On mingi puu, millest astuks mööda. Aga ta räägib sulle põnevalt, kuidagi elavaks. On. Kivi, mis ei ole kõige suurem Eestimaa jaoks, aga ometi on sellega seotud mingid pärimused või kuskil müürid. Peatame auto kinni, siin oli ja siis hakkab hargnema inimeste lugu. Lugu hilisem kodulugu, kuigi järele on jäänud ainult varemed. Ja siis vahel, vaat siin me tegime, see on meie ettevõtmine, oli see torn kuskil mäe otsas või mingi peaaegu nähtamatut trepp mäeserva peal. Et oleks lihtsam Alt parkimisplatsilt üles ronida ei komistaks ja nii edasi ja nii edasi. Ja nüüd ma küsikski alguseks kohe, kus sa oled pärinud selle niisuguse hea käimise hoo ja, ja mitte ainult käimise, vaid ka need tähelepanekud ja kõik muu, mis sind väga nõutud reisikaaslaseks teekaaslaseks mitte ainult looduseradadel, vaid üldse igasugustel radadel, kus inimene kunagi on käinud või praegu käib või võiks rohkem käia. Aastas on väga ühene, lihtsalt töö on olnud selline, kus ei saa muidu tööd tehagi, kui ei õpi eestimat tundma. Ja mina olin Tartu linna arhitektuuriosakonnas lettide juures lati poisiks selline mees, kes lippas ringi, suur pikk kirju latt käes ja, ja siis geodetseesis kuskil mingisuguse Pulinomeetrise märgi kohal. Ja, ja nii me siis tegime üle terve Lõuna-Eesti töid. Tartu arhitektuuriosakonna meestega ja sel teel on üks niisugune väikene tore nüanss oli, tähendab Me ei käinud mingitel peaväljakutel või peatänavatele, vaid tabaslike ääremaadel ikka mingi linna või mingi asula ääremaadel kuskil, kus midagi uut tulemas oli või kavandati ja see õpetas nägema põnevamat osa Eestimaast just kuskil tagamaadel ja nurga taga ja kuskil seal Kraavi ristil. Mul on hästi meeles, kuidas me tookordsed, must, niiviisi ma võtsime. Nüüd on need alad maaparandusobjektide all ja teede all tol korral sepaks pajuvõsa. Ja me leidsime selles pajuvõsa ses maastikus ütlemata palju ilusat. Sa oled kunagi öelnud, et kui sulle kirjutati töötõendi peale looduskaitseinspektorid, ega sa siis kohe veel täpselt ei teadnud, mida teha tuleb, aga et teha on palju, seda sa taipasid ja hakkasid kohe noh teistele eeskuju näitama ja midagi tegema. Kuna tol korral liideti hulgaliselt seal mitmesuguseid väiksemaid rajoone siis tõepoolest arhitektiks tuli üks heade kutsepaberitega härrasmees ja ma oleks nagu jäänud siiski tema käealuseks, aga ma kuidagi niisuguse iseseisva iseloomuga juba olin ja, ja sel hetkel juhtus olema tark tus. Tookordne metsamajanduse peavalitsuse juhataja Teder jää tookordse looduskaitsevalitsuse juhataja lõike, nemad arutasid, et kui teeks ühe niisuguse ametikoha, vaata mis välja tuleb ja pakkusid seda mulle ja mina võtsin ta ka vastu, et huvitav, mis sellest välja tuleb ja ega me keegi ei teadnud, mida see amet peaks tähendama. Ühesõnaga niukene tore võimalus välja mõelda, amet, et ja väljamõeldud töö. Ja noh, kas ta nüüd korda läks või mitte, see on nüüd iseküsimus, aga aga pärast toodi mind sealt siis Tallinnasse üle, et, et ma siis sellise süsteemi teeksin kogu Eesti jaoks ja tookord tõepoolest nende paariaastaste, töökogemuste ja tulemuste alusel said kõik tookordsed metsamajandid endale inspektori koha. No nüüd on sellest välja kasvanud igavene võimus süsteem, endalgi jääb hirmu peale. Igas maakonnas on praegu keskkonnaosakonnad, kus on oma 15 20 25 inimest tööl juba ja siis niuke väike, uhke tunne, et need kunagi sai varustatud. On see õige jutt, et sa sõitsid kohe esimestel tööpäevadel veoautoga ringi ja olid seal puuistikud kastis ja otsisid kohti abilisi, et kuidas nad maasse panna. Ei noh, vaat see oligi, me ju ei teadnud, mis minu töökoht võiks tähendada, kas see tähendab nüüd hirmsat salaküti tagaajamist ja nii, mina mõtlesin tookord teisiti ja Heino Luik, minu tookordne šeff mõtles ka teisiti, et et hakkaksime tegema midagi uut. Heino Luik üldse oli selline huvitav mees, et ega teda see olemasolev olukord huvitas kohutavalt vähe, teda huvitasid ideed, mis annaks edasi tehnus, põnevad annaks teha, ma pean seda väga oluliseks meheks tol ajal, kui me looduskaitset niiviisi aetud tahtsime. Ja leppisin kokku Tartu metsamajandi tookordse peametsaülem, aga tal oli üks niisugune salajane oma tehtud niukene taimeaed, kus tal oli kokku ralt toodud siberi nulgu. Ja need hakkasid juba välja kasvama ja ta ei olnud neile leidnud rakendust. Jahiseltsid see nauto sealt kuskilt sain labida ja laadisin auto täis ja siis hakkasin sõitma. Ma arvasin, et see ongi nüüd see, võib-olla see katse ennast panna. Ja ausalt öeldes hea tunne on, kui nüüd neid samu kohti pidi läbi sõidavad. Me tegime nii, et sõitsime mingisuguseid kooli hoovi, otsisime üles, direktor majandusjuhataja ütlesime, et Adviis puud 1010 puud lähevad 15 puud ja no hea meelega, palju maksab, see ei maksa midagi, et see on looduskaitse poolt niiviisi, kõigel on niisugune tore tunne oli ja siis öeldi, et aga, aga kuumeneb paremini. Mõtlesime kohad ka välja, sisuline ka nagu arhitektid kahekesi sellesama juhatajaga ja nüüd ma näen, et, et need on kasvanud suurteks kõrgetaks puudeks koolide juures ja, ja nad on andnud juba looduslikku uuendust. Tähendakse siberi nulg on juba kord niisugune, et temast tuleb kohe mets järgi, nii et oli tore aeg, kui me mõtlesime välja, mida see töö tähendab. Looduskaitset. Tollal ju aastakümneid tagasi said ju kiita need mehed, kes kaevasid maasse suure augu ja ehitasid sinna mingit tohutu suure hoone või kaevandati siis põlevkivi. Aga sina hakkasid muretsema ka, mis nende aukudega ja hiigelkraavidega saab ja ja noh, täna võime öelda, et ei ole mitte kõige halvemini läinud. No see oli jah, üks huvitav algatus, mis algas Eestist ja hiljem ka tookordses liidus seadusena omandas maade rekultiveerimine. Tähendab, mõte oli selles, mis meile muret tegi, mingeid maavara kaevandamise kolm aastat, kaks aastat, niikaua kui objekt valmis saab, mingi maantee näiteks, eks ole. Ja noh, tõesti 100 kaevandada sealt vaja on, muidu ei ehita ju ja 100-ks 200-ks 1000-ks aastaks ja järgi rikutud maa. Eks me ju näe tänaseni veel teede äärtes siin-seal kuskil kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel rajatud karjääre, noh, ta on maa ja mets kasvab peal küll, aga ta on ikka Tõngerma. Ja siis me otsustasime algatada Eestis niukse administratiivse surve, siis ma olin juba kõva ametimees, ma pole ministeeriumis tööl ja ja siis otsustasime algatada sellise survega lausa nendele karjääriomanikele ja üllatavalt hästi dise omaks, saadi aru, et see on meie enda kodumaa ega siis keegi teine meie eest seda tööd ära tegema ei tule ja ja läks lahti. Töö läks lahti ja praegu veel peale ühte natuke naljakat statistilist aruannet, mida võib-olla isegi poleks vaja, see on rikutud maade rekultiveerimise aasta statistiline aruanne. Hästi kõlab ja, ja ilusti on need asjad tasakaalus, ei ütleks, et seda rikutud maad Eestis juurde pigem väheneb. Nüüd muidugi on segadus maakasutuse ja maaomanikega. Aga Me läksime selleni välja, et mitte ainult metsa alla, vaid veekogude alla, kus praegu rahvas supleb ja ja, ja peab väga heaks ujumiskohtadeks neid endisi karjääre ja on ka põldu tehtud karjääride peale, nii et minu arvates see oli huvitav algus ja need on ta nagu iseenesest mõistetav ja see Tagantjärgi vaadata samas aga loodus ei talu, kui poliitiliselt või majanduslikult minnakse maakamara kallale. Kuid ta tõstab ka sõrme, kui väga siluma hakkad ja ükskord sa elasid. Et olukorda päris üle, vaat igal tööl, kui ta tõeliselt hea töö on, tekib kuskil konflikt sinu enda paremate mõtet taotluste ja veel millegi vahel ja mul on niisugune huvitav moment oli. See oli Emumäel. Ja seal õpetati parajasti ühes karjääris kaevamist ja seesama ekskavaatorijuht ütleb, et tee nüüd mees, mis sa tahad, aga vot seda see mina maha ei võta, mina küsin mikspärast. Ja õigupoolest neid kutsuti välja kohusetundlikud ametnikud kutsusid välja, et tule, tee otseselt, mis otsus, nüüd aga tulime siis sinna ja ja see seen karjääri keskel, inetu see niisugune meetrit seitse kõrge oli kaldapääsukeste pesadest läbi uuristatud ja seal käis nisukene elusele ümber nisukene vidin käis ja siis vaatas eskavaatoril juht mullas sellele, mis looduskaitse sana tuled, nõuad, et ma võtan selle seene sealt välja või kuidas. Ja noh, siis oligi endaga konfliktis seadus ütleb ja meie enda poolt välja mõeldud eeskirja tõttused tuled tasandada. Aga linnupesi ei taha. Lind on ka üks osa ja veel milline osa, kaalukas osa loodust ja nii jäigi ja nihukesi konflikte paaris kohas tekkis ja ega me seda ära ei seadustanud, et jäta järgi linnupesad. Küll, aga igal pool nõupidamistel võistrueerimistele rääkisime, olge mõistlikud, vaatame mitut moodi asjale ja ma arvan, et kui me oleksime väga usinad Recotiveerijad, siis kalda pääsukene, kui liit Eestist kaoks, palju neid kohti on, kus tema endale pesa teha, saab need ka nisukesi ootamatuid momente, keda nüüd ongi huvitav nähtus. Meil nimelt pöörduvad meie poole ning geoloogid, teadlased, kes ütlevad, et omal ajal enamik Eesti aluspõhjakiht kirjeldati minte looduslikes paljendites vaid karjäärides. Ja kui me nüüd need karjäärid laseksime tasa lükata, Elikvideeriksime täiesti siis stratotüüp, kaugsära. No praegu on näiteks Sakus üks niisugune huvitav kihistus akukihist on seal ja, ja ainus võimalus seda niiviisi kenasti näha, kus ta esmalt kirjeldati, on karjäär ja nüüd kas tahame või ei taha, aga teaduse nimel või teadmist, mille nimel me peame hakkama ka karjääre kaitsma mitte lihtsalt loodust, vaid sõna otseses mõttes tehislikku seina kuskil. Ja ma leian, et see on täiesti mõistetav, sest see on ju ka üks osa meloose tundmaõppimisest. Mõned aastakümned tagasi looduskaitse, õigemini metsamajanduse ja looduskaitseministeerium, nii nagu selle keskasutuse nimi oli Eino Tedre juhtimise all, hakkas väga kaasa aitama inimeste puhkusele, võiks öelda isegi natukene täpsemalt puhkuse targale ohjeldamisele, sest mis seal salata, elu arenes ja autosid tuli juurde ja võimalusi liikuda ja rahvas hakkas käima looduses, kes seente, kes marjade, kes jahi pärast, aga ka muidu ja ka perekonniti ja kuidagi loodus ei olnud, nagu selleks valmis oli ministeeriumis omaette osakond ja ma mäletan, kui jälle informeeriti, et nüüd on laudtee üle raba valmis võle soo. Nüüd on meil see vaatetorn ehitatud Pühajärve ääres on nüüd vaat niisugune telkimisplats koos nõutava. See oli nagu meie teine suund, et hajutada inimesi inimlikes rahulikese puhkekohtadesse aga ka sinna oli vaja midagi ette valmistada, tahad või ei taha, et mets põlema ei lähe, vahelihase lõkkeaseme, mõtlesime välja niisuguse Errnis rauast värgini, sukese rai põlenud ja mis ei olnud väga inetu ka. Ja, ja mõtlesime välja ukse kolmnurkse käimla. Me olime kole uhked nende kolmnurksete käimlate peale, tänapäeval natukene Need muigama, aga ka need ajasid asja ära. Ja vot siis meil isegi kujunes niisugune huvitav termin välja. Lollikindlus ei kõla küll hästi, aga ta on väga suur sisuga. Nimelt ei tasunud teha noh, näiteks pirita jõe äärde siia linna metsa niisugust kerget puust kolmnurka, see oleks kahe päevaga laiali tassitud või tuleks tehtud või midagi nii. Siia tuli teha telliskivist raudbetoonkatusega ilma ühegi ukse Jakmata. Ja need kestsid, Külli ajasid ilusti asja ära. Aga juba sinna pühajärve äärde võisti äärepuust, kolmnurga demodeerilise näite ma tahaksin tuua Räpina kanti. Seal oli meil üks niisuguse hea närviga arhitektuurinärviga mees oli tema tegi lausa puumaja, keset, kus oli pakk ja paku sees oli ka kirves ja ma mäletan ühte majja, ta pani põhjapõdranaha ja teise majja pani temal lausa karu topise. Jaa, puhkaja tuli ööbis päeva kaks ja see karu oli sügiseni alles. Nii asi, karu küüned olid alles, ka neid ei võtnud suvideeris keegi kaase kirves selga, pakkus alles. Vot see oli niisugune huvitav termin lollikindlus, ühesõnaga seal oli looduses kõik see meie poolt rajatud. Hoitud noh, siin Tallinna puhul ka oli hoitud ainult detaili rauast ja betoonist. Need populaarsemad kohad, need said tõesti omal ajal vati ja õbluke rohukamar ikkagi liivarannas mändide all sõtkuti ära ja oli tegu, kuidas siis seda koormust nagu ümber tõsta teemärkidega, aga kes oli harjunud käima, see seda keelumärki vaadanud või need märgid ja visati minema ja õigustati nagu oma harjumuspärast olekut rannas. Ja siis oli meil ühistöö, suvine patrull mitmel hooajal, kus me reedeks sõitsime kohale, mis tundus Veljo rannikule, see ei sobi, see on liiasti, siis me rääkisime sele linn. D tavaliselt inimesed olid olemas, vahel oli ka see mürane taust olemas ja vahel kõrgendatud meeleolus. Puhkaja ja vahel nägime päris hulle asju Aegviidus. Noored neiud olid niisuguses joobeastmes, et mäletan, kuidas sa ühe pikajuukselise neiu pea tõstsid lõkkest natukene eemale, sest temast endast enam ei olnud asjad, võib-olla lähevad juuksed põlema, nii et oli kohe päris koledad. Aga need saated siis kõlasid kohe operatiivselt ja laupäeval pühapäeval juba inimesed nagu natukenegi raadiot kuulasid, olid erksamad. Ja esmaspäeval oli meil siis kombeks, et peab keegi vastama, kas siis kohalik külanõukogu inimene tavaliselt siiski juba rajooni täitevkomiteest sisi nimetatud maakonnaks seda ja, ja keskkonna-looduskaitseosakonna inimesed ja ka Tallinnas suuremad juhid, nii et me hoidsime seda elevust vist mitmel aastal päris hästi üleval. Minu mälu järgi Eesti loodussai artikliteseeria, mille valmistas tookord Tartu Ülikoolis ette proua Marju Lauristin, kus anti hinnang ühele või teisele meediavahendile, kuidas ta mõjutab looduskaitsele kaasa ja tookord Eesti raadios meie põtru väga kõrge hinnangu. Ja tõepoolest, ma usun, et, et sellega me teadvustasime eestimaalastele puhkust, puhkekohti ja vajadust seal natukene teisiti käituda. Me teadvustame seda palju noh, niiviisi paremini kui me oleks seda kuskil keelavate siltidega või tee viitadega või veel millegi taolise niuke admistreerituga teinud, aga ma mäletan, et tol korral isegi võeti vastu tänu nendele saadet sellised otsused, see oli Ministrite nõukogu korraldus, tookordse ministritena korraldus ikkagi piirati alkohoolsete jookide müüki või pandi mõneks ajaks hoopis seisma. Ma kardan küll natukene olla irooniline, sest me saavutasime selle sügiseks selle aastanumbriga patsis alkoholi müük, kui halvad ilmad tulid seisma, mõnikord oli ka väike erand, kus seda varem tehti, aga kevadel oli jälle uusaastaarv ja kõik algas meie jaoks otsast peale. Aga noh, elu ongi natukene võitlus ka. Siis oligi ju lausa niiviisi, et, et ega me ei saanudki pärast igale poole minna hääletunti ära, läksid poest endale limonaadi ostma, et õhtul kuhugi minna. Tasapisi vaatama, aga juba teate, ahaa, need on need. Rannapatrullimeheta käsitlesid Ostrosega meie nägusid, tuntud hääled, seelikut. Tahaks juhtus mõndagi ja ma mäletan, et öösel oli üks vabariiklik kokkutulek Võrtsjärve ääres ja ja siis lausa tuldi meile peale. Kalur, kes oli siis kala suitsutanud ja sellel ei olnud see nagu päris lubatud, niimoodi püüad riigile ja siis teed veel kõrvalt ja müüd ka veel öösel, aga ta oli nii heas tujus, et temale meeldis lihtsalt juba suhelda ja käis meile väga peale, et me seda kala võtaksime ja sina pärisid, et kes ta on ja kus ta on. Rääkis kõiki ennast alasti. Tema vastu ei olnud pahatahtlikud, aga loomulikult, kui seepärast raadios kõlasega ta seal külas nüüd vist kerge ei olnud, juude ta ikka pilgati ka seal. Nii et tegime, mis oskasime. Sina, jah, oled seda Eestimaad mõõtnud maa mõõtjana ja looduskaitsemehena ja planeerijana ja uute võimaluste otsijana, kuid mitte ainult maa pealt, sa hiljem tõusid ka õhku ja kolleege, Olav kerke, kadunud Olav kergega koos jälgisite juba kõrgemalt ja kui vaja oli, läksid ka kohe helikopteri pealt välja võtma võrke või või muudki täpsustama, nii et päris kaskadööri võimetega. Ei, see oli ausalt öeldes üks tore aeg oli, vat siis järsku tekkis mul tunne. Nüüd on mul Eestimaa käes, Ma näen teda korraga. Ma mäletan kunagi professor Varep ütles niiviisi, et kui teda panna öösel kuskile tee peale maha ja lasta tal kõndida kolm kilomeetrit, ütleb ära täpselt, kus ta on. No mina olin ka vist vahepeal niisugune suur asjatundja enda arvates, et kui me oleks saanud tõusta 100 meetri kõrgusele õhku ja oleks sealt vaadanud, ma oleks ka juba ära öelnud, kus ma olen. Vaat tõesti tekkis niisugune hea tunne, et nüüd ma lähen oma Eestimaad. See oli selles mõttes veel eriti hea, et me põletasime Moskvast antud raha läbi seal õhus, sellepärast et see ei olnud meie raha Eesti raha, vaid see oli, tule vastaks antud ja nii me siis sõitsime. Kusjuures noh, tõepoolest siis ma tundsin ennast ka tõepoolest järsku inspektorina. Sest kui see ülevalt näed nii tõelisi tagamaid, kuhu kunagi inspektori jalg ei satu, kui sa näed, kuidas kuskil metsa vahele ära peitnud, mingisugune virtsapütt kallatakse lahti ja kui siis autojuht vaatab ehmunud näoga alt otsa ja püüab oma kuuega varjata numbrid ja vaat siis järsku tundsin, et, et siin on vaja natuke korda maa peale panna ja muidugi noh, ma ei ole politsei hingega mees, nisukene, aga, aga Võrtsjärvel, kui me olime hange sisse toonud kalli raha eest ja, ja vaeva näinud tema uuesti sisse toomiseleta elama, jääks tulemusi meile, annaks seal noh, annab ka Võrtsjärve angerjajärv. Vaat siis, kui need ja sisse pandud mõrk mõrda ja võrkusid nägi, siis ma ikka pidasin hea mitu aastat võitlust ja küll nad püüdsid mind, peta mitut moodi. Tore oli, kui üks vanamees ühes ma ei ütle, kus kohas ühes kohas Võrtsjärve ääres küll tema kattis neid võrke rooga küll tema pani neile peale rohelise igasuguseid asju ja nii kõik unustasid ära, et läbiv roostikku tuleb jalgrada mõrra juurde. Mul ei olnud vaja näha seda jalgrada ja ma otsisin selle järgi alati mõrra üles. Ja lõpuks nad loobusid. Noh, oli niisugune aeg, aga tõesti kordsay majja arvestused Võrtsjärves võib-olla läks paar protsenti jäänutena niiviisi püüdjatega, et noh, nüüd on teised ajad, nüüd seda riistapuud meil ei ole. Mulle tuleb muidugi veel üks niisugune huvitav moment peale ühes suures määruses ma vaatan, et Võrtsjärves on kolm plastmassist niisugust väikest tükki kolmnurgas ja ma eeldasin nõunud, seal peab midagi olema. Naasis tõesti kaskadööri, laskusime sinna veepinnale ma kuidagi sealt välja, et uksest ja aknast ja sain ühe kätte kivi otsas sinna järgmise juurde, et seal on midagi otsast jälle kivi otsas ja sisendasin kolmanda juurde ja seal oli ka kivi otsas, noh, viskasin need kivid kuskile järve tagasi ja lendasime Tallinnasse, siis helistatakse mulle oma sõber, mees ütleb, et tead, meil uppus võrdser mootor ära ja me tähistasime seal uppumiskoha. Ja nüüd sina kiskusid tähised üles ja nüüd on meil kallis mootor seal järve põhjas. No juhtus ka nii. Ja loodusemehena oled sa tundnud kuid mitte ainult loodusemehena. Mina olen näinud, kuidas sulle on huvi pakkunud vanad mõisad, abi, mõisad. Sa oled neid pildistanud nii, et võib-olla suuremalt teelt isegi ei paista, et seal enam midagi on. Aga sa ütlesid, et siin on veel portaali jäänused. Siin on need uhked aknakaared. Vaat siin on näha, kuidas need ehitusmehed on seda teinud, aga varsti ei ole siin enam midagi. Tegid jälle plõks plõks, plõks mõned pildid ja ja minu teada oled sa mõisate alal, kuigi nüüd mitmed teised on neid ka pildistanud ja raamatuid välja andnud. Siiski suur asetatud. Noh, kas nüüd seda, aga ma lihtsalt tegin ühel etapil ühe töö ära. Võte matkata võib ju mitut moodi ja ma ikka oma vaba aja ja puhkuse püüdsin ikka oma kahel jalal niiviisi Esnevateli käia kasvõi sellised koguda teadmisi. Ja, ja juhul, kui ma oleks olnud matkasportlane, oleks seadnud endale eesmärgiks mingit kindlat kilomeeter treid ja veel mingisugused matka raskuskategooriad. Ma ei pidanud seda enda jaoks õigeks, pole tervis ka niisugune. Ma pidasin õigemaks seda, et mul peab mingi siht olema mingisugune eesmärk, et mitte lihtsalt kaunist loodust näha ka veel sinna juurde ja siis ma võtsin selle teema enda jaoks üles. Teemale juhtis mind Tartu geode, Uno Hermann on väga tuntud kodu-uurija. Ja tõepoolest ma käisin läbi piima, seadsin eesmärgiks lihtsalt kõik need 1200, mis meil veel olid olemas mõisad või mõisakohad aastal 1000 911000 läbi käia ei saanud loomulikult sinna, kus oli sõjavägi sees, tol korral. Aga ma ikka need 1200 käisin läbi, võttis aega, mis ta võttis, 10 aastat käisid ja, ja eks ma siis kuidagimoodi fikseerisid ka nii tekstis kui, kui pildis. Ja nüüd on lihtsalt hea materjal arhiivis nendel kasutada, kes teevad siis oma tööd edasi, professionaalide jaoks on see minu arvates küllaltki hea materjal. Ja, ja noh, kuivõrd looduskaitsja tegeleb parkidega ka ehk siis nii-öelda lisaväärtus oli siis või siseaga, kui oli see põhiteema, mida ma tahtsin enda jaoks selgeks teha. Kui me suvise patrulli radu astusime ja vahel ka piilusime ja lähenesime varrega, et saada lähemale ja, ja õigel hetkel juurde. See ehedus annab alati värviga raadiosaatjale, kuigi pilt ei paista siis nagu tasakaalustamiseks tegime, me kaasama reisijal alati midagi ilusamat ja Meil oli siis vikerkajas matkamikrofon. Ja sul jõud, mingi raskus kuskil kinni pidada, rääkida ajaloolistest isikutest, kes on sealt kandist pärit, rääkida arhitektuurist, rääkida loodusest, rääkida legendidest, kus sa need andmed nagu endasse oled või ammutanud, et, et siis kui vaja on mitmekihilised jälle seda. Välja anda ei, see nii lihtsalt tule. Selle taga on jälle meie enda põhitöö, tähendab kui mulle tuuakse mingi tee trass, mis jõulise tõlgendatakse kord ühelt poolt, kord teiselt poolt maja ja võib-olla mõnest puus alust läbi või üle kivide-kändude, kuskilt sealt siis seda allkirjastades ma pean teadma, et meie kultuurist midagi maha ei võtaks, seda midagit pääsmatult ei likvideeriks maastikus no aeg-ajalt on ka nisukesi olukordi, kus mingi asi tuleb likvideerida, tuleb nõustuda. Aga, aga see sundis õppima eestimaad tundma, see sundis lugema, lugema, kuulama, kirjutama ja ja see oli lihtsalt kohustus oma töö ees. Ja sellepärast ma tõepoolest otsisin palju allikaid välja. Ega ma hea saksa keele hundi, aga ikka sai istutud arhiivides ja ja tuntud ka huvi saksakeelset allikate vastu ja tuleb välja, et testima kohtunikud tohutu kirjandus olemas. Selline, ütleme laiemas laastus kodulooline kirjeldus ja mis seal pattu salata, mul oli veel üks huvitav allikas, tähendab kuna teate, et noh, enam-vähem eestimaad tead ja tunned siis kogu see mat ka kirjastus, mis, eksju teadma küll, igasuguseid siin ja sealpool maanteed tuli mulle retsenseerida. Mis seal pattu salata, eks ma kirjutasin sealt palju sihukest asja välja, millest ma varem ise ka midagi ei teadnud, nii need ratsendi sendid on, eks ole. No ühesõnaga, ma ikka palju pidin koguma materjali, et teada ja ega need teadmised ei ole veel üldsegi mitte nii väga head, kogu aeg tuleb juurde hankida, kui tahad istuda, nagu öeldakse, sadulas ekskursioonijuhina. Ja samal ajal on sinu juures üks tore joon. Sa ei ole selles mõttes isiksused, ma muudkui ammutan endasse ja siis, kui mina tulen, siis ma annan seda teistele, vaid sa oled päris süsteemselt aidanud ekskursioonijuhte koolid toda teile teinud näidiskäike läbi maastiku, läbingul tuurikohtade et seal oleks nagu kõike, mida meie minevik sisaldab. Ja see on tore, sest järglasi peab ju ka olemas. Nojah, eks ekskursioonijuhi töö olema nüüd 35 aastat, küll järjepannu ja ja viimasel ajal tõesti on olnud neid niinimetatud õppekaid. Kusjuures nüüd on juba rõhu asetuski muutunud, kui varem me rääkisime eestimaast eestlastele no ja rääkisime ka Eestimaast Eestimaal elavatele muulastele ja oli ka omaette missioon, siis nüüd pigem tuleb õpetada eestimaad mõistma ja nägema. Nendele inimestele, kes tulevad üle mitmesuguste merede, meie juurde kasvõi üle põhjapoolse lahe ja seda täiesti uut ümberõppimist ja ka vanad giidid praegu peavad ümber õppima ennast kohandama uutele nõudmistele, tegema neile huvitavaks ja õnneks meie väike kodumaa, see maalapike on selles mõttes kohutavad, põnev, et kõikidel naabritel on midagi siit leida enda jaoks enda ajaloost, soomlastel, rootslastel, lätlastest rääkimata, ühesõnaga ka see tuleb nüüd meil enda jaoks avastada ja osata seda neile edasi anda. Sest noh, meie töö ja noh, ma mõtlen, kas või looduskaitsetöö üks eesmärke ongi pärandkultuur ja see ei ole mitte ainult maastik. See ei ole mitte ainult vanad talud või, või talumaastikud. See on ka see kultuurilooline osa, kus üks või teine inimene taktigi pigi kergitas ja kuumal hilisel suveõhtul rahvas heinamaalt tuli ja läks ja laulis ja ja ka seda tuleb ära kuidagi inimestele mõistetavaks teha, et see jätkuks. Kui seda ei oska neile edasi anda, siis ta küll alustatakse tühja koha pealt, aga ei ole järjepidevus, tunnete meie üles. Järjepidevus. Sa nimetasid mitut inimest tunnustavalt oma jutu sees, aga milliseid inimesi sa üldse hindad enda suhtes, sest ma tean, et sina inimesi sorti, aga ometi kindlasti oma asja ajades on mõni teine sinu kõrval kuidagi olulisem. Võtaks nagu selle nurga alt. Ühe nime ma nimetatakse, on hüdrogeoloog Lehte Savitskaja. Dema õpetas minu hea kaaslane ja töökaaslane, aga lõpetasime olla ühe väga huvitava momendi. Looduses on alati võimalik teha kompromisse, karjäär võib nihutada 10 meetrit vasakule või maja 10 meetrit paremale nihutada, võib ju teha kompromiss millegi arvel, mõnikord ka looduse arvel. Aga on asju, mille puhul kompromisse teha ei saa, tema kaitseb joogivett, põhjavett ja, ja nagu raudnael seinas vot ei saa ja kõik sellepärast soni joogivesi. Ühesõnaga on näide inimesest, kes teab, mis on selle asja väärtus ja ta ei lähe mingil juhul kompromissile. Tähendab õieti mõnikord põik peseks, aga ta õpetas meid kõiki. Mitte alati ei saa nihutada 10 meetrit vasakule või paremale, mis see siis ikka on, on, mõnikord on sellest liiga palju. Aga teine, mis ma tahaks öelda, minu jaoks on alati olnud kõige põnevamad, lihtsalt juhuslikud kohtumised inimestega, maal või metsas. Kui ma nii käisin, muisu pildistamis, ööbisin juhuslikest kohtadest. Kui oleksin mõne mehe sauna, ütlesin, tule, laseme, magan ühes saunas ära ja siis sattusid täna kutsus ikka teele või kohvile. Nii ja minu arvates kõige olulisem oli näha seda suurt tarkust, mis on Eesti rahvas talletatud metsa Kolgastes ja, ja Metsanurka teda, aga ma olen saunas istunud vanamehega koos, kes ootamatult hakkas mulle lugema ladina keeles Oviidivust. Haydiasse on olevad metsa tagant kuskilt päris pärapõrgus permis külast mida ma linnapoiss teha, suu lahti kuulata. Ja. Aeg on muutlik olnud ja mõnigi targem pea on pidanud meie siin tuulte käes tõmbuma metsa taha. Mõnedki on esile tõusnud, kes võib-olla alati ei ole seda väärinud. Aga muutustega käib kaasas ju ka seaduseloome algul nagu imestasin, et sina niivõrd hinnatud spetsialist, et noh, ja ekskursioonijuht ja nõutud esineja ja sind kutsutakse külla. Väga sageli. Et sa hakkad nüüd kabinetis neid seaduse paragrahve voolima ja iseendaga seal vaidlema ei hakka, kolleegidega. Aga teiselt poolt ma arvan, et kuna sa oled niivõrd suure praktilise pagasiga ja samal ajal tunned naabermaade suundumusi ja oskad näha ka siit eestimaast kuidagi looduse ja keskkonna ja elu tulevikku, et kes siis paremini võiks seda seda teha. Ja see igamehe õigus, kui sa sellest raadiost rääkisid, siis tuli mitmeid. Hinnanguid ja öeldi, et see oli niivõrd selge jutt ja et see on inimestele nii vajalik, et mina küll kuulsin, aga ma hakkasin tuttavatele rääkima, hakkad jäin natuke jänni, et kas ei saaks seda korrata. Mul on muidugi hea meelega seal intoli alles kordasime ja see ei ole ainuke asi, mida sa teinud oled. Kas sa tunned, et noh, et ikka peab tegema, kuigi. Vintske asi ennukule aitäh, käijuvad tunnustata tunnustuse eest, mis sa mulle praegu rääkisid, kas see nüüd nii suur on see minu töö, aga ma leian seda, et hetkel on niisugune olukord meie seadusloomes, kus seda ei tohi teha ainult juristid. Siis võib mõnikord see laps ära kaduda pannil eest, eks ole. Praegusel hetkel peaks algatajateks olema spetsialist oma ala tundvad spetsialistid ja, ja mis puutub nüüd siis sellesse igavesse õigus ja siis see oli tegelikult niisugune asi, mis mujal maailmas on juba üsna iseenesest mõistetav ja on ka kirja pandud, aga meelda poolt kirja pandud, kuigi juba seadustes mainitud mõneski kohas, et on olemas mingi igamehe õigus ja siis me võtsime kätte, kirjutasime valmis, see tähendab, et me ei teinud seadust, vaid me rääkisime headest tavadest. Hea tava on veel parem kui seaduse. Ja teiseks me panime sinna siis ka paragrahvid juurde, et kui sa ei täida head tabavat, siis tuleb kuri karja ja saab tulla karje kurjaga Coheni paragrahviga kallale. Nii. Ja, ja kuivõrd on tekkinud praegu ikkagi selgelt ühelt poolt omanik ja teiselt poolt noh, nii muidu käia siis konflikte võib väga palju olla sedasama Maasik Marie võib muraka pärast, need lihtsalt panime asja kirja ja mul on tunne, et seda on vaja kordustrükki panna, sest et su nõudmine Ja õigupoolest, miks ma sind kutsusin just maikuu saatesse, see ei olnud juhuslik. Me oleme ju vanad tuttavad ja palju oled aidanud raadiosaateid teha. See oli sellepärast, et kohe-kohe algab looduskaitsekuu. Märksõna on oma puu ja sina oled puu puhul rääkisime alguses, kuidas need nulgusid, käisid koolide juures istutamas, otsisid abiväge ja sisendasid ka teistele seda hindu. Puu on sul alati olnud kuidagi objekt tähelepanuga määrinud ja sa ei ole mitte üksi selles vallas püüdnud ajakirjanduse kaudu spetsiaalsete väljaannete kaudu puut tähtsustada inimeste elus. Ja sa oled ja selle oma puu nime panemisel vist üks pea tegelevad. No ka, võib-olla natuke liiga suur roll omistatud mul, see on ikkagi koos arvetiga meil niiviisi Eesti looduse toimetajaga välja pakutud, aga ma ütleks ka, mis meid sellele ideele ärgitas. No me oleme aastaid rääkinud, et kui on looduskaitse Google otsese päevastele puid istutada ega me neid enda jaoks istutanud, neid puid, istutasime kõikide jaoks kuskile pargi nurka või pärispargi tegime või millegi taolise kooli juurde või nii, ma olen abiturientide pargi istutanud kunagi Tartusse tähtra luhal ja nüüd on nad hästi kõrged puud ja põõsad, et keegi enam ei mäletagi, mille puhuned istutajatega puistu on olemas. Aga mina leian, et igalühel peaks ikkagi olema ka oma puu, mille juurde tuleb tagasi ja mille tead, et sa tõepoolest ise selle mingil ajal enda jaoks iseenda hinge jaoks maha panid. Et sellepärast on tänavu Astanel pakutud see eesnimi mitte lihtsalt puu, vaid oma puu. Ja ma pakun välja külapuu, mille järgi mõõdetakse kaugusi majadest ja Poskond, Torist ja nii edasi. Ühesõnaga Põhjamaades see pruuk on olemas. Meil vahepeal see oma kadus ära kui mõiste ja vot nüüd oleks aeg vast jah, uuesti rääkida oma koduväravast, nüüd on ju meil kodud tagasi tulemas kuhu ma uuesti väravast sisse astudes või üle oma maa piiri sisse minnes lähen mööda oma puust, mille ma istutasin siis kuma sellest väravast sisse läksid õigemini ilusti mõelda, eks ole.