Eesti sõduritund. Septembrikuu eesti sõduri tund joondub kaitseväe peastaabi tähtpäevade kalendri järgi. Esimene tähtpäev selles langeb. Vabadussõja aega. Esimesel septembril 1919 moodustati Tallinnas lennuväe õppejaoskond, millest edaspidi kasvas välja lennukool. Esimesel septembril on lennukooli aastapäeva. Kuidas seda omal ajal tähistati. Stuudiokülalisteks on Eesti lennukooli kasvandikud Hugo Abram ja anatol Rebane. Tähtpäev peeti, rivistati meid üles seal lennukooli selle õppehoone juures ja ja seal siis tehti väike loeng, aga mingisugust pidustustega söömaaega niisugused hästi, ma ei mäleta, et oleks olnud. Igatahes midagi meeldejäävad sellest laevast. Visastate lennukooli läksite? Sama 1933 mõlemad. Mõlemad koos kolm päeva hiljem. Nimelt sel ajal, kui lennukooli soovisid astuda ja lenduriks õppida, pidi olema vanemate nõusolek, luba. Aga just kolm päeva varem. Kokku oli lennuõnnetus siin vajaka, vasta lendas, lenduriks, nimi nüüd oligi? Mitte ei tule meel Tartust tulnud lennuk. Ja põrkas vastu majaka torni. Aga siis oli niimoodi, olid just need lennukooli uus kursusel tuli esimene väljakäik oli matustel. Ühenduses sellega oli kaks isa ema, kes kutsusid oma poja tagasi, ei lubanud minnagi sinna. Ja kolmas poiss oli niikuinii oli jäänud kandidaadiks nagu mina, mina olin kolmas kandidaat põõsas ja oli jäänud kandidaadiks, tema läks vabatahtlikult kuskile mujale teenima. Mina üle kolmandaks kandidaadiks kutsuti kolm päeva hiljem lennukooli. Teie õnn oli õnnetuses. Seda ma mäletan meie esimest teenistus päeva ametlikku teenistust päeva, kui me esimest korda pandis sõduri vorm selga roheline, nii nagu oli pinded ja kõik. Ja oli esimesel õhtul auvalve kapten Parzmanni puusärgi juures. Ja see lõi mõned mehed näost valgeks. Et kuidas lennuasjandus lendurikarjäär peale hakkab puusärgi juures valves. Missuguseid poissi valiti tol ajal Eesti lennukooli mis tingimustele pidi mees vastama? Oi valik oli väga range, just tervisliku seisu järgi ei tea täpset arvu, aga nüüd oli juttu, et oli üle paarisaja kandidaadi. Võeti 15. No kõige esimene läbibraakimine oli arstlikus komisjonis. Ma mäletan, kui mina käisin, kutsuti 20 meest arstlikku komisjoni. Ja läbi sealt sai ainult kolm. Ja sellepärast oli väga raske ja ränk sinna sisse pääseda. Selge see ja väga paljud just terviskatsel kukkusid läbi peamiselt väga julget spordimehed kellele oli südame laienemine kõige suurem probleem. Ja nende hulgas oli väga palju üliõpilasi Tartust, kes mängisid korvpalli ja öeldi, et see on nende südamed ära rikkunud ja oli kahju näha, kuidas ilusad musklis poisid praagiti välja. Mina kartsin seda isiklikult väga. Kuna minul oli paar aastat varem veresoone lõhkemine peas ja olin poolest saadik halvatud selle tagajärjel, mis õnnetust tekkis staadionil Viljandis koolipoiste võistlusel, kus ma üle pingutasin 800 meetri jooksus, mis oli minu jaoks liiga lühikene maa, mina olin pikamaamees ja selle tagajärjel ma olin nii pooltõbine kogu aeg, aga siiski läksin eksamile, kuna lennuasjandusest mind väga huvitas. Ma tegin mudeleid juba koolipoisina panin lendama ajalehe piltide järgi tegin üsna lennuki moodi pudelid ja lennutasid neid. Ja sellepärast tahtsin ikkagi lennukooli minna. Aga arstlik komisjon siiski midagi ei avastanud ja ma ise ei rääkinud meile, sest muidu oleks mind kohe eemaldatud. Ja see vigastus on mul tunda veel praegu ja oli mul ka lännu koolis sellega häda ja oli sellega hädasõja ajal. Kuna lennukoolist mitmel korral enne maandumist, kuidas öelda, läks silme ees mustaks. Aga siiski tulid õnnelikult maha ja sõja ajal oli eriti raske Saksamaal sõja lõpus, kui me olime hävitaja lendurid ja need tohutud manöövrid seal hävitaja lennukiga mis niikuinii pimestas meetmeks 10-ks sekundiks, see kuulus selle lännu taktika juure. Ja seal ma olin kadakahirmul ja olin mitmed korrad muidugi pime, aga õnneks mingisuguseid raskeid tagajärgi siiski sellest ei olnud. Ega ta ei lennanud esimeste reaktiivlennukite peal. Mina olin määratud selle peale, kahjuks sõda lõppes nädal või kaks liiga vara ja me ainult nägime neid lennukeid. Kui nad startisid samadelt lennuväljadelt ja hirmsa suitsuga. Ja siis jäi meil see küll proovimata. Tõlgendused Saksamaalt tagasi Lasnamäele. Meie elasime Puubarakides, need vanad veneaegsed olid puuangaarid, tsaariaegsed, tsaariaegset ja oli ka see kasarmoonev tsaariaegne. Ja seal me olime siis samas ruumis mootoristi õpilased ja lendur, õpilased, kõik ainult ühes toas. Kuidas teile tundub nüüd aastate kauguselt missioonil väljaõpet? Tase ma usun, et meil siiski väljaõpe oli üsna tõhus, olid ajastu tasemel, kuna aeg oli pikk, meil 22 kuud. Ma võiksin pikemalt ütelda seda, et pira õieti olen töötanud oma viimased aastad oma paarkümmend aastat, väljaõpe peol, nii oli see sõja ajal olid lennukoolis üle kolme aasta ja pärast haruklubis, siin on ka minu käe läbi läinud sajad lendurid, küll mootor, lennu- ja purilennualal peab ütlema seda, et meie väljaõpe oli täiesti nõnda normaal piirides. Usutavasti esimene soololend püsib meeles elu lõpuni. Seda küll. Ma tahtsingi meelde tuletada, et Anatoli oli esimene, kes nendest kursantides sai esimesena lendama. Soololende iseendast midagi erilist ei olnud, ainult et instruktor just ennem samal päeval tegi oma proovi veel õpilasega ja siis pidi üks kõrgem ülemus tulema veel, tegelikult pidi olema siis lennuväljaõppeülem. Minul instruktoriks oli Welt laadal SMIT, kes hiljem muutis oma nime salvet ja tema tegi siis esimese proovi seal hommikul ja siis tuli see major mere siis mind üle proovima ja siis juhtus niisugune Nalijat. Ma tulin maanduma major mere isoli väikse kasvuga, väga kerge mees ja selle tõttu ainult muidugi siis tuli nagu liiga kaugele ma vaatasin, et jookseb üle aerodroomil ei saa õigesse kohta maanduda ja tegin külglibisemist, mida nimetati, et diiva natukene allapoole vasakule libiseb niiviisi külgepidi, et hoida ära distantsi, et liiga kaugele ei läheks ja siis maandub. Ja nii kui ma külglibisemisse läksin, mere karjub mõel kõrva torutelefonid. Et mis sa nüüd teed. Külglibisemist no mis asja, teil pole seda õpetatud? Ma ütlesin, aga, mis sellest? Sai siis selleks ajaks illuste jälle õieti lennuke jälle õigesse suunda ja oli paras õige koht maandumiseks. Teema lõpetuseks Eesti lennukooli lõpetanud mehi lendas hiljem saksa, inglise, Kanada ja nõukogude õhujõududes. Esimene september 1939 Saksamaa ründab Poolat teise maailmasõja algusööl vastu viieteistkümnendat septembrit ilmus Tallinna lahele Poola allveelaev laev intervjueeriti. 17. 10. september 1939. Punaarmee vallutusretk üle Poola idapiiriööl vastu kaheksateistkümnendat septembrit põgenes Poola allveelaev Tallinna sadamast. Samal ajal koondas Nõukogude Vene Eesti idapiirile 100000 meest. Sadu tanke ja lennukeid. Sõjalisele ja poliitilisele survele järele andes kirjutas Eesti delegatsioon 28. septembril Moskvas alla baaside lepingu. Esimene samm Eesti annekteerimiseks oli tehtud. Igavesti vastamata jääb küsimus mida oleksid suutnud need enam kui 100000 eesti meest, kes hiljem pidid kaasa lööma teise maailmasõja lahingutes. Või mida suutnuks ühisrindes kolme balti riigi 20 diviisi. Üks aasta salajasi surmaotsuseid arreteerimisi küüditamisi oli mõtted suunanud relvastatud vastupanule kirjutab sõjakirjasaatja Karl Gailit hiljuti ilmunud raamatus eesti sõdur sõjatules. Saksa vägede saabudes lootis eestlane vabanemist okupatsioonist. Kui aga mõni aeg hiljem selgus, et tegelikult okupeeriti meid uuesti oli Eesti sõduri seisukoht järgmine. Meil pole midagi ühist sakslastega peale idarindevastase. Seetõttu oleme relvavennad. Septembri algul 1944 pärast Soome kapitulatsiooni otsustas Saksa kõrgem väejuhatus Eesti maha jätta. Kõigi sõjaliste kaalutluste kiuste, pihib väegrupi nord juhataja kindral Steiner. Oma mälestustes jäi mulle veel kibe kohustus teatada eelseisvast taganemisest eesti rahvale. Raadio teel kutsuti minu staapi Eesti Vabatahtlike kindralinspektor kindralmajor Soodla ja Eesti omakaitseinspektor sinka. Kui olin neile teatanud Eesti mahajätmisest, ütles kolonel sinka. Kas te teate, kindral, mida te meile teatanud olete? Te, olete Eesti rahvale surmaotsuse teinud? Kõigest sellest ei teadnud aga eesti sõdurit tollal midagi. Nad seisid Narva ja Tartu rindel, et kaitsta oma kodumaad. Bruno Karro. Siis ma peale tervenemist seitsmendal septembril siis ma läksin tagasi rinda Pärnust, tegelikult siis käis juba äraseid käis ja mul oleks võimalus, oli tuttavaid, tuleks ainult jalga lasta, aga lihtsalt kuidas jalga lased, sealt soomepoisid tagasi. Pitka tuli tagasi. Ja sel soomepoiste seas oli neid, kes pole esimene aasta vabarühmadel oli tavaline võitleja. Soomlaste tund aega tagasi oli Vändriki juba, oli Pärnu keskkooli lõpetanud ja käis seal Soomes ohvitseride koolis ja tagasi siis. Läksiga tagasi ja tagasimineku koht oli kuremäe kloostri juures. Kuremäel oli füüreri reserv võib-olla juhtide reserv seal nagu öeldi selle tohutult palju ohvitsere. 98 ohvitser. Seal oli neid ESSi mehi, seal oli norra plaanlasi, taanlasi, rootslasi tutvusin kolme rootslasega, need ütlesid küll, et nemad Eestimaa pinnal sõdid rohkem ei sõdi. Ja seks teine sats oli veel, kes sealt tekstist Matteuse ESSi enda jüngrite koolist tagasi kursantide, hulk vääratusi kõik ametisse. Avinud sai kätte seal mul vana tuttav kapteni sihver, kes formeeris pataljoni pataljoni Annelile tuttavale. Minagi ei taha ja ütles, et vana idavõitleja juba kogenud point, et tule, võta mulle esimene kompanii juhtimine oma kätte. Ja ühtlasi ja tema asetäitjaks. Ma läksin siis, 19. septembril ei määratud see koht, aeg pind üle võtma, aga kui ma siis sel ajal ette läksin, siis veel kohale öeldi mulle, et kuule, mees, kuuse lähetatud venelaste poole üle minna. Ühesõnaga, nad tõmbasid varem tagasi. Täht oli seal, olukord muutus, lihtsama täpselt seda asja ei tea mingis situatsioonis muutes nendesse taandumine tuli varem. Jalarännak tuli sealt ühesõnaga kurtast Kuremäe Iisaku, Tudulinna, kusjuures Tudulinnas oli teede ristis saksa major. Kiskudulid, saksa taandavad kolonnid juhatas põhja suunas eesti kolonnid. Jood savi Nure peale. Selle käest kriisis olukorda ja see ütles, et olukord on puutub, et tema ei taha öelda midagi. Aga kuna ma nii pikka rännakut maha teinud õhtu hakkas hämaraks minema, siis meie navi nuriversi peata Julbrast sünnipäev, 19. september. Seal veel olid sattunud Isama tuttavaid mehi kokku. Pidasin väikse sünnipäevasel maha. Hommikul umbes kella viie, eks ole. Gridžimaaliku tütar seedub, raputab kõvasti, ütleb, et Avinurme poolt lasteks kuulatud tüüpiline vene raskekuulivilja pot-pot-pot-pot-pot Maksim, Maksim keeb. Ja väe paaks uduniettida sõrmusega suupisted, nagu öeldakse. Tee peal on siis see töö on selles paksus udus kolonni täis. Seal kahurid ja tankitõrjekahurid ja, ja muud voor ja kõik muud asja. Siis ma selle ausalt oma täitsa omaalgatuse saatsin tuuri välja. Neli meest muidu saated. Et kui peab kindlaks tegema, mis seal ees siis on, need käisid ära, ei olnud kaua ära üks pool tundi olnud ära ja tagasi ja oli kaks meest kaasa toodud, üks eraisik oli must mees, kes oli teejuhiks olnud ja teine oli Eesti korpuse mees, eestlane. See selge pilt seal sees on. Seal, selles kotis olid ka piirikaitse rügemendis sale vanemaid ohvitsere. Anis teate määrenemaid, tekkis ebamäärane olukord, keegi juhtimist enda peale võttis puntras üldjuhtimist. Ja selge on, et piiratakse ringis. Siis ma küsisin, et kes tahab kaasa tulla purema läbi et siin teiste enam teha ei ole, et nagu valitsus läheb siseseid hävituslennukeid peal ja seda taotlust puruks riiuli. Ka seal õnnestub lai murda võimet meesis. Pundar mehed oli kaasa ja põhja suunas levile. See asi oli arvalt veelsele sugenes läbi murda ja siis tegime jalarünnakuna. Järgmine hommiku varakult läbisin Porkuni. Porkuni sai keel osadega väiksemaks, ütleme see, aga ma sain sealt eest. Parajasti olin juba nii kaugele, et rõngas ei jäänud. Seal polnud midagi teha, agu tuli edasi astuda Tamsalus Tamsalus, süld juba tanki, roomikujäljed olid tee peal. Tankikolonn Tallinna peal läksiga 22 tanki või mis need olid seal, see oli juba läbi uuritud. Siis tekkis niisugune looduses tunned deme, puhkus, magamata olime vähes, taluperemehed ähmaselt kaevust viku viimaga väljad ei pätsi, leivaviljaseeme kered, teised esimese maini madalat männi, kuidas tegime? Aa, nüüd kaks kõrvalpõiget nende tõepärasuse eest ei tea rääkida, aga ma hiljem see jutt ei kuulnud, aga sealsele Parsi peal tuli ette niisugune juhus, et selle Porkuni all võib olla. On teisi, kes teavad midagi täpsemalt öelda, kas see vastab tõele, mitte et kusagil kõrvas metsaservale sest üldvildist melus kõrval oli jäänud seal 23 saksapoolset olevat meest pihku. Seal ja seal võiks Eesti major oli anda. See oli kavandanud nad rivisse. Püssid. Poisid, mis te mõtlete, kurat, me oleme kolm aastat eemal olnud, Me tahame koju tulla. Emade juurde Vasvas hüvitud vasse, vaadake selja. Sukk teada sinna ulatusse, ministeeriumite, teine. Ja uus mees oli, oli see, et ütleme, diktaat taandav lõksus. Kes ta ka ei olnud seal sama Porkuni suvad minema tee ääres tegi 100 meetrit maanteest, tegi pea puhkepeatuse, kui kuulevad niimoodi, et äkki kusagil Texparzigoondule hästi jäästaks samus tra vaiks mõtlesin, et niimoodi, et siin saab segaduse tekitada. Kui üks kuulipilduja, pane veest flankeerivad ole peal, teine tagant ja siis võssa minema enne kui luure välja saadavad, kindlaks teevad, kas midagi rohkemat ei muuda asja tõttu. See võtab aega. Aga siis kui peaaegu nii kriitiline moment, et oleks juba tule alla sattunud kuseda väikesest kolonnist käskus laulu tuleb laulda, jää vabaks, Eesti meri, jää vabaks, Eesti pind siis oli seal pole seal poolt Ta kogumiskoht võrks, need harvad juust. Septembrikuu seitsmeteistkümnendaks olid kõik saksa väed, kes polnud otseselt seotud rindejoonega. Eestist lahkunud. Eesti oli jäetud eesti sõduri kaitsta. Sama päeva hommikul algas Emajõe rindel punaarmee raskerelvade turmtuli mis tunni möödudes ei jätnud eesliini kompaniidest peaaegu midagi järele. Eduard Annamaa. Meie pataljon oli siis seal koosa jõe suudmes ja siis saiataluvus see, kus oli meil staap, see oli siis esimene ja teine, need olid siis ülespoole seal Mäksa poole ja siis seda jõe äärt pidi seal siis ehitasime endale punkrici muidugi. Aga no mis sa soos, kus sa, millega sa ehitad, materjal tuli kanda, kõik tuli üks kaks kilomeetreid tuli seljaga tuba, saime jõe äärde, saimegi siis punkri juba valmis ära ilusti ja nüüd ütlesime, et no nüüd on meil punker valmis ja sisse õnnistatud, et nüüd on meil mineka oli jobu seda luure oli juba teada, et korpuse mehed juba teisel pool juba. Meie omad käisid luures seal ja kõik oli vabane midagist, väiksed laskmised olid ja ükskord siis kui hakkas kõmu pista meile ta ei mõjunud midagi, aga siis saiataluvuse staap, see läks siis põlema. Toos turmtuli käis ja Me 200 meestva, mis meediakompanii jäi siis sinna sisse ja. Kaprali nolk vajut nii-öelda, mis ta oli, no see esimene soldatist olin natukene kõvem, aga no aga need kõik suuremad, pikema paela poisid, need, need hakkasid pelgama ja siis läksid ära, mina võtsin selle juhtimise välja ja viisime siis hakkasime liikuma, siis sai margid Henry päev ka veel eelmine käia, siis seal padakõrvemetsa sili pääle jäi siis mul veel 40 liitrit konjakid piima karnaga, meil selle kompanii konjak ja ma panin siis selle veepudeli ilusti täis ja siis hakkasin siis minema poistele, et et nüüd ei ole midagi, et nüüd hakkame välja minemat. Mul kaardid olid ikka endal ka, nii et ma kaardiga ikka tundsin ja pime juba oli ja nüüd kui ma käsku Annaret, ärge siis midagi laske kuskilt, ärge pauku teete, muidu me anname ära endid ja ma käsin ikka poistel hoida ikka siia Peipsi poole alla. Seal nad ei ole, et üleval on kavastub olla, seal on kuiv ja säält võivad võib-olla need moona Voridvad need tagavara, need, need hakkavad tulema ja tuligi niiviisi, et jõudsime sinna kohe tihipeale välja oma ees ja. Ma tõstsin käe ülesannet, kus hakkame kuulma, kuulama vankrid kolin on ja hobuste nii norskamine ja kõik taotani kuulenice eestlaste jutt on. Ja eks siis meil korpuse mehed olid siis tulekul seal. Aga no mina ütlesin, et et ühtegi pauku, et mu vend viidi ka Venemaale Uljanovskis ära, et, et võib-olla Arnugam seal ja kuidas vend venda siis tapab ja. No saime siis sinna ja malassin selle esimese hobuse ilusti, poisid olid peal peas juhatriina seal ja need korpusepoisid eestlased ja Läsite mööda sele, ei, nemad jäid meile pidama nii ilusti mööda ei lasknud. Jäid pidama seal ja siis te olete ja poisid ütlesid siis mulle niiviisi, et kes tahab, andke vangi. Ja kes kes seda, kellele ütles, no see korpuse mehed ütlesid siis minule ja niiviisi, et kes tahab, siis andku vangi ja siis oligi neli poissi, see oli Vastseliina poisid, mul mul annete nimedki meeles. Nii et kui nad seda kuulevad, siis siis ma olin tol ajal muidugi kiuda nüüd Vana-Rannamaa neile palju tervisi ja kapi Vello Orumaa, Ülo Laatsi, Paul ja turma, Karla. Kõik nad seal setomaalt on sealt ja nemad andsid vangi, siis andsid korpuse meestele. No mina ei tea midagi, ega perearst hiljem, kui ma tagasi juba tulin siis ma, et orumaa, Ülo, nüüd kolhoosi esimees juba ja see oli teiste jutu järgi nii et nemad teenisse, õlad siis seda korpust ja olid ikke veteranid jälle ja muidu oleks võib-olla, kui me alas hakanud seal madinat pidama. Me oles võiduikke saanud selles kindel, aga sendid ära andnud, mõlemal olid relvad, relvad ja tankirusikat ja kõik olid siis need neli läksid siis korpuse, meeste üldisemaid ja me läksime edasi ja siis ma kässinoida tagumistel meestel ikka Peipsi pääl, et mina umbes sedajagu ikke tundsin ja ja siis ka siin, et kui me kohe käisime Alatskivi juurde, sinna, siis välja saaksime sinna pala ja Opeleva sinna ja jõudsime ilusti kõigi poistega Alatskivile välja. Seda enne Alatskivi Teet Kallaste, Alatskivi, tee sinna sinna välja. Ja ma kuulan ilusti, et joopa, Katjuša laul käib ja autod ja kõik sõidame juba sedapidi. Ja aga pärast ma kuulsin, et meie ohvitserid need kõikest tulivad ära jätsid meid üksita need saivad siis nende võlgade käest tuld ja nende, nende, need siis jäivad alla. Me läksime ilusti, ületasime selle kallas Te d nõva peale välja, säält pala pääle. Ja palale jõudsime välja, kes siis koduläksid ja siis veel see, need poisid hakkasid lagunema, noh igaüks, kes juba oma kodust mööda läks, siis ega see enam edasi läinud ja teie ise no mina olin Tartust, kus ma läksin, ma tean, teadsin, mis Tartust on ja läksime palale ja siis oli veel pool kilomeetrit oligi veel kotisuud palal ja me me keerasime siis kolme poisiga säält torma peale ala sinna kääpa pääl sinna välja ära ja aga siis tangi juba tuliva sealt ülevalt veretangid. Mina muidugi tankirusikate osasin käsutada säält ja ja siis magasid, no kurrat, tule sa siit selle kääpa nuka tagant sinnas Massuluta raku annan ja siis lasin ühe T 34 ära ka, panin torni alla ja siis panime torma peale üles välja. No siis läksin seda esimeste tallu, kohe läksin perenaise juurde ja küsisin, et kuule, perenaisuke, need sulamäe, leiva lõhn siin ja parajasti leivad ahjus. Kuule, kas ei oleks hea, kui annaks meile üts palakene temaga nii lahke ja andis, et eestlased ja kõik ja ja no midagi siis muidugi rakkesse jõudsime välja, siis saime oma. Pataljoni moonavoorile saime peale ja nemad panid siis Virtsu pääle. Ja säält siis hakkas minu reis siis et minul kedagi ei ole. Olgu, mis on, ma tahaks ka näha, kus mu jalad viivad. On aeg ette lugeda viimane rida Eesti kaitseväe tähtpäevade kalendrist. 28. september 1009. 78. Põlvamaal levil laskis end kinnivõtmisel maha viimane teadaolev metsavend August Sabe. Eesti sõduri tund tallub teateid järgmiste sõjameeste saatuse kohta. Kaabin Arnold Ernst mobiliseerib eriti 41 langes Tartal sügisel 44, kes teab tema teenistuskäigust jahu kumisest. Kopli oja August mobiliseeriti Tartus, 44, langes vangi, oli Petseri ja Pihkva vangilaagris. Suri kuuendal veebruaril 1945 Kalinini oblastis ostaskovi linna haiglas. Vajatakse andmeid tema teenistuse kohta. Laur Jaan Under saar. Füürer viibis suvel 44 haavatuna Saksamaal, saal trükke sõjaväe haiglas. Edasine teadmata. Võimalik, et suri kusagil Siberi vangilaagris, kes teab? Mürk Aadam mobiliseerib eriti märtsis, 44 oli väljaõppel. Viljandis. Langes Väike-Emajõe ääres 15. septembril 44. Tahetakse teada, millisesse üksusse mees kuulus naaber Ferdinand Johannes mobiliseeriti aprillis 44, langes vangi, sama aasta lõpul või järgmisel kevadel. Suri Poolas Beuteni linnas. Seitsmeteistkümnendal jaanuaril 1946 palutakse andmeid teenimise kohta Saksamaal. Nilk Johannes esimese Eesti piirikaitse rügemendi kolmanda pataljoni 12.-te kompanii reamees langes oletatavasti samas üksuses septembris 44 Emajõe ääres. Ootame teateid tema teenistuse ja langemise kohta. Räni Rembert Karl mobiliseeriti 44 on nähtud sõjavangina Leningradis, suri 1945 Kaliningradi sõjavangilaagris. Iga väiksemgi teade tema teenistuse vangistuse ja surma kohta on oodatud. Tamm. Oskar sai septembris 44 Tartu rindel haavata oli seejärel oktoobri lõpuni Saksamaal Stolti laatsaretis, kust suunati Preisimaale väljaõppelaagrisse. Kes mäletab teda Saksamaalt. Wacker Priit mobiliseeriti veebruaris 44 olevat olnud väljaõppel Luunjas teeninud esimeses piirikaitse rügemendis koos kellelgi vilu nimelisega langenud Emajõe rindel. Kajataks teateid teenistuse kohta. Vessel Eduard mobiliseeriti veebruaris 44, langes neljanda piirikaitse rügemendi ridades permis küla lähedal augusti lõpul ja maeti kivinõmme kalmistule. Ootame täiendavaid teateid teenistuse langemise kohta. Palume kirjutada Eesti raadio aadressil Tallinn, Gonsiori 21, Eesti sõduri tund. Iga teade aitab kedagi. Küsime nõu välisõigusabi advokaadibüroos, mida tuleb tõendada Saksamaalt sõjaohvri pensioni taotlejal. Ivo mahov. Kui pensionid taotletakse sõjahaavade tagajärjel invaliidistunud ise tõttu siis on vaja tõendada invaliidistumisest fakt väeosa, milles teeniti invaliid istumise ajal. Ning kolmandaks invaliidsuse praegune aste, sest kui inimene on terveks saanud, siis pensionid ei maksa. Kui taotletakse sugulase kaotuse pensionit, mõeldakse eelkõige kas abikaasa või poja kaotust siis on vaja jällegi tõendada hukkumise fakt. Ja siis millises väeosas see hukkunu teenis? Tõenäoliselt nende tõendite leidmine, otsimine ja kogumine on tänapäeval kaunis keeruline sest vahepealsetel aastatel täiesti mõistetavatel põhjustel igasuguseid sedalaadi dokumente ei hoitud, vaid neid hävitati, milleks on väljapääs? Tegelikult on meie arhiivid väga sageli üsna hästi säilinud. Ütleme neljal juhul viiest on nende tõendite leidmine üpris lihtne. Esimesed omakaitse üksused Eestis tekkisid juba suvel 1941. Esimesed eestlase julgestusüksused formeeriti sügisel 1941. Kas ka nendele meestele laienup pensioni taotlemise õigus, mis puudutab julgestusgrupi, heida pataljoni, siis üldjuhul jah. Mis nüüd puudutab oma kaitset, see küsimus on palju keerulisem. Saksa pensioniseadus näeb ette pensionit juhul, kui isik teenis Wehrmachti alluvuses. Omakaitse 41. aastal Wehrmachti allutatud ei olnud. Täiesti selgelt, et kui küsimus on 41. aasta igast saamises või langemises, siis võib kindlasti öelda, et sakslased pensioni ei maksa. 44. aastal viimastes lahingutes üldiselt Eesti omakaitse oli siiski allutatud Saksa Wehrmachti-le. Küsimus on nüüd ainult tõendamises, missugune peaks olema pensioni taotleja esimene käik, kirjutada avaldus ja järelikult ühendus tuleks võtta siis välisõigusabi advokaadibürooga asukoht Tallinn kinga 10, õigem oleks ette helistada telefonil 44 44 11.