Ma arvan, et paljud vikerraadio kuulajad nägid eelmisel neljapäeval Eesti televisiooni saatest mini seda lõiku, kus oli pikemalt juttu Madalmaade kammerkoori 75. aasta juubelikontserdist Amsterdamist. Musike paus, kooriv praegune peadirigent Risto Joost. Palju õnne, kontsert läks väga hästi, aga see oli kindlasti ka väga vastutusrikas kontsert, see galakontsert üks kolmest juubelikontserdist sinna olid kokku tulnud ka koori varasemad peadirigendiks. Just nii, no kõigepealt suur tänu, loomulikult Madalmaade kammerkoor on läbi selle 75 aasta olnud Euroopa kammermuusika vokaalmuusika üks kahtlemata eestvedajaid ja seda eelkõige läbi repertuaari, mida nad on tellinud ja, ja tõesti olnud ka kõrgetasemeline kollektiiv esitamaks sellist baroki, klassikalist koori repertuaari. Aga tõepoolest seesama juubelinädalavahetus siis tõi koorile kaasa väga palju erinevaid väljakutseid, kuna me soovisime näidata koori võimalikult mitmekülgselt, et just sellest perspektiivist, millega koor on tegelenud siiamaani ja üks nendest kavadest sellel nädalavahetusel, siis reedel me esitasime kava, kus kõlasid peamiselt teosed, mida Madalmaade kammerkoor on tellinud läbi selle 75 aasta ja lisaks veel koorimuusika selliseid tähtteosed. Kui siinkohal nimetada midagi, siis näiteks 43. aastal Rudolf mängelgi Bergi poolt kirjutatud Väike-Antifonade Morte surma Antifon avas kogu kontserdi ja sealt edasi kõlasid veel James Mark, milleni 10 aastat tagasi kirjutatud teos, ja siis juba kindlasti ma arvan, laiemale publikule Frank Martini missa topeltkoorile siis Bulanki inimese nägu figuurimen ja, ja siis samamoodi koorile kirjutatud Arieli laulud Frank Martini sulest. See on ise juba selline kava. Ma arvan, et igale Brow kollektiivile on ta suureks väljakutseks. Aga see oli alles sissejuhatus. Kuna pühapäeval tuli teine kontsert, kus siis me soovisime näidata ta publikule ja ka ja ka koos pidulikult tähistada päeva, mis taaskord näiteks selle tegevuse praktilist poolt, ehk siis et need dirigendid, kes siis hetkel on kas siis külalisdirigendi või audirigendistaatuses ja endised peadirigendid ja need, kes tõesti Te saadaval olid, need kõik kohale tulid, et siis kontserdil astusid üles endine peadirigent, 10 aastat tagasi seal olnud Tõnu Kaljuste siis vanamuusikaspetsialiste hulgas ansambli kunstiline juht Paul von Neibu siis koori hetkeolukorra juba optiline pikemat. Võib-olla jah, perioodi Tondeeriv koormeister klaastok kahtlemata üks võrgu Euroopas tuntuim noorema generatsiooni dirigent Peter de ekstra, kes on ka ühtlasi Rootsi raadio koori ja Müncheni raadio koori peadirigent ja viimane nendest siis Asko Schönbergi kaasaegse instrumentaalansambli peadirigent Raimberte Leeoo, kes siis ühtlasi juhatas ka täiesti esiettekandes Harrison tutvuischeli putukate reekviemi esiettekannet. Nii et selline selline kava olime siis, kui räägiks paari sõnaga repertuaarist, siis me alustasime perutiinusega jätkasime allegrimisereerega, seal oli veel Bachi singlite härn, kõlas veel Pulängi, mis jaani ja Mahleri loomingut, nii et põhimõtteliselt ja loomulikult ära unustada ka Tõnu Kaljuste juhatatud Tormise Raua, need, mis, mis oli kindlasti üks õhtu nael ja vot selline, ütleme, kaheksasajaaastane muusikanäitamine publikule ja ka võimekus seda esitada annab minu arust päris hea ülevaate ühe koori sellisest hetke hingeelust ja suutlikkusest. Kontsert lõppes Mahleri teosega, kontsert lõppes Mahleri teosega just. Ja huvitav ongi niimoodi, et noh, et tavaliselt sellistel kala kontserditel ehitatakse üles seda kava nii-öelda selliseid järjest bravuurse maks, aga aga see viimane Mahleri teos Isbindieveltab handungi kommen siis Ricert liideri laulu tsüklist on selline teos, mida ma tegelikult ma olen ise laulnud ja juhatanud, et ka erinevates kontekstides ja see on vastupidi, selline teos, mis pulbitseb rahust ja sellisest Mallerile loomulikult omasest piiritust emotsionaalsest mastaabist ja, ja see oligi üks lugu, mida me siis tahtsime esitada Madalmaade kammerkoori endiste lauljatega vähemalt nende lauljatega, kes sel hetkel said tulla, seepärast loomulikult neid on aastate jooksul seal palju läbi käinud, aga laval oli siiski üle 40-le laulja ja see kujunes tõepoolest emotsionaalselt väga meeliülendav aks hetkeks. Kuidas kõik need endised peadirigendist kontserdi vastu võtsid. Ma arvan, et nad võtsid väga positiivselt, et vastu ja olid kohe meeleldi nõus seal osalema ja ma arvan, et see oli nende jaoks ka selline mis kahtlemata tuletas meelde vanu aegu, aga andis neile võimaluse tegelikult koorile kui ka publikule meelde tuletada, et miks just nemad selle kooriga on tegutsenud ja vastuvõtt iga dirigendi puhul oli tõesti tõesti suurepärane. Enne kui läksite Madalmaade kammerkoori juhtima, siis olite siinsamas stuudios ja ütlesite, et teil on üks unistus seoses maakleriga, et ma nüüd täpselt ei mäleta, millist teost tahtsite nagu teha, aga selge oli ka hästi võimas teos, nii nagu ma aru sain, et kas see unistus on vahepeal täitunud? See unistus on veel hetkel, ma arvasin, miilide kaugusel ma ise ausalt öeldes ei mäletagi, millest jutt käib, aga et see jutt käis maalri kaheksandast sümfooniast lihtsalt selle teosega, mul lihtsalt eriline suhe, kuna juba poistekooris lauldes õnnestus Neeme Järvi käel seda jättegooris ka esitada. Aga Mahleri looming tervikuna on loomulikult väga inspireeriv ja ma arvan, et isegi sõltumata sellest, kas see repertuaar on siis koorimuusik. Suurema orkestraalne muusika seal ei ole tõesti selle loomingu lähtepunktis, mida juhatada väga-väga vahet tähendab igal juhul kätte selle helilooja sellise vaimurikkuse ja, ja kui sa sellest juba natukene saad puudutatud, see hoiab kaua ärkvel. Räägime veel Madalmaade kammerkoorist, te olete olnud selle peadirigent nüüd kaks hooaega kuid neid valiti selle koori peadirigendiks siis, mis oli teie mõte, mida te tahate selle kooriga saavutada, kas lihtsalt laulda väga head muusikat, anda populaarseid kontserte, muusikat, lauljatele, mis neid endid pisut arendaks. Või te tahtsite muuta koori kõlavärvi või võtta repertuaari pisut lauljatele üle jõu käivaid teoseid hoopis uut modernset, moodsat muusikat, mis teie eesmärk? No eesmärk oli eelkõige seoses varasema perioodiga, kuna neil ei olnud kuus aastat olnud peadirigenti, siis tekitada olukord, kus lauljatel oleks jälle väga selge fookus, kuhu suunas nad liiguksid nii kunstilises mõttes repertuaari mõttes kui ka siis vokaalses mõttes ja loomulikult ega iga kollektiivi, kui on ikkagi eelkõige repertuaar, mida nad laulavad ja kuna Madalmaade kammerkoor just minule eelnenud perioodil laulis väga palju modern, muusikat ja väga palju uudisloomingut, siis selle taustal ei ole ka ütleme selliselt kõrgelt haritud publikul Madalmaades suurt huvi tulla koori kontserdile, kui kavas on ainult modernsed teosed, seetõttu ma tahtsin seda spektrit natukene laiendada ja tuua publik saali tagasi ja tegelikult see ongi õnnestunud, et ikkagi väga paljud kontserdid on välja müüdud ja enamus kavadest ka sellise suure publiku täituvusega ja see on tulnud loomulikult eelkõige sellisele klassikalisele repertuaarile igast perioodist, tõesti, kuna koor esitab iga hooaeg võin julgelt väita vähemalt 700 aasta jooksul loodud repertuaari, mis on muidugi neile endile suur väljakutse, aga ma arvan, hoiab Giselle koorimeeled erksana ja sellest repertuaarist lähtuvalt. Loomulikult siis on stilistiliselt küsimused, mis on otseselt seotud kõlaga ja ja väljendusega ja, ja kogu selle muusikalise olemusega, nii et eks neid kõiki elemente tahaks ikkagi jõudumööda teravdada ja ergutada. Eestis on igal aastal klaverifestival selle kunstiline juht Lauri väinmaa ütles hiljaaegu ühes intervjuus, kui tema käest küsiti, et mida ta siis nüüd praegu teeb väljaspool klaverifestivali. Ta ütles, et ta õpetab. Ta õpib ja annab kontserte ja ta õpib uute teoste abil, mitte ainult modernset muusikat. Ta ei pidanud silmas. Ja see tuletas mulle meelde, kuidas Voldemar Panso omal ajal ütles, et draamanäitleja õpib klassikalise dramaturgia baasil või abil. Kas see on ülekantav ka muusikule koorilauljale. Jaa, absoluutselt seepärast, et no ütleme, helikunst on ikkagi üles ehitatud helipuhtusele ja harmooniat ja ja kui siin nüüd paralleelduvatelisest heast vokaalsest lähenemisest kuulmisest, siis ma arvan, Arvo Pärt kaasaja eesti heliloojatest vokaalmuusikas kindlasti on üks neid heliloojaid, kes näidanud selle nii-öelda klassikalise suuna kätte, tänu millele siis koor on võimeline esitama ka muud repertuaari väga hästi. Kindlasti on renessanssmuusika see harmooniline baas, mis annab koorile väga hea kõla ja sellise intoneerimis täpsuse ja ei saa üle ju tegelikult ikkagi ühestki oma ajameistrist nagu Bachist nagu koorimuusikas, eelkõige arvatavasti mendel sonist, libishirowell igas perioodis annavad mingisuguse oma pitseri kätte ja kuigi neid teoseid jälle kaubavõtta ja loomulikult ka leida samast perioodist uut huvitavat repertuaari siis võib-olla päris kindel, et see selline vundament saab, kes siis selle uuesti laotud või tugevdatud, nii et see on kahtlemata tõsi, et tuleb alati kogu uue otsingul, pöördun tagasi lätete juurde. Te olete professionaalne, väga isikupärase käekirjaga dirigent, kas teie KV õpite? No ma isegi ei saa öelda, et kas ma veel ka õppinud vaid, et kas ma nüüd olen nagu jõudnud sellisesse perioodid, et ma olen valmis vastu võtma seda informatsiooni, mida maailmal pakkuda on, et ma, ma tunnen, et ma olen just tegelikult jõudmas sellisesse vaimsesse konditsiooni, et, et ma olen tõepoolest võib-olla valmis tajuma neid sfääre, mida muusikal ja üldse elul pakkuda on, seepärast et eks see nii-öelda selliste põhihoobade avastamine võtab ka väga kaua aega. Jaa, jaa, alguses kobad ikka pikalt pimeduses, isegi kui sul on idee, siis noh, jumal tänatud, et see kuidagi pimedusest on kuhugi tunneli lõpuga jõudnud, aga, aga see on, see on lõppematu protsess. Kas ühe selleks protsessi osaks on ka nädalatagune dirigeerimine Berliini raadiokooriga just seal Nikolai Kirses, kus siis tähistas Saksa kultuuriavalikkus Günter klassi 80 viiendat sünnipäeva, kas see on selline uus asi, võib isegi üks lihtsalt loomulik osa protsessist. Kindlasti see on, see on uus ja rääkides Riias kammerkoorist, siis Riias kammerkoor on, kui tuua paralleelorkestrimaailmaga, siis kindlasti nad on koorimaailmas üks, üks nendest tipp. Samamoodi nagu Berliini Filharmoonikute Madalmaade kammerkoorist rääkides, siis neil on ka kontsertkebab orkester. Vokaalmuusikas on võib-olla natukene teise gradatsioonid, aga nad kahtlemata on üks eliit kollektiiv ja igasuguse sellise kollektiiviga kokku puutuda on lihtsalt puhas rõõm jälle avastada nende töömehhanismi ja, ja sellist kunstilist ambitsiooni ja töösse suhtumist. See oli lihtsalt väga suur rõõm ja tekkis väga positiivne kontakt ja vaatame, et äkki õnnestub tulevikus koostada. Vaatame seda Berliini kontserdikava Michalbratooriužanrišits Claudio Monte Verdi Joanne Gabrieli vist siis niisugune vaimuliku kallakuga. Muusika ja seal vaimuliku kallakuga muusika ja see oli üles ehitatud tõepoolest siis sellise muusikateoreetilise jutustusena ühe sellise suure õpetlase sulest, kuhu siis olid komponeeritud teosed, mis oma aega ja seda muusikakultuuri väga mõjutasid. Ja võib-olla ilmestasid just mitte ainult muusikaliselt ka teksti poolest ja seal oligi see küsimus, et kumb mõjutab seda kunstilist tervikut rohkem, kas muusika mõjutab teksti või tekst mõjutab muusikat. Sellise sümbioosi na tekitatigi. Selline üheksakümneminutiline kava, mis lugejaga ja instrumentaalansambliga vaheldumisi tekitas väga hea terviku ja vastuvõtt oli publiku poolt väga-väga soe ja loodetavasti õnnestub midagi sellist ka ka meie publikuni tuua. Kuuldavasti lauljad ja koori direktor esinesid ettepanekuga, et võiksite seda koori edaspidigi delegeerida. Kes selline üllatavalt üllatavalt soe suhe ja kuidagi kiire üksteise mõistlik, mine ja see koor tõesti, seda tõesti ainult kolme päeva jooksul, et nad, nad tõesti on maailma üks eliit koore ja, ja väga professionaalselt sellise avatuse isegi minu jaoks üllatuslikult. Ootasin klassikalist saksa kultuuriruumile omaste pedantliku lähenemiste, kohtasin hoopis midagi muud. Oli küll, ornung oli olemas, aga nad olid väga avatud ja samas isegi sellised boheemlaslik muhedat, nii et et see oli väga positiivne kogemus. Läheme siis selle nädala uudise juurde, Tallinna filharmoonia on sõlminud Risto joostiga lepingu, mille kohaselt siis tuleva hooaja algusest Te alustate tööd Tallinna kammerorkestri peadirigendina. Ma tuletan kuulajale meelde, et Tallinna kammerorkester on pidanud külalisdirigentidega läbi ajama üle 10 aasta. Nii kaua ei ole siis päris peadirigenti olnud. Ja 2009 kevadel algas üks suurem konflikt Tallinna kammerorkestri ja Tallinna filharmoonia vahel ja vahepeal oli ka orkestri eksistents küsimärgi all. Missuguses seisus Risto Joost, see orkester on, kellega te tuleval sügisel peadirigendi staatuses koostööd alustate? No minu arvates on see orkester ütleme hingeliselt väga heas seisus, et nad on kõik valmis ja huvitatud kõrgest kvaliteedist, nad on valmis investeerima ise väga palju aega ja energiat ja, ja muusikalist inspiratsiooni selleks, et publik neid kuulama tuleks ja kahtlemata ühe sellise tõesti Eesti eliit kollektiivina praegu ka vääriks. Rohkem esiletõstmist ja tähelepanu. Ja tõesti nende mängijate individuaalsed oskused on ikkagi nii kõrged, et on ainukene loogiline tee ka rahvusvahelisel tasandil rohkem läbi lüüa ja tuntust koguda. Väga palju loomulikult on ju olnud olnud selle kammerorkestri tegemised seotud Tõnu Kaljuste ja filharmoonia kammerkooriga ja õnneks see kontakt on säilinud väga positiivses mõttes ja, ja koosta isi Emmiga ja see kõik on sujuvalt ka edasi liikumas ja ka tulevastel hooaegadel plaane jagub, aga ei ole viimastel aastatel õnnestunud piisavalt orkestrile publikuni viia laiemale üldsusele. Ki on oma orkestri lihtne orkestri nägu, ehk siis et tavaliselt orkester on ikka üles astunud saatja rollis. Aga repertuaari, mida see orkester on võimeline mängima on, on väga palju, see on tõesti väga lai skaala ja nad võivad mängida kvaliteetselt nii barokki kui uut muusikat ja kindlasti salvestused, et mis seda laiemat tuntust tekitavad ja just selles vallas tahakski suure sammu edasi astuda ja loomulikult on see seotud kogu organisatsiooni. Sellise erksuse ja, ja avatuse esiletoomisega. Kas te näete orkestrantide hulgas muusikuid, kes võiksid solistina üles astuda? Ja kahtlemata ma arvan, et kõigil nendest on juba pikka aega see staatus olnud ja mõned on olnud rohkem esile, mõned vähem, aga aga kahtlemata nad solisti võimekusega muutusid orkestri koosseisus. Orkestri koosseis on kahtlemata üks üks selline tundlik teema, mis hetkel on veel kujunemisjärgus, aga selles osas on ka positiivseid arenguid ja ja tasapisi liigume just selles suunas, et et oleks komplekteeritud stabiilne kollektiiv, aga, aga see on eelkõige seotud rahaga ja tegelikult praegu kammerorkester ikkagi töötab. No ütleme sellise haige tiivaga kergelt just selles osas, et see varasem koosseis, mis lihtsalt öelduna tähendas seda, et meil oli ikkagi kaks kontrabassi bassiinstrumentidega siis hetkel põhikoosseisus on meil üks kontrabass, aga sellest lähtub ka kogu muu orkestri koosseis ja ja publikule loomulikult jaga repertuaari koha pealt on oluline, et nad saaksid kogu selle värvi balletti mida sellele kollektiivile pakkuda oleks, nii et seetõttu on natukene olnud kõrbertuaar limiteeritud. Kuna ühe kontrabassiga saab mängida laias laastus ikkagi eelkõige barokkmuusikat ja võib-olla vähesel määral ka ka muud repertuaari, aga, aga jah, et tihtipeale just 20. sajandi repertuaar ja uus uus looming nõuab palju jagunemise ja seetõttu tegelikult see on nagu mingis mõttes jah, identiteedi küsimuses üks väga oluline teema. Kahjuks jah, selles valdkonnas me ei ole veel jõudnud nii kaugele, et ma lihtsalt ongi paralleelitega kujutaks ju keegi ette, et meie tasuta linnatransport sõidaks, ilma näiteks trammid sõidaksid ilma tagumise osata või bussid sõidaksid ilma lõõtsata või no see on, sisuliselt on see sama vormeli täitsa mingisugune väga oluline osa sellest orkestrist on puudu ja selles osas töötame, nii et loodame, jõuame üksteise mõistmisele. Risto Joost Tallinna kammerorkestri ees trigeerimas Heino Elleri kodumaist viisi, see on kontserdivõtte aastast 2008. Mis on need unistuste teosed, mida veel tahaksite näiteks Tallinna kammerorkestriga trigeerida? Tegelikult ma arvan, et ei olegi niivõrd unistuste teoseid, väidet on selline hea repertuaar, mille keskel on meeldiv viibida ja inspireerib kõigile, kes selle muusikaga kokku puutuvad ja minul isiklikult on väga inspireeriv lihtsalt sellise hea muusika kooslus ja seda võib-olla tähendab palju heliloojaid, aga isa ega ümber heast klassikast, nii et näiteks meil on plaanis ka esitada, noh väga väga sellise suuremahulise projektina, Haydni kõik sümfooniad ja õnneks neid ei ole liiga vähe loodud. Nii et 104 sümfooniat on päris piisav eesmärk, aga viibida sellise muusika keskel annab igasse, aga ma arvan ka sellise ajaperioodi jooksul ja sellises ja põhjamaa kliimavöötmes head erksust, mille pealt siis hoida meie mehhanism käimas? Palju edukas teostav tänu.