Ta seisis kivid taskus jõe kaldal. Ta seisab seal ikka veel. Ta on seal alati seisnud ja jääb sinna alatiseks seisma, valmis iga hetk jõkke astuma. Ta seisab jõe kaldal, taskud täis raskeid kive on seal alati seisnud, ta jääb sinna alatiseks seisma. Stseeniga algab ja lõpeb Steveenduaal Ri 10 aasta eest esilinastunud film Diowers, mille eest seesama jõe kaldalseisja Nikol Kiidman pälvis parima naisnäitleja Oscari. Ta teeb seda, mis näikse olevat parim variant. Jõe kaldal seismine on nüüd juba sümbol, midagi märterliku. Väliselt romantiline enesetapp kõikide naiste, kõikide feministide, seda muidugi feminismi esimese laine mõistes kõikide kirjanike, inglise keele nimel. Film põhineb lõppeks ikkagi 1925. aastal ilmunud romaani, mis siis tänu loole väikese Julistilise loola. Täna on oma toas Virtšina Wulf. Sõnad on kõige metsikumad, kõige vabamad, kõige vastutustundetum Ad, kõige vähem omandatavad. Loomulikult võib neid püüda sorteerida, asetada tähestikulises järjekorda sõnaraamatuis, aga sõnad ei ela sõnaraamatutes, Nad elavad teadvuses. Kui selleks on vaja näidet, siis mõelge, kuivõrd tihti just emotsionaalseid hetki, mil me kõige enam vajame. Sõnu ei leiame ühtegi õiget. Kuigi meil on sõnaraamat, seal on meie kasutuses pool miljonit sõna tähestikulises järjekorras. Aga kas neid saab kasutada? Ei, sest sõnad ei ela sõnaraamatuis. Nad elavad teadvuses. Nõnda kirjeldas üks tähelepanuväärsemaid inglise modernist Ženja Wulf keele dünaamikat BBC-le 1937. aastal. Wulfienda sõnad voolavad mööda teadvuse ning mitteteadvuse radasid. Wulfon teadvuse voolutehnika, üks esinduslikumaid näiteid. Tal on omane kaudne sisemonoloog. Kompromiss kaudselt edastatud mõtete ja teadvuse otsese valimatu ümberkirjutuse vahel. Ehk oli natukene kummaline kuulda vürtšina Wulfi enda häält, on viisileht, loeb Wulfi, nii nagu seda tuleb lugeda. See on katkenud teisest Wulfi sur romaanist tõde, laithous käes on videvik, kaheksa lapse ema proual Rämsi istub õues trepil ning mõtiskleb mere mühisemise taustal oma elu üle oma juba tuntud tunnete üle. Ja ta näeb eemal oma vanaldast kolledži professorist, meest jalutamas ja enesega kõnelemas. Ta näeb tuletorni valguskiirt sellele omaselt kõikjale paistmas ning jõuab lõppeks järeldusele. Aga ometi mõtlesite Valgust kütkestatult hüpnatiseeritelt vaadeldes just nagu silitakse oma hõbesõrmedega mõnd pitseeritud anumat tema ajus mille prahvates täidaks seda tulva rõõmuga. Ometi oli ta tundnud õnne, oivalist, õnne, kirglikku õnne ja nüüd päevavalguse hääbudes hõbetesse, tormiseid, laineid natuke heledamalt ja meres, sina kadus. Ja seal rullusid selged sidrunikarvalained, mis kaardusite kerkisid, raksatasid rannale. Ning ta silmis lahvatas ekstaas ja puhta rõõmulained voogasid üle tema teadvuse ja ta tundis sellest on küllalt. Sellest on küllalt. Muide, eesti keeles on Wulf päris kenasti tõlgitud. Kõiki tema olulisemaid romaane saab nautida ka eesti keeles, näiteks Orlando lained. Eelpool mainitud proua tänu vee ja tuletorni juurde keikopi tuva. Ta sündis Londonis ülemöödunud sajandi lõpus läks vabasurma teise ilmasõja algusaastail. Selle ajaga kirjutas ta väga palju romaane, esseid, kirjanduskriitikat. Võib-olla siin peitubki põhjus, miks tänapäeval ei ole suuri poete, romaanikirjanikke või kriitikuid sest me piirame sõnadele nende vabadust. Me taandume nada ühele tähendusele kõige kasulikumale tähendusele tähendusele, mis aitab meil rongi peale jõuda. Tähendusele, mis lubab meil eksameid sooritada. Virsinon, kuulsaim Bloombergi grupi liige, sinna kuulus 10 meest ja kolm naist, seejuures neist mehed olid kõik väga korraliku haridusega Cambridge Trinity. Nad olid eri eluvaldkondadest laia mõtlemisega inimesed. Kirjanikud, poliitikud, kaasa arvatud Virtšina abikaasa Leonhard Wolf, kes 1964. aastal ütles pikemas intervjuus BBC-le et virdžinna geniaalsus peitus kujutlusvõime ja intelligentsuse kombinatsioonis, mis on väga haruldane. Leonardi meelest oli veel siin ja tavaliselt mõõtmatult õnnelik, nautides kõiki tavalisi elu pisiasju. Mina olen praegu Bloombergile tegelikult üpris lähedal. Kui olümpiapark asub stratwordis Londoni idaosas, siis mainitud kultuursed inglased tegutsesid Kesk- Londonis. Virsina vulbi psüühikaprobleemidest ei hakkama rääkima, aga huvitaval kombel on just tema mentaalsed häired üheks oluliseks põhjuseks, miks Leonardi ja vürtsiina kirjastuses hakati välja andma Freudi tekste. Kokkuvõttes tõlgiti sisuliselt kõik tema tekstid, seejuures Wulfica kohtusid Sigmund Freud iga hoogard press hakkas kohe avaldama tähelepanuväärselt esinduslike tekste. Näiteks Tiiesselliooti võistlevad ilmus just seal, kui oma kätega tehti 300 koopiat, aga see selleks. Oma tuba on vürtsiina Wulf DSC Pealkiri ruum, Hoffmann sõuna. Seal ta nõudis naistele oma tuba ja 500 naela kah. Seda muidugi oluliselt poeetilisemalt keeles. Aga homme on juba Tiiesselliooti kord.