Tänases keskekavas Me räägime elust-olust kolm kilomeetrit pealpool merepinda, võib-olla isegi natukene enam kui kolm kilomeetrit, võib-olla ka natukene vähem, aga nõnda need reisiteed meil käisid ja täna me kõneleme poliiviast ning reisijuttu puhumas on Tiit ja Reet Made. Võib kohe küsida, et milleks minna niisugusesse eksootilistesse paika nii kaugele Eestist nagu on Boliivia seal Lõuna-Ameerikas? Jah, tõesti, selle küsimuse esitasime meie ka, kui me mõtlesime, et olles juba korraga Peruus ja vaadates seal matšubitsiu ja inkade kõrgkultuuri teenuseid, et läheks, vaataks, kuidas ta siis ka inkade impeeriumis raames seal Boliivias väga Boliivia alad omal ajal kuulusid inka impeeriumi koosseisu. Et kuidas riik välja näeb, sest et oli teada küll, et ta on vaene riik, ta on väga eraldatud riik. Ta on väga kireva kahe kolmeetapilise ajalooga riik, et seal on inkade jalajälgi igal pool. Meil oli ka teada seda, et Boliivias on üks maailma unika kaalsemaid järvi mis asub palju kõrgemal, kui siin vaheline pilved seal Boliivias on kolme kilomeetri kõrgusel. Teadsime ka seda, et Boliivias on väga eksootiline loodus ja mõneti isegi steriilne kultuur. Just tänu sellele isoleeritusele, mida see maa siis aegade jooksul on pidanud kõlama. Ja samuti teadsime ka seda, et selleski riigis, nii nagu Lõuna-Ameerika riikides üldiselt kombeks on korraldatakse väga värvikaid siestasid. Laadi Ada. Brasiilias on need karnevalid, see on ka umbes samasugune karnevali tüüpi rongkäigu laulu ja tantsupidu. Et saada pisutki osa sellest igivanast tänasesse päeva välja tulnud maailmakultuurist. Tegelikult ei läinud me poliiviasse otsekohe Eestist, vaid me käisime vahepeal Peruus ja läksime siis Boliivia pealinna lappassi Peruu pealinnast limast. Kuigi ka Peruu on mägine maa, siis asub tema pealinn rannikul ning meil tuli tõusta ühtäkki mitme kilomeetri kõrgusele ning meid hoiatati juba ette, et need inimesed, kes ei ole harjunud viilima sellises kõrguses, et neid võib tabada selline ebameeldiv asi nagu kõrguse haigus. Selle vältimiseks soovitati siis juba võtta Ta mõningaid tablette enne Boliivias sõita sisse. Tegelikult Eestist eriti seda küll ei olnud soovitatud oleks võinud võib-olla juba siitki varuda. Ka hea oli, et sealne turismifirma juhtis tähelepanu ja nõnda me siis võtsimegi sisse mõned tabletid, mis pidi meid maandama selle kõrgusehaiguse suhtes. No kõrgusõigus on niisugune omapärane nähtus. Mõni inimene tunneb kehvasti ennast kahe ja poole kilomeetri kõrgusel, teisel pole kuue kilomeetri kõrgusel mitte midagi häda, aga meie, kes me olime seal kolme ja poole kõige rohkem nelja kilomeetri ja 100 meetriga, kui seal, kus on lappassi, lennuvälilinn ise on veel madalamal kui lennuväli. Tõesti oli niisugune tunne, et õhust jääb puudu ja väsimus tuleb peale ja liikuda on väga raske ja kuidagi kurk kuivab ja peavalu võib kimbutada ja räägitakse mõnedel inimestel olla ka isupuudus. Seda tunnet meil nagu ei olnud. Räägitakse, et ühel ja teisel võib-olla tasakaal, mäluhäireid ja koordinatsioonihäireid. Igal juhul. Lisaks nendele tablettidele soovitatakse, tuleb juua kokalehtedest, teed, ehkokkadeed, kokaiini. Kokaiinitootja maa, Boliivia on, seal on umbes 75000 hektari dema pinna pindalast on kokaiini põõsaste all ja see lehtede tee on siis niisugune rohelised kokaiinilehed natukene ära kuivatatud, aga ei pruugigi olla, pannakse kuuma vee hulka ja siis seda. No ei saa öelda, et oleks mingi erilise kaifi saanud, ei saa ka seda öelda, et lehtedest tee oleks oluliselt seda liikumise raskust ja kõrguse ängistust, mis oli nahavahel, kui pidid mööda linna ringi käima, et see oleks vähemaks võtnud, aga vähemalt psühhol, loogiliselt oli meil see teadmine, et me oleme omalt poolt kõik teinud ja kõik vajalikud ravimid ja teed sisse võtnud, et see asi lihtsam oleks. Tegelikult muidugi janti veel selline soovitus ka, et kui te lähete sellisesse kõrgusesse, siis on kasulik paar esimest päeva praktiliselt mitte midagi teha. Puhake hotellis naud tige vaikse jalutuskäiguga oma lähiümbrust ja katsuge siis oma organism viia sellega harjuma. Aga loomulikult, kui see reis on küllaltki lühiajaline, siis ei saa, sa lubad endale niisugust luksust, et sa lihtsalt oled rahulikult hotellis vaid sa viskad kiirelt ära oma kohvrid, sa tõmbad kiirelt jalga oma matkasaapad ja sa kihutad kohe edasi vaatama seda kõike, mis ümbrus pakub. Nende keskprogrammi kuulajate jaoks ehk mõni sõna Boliivia ajaloost, kes päris täpselt ei tea ja ei kujuta ette, mida see meie jaoks kauge ja pisut tundmatu maa endast mõjutab. Siis võib-olla lühidalt seda, et Tiibet seal Hiinas ja Aasias teatakse hästi, siis Boliivia kohta on öeldud, et Boliivia on omamoodi Tiibet Ameerikas. Ta on kõrgel mägedes isoleeritud koordileeridesse nagu Andidesse, nagu surutud ilma väljapääsuta merele. See ei ole mitte tervikuna, kogu see riik ei ole mitte mägine maa, vaid seal on ka Amazonase džunglit ja sa vannid. Ja Boliivia on kõige Inkalikum või indiaani maanlikum, Ameerika riik üldse kus on kõige ehedamal kujul ja kõige puhtamalt säilunud siis see omanäoline kultuur. Boliivias elab umbes seitse ja pool kaheksa miljonit inimest ja turismibrošüürid väidavad, et 50 protsenti sellest rahvast vähemalt elab vaesuses. Boliivia on oma eksist keerimise aegade jooksul läbinud väga värvika ajalugu. Ajaloo jooksul anda saanud oma naabritelt kõvasti rapsida ja kannatada jaan, pean pidanud suure osa oma territooriumist minetama naabritele kõige rohkem siilile ja Peruu-le, aga samuti ka Brasiiliale, Argentiinale, Paraguay-le. Igaüks on nendest kuskil siin viimase 150 aasta jooksul poliivialt ühe tükikese maad võtnud ja nüüd ongi siis niisugune lugu, et Oliviale ei ole väljapääsu Ühele ja see muidugi loomulikult paneb väga suured takistuseta välismajanduse arendamisele ja üldse suhtlemisele teiste riikidega. Siin on räägitud sellest, et Boliivia on suures osas inkade maa aga indiaanirahvaid elab seal teisigi ja üldse võib-olla meil tekib selline lihtsustatud ettekujutused, et indiaanlane, et see on niisugune nagu üks kindel nimetus, see hõlmab endas väga palju erinevaid rahvaid, väga palju erinevaid kultuure ja keeli. Ja Boliivias on näiteks, on teiseks päris oluliseks indiaanirahvaks aimaarad. Kui siin inkad räägivad ketša keelt, siis aimaaradel on oma Aimara keel ja kui vaadata, Ta on näiteks nüüd selle kõrguse järgi, siis aimaarad elavad kõrgemal, nemad elavad umbes 3000 4000 meetrit pealpool merepinda, need on nende kodupaigad. Incad armastavad rohkem madalamaid paiku, nii et kui mägede peale vaadata, siis inkad hõlmavad rohkem nagu orud ja Aimaratsis. Kõrged mägede platood oma välimuselt erinevad, näiteks sai, maavarade nahk on heledam. Nende nina on sirgem. Nende silmad on natukene viltuse lõikega ja nad tunduvad meie harjunud pilgule just nagu kaunimad incad. Seevastu Austrullakad, inka, naiste kauniduse ideaaliks on suured rinnad, hästi suured lopsakad juuksed. Samuti peab inka naine olema ka natukene pehmemate vormidega, sest niisugune väga sale figuur ei ole, hinga meeste silmis hoopistükkis kena, jääd seda oma natukene trullakat figuuri veel enam atraktiivsemaks teha, siis riietavad inka naised hästi Kaharatesse seelikutesse. Need on kroositud volditud üksteise peale kihiti asetatud ja peab ütlema, et seal Boliivias oli näha ka vapustavalt kauneid ja uhkeid tekstiile, milles siis need kleidid ja seelikud ja pisikud olid valmistatud küll nadolid kulla ja karraga tikitud, küll seal oli Panso ametit kokku tehtud Shifooniga. Noomad leksin, kõige pallilikumad kangad olid kõige tavalisemas tänavapildis. See ei tähendanud, kui naisel oli seljas selline puhvitud kallinnaline seelik, et ta jalad oleksid pidanud olema väga hästi pestud ja varvaste otsas olid lahtased, sandaletid ja peas muidugi see nende tüüpiline. Inkad valitsesid aastatel 1476 kuni 1534 seal Boliivia territooriumile. Nagu öeldud, oli siis võlasuure inka impeeriumi üks osa, sest inkad valitsesid ka kuusko piirkonnas, Peruus, osal Argentiina, praegustest aladest, Tšiilis, Ecuadoris ja isegi lõunaKolumbias, nii et tegemist oli suure Lõuna-Ameerika impeeriumiga riigiga, mis pani väga pikkadeks aegadeks maha kultuuritraditsioonid. Ja need kultuuritraditsioonid on siis tänase päevani suures osas säilunud. Noh, aga siis tulid taanlased, kes juba tol ajal mööda maailma ringi paterdasid, jaamale uusi valdusi otsisid. Taanlased olid kulla ja hõbedanäljas ja jõudsid siis ka inka impeeriumit radadele, kus oli palju kulda ja kus oli palju hõbedat, oli, mida võtta. Inkad tulid Boliivia aladele 1531. aastal Francisco pis arro juhtimisel ja lühikese ajaga siis inka impeerium hävitati. See oli siis 16. sajandil, aga 1809. aastal algasid juba esimesed katsed hakata iseseisvust kehtestama ja hispaanlastest lahti saada. Peagi see õnnestus ja tänapäeval muidugi hispaanlased ei ole teab mis populaarne rahvas seal Lõuna-Ameerika nendes riikides, kus nad omal ajal on veriselt ja jõuga talitanud ja kohalike rahvaste õigusi ja tahtmisi ahistanud. See nimi on nüüd arvatavasti paljudele tuttav Siimon Polivar. Tema on üks olnud üks suur vabastaja ja üks suur võitleja sõdur seal Lõuna-Ameerikas. Tema nime järgi on siis ka Boliivia oma riigi nime saanud poli var vabastas kõigepealt Venetsueela ja Kolumbia siis 1824. aastal Peruu ja aasta hiljem 25. aastal ka Boliivia ja oli Boliivia teiseks presidendiks. Nüüd nende 180 aasta jooksul, mis iseseisvuse saavutamisest möödas on, tänaseni on selles riigis vaheldunud 191 valitsust. Suurem osa nendest olnud sõjaväe huntat sõjaväevalitsused kindralite juhtimisel on tehtud igasuguseid räigeid tegusid rahva kallal. Kindralite valitsemise ajal on olnud halvemaid ja paremaid aegu. Ja nii imelik kui see ka ei ole. Ehkki Boliivia suuresti meeste riik on seal olnud ka kahel korral naispresident son 1979 kuni 80 ja 93 kuni 95. Ja kuigi siin just Tiit ütles, et Boliivia on suures osas meeste riik ja turistidele mõeldud raamatutes on ka mainitud, et üksikutel naisturistidel ei ole soovitav poliiviasse minna, et nad võivad, et mõnes mõttes tõesti ka ahistamise objektiks langeda siis teistpidi vaadates on jällegi Boliivia naiste riik, sest perede elu, perede laste arv, see sõltub väga suures osas ära just nimelt pereemast. Ja on tehtud selliseid tähelepanekuid, et peredes on väga palju lapsi, kaheksa kuni 10 last siis kui pereema on kirjaoskamatu kui ta on nii kirjaoskamatu, etta poes liikudes ei suuda isegi arvudega toime tulla ega ei saa aru, nii-öelda arvu pildis, palju üks või teine asi maksab. Ta tegeleb ainult koduga, lastega, toidu valmistamisega ja selles peres siis on palju lapsi. Nüüd, kui ema on saanud kohustusliku hariduse ja see on viis klassi, on see kohustuslik haridus. Siis on selles peres juba ainult pool lastele Rovost. Kui ema on gümnaasiumiharidusega, siis on peres umbes kolm last ja kõrgharidusega emaga peres on 1,7 last. Meie giid oli kõrgharidusega, ta oskas palju keeli, ta oli täiendanud ennast Šveitsis. Ka temal oli ainult üksainukene laps. Jah, tõesti naisturistide jaoks, kes poliiviasse riskivad minna oma käe peal üksinda või ilma meeste saatmiseta on üksjagu tegemist, sellepärast et juba see kultuuri õhustik või õhkkond on seal niisugune, et kui nähakse naisterahvast, kes on üksi abielus ja pealegi on kodust kaugel, siis on sellel inimesel momentaalselt väga halb reputatsioon, toon et teda hakatakse mõnitama. Võib-olla hakatakse talle ligi tikuma, kes teab. Ja kui nüüd minna sinna nisus euroopaliku olmekultuuriga, nii nagu siin kombeks on soojadel ilmadel käia võimalikult nappides riietes, siis poliiasse ei sobi küll mitte. Kuna Boliivia nüüd kaua aega olnud turistidele avatud ja siis loomulikult mõttena ja ja seisukohad suurtes linnades muutuvad ja seda nüüd öelda ei saa, et oleks kuskil täheldanud seda, et ühele või teisele turistile oleks mingil moel märkusi tehtud, et ta näeb nii või naasugune välja. See jutt käib rohkem loomulikult niisuguste küla vaata ja maarajoonide ja, ja vähem tsivilisatsioonidega kokku puutunud alade kohta. Boliivias, nagu öeldud 50 protsenti või rohkemgi elab vaesuses ja see paistab muidugi igalt poolt ka tänavalt välja, sest et kerjamine on totaalne üleüldine siis on sama üleüldine ja totaalne on see, et tuleb arvestada, et võid, iga hetk võid sattuda aga tähelepanu keskpunkti. Nii giidid kui ka turismifirmad, kui ka kogu kirjandus, mis poliia kohta on kirjutatud, ütleb seda, et varaste suhtes tuleb olla väga ettevaatlik, sest nad võtavad teid kirbule otsekohe juba kude hotellist väljuta. Kui te lähete oma vaatamisväärsuste kohtadesse või olete pankade juures ja soovitatakse, et kui te taksoga sõidate ja teil on mingisugused kotid, vaipa kaasa või kohvrid ja te tahate panna nad Sellesse pakiruumi, siis tuleb hoida see takso uks lahti. Kuste peale lähete võiguste, olete parasjagu välja tulnud ja hoolitseda selle eest, et see uks kinni ei lähe, sest on olnud väga palju juhuseid. Te lähete uksest välja, maksate oma arve, olete oma Arv ära maksnud, panete takso ukse kinni, et minna pakiruumist oma kohvrit võtma. Ja see takso on vuh läinud. Koos teie kohvritega. Sellist näppamise tööd teevad suures osas loomulikult ka lapsed ja Boliivia on maailmas üks enam lastetööd kasutav maa vaid ka ju pidada siis vargapoisi ametit tööks, sest väga sageli vanemad õpetavad ise oma lapsed välja ja saadavad neid tänavale seda tööd tegema. Tänavatel on ka kodutuid lapsi, räägitakse poolest miljonist, kodutust, lapsest aga tavaline on seal nõnda, et juba viieaastane laps toob perele sissetulekut. Laps on välja õpetatud tänavatööks, ta läheb pakkuma maiustusi, seisab suurtes liiklussõlmedes valgusfooride juures, autod peatuvad, pudib autode vahel, pakub närimiskummi, pakub kommi, pakub ühekaupa sigaret, et siis tihtipeale postkaarte ja isegi räägitakse, et sageli on see viieaastane laps pere kõige suurem sissetuleku tooja. Kuna laps on armas, vahel kerjab, vahel müüb temale antakse nagu kergemalt raha ja tema isa ja ema, kes on juhutööd saanud siit-sealt ei suudagi nii palju raha kuus sisse tuua. Samuti on väga atraktiivsed muidugi Boliivia tänavapildid. Tänu sellele. Selline rahvuslik kultuur on aastatuhandeid seal väga tugevalt, et säilinud ja püsinud ja niisugune euroopalik või ütleme, niisugune maailmariietus, see on väga halvasti läbi löönud. Siin oli juttu juba nendest erilistest naisterõivastest, aga väga pilkupüüdvad on Boliivia kirjud vaibad. Ja peab ütlema nõnda, et nendele vaipadele on äärmiselt palju rakendust. Nad on esiteks sooja andvad, nad on tekid, Nad võivad olla voodikatted, nad võivad olla samas laudlinad, siis nad on natukene peenemast ja teisest materjalist kootud. Aga põhiline on see, et nad on kandmise vahendid. Vaibaga võetakse selga kõik, olgu see siis laps, tillukene imik või lõpetades kasvõi kirjutuslauaga. Ja Ma küsisin giidi käest, miks te kasvatate oma lapsi nüüd niimoodi seal kägaras seljas kogu aeg, et et kas see on tõesti kõige parem moodus nii ringi käia ja tööd teha ja laps seljas, ta ütleb, et ja et see on kahtlemata kõige parem. Et kui on tegemist väikese imikuga vastsündinuga või hästi tillukesega. Nii et siis tõepoolest ema hoiab teda ju kurgu all ja hoiab süles. Aga niipea, kui ta on juba natukene asisem, siis seob Emada sellesama kirju Boliivia vaibaga endale selga ja see toimub nõnda. Ma nägin seda oma silmaga. Vaip laotati maha kõnniteele kõige tavalisemalt räpasele kõnniteele. Siis võeti laps pandi selili, vaibale, üks vaiba häär keerata tee osava liigutusega ümber lapse jalgade ja ma ei saanudki öelda, ah, ega ohku oli välkkiire liigutusega vupsti sealt samalt kõnniteelt see laps emale selga nagu visatud ja kohe kiirelt kiirelt sõlmis ema oma rinna ees selle vaiba suurde sõlme ja laps jäigi peakene tutajatuid ta ema najal seal liikumas, ema selga istuma. Ja nõnda nad siis tegutsevad, müüvad oma kaupa ja, ja teevad põllutööd ja laps on alati seljas. Vahel pidavat ka tõsi küll, sealt välja pudenema ja kukkuma, aga see on siiski suhteliselt harv kord, nii et palju parem on vadi lapsega ringi käia. Aga nii nagu siin oli räägitud, on siis selles vaibast peidus sageli tohutud kaubakoormad, nii et inimene on kõveras just nagu liigendnuga ja läheb selle hiiglasliku koorma all edasi. Nõnda siis kantakse kõike, mis võimalik, Boliivias oma vaibaga selja. Ja kõike, mida nad toodavad kas siis põllu peal või oma väikestes töökodades kodus seda püütakse siis ka võimalikult palju müüa ja poolt on need turud, harid või maakettidest väga paljudes linnades linnaäärsetes kohtades, kuhu tullakse, kas siis iga päev või laupäeviti pühapäeviti oma kaubaga kokku, et seda ja müüa. Ja muidugi on see värvikirev kaugmeiega, liikusime väga paljudel turgudel ja üritasime siin-seal pilti teha, aga, aga just seesama Boliivia naine mitte kuidagimoodi ei luba, et temast pilti tehakse, ta keerab selja ära, saab pahaseks, vibutab kätt või rusikat su suunas. Egiidi soovitus oli ka, et ärge pilti võtke või kui te tahate, siis küsige enne luba, kas te võite pildistada? Juba jutt ääri-veeri nii-öelda majanduse peale läks selle peale, millega nad tegelevad ja toime tulevad siis. Boliivia majandus on tüüpiline niisuguse arengumaa majandus, milline põhimõtteliselt erab ära nendest loodusvaradest, mis tema territooriumil on või püüab ära eralda. Ja veel lisaks sellele ka põllumajandustoodangust ning oma käsitööst. Boliivia maailma üks suurimaid tinatootjaid. Kui tina hinnad olid head siin aastakümneid tagasi, siis umbes 80 protsenti riigi tuludest tuli tina eksportimise tagajärjel. Nüüd on aga see osatähtsus järsult langenud. Tina eksport moodustab umbes 40 protsenti riigi ekspordist tervikuna, selles riigis on ka veel sinki antimaani viis minutit ja muidugi hõbedat ja hõbeda ehteid ja ja hõbedast toodangut on müüa kõikjal ja see on suhteliselt odav. Ja põllumajandus on siis teine, tähtsam majandusharu, mis riigis on päris hästi arenenud. Põldusid on näha igal pool, aga no muidugi, põllud ei ole sellises mõistes, kuidas, nagu meil jätavad sageli väga lohaka mulje. Aga siiski kui ringi sõita mööda Boliivia teid, siis on näha, et igal pool on ikka keegi küürakuti põllu peal ja midagi teeb. Ja väga tore on vaadata ka seda, et põllul künnavad künnihärjad kaks härga on adra eesader on selline puuader ja seda siis veavad härjad. Ning loomulikult, kui rääkida juba Boliivia põllumajanduses, siis ei saa mainimata jätta kartulit, sest teatavasti Sul on ju indiaanlaste leiutis, kui nii võib öelda ja sealt üle terve ilma levinud. Aga vaadata kartulid ja süüa seda sealmaal, kus on selle taime kodumaa, see on hoopis midagi muud. Sest Boliivia kartul on midagi erilist, ta on suur, pigem juba kaalikas, võiks ütelda. Hele ja hästi puhas ja äärmiselt maitse. Nüüd me oleme pikalt ja laialt rääkinud poliiviast tervikuna, aga läheks nüüd põgusalt ka tema pealinna passi mis asub umbes 3000 703600 meetri kõrgusel merepinnast. Nagu eelpool öeldud lennuväli on veelgi kõrgemal, nelja kilomeetri kõrgusele, kui lennuväljal maha tulla lennuki pealt ja hakata siis mööda seda hea külg alla tulema, siis avaneb tõesti maaliline pilt sellest lappassi linnast, mis on nii kahe mäe vahelises orus kui ka mööda mäekülgi üles on majad paigutatud. Linn on asutatud 1548. aastal ehk siis taanlaste poolt. Andada, hinnanguliselt öeldud, et ta on sama maaliline nagu Riiade saneera või Kaplinn või San Francisco või Hongkong. Tõsi, ta seda loodusliku asendi ja poolest kindlasti on, aga aga teised linnad, mida ma siin nimetasin, on muidugi palju puhtamad, palju rohkem korras, palju arenenumad. Kuid labassis olemine. Paar-kolm päeva on täiesti asja eest ja need paar-kolm päeva sisustada pole küll mingi probleem, sest et ta on tegelikult ju Boliivia kultuurikeskus ja majanduskeskus. Sealsetest muuseumitest ja ütleme diaatritest näitustelt saab ikka enda jaoks niisugust informatsiooni, mida kuskilt mujalt ei saanud. Tõsise käimine mööda lappassi tänavaid on vaevarikas, sest et teed lähevad vahel sageli 20 kraadise nurga all üles ja siis pead sa rügama mööda seda tänavat üles ja sellega risti jooksevad siis mööda mäekülgi või mäekülje sisse uuristatud siuksed. Teistpidi paralleelsetena saavad, nii et põhimõtteliselt pole lappassis ära eksimise võimalust, sest ta on täpselt samamoodi siukseks ristküliku ruudukujuliseks linnaks ehitatud, et ühtepidi jooksevad ühed tänavad ja nendega lõikuvad raudselt risti teised, nii et mingisugust risti-rästi rägastikku tänavate rägastikku seal ei ole. Kuid jaoks oli muidugi rappashis kõige vapustavam asi, mida ma nägin seali nõiaturg. Meie turg on jah, selline eriline paik kuhu on siis kogutud kõikvõimalikud taimed, kuivatatud droogid ja kodusteks, rituaalideks mõeldud ammu letid ja lausa sünged pildid avanesid sealt lettidelt ja kõige hullemad minu meelest olid kuivatatud embrüod laama alpaka nii-öelda sündimata tallekesed, Need olid kuivatatud ja need olid seal lettidel müügil niisugused muumia taolised krimpsu tõmbunud ja ma küsisin, et Tarmo saed küll, et milleks nüüd siis neid siin müüakse, kes neid ostavad ja tuli välja, et jah, neid ostavad kõik, sellepärast et on olemas teatud rituaalsed toimingud kust oleks just nagu jumalatele ohverdada oma kodusel altaril ja selleks on väga kulukas tõepoolest ohverdada laamat, sest et see võib-olla kogu perekonna ainus toitja ja siis on palju parem nõiaturul osta see kuivatatud embrüo ja oma kodualtaril, see jumalale ohverdada koosseis lõhnavate rohtude ja vastavate nõiasõnadega, et siis annaks kodule jõudu, rikkust, viljakust, pereõnne ja kõike muud. Samuti on kõikvõimalikud kujukesed. Seal oli Patša mamma papa, nagu nad ütlesid, kas keraamikast või kivist või kuivatatud kõrvitsast või nõnda oli siis kujundatud ja tehtud, millel olid jälle omad kindlad ornamendid kujundid ja mis pidi kindlasti kodus olema, et sellele kodule õnne tuua. Teine võib-olla niisugune eksootilisem vaatamisi värsus lappashis on Vallede Luuna kuuorg seal lappassi linnas, ehkki ta keskusest kuskil 10 kilomeetriga hobusel. Linn iseenesest on ju väga suur miljonite inimeste linn, isegi täpselt keegi ei oska öelda, kui palju seal elab umbes kolm miljonit, neli miljonit või rohkem spool Boliivia rahvastikust või või vähem. See turg on saanud oma nime seetõttu, et ta on niisugune omapärane kanjoni tüüpi kõrbetaoline pinna moodustis mäe külgede vahel. Seal on niisugune kuumaastikud hallide maastik. See on isegi nii hea kuu taoline maastik, et Ameerika astronaudid käisid seal kuukulgurid katsetamas ja seal on seda kuukulgurid siis millega nad õige kuu peal ära käisid. Ja seal on ka filmitud korduvalt niisugusi filme, mis on natuke ulmelist laadi ja, ja planeetidevahelist problemaatikat püüavad avada. Selle oru põhjas on väikene jõe nirekene, aga, aga kõik see, mis seal ümber on jätab küll suhteliselt trööstitu mulje, ehkki kaktused kasvavad siin-seal. Ja üldiselt on see niisugune, turistide meelispaik sinna viiakse ja kellel rohkem aega on, siis võtab isegi päevase ronimise jalutamise retke seal kuu oruseta. Aga meie saateaeg on jõudnud sinnamaani, et me Läheksime teiega, head kuulajad nüüd küll maailma kõige kõrgemal asuva järve juurde ja see on titi kakajärv tihti kokajärv on imeilus ja maaliline. See on atraktiivse tumesinise värviga. On järv, kus on ainult napilt kaheksa kraadi sooja vees ja samas on see läbipaistev. Nii et kui sa oled järve kaldal, siis sa võid vaadata läbi vee ja näha põhjas ilusaid värvilisi kivikesi. See on järv, kus tehakse fantastilisi roost paate ja kus asub maaliline päikesesaar oma päikesetempliga ja päikesetõusule tehtud rituaalidega seal templi juures ja päikese templist võid vaadata üle järve teisele väikesele saarele, mis on siis kuusaar ja mis kuutõusmisel. Valgustatuna valgustab kuu rituaali paiku ja tervet järve hõbedase sinaka valgusega. Titikaga järv on Lõuna-Ameerika suuruselt teine järv, see on umbes 9000 ruutkilomeetrit suur 230 kilomeetrit pikk ja 97 kilomeetrit lai. Ja kui lennukiga lappashi tulla, siis tuleb lennata tükk aega selle järve all või mööda seda kallast. Ja muidugi pilt on võrratu, sellepärast et seesama just räägitud tumesinine järv keset siis niisugust beežikad, pruunikad liivakarvamägede vahel on küllaltki kontrastne ja hea vaatepilt. Järv on 3820 meetriga kõrgusel ja kõige sügavam koht, mis on mõõdetud, on olnud 457 meetrit. Aga räägiti, et isegi peaks kuskil olema ka üks kilomeetri sügavune koht. Selle kohta mingisuguseid andmeid olnud. Titikaga järve ääres on kobakas Wana-nimeline linn. Arvatavasti selle linna nime järgi sai omale nimega Rio tasaneros olev kuulus plaas pacabana plaas. Ja see on niisugune tavaline ei, mitte midagi. Ütlev ja pakkuv, väikene koloniaal aegadest säilunud linnakene, kuhu siis turistid kogunevad selleks, et minna meelt lahutama tiitikaga järvele kas siis sinna kala püüdma või paadiga sõitma. Ujumisest muidugi ei tule juttugi. Titikaga järve üheks maailma kuulsaks omapäraks on veel asjaolu, et seal on suurepärane roostik ja vot sellest roost. Heyerdahl tegi omale Raaga millega siis maailma meredel purjeta. Kui meie sõitsime Titikaga järve äärde, siis me läksime ka mööda ühest sellisest väikesest külast kus oli näha, et seal olid väikesed paadisillad ja seal seisid ka nood roost paadid või laevukesed. Ja meile siis tehti ka üks väike reis selle tõukesega. See on väga mõnus istuda seal kumeratel roo padjakestel ja siis see perenaine, see paadijuht oli, naine seisis siis selle laeva ahtris kindlalt, laiad sandaletid olid tal jalas hästi pikk Ritz oli siis selle laevalükkamiseks. Ta sõitiski mööda rannaäärt nõnda et lükati põhja ja, ja siis nii kaua keriti kätega seda ridva pikkust edasi, kui tuli ridva lõpp, tõmmati rid välja, lükati jälle uuest kohast põhja ja niimoodi vaikselt sahinal see roopaat siis seal järvevees siis sõudis. Ja muidugi need paadid olid väga kaunid, aga see roog tundus minule kasvavana küll päris sarnasena meie enda pilliroole, mis meie merekallastelgi kasvav, mine tea, võib-olla saaks ka meie roost päris hea tahtmise juures samasugused Roo laevukesed või paadikesed valmis meisterdada. Peab ainult oskust olema. Sõit kappacabana linnast sinna päikesesaarele, Titikaga järve kallast pidi on muidugi vapustav elamus. Sõidetakse mööda mäekülge, tee on siis raiutud mäe külje sisse, mis võib-olla parimal juhul kaks, 30 meetrit lai. Isegi kas ta nii palju on võib-olla kitsamates kohtades sageli kümnekonna meetri laiune? Ei mingisugust toestamist ega, ega piirdeid seal, et auto alla ei sõidaks. Teeks on seda muidugi raske nimetada, sest asfaldist pole mingit juttu seal seal lihtsalt raiutud kivide sisse tasandatud natukene ja seal peal siis sõidetakse põhiliselt Jaapanist pärit tugevate mikrobussidega või džiipidega. Peab ausalt tunnistama, et närv on pidevalt pingul, sest et ei ole mingisugust kahtlust. Esialgu vähemalt, et see auto sealt mööda kallast alla pudeneb. Eriti rängaks läheb olukord siis, kui teine auto vastu tuleb. Siis pole veel midagi, kui sa lähed niimoodi, et sa oled oma autoga vastu seda vägivallast või mäe külge. Aga kui juhtumisi tagasi tulles oled selle merega poole peale, siis kaks autot millimeetri täpsusega manööverdavad seal, nii et sageli võib-olla üks ratas isegi ei olegi enam tee peal, vaid juba ulatab üle ääre. Siis tahaks küll maha, auto pealt tahaks küll jala tulla, aga selle peale ütleb giid rahulikult, et ei, et ärge kartke, et siin ei ole mitte midagi juhtunud ja jala hakkate minema 10 kilomeetrit, see võtab teil palju rohkem aega. Nii et tuleb see närvivapustuse üle elada. Ja siis, kui ükskord tagasi kapakab ana hotellis oled, siis on igasuguseid meenutusi lisaks võrratult päikesesaarele ka. Jutumärkides võrratu bussisõit. Päikesesaarest aga tahaks küll tänases saates veel natukene rääkida. See saar on tõepoolest üks kõrgem mäetipp ilmselt, mis siis sealt järve põhjast on veepinnale üles kerkinud. Sinna saarele sa saad tõusta peaaegu püstloodis kaljutee rajakest pidi, mida ümbritsevad siis õitsvad taimepuhmad. Ja kui sa oled siis selle saare nii-öelda puu või, või sinna kõrgele batoole jõudnud, siis on see vaatepilt tõepoolest hingematvalt ilus. See kaunis järv, päikesesaar eemal kuusaar ja siis mäed mõned neist lumiste tippudega. Sa lähed veel mööda seda kiiragaaralist kaljude vahelist rada edasi ja ühtäkki on su ees väike asula kirik, hotell, suhteliselt uus, mida olevat üks jõukas mees ehitanud ja neid käivad siis inimesed kruiisilaevaga seal nädalalõppe veetmas. Ja sellesama külakese juurest laskub siis teine teerada teisele poole saart paadisadamasse ja me sattusime sinna just sellel hetkel, kui üks väike mootor, laevakene oli tulnud ja toonud sinna külarahvast. Rahvas oli käinud Peruu piiri ääres ühel väga odaval turul sisseoste tegemas ja nad tulid oma kraamiga siis üles koju. Ja ma ütleksin, et see oli üks Peruu reisi paremaid hetki minu jaoks see seltskond, mis siis sealt peaaegu püstloodis üles tulevast väikesest teerajast oma kodu poole tuli. Needsamad vaibad seljas, täis kaupa, tohutud kaubamäed laotud selga, küll paistsid sealt väljavannid ja britid, üks oli ostnud endale laua, üks tuli tohutu suure madratsiga, siis olid petroolilambid ja ostetud oli ka kaks laamat kaneed Vediti köiest sedasama teed pidi üles ja ka eesel tuli küll vastu tõrkudes üksikutas, teine lükkas tagant. Kõik rahvas oli oma rahvuslik, kes riietes, nii et see oli üks värvikirev rongkäik, tuldi. Tee peal oli kaljulõhe, kust voolas välja püha vesi allikas, seal täideti oma veeganistrid, võeti veel need ka kogukonnad pommi otsa kaasa ja mindi siis edasi oma küla suunas. Räägiti veel seda, vot see ongi praktiliselt ainukene vee saamise koht ja seda allikavett poisikesed kannavad päevade kaupa ka sinna hotelli ja tuleb kanda vett ka dušid tarbeks ja giid ütles natukene nagu pahaselt, et need valged inimesed ju muud ei teegi, kui ainult ushitavad ennast arvamata, et kui raske tegelikult veton saada. Nii palju siis tänaseks ühest reisist kaugesse poliiviasse. Mis on selle loo moraal? Maal? On see, et kui vähegi võimalik kui vähegi tahtmist, nagu vähegi aega, aga kõige rohkem, kui on vähegi võimalik, tuleb vaadata, kuidas teised maad ja rahvad elavad. Et sealt oma jaoks saada uut informatsiooni, et suuta paremini hinnata seda, kuidas sa ise elad ja mida sa ise teed siin oma kodus, väikeses Eestis. Ja alati, kui maailmas ringi käia, siis tuleb teha seda lahtiste silmadega, et järsku on midagi niisugust, mida teised on paremini teinud, kui meie. Tähtsam on see, et näed, kuidas teised inimesed elavad. Kuidas nemad ots otsaga kokku tulevad, mida nad teevad, kuidas nad lõbutsevad, kuidas nende perekonnad koos seisavad. Kuidas nad oma lapsi kasvatavad? See oligi tänane kesköine saade. Reet ja Tiit Made soovivad teile kõike head. Ja oma selle suvereisiplaanid noh kas siis lähedale või kaugele, igal juhul on see suurepärane investeering, kui te oma kodusest miljööst oma igapäevasest jahmedamiseks hetkeks välja saate. Soovin teile kõige paremat ja tublit tervist.