Seal õpetajate instituudis praegu seal saalis oli hommikul, siis, aga seda ma ei mäleta, kellega missuguse meeskonnaga võistlus oli, seda ma ei mäleta. Aga siis lõunaaeg. Kell 12 oli aparaat, musketärid ja õhtupoolik oli tööliste atriga mängisime jalgpalli. Noh, eks ma ikka kipun ka sinna ajadate rivvi saama ja, ja Rein Aren oli siis meil ütelda ka juht, tema jõudis värava alla jooksta peaaegu ja hüüab mulle, et anna mulle bass, anna mulle pask, ma hakkasin passi andma ja nii hästi ma küll ainet paljaks Pirwirwerleks töölisteatri väravasse ka. Selle asemel temale passiminnad korra ütles omal ajal ka see kuulus Hispaania väravavaht, et et kui, kui tuleb seal keegi niisugune kuulus mees väravasse penaltit lööma, sest ma tean, et kui jalg on niimoodi, siis pall läheb sinna, kui jalg on teisiti, siis ballep sinna. Aga kõik sihukesed algajad, tundmatud mehed, vot nende, palju ma kunagi kätte ei saa ja naersin ise ka, et niimoodi ma lõin. Pärast seda tuli Padaemand ja padaemanda Hermanni kuulus aaria, mis elu on vaid mäng, on ta mängu ei ole. No suurem osa on Kõllik mäng küll, ega siis ega siis teisiti seda kvalifitseerida ei saa üldse, kui, kui kus sa pead niisuguseid asju, et eluaeg jooksuks tegema. Et. Tervet nädalakava ei tea üldse ette, mis võib tuuleasjast, et see see oli, see on teatri tegemises ikka omal ajal koolis, nii pärast sõda ja igasugused situatsioon üksnes Sotšis etendus asendati, üks inimene jäi haigeks, siis pidid mõne osa seal kahe-kolme nädalaga ära õppima. Põnev pidi taraapima kolmandat päevaga ja niimoodi ta on läinud timatisel. No nii, need on nagu väljaspool reegleid, aga elus on ka omad reeglid ja mängus on omad reeglid. Jaga laulises omad reeglite, pidite tundma. Millal te olete hääles, millal ei ole, millal laulda täie võimsusega, millal natukene niimoodi tagasi tõmmata, eks ole, seal on ka oma kunst. No võib-olla et ma olin nii noores peas treenitud poiss, sest et maali Kuue-seitsmeaastaselt oli maal karjane ja alguses oli ka nimetati metsakülas või kui te olete Endla järvest teater, vaadata sinna Koeru kiriku peale välja, seal nimetatakse Endla järve pessikonnaks jooksevad palju jõgesid, seal seal on Talvu kohad niimoodi raba sees üks, 10 12 hektari ja üksteisest ossarajalin linnus, Saare niisugused nimed on seal kaks-kolm talu niimoodi. Ja vot kui sa oled niisuguses metsas üksipäini siis muud üle, kui ronid puu otsa, hakkad laulma, mida kõrgemale lähed, seda kõrgemat häält ka läheb niimoodi. Ja eks omamoodi trenni, okei, häälematerjal annab kindlasti seal oli nii huvitav, sellepärast et Endla järvel oli üks saar. Kui väga suur tuul oli, siis puhus Saarast ühest otsast teise. Kuidas tuul parajasti oli ja seal peale oli üks nii-ütelda Elsa järve kalur. Ja selle mehe nimi oli veel kiipza. Ma mäletan teda väga hästi. Aga siis. Tema tuli alati sealt jändla järve pärast, kas meile tuli üks, 18 20 kilomeeter tulla, siis võttis iga kord ahvena kilud kaasamistes seal püüdis siis minu emadel ei tekita alla, siis ta läks Koeru sealt põmmeldasimarstik ja jõudis siis omarahas kalast saadud raha maha ja siis tuli meile siis heitis õunapuu alla Rooma ja siis ta oli maru paks mees, nii et Maike, naersin alati, et ta üksipäini meile kolme päeva toidu ära kõik Kemali valmistusid. Ta ütles, et noh, et maaleht ehk et etniku kõhu peale magama jäi, siis tuul kõigutas kahele poole, et ega ka väga lõbus mees oli need et elukogemusi sealt ja ikka niisuguste meeste hulka näitas, kuidas sussi tuleb otsa panna. Kui palju teisi niisuguse karjapoissi vigurid, tal käsi käel oli sealt õppida, kas siis midagi? Aga kui väike Juku neid seal puude otsas turnis, kas mõttes, kuna hakata saab suurel laval ja kes teile näid laulumi laulu kunstinippe õpetada? Ei, see laulukunsti hakkas niimoodi peale, et nad koolipoiss olin, tähendab, Koeru juures on üks Arukülakool Aruküla nimeli algkooliks täienduskool ja pool kuulus oma AEK Barclay de Tolly vennale õieti vennapojale. Nii et see oli Barclay nisugune krahvi mõis. No see. Võeti pärast vabadussõda võeti ta üle ja anti jaotati asundustaludeks. Aga sel viimasel Pojapojal, seal oli seal kohapeal veel eks konservat koorime kuvernant või õpetaja jääks vanapreili, oli seal nii see aeg juba 20 kolmandal-neljandal aastal oli ta 65, seitsme vahel ja siis noh, kuulused koolis ikka hulgas seal vaist, laulsime ja siis kutsus laulma oma juurde, ta olid luterlased Doriani Benzerporis lõpetanud klaverikunstnik ja ta oli väga-väga sõbralik ja ta väga mõned üksikud eestikeelsed sõnad kõneles. Ja siis just hakkas seal niisugune mingisugune lauludki peale ikeks, kiitis, et küll sa võtad kõrgelt ja küll sa võtad kõrgelt poisikese peastaga. Minu elutee läks nii naljakalt, et ma lõpetasin selle koera täiends kooli ära. Vend oli mul Tapa soomusrongirügement, kes oli, kes mängis, aga mina tahtsin, lõpetasin kooli ära, et ma lähen vabatahtlikult ka, käin ära, et eks vaatame, mis elu edasi toob, meil pisikene talukene põllul kuus, pool hektaril, seal oli nüüd rohumaid metsa, sealt aga 15 kilomeetrit Endla järve äärest lähedal, seal oli nüüd looduslikku heinamaad ja noh, niisugusega. Ma ütlesin, et ma lähen vabatahtlikult ja üks oma küla poiss, see sai juba sinna mereväkke, et no hea küll, ma saan ka ja lähen laulma, aga läksin sinna paidesse vastuvõtule ütelda. Tuttavad ka natuke ja toet meile rongi. No ma, ma ütlesin, et ei tule, ma tahan ära rääkida, sest kui sa oled sul kaks aastat aega minna koju tagasi ja, aga koju tagasi oli ka piinlik pinna ja läksid ja, ja pank teeb mind siis tapale tuttama pasunat ja pilli korneti. Alguses muidugi täis korneti, puhusin ja tulime, tuus dirigent ja tema hakkas alandada tapal seda muusikategevust poistelt ja moodustas kvarteti meeskvarteti ja minu siis leidis endale ette Norriks. Ja vot siis hakkas minu elu niimoodi peale, et et ma naersin, et et siis selgus, et sel poisil on kõveralt juuksed ja tenorihääl, aga enam mitte midagi endale teha, vot lähed sinna, lähed sinna tappa. Seal on harjutusseltsi koor, seal terroritarwisk, Magoerost muidugi laulsin, aga muidugi no ütleme, see Tullio Ilometsa nime teate, eks ole, tema, tema isa oli meil kooliõpetaja ja seal oma kammer, orkester ja puhkpilliorkester ja koor oli seal ja ja tema oli nagu selle kultuurielu joajuht, tema isa niimoodi. Ja sealt tulin tagasi küll üheksa 10 kuud, see aeg oli Ans homorfromankistegata ja ja oligi see prii, läbi ja siis oli 1930 laulupidu. Käisime laulupeole ja tulime tagasi. Teised külg nii kahtlaselt tuleti, et olen kodu. Kodu oli põlenud. Ma hüppan veel tagasi natuke, meenutage seda kolmekümneaastast laulude, kuidas välja nägi, mida seal lauldi, lihtsalt huvitav kuulda. No need olid kõik need vanad tuntud laulud, siis meil käisid Need konsultandid, Theodor Vetik käis ja, ja raudtammi raudtammi leinud. Leinus oli siis need konsultandid ja need vana Simm. Juhatas Johan Aavik, juhatas, Vetik juhatas. Ma ei mäleta, noh, Krull juhatas orkestrit veel. Aga kas Karindi ja tõesti heliloojad, kes olid nagu praegu oli see traditsioon, et Celi joodi olid, siis kutsuti niimoodi. Tehti seda pidu niimoodi edasi läksite koju, kodu oli, läks kodu. Ei no mis seal teha oli. Siis kutsuti kooperatiivi, teine poiss rakesse koerograce vahe on 15 kilomeeter. Seal oli ärijuhiks Kaaroks, temalik, seal rakesega ja niisugune muusikamees ja laulumees ja. Ja pärast teda kutsuti ETK-s ning. Olin seal poolteist aastat seal koerus ja. Juhuslikult läksi kirikukooris, seal laulsin ja oli masin oma raamatus ei ole maininud ka seda, et oli. Järva-Peetris oli koerust eemale, üks kaks, 13 kilomeetrit on JärvaPeetri kirik ja seal oli vaimulik. Järvamaa laeva peal juhtus niimoodi, et et seal muusikamehed seal Tallinnast Anna kirikust ja seal olid organisti isa oli August Opmann. Laptop oli seal organistiks ja no need tulid, ma laulsin seal koores, ühindad kooris kaasaga tuliteetetvateks poissi üle hõiskab ülekoored, kese on, otsige välja. No otsisid mu välja sealt ja viisid ja niimoodi siis läksin. Kevadel oli see laulupidu, sügise 34 läksin konservatooriumi, kes õpetajaks. Minu õpetajaks oli Hellat-Lemba lattide, klaveri kunstnikute õde. Väga hea daam ja õpetas temast sellepärast oli, et tema juures seal palju laule õppida, selgeks tema hästi mängis väga hästi klaverit ja kui oli natuke kõrge, oli madal ja siis tema kohe otsesemalt transponeeris. Ja niimoodi ma siis tema juures. Aga oli teil hea mälu, jäitel need bioloodiat kohe meelde. Jah, see ikka paljud neid laule Ekar, Remotse ja ikka oli kuskil väheke lauldud, kuuldud olid need enam alati oli ikka aimu, mis moodi see asi käis lauldes ja tema siis sokutas mind TTK peakontorisse tööle. Et no vaene poiss ja mis oli vaatajad küll konservatooriumi läksid eksamil alguses võeti vastu ja et noh, juba nooti tundsid teatud määral, siis jäeti mul solfedžotunnid ja niimoodi ära ja aga Anti, sealt niisugust asja õpilasabi nimetati, et kes olid juba suutelised esinema siis konservatooriumi oma saal praega seal öös, kus muusikamuuseum on seal teise korra peal. Seal muuseka muuseumil oli siis direktor Johan Aavik, tema korter oli seal niimoodi, see on ümber ehitatud ja noh, ja siis seal oli väikse rahaga. Kui inimesed seal vaatamas ja kuulamas käis, kuulamas käis palju, sest et Tallinnas suur õpilaskond oli suurem osa Tallinna jõukama kihi lapsed ja nende, kas need ei küsi, et nendel ei olnud ja need olid ärimeeste ja niisuguse riigiteenistujate lapsed ja ikka oli nii, et. Apilas abi toetust, siis need kehvemateks, aga ega siis raha kätte ei anta, tanti supp, sööki, sekid. Muidu oleks ära raisanud ja poisid tõid, raiskad ära tagant ühe korra saad kõhu täis süüa. Aga millal te esimest korda suurele lavale pääsesid? No esimene suure lavale pääsen lihtsalt, sest et seda tenorit oli niivõrd vähe, et kus häält kuuldi, et kas sa tahad tulla meile appi, Estonias tuli sealt üks Poola ooper haiga seal 30, viimane Monyusgoya, et vot, et tule, tule meile appi sinna koori laulma. Töölismuuseumiühing ma laulma, aga nii suure Peri. Õppisin selgeks, kus laulsin ilma noh, et ma koosseisus oleks, aga eest seal oli Eino huuli lavastaja ja tegi mulle see asi selgeks, nii et teisel juunil 1942 laulsin siis kaaniat Estonias. Ja siis no ütleme, see on mul siin niimoodi teekonna algus ooperis niimoodi, et et koosseisus oli niimoodi, Tiit Kuusik, laulis tooniad. Aarne Viisimaa laulis Pepotze, kes, kes siis Torocotti märk laulis, jätad, ja Vootele väikat laulis Silviot, nii et kõige tugevam koosseis, kes, kes Estoniasse aeg võtta oli, pandi siis selle algaja poisile vastu laulma. Sõda paiskas Eesti inimesed kahte lehte, teie jäite siia, kas ei tahtnud ka välismaale minna? Korra oli niisugune kihk, korra oli niisugune kihk, läksin juba sitkusid, mobiliseeriti omamoodi ära. Aga noh, dokumendid jäid mul kätte, ma sain enne hüpata rongi peale, sõitsin rakke rakkesse, sõitsin kodukohta Koeru koerossina. Ja ma sain kodu. Augusti lõpus oli see ja siis võeti need saksa abiteenistusse mehi kes oli nii vanem generatsioon juba maininud, oli üle 30 ja esimesest mobilisatsioonist pääsestav tulema kuidagi ja teises siis võeti sealt ära ja, ja oli oma pere, oli seal hobuste peale pandud koorem ja lähvad, et kus nad lähvad, lähevad metsa. Aga vend ja sealt külamehed ja, ja kes seal olid, need läksid. Kahe tunni pärast läksid siis sõjateenistusse, aga nad jäid siin. Kott kõigepealt, et Pikasilla all kotti, siis nad said sinna. Kuura käärus seal olid kotis ses mõttes, et enne Riias Atria, siis said Saksa Saksamaale ära. Ja kõige varem oli minu saatusest see, et noh, ma hakkasin, et kuidas saata vennale oli kaks väikest last, tütar oli aastane, poeg oli kolmeaastane. Kuidas sa jätad, ei olnud kedagi ja noh, see venna abikaasa oli see Mart Avar, makesin Tartuski tuntud mees oli selle tädi. Oli pärast pahandusi ka, kui te Vene ajal või nõukogude ajal elasite Pahandusi oli sellepärast, et meie kandis oli väga palju Metsavend metsavendi ja teised mehed, kes läksid sinna Saksa sõjaväkke, langesid vangi seal tsehhis. Niimoodi aga minu venda ei olnud. Ja siis hakati kahtlustama. Minu vend on metsavend ja mind kutsuti mitu ja mitu korda arv on, et kust ja miks, miks sa ei räägi ja niimodi ja ma ei tea jumala eest, ma tea. Et kui ta oleks olnud, et ta nii loll ei ole, ta teab ja tunneb kastestima. No ja pärast juhtus veel kõige hullem lugu siis tugevate-d. Ja üks piibe, Jaani nimeline oli siis piilbommi Jaanolejagade kirjand, kirjanik, panin ta nime. Piibe, Jaan ja Meie naabermees temaliku taki vabad, sõjaks siia sattunud, ma ei tea, kas ta olid üle tulnud või oli, lihtsalt. Teete sai kas asundus talusalt meie otsast pastas, aga kuidagi. Ta oli napsumees nootidega, sokutati talle nii edaspidi valla täitevkomitee esimees hoopiski olla. Ja see läks siis 30 49. aastal, et, et, et paidesse nüüd küüditati nimekirja sealt ära viima, rahvas arvas, et hakkas tema sõitma jalgrattaga kaks kilomeetritele Koeru talle minna. Et sealt läheb autoga paidesse. Aga seal kodu lähedal üks-kaks-kolmsada meetrit tuliks. Räägitakse õlekuhi ja sealt tulistati piibe jaanis. Niimoodi õnnetult, et et kaotast liikumates aga rääkida saia, siis arvati, et see minu venna töö kombist, möll, me olime poisikesi kõrvu. Me aitasime 11 viljamasinatelt ja me tegime. Käisime neil siga tapmas kõige kõige ja kuidas vend. Ja, ja pikapeale otsisin tuua välja, et Sainz Šveitsis punase ristist teada, kus kirjutas niimoodi. Et su vend on. Dresdeni põhja surnuaed maetud ja lup pärast selgus niimoodi, et tema veebruari 45 sai seal ründa laavat, aga peast aga mitte raskelt oli oma jalgsi oli naerananud nägudelt meie tagasi tulnud poisid. Mehed seletasid ja spiigi Dresdeni haiglasse ja ta jäi selle suure pommitamise Allannid, seal hukkus seal. Kuidas te siis Vanemuise teatrisse? Vanemuise teatrisse väga proosalisel lisama 42. aasta pajatusi, etendus oli kuulama tulnud Vanemuise teatri selleaegne direktor kuju ja siis oli siin peanäitejuhiks n, toona aga n toona kodukoht on minu kodukohas Koeru juures kolm kilomeetrit eemal. Ja me tundsime 11 varem juba niimoodi kaasik Harri Kaasik viidi Läks Vanemuises Tallinnasse. CIA tüksia, Rudolf halari nematatut, lüürilised tenorit ja, ja Tubin. Ütles, et nemad ei saa palju rismi ooperit, mis see aeg oli nii käibel, et ei saa laulda. Tuleb otsida üles, aga tupin teadis jälle mind sellepärast et meie, ma laulsin ka Estonia. Muusikaühing segakooris EMOs ja seal üks aasta seal 36 või niimoodi. Selle ema dirigent läks Prantsusmaale õppima, aga tema kutsus enda asetäitjaks Orioni dirigendiks Tubina Tartusse. Topin sõitis nii, kuidas võimaliku üks või kaks korda. Pool aastat käis Tallinnas, eks ta kuulis, üks tenor laulab sellega kõrgelt ja kõvasti ja ja kutsus siis saadeti nyd luuret välja. Et teil oli viiekümnendatel kõik põhilised tenori osad kanda ja kui te nüüd tagasi mõtted, kas teil sobis rohkem lüüriline, dramaatiline teil oli nagu mõlemad seda värvi olemas. Ma ütlen teile seda, kuidas ütles mulle Moskva konservad tooriumi, laula kateedri juhatajaks professor raiski. No ma olin seal kaks-kolm nädalat seal konsultatsioonil, õpetaja rääkis mind ja siis kutsus ennekõike pealt oma oma klassi õpilast välja kontserdit tooriumi saalis sinna lavale Moskva kontserdisaali. Et ma laulan ette, et Eestist on üks tenor tulnud ja ma laulsin talle, Cavaradossid lausik ka Niot, laulsin, aidad, laulsin sealt. Carmen Joala, see, et. Ja noh Olidki rahulgaga, aga professor ütles, et, Türile ma ütlesin, et ei teadnud Kodumaal üteldakse küll, et ma dramaatiline, et ma kõik need ooperit olen laulnud. Et kes see siis no Tiit kuusikut ta diaatilised laulame siis ikka veel laulsime uuesti talle need ärataja, eriti kaaniot, lossid on mul paar korda laulja ütles, et jaa. Õpilaste ütles, et täie dramaatiline tanlikke, dramaatiline aga professor slaidis lüüriline, aga dramaatilise hingega oli jutuotsa ametlikult teatri kui ametikoha olen 20.-st detsembrist või jaanuarist õigesti 1941. Seal juhtus ühte kui teistsugust lakat ja traagilist ja ja kenaks. Seega oli seal rohkem kui ma kolme-neljakümne aasta jooksul isegi Vanemuise suutsin endale säilitada, sest et noorpõlve oli Tallinnas rohkem kaasõpilased ja sellepärast on et ma ei ole niisugune sinasõber seal härra Paphose Kairiti olnud. Sellepärast on mu naljad ka nürid. Ta on saavutanud. Sellest ei ole mõtet, räägita oma kutsealal ainult niipalju, et. Tinglastel olevat kõnerahvalik või vanasõnad. Jumal armastab vaeste lapsi. Ja ma paneksin seda endale südamele ja et ta siiski mind on armastanud, sest ma olen vaeste laps. Ta on saatnud mulle ja andnud mulle eestiks töökaaslased, väga toredad inimesed, meil endil siin mis me olime pärast sõda laastatud teater. Siis olid kolleegid suurepäraselt. No ma võiksin ütelda, kellega mul on tulnud nii vastastikust mängida. Kaaslaseks algusest peale tulid näituseks Estoniast Linda sellist ta nägi, ta laulis mulle Simmi meedia. Siis tuli Veera neelus, laulsime Sevilla habemeajaja, vot, ja siis oligi Betappennikas meilt vennikas, tema laulis amnerist. Kas ja aga siis puidukuumad, kolleegid, siin Elsa lamp, suurepärane sportlane, hiljuti Tartu meister mitu aastat tennises ja ja vaatamata ta sellele, et erialalist niisugust võib olla kõrgharidust tal laula loole vaatamata oli majandusteadlane hullis, koolis laulis seal niisugust vastutusrikkad, osasid nagu Liisa aidast laulis. Aidad ja, ja palju teisigi ja see jätab niisuguse sügava tunde, kui näed, missuguse raskustega pärast seda tuli meil võidelda, ma võiksin ütelda isegi niisugust asja. Sõitsime Pärnu etendus hakkab peale, see oli seal pangamaja teisel korrusel oli üks saal, ma ei tea, kas säte. Ja ta laulab Toscaariat etendusel ja näeb nuga Scarpia laual võtab selle ja tal küünlast läheb see tüllist, tal oli kleit või midagi niisugust, läks põlema, siit läks, põle, aga nii külmavereliselt laulab Omaarjad edastõmbab käega, tõmbab sedasi. Rahvas ohetas saalis, kustutas tule ära jäta jätmata oma aariat pooleli, see on minu arvates. See on omamoodi kangelastegu, et, et niisugust etendust pooleli jäänud põlindadannikeldav kellega tuli palju palju koos laulda, aga noh, tema oli jälle noh, niisugune peetud rohkem inimene. Ikka elukutselt hulga aasta enne kooli õpetaja Oldes. Maneer on hoopis teist pundi suhtumisel kuri ütelda niisugust liitu kuurevendud meeste hulgas. Aga kui kaua üks etendus siis aega võttis, kaua ettevalmistus käis? No oleneb, oleneb muidugi, etendus kuulutatakse välja või noh, pannakse tegelaskond. Mõtlesin tahvlile, siis teataks enam-vähem, kui paljud need ajad on aega võtnud. Need ettevalmistused nüüdseks Padaemand, Karl ja Karmen ja on just kolme-neljavaatuste etendasid. Need võtavad ikka ligi kolm kuud aega. Aga on ka niisugusi tulla, et nagu mul selle Sevilla habemeajaja. Tuli kolme nädalaga, see halvab roosa selgeks õppida, sest oota, kes tegi seda osa valmis sete, tema läks ära Tallinnasse ja oligi otsas. No ja olen ka niimoodi tulnud teha mõned löögiosad, mis tuli kolme päevaga valmis, kui, kui keegi jälle, et ära kukkus ja mul oli talgus, koordis. Ooper, Normeti Leo Normeti ooper. Kaks päeva, suur osa ei olnud, aga siiski üks aaria oli ja no siis lakkas, minge hinge peale minema ka üks asi, et oli just sekretär rosoofi nii-ütelda maisikampaania. No Mul oli laulda seal, partorg osa ja partorg lastakse õieti, saab surmavalt haavata ja viimases laulu laulab, et viimased sõnad on need kasvatada vilja. Ja mina vaatasin, et vilja küll, aga mina laulsin, et kasvatada maisi. Seal olid ka see aeg löökvili ja. Oi lavastada, ütles, et sa teed mulle kreepsu. Ei tea, kuidas, kuidas me siin partei ja valitsus kõiki suhtub, aga tempo oli tehtud ja oma poodi nali, aga aga kujutage niisugust situatsiooni, et te teate ju küll. Harrison suurhorisont teatris laval neljandas vaatuses Carmenis Karmen jooks tahab minna eskamiliat vaatama sinna, et tore tore võistlus seal. Ja. Armastab ja Carmenit meeletult ja ootab nüüd ja passib, et Carmen ei läheks sinna võistlustel ja ootab mu muusika käib nii süngelt. Ja ma kuulan läbi horisondi. Üks meil üks tuletõrjuja ütleb inspetsiendile, et vaadake, et lükki ei läheks pärast etendust ära. DVD poisid otsivad teda taga. No kujutage siis ette, paar-kolm päeva enne on meil lavalt viidi sealt kolm neli poissi ära, oli 47 alguses. Ja mind oli noh, ütelda, mitu korda üle kuulatud, et kus su vend on, kus su vend on, vend oli kadunud. Ja niimoodi ja lõppeski etendus lõpes. Mis asja ma teen, kuhu ma jooksen, jooksen mõni, muidugi on inimesed, kes reageerivad, aga muusikat tulid minu muusikat, tulid, kõik, ununes ära, läksin, lõpetasin ja lähen. Pesen garderoob puhtaks. Tõesti vajuvad sisse terve rida poisse. WD vormis kõik. Ja Ledu kursandid. Ja need olid saanud preemiaks sõita ja õppimisest tusse, Nemad koolist vanemasse Carmenit vaatama ja võtavad mu sealsamas kinni, nabivad kinnijat, loobivad ülesse hurraa, Rograasa meeldisid mulle muidugi vene ja läti poisid. Vana kamraad seal Troi tema juhtus ka seal garderoobis olema ja ütleb nendele, et kas te ise ka teate, mis te tegite. Mis sellest tagasi järk oleks võinud olla, poiss oleks pidanud pannud plõhku teie eest ju panna. No ja mis mina tundsin ja nemad olid jah, preemia sõidu saanud ja nemad tulid mind tänama ja lauluväest. Kui nüüd traagilist ja koomilist rääkida, meloodika pajatasid etendused. Garnisoni ülem käis kuulamas ja talle meeldis ja saadab iga õhtu, kui Bayatset on mulle vasta omassiibi. Koju ma ütlesin, et mul on nii vähe maad minna, et ei ole, no aga ikkagi saatis autojuht tuli, ma ütlesin, et ma lähen, mina, mina täidan käsku ja mina olen sunnitud koju viima. Aga selle tagajärjel mas ohvitserid Ta oli teha tänavat ja seal vana-aasta õhtut ja Need võidupäeva puhul ja laulmis siis ma laulsin ikka, pidin laulma. Harriet Hikegani aariad ja kaaned. Ükskord ma juba ütlesin, et enam ma ei laula kaarjaanud, võtnud nooti mitte kaasa, kahe. No teadagi, venelaste niisugused kui vabad On Nathan kõvad stabilo, hoopiski mehed olid seal. Naer kõik ja äkki hakkavad saalis nõudma Karmen Paiatsid Ta vaipa võeti, polnud midagi. Ei jäänudki midagi muud üle, kui Valdeko Viru, tema ja mäluga poissi mänginud Mullekaaniad, laulsime nii samati kuidagi otsatsata, käran. Keerasin selja ja jälle lavalt saalist karjunud kard tavaid see Bayatso ja tuleb lavale üks. Üks lõunama välimusega mees. Ja nõuab, võtab mul rinnust kinni, raputab pajatasid ja ma ütlesin, et ma laulsin, joovad, ta võtab, võtab kapurs Browning välja, paneb mulle vastu, ründab matku. Ja rahvas, naisel teritaks saalis kiul kiiluma ja deta laulis. Ja, ja ma ei tea, millega oleks lõpet. Mul tagantjärele Ron tarvis naerdaga. Aga heaks närv pidas vastu. Atlantise kraad, tead ma temaga? Kuidas mujal meisse niimodi suhtuti, käisime Kiievis, anname etendusi 57. aastal, kutsuti siis sinna. Kiievi televisiooni esinema, laulsime aimrega kahekesi. Just Etti laulvat vesisena, maamees merest ja ja äkki käib niisugune pauk ja klaasitolmu tuleb ülevalt alla. Eks režissöör siis ütleb, et kõva närv ega mehed on need põhja, et et tavaliselt ikka meil seal 1000 500 Annev pirn ülevalt katki läheb, siis kukutakse istuli akatelmite närv kallikudest. Lukku. Jah, Vanemuise teater käis toona mitmel korral Moskvas ja kaugemalgi esindamiseks. Jah, seal seal käisime mitu korda kohe Moskvasse, oleme kohe päris tükk aega seal. Kas kolm või neli korda olen mina isiklikult käinud etendustega, siis selle ajaga saab noh, olnud juba kolm nädalat dekaadi aeg oli kolm talad ja inimestega ja ümbrusega ja need, mis meelde tuli ja külastada see aeg võimalik, isegi viidi meid sinna relvapalatisse. Praegu üldse veel ei olnud lahti ja no siis, kui rahareform oli 47 vist oli, jah. Siis juhtus niisugune lugu. Et Paul Keres suurmeister mängis tsi koorini turniiri malet seal ja tema oli hotellis Moskva 100 üle. Ja aga meil olid Seržinski platsil, oli ming süüs endis elama, see oli nii, et õieti seal ei olnud pesta ega midagi. Ja male suurmeister viis Lubasid nad tuleb seal pesed puhtaks ja aga üks õhtut ei olnud niimoodi, tulin etendust ja läksin Cersei juurde ja. Ja läksime siis üles sinnas söögisaali sööma. Viis minutit enne kella kaheteistkümned tuleb üks. Öösiti teenindav kelner mäe laulda ja ütleb, et härra suurmeister. Kui teil võimalik on, makske, makske õiendik arved ära. Me saime, arvad ja kõik ära õiendatud ja hakkasime minema. Kuulutati välja, et rahareform oli 10, puht. Niimoodi jäi niisugune tunne, et see kelner teadis, et see niisugune pauk on tulemas ja mõtelge, ta tuli, teatas meile enda aega ja ka paljud teised ristis. See oli niisugune meeldiv soe tunne, et et, et niisukest meestike respekt, tsiteeritakse. Me oleme, olime õnneks seal kambast entaapikaks rusikas üksepist. Abikassat oli ka Moskva konservatooriumis, mis, ja ma ütlesin, et me oleme üksipiga mõlemad Narva peret oli ka mehed ja juba eesti aeg seal. 35, kuusk. Me olime tuttavad mehed. Ja ma viisin norra ju siis sinna üksik üksik siin, eks niisugune perekond kellega võib-olla suhted, noh, siis oli kõik niiskust suhkurt ja kõik oli väär. Ja tema tagasihoidlik leiuga üksi pakub ilusti kohvi ja tema võtab suhkrutoosist. Niisugune kaks teelusikaotsatäit, suhkurt ja vana üksib, köhatab. Tõuseb üles tuleb tagasi mikroskoop käes. Nitro Scott käest tõmbab selle kohvitassi enda ette ja ütleb, et vabandage, ma tahaksin vaadata, mis ässade sinna kohvi sisse panite balla silmaga see küll, et näha Jahle. Ma ei tea, kas te seda anekdooti teate, tuleb habemeaja juurde. Seal muusikakooli juurest praegu otsa nimena, seal akna all oli kohe omale habemeajaja juuksur, niimoodi kella seitsmeks. Oleme seal nelja-viiekesi järjekorrast, äkki tuleb arbinna härra pinnad ja vaatab meie otsa, noored mehed? Need andke mulle andeks. Ma pean kohe etendusel vinemad. Ma oleksin palunud Aabet ajada. Aga ega mul mul läheb hästi, kiiresti, mulle ainult ühelt poolt loba ajame ühelt poolt ja ma saan kohe minema habeme ja võib olla Stahlis nalja enne teen käik vahud ja kõik on valmis, läheb härra pinna juurde, palun härra pinna, no kummalt poolt maa ja me siis välja Baltica väljapoolt. Vedaigi näo puhtaks, kõik näo puhtaks. Aga ma räägin teile teise ka, aga võib-olla see sobib Estonia kooris. Vanasti oli tuluõhtut täitelt tehti kooril ka ja siis koor kutsus seal need omale sõnalavastustest nek. Ko koori poolt oli üldiselt kava sotsialist kooris, ristid laulsid ja kooris oli ja nende arbinna ja kes seal Laur voli veel ja. Pärast oli meeleolu väga ülev ja siis oli see 40. aastal või. Siis oli roheline ja valge saali alles tagant need ruumid kõik olemas ja. Käisime seal õiges kohas ka, mis võõras ja pinnaga ja kuidas läksime siis poole tunni pärast tagasi ja pinnaputk rusikas vastu seina pealt, küllap seal vastu. Ja seisab seal ikka meist eesseisva äike seisab, skrüptistleksid seal küsimata pinnad pist viga on. Pinna ütleb, et pissiotsa. Räägid kuskilt pissi, ole midagi? Küsib. A ei ole, aga mis siin solised? Vesipapi alt alla. Kaua ta seal oleks oodanud? Kui te nüüd mõtlete tagasi Vanemuise aastatele, kas te saite oma lemmikosad ära laulda kõik, mis tal südames oli? Jah minu lemmik osa hakkasid peale Bayatsetega 42 oli esimene ja sinna kuulusid siis Tosca ja elu oli, oli siis noh, minu niisugune Impressaaria rohkem, siis ma laulsin, aidata siis ma lasen ja siis ma laulsin Powee, mis siis ma laulsin allikat, siis ma laulsin padaemandat, siis ma läksin maiööd, eesti ooperit kõik algusest lõpuni, niipalju kui need olid tehtud. Nii et need saajad omas. No niisugused suur kaliibriga ooperit jätsin unustusse veel hotello vot siis Mai. No. Sevilla habemeajaja annab niimoodi, et selle aja jooksul, kui sul palju asjatulija kordamisele Toscat laulsin kolm korda pajatasid neli korda padaemandat, kolm kord Carmenit kolm korda, nii motikum tuleb neli, viis, kuus aastat vahet jälle. No muidugi vene ooperit veel seal. Aga noh, vene ooperitest Ole ma ei ole seal, et need on rohkem baritoni ja bassiosad, no. Klenskit ma laulnud ei ole, aga Türkeetva siiski kollane laul seal. Äärmanit Badevandas. Hermanit ja tapad aimamatut. Võib-olla see seda niit vanast peast olles sunnitud küsima endalt, mis elu on vaid mäng ja seda ja tõsijutt kõige raskem etendus, mis ma laulan nii muusikaliselt pidanud laulma, oli pada Emand ja kutsuti mind Reiga laulma, seal oli tenor, oli naps napsumees kõvasti ja, ja oli vaja üks sätanud tingimata pidanud. Ja, ja. Telekramp tulin, sain õhtu sinna, hommiku oli proov, õhtul etendus. Ja eks see oli sellepärast raske. Noh, mul oli see aeg juba kaks kaheka kahes lavastuses vähemuses teinud. Et Liisat laulis vene keeles, koor laulis läti keeles, mina laulsin eesti keeles ja iga keele järele on rütme erinev, võtsid teksti ripp ainult orkester, muidugi. Dirigent ütles, et Teil on orkestrimuusika hästi selged, laske aga oma lindi edasi külma, katsun kokku röstida. Mõttes suur lava võrreldes vana emusega, orkester hakkas mängima, ei kuulnud mitte ühte nooti. Kas hästi? Sihukene tunne, et oli aga pärast kuidagi karjud? Teel oli tõesti aktiivne elu nii laval kui ka spordiväljakul, olite aktiivselt ka sporti kaasatud. Kuidas nüüd vahekord on, spordiga? Ei? Sportlikku manistikust ei tee aga siin oma Vikwami juures aed ja siinsop piisavalt ennast füüsilisega niimoodi koormatud, et ja oleks natuke piinlik ka minna kuskile jooksma või oda viskama, see oli mu lemmikala. Et jaa, tunnustada praegu oli see Heino lipu juubel, vanad sõbrad, mehed sind kudemas noorustel saatkad pealt, kes Vanemuise seal aias vanad teatri, Ors kooli tõukamas, tal ei olnud kuskil ka trenne ega seal oli nii vaikne ja meie siis seal poisid, Mikalia, tõukusime talike kooli tagasi ja. Ja siis ta sai juba omale auto ostuloa ja siis vahest võttis sõita ja viis meid. Aga ta oli kohutavalt niukene, heasüdamlik ja teovõimeline, üks inimene, nii et ega tema ei andnud armu kuskile endale, et ta jätab midagi sinnasamasse paik. Kõik sai tehtud pist teha tuli. Aga hommikused hääleharjutused Nika kavastil praegu ei ole. Ei, ei ole. Ei noh, ma olen siin, laulsin. Ka ei ole, kui laulma hakkad, siis ike võib veel vabalt Siibemmollige kätte saada ja trenni ta. Aga noh, eks seal ole nagu ta on. Vanainimeste like, ma ei ütleks, et ta nii rauk veel on, aga aga endal hakkab piinlikul armastuses laule. Ei hakka ja kui te ise ei laula enam, aga kui te nüüd teisi lauljaid kuulate, kes teil lemmikud on, keda te siin kodus fonoteegis? No ma ei ütleks. Pol lemmikud, keda Ma püüdsin ikka oma alguspäevadel lauljaks sain, siis olid need kuulsad Silly ta plaate ja need filme oli mitu. Ja siis isiklikult, keda ma kuulnud olen, kõige parem ole Joshi pärliks, rootslane, ema, kuulsin poeemi, see mees laulis tooli põhjani kinni. Anjuskud juskui, värin tuli peale, midagi jagada ei olnudki minust paar aastat ainult aastates vana. No muidugi üks mees, kes mulle veel eriti hääleliselt meeldis, oli üks Keenia terror. Joosep Schmitt? Ei, ta oli juut. Sakslased olid ta kätte saanud. Aga ta oli hästi väikse kasvuga, mina olen kah, aga ta oli mulle siia kuskiks, pulbuteni. Kõhnaken enda filmidest oli laulnud ja ta laulis Estonia kontsertsaalis. Kui ta läksid, olid alguses, kuulasid seal, kolmandas või neljandas reas. Kahin või, või või lihtsalt ei kuulnud seal, aga ma läksin taha rõdule. Vaata siis. Rahval hakkas ta laulis neid kuulsaid aariaid ja. Ta laulis, toob pealtegi tenor tekitrillerid. Ja hakkas lisapalasid laulma, siis ta oli filmis ka palju teinud, istu sisse, klaverit, ta tantsis, mängis endale kaasa ja lainet Itaalia. Kõik need armas ja laulad lahti ja siis ta furoori, nii et see oli ikka suur. Koju siis olidki Burasin laulmas käis enne ja mari jaa. No ega nüüd isiklikult rohkem mini tau pere oli, võimalus, ajasime, pea oli, juhtusin viini seal Praaters, üksossitatet Richard taopetelt, las laulab, laulab, laulab. Ta oli seal kohvikus, seal kõrgel rõdul inkognito koldusse olevat olemas, seal. Gandalf läks viiuliga, ta juur, kõrvateerid, iili Tammerleb kätkakud, ott jumala pärast mitte. Ja, ja ma ei tea, pääses või, või, või, või jäi kuskile kinni ka. Ega ma hiljem. Ja oli ka niisuguse niisuguse tämbriga ja sisemise võluga laulja. Kui laulis siis nagu reinu, oi nooli armastas ütelda, et et kui sa midagi laulad, midagi ooperit teed siis võrdle seda niimoodi, et et keedad rosinasuppi. Ja vaata, kui sina supp valmis on ja kui sa mida rosinaid rohkem sisse paned, seda parem supp. Ja sina pead panema oma oma oma hääle, ilu ja oma kõiki tahtmised sisse, et seal supis oleks rohkem rosinaid.