Inimest hindame kunagi ainult ühe omaduse või iseloomujoone järgi sest saaksime kaaskondsest äärmiselt ühekülgse pildi. Sama reegel kehtib metsa puhul kes näeb metsas vaid puitu ja paljust muust väärtuslikust, mida mets kätkeb ja pakub lihtsalt ilma rääkimata pikematest, ajaloo ja kultuuri seostest, mis ilma metsata oleksid kindlasti meie puhul teistsugused olnud. Et asju rohkem oma kohale asetada, peeti metsanädala aegu Tartusse nimme niisuguse pealkirjaga konverents nagu mets ja kultuur. Esimesena võttis sõna üks kokkusaamise initsiaator ratturitest Hendrik Relve. Tegelikult oli üks oluline tõukejõud üldse tänase kokkutuleku avaldamisel see et on märgata selget lõhet metsaametmeeste ja rahvaarvamustes. Ja minu arust on väga vähesed seda selgelt teadvustanud, mis on selle juured ja põhjused? Ma arvan, et Eesti metsade ja ka metsameeste osa on teinud läbi tohutu muutuse seoses sellega, et, et Eesti on saanud vabaks ja mida tähendab see, et meil on metsa ühe elaniku kohta puidu kogustes Kolmandal kohal koopas Soome ja Rootsi järel me oleme suhteliselt metsarikkuselt kolmandal kohal kogu Euroopas. Või mida tähendab see, et meie ekspordist moodustab sisuliselt kõige olulisema osa puit ja puidutooted. Aga selle üle tasub pikalt mõelda. Ja noh, jämedas joones on ikkagi niimoodi, et kui meie kuulume nii-öelda metsarikaste maade hulka endastmõistetav, et kui Euroopat pidada meie ühiskoduks, et, et me oleme need, kellel on puitu piisavalt, et seda jagada ka teistele. See on meie loomulik troll. Vanal vene ajal nagu praegu rahvas tavatseb öelda, maksis üks tihumeeter puitu sama palju kui üks kilo hapukurki. Praegu see enam niimoodi ei ole, see tähendab ka seda, et metsameeste ütleme, vastutus ja, ja mõjujõud on pööraselt kasvanud. Ja, ja mõnikord Mulle tundub, et, et me jällegi ma ise olen kah metsamees, et me ei suuda seda veel päris endale selgeks teha, mida see õieti tähendab. Ma olen alailma kuulnud rahva hulgast aadressil selliseid jutte, et et miks te siis nüüd seda metsa müüte maha välismaale või siis teine rida, jutt on umbes sellised, et mikspärast külas on kõige uhkem auto metsaülemal. Sellised arvamusavaldused väga sageli alle metsameeste perest tekitavad lihtsalt mingisugust nihukest trotsi. Ja no vastavalt sellele, et tegelikult on asi hoopis niimoodi, et me võiksime metsa hoopis palju rohkem raiuda ja, ja saada selle eest palju rohkem tulu kogu Eesti rahvale ja maale. Ja küsimus ei ole üldse selles, vaid hoopis on õige, on vaja teada, kust raiuda ja kuidas raiuda. Ja metsa kasvab meil juurde rohkem, kui seda raiutakse. Ja et ühesõnaga rahvas ei tea midagi, rahvas on rumal. Jah, ja kumbal on siis õigus. Ma arvan, et tegelikult mõlemal õigus, ainult asi on selles, et rahvas ja metsamehed võib-olla kõnelevad üksteisest mööda. Aga tihti minu meelest niisugused rahva arvamuse väljendused ei ole mitte niivõrd metsameestele niisuguse negatiivse tunde avaldamine, kuivad muretsemine oma Eestimaa tuleviku pärast ja oma oma järeltulevate põlvede pärast ja sellisel kujul on see niisugune tunneta või hingest öeldud. Laused, mis tähendavad seda, et meie rahvas on patriootiline, tal on patriootiline, tunned, on mures oma Eestimaa pärast ja sedasama muret tegelikult jagavad absoluutselt ka metsamehed. Ainult metsamehed vastavad enamasti sellele sedaviisi, et et nad esitavad mingeid fakte ja arve. Aga aga ilmselt need ei mõju nendele inimestele, kes väljendavad näostele emotsioon konide keeles. Ja sellepärast ma arvan, et, et, et on väga oluline leida see ühine keel ja ühine tasand. Ja, ja samal ajal seal võib ka öelda, et, et võib-olla vastutus on ikkagi meie kui metsameeste peal, kas me peame ennast kruvima sellele samale tasemele ja, ja kõneleme kõnelema avalikkusega selles keeles, mida avalikkus täielikult mõistab. Kui vaadata Eesti riigimetsi nagu ühte suurt varakambrit siis metsaamet, mehed, selle varakambri võtmehoidjad ja võti on nendega käes. Paraku ei tähenda võtmehoidja sedasama, mis varakambri omaniku ja seegi kipub vahel nagu segi minema. Ja kui suur on see lihtsalt, kelle käest küsitakse, võib-olla 10 aasta pärast, võib-olla 20 aasta pärast, et nüüd see uks lahti ja näita meile, kuidas sa oled seda vara hoidnud. Ja, ja siis vaadatakse seda metsa ikkagi kui tervikut, mitte kui ühte, näiteks puiduladu. Metsa on kutsutud meie rahvuslikuks rikkuseks ja igaüks saab aru, et see ei tähenda seda, et kui me korrutame kõik eesti puidu tihumeetrid kroonidega ja see olekski meie rahvuslik rikkus, seal on veel mingi hind, mingi lisahind ja millest see koosneb, selle üle ma püüaksin natukene arutleda. Kindlasti on seal kaks aga tähtsat osa. Üks nendest on ökoloogilised väärtused ja teine on kultuurilised väärtused. Ökoloogiliste väärtuste hulka kuulub näiteks. Metsa biotoopide mitmekesisus, taime- ja loomaliikide rohkus ja ja see, et Eestimaal oleks looduslikku tasakaalu oleks puhast õhku ja hapnikku hingamiseks. Keegi pole seda Eestis välja arvutanud, ma tean ühte arvestust, kus võeti aluseks, kus püüti määrata ainult ühte ökoloogilised tegurid, see oli, et kui kuidas oleks metsale tartus arvutatuna hapnikutootjana ja seal oli aluseks siis, et, et kui palju maksab üks kilogramm tööstuslikult toodetud hapnikku. Ja siis, kui me teame, kui palju toodab üks hektar metsa, siis on tõepoolest see võimalik välja arvutada ja ma ei taha teid koormata nende numbritega, aga tulemus oli umbes see, et aasta jooksul toodetud puit on rahaliselt umbes sama väärtusega kui metsa poolt aasta jooksul toodetud hapnik. Ja samas on see vaid üks ökoloogiline väärtus. Nii et kindlasti on ökoloogiliste väärtuste summa suurem. Ja siit edasi ma läheksin kohe kultuuriliste väärtuste hindamise katse juurde. Koosnevad kultuurilised väärtused siia kuulub metsade väärtus puhkepaigana siis inimese vaimse ja füüsilise tervise parandajana teadusobjektina, rahvuskultuuri kandjana ja siis igasuguse loomingu inspireeris Irina Jana ja ilmselt see rida jätkub edasi. Ja ainult need näited ütlevad teile kohe, kui te natuke mõtlete, et, et nüüd me sattume tõeliste raskuste ette, kui me hakkame kõike seda raha rahaliselt haarama ühe näitama, siiski üks oli saksa teadlase poolt tehtud uurimus Saksamaal, kus ta selgitas, et et ühiskonnale toob ühe inimese ühetunnine jalutuskäik tulu kaks Saksa marka ehk siis 16 eesti krooni. Ja kui me selle aluseks oli võetud, siis see oli väga pikk ja põhjalik uurimus, aga selle aluseks oli inimeste tööviljakuse kasv ja vajaduste vähenemine meditsiiniteenustele. Ja kui nüüd lähtuda sellest tulemusest ja teha Eesti kohta niisugune rehkendus, sest meil on teada, kui palju elanikud veedavad keskeltläbi aega metsas aastas siis jälle võrrelda aasta puidutoodangut ja aasta kasu nii-öelda metsana metsa, puhkepaiga, funktsioonina, siis tuleb välja, et, et metsade tähtsus, hind, rahaline hind on umbes 20 korda suurem. Puhkuseandjana. Ja samas võime jälle tõdeda, et, et see on vaid üks komponent kultuurilistest väärtustest. Mõelda lihtsalt selle peale, et, et mis meist siis nüüd võiks edaspidi saada või kuda viisime sellest olukorrast ikkagi välja, lähme ja, ja kuidas me siis edasi tegutseme? Siis võiks natukene vaadata naabrite peale. Soomes ja Rootsis on parajasti noh, Rootsis on see roheline laine juba metsamajandusest üle uhanud ja Soomes on ta parajasti seda üle ujutamas. Ja seal on asi just sedaviisi, et, et kuidagi avalikkuse ees on ökoloogilised, sotsiaalsed, kultuurilised täpsed isegi tõstetud esikohale. Võrreldes puiduväärtusega ja metsamajand handusesse metsapoliitikas on roheline mõtteviis, täiesti ametlik mõtteviis. No seda muidugi ei taga mitte üksi hind, seda ei ole pandud mingite hindadega ega rahaga paika, see on terve keeruline kaadervärk koosneb seadustikusse, koosneb inimeste meelsuse muutmisest ja veel paljudest teistest teguritest. Ja, ja, ja kõige selle noh, mõtteviisi eestvedajateks on metsamehed ja riik. Ja jälle tegelikult see ei ole nii olnud. Kuskil kuuekümnendatel aastatel oli valitsev mõtteviis nendes maades, et tuleb vaadata metsale kui tooraineandjale, mets annab meie riigile ja rahvale heaolu ja sellepärast tuleb metsa kasvatada nii, et saaks võimalikult kiiresti võimalikult palju puitu. Siis läks aeg edasi ja selgus nii-öelda puu, põllundusliku, metsamajanduse pahupool ja metsade liigiline koosseis, vaesustus, metsad muutusid igavamaks puhkajale ja, ja haiguste all rohkem kannatavaks ja ja, ja siis hakkasid, ühesõnaga samal ajal hakkasid metsamehed mina enam taipama, et et vot suhtlema avalikkusega hulga rohkem, nad ei saa üksi mugavasti nurgas oma asja nokitseda. Avalikkuse organiseerus, rünnakud muutusid tihedamaks, surve metsameestele, andke vastus. Teie võtmehoidjad muutus, aina tungivam maks ja niimoodi tekkis paratamatut avalik ja ulatuslik ja aastaid kestev diskussioon. Ja samal ajal muidugi ka puiduturg hakkas väga palju sel viisil mõjutama. Et, et lihtsalt metsatööstusele. Loogiline tarbija esitas oma nõuded ja see kõik kuidagi vallandaski selle nii-öelda rohelise laine. Ja praegune on niisugune seis, et kui võrrelda näiteks Soome ja ja Rootsi mets Eesti metsadega, siis meie metsad on looduslikult rikkamad. Ometi on noh, eestlase ja ja eelkõige metsameeste kohustus püüda liikuda just kõige otsemat teed ja kõige õigemas suunas ja sellest me ei pääse. Ja kui nüüd veel kord küsida, et mis on siis meie metsade tegelik hind, siis vastus oleks, et see ei ole ei rohkem ega vähem kui meie rahva saatus. Ja Eesti tulevik. Kust algab tulevik? Eks ikka minevikus ülest eraldi vaadata inimest siis lapsepõlvest. Kuivõrd inimlapsele suudetakse vajalikku tarkust sisendada, sõltub tema rada ka läbi looduse. Kujuneb see sicasakaliseks või sirgemaks. Niisiis kodu ja kool, jätkab Harri Jõgisalu, kes on nii kooliõpetaja kui lastekirjanik ühes isikus. Ma räägiksin tõesti loodusest, lastele kirjutamisest. Ja ma palun ette vabandada, et Ma räägin ainult nii oma kogemusest, oma vaatenurgast ja silmaga nähtust. Võib eksimatult väita, et suhted loodusega on ära tunda rahvakultuuris ühiskonnas, mälus ja aastatuhandet, siin Läänemere ääres on kujundanud ju eestlaste elulaadi, tõekspidamised, traditsioonid aga ka paljud iseloomujooned. Nende järgi meid tihti peetakse kinnisteksija Jonjakateks põikpäist, ükski. Me kahtlemata erineva näiteks mägi või stepirahvast. Meil on nendega olnud kokkupuuteid neil kombed ja arusaamad ja ka omamoodi käitumine looduses. Aga võib ka öelda, et meie oma paljude põlvede rahvatarkus oskus omal Itaalia omal kombel siin hakkama saada on ju olnud see juuretis, millele on kerkinud meie identiteet olemas kasutanud oma hariduse taseme oma kirjavararikas, folklooripärand, Eesti vanasõnad ja rahva. Missugused on meie jaoks võrreldav vana testamendiga? Palju on neis loodusest ja ka metsast? Metsa kohta öeldut võiks siin meeldigi tuletada mõne lausega kes metsas käib, see hoidku silmad lahti. Ega mets tühi ole. Mets on vaese mehe ait, mets vaese mehe kasukas. Metsal ei ole taba ees, puu on vanem kui inimene ega kits lendu jätta. Iga sellise mõttetera kohta võib ju öelda terve jutluse ja kirjutada ka juttu. Rahvas on hoolega jälginud loodust aastaaegade vaheldusvõtmisega kaasas käivad muutusi loomade käitumist, taimede arengut ja selle järgi seadnud ka oma elu. Looduse märkide tähelepanemine pole ülearune praegugi. Ja ma pean oluliseks siin järjepidevust, vajadust lapsest peale õppida kodust loodust tundma. Ja sellest ka nähtamatut nägema. Mõistma iga elu ainu võrdsust ja õigust sellel. Teadma peab sedagi, et ka eluta loodus on haavatav ja sellele võib tekitada korvamatut kahju. Kodul koolil ja lastekirjandusel on palju ära teha loodus koduse hoiu õpetamisel. Looduse lood tõi kauaks ajas kas Eesti kooliõpikutes lugemikesse Carl Robert Jakobson. Jutte loodusest, loomadest ja lindudest on kirjutanud hiljem mitmed tuntud eesti kirjanikud nagu Richard Roht, Anton Hansen Tammsaare, August Jakobson, Osvald Tooming, Fred Jüssi, lasteraamatuid kirjutanud Silvi Rannamäe, Jaan Rannap, Heino Välja teised veel. Õpetajaameti kõrval alustasin mina ka lasteajakirjanduses, loodusest kirjutamist. Ja esimesed õnnestunumalt lood olid proosavalmid. Traditsiooniliselt on valmides ikka nii, et rebane on kaval. Karu on lihtsameelne jänes-argpüks ja üsna rumal eesel, tõrges, hunt, ahne. See on kan loomadele üsna nii suvaliselt omistatud inimese juures põlastatavaid jooni. Kusjuures looduse tõega ei pruugi siin üldse tegu olla. Loomadele tehakse lihtsalt liiga. Ometi näeb nii looma- kui taimeriigis olukordi, mis sarnanevad inimestevahelisele läbikäimisele ka suhetel. Ja püüdsin just nendest tähelepanekutest tulenevat tulenevast kirjutada. Ja sain tookord kokku raamatu käopoja tänu. See võeti päris hästi vastu. Leidus ka kritiseerija, kes heitis, et Kornitoloogilisi ebatäpsusi. Aga muinasjutu või palmiraamatus ei tohiks ju väga suur patt olla. Sest tegu ei olnud tõesti lindude välimääraja. Ja nüüd paar näidet sisust. Meloos käopoja tänu põõsalindude kasupoeg tõuseb ootamatult pesal ja teatab, et lendab ära. Kohkunud kasuvanemad küsivad, kas poeg nendega jumalaga ei jäta ja aitäh ei ütle. Käopoeg vastab tuleval aastal, siis tulen ja munen ise teele pessa. Sipelgas naerab tigu, et see nii laisalt venib, vaadaku teda, kuidas veab pesa tarvis palki jooksebki veel tigu soovitab sipelga oma pesa korraga selga võtta, nagu tema teeb mittekõrshaaval kanda ja katsuge, kas siis paigast saab. Lina ja vorm on seemnest saadik koos, külvatakse kõrvu viljakale, mullale võrsuvad koos. Aga edasi Võrm lõngub lina toeli arvel, kuni lähevad põhja mõlemat. Nii palju siis käopoja tänust. Harri Jõgisalu sulg on pika perioodi vältel talletanud hulga tähelepanekuid, mõtteid ja muresid. Nimetagem siinkohal vaid kogumikku laukasoo viimane vemp, viietsükliga raamatut nõiutud allikas. Kihnu ainetel valminud maaleiba või metsa pahareti. Mets on suurepärane emotsioonide kogumise paik. Parim koht, meeleolu patarei laadimiseks on veendunud psühholoog Maret Prits. On kevad ja ma kutsun teid kevadiste metsa. Väikesed valged ülesid ja siniseid sinililled sirutavad oma pead rõõmsalt päikese poole. See kaunis vaatepilt kutsub meid kaasa ja me tunneme, et midagi meis endis muutub sinilillesiniseks kirkaks ja männiroheliselt suursuguseks ning rahulikuks. Ümardame noppima kaunimaid kevadlilli, et viia need kodukaunistuseks kaasa või ulatada need oma kallile inimesele. Me oleme ise muutunud. Tähelepaneliku maks pingevabamaks paremaks ja näe, seal eemal. Kuuse all õitseb jänesekapsas. Õhinal astuvad lapsed sinna, jaga suuredki maha ja et osa saada koostist mille maitset ühegi teise taimega ära ei vaheta. Ja mis ikka kevadel ergutavad värskendavalt, kutsub maitsma. Kuule ka kapsaid jäi, küsib väike inimene. Väga hoolitsevat jäi. Ja ega me seda kõike tohigi siit võtta, me võtame ainult natuke ettevaatlikult. On vastus. Metz õpetab seega olema ka säästlik ja hoolitsev. Astume edasi kasvama, pitskleidi nii värskelt meeldivalt lõhnastanud, et inimlaps lausa ahnusega seda lõhna enesesse tõmbab. Või natuke eemal on pehmesamblik. Puudutame, see on pehme nagu padi. Ja katsume, et kui valge kasekoor on hoopis teistsugune kui kare kuusekoor. Ja kui me siis veel keset lagendikku ühe tamme juurde jõuame siis me kallistame teda, paneme silmad kinni ja tunneme, kuidas jõudu tuleb juurde. Ja hinges olnud kael ja piht on äkki koormast vabanenud. Kuid kõrvad kikki. Tõepoolest. Mart Saaremets mühab ümberringi ei ole mitte ainult laul vaid see laul on ju looduses eneses olemas. Kuulame, kuidas puude kohina saatel hakkab äkki laulma võisoleerima metsvint peoleo, olgu ta siis kägu. Metsa on niisiis võimalik tajuda päris kõikide meeltega. Ka ühe jalutuskäigu ajal.