50 aasta jooksul on meie ühiskond üle elanud suuri muutusi. Mingil määral on ka Tseebeeii areng kogu aeg kaasa teinud kõik ühiskondlik-poliitilised vapustused, konjuktuurselt reorganiseerimiskampaaniad, staanilikud, looduse ümberkujundamise plaanid. Nii on avaldatud artikleid siidiussikasvatamise perspektiividest, Eesti NSV-s, pauna ümberkujundamisest, kikka puust kaudsuki, tootmise võimalustest, mesi, riisi kasvatamisest ja nii edasi. Siiski peab märkima, et tänu oma suhteliselt suurele iseseisvusele ja iseotsustamisele on instituut pääsenud konjuktuursetel jaburduste kaasa tegemisest üsnagi kergelt. Instituudi näo on kujundanud siin töötanud inimesed. Ja töötajatega on instituudil harukordselt vedanud. Instituudi esimese juhina andis Haarald Haabermann noortele inimestele vastutusrikkaid ülesandeid, millele kaasnes suur usaldus. Tuleb eriti märkida tema rahvusliku kaadripoliitikat ja julgust võtta tööle ka niinimetatud nääritud ankeediga töötajaid kes olid läbinud sõjajärgseid pilte, laagreid, saadud parteilise karistuse teeninud Soome või Saksa sõjaväes. Instituudi algusaastaid mõjutas tugevalt ka 30.-te aastate loodusteadlaste traditsioon, mida kandsid edasi Heinrich Riikoja, August taga, Juhan Haun, Neeme Mikelsaar, tiivia laasime ja paljud teised. Selle tulemusena on tekkinud teaduskollektiiv, kus toimib põlvkondade järjepidevus, kus igaüks teab oma kohta ja teeb oma tööd südamega. Monograafiliste ülevaadete ja määrajate koostamine Eesti teadusest on see ainulaadne tegevusvaldkond mis määrab instituudi koha eesti üldises kultuuripildis. Instituudi töötajad on koostanud või osalenud selles töös kõik Eesti taimemäärajad valdava enamiku üksikute looma-taime- ja seenerühmade määrajatest ja neid käsitlevatest monor aastatest. Lisaks rohkesti populaarteaduslikke raamatuid ning publikatsioone meie looduse kohta. Originaalset eestikeelset loodusraamatut on Zooloogia ja Botaanika Instituudis kirjutatud kokku rohkem kui 30000 lehekülge. Mahult on see võrreldav 42 Eesti entsüklopeedia köitega. See ilmunud kirjandus on meie rahvakultuuri visiitkaardi lahutamatu osa ja selle alusel hindavad teised meie üldist kultuuritausta. Millised on aga selle töö jätkamise perspektiivid taasiseseisvunud Eestis? Siinkohal tahaks rääkida mõnedest üldisematest teadusega seotud probleemidest, mille kohta Eesti vabariigis avalikku diskussiooni pole kahjuks olnud. Alustada tuleb vääramatult tõsiasjast, et Eestimaal tehtava teadustöökogu vaht moodustab kogu maailmas tehtavast võib-olla mõne promilli. Järelikult on siin ja praegu tehtav teaduslik uurimistöö eeskätt vajalik vaid Eesti ühiskonnale. Ja siit järgmine probleem, milles teadust ja kui palju teadlasi üldse vajab Eesti vabariik. Kui lai või kitsas peab olema, see teadusalade spekter vajab katmist. Võib-olla on omakeelne ja kodumaine teadlaste koolitus üldse liiga kallis lõbu ühele väikeriigile. Kui meie oleksime rikkamad, võib-olla oleks odavam hädavajalikud teadlased lihtsalt osta. Näiteid ajaloost on olemas. Põhimõtteliselt on võimalik ajutiselt nii-öelda maale tuua kõiki spetsialiste. Probleemiks võib olla eesti keeles kirjutavate kirjanike hankimine. Need on tõsised küsimused ja neile pole üheseid vastuseid. Pragmaatilise maa poole pealt vaadatuna peame nentima, et ükski riik maailmas ka mitte suurriik ei suuda sajaprotsendiliselt ise toota kõiki neid teadmisi, mis on vajalikud tänapäeva ühiskonna toimimiseks. Seepärast peame eriti väikeses ühiskonnas nagu Eesti suure osa teadmistest paratamatult hankima ehk maale tooma moodsat terminoloogiat kasutades. Mujalt. Ja teadmised on vaja teha kättesaadavaks heas eesti keeles kodanikele alates õpilastest, üliõpilastest ning lõpetades kõrgete riigiametnikega. Paraku on praegu Eestimaad avastamas kõikvõimalikud rahvusvaheliselt seiklejad, nimetatagu nad end ekspertideks ärimeesteks. Ma ei taha sellega väita, et meil omamaiseid sulisid ei oleks. Aga taoliste ekspertide miljoneid kroone maksvaid nõuandeid tasub praegu ka Tartu linn, näiteks. Seega ei saa teadlase rolli Eesti ühiskonnas võrrelda mõne suurringi teadlas omaga. Lisaks oma kutsetööle teadmiste tootmisele tasub eesti teadlasele ka väga oluline vahendaja kohustus. Kuid ka vahendaja oskusi ei teki üleöö. Selleks, et kirjutada hea eestikeelne loodusraamat hoiaks lihtsalt teadusraamat. Ei piisa keskkooliharidusest lihtsalt kõrgkooliharidusest ega asjaarmastaja entusiasmist. Praktika on näidanud, et sellele peab eelnema aastaid kestev tõsine teaduslik uurimistöö mille esmaseks väljundiks on artiklid ajakirjades. On veel kolmas aspekt. Ilmselt oskame meie ise kõige paremini vahendada teavet Eesti maa ja rahva kohta. Loomulikult on ka siin olemas alternatiiv. Meie instituudi teadlased on käidud loodust uurimas Altai mägedes Kamtšatka, Siberis, Ameerikas ja Tansaanias. Sest valgeid laike bioloogiliste uuringute kaardil tuleb täita. Kui meie loobume Eestimaa looduse uurimisest, tulevad seda tegema teadlased mujalt. Kas Lääne-Euroopast, Skandinaaviast, Ameerikast? Vaevalt et nemad meile midagi sellist kirjutama hakkavad. Praegune teadus ja hariduspoliitika valmistab lähiaastateks ette väga kardinaalselt valikut. Kas Eestimaa kõrgkoolides jätkata hariduse andmist eesti keeles või minna üle näiteks inglise keelega keelele. See ei ole pelgalt keeleline probleem. Põhiküsimuseks jääb, kas me väärtustame eestikeelsete raamatute kirjutamise omakeelse kõrghariduse, millega käib kaasas nii tülikas oskussõnavara tegemine või lahterdama need mingite teisejärguliste probleemidena ning soovitame oma bioloogiahuvilistele gümnaasiumi õpetajatel minna mõnda Lääne-Euroopa. Ameerika ülikooli. Küsimus on siin rahvuslikus identiteedis mille kandjaks saab olla ainult omakeelne kultuur mitega sinimustvalgeks värvitud luksusautod, tankid või isegi lennukit. Toob meile tulevik. Kindlasti ei lahene kõik probleemid päevapealt. Kuid me peame tegutsema, lähtudes oma oskustest, tõekspidamisest ja kogemustest. Zooloogia ja Botaanika Instituudi senine tegevus on näidanud et autonoomne teadusasutus, kus otsustusõigus on teadlaste käes suudab edukalt töötada ja vajadusel ennast kiiresti muuta. Loodetavasti jätkub ka edaspidi koostöö Tartu ülikooliga ühise eesmärgi nimel milleks on bioloogide järelkasvu, koolitus kõigi sellest tulenevate kohustuste kulutustega. Vaatamata mitmetele pessimismi nootidele siin kõnes oleme kindlad, et senikaua kui püsiv vajadus Eesti eluslooduse kvalifitseeritud uurimiseks ja bioloogiaalaseks kõrghariduseks püsibki asutus nimega Zooloogia ja Botaanika Instituut Ma tahaksin Teaduste Akadeemia poolt tervitada kõiki asjaosalisi selle juubeli puhul ja tänada zooloogia, botaanika instituuti, selle pika ja tulemusrikka töö eest Eesti looduse uurimisel. Ma tahaksin lõpetada veel ühe väikese looga möödunud aastast. Juubeleid ikka ju on aeg-ajalt. Ja ühel meie lugupeetud asutusel oli möödunud aastal juubel ja ma ei kahjuks ei saanud minna sinna sellele juubeliaktusele. Saatsin oma tervituse kirjalikult, aga täiesti juhuslikult nägin ma eelmisel päeval selle asutuse direktorit. Ma head kolleegi ja ütlesin talla, ma saatsin sulle selle kirjaliku tervituse, soovin sulle õnne. Tema tänas mind ja ütles siis nii. See on tore, et ta selle õnnitluse saatsid, aga parem, kui sa oleksid hoopis raha saatnud. Nüüd kui ma seda nüüd meelde tuletan, kuulge, mul ka selleks õnnesooviks üks väike rahakott üle anda Soloogia Jaanika instituudile selles lootuses, et seega täieneb ja ta tõesti ka päris tühi ei ole selle märgiks, nagu te näete, ma panen just siia ühe niisuguse kullakarva mündi. Ja ma loodan tõesti, et siia ka üsna pea siis ka midagi lisandub. Kuigi Instituudi juubel lõppes mõnusa koosolemisega ja, ja vabama olemisega ometi raatsinud ma üht meest lülitamata jätta. See mees on Võrtsjärve limnoloogiajaamast vanemteadur Peeter Nõges sest Võrtsjärve kohta ja peeti matuseid suve lõpus, et kuivab päris ära. Aga kui pisut liialdada? Loodame, et sajandirekordist jäi mõni sentimeeter siiski puudu. Aga ikkagi madal veekogu, Peal lumi, päike ei pääse, ligi. Hapnikuolud halvenevad. Kuidas nüüd teie, teadlased, kes jälgivad järve eluoluga talvel ütlevad või arvavad, kui hull see asja? Siiamaani me ei osanud Võrtsjärv hapnikuolude suhtes nagu muret tundagi. Alles möödunud aasta näitas, mida seejärel võib teha. Ja hapnik langes tõesti märtsikuuks nullseisu. See oli täiesti erakordne ja midagi sellist ei ole varem esinenud. Kuna selle üheks põhjuseks oli kindlasti madal veeseis. Ja see madal veeseis on ka sel aastal siis me kartsime, et see võib korduda. Kuid siiski peab ütlema, et sel aastal on mitmed märgid, mis näitavad, et asi nii hull ei ole. Esiteks Jaroslavi natukene kauem hingata, ta külmus, olles detsembrikuus, see on umbes kuu aega hiljem kui möödunud aastal. Ja teine asi, et jää on praegu küllaltki läbipaistev, seal ei ole sellist lund peal. Pealne pikk sula vajutas selle lume kokku ja vetikas, mingil määral saab jää all tegutseda ja hapnikku toota, nii et seis ei ole nii katastroofiline kui palju üldse vesine sügiseste vihmadega nagu tagasi tõusis. Tõus oli väga väike, mul ei ole konkreetseid numbrilisi andmeid, aga nii kaldajoone järgi vaadates tõus oli väike. Minu jaoks sisendas ka optimismi kalurite tähelepanek. Puurid, saad, ütlesid, et ei, see asi ei ole nii hull ka nende tähelepanekute järgi. Nii et see näitab, et Jääro siiski kannatab välja küll, kui kõik need segavad faktorid korraga kokku ei saa, et palju lund ja pikaajaline Kate ja nii et vist peame siiski arvama, et kevadel väga hullu meid ees ei oota? Jah, tõenäoliselt praegu arvutuste järgi, kui nüüd hapnikutase langeb sellise kiirusega. Tavaliselt langeb, siis ta võiks nulli jõuda kusagil aprilli keskpaiku. See aeg on muidugi juba selline, kus kindlasti on lumi kokku vajunud, võib-olla ei ole jääki enam peal. Nii et tõesti otsest katastroofiohtu ma ei näe. Seda on tore kuulda. Ja veel üks asi, inimesed on muutunud erksamaks ja tähelepanelikumad ka veel väiksemate oma kodukandi järvede suhtes ja on teada, et mujal maailmas kasutatakse väga lihtsaid Haatoreid pannakse lihtsalt järve, paljude tiibadega tiivik ja kandega üks-ühele viiakse siis või siis nii-öelda alla ja all on siis väiksemad tiivikud, mis ringlevad ja segavad vett ja ei lase sellel riista pul kinni külmuda. Kas siin on midagi soovitada või on need siiski väheefektiivsed? No tõenäoliselt sellise suurusega järveoksaga Võrtsjärv peaks neid olema siis tuhandeid, et nad avaldaksid mõju. Kuid meil on siiski plaanis katsetada ühte tiivikut, milleski mitmel pool juttu olnud. See on üks tiivik, mida valmistab Rootsi firma flikt. Ja nad lubavad meile tasuta ühe tiiviku katsetamiseks. Selle idee on selline, et põhjalähedast soojemat vett pumbatakse sellise teatud nurga all ülespoole ja ta sulatab ära mingisugusel pindalal. Ja samal ajal vesi seal intensiivselt liigub selles jääaugus. Ta tekitab sellise loomuliku aeratsiooni ja samal ajal suunab selle aereeritud vee eemale. Et see peaks olema tunduvalt tõhusam kui selline väike tiivik. No mina mõtlesin kõigepealt väiksemaid värvi, kes on nüüd omanikele tagasi tulnud ja kui nad tahavad proovida aidata ikka meistrimehi Hiiumaal on, et siukse lihtsa tuule abimehe tegemine ei peaks keeruline olema statiivikas olema, mitte kahe labaga nagu soovitatakse, et labasid on rohkem ja tema tuules hoidmiseks on paras pikk saba ja see üks-ühele ülekanne meistrimeeste käest, ma arvan, et pole nii keeruline ja kui siis selle võlli alumises otsas on väiksemad tiivikud ristipidised, siis võib-olla tasub lihtsalt proovida, kas siis ja selliseid tiivikud on palju kasutatud just kalatiikidele. Sotsiaal talvine hapnikku sai sageli küllalt kriitiline ja väikse pindala puhul ta röörib küllalt efektiivselt, nii et seda ma usun, neid jooniseid leiab kalakasvatuse ajakirjadest ja sellisel juhul kindlasti teha. Nagu meie kuulaja on tähele pannud, jätkab ka sel aastal oma kommentaaride seerijate, Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna filiaali direktor Tõnis kaasik. Ja sedapuhku tuleb teema, kuidas öelda otse riiulilt mehe kaudu teieni sest antakse välja maailma keskkonnaseisundi üle vaadet, mahukat teost. Ja nii palju, kui mina tean väga autoriteetsete koostajate poolt, nii et värske on jälle ilmunud ja miks siis mitte oma koduse keskkonna juurest teada saada, kuidas laias maailmas asjad on. Palun. Nojaa, neil päevil nägi ilmavalgust uus keskkonnamaailmakeskkonnas, no ülevaade on inglisekeelne nimi, on steit öelda 1997. aastanumber seda tõepoolest selles maailmas ühte autoriteetsemaid keskkonna ülevaadet ta paneb kokku organisatsioon, kelle ees, kelle nimi võiks siis olla nagu maailmajälgimise instituut mille eesotsas siis on üks kaototeetne mees, Lester Brown, kes seda aastakümneid teinud ja kes enne autoriteet maailmas. Ja nüüd meil niukseid lühikesi kokkuvõtteid või niukesi huvitavamaid ja võib-olla ka Eestile vajaliku maid asju või noh, silmaringi avardanud asju mõeldud ka Eestis välja anda ja isegi saadud nõusolek, nagu ma tean, samale Launilt instituudilt eesti keeles võiks mingit nihukest aasta kohta niisuguse väiksem asja ülevaate teha, aga kahjuks mingite mitte väga suurt rahatata. Minu arust on see nagu seisma jäänud ja see on kahetsusväärne. Mis aga puutub 27. aasta väljaandes tahaksin noppida ühe koha natukene tutvustada, kommenteerida jutt on ikka sellest samast protsessist viis aastat pärast riietes ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi. Ja ka see nimetatud kogumik püüab siis mingisuguse analüüsi teha, mis siis on toimud viie aasta jooksul. Ega see väga optimistlik ei ole, sest konstanteeritakse, et viis aastat peale seda viia konverentsi teisel aastal pole midagi keskkonnas suut paremaks muutunud. Pigem vastupidi. Selle ajaga maailmas on juurde sündinud 450 miljonit inimeste hulk ääretu hulk põlismets on maha raiutud ja süsihappegaas CO2 on tõusnud rekordilisele tasemele ohustades juba atmosfääri keemilist koosseisu. Nad on väga konstruktiivne, öeldakse, et vaja oleks moodustada G8. Sedasama analoogse põhjal G seitse, siis maailma seitse võimsamate rikkama tööstusriiki. Keskkonnakaitselised peaks olema G8, kuhu kuulub siis kaheksa maailma suurt riiki. Need oleksid Hiina, India, USA, Indoneesia, Brasiilia, Venemaa, Jaapan ja Saksamaa pooletses tööstusriigid ja pooled arengumaad, kes koos annavad 56 protsenti maailma reostusest 58 protsenti nimetatud süsihappegaasist, nii et nad on tõelised keskkonna raske kaallased, need sealt ka nimetatakse. Kambedas triot, valitsuse ta oma finantskohustusi täitnud. Vastupidi, isegi programmi rahastamist on laiendatud, väga maailmatasemel, ärksana moodustatud maailma keskkonnafond, 92. aastal oli seal 322 miljonit USA dollarit 96. aastal 315 miljonit, nii et ta on isegi absoluutarvudes vähenenud, rääkimata suurenemisest. Ja milline on üld järeldus või niukene tonaalsus, suured need, kes teevad ilma needsamad kaheksa, kes reostavad poolt ühesõnaga pool reostus pärinev meilt, et nemad on oma tähelepanu vähendanud samal ajal tehase kompliment väikeste suunas eriti taani suunas, eeskujuks seatakse tema taastuvenergiapoliitika. See tõepoolest on tähelepanu väärne ja mul eile kurb ja lugeda päevalehest noh, minu arust tööste drastilisemalt põlevkivikaitset põlevkivikeemiku artiklit, kes naeruvääristades suhtus põlgusega kõigesse, mis ei ole põlevkiviga seotud, sellist nagu klappidega maailmanägemist ja teadlase poolt nagu ei olnudki tükk aega kohanud Taani ei ole Eestist nii kaugele, et ta võib-olla nüüd Taani suudab, meie ei suuda enam-vähem samas kliima vöötmes oleme ka seal erilised tuuled ei puhu ja seal päike päikepaiste heledam ei ole või seal siis midagi muud rohkem ei ole märkimisväärselt küsimus on suhtumises ja ma ei arva, et põlevkivi asendab aga noh, kui selliselt suhtuda nagu alternatiividest, siis on kindel, et mitte midagi ei muutu, sest enne, kui ta saab pead tõsta Ta naeruvääristada ja alla suruda ja jätkata oma klappidega maailmanägemist. Nii palju siis sellest maailma keskkonnaseisundist natukene väiksem põikega meie energia poliitikasse, mis hetkel on üsna nagum sõna.