Tänases keskkavas lähene teiega, head kuulajad, kõrge Andidesse. Ja me toome teieni reisimälestused Ruust jutustajateks on Reet ja Tiit Made. Sissejuhatuseks. Taustaks kõlab sõimslasti töötluses väga populaarne viis. Ruusson Gondori lend. Kondor on Peruu rahvuslind. Väärikas lind, suur lind, ta kaalub üle 10 kilo. Lendab kõige kõrgemale teadaolevatest lindudest maailmas üldse. Ta elab andides ja on Peruulaste inkade poolt väga austatud, väga lugupeetud. Ja igati väärikalt esindatud teinud. Me lootsime väga, lootsime, et me näeme seda suursugust, lindu ka ehedalt looduses, kui me sõitsime Andide keerulisi ja sinka-vonka jooksvaid mägiteid pidi, et kusagil nüüd äkki ühtäkki seal, kus olid lumised mäetipud, sest meile öeldi, et kandar elab just lumistel kõrgetel aladel. Et me näeme kuidasmoodi. Ta sirutab laiali oma suured tiivad ja liugleb. Aga ei, seda ma ei näinud, aga me nägime väga palju muud huvitavat kõike seda, mida me lootsime sealt näha. Ja veel enamgi. Eestlane on reisihimuline rahvas ja nüüd, kus on reisimine võimalik, siis tuleb minna kõige eksootilisemates paikadesse ja Peruu kahtlemata meie jaoks on eksootiline, aga väga kauge koht, sest sinna tuleb kaua-kaua lennata Tallinnast kliimasse on umbes 17 tundi, vaja olla lennukis. Ja selleks, et hakata rääkima neid muljeid. Võib-olla kõik raadiokuulajad päris täpselt ei tea, mis Maase Peruu on ja mis tema pealinn kliima endast kujutab, siis väga põgusalt. Sissejuhatuseks mõned väljavõtted ka selle värvika omapärase riigi ajaloost. Seal inkade riik olnud ja inkad tunnevad ennast peremehena. Praegu oli inkade impeerium omal ajal lausa 1430 kuni 1532 Isama tubli sajandi mis haaras enda alla territooriumi mitte üksi Peruus, vaid ka Boliivias ja mujal ümbruskonnas. Pealinn oli siis kuusko, kus me ka käisime. Aga siis tulid taanlased nii nagu nad sinna Ladina-Ameerikasse läksid ja vallutajad ja võtsid Peruu jäincad oma kontrolli alla päris pikaks lisaks, kuni siis vabastamise laine peale tuli kogu Ladina Ameerikale ja Peruu vabastati nii-öelda kahe kollektiivi poolt, kui nii võiks öelda kahelt poolt. Kahe konkureeriva firma poolt 1000 821822 kõigepealt tuli José de San Martin, tema tuli Argentiina ja Tšiili poolt või siis pärast Argentiina Tšiili vabastamist hispaanlastest ja teiselt poolt tuli Siimon Polivar. Tema oli avastanud Venetsueela ja Kolumbia. Ja nii nad seal siis kokku, vaid seal peeti hispaanlastega maha päris mitu lahingut veel pärast seda. Ja alles siis üheksandal detsembril 1824 ehk õige õige pea. 175 aastat tagasi kuulutati Peruu iseseisvus välja. Aga kaks suurt vabastajad, kaks uut kindralit ja väejuhti ühte Ladina-Ameerikasse kokku ei sobinud. Nad saavutasid omavahel kokkuleppe ja House, San Martin läks elama Prantsusmaale. Ja Siimon Polivar on nüüd siis see suur juht ja õpetaja, keda meenutatakse ükskõik siis, missuguse Ladina-Ameerika riiki ei lähe, siis on ikkagi Polivarse kõige peamine vabastaja seal. Ja Boliivia naaberriik on saanud ka tema nime, oma riigi nimeks. Aga Meie läksime siis kõigepealt Peruu pealinna liimasse ja kui inkade impeeriumi pealinn oli Cuzco mägedes kõrgel inkadeleni koduses paigas, siis lima rajati rannikule, see oli paremini kättesaadav meretäit pidi. Ja ilmselt siis see liiklusmägedes on küllaltki keeruline ja raske oli ka üheks väga oluliseks põhjuseks, et pealinn tuli rannikule sinna niiskemasse ja omamoodi natukene nagu raskemasse kliimasse, sest et kõrgel andides on õhk väga kuiv, väga hõre ja mõnes mõttes eriliselt sõbralik nii kultuuriväärtuste säilimisele kui ka põlisrahvaste traditsioonide hoidmisel. Ilmselt. Peruu pealinnas limas elab praegu kaheksa miljonit inimest ehk üks kolmandik kogu Peruu rahvastikust. Neid on praegu loetud kokku juba 25 miljonit Sis elanikke Peruus, kellest 50 protsenti on indiaanlased, 32 protsenti stiitsid 12 protsenti valged ja näputäis on seal ka veel musti ja Aasias tulnukaid. Need inimesed, see 25 miljonit elab ja siis tõesti kitsal rannikuribal Vaikse ookeani ääres. Sest mujal on see elutingimused väga viletsad, aga liima iseenesest võrreldes Tallinnaga on muidugi noorukene linn Liimann asutatud 1535. Ja seejärel peaaegu et 400 aastat oli tegemist nagu väikse külaga kus elas väga vähe inimesi. Aga rahvastamise buum algas selle sajandi kahekümnendatel aastatel, kus kümnekonna aasta jooksul liima elanikkond peaaegu et sajakordistus. Kuid seejuures tuleb öelda, et esimene ülikool liimas asutati 1551. Ja linn oleks võinud areneda päris kiiresti edasi, aga siis oli 1746 väga ränk maavärin mis praktiliselt kogu Peruu pealinna hävitas. Ja tuli hakata peale peaaegu et nullist. Praegu on tegemist väga rahvarohke lärmakas ka värvikireva linnaga ja turistidel oleks võib-olla üsna kasulik siiski teada, et kui sa oled nii kaugele sõitnud ja kataloogidest raamatutest välja valinud enda meelest kõige soodsama ja mõnes mõttes ka parema ööbimispaiga mis pildilt võib paista ju väga kena ja isegi kui sa sisened sinna, siis ta on omapärane. Oli selline hotell, kus administraator istus sõna otseses mõttes vabas õhus siseõue peal, väikeses majakeses ja galeriid jooksid ühes ja teises suunas, aga toad olid ilma aknata kõrged. Nii nagu kiriku käärkambrisse oleks ööseks magama pandud. Niisked seinad, niisked voodiriided. Nii et see Meie jaoks põhjamaalase jaoks nii harjunud olete, et kui on juba külm, kui on juba niiske, siis on ka kütte. Niisugust asja muidugi seal maal ei tunta ja kui sa siis muudad oma hotelli kesklinna suure väljaku äärde, siis on teised hädad, sest siis sõna otseses mõttes ei saa öösel sõba silmale sest elu keeb õues tänaval sõna otseses mõttes 24 tundi järjest. Peruusse muidugi ei minda tema pealinna lima pärast vaid minnakse hoopis sellepärast, et seal on üks maailma tippvaatamisväärsusi matšubitsu. Kuid selle objekti juurde me veel jõuame siiski mõni sõna veel liimast, mis asub ühte otsa pidi Vaikse ookeani kaldal. Seal on äärelinn juures. Mis on niisugune paraad, linnaosa esindus, linnaosa kaasaegne linnaosa kõrgete majadega kuid samas ka villadega. Liima ise on ehitatud üles tüüpilises Hispaania kolonisaatorite stiilis, et sirged tänavad lähevad otse ja põiki linna kvartalid on nii-öelda ruudukujuliselt ja, ja eksimise võimalust praktiliselt ei ole. Kui orienteeruda vasaku ja parema poole vahel, siis tuleb alati omadega välja. Ja see kesklinnaosa, mis liimas vaatamist väärt on, kujutab endast nii, nagu ükskõik kus halduskeskuses on presidendi loss ja valitsuse hoone ja ministeeriumid ja muuseumid. Nii et kõik see tiirleb ja ühe keskväljaku ümber ja kui natukene sellest eemale minna, siis on juba asi viga suhteliselt karm ja räpane ja, ja must, sest et see kaheksa miljonit inimest kes liimas elab, ei ole teps mitte need kõige rikkamad inimesed. Sest oma majandusliku arengu poolest Peruu ei kuulu Ladina-Ameerika juhtivate riikide hulka, sest temast paremini tulevad toime. Argentiina, Brasiilia, Tšiili, Kolumbia ja Peruu on ju paistnud silma ka selle poolest, et sageli on seal olnud valitsemas sõjaväelased. Nii et kui me ka nüüd praeguses demokraat vaatlikkus Peruus ja tema valitsusasutuste ümber jalutades ja neid vaadates, siis vähemalt presidendilossi ümber olid tankid ja soomus Ottotki, millised siis olid pandud selleks, et igaks juhuks presidenti valvata, kuid elu on näidanud, et sageli on Ladina-Ameerikas riiki pööranud just need, kes presidenti on valvanud, siis sõjaväelased Ja kui me läheme taas tagasi sinna peaväljakule kus olid siis tankid, aga kus olid ka kaunid hooned ja presidendiloss ja teisedki olulised ehitised, siis seda väljakut muidugi tundus, et hooldati üliagaralt, sest sellel hetkel, kui meie seal jalga puhkasime toimus vilgas tegevus, nimelt kirgastega raiuti üles murukamarat täiesti korralikku, ilusat pügatud muru ja alguses ei saanudki aru, et mis siis nüüd toimub, et kas tahetakse natukene mõnda lille Klumpi suurendada. Aga kui õhtul tagasi sattusime, siis ehmatusega märkasime, et kogu muruväljak oli üles raiutud või see muru kamar oli ära võetud ja juba olid lillekastid kohal ja needsamad kiiresti tegutsevad töötavad mehed, kes olid kõik ühtviisi riietatud, nendel olid ühe firma nime kandvad tunked seljas ja siis veel sellised oranzid keebid veel peal. Siis istutasid kiiresti-kiiresti mustrikujulisi lillepeenraid, nii et linnapea väljaku ilme muutub üsna sageli. Seda võis näha ka postkaartidelt, et alati oli muruväljak, võililleväljak omanäoline. Üldse niipealinna elanikud kui ka hiljem kuuskos ja mujal kohatud inimesed olid sõbralikud, natuke flegmaatilised. Sageli tundus, et noh, nad ei ole päris hästi saanud magada või, või ei ole veel üles tõusnud. Aga nad alati olid vastu tulla taldrikud ja lahkesti sinuga nõus vestlema, juhul kui sa hispaania keelt oskad. Kõikide muude keele oskamistega on Peruus suhteliselt raske, umbes niisama raske kui suurte rahvaste puhul ikka. Aga kui lugeda neid reisiraamatuid enne minekut Peruusse, siis sealt võib lehekülgede viisi lugeda nendest ohtudest, mis ühes või teises kohas kas siis pealinnas või mujal valitseb. Kuna seal tööpuudus on nii suur ja inimesi on nii palju, siis peamine oht muidugi, mis turisti kimbutab, on see, et ta satub vargapoiste küüsi. Meilgi oma silmaga oli pealtnäha mõningaid niisugusi juhuseid, kus kellelgilt ära tõmmatud rahakott ja see oli juba tühjaks tehtud, vedelas kuskil maas. Ja, ja vaene turist siis pidi mõtlema, kuidas ta omadega hakkama saab. Rist ja viletsus muidugi, meiesugusel eurooplasel on see, et igal sammul tuleb sinu juurde saapapuhastaja poiss oma kastiaari käes ja ükskõik missuguses jala otsas ei ole, seda tahab ilmtingimata. Ja puhastada, olgu see siis kasvõi valged sussid või, või botased või, või sandaletid olenemata, mis sul seal on. Ta meelsasti nõus otsekohe su jalanõud ja sokid üleviksima. Või ka varbad, kui on tegemist son talletiga, kus paljad varbad välja paistavad. Aga laste tööd on näha, noh muidugi Ladina-Ameerikas ja ka Peruus väga palju. Sest et lisaks nendele saapa puhastajatele poistele ei saa öelda muidugi, et saapa puhastamisega oleksid ametis olnud ainult lapsed. See oli ka täiskasvanud meestele väärikas amet. Aga laste põhitöö näiteks oli akna klaaside puhastamine nimelt auto esiklaasi puhastamine ja see toimus siis nõnda, et niipea, kui oli liiklusummik ja autod hetkeks jäid seisma või kui oli siis ka valgusfoorid tegemist valgusfoori oli küll suhteliselt harva, aga autod siiski aeg-ajalt peatusid, siis momentaalselt tuiskas auto juurde poisikene, viskas plärtsti auto esiklaasile vahtu puhastusvahtu, nii et auto ei saanudki enam edasi sõita, sest et esiklaas lihtsalt voolas vahustest ojadest. Ja siis kohe tõmbas ta ka svammi või mingi puhastusriistaga kriips krapsele akna puhtaks ja vahel oli tegemist ka nõnda väikese puhastaja ka, et ta ei ulatanudki auto, esiklaas veini ja siis ta vupsti hüppas kohe auto kapotile, oli põlvili auto nii-öelda klaasi juures seal ja puhastas kiirelt ära ja muidugi siis autojuhid andsid poistele pihku väikest peenraha, nii et see oli siis lasteleks tavalisi töid. See näitab, kuidas maast madalast tuleb ettevõtlusega hakata tegelema ja ükskõik kus seda ei tehtaks kas siin, Euroopas või, või mujal Ladina-Ameerikas, tuleb seda teha täie innu ja loomingulise kirega. Aga üldiselt, ega meil ei ole mõtet pikaks ajaks liimasse jääda, sellepärast et kõik vaatamisväärsused, ehkki neid on ka liima ümbruses inkade asustuste varemeid, kus me ka käisime, kuid põhiatraktsioon on ikkagi matšubitsu, kuhu poole me teel oleme ja pärast järgmist muusikalugu, mis on Peruu, sest ostetud muusika kassetilt hakkamegi suunduma kuuskaia matšubiczu poole. Enne kui sõidate kuuskasse mõeldud ja kui te olete ei tulnud mitte mägedest, siis arvestage sellega, et te lähete kõrgmägedesse ja teid tabab seal kõrgmäestikuhaigus, mis asi see selline on, teadmata Ta tundmata lugu ja ei oska sellele just nagu tähelepanu pöörata. Igal juhul soovitati meil võtta apteegist rohtu, tablette, süüa neid enne kuskussi jõudmist ja öeldi, et kohe kui kohale jõuate, siis jooge kindlasti kokateed. Jah, aga selle me saime õige pea teada, mida see on ja mida ta endast kujutab, kui olla 3300 meetri kõrgusel kus asub kuusko sisingade vana pealinn kus elab 300000 inimest. Nii peaaegu lennukitrepilt alla tulla ja hakata tasapisi sammhaaval lennujaama poole minema, sest seal tuli lennuväljalt lennuväljal ise ringi jalutada ja saada oma koht ootesaalis kätte. Siis tundsid, et kuidagi õhust jääb puudu kuidagi astumine raske. Kuidagi miski surub sind ja see ongi see kõrgus ja mõned hakkasid kohe kurtma, pea valutab. Ja kui me tulime hotelli, siis esimene küsimus hotellis oli, et kas te tahate tassikese kokateed, see on kokateelehtedest keedetud. Niisugune vedelik, mida pakutakse siis ilma suhkruta mis on päris meeldiv. Ok, aga kas ta nüüd meid aitas või mitte, seda ma ei oska öelda, igal juhul. Kõik need päevad, mis me kõrgel mägedes olime, aga me olime seal üle nädala ja oli enesetunne niimoodi, et hästi ei viitsiks jalutada. Ja kui natukene jalutada, siis tahad mõne hetke pärast puhata ja kuidagi ninast ei käi õhk läbi ja vahetevahel on õhust puudu. Aga see ei tähendanud midagi võrreldes nende ajalooliste vaatamis väärsustega ja, ja inkade kultuuri nautimisega, mida kuuskos iga tulnukas, ükskõik kuskohast maailmas ta ei tule, täie hingega saab 24 tundi, kui ta viitsib sisse manustada, endale hingata, vaadata, katsuda ja nii edasi. Kus ka on võrreldes Peruu pealinna liimaga väike linn aga omapärane, kodune ja armas ja kus ka on muidugi selline paik kus tehti indiaanlastele võib-olla kõige rohkem haiget ja liiga, sest et nende põline pealinn tehti vallutajate poolt sõna otseses mõttes maatasa. Kuigi vallutajad vaatasid, et ennäe, kui tugevad müürid on indiaanlaste poolt ehitatud kummaliselt püstitatud müürid ilma ühegi mördita ja seguta, hiiglaslikud kivid on laotud üksteise peale nõnda tihedalt, juuksekarv ei lähe vahele ja vallutajad mõtlesid, et ei, neid müüre ei hakkame siiski lõplikult küll maha lükkama ja puruks tegema, aga majad, mis on ehitatud müüride kohale, need Me lõhume ära ehitame sinna omad majad oma arhitektuuriga oma näoga asemele, aga kasutame selleks ära siis vundamentide kohtadena, neidsamu inka müüre. Jah, vallutajad on üks räige seltskond, küll seda peab ütlema ja praegused incad seal elavad eriti hispaanlastest lugu ei pea ja Haanja turisti ka väga palju seal näha ei olnud, õieti ei kohanudki, põhiliselt, kes tulevad inkade kultuuri, ka koloniaalimpeeriumi aegset kultuuri nautima, need on ameeriklased, jaapanlased, sakslased, skandinaavlased ja vahetevahel tõesti vaatad seda ehituskunsti ja mõtled, et need müürid, mida näha on igal pool on rajatud kuskil 500 600 aastat tagasi ja missuguse täpsusega, missuguse helegantsiga annad need kivid üksteise otsa. Fotod. Ja see inkade kultuur peegeldab ju eelkõige seda, nende arhitektide oskusi, oskusi ära kasutada, kohalikud materjalid, sest tundub nagu, et need kivid oleks pidanud vedama kuskilt kaugelt kohale, aga ei sõit, need mäed, mis seal ümberringi on, need just nimelt neid kivisid haldavadki ja nagu meile selgeks tehti, kui templeid rajama hakati, siis vaadati kõigepealt, kuidas seal ümbruskonnas on ehitusmaterjalidega ehk kividega ja siis hakati, tehti üks mäekülgpuudest ja ja mullast puhtaks ja hakati sealt järjest kivisid Ahuma ja sinnasamasse kuskile lähedale jõule juurde ehitati üks tempel ja teine tempel ja mingid kultusekeskused ja nii edasi ja nii edasi. Ja neid templeid ja neid pühasid paiku on Cuzco lähistel küllaga. Ja selline tunne on, et kui neid siis vaatama sõidad, et lähed jälle sedasama teed pidi ja tuled sedasama teed pidi tagasi, mis ühtpidi on ju ka õigesest kõrgetele mägede nõlvadele ei ole niisama lihtne teed rajada ja kui siis üks autotee on sinna juba ehitatud, siis on katsutud teda siis ka nii paigutada, et ta maksimaalselt igale poole välja jõuaks, kus siis ka midagi vaadata on ja kust pead siis ka kuhugi välja jõudma. Aga kus on selleks eelpostiks ühele peamisele atraktsioonile, mis Ladina-Ameerikas maailmale pakkuda, Anson matšubitsule. Ja kui me oleme ära kuulanud järgmise muusikaloosis, hakkame sõitma rongiga bussiga ja rongiga matšubitši poole. Matsu pitsusse saab mööda indiaanlaste püha orgu. Ja kui mägedes asuvad linnad on üsna hästi kaitstud ja nendel on ka oma teatav kaitse-eesmärk olemas, siis pühaorg on tõepoolest see koht mis oli viljakas, kus laiusid põllud, kus oli näha karja. Seal olid lehmakarjad erinevat värvi lehmad, küll ka seda musta-valgekirjut oli mõnes kohas näha. Seal olid siis laama ja alpakakarjad. Seal jooksid ringi kummalised, karvased ja musta värvi sead. Lambad olid köies, kusjuures neid oli köiatatud kummalisel viisil, nimelt tagumisest jalast oli lammas siis kinni seotud ja pidi siis sööma nii kaua selle platsi puhtaks, kui ta siis jälle teise kohta pandi. Põlde tehti parajasti künti künni härgadega. Esimest korda nägin ma kuidasmoodi, härjarakend oli töös veel tänapäeval. Ja pühaorg on ka see paik, kus kasvatatakse maisi inkadele nii olulist ja väärtuslikku. Leivavilja. Matšubitsu Se, inkade vana kultuse keskus, asub kuskohast 112 kilomeetri kaugusel ja sinna on ehitatud raudtee. Kitsarööpmeline raudtee. Matšubitsi asub nii kõrgel kui 2400 meetrit ehk siis kilomeetri võrra kuus kostma madalamal. Ja ei ole niisama lihtne mägedes rongiga sõita. Selleks et kuskohast saada alla pühasse orgu. Selleks peab rong siksakki mööda mäekülge alla sõitma edasi ja siis jälle tagasi edasi ja tagasi, kuni ta jõuab alla orgu ja sealt juba siis läheb tee mööda siledat oru põhja. 12 kilomeetri läbisõitmiseks läheb umbes kolm tundi. Rong on tehtud põhimõtteliselt turistide jaoks. Ta läheb hommikul välja, kuskohast kolm tundi sõidetakse, siis käiakse, vaadatakse matšubitsu ära ja kuskil kella kolme-nelja ajal õhtul tulevad rongid, kus kasse tagasi loomulikult kohalikud elanikud ja nende jaoks on pandud omad vaguneid, sinna rongi sappa saavad oma asjaajamisi ja sõitu siga selle rongi sabas ära teha. Kuid turistide peale mõeldud rongis pakutakse kerge eine, seal on televiisor, seal on suveniiride ja raamatute müügipunkt, seal kuulad muusikat. Ja muidugi võrratu vaade ta seda oru põhja sõites avaneb mõlemale poole, ühelt poolt kasvavad üles järsud, näed, teisel pool on siis need põllud ja loomad. Matšubitsu teekond rongiga meie jaoks ei olnudki seekord nii lihtne, sellepärast pool sellest eest raudteest oli streikimas ja teine pool ei olnud või õieti. Raudteelased tahtsid saada palgale juurde, mis on loomulik ja seetõttu otsustasid, et osa raudteelased otsustasid, et nad ei lase ronge kus kosse sisse osa arvas jälle, et nemad võivad mööda oru põhja sõita küll ja nüüd siis turismifirmad teevad niimoodi pakivad hommikul kümned ja kümned bussid turiste täis ja viivad nad kuskil 30 40 kilomeetri kaugusele sealt mäest alla ühte jaama ja sealt pannakse turistid rongi peale ja lõpp siis läheb selle kitsarööpmelise rongiga kuni matšubitsioni välja. Ja see rong sõidab mööda imelist teed. See raudtee läheb uru Bamba kärestikulise jõe kõrval ja teisalt poolt siis kõrguvad püstloodis üles järiot mäeküljed ja niimoodi me läänesimegi siis matšubitsule, aga see oli ikkagi ainult selle või nende mägede jalamile viis rong sest edasi tuli hakata sõitma taas bussiga ja see oli siis üks nendest kaela murdvamatest retkedest, mida hiljem küll Ladina-Ameerikas veel korduvalt tuli üle elada, aga see oli ka omamoodi elamus. No üldiselt on minekuga matšubitšusse nii, et isased laisemad, nii nagu meie sõidavad rongiga ja bussiga aga siis on olemas veel võimalus minna mööda inkade muistsete rada, mis on 33 kilomeetrit pikk. Inkade trepid mäe külgedes on ehitatud, trepid on veel alles ja selle tee läbimiseks läheb kuskil kolm-neli päeva, seal on telkimise kohad ja siis, kui see rada on läbi käidud, siis on täiesti selge pilt, mida inkad endast kujutasid, kuidas nad elasid. Kuid käimine mööda mäekülgi umbes kõrguste vahega kuskil 1700 meetrit on võib-olla meiesugusele eurooplasel ilma ettevalmistuseta ja eriliselt vägedes treenimata ikkagi natukene karm, nii et me olime sunnitud või meelsasti sõitsime selle tee ära bussi ja rongiga, aga mis puutub sellesse mäe külge pidi üles minemisse bussiga, siis see tee oli muidugi kitsas ja kaks bussi kõrvuti. Ta ei saanud ja mäeküljed olid julgestamata ja kui istuda selle bussi külje pool, mis on vahetult sinna alla sellesse sügavikku, langemasse orgu, siis on see väga hirmu ära teatav ja pidevalt oli niisugune kütused. No nüüd nüüd nüüd see buss läheb, siiamaani ei ole ükski buss veel läinud. Aga ega meie sel hetkel bussis olime, ei võinud kuidagi teada, et meie oma just see esimene ei ole rongil, vastas on jällegi kümned bussid. Need üksteise järgi sõidavad, viivad inimesed üles mäkke. See on kuskil 800 900 meetrit otse püstloodis üles, aga 25 minutit läheb selle bussisõidu veel aega, kui ta mööda mäekülgi sicasaka üles ronib. Ja siis, kui teine buss satub ette tulema, siis on tehtud isused, taskud või kohad, kus siis väga osavalt manööverdades veelgi rohkem kaljuserva hääleb härra peale ronides. Bussid teineteisest mööda lähevad. Aga üles minemine alla tulemise kõrval ei ole mitte midagi. Alla tulemine on ikka täiesti Carmeri ja nõrganärvilistel, ma küll ei soovita seda teekonda ette võtta. Sellepärast et need bussijuhid on niivõrd harjunud sellega ja piduritele vajutavad nad kõige viimasel hetkel korduleb. Ja kurvi võtavad nad ka, nii et noh igal juhul ärge istuge selle akna alla, mis on otse vahetult tollesama kuristiku poole. See oli väga hea soovitus, sest et need aknad vahelduvad nimelt ja kuristikud satuvad olema kord ühel pool, bussikord, teisel pool bussi, sest et käänakuid on täpselt 17 ja kõik nad on niisugused, et ei tea, kas seda järgmist käänakut küll tuleb aga igal juhul järsult, siis tõuseb see kaljusein ja alguses on mäed nagu rohkem padrikute ja puudega kaetud, siis hakkavad tekkima mäed tippudele, just nagu lopsakad rohelised mütsid pähe. Ja ühtäkki täiesti ootamatult ilmuvat mäe varjust silme ette kirkas kõrgmäestikupäikeses sillerdavad linna varemed. Ja see ongi macho vitsu. Sest et see, mida sa siis näed, see on muidugi ületanud kõik ootused. Meile sattus ka olema väga ilus ilm ja mida muidugi ei osanud ettegi aimata. Ta, et kui natukene madalamal või mõnes mõttes ka vastupidi, just natukene kõrgemal seal, kus kohas oli küllaltki jahe, siis koodid välja jõudnud, Subitšusse sellesse hõredasse ja päikesest kirkasse õhku, siis mõtleksin kõik, saime me üsna leekivad põsed ja ara näpistatud ninad sellest kuumast ja palavast päikesest. Niisiis, matšubitšov 2400 meetri kõrgusel hingematvalt ilus vaade mägedes, õigemini keset mägede ansamblit, ümberringi on veel mäetippe igal pool, kuhu silm haarab ja inkad on ehitanud oma vanakultusekeskuse keset niisugust mägede ringi. Ja ilmselt on seal väga sage külaline olnud ja on, meie teda ei näinud, aga seal on olemas Gondori tempel. Ja siis taanlased tulid siis matšubitsu kallale, nad ei läinud, on mitu versiooni tooni, mitu legendi, miks nad seda ei läinud. Üks räägib sellest, et nad ei saanudki teada, et mägedes matšubitsioon olemas. Teine räägib sellest, et kuna hispaanlased olid kulla, maiade ja inkade oli palju kulda ja seda kulda omale kaktmisid kokku ja päeval kokku korjatud kulla mängisid hispaanlased õhtul kaardilauas. Ahaa, et hommikul minna jälle inkade käest uut kullale mari nõudma. Aga seal matšubiidsus ei olevat kulda olnud. Igal juhul vajus unustusse jäi kolonisaatorite poolt kahjustamata koguse mägedesse ehitatud väikene linnakene. Ja alles 1911.-le aastal leidis Ameerika ajaloolane Iram Bingham matšubitsu ja sellest ajast vaatas teda siis kaevatakse välja ja eksponeeritakse ja parandatakse, sest et mullakiht oli ju 400 aastaga sinna peale kogunenud ja puude olid kasvanud müüridesse ja neid müü lõhkunud. Aga sellele vaatamata Ta on inkade ehituskunst ja inkade arhitektuur ja ehitusmeistrite oskus olnud nii võimas ja nii tugev, et matšubitsioon säilunud peaaegu et 60 protsendiliselt, nii nagu ta omal ajal ehitati. Linn asub suhteliselt tasasel platool ja samas tundub, et ta ripub päris mäe küljes. Ega see platoo ei ole ilmselt ka looduslik, vaid kuna inkadel oli tava ehitada terrasse rippuvaid aedu kus siis sai kasvatada vilja, kus sai karjatada loomi, siis umbes samasugused terrassid ümbritsevad ka matsu pisut seal on olemas oma põllurajoonid ja, ja aiarajoonid. Ja siis nõnda on ka rajatud selline platoo, mille peale on siis tehtud linn. Ja sellel linnal on ka palju tähelepanuväärseid ehitisi olnud. Ja praegu on ta muidugi kõik varemetes, aga need varemed on tõepoolest hästi säilunud. Linna keskel asub püha paik inti vaatana ehk päikeseobservatoorium, milles oli päikesekell. Linnas on ka kõrge päikesetempel, millel ei ole mitte kunagi olnud katust. Ja linnas on väga palju hooneid. Huvitav on näha, et nad on olnud kõik kiilkatustega, ilmselt on seal siis ka sadanud. Sest et kui on lamekatus, siis on kuiv piirkond. Kui on selline Gilgatus, siis on sajune. Jah, muidugi, vitsu on nii-öelda kaheosaline majanduslik osa, kus terrasside peal kasvatati siis kartulit ja mida tahes ja teine on siis haldus- ja kultusepool. Ja muidugi templeid on seal väga palju. Gondori templist oli juttu, seal on ka kuudempel ja päikesetempel ja kolme ACME tempel muide aknaid ja üleüldse, nende arhitektuuris domineerib akna- ja uksekuju trapets sina sellepärast, et see on kõige tugevam ehitamise moodus. Sest selles piirkonnas maa väriseb aega, Pealt aga inkade poolt ehitatud templid just nimelt tänu sellele müüride ja akende ehitamise ja uste ehitamise trapetuslikule vormile on maa kõikumistele päris hästi vastu pannud. Ja mis kõige olulisem sealjuures need kivirahnud, mis noh, tahuti välja oma viis-kuussada aastat tagasi 500 aastat tagasi praegusest ajast arvates on praktiliselt sellisel kujul säilunud, see näitab, et see on, tegemist on väga tugeva kivimiga. Ja linnal oli ka oma veesüsteem puhas allikavesi püha vesi, mis andis siis imet tegevat jõudu. See tuli kaljulõhedest joogi- ja tarbevesi juhiti linna ja paduvihmade äravooluveed juhiti mäekülgipidi kindlatest kohtadest alla. Matšubicza ei olnud suur linn. Need rassid ja põllud ei ole olnud ka väga suured. Arvatakse, et seal ei elanud mitte rohkem kui 9000 inimest. Ja tõesti, miks siis nüüd imetletakse ja paika nii väga, miks peetakse teda üheks maailma suuremaks imeks? Just sellepärast, et ta oli sellise saladuselooriga varjutatud, et ei teatud täpselt, kas selline linn on üldse olemas olnud. Legendid rääkisid, et on olnud kõik inkade muinaslood rääkisid salapärasest matšubisust, aga keegi ei olnud seda näinud. Kuni siis tolle 1911. aastani, kus selgus, et tõesti see ei ole ainult muinaslugu, et niisugune linn asub kõrgel mägedes, kuhu praktiliselt ühtegi juurdepääsuteed enam ei ole olemas. Rajamisega alustati kuskil umbes 1400. aastal ja see väike linnakene oli kasutusel umbes 100 aasta jooksul. Inkad elasid seal veel ka siis, kui hispaanlased olid juba all orus pühas orus, siis mõnekümne kilomeetriga kaugusel matši just elasid seal, kuid mingil seletamatul põhjusel on see linn siiski maha jäänud, plätud. Ja no kes teab, kui nad oleksid seal elanud edasi, võib-olla hispaanlased oleks leidnud sinna ka tee, kuid üldiselt sinna mäkke saamine nendel pallutajatel arvata võib, on väga raske, sest et needsamad kaheksa 9000 incad, kes seal matšubisus elasid, käisid mööda seda 33 kilomeetri pikkust inkade rada, vaata ka all orus oma asju korraldamas ja omale sealt vajalikke olendeid, tööriistu ka sageli seemet hankimas. Ja kui me matšubisus viibides ja sinna sõites pidevalt kuulsime seda tuttavlikku Gondari lennumeloodiat Peruu rahvalaulu, siis siin on ka see tähendused. Inkadel oli tava panna ka loomade või lindude nimetusi ülekantud tähenduses oma linnadele ja paikadele. Ja nõnda siis kannab matšubitsu Gondori nime. Nii nagu puuma oli Cuzco pealinna sümboliks ja nagu madu oli siis pühaoru sümboliks. Jah, ja niimoodi see väikene põgus reisikene sinna kaugesse Peruusse ja tema atraktsioon ruuni nimega matšubitsio meil siis täna siin veeres ligi tunni aja jooksul reetia Tiit Made püüdsid teile oma muljeid natukene edasi anda, aga taas on seda väga raske teha. Pildis oleks lihtsam, kuid Eesti raadio pilti ei näita. Igal juhul, kui kellelgi on vähegi võimalik siis Ladina-Ameerika on see regioon ja see piirkond, kus on meie jaoks väga palju eksameid, otilist ja näha ja tunnetada palju rohkem seda, mida me siin Euroopas oleme tundnud ja teame, ehkki koju tagasi tulles kuskil Euroopa lennuväljal taandudes ohkab kergendatult ja ütled, et kodus. Ja siin on kõik tuttav ja tuntud, aga seal pidevalt pead sa avastama enda jaoks harjumatut ja leidma ennast hetk niisuguses situatsioonis, kus sageli tundub, et väljapääsu ei olegi. Aga. Ka kõige raskematest olukordadest on alati välja pääs ja turism ei ole mitte ainult selleks, et istuda kaunites kohvikutes ja tunda, et kõik on turvaline, puhas ja hea sinu ümber, kui ka see turismivorm on muidugi väga meeldiv. Aga minna sinna, kus sa ei tea, mis nurga taga ees ootab. Kui sa ei tea, kas sa oled just täpselt õiged jalanõud või õige riietuse endale valinud. Kui söögilaual vaatab otsa mingi selline elukas, et pead tükk aega arvama, kas saata tagasi või asuda siiski asja kallale. Nii et seiklused on reisimise kõige põnevam osa. Reet ja Tiit soovivad teile kõike head ja valmistuge jõuludeks, mõelge oma kingituste peale. Ja saadet jääb lõpetama Peruu kõige tuntum lauljatar ima summak. Tema on ka käinud Tallinnas. Tema laulab nii, et liha tuleb luude pealt lahti, kui kuulata teda. Ja see lugu, mis tänast saadet lõpetama jääb. See lugu kuulub Ühte muusikali fla huuli, mis 50.-te aastate alguses just spetsiaalselt siis, kui ema Sumakali oma võimetega tipul tema jaoks kirjutati ja Broadwayl lavastati. Niisiis veel kord Reet ja Tiit Made soovivatele kõike head. Kohtumiseni kuulmiseni.