Mõistes ilma ja inimesi. Lääne-Aafrikas asuv riik nimega Senegal täna kutsumegi teid sinna, et mõista ilma ja inimesi kuuleme kommetest ja uskumustest ning räägib meile sellest Liisbet järel. Pooges oli Senegalis vabatahtlik. Minu nimi Krista taim ja head kuulamist. See lugu, mida me praegu kuulsime Liisbet Erel poole, mina ütlen, mis laul see oli ja miks sa just selle loo kaasa võtsid. See lugu on, on väga populaarne Senegali lõunaosas, Gazemonsi piirkonnas, kus ma neid pool aastat elasin. See on teada igale väiksele lapsele. Konkreetne artist on metsad ja tahk ja see lugu kannab nime tšembe ring, mis räägib ühest Senegali külast nimega Chimera ja seal ta küsibki, et kas sa tead. Ilusat küla asub jõe ääres, naised. Söövad ja laulavad paksus metsas, kõlab kaunilt nagu see lugu isegi kuigi pisut meile võõrapärane Liisbet, aga meil ongi hea alustada võib-olla selles, et kuidas samal ajal Senegali üldse sattusid ja Lääne-Aafrikasse siis sain ühel päeval kirja üleskutsega minna kuueks kuuks vabatahtlikuks. Senegali olin koolis ülikoolis alustanud õppeaastat. Lugesin selle kirja sellegipoolest läbi, aga huvitav oligi, et mul ei tekkinud kahtlust, kas kandideerida või mitte. Ma tegin seda ja kuna projekti alguseni oli jäänud natuke üle kuu aja, siis ma sain varsti jaatava vastuse. Tuljakat Ta asju pakkima, ennast ette valmistama. Ja nii ma eelmise aasta oktoobri lõpus Itaaliasse ettevalmistava koolitusele sõitsingi ja sealt oma grupiga edasi Senegali. Nii et sa jätsid ülikooli hetkeks pooleli, vähemalt Poolas võtsin akadeemilise puhkuse terveks aastaks. Kui palju sa enne seda teadsid midagi üldse Senegalis sellest riigist, et kus see asub, kui suur see andmis kliima seal on? Kui ma seda projekti tutvustust lugesin, siis ma teadsin, et see liik Aafrikas ja kliimat oskasin ma ette aimata. Rohkem ma sellest konkreetsest riigist ei teadnud oma sul palun praegusel ajal seda riiki iseloomustada siis mis riik see on, selline, kes seal elavad, mida nad teevad ja on seal hea elada. See riik on väga ilus riik, väga hea riik. Aafrika külalislahkuse maa. Senegali naised on tuntud oma ilu poolest. Ja need inimesed elavad väga hästi väga rõõmsalt. Nende prioriteedid on paigas, on see paljurahvuseline riik või räägitakse seal erinevaid keeli, dialekte palju, väga palju erinevaid keeli, erinevad etnilised rühmad, riigikeeleks on prantsuse keel. Sellele järgneb umbes 43 protsenti rahvastikust on voolofid. Aga ütleme, kolm neljandikku Senegali elanikkonnast räägib seda keelt, on võimeline rääkima. Üldiselt ongi niimoodi, et ehk nad on polüklotid, nad ikka räägivad. Noh, ütleme nii nelja keelt näiteks, et, et on möltiola mandinka mandinghalise keel, mida mina näiteks isiklikult õppisin, mis keskkonnas ma elasin. Aga puutusin ka kokku teiste etniliste rühmadega, näiteks minu pere on. Kes on pärit Senegali põhjaosast ja niimoodi see segunemine toimub ja muidugi on ka araabia keel araabia keele mõjutused. Ja vahel nad segavad ka oma kõnes siis näiteks prantsuse keele, araabia keele ja paari etnilise rühma keele. Kui sa sinna läksid, see ettevalmistusaeg ei olnud ju väga pikk, mis keeles alguses seal rääkima hakkasid nendega? Prantsuse ja ainult prantslase, tegelikult see niimoodi ka jäi. Sellepärast et me küll saime montinka keeletunde. Aga näiteks minu pere, nagu ma ütlesin, oli põll. Ja mina kodus ei kuulnud seda keelt ja mul oli väga raske selles keeles suhelda, aga loomulikult igapäevased tervitused, tervitusrituaalid, need toimuvad ikkagi kohalikus keeles, ehkmandinka amise tähendab hommikune rituaal, tõusen ülesse ja siis tere hommikust, sellest ei piisa, sellest ei piisa, aga tegelikult tervitusrituaal toimub terve päeva jooksul Ühe inimesega iga kord, kui sa teda näed, sa sirutad talle käe väheste eranditega. Sellepärast et teadupärast kõik mehed ei saa naistele kätt anda ja kõik naised meestele kätt anda. Aga lisaks käesurumisele on siis selline rituaal, ühesõnaga iibe Heratu Herodoronkurdan anteetonantes hukkunu kolleegi viie niimoodi dialoogi vormis toimub, ehk et, et kas sul on rahu? Jah, mul on rahu. Kuidas sul läheb, mul läheb hästi. Kus on su pere, mu pere on kodus, neil läheb hästi. See on siis see, mida igal hommikul öeldakse, mida ütlevad mantincad igal hommikul ja tegelikult terve päeva jooksul. Sealt läheb jutt edasi, käsi jääb tihtipeale endiselt seotuks teise inimese käega ja niimoodi küsitakse veel mõned küsimused, kas siis pere kohta ilma kohta töökohta tervise kohta. Nii, mina küsiksin sinu käest nüüd töökohta, et kuhja sinna Senegali läksid, mis koht see täpselt nüüd oli, kuhu sa jõudsid ja kuhu sind elama pandi? Kõigepealt Me jõudsime Dakari pealinna, kus me mõne päeva pärast alustasime, teed Senegali lõunaossa. Sellepärast et Senegal on lisaks sinule olid veel itaallased, prantslased, austerlane. Aga meie grupiga oli väga tihedalt seotud meie mentor Senegaallanna ise. Ja siis me sõitsime lõuna poole ja seal Casa mansi piirkonnas, sellepärast et Senegali põhja ja lõunaosa vahel on Aafrika väiksem riik Gambia. Ja seal lõunaosas ühes väikses linnas nimega seitsu. Me pool aastat elasimegi ja tööle asusime. Mis töö see oli, mida sa sinna tegema läksid? Kõigepealt me tulime kokku ja hakkasime rääkima igaüks oma oma mõtetest, oma taustast, mida me sooviksime teha. Sellepärast, et see projekt oli erinev, meil ei olnud etteantud kindlat ülesannet, mida me peame tegema, ehk et nüüd oli meie enda otsustada millest kohalikud võiksid huvitatud olla ja mida meie oskaksime neile edasi anda. Ja niimoodi me arutasimegi kohalikega läbi oma mentoriga, oma töökaaslastega. Ja me töötasime siis sellise mittetulundusühingu nagu lapsepõlve rahu juures. Ja Meie peamine ülesanne oligi tegeleda kohalike laste ja noortega, pakkuda neile rohkem võimalusi, aga ka täiskasvanud inimestega. Kui suur see linn oli, kui palju seal inimesi elab? Seal elab umbes 20000 inimest ikka päris korralik linn, päris korralik. Aga kui seal elada ja siis sa tunned ennast nagu külas, see linn on ka jaotatud eri piirkondadeks ja mõnda piirkondades võib-olla ei satu. Ja nii oligi meie väike tore küla, aga sinu elamistingimused sotside mitu korda läbi käinud, et pere, sinu pere, minu pere ja sellel perel on väga oluline roll täita. Me elasime kolmes erinevas peres. Lasin koos itaallanna ka õpetajate perekonnas matemaatikaõpetaja, araabia keele õpetaja, inglise keele õpetaja. Nemad omakorda tulevad kõik Takaarist pealinnast põhjast ja üürisid tube. Ühe suurema perekonna juures. Ja meil olid küll eraldi toad, välja arvatud. Minul jäi itaallane, meie jagasime oma pisikest tuba. Aga me olime ikkagi pere. Me sõime koos. Me rääkisime koos oma muredest ja rõõmudest. See keeruline ei olnud minna võõrasse kultuuri kellegi juurde koju elama, ses mõttes, et tuledki järsku nagu kellegi pereliige, keda sa ei tunne, pole elu sees näinud. Aga see oli, see oli kõige parim asi, mis võis meiega juhtuda. Sellepärast et sellesse kultuuri sulandumine toimus tänu sellele niivõrd kiiresti. Kõige esimesel päeval, kõige esimesel hetkel, kui me oma peremaaga kohtusime, tuli ta papa, võttis käes nii minul kui itaallane Claudjal ja ütles, et Senegalis naised tugevad, me oleme kolm naist. Meil on raske, aga me kolmekesi koos saame hakkama. Ja niimoodi meie elu läkski. Milline sealse ühiskonnakorraldus on? Need on tõesti seal naistel siis hea positsioon, sest on ju riike, kus naisi ei peeta mitte millekski. Naistel on väga raske. Naised teevad seal ühiskonnas väga palju tööd. Nad peavad meeste vastu väga palju austust välja näitama, näiteks mees on see, kellele istet pakutakse. Ja mehel on küll ametlikult ülesanne pidada oma peret üleval. Siis sellegipoolest on naised need kes tundub, et tihtipeale vastutavad perekonna heaolu eest ka majandusliku heaolu eest. Aga seal on üks naine või on lubatud ka, mitu naist on lubatud, kuni neli naist? Polügaamiale abiellu, abielu sõlmitakse siis on kaks kastikest mees valib kas ta teeb risti polügamse või mitte, polügampsobi elu juurde ja niimoodi see lähebki. Milline on seal valdav religioon? Valdav religioon on islam. Suisa 94 protsenti on moslemid ja kristlasi viis ja üks protsent on, on siis erinevaid religioone, aga noh, sinna juurde kuulub ka animist. Et aga nad on, jah, moslemid kogesid saga kuidagi enda peale seda, et sind vaadati teistmoodi, sellepärast et sa ei ole moslem ja sa käitud siiski vabamalt kui nemad seal. Jah, eks nende jaoks on, on religioon midagi nii olulist, iga päeva lahutamatu osa, aga mis on muidugi oluline, neil ei ole tähtis, mis religiooni esindaja sa oled või pooldaja, sellepärast et nende jaoks on, on üks jumal ja nad ise ütlevad, et aga me ei tea, kes ta on, täpselt. Aga on keegi, kelle ees meil on austus ja kes, kes meid ainsana võib karistada, kui tema tahab, mitte meie üksteise üle kohut mõista. Aga üldiselt me püüdsime nende kommetega kohaneda söömised, kui on nende palveajad vastavalt sellele sättida oma toimetusi söögiaegu kojutulek, kuid see oli väga huvitav elada religiooni keskel. Aga see töö, mida te sinna ikkagi nüüd tegema läksite, et kuidas need lapsed üles leidsite, oodati teid seal ja mida teilt oodati? Õnneks oodati väga, eks, valge inimene tekitab seal väga palju elevust, eriti nii väikses kohas, kus paljud ei olegi valget inimest näinud. Enne meid oli küll ka seal olnud sama projekti raames üks grupp vabatahtlikke. Aga eks iga grupule omamoodi teevad oma tegemisi ja toimetusi. Aga kõigepealt meie organisatsiooni juures asub üks kool, mis on mõeldud vähesemate võimalustega lastele, orbudele, noortele emadele, väga vaestest perekonnast, lastele või nendele lastele, kes on teistest koolidest välja kukkunud. Ehk et sellel koolil on väga oluline roll. Kuna Senegali haridussüsteem. Jäik ja teadupärast noored abielluvad vara saavad vara emaks ja neil ei ole võimalik tihtipeale oma kooliteed jätkata ja see määrab nende edasise elu. Ja meie tegelesime palju nende noortega inglise keele tunnid ennetustöötervise vallas ehk siis malaaria, HIV-informaatika, järeleaitamistunnid, matemaatikas samamoodi inglise keeles. Aga lisaks me käisime ka tööl teistes koolides. Mina konkreetselt andsin veel tantsutunde ja teatritunde, üks kool, mis mulle väga armsaks sai, oli kohalike katoliiklik kool, mis oli siis jällegi teistsugune selle islami keskel. Aga me töötasime ka haiglate juures ja korraldasime ühisüritusi linnarahvale. Kuidas teiega kaasa tuldi? Ses mõttes, et võeti teid kuulda või vaadata, et noh, tuleb üks valge räägib oma jutu ära, küll ta varsti ära läheb ja ja meid unustab. Suur osa oli väga-väga avatud meie tegemistele ja siis oli, oli väga väike osa, kes mõistis hukka ka need kohalikud, kes kes meiega juttu rääkisid, kes meie tegevustest osa võtsid. Noh, aeg-ajalt võis kuulda, et nad on ikkagi koloniseerijate järeltulijad, nad on valged. Aga seda oli nii nii, nii vähe, et nad loomulikult oli paljuski huvitatud sellepärast et me olime valged. Me olime teistsugused. Me tulime Euroopast. Me tulime noh, nii-öelda imedemaalt võimaluste maalt ja paljuski ka sellepärast nad, nad olid huvitatud sellest, mida me teeme. Lapsed olid rõõmsad, tegid kõik kaasamis palutud, tegid kaasa kõik, mis tallutud ja seal aitas palju see isiklik kontakt nendega vabal ajal suheldes. Meil tekkis sõprussuhe usaldussuhe ja niimoodi niimoodi nad olid ka tunnis kohal. Alati. Sul on hea võrrelda, sina oled kasvanud ise siin Eestis oled näinud siinseid noori ja elulaadi ja nüüd sealsed noored ja need, kui erinevad need probleemid on, milles elavad nemad ja millega nad peavad iga päev arvestama. Ja siin meie noorte elu. Ööpäev. Eks Senegalis ole elu ikkagi võitlus oma ellujäämise eest, eriti sellises väikses linnas nagu seid ju, kus, milles see väljendub? Tööpuudus on seal Senegali üks suurimaid HIV nakkuste hulk, üks suurimaid malaariasse nakatumishulk, üks suurimaid, noh, need on ühed tõsisemate probleemide näitlejad. Ja, ja loomulikult on sulle oluline roll täita perekonnas, kõigepealt tulevad kohustused sinu perekonna ees, kodutööd, ema, aitamine, kui sa sealt jõuad sealt kõrvalt koolis käia, on hästi, paraku tihtipeale ei jõua. Milliseid lugusid sina kuulsid ja milliste noortega kokku puutusid? Puutusin väga erinevate noortega kokku, aga mul oli üks väga tore võimalus, see samaks teatritund. Ja ühes grupis olid mulle ainult kaks tüdrukut. Ja, ja ühel päeval ma palusin neil valida välja kas luuletus või proosapala. Ja üks tüdruk tuli siis omakirjutatud looga ja see rääkis tema vanemate lahutusest, mis on ju siin ühiskonnas samamoodi samamoodi tuntud aga seal kaasnevad sellega ilmselt suuremad läbielamised, temal oli see lahutus jätnud väga suure jälje. Ja niimoodi on tihtipeale, et lapsed elavad ühes linnas, ema teenib raha teises linnas. Isa võib-olla ei olegi, õed-vennad on samamoodi laiali igal pool sellised lood, aga mida tähendab täna ta juba varakult pannakse siis mehele või peavad naise võtma? Mis see varakult on? Ma usun, et Ki 10.-st eluaastast, no ütleme niimoodi 13 14, siis on juba näiteks abielu ja lapseootuse väga normaalne, väga levinud. Ja, ja see on tihtipeale perekonna soov. Vanemate prioriteet ei ole mitte kool, aga perekond Senegalis on, on ka näiteks ootused, kui sa oled abielus ja sul ütleme esimese aasta jooksul abieluaasta jooksul laste sünni siis juba hakatakse vaatama natukene altkulmu, inimestel tekivad küsimused ja jutud. Niimoodi lihtsalt on teistmoodi, varakult algab tse elu, see on ikka väga vara meie mõistes, see on väga vara, jah, aga kus nad siis sel ajal vähemalt kirjutadagi, ma mõtlen just tüdrukud. See kirjutamise lugemise oskus on üldse Lääne-Aafrikas väga suur probleem. Kui ma protsente õigesti mäletan, siis tugi nii 20 30 protsenti naistest oskab kirjutada ja me võime arvata, et noortel tüdrukutel on see, see protsent veel väiksem ja siin mängib olulist rolli, et mis hetkel nad on sunnitud koolist lahkuma, kui palju nad jõuavad haridust omandada ja kas neil on pärast võimalus kooli tagasi pöörduda. Kuidas sellega reaalsuses on, on see võimalik, neil lapsi tuleb juurde, pere ju kasvab, tuleb ja ei ole tihtipeale võimalik. Ei, no üheks näiteks ongi need õpilased, kes kes õppisid selles koolis kusjuures meie tegevad olime aga tihtipeale jäädaksegi koju sünnib veel enam lapsi ja nendega tõsis tegelesite ja püüdsite neisse natukene euroopalikku mõtlemist süstida Shannoni, ära õppida neilt ja, ja õpetada neile, võib-olla see, see mõtete vahetus ongi väga oluline punkt. Me nüüd kuuleme siin ühe muusikapala, mis on samuti Liisbet Erelt puu seal kaasa võetud. Senegalis, ütle palun paar sõna ette, mis lugu see on ja millest see räägib? See lugu on kuulsa Senegali laulja Isma ellu paikat. Ja see on põllumeeste kiituseks. See lugu on voolofi keeles, aga seal on üks sõna, mis kõlab tiaara maa. See on pulaar põll, tähendab aitäh. Ja läheme jutuga edasi, stuudios on meil tänam Liisbet järelpuu, kes oli pool aastat vabatahtliku teenistuse kaudu Lääne-Aafrikas Senegalis. Ja enne, kui me hakkasime muusikat kuulama, jõudsid sa jutuga sinna. Sa käisid seal õppimas ja ise kui ka neid õpetamas. Nüüd huvitakski mind see, et mida sa seal õppisid mida see kogemus ja mida see maa sulle andis? See on väga keeruline. Kõik ongi muutunud, nende ellusuhtumine, nende igapäevaelu, nende mõttemaailm nagu Honsis põimitud religioon, perekondlikud väärtused, see oli see, mida nad mulle kõige rohkem õpetasid. Usk tuli minuga kaasa ja kokkuhoidmistunne jagamise rõõm. Kas need on need asjad, mida sa siin Eestis ei kohanud? Kohta on? Mul on väga tore perekond, mul on väga toredad sõbrad. Palju väga toredaid inimesi on mu ümber ja kõikide teiste ümber ka kindlasti. Aga meie elu on siiski siiski teistsugune ja ma arvan, et prioriteedid on, on erinevad. Meie elus on näiteks rahalgi väga tähtis roll. Mis seal on tabu, raha on, on määrav. Nii palju, kui et maksta hariduse eest ja et oleks söök laual. Aga sellest ei räägita. Raha jutud ei ole õhtul arutluse teema mitte kunagi, mitte kunagi ja see, see vabanemine tuli seal keskkonnas hästi ruttu. Ja tagasi tulles oli muidugi esimene asi, mis mulle pähe lõi, et siin on teistmoodi ja siin on selle võrra jällegi raskem. Ma tunnen, et raskem, aga kui palju või kuidas sealsed pered kokku hoiavad, millest see nagu väljendub, sest mul on tunne, et tüdrukutele sinu jutupargi tehakse seal liiga, poisid on need, keda hoitakse, seal on elu ikkagi küllaltki raske. No ei tahaks olla tüdrukuna sündinud, Senegalis on range muidugi. Aga vanemate armastus ei kao ju sellegipoolest kuskile, elavad koos põlvkonnad. Ja lastel on lihtsalt väga suur austus oma vanemate vastu ja see ei sõltu siin vanusest. Ei, 18 20, niikaua kuni su vanemad elavad nii kaua sa nende arvamust ka näiteks oma juukselõikuse osas, küsid. Konnad altid minema kaasa moega, noh meil siin on ju kõik noored tahavad, et kõik oleks moekas ja ikka oli väga. Neid mõjutavad näiteks seebiooperikultuur, india seriaalid, need on igapäevaseks aruta tuss, teemaks noorte tüdrukute hulgas. Vastavalt sellele lõigatakse endale soenguid või noh, pannakse vastavad parukad, neil on see parukate kultuur vastava riietus. Et noh, siin ongi huvitav mainida, et kui mina lasin endale üksteise järel õmmelda Senegali riideid ja, ja käisin ikkagi igapäevaselt nendega siis noh, minu kõrval olid kohalikud noored vägagi euroopalikes riietes, et see oli selline huvitav kontrast, millised näevad välja Senegali riided. Senegali riided on värvilised, loomulikult naisterahval seelik või kleit maani, põlved kindlasti kaetud, õlad kaetud, dekoltee kaetud, tihtipeale ka käsivarred suures osas kaetud väga palju erinevaid lõikeid, sinna juurde loomulikult uhked pearätikud, sobivad kingad. Aga seal on ju palav, kui sa käid sedasi pika raske kleidiga, väga palav on ja niimoodi niimoodi ongi, et kui koju jõuad, siis naised tõmbavad oma ilusad kleidid seljast ära, panevad nööri peale kuivama, siis on, on lõunasöök ja, ja siis jällegi kleidid tagasi ja tööle. Et ilu nõuab ohvreid. Milline on see peamine töö, millega seal naised tegelevad? Põllutöö on riisikasvandus, näiteks puuviljad, nendest mooside valmistamine, õmblemine, juuksur, vähe on naisõpetajaid, turul müüakse oma aiasaadusi, see on põhiline, on seal ka sedasi väga rikkaid ja väga vaeseid ja kuidas see piir läheb seal? Vot seda vahet mina isiklikult ei näinud. Tagaaris pealinnas on muidugi muidugi teised lood seal ilmselt kaid rohkem seid juus, võib öelda, et, et ollakse ühtlaselt vaesed, õnnelikud see on kummaline ja meile natukene harjumatu. Et selline kombinatsioon on võimalik just, aga seda jällegi seda vabam, see on ju seotud samamoodi, nii nagu raha on tabuteema. Nii religioonist jõukusest olenematta koheldakse ühtmoodi ja tervitatakse, et tervitus on austusavaldus ja tervitusega näidataksegi näidataksegi, et sinul ja minul ei teha vahet. Aga kas seal ei teki kude vahel vahel konflikti, et katoliiklased, islam õnneks Senegalis on, on see väga rahumeelne. Moslemeid on palju, kristlasi vähe, nad elavad kõrvuti kõrvuti majades peavad üksteise pühi käivad pühade ajal üksteise juures söömas ja seal seal tõesti neid usulisi konflikte ei ole. No üks väike eelarvamus Aafrika kohta on alati see, et seal on ka palju sellist ebausku. Levimas on kuidas see läheb kokku islamiga, kus nagu ebausk on siiski välistatud. Nii, aga nendel sobitub see väga hästi kokku. Ma ei oska seda põhjendada, aga noh, nende ebausk siis väljendub eelkõige usus, näiteks kuraditesse pimedal ajal väljas ringi liikumine. Sellistel väiksematel teedel on nende jaoks miskipärast eriti noorte meeste jaoks õhtusel ajal välistatud. Aga valgetel pidi olema kergem, nemad ise ütles, et meil ei ole vaja nii väga karta. Et meie ei tunne kuradit niikuinii ära. Küll aga on meil vaja karta konkuraani. See on nüüd selline pikem lugu väga pika traditsiooniga seotud poiste ümberlõikamisega, mis kombe kohaselt toimus metsas ja konkuraan, meesterahvas riietatud noh, näeb välja nagu meie suur sõber Leopold, riietatud samamoodi punasesse või pruuni mõõk käes. Tema ülesanne oli siis kurje vaime metsast välja ajada selle riituse ajal. Aga nüüd paraku on see see rituaal niimoodi teisenenud, et meesterahvas läheb metsa, riietub, riietab seal end konkuraaniks, ent siis tuleb tänavale ja peksab naisi. Aga naised, naiste ülesanne, siis joosta eest ära ja majade uksed sulgetakse, sõnakab õnneks väga kiiresti levima. Kas sa kuuled karjeid või näed inimesi jooksmas? On piirkonnad, kus konkuraanil, et iga päev kindlal kellaajal neid võib-olla kokku kolm kuni neli, siis teatakse, et ei minda välja. Ka meie pidime ennast mitmel korral peitma. Ja sa nägidki, kui tuli mees oli riietatud punasesse ja globis inimesi tänaval. Jah, politsei. Ei, keegi ei võta selle vastu midagi ette, kuna see, nende traditsioon, see on väga tõsine probleem, aga nad sest nad ei mõtle selle vastu võidelda, ma tean, et minu meelest näiteks maalis on, on see traditsioon praktiliselt kadunud aga Senegalis on see väga jõuliselt alles. Aga mis see siis tähendab, kui ma saan selle punase koletise käest kere peale, on see nüüd siis mulle hea või halb, on sellega ka midagi teada või, või lihtsalt võibki ennast välja elada teiste peal? Vot ei ole teada, et üldiselt ikkagi naisterahvastel õnnestub, õnnestub põgeneda ja, ja ma ei tea, et, et sellel nii tõsiseid tagajärgi oleks, oleks nagu surm. Aga meil oli see loomulikult vastuvõetamatu ja kurb ja pidid siis eest ära jooksma. On meil niimoodi, vedasid meie eest ära jooksma ei pidanud, et me mitmel korral sõitsime autoga mööda ja nägime teda naisterahvaid taga ajamas või siis samamoodi, et me olime näiteks restoranis ja ja väljas hakkasid kostuma karjed, siis lastakse kõik tuled ära, uksed pannakse lukku ja mitte keegi ühtegi sõna ei ütle. Aga kuidas seal muidu on lood kuritegevusega näiteks? Ma ei ole kuskil nii nii vähe kartnud näiteks pimedas liikuda kui seal, noh hoolimata sellest, et näiteks tänavavalgustust ei ole, on kottpime, liigud seal seal küla peal või linna peal ringi. Üks asi on kindlasti see, et, et moslemid ju ei tarvita alkoholi ja, ja tänavatel on elu väga rahulik. Ja kuritegevust kui sellist. Ma ei tea isiklikult, et seal oleks, ma tean, et on, on sellised pisivargused, need võivad ka naabrite vahel olla, eks ikka. Et meie ka, et õhtuks ööseks ikkagi pesu välja kuivama ei jäta, sellepärast et midagi võib teisele meeldima hakata ja ja ühesõnaga, et kui sa ikkagi jätad oma seebinusel pisiasjad, et siis on nad ikkagi järgmisel päeval tõenäoliselt läinud, kellelgi on neid vaja läinud. Aga mis on muidugi, probleem on Senegali lõuna ja põhjaosa vahel ja üldse lõunaosas teeröövlite probleem, see on nüüd küll küll ainukene probleem, ehk siis tuleb olla väga hoolas, et mitte jääda pimeda peale reisimisega ja olla kindel, kes on sinu autojuht, kellega sa sõidad, et ta sind ära ei anna, ta ei reeda, võtta võimalikult vähe raha ja väärtuslikke esemeid endaga reisile kaasa. No sina oled noor, kena naisterahvas, kui palju sulle tehti seal abieluettepanekuid näiteks, et jäägi siia, mis sa lähed sinna tagasi? Palju. Ja siin see on jällegi minu jaoks keeruline, sellepärast et minu jaoks oli väga oluline õppida neid tundma, kui inimesi nendega rääkida. Aga nüüd, meesterahvaste puhul tekkiski see probleem et, et nendega oli väga raske olla sõber ja just nimelt mitte ainult noormeeste puhul, vaid samamoodi ka keskealiste meeste puhul. Ja mingil hetkel tegi see mind lausa lausa kurvaks, sellepärast et. Mul pole õigust olla nendega ebaviisakas neid endast eemale tõrjuda. Aga, aga pärast viit kuud mulle siiski tundus, et ma leidsin selle selle tasakaalu ja tundsin ära, et mis hetkel mis hetkel ma ei naerata, mis hetkel ma vaata neist mööda, mis hetkel ma nendega pikka juttu ei tee, need peamiselt te suhtlesid ikkagi naistega ja saite nende kaudu teada elust-olust. Just nii, et näiteks just nimelt need õhtud, need teejoomised siis ka muidugi noh, minu perekonnas olid olid ka kaks meest inglise keele, araabia keele õpetaja ja nemad olid ju nagu venna eest ja tänu nendele noh, need ei olnud vaja ju selles mõttes karta ja nendega said kõige suuremad asjad ära räägitud kõige suuremate teemad, aga samamoodi naabrinaised õhtuti või päeva jooksulgi tuldi kokku ja ja arutati, see on väga tore, kui huvitatud nemad on meie kultuurist. Ja kui avatud nad on rääkimaks enda kultuurist. Kas või näiteks palvetamine, mis esialgu minu puhul tekitas kohmetust. Sellepärast et näiteks naisterahvas on tuvasta, palvetab. Ma hüüan teda, ma hüüan oma pere maa. Lõpuks muidugi sain aru, et kui te esimese korra peale ei vasta, siis tõenäoliselt ta palvetab, sellepärast et alati ma ei saanud ka kella pealt vaadata. Sellepärast et nii minuti pealt see palveaeg nüüd ka ei ole. Aga lõpuks. Ma siis küsisin, et kuidas on ja mis hetkel ma teid segan. Ja, ja tegelikult neid ei segagi, sellepärast et nad küll võivad ka sinu silme eest palvetada. Parem muidugi, kui sa nendega ei räägi, aga oluline on see, et sa siis teed Nende pea eest, ehk siis nende meka vahet läbi ei lõika, ehk et sa sealt mööda ei sammu. Et see on oluline. Kuidas sulle tundub vägivalda naiste vastu, on see teema üldse Senegalis kus meestekeskne maailm või on just sedasi, et meile tundub, et see on meestekeskne, aga tegelikult on naised need, kes siis ikkagi otsustavad. Tegelikult on üks väga-väga suur probleem ja see on just nimelt noorte tüdrukute ahistamine meesterahvaste poolt väga suur probleem koolides. Ja seda on nüüd keeruline kõrvaldada, et jälgida sellepärast, et tuleb tunnistada, et selle poolaasta jooksul loomulikult sai üht-teist nähtud ja kuuldud. Jällegi meie oleme võõrad. Me lähme sinna, meil ei ole õigust lüüa rusikat lauale küsida, mis teil siin toimub? Teeme asjad ümber. Seda on raske pealt vaadata, aga niimoodi see käib ja kahjuks palju tüdrukuid ka sellepärast koolist lahkub, on suure naisõpetajate puudus, mehed kasvatavad oma positsiooni ära, siis just oli palju selliseid olukordi, kus sa tundsid, et paneks rusika lauale, tegelikult lõpetage ära. Oli üks oli siis see, kus tüdrukutele liiga tehtimisel sedasama konkuraan jah, maskis peksmine tänaval õigustatud, just et see, see ei lähe kohe mitte. Et aga oli ka selliseid rahumeelsemaid arutlusi, arusaamatusi, just sama mehe ja naise positsioon. Näiteks sõna palun, ei ole sugugi nii levinud kui meil. Ja kus ühel ühel õhtul araabia keele õpetaja ütles Itaallannale Toomule lusikas. Ja me mõlemad nagu ütlesime ette, palun siis noh, sellest tekkis üks mitmepäevane väga suur probleem, siis me istusime maha ja rääkisime sellest, ühesõnaga selle õpetaja jaoks oli see olnud üks kõige suuremaid alandusi, et naisterahvas teda kutsub korrale. Teiseks, nende kultuuris pole ette nähtud, palun öelda. Jaa. Jah, ja niimoodi meie püüdsime selgitada, mis on meil kombeks, aga samas nentimaks, et jah, meie oleme siin, meie peame käituma tee reeglite järgi, meie tegime vea. Mul on tunne, et see käik sinna, õpetaja sulle väga palju ka endale tolerantsus tal kõigele lisaks. Just väga oluline punkt. Et valge üleüldse seal olla olla teistsugune, iga päev on väga keeruline, sulle pööratakse väga palju tähelepanu. Ja, ja sul on ju ka ikkagi üksiolemise vajadus, väsimus ja seal ühiskonnas ja ega, ega ka siin selles mõttes, ega hääle tõstmine ei ole mulle omane noh, teise solvamine. Aga oli palju neid hetki, kus, kus tulid, ütleme, jõuetuse pisarad silma ja kus ma lihtsalt ütlesin endale, et olla hästi rahulik. Mine lihtsalt hästi kiiresti koju, et seda on keeruline keeruline, selgitades võib olla imeväike asi. Aga, aga see tähelepanu, noh, just laste tähelepanu sinule on väga suur. Ja sa tahad nende jaoks leida aega, sa tahad nende muresid kuulata. Aga vahel seda jõudu ei ole. Siis on, siis on raske. Aga see kogemus, mis sa sealt said, kui palju oled sa seda saanud kasutada? Neid siin Eestis? On mul ongi keeruline praegu eristada noh, oma elu ja mõtteid enne Senegali minekut nüüd tagasi tulles sellepärast, et nii palju on muutunud. Aga mis ma ei oska öelda, sellepärast et Sealne kultuur elu-olu on, on iga päev minu mõtetes ma suhtlen nende inimestega, kes sinna maha jäid, kui mitte igapäevaselt, siis iganädalaselt. Aga just need soovid, väärtushinnangud, loomulikult, kultuurilised küsimused, huvi erinevad, noh, veel suurem huvi erinevate kultuuride vastu või näiteks noh, miks mitte ka üldse üldse noh, tõrjutud inimesed meie ümber nii-öelda vaeslapse osas, inimesed mu pilk on veelgi teisenenud nendes suhtes ja ma arvan, et, et see silm on, on palju avatum. Millega sa praegu Eestis tegeled, õpid, töötad, õpin, lõpetan õpinguid Tartu Ülikoolis kirjanduse ja kultuuriteaduste erialal. Aga mis saab edasi selles mõttes, et on sul plaane veel minna maailma, et seda paremini mõista ja ka inimestest aru saada? Kindlasti on. Ja, ja loomulikult tahan ma tagasi minna Senegali ja teistesse Aafrika riikidesse ja, ja loodetavasti seal ka mõne aja jooksul töötada. Ikka siis samal real, et süstida neisse lootust ja õppida nende pealt ise ka lootma. Just nii. Viimane lugu läheb nüüd mängima murejaam Liisbet, Ärelbo, ütle, mis lugu see on ja millest see räägib. See lugu on samamoodi väga kuulus lugu Senegalis mida on esitanud väga paljud erinevad artistid. Antud hetkel kõlab see kuulsa noore lauljanna, kumba Gaullo esituses. Lugu kannab nime minihamba. Ja see räägib siis ühest ost nimega minihamba. See on selline tore suuline traditsioon. Ühesõnaga olevat elanud madu, kes neelas alla ühe küla elanikud, kes kannatasid nälja ja põua käes. Ja viis nad kohta, kus oli viljakas pinnas, laskis nad välja ja nad elasid ilusasti edasi. Selline oli siis Liisbet järelbo lugu seenegaalist. Minu nimi Krista räim saata aitas kokku panna Viivika ludis. Saade valmis koostöös Eesti vabariigi välisministeeriumiga ja mittetulundusühinguga Mondo.