Eesti sõduritund. Selle saatega hakkab lõpule jõudma eesti sõduri tunnis seitsmes aasta. Algusele mõeldes meenutanud saatesarja algataja rindereporter Karl Gailiti öeldut. Oleks juba aeg rääkida, mille nimel võitles Eesti sõdur teises maailmasõjas ning puhastada tema maine aastakümnete valest ja laimust. Eesti sõduri au eest võitleja kõrval olid tolle saate käima lükkaks Harri Rent, Jaan kuningas, Ants Teder Harritult. Aastate jooksul on sõna saanud sõjamälestusi rääkinud sadu ja sadu mehi. Ning kui see saade ka muud ei ole suutnud, siis on ta ehk endistele rindemeestele siiski pakkunud taaskohtumisrõõmu eetris. Me ei saa urva Oma lao Praga arva all ta ta suur. Siis ta sõbra. Sõber. Kodus. Seisab. Aetus õitsva roosi. Säela. Minus. Taas rõõmus. Suuru kuule ma. Meenud erritu, see. Eesti vabadussõja alguspäev on 28. november. Sel päeval avati kaitseväe kalmistul vabadussõja kõrgemate juhtide memoriaalkaitseväe kalmistu on koht, kus mälestus iseseisvast Eestist hävitati, eriti raevukalt. Mälestusmärgid õhiti, hauad lõhuti vähe veel eesti sõjameestele on peale maetud okupatsiooniarmee sõjaväelasi. Nagu teada, totalitaarne riik, ei pea sõda mitte üksnes elava, vaid ka surnud vaenlasega. Vabadussõja alguspäeval võtsid kaitseväe kalmistul sõna kaitseväe juhataja kontradmiral Tarmo kõuts. Eesti sõjahaudade hooldeliidu president Hannes Walter, peaminister Mart Laar. Sõduritund avaldab kõned, kuna lugenud neid ta ju pole. Vabadussõja algus on tänastest leheruumi täitjatest jäänud juba liiga kaugele. Kontradmiral kõuts. Möödunud kahe aastatuhande keskel on meil olnud keset pori ja verd ka üks särav ja ülev hetk. Meie vabaduse sõda mille algusest Ka selles sõjas kandsime Me ohvreid. Kuid need on erilised ohvrid, sest nende surm kinnitas meie võitu, vabadust ja iseseisvust. Ja seepärast on neil ohvritel eriline koht meie rahvuslikus pantonis. Kuid mäletamist ja mälestamist ei vääri üksnes langenud. Sama auväärsed on sangarid, kel oli õnn ellu jääda ja asuda üles ehitada seda Eestit, mille eest nad vabadussõjas olid võidelnud. Need on eeskätt meie vabadusristi kavalerid. Kelledest viimane, 100. eluaasta piiri ületanud Karl Jaanus lahkus äsja meie keskelt. Mälestus neist meestest aga jääb ka sellesama monumendi näol siin Tallinna kaitseväe kalmistul, kus me praegu seisab. Vabadussõjas, nagu kõigis sõdades, eristub võitlejate hulgast kogu, kellelt oodatakse enam kui teistelt, kes peavad andma eeskuju kui vaja ka eneseohverdusest. Need on juhidohvitserid. Lahingus vastutab sõdur vaid iseenda eest. Kui sõdur jooksu pistab, siis on see vaid sõdur. Kui ohvitser pea kaotab ja põgeneb, siis põgeneb kogu tema üksus. Sõjavägi ilma juhtida ta ei sõdi, selgitas ülemjuhataja kindral Laidoner. Algelist tõde. Kord poliitikutele. Ja kui Eesti sõjavägi sõdis ja võitis siis täna juhtidele ohvitseridele meie vabadussõja kahetuhande ohvitsere hulgas kandes suurimat vastutust, muidugi ülemjuhataja kindral Laidoner. Tosin kõrgemat juhtide mastaabis väekoondiste ja keskasutuste eesotsas moodustasid selle sõja vaju mis pidi planeerima, otsustama ja mis peamine, vastutama kümnete tuhandete noorte eesti meeste elu ja saatuse eest. Neile rosinale juhile planeeriti siia graniittahuka juurde 1930.-te aastatel. Viimne puhkepaik. Praeguseks on siia maetud kolme ja kindralit hunt, põder ja lossmann. Enamik meie vabadussõjavanemaid juhte puhkavad võõras mullas. Anse ja Riiberg Saksamaal, ülejäänud teadmatuses idaavarustel. Meil on aga vaja paika, kus nende mälestust austada. Tänu kaitseministeeriumi ja Eesti sõjahaudade hooldeliidu tõhusale koostööle on see paik nüüd olemas ja see on siin. Täna minister, lugupeetud kaitseväe juhataja. Austatud külalised, Eesti mehed ja eesti naised. Me oleme praegu niisuguses kohas mis igal rahval peab olema, kui ta tahab olla endast lugupidav ja iseseisev rahvus. Nii nagu asja meie kaitseväe juhataja ütles. Sõjaväge ise ei sõdi, ta vajab juhte. Ükskõik millisel elualal Me toimime ja tegutseme ikka on vaja liidreid, juhte. Meenutame meie napi 10 aasta ajalugu taastatud iseseisva riigina. Meenutame meie kaitseväe ajalugu. Selles ajaloos on rõõmustavaid sündmusi, aga on olnud ka kurbi ja traagilisi sündmusi. Ja kes siis on avaliku arvamuse jaoks meedia jaoks? See on kõrgem juht kes tihti ei ole käinud selles kohas ega näinud neid inimesi, kellede tervise elu ja saatuse eest ta vastutab. Kui me mõtleme sündmuste peale nüüd juba üle 80 aasta tagasi vabadussõjas siis meenutame, et kümnendik osa eesti rahvast ligemale 100000 enamasti üpris noort meest kandis relva ja seisis IGA PÄEV. Relvade tule all, külmetas kaevikus sai kopsupõletikku, oli tihtipeale halvasti toidetud, kehvasti riietatud ja kes vastutasid, vastutasid tippjuhid ütleme siis tinglikult tosin meest, ülemjuhataja ja tema lähemad kaastöölised. See vastutuse koorem saab meile selgeks siis, kui me mõtleme, et nende meeste otsustada oli see millal ja kuhu suunata mingisugune pealetung, löök, kus seista nii, et mitte taganeda. Ja nad teadsid, et see maksab kindlasti inimelusid. Nad pidid tegema otsuseid ja vastutama nende otsuste eest, mis maksid inimelusid. Seda vastutuse koormat suudavad kanda au ja väärikusega ilma närvikava kokkuvarisemise, ta ainult väga tugevad inimesed. Ja need mehed keele siin täna on need mälestusplaadid avatud, olid need väga tugevad inimesed. Sellepärast me austame neid mitte õlakute, lamppasside, aumärkide ega muu välise hiilguse ja sära pärast vaid sellepärast, et nad julgesid vastutust kanda. Olgu see kõigile neile eeskujuks, kes peavad meie praegusel ajal Eesti riigi ja rahva eest vastutama. Ja mul on nüüd väga hea meel väljaspool meie trükitud programmi paluda öelda siin tervitussõnad. Eesti vabariigi peaministri härra Mart Laaril. Lugupeetud kaitseväe juhataja, kaitseväelased, härrad ohvitserid, kõrgesti austatud vabadusvõitlejad, külalised, Eesti mehed, Eesti naised. Täna siin seistes sellel Eesti ajaloo eesti rahva jaoks olulisel kohal. Niisama mööda tõsiasjast, et hiljuti sain ma ühe elektronkirja ühelt noormehelt, kes küsis minult kui Eesti vabariigi peaministrilt, miks on Eestile vaja kaitseväge ja põhjendas seda kohe ise ära. Meil ei ole seda kaitseväega vaja, sest Eesti riiki ei ole loodud sõdides. Eesti riiki ei ole loodud relvaga võideldes. Seda kirja lugedes hakkas mul natukene kurb meel. Sest kas me tõesti oleme jõudnud niikaugele sellisest võitlusest nagu vabadussõda, kas me oleme tõesti jõudnud niikaugele Eesti riigi sünnist? Et see väikene jutumärkides tõsiasi, et Eesti riik loodi relvaga käes võideldes raskeid vereohvreid kandes on tõesti meie mälust kadunud? Ja mõeldes sellele, mis selles tulenev või miks on see nii sest nii ta järelikult peab olema on üheks põhjuseks ilmselt just see, et me oleme liig vähe suutnud teha selle võitluse meenutamiseks selle võitluse mälestamiseks, nende austamiseks, kes selles võitluses langesid ja kes seda võitlust juhtisid ja selle eest hiljem langesid. Täname seisamegi sellise mälestusmärgi juures, mis on pikki aastakümneid eksisteerinud ainult mälus. Ja võib ütelda, et mis on selle mälu tähendus ja milleks on meil teda vaja. Kuid ajalugu näitab väga selgelt, et vabaks saavad ainult rahvad, kes võitlevad oma vabaduse eest kuid vabaduse suudavad säilitada ainult rahvad, kes seda vabadusvõitlust meenutavad. Ja selle mälestusmärgi lugu. Selle väikse keskse sümboli lugu, mida aastakümneid peideti, hoiti ja varjati, teades, et selle eest võivad järgneda karmid repressioonid. On lugu ka eesti püsimisest Eesti iseseisvuse taastamise võimalusest, sest ainult niimoodi oma mälu hoides suutsime seda teha ainult niimoodi seda paikasin meeles hoides suutsime seda hoida ja tahaks tänu avaldada kõigile neile sugupõlvedele, nendele meestele ja naistele, kes minusuguseid noori mehi omal ajal käekõrvale võtsid ja sama kohta tõid, ütlesid, siin oli see monument. Ja kuigi seda praegu siin ei ole, tuleb ükskord aeg, mil see monument siin jälle on. Ja siis, mis seal salata, tundus mulle kuskil aastal 1981, see mees oli Helmut Tarand. Et no mis jutt see nüüd on. Et isegi see usk tundus minule noorele mehele tollel hetkel kuidagi liig uhke, liig kaunina. Kuid ometi manise midagi sees kripeldama ometi sundisse midagi tegema, mis on õige ja mis on vajalik selleks, et see monument siin tõesti seisaks. Sõnasin seistes võime ainult kuulutada oma usku sellesse mälestades seda, mis on olnud. Meenutades, hoides meeles võitlust vabaduse eest, suudame me jääda vabaks. Jäämeeste meele. Emale-isale Victoria. Et Läti vee Andjate. Jaga. Et Läti Täiesti et. Eestis. Kangemad teada? Kalaautode ei ela. Jaaksoo. Kui me vaatame Vaenlase. Eesti vaba. Tahaksin nüüd kuulajale arutlemiseks ette lugeda ühe mõtteavalduse, ühtlasi küsides, millal see veidi kirja panna. Tsitaat. Eesti reisidel on mulle niisugune mulje jäänud, et Eestis tehakse usinasti tööd ning arenetakse. Siiski on eestlaste rahvuslik meelsus minu silmis küsitavaks muutunud. See tähendab nende rahvuslik teadvus ja tahe olla eestlane alati ning kuni viimse hetkeni ohverdada kõik Eesti eest. Minu arvates suudab vaid niisugune rahvuslik meelsus hoida üleval sellist maad nagu Eesti mis on olnud iseseisev alles kümmekond aastat ning oli jõudnud enne seda Venemaaga tublisti ühte sulada. Kui jälgisin manöövritel ning kasarmute sõdureid vaatlesin nende tervisest pakatavaid nägusid. Mõtlesin ikka, et kas tolle mehe sisimas võiks peituda teadmine selle kohta, miks ta sõjaväes teenib? Miks tuleb Eestit kaitsta ning miks peab ta sõja süttides kõik Eesti Est andma? Minu arvates on sõjaväe kõige suuremaks jõuks, kas seal valitsev meelsus. Ilma selleta ei talu sõjavägi raskusi. Siis on see kui palgasõdurite vägi edu puhul suurepärane raskuste saabudes aga võimatu. Ja Eesti Peab valmistuma ennekõike sõjas raskusi taluma. Otsin asjatult sügavat rahvuslikku innustust. Kas eestlased ei tahtnud seda niisuguses igapäevaelus välja näidata või jäi see mul lihtsalt kahe silma vahele? Nõndaks, kes siis meist nii arvab ja kirjutab. Kui mõtlete, et see kõik käib tänapäeva kohta, siis võib-olla te ei eksigi, aga etteloetu pani kirja aastail 1928 30 Eesti kõrgemas sõjakoolis õppinud soomlane kapten Eino kuusele. Sama kolonel kuusele, kes Soome jätkusõjas oli Eesti vabatahtlike rügemendi R 200 ülemaks. Kujunes tal sõjas teistsugune arvamus Eesti sõduri kaitsetahtest. Küllap kujunes. Aga selleks ajaks oli eestlane elanud mõne aastaga rahvuslased tõusulainel ning seejärel elanud läbi esimese punase okupatsioonialanduse diahirmutiat. Terroritsitaat on laenatud äsja eesti keeles ilmunud järi leskis raamatust vendade riigisaladus. Väga hea raamat, muide. Soome jätkusõja ajal kirjutatud Tafenau laulu Teid me tervitame kodumaa metsad, esitas Soome Postimeeskoor ja nüüd veel teinegi laul nende repertuaarist. Huvitav, et ühiseid sõdurilaule oli viimases sõjas nii saksa kui Soome vormi kandnud eesti meestel. Ühiste laulude lauljaid oli üks oma vaenlane. Ühiseid kokkusaamisi on viimastel aastatel olnud vabadusvõitlejate kokkutulekutel ja järgmine helisalvestus ongi tänavusuviselt Toris. See oleks ka väike näide, kui palju annab siiski paari minutiga rääkida Ühe mehe kirjust eluloost. Võib ütelda ka nii, et mitte uhkusega mõjute Mõendustes esimese saksa mundrikandjaid mikspärast vaadake Lõuna-Eestist tuli üheksandal sisse ja kui küüditamine oli, siis ma võin lõikama rongist ja küüditamisi ja Antslas oli selline asi, et kus ma olin onu juures, need kütärje löödi mind ka peale ja mehed eraldati ära ja mind jäi naiste tol korral 15 aastat vana ja pointi vett viima. Ja tema siis, kui meeste vagunis viisid ema õitsema niimodi. Kui sa räägid betooma, jäta ämbrid sinna ka, mine ütle seal sellele abile kaitseliidu ülema abi Vana-Antsla vallas siserühmaülematele muidugi. Mul läks lahti, muidugi jäin siis metsajooksupoisiks, eks ole. Ja siis oli nii, et see oli üheksanda lõuna paiku Sänna Mõniste pealt, mis tulid geograafid antavale. Saksa õhutõrjekahurid tulid seda teed. Ja muidugi suuremat suuremad oli, 80 ei läheks ja mina sinna ainult Köstikus, Antsla ja maago, nii palju saket ostasin aht kilomeeter, eks ole, ja palsamit. Aga kolm kilomeetrit enne suunati mind võru muidugi poisikese asjuks, teine ka Võrru võrust. 11. 11. nüüd ma ei mäleta Pihkvasse ja see on kolm kuud Emai. Tead. Ja muidugi siis olin lennuväljal Venemaal muidugi seal ei ole minu nägemine, nende parti mainimata parts, ma nimetan diversantidel, sest ma olen ise näinud seda, kui lennukiga toodi Venemaalt mundris mehed süüdiversat. Vaat seal on, tead teistmoodi naisele. Ja peale selle muidugi viidise rügemendi ost viidi Prantsusmaale Müpasinantslas maha. Pihta, eks ole, ja koolivend või see mitte Covid üks kohalik mees mulle politsei sulisel sakslast otsivad taga ja ma läksin Võrru ja palli seal püsti. Kuule, piimapudel on 16 aastane ja järgmine asi, see oli see mulle, et piimapudelit, aga minul ei, Võru prefekt, tuttav sugulane läksin tema juurde, ema helistas ette, võeti vastu ja Angelus oli seal selle krooni prefekti juures tahtis naisele käitumist sõjaväes olnud juba sisedirektor, tema tahtis mind endale käskjalaks ja ma sain siis, kui ma Prantsusmaal siis tuli see kiri mulle tulla Tallinna toom, saadid tagantjärgi. Terve kompanii 140 130 umbes poiss viidi eestlast Lott ringisse, üteldi aaremani, see oli pataljoni ülem, sakslane viidi sinna nagu lasteaed, saadeti ära kosuma. Kui noored põhiliselt oli, siis viis, kuus, 17. Seal juhtusime Soome kapteni Hitele ots tul itele alla ja see siis tegime üheksa kuud, nii et munad, pautest, vabandage väljendust ja, ja meil on siin üks, seitse, kaheksa poiss, ma võin pilte näidata ja muidugi meid ja võime see noortekompaniile Prantsusmaal. 44 tulime tagasi märtsis. Siis ma läksin Narva alla. Ja noh, tuli, kes on kapralist mais Turmann. Ja kui kätte kohe läksime, mingi piirikaitseväeosa oli. Ja järgmine neljandal päeval tuli saksa kuradi major sinna ja noh ja üle või kes siin ülem on, minaga ette, tead? Muidugi eks mu nägu lapsed või 17 või 17 pealsinsi tsiplanyare Ärmajo, last lapsed ei sõdi kaevule hundipassi, Ati Kloogal, Kloogal olime terve kompanii, käisime Prantsusmaalt, tulime, olime aus pildilt välja õpetajad. Nii on minu atakke siis suits ja ving oli poolteist aastat, ma teen rebase juures viimase lõpule ja sealt siis muideks temaati Mullektseisast meie pundil grupil nüüd tema ja siis olin vahepeal laheti spantimossoni varguse eest pantime kinnise kurdseni jama panti kinni, meid ei olnud. Muidugi on ta tegi, on vadi tööjõud oli Venemaal tarvis, mäletan ka hoopis teisest küljest mitte ka süüd süüdi olime mitte süüdleid ja pandi kinni 49. aastal nendest poistest, esimene grupp oli 25, millest 10 võttis omaks ja 15 võt Mussolini varguse eest. Tööjõud oli Venemaal tarvis väsinud, olen siis 16 aastaselt. Päi seemne viimasedki. Ta seal ära ma olen. Ja kui siin ja ka Ohutegur on meid. Mees jäi. Ei. Saanud ja. Siin pall ja. Vahvleid. Kaugel järv. Ega ka koos med. Sõnatu puudus. Helmed saade ja ta tuli ja te saate seda maad. See. Minu. Minu. Jõu ta huumor on ta näha. Ta ei. Vaata salli maa rinnal. Loo. Eriala. Ära. Detsembrikuu Eesti sõduri tund läheb siis eetrisse täna mitte nagu tavaliselt kuu viimasel laupäeval. Kuu lõpp on raadio Õnnevaka päralt, saate jõulutervitusi kuulata ja ise tervitusi saata. Tahaksin nüüd kasutada seda ajast, kuid sõdurid toimetajana sedapuhku viimast võimalust. Et vabandada tegematajätmiste pärast ja tänada kõiki, kes on seitse pikka aastat Eesti sõduritundi toetanud sõna. Teiste seas sõjas kannatanud pikaaegset abistajat, välisõigusabi advokaadibürood. Ühtlasi ütleksin edasi tänaseks kirja ja telefoni teel tundnud tervitusi relva Wen tantsu aadres tervitab kõiki Soome mereväes teeninud eestlasi. Nimelise gildi liikmeid, ärge laskelippu langeda. Klubi Viking Narva juhatus soovib head aasta lõppu ja paremat saabuvat aastat. Pataljon Narva poistele, kelle au on truudus. Hendrik Arro poolt head õnne ja tugevat tervist endistele Eesti lahinglenduritele ja sama muidugi Eesti lennuüksuse maapealsele personalile. Eesti idapataljonide endiste võitlejate klubi president, kuningas Jaan kuningas soovitab vaadata tulevikulootusrikkalt ja jätkata vanas vaimus. Kohtume jaanuaris 2001 jälle kuulmiseni.