Härra mereväe ülem, mereväe ülem, mereväe, kõik need aastad kandideerite kaptenmajor Andrei Pidulik rivistus miinisadamas sel nädalal Eesti mereväe sünnipäeval. Eesti vajas vabadussõjas ka merejõude ja õnneks oli siis nii mehi kui laevu, et saata neid vabastama põhjarannikut Kroonlinna Riia alla. Tänases Eestis ehk raske uskuda, kuid nii see oli. Novembris 1918 tuli eestlastel tõrjuda punaväe pealetungi Narva suunalt ja alustada vabadussõda. 100-st 1000-st vabadussõjasõdurist õnnestus vaid vähestel näha iseseisvuse taas saavutamist. Enamasti neil, kes läksid sõtta kooli poistena. Ehk oleks nende kaitsetahtest eeskuju võtta alati ja igas olukorras. Ootame ootame seif, rivistati meid ülesse ohvitseride saatel ja ees oli Eesti rahvuslipp ja kõige ees oli Tallinna tuletõrjeorkester. Ja siis käies marss ja ja siis marssisime balti jaama küsiteedis. Et Kuu lähteon kuulad, Narv, mis sinna, igatahes mitte nalja pärast. Inimesed jäid vaatama, kui me marssisime, kaubanduskoolipoisid olid, olid vorm oli mustad, mustad, palitud. Gümnaasiumile olid allid valitud. Balti jaamas, asusime siis sinna vagunitesse ja algasime sõitu Narva poole. Ühes jaamas kutsuti kuulipildujavagunid, nagu nimetati grupp poisse. Seal oli kaks rasket kuulipilduja ja lipnik Johannes Lipp ning Raudsep siis küünlavalgusel, kui rõngaga sõitma õpetasid, siis poistele raskekuulipilduja, Maksimi, materiaalosa. Järgmisel peatselt jälle vahetati grupid ära. Nii et siis, kui me Narva jõudsime, siis oli suurema osa poisse kõik pealiskaudselt raskekuulipilduja, Maxim ega enam-vähem tuttavad. Aga seal oli siis mingisugune mäe, osalt teekailu, Noyagi tee ülemus, see võeti. Omal see oli niivõrd alles sel momendil paradid Kuperjanov vormeeris. Punaste luure ja ja seal ei näidanud mitte ühtegi meest, seid, see piimaühisus oli ehitud, selle atradi ei olnud veel ees. Niisugune ports oli, vat seda mina ei mäleta. Oli seal peidus seal. Põltsamaal pool pööras ümber Jerseys. Talu oli vanasti olid vana rehetoad, järjetoas oligi alati. Tuli isiklikult aitu ja õnnitlejad, keda meil köit ja ütles, et aga apteek lähete kodu. Meil riigi sisse kolmanda diviisi kiirreageerimise lüüsijan, piim, nüüdne nimetus kiirreageerimise väeosa, siis nimetati käsunduse väeosa või kus ta oli, ta oli kogu aeg kolmandad veisid läheduses ja kui oli seal läbi murda siis oleks meid paisatud sinna läbimurre auku. Esimese suutäie Võnnu all, kui see Läti, Läti polgus seal puruks löödi, landis Vermoonsus sealt läbi. Sinna paisati teisi väeosi, aga meie olime kõige lihtsam ja kõige kiiremini saadaval siis öösel ja tuli käsk koguneda kiiresti, käige varustusega koolimajja, viimane kõks õigel ajal kommunitki. Siis rong tuli vees võhma jaamasse, Põltsamaapoisi polka tõrvast olid ka tõrva keskkoolist ja läks esimese hooga, kuni Valgani tuli ümber istuda. Ja seal andis Isama sepp viimase juhise meel, et koidu hüppate Mahad, et lahing võib käia, kuid del teid pannakse maha kohe lahingu käiku lähete, ärge hoidke püssi nii säilias õlal kui surnu matmise puhul tagumine hüppab Pekuvatsia, pedage meelil tagumenüütatifikud vaid hoidki tekk juba löögivalmis Eedeepole tuligi nii et rood jäi ühe tonni võrra jäi hiljaks. Suured mehed, vanemad mehed olid juba kõige verisemad kaotustega oli tal siis veri juba purustanud ja marssisid Võnnu linna sisse. Nad neil on teistmoodi pagunad, stiliseeritud kuusk oli paguni pääl. Seda nimetati siis juuni või meedianimetatud nette sõduriteks vaid juuniorid. Noaga aukraadi olime elektri, minu gradually ikka reamees. Sissetungiva punaarmeega aga seekord see vabadusvõitluse faas lõppes meile võidukalt Tartu rahuga. Ja 20 aastase. Kõneleb sõjaväevaimulik kolonelviise. Tõendas, et ta tõesti on võimeline enda elu ise korraldama ja juhtima selle ülesehituse tööle järgnesid baaside ja nõukogude esimese okupatsiooni ajastu ja Vene-Saksa sõda mille Eestisse kaldumuse mehed kelledest formeeriti. Idapataljoni olid tõesti esimeste hulgas kes jätkasid vabadusvõitlust Eesti eest kommunistliku idavaenlase vastu. Paljud neist elasid üle ligi 50 aastat kestnud terrori kannatuse teel. Et neid siin sellest novembris 1995 siia tulla ja oma lipu alla koguda. Mida me täna siis pühitseme? Nende sõnadega pühitses kaitseväe peakaplan kolonel viise terashalli lippu, mille alla jälle kutsutakse Eesti idapataljonide kunagisi sõdureid. Sõna võtab idapataljonide klubi juhatuse esimees Jaan kuningas. Ma kutsun üles kõiki Eda pataljonides võidelnud veterani organiseeruma ja ühinema Eesti idapataljonide võitlejad klubi lipu alla. Ühtlasi kutsun endisi idapataljonide võitlejad kirjutama oma sõjamälestusi ja need ära saatma, et neist kokku panna mälestusraamat, idapataljonid, ajaloost avaldused ja mälestused saata aadressil Jaan kuningas Pelguranna tänav 51 44 E null null null kolm Tallinn. Paraku ei jätku meil täna saateaega rääkida pikemalt esimeste vabatahtlike üksuste tekkeloost ja sõjateest sellest ehk edaspidi kandsid nad siis nimetust julgestusgrupp või julgestuspataljon, kantsis mehed Eesti või Läti või saksa vormi. Rahvas teadis ja mäletab neid idapataljon intena. Teenistuslepingus oli kirjas kohustanud võitlema Eesti rahvusüksuses oma kodumaa vabastamiseks maailma vaenlase kommunismi vastu tarbe korral ka väljaspool endise Eesti vabariigipiire. Pea leidiski enamus mehi tol karmil sõjatalvel 1941 end teel idarindele. Idapataljoni ohvitser Bruno Karro meenutab. Meie teenistus oli, Me saime relvad, tegelikult vene relvad, saksa relvi algus ei saanud. Ja seal oli isegi ohvitseride auastmed, ei olnud ametkoha järgi saksa sonderfürriveri olekud. Need käisid neile ima kukutega meile rõõmu üleval oli üks kupp kompaniiülem ja kaks kuud puhub ja pataljoni elama ja kolm kokku kusjuures ohvitseri Speeglidega, saksa kull vegan ta ei tohtinud, kuna me saksaväele vanded andnud ei olnud. Ja põhiline siht ja nende kasutamise otstarve oli no valve- ja vahiteenistus ühesõnaga tagala, kommunikatsioonide julgestamine. Ja siis olid seal tegelikult lihtsalt laskemoona, ladude ja teedeteede valvel. Minu rühm sattus. Mul tegelikult vedas võib-olla teataval määral hästi pikka aega üheksa kuud vees. Ühes samas kohas oli pomerants armee. Ja see laskemoonaladu oli viis kilomeeter pikk ja 100 meetrit lai, vähemalt seal olid tohutu tõmmata onnid laskemoona, igasugust värkimisenani. Aga muidu olime eseme võrra mis hästi süüa, võib-olla paremini kui teised, siis panime saksa toidukatla peal seal need kombineeris siit ja sealt ja ainult siis läks asi põnevaks, kui see. No Flas sina taha löögi tegi, seda ülesanne oli tal ühesõnaga Leningradi kirjelduse rõivas murda, seal tahavad kiil luua siis laskma laul, oht oli siis ma seal ühe osameistriga käisin nende ühesõnaga luuret tegemas, kuivad, meie ohtlik on ja kust ühesõnaga tõkestada Saabe sulgemist seal nii palju pistmist Volhovi vatiga. Volkovi kotid Ta oli küll selline asi, et seal olid need metsasihid, teed on niisugust soomilkad ja korrastamata. Et motoriseeritud transport seal liikuda ei saanud. Kogu transport Sainud liikuda ja seda tuli hoovad meeste jõule aidata, tõugata ja lükata ja tassida. Ja päev olid seal parmud öösel sääsed, sakslast kutsuda roheliseks, põrguks. Ja selle likvideerimise sai, seal on ju palju räägitud, mõtete näikse liitland, suits suruma seal sees veel selle asjaga, eestlastele ei antud ka meie saksa mingisugust medalid ega raudristi jagatud ainult ainult paberilipakas välja. Raudisti vääriline. See leitnant Sutil oli, ühesõnaga et on jõud, oli seal kaks paberit, see on esimene raudristi teise klassi väärile, siis paberi Eton raudristi esimese klassi vääriline puudu ainult rüütliristi oma sai enne surma nii palju mõni hulkuv meestega kokku puutusin. Muidu põhiline oli seltsi laskemoona valve. Kuni see lepinguaeg sai täis ja siis viidi ümber formeerimisele tiibenskaaesse, sealt formeeriti see pataljon number kadus ära, 183 tuli mul minna. Eesti julgestuspataljon 182. murdkuusse tähendab kuuenda kompanii koosseisu kompanjoni leitnant Vahuri. Meie ülesanne oli ühesõnaga siis raudteede julgestus. Põhiliselt aga mulje niisugune suusapatrulli ära ma teen külmetada sellise small vahepeal Narva sõjaväe haiglas, nagu sealt tagasi sain, siis sattusin seitsmenda kompanii koostis, kompaniiülem, kapten Mikomägi. Ja seal vahepeal juhtus selline asi, et Hispaania siine diviis anti üks löök ja kahuritulelööki rünnake nõudena positsioonist välja. Ja meid viidi sinna nii-öelda augu täiteks, kusagilt nähtavast vabast juust võtta ei olnud. Võeti meid ühe sõnaga valve peatselt maha. Relvastust täiendati ja viidi sinna ühesõnaga kolpino alla. Lähtepositsiooni Me olime ühe niisuguse kõrge, künka serval kästi tee raagus metsa, sihuke võpsik oli seal üks sirge kraalsel kraavis. Istusime jäi ja kükitasin, meie vaatasime all orus käivad lahingud, soomuslahingud nagu laiali kraanilist kilu. No see oli alles metsik möllu, mis seal all käis, vaase vastastikku puruks, tagumine seal. Aga siis kui pimedas täitsa vaibus, siis tuli meil sealt see lahing tanda Räbida ja sellest ida poole positsioon sisse võtta. Lahingtandril läbides soli ta nyyd ausalt öelda soomusmasinaid võrdlemisi palju seal sära põlendi puruks lasta ja nii edasi ja maapind oli võrdlemisi tihedalt laipadega kaetud. Umbes nii silmaga vaadates. Pilt selline, et Kümne venelase kohta kolm sakslast umbes niikuinii seal vahekord ja see, kus positsioon sisse võtta tuli, see oli täitsa niisugune tasane, külmunud pinnaga maastik, harv, vaevalt meetri pikkune karv võsastik. Ja sinna tuli siis poiss sisse võtta ja kaevuda. Esimene asi oli muidugi lükkasime lumevalli ette moondamiseks, et seal taga on, ühesõnaga snaiperid ei näeks me seda ka teeme ja seal tasapisi kaevama hakata. Ja muidugi pidi valvel olema, teate, määran mina, jälgisin binokliga seda vastase poolset külge. Ma ei mäletaks umbes kella nelja paiku ja mina olime siis ma avastasin siis vaatasin, mättad ees, valged. Millegipärast usamate tundus mulle kahtlased olevat. Märkisin nende asukohad ära Vissaraude järgi. Ja siis koma vasaku poolt uuesti binokli, nii libisen uuesti paremal pool külvises vaatasin, et paigast ära läinud asukohad vahetanud maks nüüd vaat et võis lugeda selle. No igatahes kaugelt üle poolesaja minu õnneks, kui oli mul sakslaste poolt telefon sinna toodud, pani telefon meestele ma ütleksin niipalju, et mitte üks pauk ilma korraldasid, teha ei tohi. Kuna see oleks asuga reetmine, just Narvas võsas on raske asukohta täpselt haarata. Öisel ajal siht oli eelmine sealt, et neil oli ootamatu sissemurdmine teha pimedas ja siis varavalges hakata kahele pool laiendama. Ja siis ma helistasin, kutsuti nalja, saksa tõkketules, küsiti mu käest, kas ma tuld juhtida võistlen. Aga no lahingkoolis miinipilduja klassimisest äsja õpitud ja mõtlesin, et ma ei tea, kas Saksamaaga kokku lähedasega agad, proovime. Õnnekombel läks kas juhuslikult või palju, kolmas mürsk tabas kõige tihedamat kohta ja edasi järgnes tulelöök siis BMW poolt mitteks, pauke, terve pundar oli likvideeritud selleks tankitõrje kraav, sinna varjamine ka ei aidanud, üsna. See oli miinipildujatõke, tuli sealt kätel. Järgmine päev siis käis, oli võrdlemisi vaikne, oli. Ennelõuna paiku tuli üks tuli, sealt võiks väike tulevahetus ja siis asuva reetmisest jäid sinna miinipildujalöök. Ja ma pean ütlema näiteks mees, kel oli minu vasakule naabrileitnant Enno Marjamaaga. Emal oli nii palju sõduriandmed. Päike koos käskjalaga olliva pesa sisse võtnud, niipea peaaegu rinnust saadik. Aga ta läks mingi asja õiendamisi pärast, läks oma asukohast ära, jäi käske, again sinna kõrva jäi. Tähendab, 150 millimeetrisest miinipildujast kukkus täpselt seal, kus tema oli, kuku sinna. Pääsenud käskjala näkkas ka sai ainult põlvest haavata põramisele kergavaAga liitunud ennuks kutu olnud. Nii põldudel vedas sellega seal üldsusele tul löögi, mis sa teed seal paar kergelt haavatut olnud, eriti ei olnud. Aga see asukohti ja oli meil võrdlemisi lühikene, sealt tõmmati välja. Viidi Groznõi poori alla, Krasnov koorile all olemisele asula vastase metsa all. Seal olid punkrid juba varem valmis tehtud. Sealse üldiselt ka niisugune reegel sisse võetud, et oma asukohast mitteks pauk. Kuulipildujad, mis käisid torkimas neist häirelaskmist tegemas, kitsad eemaliselt mitu meetrit eemal. Ja tegelikult juhtus niisugune asi, et. No mina olen prillikandja, prillid kukkusid maha kusagil straamris pealt katke faasikuks välja, parempoolne Maison tahab natuke prille tooma. Koori on ta asjad on nagu rindile võtad andist hädavajalikult kaasaegne muinsuskohvria tuleks, asjad on ikka taga staabi juures kusagile ja ma ei saanud sel õhtul tagasi, ma ei mäleta, mis sinna vahel tuli, seal staabis tuli õiendamist. Aga järgmisel hommikul, kui ma öelda hommikul tagasi järgmine hommiku, siis ärkenegi igavesi, Juminedel. Vaatan siis rinde puhul pole muud midagi, kui siuke tume vööt käib, üle rindasid. No sihuke välja võiks 100 meetri kõrgendusega täitsa mustusega pill ja laskusid ei eralda ainult. Ei, ma ütlesin, jumal hoidku, et me ju mehed on see puhta issand, üksinda seal. Et viige mind kähku, rendium, kauplased, masinad. Kaljundi ütlen, et ma ei saa sind viia, et mul autol pidureid ei ole. Mis Eesti vastu sõites ei ole küljest ära põrutame sinna puhta õnn, et pidureid ei olnud või rinde enam-vähem sinna tulepiirkonda saime. Siis esimene Katjuša, tule löökis auto ette ettepoole. Siis kui ta pidurit pani, ei saanud pidama ja järgmine läks selja taha. Lühend pidureid ei pidanud. Ja sealt tuli mina ära juba leitnant enniks vasakul naaber tuli juba haavatuna tagasi. Käsi kaelas, ütles sama meeste juurde ei saa seal venelastega vahepeal. Siis oli niimoodi tagasi, siis yhte mööda, mis sealt läks? Seal oli üks kolonn, läks rindele täiteks, teine haavatute kolonn, järjestik tuli tagasi. Veel vaatame, ka sõduriõnne peab olema vastu tüliks, saksa leitnant. Tema oleks kriisiolukorda, teab öelda, seal täpselt informeerida, ütles siis enne seal venelast hoopis ümber piiratud. Et vaevalt sinna saada. Ja mina vastasin siiralt kõrvale, ma nutsin oma otse, tema vastas olin. Liiguma. Kõrvu astusin, minu asukohta kukkus, viin lõhkes. Mina ei saanud tihti kildu, ka kõige vaiksemalt kriibuskemaid. Plahvatus röövis pikali. Saksa leidmine pool peale läinud. Ja siis peale õhtupoolikul ma sain mehed kätega mehed, üldiselt rühmavanem oli mehed välja toonud ka viimasel momendil nüüd juba kahelt poolt venelasest mööda läinud või sealt väljapaistvale teeks, mida järgmisel päeval või millal see oli siis. Kapten Mikko, mäe sai surma. Ta sai killu kiivre kiibi alt sisse, vigeerist läbi, kusagilt meelekohta. Mäda silmapilkne surma oli ta nõus selle liikumisega, ta täitis kahte ülesannet ausalt öelda tülli ülesannet ja kompaniiülema ülesannetes Tammemäe asemel leiba tülliks kompaniile muuseri määramata nagu. Aga sealt väljalangemist veel nii tohutu suured, ma ei mäletaks, mitu päevasel käis möllu, seal käis, seal öeldakse, momendil oli niimoodi, et asendasin, oleme õnnekombel saksa rügemendi ülema punkris. Ja siis kas jomin peale hakkas, mitu tundi kestis, puugress välja tulles olid metsast pooleteistmeetri pikkust tiitleid ainult järgi. Vaevakkis väljas oli siia elama jäänud. Ja siis tuli, sealt oli vaja teha vasturünnak, võeti viimsed riismed kokku ja läks vasturünnakule, siis on seal ikka jubedaid pilte. Punkreid olnud enam-vähem pea pool peal maal, kuna sisse saanud seal oli pilt on silma jäänud, kus pool punkri külge mürsk raske kaliibriline on ära viinud, seest laipu täis sakslasel lõikudes. Sealt Lin ette minnes võib ka rääkida, kuidas seda Sõdur Janne, kuidas kellelgi on näiteks olla. Mürsk kukub, esimene mees saab tallalt, saab varbastavad, järgmine mees järjest, siis tuleb see põlvest kolmas mees rindu surmava ilmselt ühistasamas killust, fakt, mis seal juhtus? Siis juba õhtuhämarikus seal ette minnes oli vasturünnakule seal jälle venelaste tulelöök sakslaste trummar, flaier. Ja siis peale seda tulelööki siis hävituslennukid, madallennul, sistankid siis vene elavigi. Ja siis sealt ma sain oma esimese kärna kätte. Ma ei ütle, et raske oleks ühesõnaga sääri reast läbi. Ja siis ma tulin ära ja need mehed sinna jäi seal lõpuks järje, ainult kolm eesti meest. Sealhulgas ka siis Eestimaapao ja ta siia ootame. Käega ta käiklang. Ärge häbenema. Eesti sõduri tund ootab teateid järgmiste rindemeeste saatuse kohta. Aare Ernst Voldemar, elukutselt sepp, võeti sõjaväkke. Jaanuaris 1944 langes sama aasta seitsmeteistkümnendal septembril Tartumaal Luunjas, Mäksa mõisas oletatavasti esimese piirikaitse rügemendi teise pataljoni 12 kümnendas kompaniis kes teab midagi mehe teenistuskäigust jahukkumisest. Epro Karl Eevalt võeti teenima augustis 44 tartust langes vangi, märtsis 45 ülem Sileesias olnud sõjavangina koose liia Laabani laagrites ning Komimaagolhoosiskiedrovishor kussuri tüüfusse. Sama aasta novembris. Vajatakse andmeid teenistuse vangistuse ja surma kohta. Kaljumäe Konstantin Saaremaalt veebruaris 44 mobiliseeritud reamees. Tema viimane kiri tuli Kloogalt 18. septembril 44 teadmata kadunud, kes teab midagi tema saatusest. Keridan Richard Erich esimese Eesti piirikaitse rügemendi teise pataljoni. Kuuenda kompanii kapral sai haavata augustis 44 ja oli haapsalu sõjaväe haiglas. Pole teada, kas ta suri Haapsalus või surmati või lahkus laatsaret laeval. Moeramis hukkus. Ootame vähimatki teadet tema saatusest. Kinsiva Johannes oli teise piirikaitse rügemendi teises pataljonis major sillaotsa pataljonist tegi kaasa griva soo lahingu. Surnud sõjavangilaagris talvel 44 45. Võib-olla Petseris, kes teab midagi tema vangilangemisest ja surmast. Kupp Juhan, 36. politseipataljoni leitnant oli Stalingradi lahingus juunikuus 1944 20. sesses Grenodellide väljaõpperügemendis unters Turn füürer kadunuks jäänud pärast Tartu lahingut sama aasta suvel kes aitaks täpsustada tema kadumise või hukkumise asjaolusid. Beekman ka Beekman Julius mobiliseeriti suvel 1944 oli uuringutel Tallinnas diakon Nissi haiglas, kust saadeti Narva rindele. Langes sinimägedel võik riva soos küsitakse teateid tema teenistuse ja langemise kohta. Põdrang Jüri võeti autojuhina sõjaväkke veebruaris 42 sai haavata Narva lahingus talvel 44. Hiljem oli kokaks Klooga väljaõppelaagris, kes teab mehe edasisest saatusest. Rahe Johannes ka Juhan teenis major kure julgestusüksuses olevat sattunud augustis 44 teel laatsaretis väeossa. Venelaste käte ja surmatut palutakse teateid teenistuse ja hukkumise kohta. Sein Arnold võeti sõjaväkke veebruaris 44 langes sama aasta seitsmendal augustil griva soos kolmanda piirikaitse rügemendi ridades. Kapten Elkeni üksuses, kes teab midagi tema teenistuskäigust ja langemisest. Ootame teie kirja Eesti Raadio aadressil Tallinn, Gonsiori 21, postiindeks e-null üks 100 Eesti sõduritund. Iga teade aitab kedagi. Sõjaohvrite pensione on Saksamaalt välja nõudnud välisõigusabi advokaadibüroo kus oleme nõu küsimas käinud pea igas saates. Nii ka täna. Juhataja Ivo mahov. Esimesed asjad võtsime oma menetlusse 90. aastal, nii et me oleme nende asjadega tegelenud viis aastat. Me oleme praegu positiivselt lahendanud ligi 500 taotlust, aga pöördumisi on olnud palju rohkem. Me oleme võtnud ajamiseks ka neid taotlusi, kus tõenäosus asja võita on olnud küllaltki väike, nii-öelda igaks juhuks. Nii et selle tõttu on on ka päris palju kaotusi. Mul on olnud juttu meestega, kes omal käel saatnud taotluse Saksamaale ja saanud sealt eitava vastuse. Kas ei, vastus on lõplik või tasuks asja siiski edasi? See sõltub nüüd nendest asjaoludest, mille tõttu pensioni maksmisest on keeldutud. Kui näiteks on keeldutud tõendite vähesuse tõttu siis peaks väga hoolikalt vaatama, kas äkki ei ole jäetud kasutamata veel mingisuguseid võimalusi mingisuguseid arhiive või veel mingisuguseid materjale, millele oleks võinud toetada. Sellistel juhtudel me saame alati aidata ja nõu anda inimestele. Kui on näiteks keeldutud sellistele objektiivsetel asjaoludel, mida vaidlustada on raske siis muidugi protestimisest võib mitte abi olla, kuid nõu küsida teilt tasuks ikkagi, sest küsija suu ei lööda, seda küll, meie telefon on teada 44 44 11 ja sellised kiirkonsultatsioonid telefoni teel on ju väga lihtne anda. Kardin on tuua mõni näide, kus te olete võitjana välja tulnud esialgu raskena näivast loost. Ja alles äsja võitsime Stuttgardi sotsiaalkohtus ühe taotluse, millele oli kaks korda antud, eitav vastus, see oli. Kui nüüd lähemalt kirjeldada seda protsessi, mis kestis päris mitu aastat, siis põhjuseks oli just see, et puudusid piisavad tõendid selle protsessi käigus. Esiteks me tõestasime antud informatsiooni tõepärasuse ja teiseks leidsime ka lisatõendeid lõpuks kohtusse, vastaspool astus tagasi ja nõustus pensioni määrama tagantjärgi asja alustamisest peale, nii et korraga esimene summa, mis nüüd inimesel kätte saab olema, on päris suur. Ehk oleksite nõus jagama mõningaid näpunäiteid inimestele, kes kavatsevad, et seda sammu astuda? Kui me räägime nüüd eitava otsuse protestimisest siis näpunäited sõltuvad jällegi sellest, mille tõttu eitav vastus on antud. Kui on antud sõjainvaliididele näiteks selle tõttu, et terviserike, mis tal praegu on, ei vasta pensioniameti arvates sellele avata saamisele laadile, siis peaks võib-olla selles asjas konsulteerima eriala arstidega, kes just seda meditsiinivaldkonda või seda ala hästi tunneksid ning näidata äraütlevat vastust sellele nii-öelda kompetentsile, arstile. Kui rääkida nüüd jah, sõjaohvritest haavatute mõttes, siis on kõige raskem äraütlemisviis on see, kui saksa pensioniamet väidab, et vigastuse aste ei moodusta 25 protsendilist tervisekadu saksa normide järgi. Kui see on see alus, siis on seda kõige raskem protestida sest aluseks ei võeta mitte meie Ateqi protsente vaidlust, saksa protsent, et ja neid protestida meie arstil on muidugi üsna raske. Kas äraütlemise aluseks on olnud ka juhus, et keegi on kirjutanud oma taotlus? Sõna vabatahtlik olin vabatahtlik? Ei vabatahtlikult või sunni viisilisus ei oma mitte mingisugust juriidilist tähtsust nendes asjades. Nii nagu ei ole aga rolli autasudel näiteks kastaneid, see taotleja on saanud ütleme rünnakumärgi või haavata saamise märgi või raudristivõiga raudristi, sellel ei ole mingit tähtsust. See aitab küll nii-öelda leida arhiividest materjale. Kui näiteks on antud avata saamisel või raudrist aga, aga iseenesest ei aita kaasaega või ei mängi vastu, pensionitaotlejale ma meelsasti. Jutu lõpetamiseks nimetaksin teie advokaadibüroo aadressi. Postiaadressil Tallinn, postkast 425, indeks null null 90 ja postkontor või telefon 44 44 11.