meie ümber sugugi mitte palju, pigem ikka väga vähe. Mida ma jään mäletama sellest prooviperioodist, Ladeniga on see, et mis on, ütles seda Andrus, ja minu kogemus teatris on ju palju väiksem, aga et tõenäoliselt seda võimalust ei ole enam kunagi, et lavastaja ütleb viis päeva enne esietendust sellise lauset tema jaoks on see, mida ta saavutada tahtis, olemas. Homme võiks publik tulla saali tavaliselt on noh, see on nagu reegel, teatrisidki päev puudu, nädal puudu. Vahel jääb üldse millestki väga puudu, eks ole, aga selle Wulfi puhul oli selline asi, et oli minu meelest, kui ma ei eksi, teisipäevane päev laupäeval pidi olema esietendus, teisipäevane nii-öelda peaproov või läbimäng oli ja Laden ütles, et tema pärast proovi enam teha ei ole vaja, et tema jaoks areneks tükk nüüd edasi koos publikuga, aga protsess ise oli ääretult huvitav. Minu jaoks oli see esimest korda, kus ma üldse pidin töötama nii-öelda lavastajaga võõrkeeles, eks ole, põhiliselt meie töökeel oli vene keel, aga natuke ka pisteliselt inglise keeles. Aga kumbki ei ole. No vene keel on võib-olla natukene kergsuhtluses, kui sellist väljendit kasutada on hõlpsamalt käes, et inglise keel oli nagu nõrgem, et aga põhiliselt õnneks töötasime vene keeles. Et see nõudis sellist topeltkontsentratsiooni muidugi ka proovides seal ma tajusin kuidagi Mladen niga töötades seda, et just et see topeltkontsentratsioonid sa püüad aru saada, mida ta nagu tahab, aga see, et see teatrikeele selline universaalsus kuidagi, et see ei ole nagu verbaalne, ainult see keel, et see on mingisugune no mingisugusest mingi olekuga ta andis nagu edasi seda, mida ta nagu tahab või, või ma ei oska öelda, et see on, see on nagu tohutult oluline, et, et sa ei pea iga kord sõnadest täpselt aru saama, aga ma saan aru, mida ta mõtleb, et see see oli ka väga oluline ja muidugi see, et, et, et ta oli nii soe inimene, et, et see on täiesti uskumatut. Tundub uskumatu, et noh, mis mõttes. Aga, aga oligi minu meelest selle prooviperiood oli meil üsna pikk, on selline ikka pikk draamalugu ka, eks ole, selline korralik kolm kuud oli minu meelest see periood ja sellega Aja jooksul ta vist korra tõstis ainult proovis häält ja minu meelest siis ka suhteliselt enda vastu. Et see on noh, et nagu läbi sellise headuse läbi positiivsuse läbi innustamise. See tagab sellise tihtipeale minu arvates sellise viljakusega selles töös, et noh, üks võimalus on läbi pragamise ja läbi sellise noh, et kõik on valesti ja midagi ei tule välja, et see on ka võimalus, kindlasti seda. Aga just tema puhul oli oluline see, et ta nagu tunnustas ja no, aga mitte ilmaasjata, ma loodan, ma arvan, et see oli, nagu ta siis nägi, et liigub õiges suunas, aga ta ei olnud kitsi kunagi nende heade sõnadega, et milles ma nagu veendusin, noh tähendab ma saan ainult endast rääkida, eks ole. Ma veendusin selles, et vahel nagu lööd kahtlema selles, et kas seda tööd on nagu intuitiivselt võimalik teha tuginedes oma intuitsioonile, et kõike ei pea nagu ratsionaalselt läbi analüüsima, et mida ma siin sel hetkel tunnen ja et läbi intuitsioon on õige, siis sellest teinekord täitsa piisab, et see on see, mis kindluse ma nagu sain tegemaks seda teatritööd küll see on ka keelega ka seotud sellesama läbi võõrkeelse suhtlemise, see, ma sain just aru, et mingisugune õhustik peab olema õige ja siis muidugi ta no seda meeskonnamängude muidugi rõhutas kogu aeg, et see on noh, meie tükis oli neli näitlejateta kukuvad, rõhutas, et see on nagu keelpillikvartett. Et kus iga see pill on nagu väga oluline, tuleb teisi kuulata, et see on nagu et need on need noh, millele ma sain nagu kinnitust või et nad peavad nagu paikat. Aga just see ka, et läbi sellise inimliku suure soojuse teha seda tööd. Et see on kõige õigem või et läbi sellise pettumuse ja kurjuse ja et siis ma ei tea, minul ei teki seda vaimustust. Vaimustus tekib siis, kui on, nagu sul on nagu hea proovis olla või, ja seda seda Mladennoskas, seda proovi atmosfääri heatrovi atmosfääri tekitada. Selle peale ta oli ikka täielik meister. Ordeni puhul oli kõige meeldejäävam asi temaga koostööd tehes oli tema energia, võib-olla on see kõige õigem sõna selle kohta või see tema nagu seesmine jõud, et kui, kui ma tema peale nagu mõtlen, siis mulle tundub, et üks asi, mis tema endast siia maailma nagu maha jättis oli üks suur suur hulk armastust, mitte armastust, ainult temast meile, vaid ka ta nagu jättis selle kuidagi ruumi või ta jättis selle nagu maha endast. Et kui ma mõtlen sellele, miks ma olen nii väga tänulik selle koostöö pärast, et, et mul on võimalus olnud temaga koos kokku puutuda, siis, siis ma olen talle kõige rohkem tänulik selle eest, et ta õpetas olema julge oma usus oma oma armastuse, seda ei väsinud seda väljendamas, ta ei väsinud seda ise olemas ja seda nagu õpetamasti seda edasi andmast. Proovi tegime siis isegi, et ma olen alles paar aastat teatris olnud, siis see üllatas mind tohutult, kui intensiivselt ta suutis kasutada aega 11-st kolmeni. Ta tuli ja oli. Me tegime proovi, mingi peaaegu pool aastat tuli iga kord hommikul kohale, et andis ennast kõik ja teine inimene annab kõik, siis sa ise astute sellele nagu sammu vastu ja vot see jääb kuidagi ka sisse, mitte see ainult kestab pool aastat olin, ma tunnen, et seda oli tohutult ja mulle noorel näitlejal või üldse näitlejale saaksin kätte jälle selle teatri õla ainult kuidagi väline asi, vaid ikkagi teater on eeskätt lihtsalt üks suur seesmine otsingi, seesmine olemine, et mulle tundub, et see oli tema üks selliseid, kõige paremaid väärtusi. Ladeni grani, naljakas, seda lavastas kakskeelselt sellepärast et arvan, et igas laastus protsessis, mis ta tegi ja tean, et isegi nii oli, oli kaks põlvkonda üks põlvkond, kes räägib vene keelt, üks põlvkond, kes räägib inglise keelt ja kõik räägivad eesti keelt peale. Üks väga kihvt asju oli see, et ta suutis teinekord ennast nii juhtmesse ajada, et ta hakkas rääkima minuga vene keeles, kes ta ei taipa ja nendega, kes ei taipa inglise keelt nendega inglise keeles. Aga see oli ilma igasuguse liigse, nagu naljatas, see oli uskumatu, et kuidas ta suutis kõike seda edasi anda, kuidas sa said tegelikult kõigest kõigest aru, et teises keeles suhtlemine eriti inglise keeles natukene nagu teeb asjad lihtsamaks, lihtsustab, sest kui ei oska kõiki nüansse kuidagi kirjeldada nendes sõnades, kui me oskame nagu eesti keeles. Aga kuna ma olen ise minu arust ei olnud ka sõna uskuda linnu, kuhu ta uskus enda keha enda meelega, siis ta oskas seda nii hästi edasi anda, et et ükskõik, mis keeles ta rääkis. Saime asjadest tõesti lõpuni ja põhjani ühtemoodi aru, samamoodi nagu oli, kui ma olen temaga sattunud koos teatrit vaatama või temaga teadis rääkima, siis ta tavaliselt ei vist ei tahtnud, et talle tõlgitakse. Ta istus või teha kolme-nelja-viietunnistel etendustel, vaatas neid eesti keeles. Kui teda kõrvalt vaadata, siis ta jälgis seda palju põnevamalt, kui ükskõik kes teine seal ruumis on, et ta jälgis inimeses midagi muud ja ta nägi. Ma ei ole kohanud lavastajaid, kes näeks näitlejaid selle kahe-kolme tunni jooksul nii-öelda laval, neid näeb nii hästi. Oskaksid hästi sõnastada, oskaks hästi edasi anda oma oma mõtteid ja oma järeldusi sellest, mida ta on näinud, et see oli tema selline täiesti uskumatu anne inimesi näha inimestele aega võtta igale inimesele, et ta tuli sinu juurde, ta oli sinuga päriselt oli, küsis kõikide asjade kohta, järgmine kord jätkas sealt, kus oli pooleli ja tema katkematu energiavoog oli absoluutselt uskumatu minu arust. Ma olen väga-väga tänulik, et mul õnnestus sellise inimesega elus kokku puutuda, et ma sain temalt kuidagi nii palju võtta. Andis mitte ainult mulle, mulle tundub, vaid üldse noortele näitlejatele, näitlejatele nii palju eneseusku ja mingisuguseid tuletas meelde mingisuguseid asju ja mitte meeldetuletamise pärast, vaid et ta päriselt ise uskus mingitesse asjadesse, seda sa ei arva, et inimesed ajavad seda ja see jääb see tema olemusse, mida ta iseendana iseendaga õpetas. Vot see jääb kõige rohkem, ma arvan temast temast meelde. Et ta tihtipeale helistas iidel kummalistel kellaaegadel ja mingitel kummalistel hetkedel ja temaga ei olnud seda, seda nii-öelda kiirendusmomenti ei olnud, et peaks hakkama nagu vaikselt kuidagi pihta kohe küsis, helistas, ütles midagi väga kiiresti, mingi seisukoha jäätet, miks ta helistab ja siis läks juba kuskilt edasi ja siis ta lõpuks jõudis mingisuguse täiesti üleüldise, sellise et mõtled A täitsa nagu pärast mõtlema, et tõesti elu elus ongi inimestel nagu täiesti muuseas selle mingi 15 minuti jooksul, mis oli põhimõtteliselt Eva monoloog seal telefoni otsas, mida ta nagu jõudis kõik ära öelda sellega, et see, tema väsimatu energia hoog jääb küll väga eredalt meelde. Vladimir kisse logist kõnelesid Anu lamp, Andrus Vaarik, Mait Malmsten, Argo Aadli, Mikk Jürjens. Praegu on veel Tallinna linnateatris mängugavas Kiselovil aastased tiimi seisukoht ja kes kardab Virginia Wolfi ning Eesti Draamateatris nelipühad. Kultuuriga tänast tundi lõpetavad lavastuses maetud laps, kostnud laulud Leonard Goeni äsja kõlanud halleluuja ja Cheinz Sheldoni Laelakvain mõlemat Chet pakli esituses. Tänase saate tegid Maria Lee Liivak ja Viivika Ludvig. Näitlejaid aitas intervjueerida Saara Nüganen. 2010. aasta kevadel alustas Mladen Kiselovi Tartus Vanemuise teatris proove Shepardi näidendiga maetud laps. Täna loeb oma toonast proovipäevikut ette Vanemuise näitlejatar Maarja Mitt. Kolmapäev, kolmas märts. Eile algasid maetud lapse proovid, kuna ma teengi selle kulu järgi tunnustatud ja hea lavastaja ning et tegu on väga huvitav keerulise materjaliga otsustasin taaselustada proovipäeviku kirjutamise. Kaua suudan, ei tea. Kuid tunne ütleb, et seda protsessi tuleb kuidagi jäädvustada. Viimati tegin seda vist portselan suitsuajal. Eile oli niisiis esimene proov. Näidendi lugemiseni me jõudnudki. Lavastaja rääkis näidendist autorist oma nägemusest. Tegelastest lugesite separdi tsitaate ning kunstnik Airi eras näitas lava maketi. Kostüümikavandeid. Shepard on peale näidendite kirjutamise tegutsenud ka näitlejana, sealhulgas mitmetes filmides olnud jazz ja rokkmuusikat. Musitseerinud näiteks koos Bob Dylaniga on poeet ja kunstnik. Tšassiga tõmbab paralleele ka lavastaja, mis puutub meie lavastusse ning teatrisse üldse. Näitlejad peaksid ideaalis moodustama ühtse ansambli, kus igaühel on võimalik soleerida. Sel ajal, kui kellelgi on soolo, taanduvad teised. Kuid niipea, kui fookus vahetub, hakatakse toetama uut solisti. Kõik peavad teadma, kelle soola parajasti on. Üksteise kuulamine ning üksteisega arvestamine on ääretult oluline. Giselle rääkis Vaht angavist, kes tõmmanud paralleele laval mängitava etenduse ning jalgpallivõistluse vahel. Kui väljakul on üks pall, siis vaataja teab, kuhu oma tähelepanu suunata. Niipea, aga kui sinna satub teine, kolmas või kes teab, mitmes pall ei suuda vaataja enam leida punkti, millele kontsentreeruda. Tänast proovi. Alustasime lavastuses kasutatava muusika kuulamisega. Selleks on 1994. aastal surnud laulja Chef pakli looming ja interpretatsioonis. Tema versioon Lailiakvainist tõi kananaha ihule ja klombi kurku. Alustasime ka näidendi lugemisega. Esimesel nädal aega vähemalt Teedamegi Kiselovi sõnutsi laua taga lugedes ning väga üksikasjalikult eesti ja inglisekeelse tekstiga töötades. Nii võib meil lõpuni lugemiseks hea mitu päeva kuluda. Mida tänane päev, kui kinnitas jõudsime läbi lugeda esimese vaatuse ning alustasime teise vaatusega. Kuid kõik need kuus tundi olid täidetud intensiivse mõttetöö ja arutlustega. Pean tunnistama, et mul pole pärast Vanemuisesse tulekut kordagi üheski proovis nii huvitav olnud. Mulle on jäänud mulje maetud lapse trupi liikmed on seda perioodi väga oodanud ja et kõik loodavad lavastusest midagi uut ja teistsugust, mistõttu hakkab kolleegide kontsentreeritud silma. Kõik löövad teksti toimetamisel aktiivselt kaasa ja keegi ei näetu mugavalt seljatoele, kui pole parajasti tema koht. Aeg-ajalt kaldume teksti kommenteerides päris pikkadesse arutlustesse. Aega võtab ka see, et Tanel peab pidevalt tõlkima nalja, aga saab palju ja lugemislaua kohal hõljub positiivne õhkkond. Olen õnnelik, et mulle anti võimalus sellise lavastajaga töötada. Ning kui linnateatri näitlejatel tuli signaal, et nad on meie peale Ladeni pärast kadedad tundsin pisut uhkustki. Neljapäev, neljas märts. Hea lugu on ettearvamatu lugu. Lavastajale on hea meel, et meil eile nalja sai, et materjal, mis humoorikaid reaktsioone esile kutsus. Hea, kui see nii jääkski. Et publikul oleks algul naljakas ja mida kaugemale lugu areneb, seda vähem. Meie näidendi tegelased on kui omaette saared, kel pole omavahel mingit kontakti, ehkki nad nimetavad end perekonnaks. Samamoodi toimivad väga paljud pered tänases maailmas. Me ei pea kohe hakkame rääkima õõvastavat perekonna lugu. See avaneb seda õõvastava omana. Mida kergemalt sellesse suhtuda. Separdi näidend on väga ameerikalik, mis puutub probleemide lahendamisse mitte analüüsides, vaid varjates või toorest jõudu kasutades. Paralleeline, 11. september 2001. Ameerikas pole 10 aasta jooksul räägitud sellest, miks rünnati, vaid asuti võitlusesse teadmata, kellega ja miks tõele on väga raske pinnale tõusta. Mõnes mõttes on maetud laps väga poliitiline näidend. Veel meenutasin esimesest proovipäevast, ükski tegelane ei saa olla selline, et ma tean, just niisugune ta on. Igaühes on mitmeid varjatud tahke, mis avalduvad erinevates situatsioonides ning suhetes erinevate tegelastega. Kas või näiteks Solly. Kui vints tahab poodi minna, annub selli, poiss teda üksi ei jätaks. Samas majja jäädes teatab, et tema on seal oma inimene ja kõik teised võõrad. Reede, Viies, märts täna jõudsime teksti toimetamisega lõpule ning lugesime kogu näidendi otsast lõpuni läbi. Paras pähkel. Selli roll on keeruline. Ta on võõras sissetungija, kes hakkab küsimusi esitama ning kelle sekkumise tõttu muutub kogu vintsi perekonna struktuur. Vints otsustab jääda Illinoisi, see oli, lahkub. See ei ole tavaline kisa ja käraga lahkumine, vaid raske põhimõtteline otsus. Seal ei saa ega taha jääda, sest pärast painejaliku ööd majas, kui vints lõpuks naaseb, näeb selli temast täiesti uut inimest. Kedagi, kes on liiga sarnane nendele kuudebistele, kes selles majas elavad. Ta tajub hädaohtu. See ei ole tema koht, tema eluselli on see, kes teeb valiku. Laupäev, kuues märts. Verepilastus on maetud lapse läbiv teema. Vaimuhaigus on midagi, mis määratakse saatusest. Ameerika statistika näitab, et igal kuuendal ameeriklasel on mingi vaimne häire. 10 kuni 15 protsenti ameeriklastest on kokku puutunud vere pilastusega. Intress tähendab Ameerikas eluaegset vanglakaristust. See on põhjus, miks Haali nii meeleheitlikult võitleb selle vastu, et lapsest räägitakse. Üheksandal märtsil proovi pole Aivar Tallinnas tões ja õiguses 10. märtsil esimese vaatuse tegelased. Mine järgmine proov, 11. märts. Mida tõsisemalt vints oma kodu võtab, seda naljakaks muutub ta selli jaoks juba midagi uut. Teekond New Yorgist Illinoisi on kestnud umbes 24 tundi või natuke rohkem. Nad on koos seigelnud ja enne pole vints end sellisest küljest näidanud. Selli ei võta seda külaskäiku vähem tõsiselt kui rints. Ta lihtsalt väljendab end teisiti. Poisi paatuslikus ning tõsidus teeb tali alul nalja kuid lõpuks viib selleni, et nad lähevad lahku, sest vintsile on tõsi taga. Ta jääb oma juurte juurde. Selli ja vintsi vaatepunktist on näitemängu põhiküsimus kuulumises ja mitte kuulumises kuhugi või kellelegi. Selli mõistab, et vints ei saa talle kuuluda. Siis ta kuulub selle hullumeelse perekonna ning räämas maja juurde kuhu selli omakorda kuuluda ei saa ega tahagi. Ta adub selle öö jooksul, et vints pole see inimene, kellega end elu lõpuni siduda. Vintsi jaoks on tähtsam see kurtsik ning hullud inimesed. Vana iseleviski pudelitoomine on tähtsam kui Teik. Et tüdruk jääb ihuüksi võhivõõraste seltskonda, mis ei ole sugugi turvaline. Mis veel tähtsam Winston valmis põgenema, kaugele ära sõitma, nagu ta hiljem ütleb, see tähendab, et seal ei oleks võinud sinna pärapõrgusse hullude seltsi jäädagi. Mis on küll objektiivselt võttes 22 aastase noormehe puhul üsna ootuspärane, kuid mitte 19 aastase tütarlapse jaoks, kes on võetud reisile kaasa selleks, et tutvustada perekonnale pruuti ja tulevast abikaasat. Proovi lõpul tahab Laden minuga rääkida ühest tehnilisest küsimusest, nagu ta end väljendab. Niisiis ta tahab, et teater leiaks võimaluse, et ma järgmise poolteise kuu jooksul saaksin koos professionaalse õpetajaga arendada oma hääleulatust ning õpiksin kasutama madalamaid jõulisemaid registreid. Milleks see vajalik on. Kolmandas vaatuses haarab selli ohjad enese kätte. Temast saab viivuks keskne tegelane ja selleks ei piisa vaid füüsilisest ning emotsionaalsest jõust mille olemasolus Mladen oma sõnutsi ei kahtle vaid on vaja ka jõulist häält, häält, mis allutaks, mis paneksin kuulama, mis üllataks ümber olijaid. Sest kui sinust nagu sa oled, ütleb ta, tuleb selline hääl, siis on see kõigile täielik üllatus. Ning see tuleks mulle igas muus mõttes samuti kasuks. Selli naerab vintsi üle, aga naerab ka iseenda üle oma naiivsete kujutluste üle. Ta uskus igat vintsi, sõna, kui too kirjeldas talle oma perekonda, reaalsusega osutub sootuks millekski muuks. Küsimus, seesama maja võiks isegi sellise alatooniga olla see lagunenud kuur. See, mida selline näeb, onju lagunenud kuur. Vints tema kõrval aga on surmtõsine ning manitseb sellit korralikult käituma. Noorte esimene kokkupõrge selles jadas, mis viib nende lahkuminekuni selli, näed, et oma kodukohas muutub vints hoopis teiseks inimeseks, kelleks ükski, kes sellile ei meeldi. Temale meeldis saksofonimängija Manhattanil. See tüüp siin aga kutsub koorija oma pärandiks ja hüüab lambahäälel anama. Shepard näitab tegelasi sellisena, nagu nad on ega hooli sellest, mida publik mõtleb. Ta on pannud kokku elama inimesed, kes ei peaks sugugi koos elama kuid elavad siiski. Meie näitlejatena peaksime olema suutelised näitama tegelaste mõttelõnga hüppeid, sest nende mõtted ei liigu mingit loogilist rida pidi. Kõigi tegelaste puhul on oluline, et iga järgnev liigutus oleks ettearvamatu nii vaataja kui ka teiste tegelaste jaoks. Näiteks Haali räägib Jeesusest ja piiblist, juues samal ajal viskit. Kurdab, et Toots on kiuslik sammas raputab vägivaldselt kildenit ja karjub ta peale. Separdan Metsiku Lääne mees ja tema näidendid on samuti metsikud. Reede, teine november 2012 hingedepäev maetud last mängisime kokku 17 korda. Ühe lavastuse eluiga ei tohiks olla nii lühike. See on minu isiklik arvamus. Teatri turundusosakond ja tema mõjutusel publik arvas ilmselt teisiti. Muidugi lugu oli sünge ning küsimus, miks seda peaks jutustatama Eestis 21. sajandi teise kümnendi hakul. Õigustatud, aga lavastus ise oli korralik ning tugevate näitlejatöödega. Märkasin, et küll ma teen, oli Tartust lahkunud ning meile jäi nii-öelda reaetenduste mängimise rõõm. Hakkas ka trupi senine ühine vaim lagunema liiga kuri lugu mängida, öeldi aga mängurõõm. Kas see on midagi, mis võib aastate kogunedes loo raskuse alla ära kaduda? Minu jaoks oli see periood kaks ja pool aastat tagasi väga vajalik ja oluline. Ma kohtusin inimesega, kes polnud mitte ainult hea lavastaja, vaid ka väga hea õpetaja ja näitejuht. Selliseid pole palju. Vähemalt tänasel päeval, kui lavastaja armastab oma näitlejaid ning näitlejad armastavad oma lavastajat sünnib sellest midagi olulist. Ilusat. Emmladeen armastas meid. Meid kõiki, kellega ta linnateatris, Vanemuises, Draamateatris ja lavakunstikoolis kohtus. Aitäh sulle, mulle teen. Oli tore. Head teed.