Me kõik teame, paekivi on meie kivi loogiliselt meid õnnistanud ajalooliselt tuntud. Tan meie kindluste ja losside kivi tanga, elumajade kivi, tanga kunstikivi. Ta on juba meil nüüd mõnda aastat rahvuskivi ja päris loomulik, et need, kes paekivi uurivad, tunnevad teda, kasutavad, muretsevad selle kivi pärast ja tulevad kokku ning peavad oma paepäeva. Kolmandat tundi on keskkonnaminister keeriumis selle ala spetsialistid kõnelenud ja kõnelevad veel täna. Rein Einasto, suur hing selles asjas, millised värvid on seekordsele paev päevale organiseerijate arvates kõige olulisemad või mida te olete varasemast ka täna rohkem. Toonitamas meie seekordne, kolmas paev konverents on mõnevõrra tagasihoidlikum oma mastaapselt kui esimene ja teine mis olid paelossides. Nüüd oleme siin kaasaegsemad hoones end just nimelt keskkonnaprobleemid on momendil ühed aktuaalseimad kasutuses nii looduse kui kunsti poole pealt. Kui me nüüd loodust vaatame lähemalt, siis on ju mõne aasta eest avanenud neile seni aastakümneid suletud paekallas. Ja on suur kartus, et ehitas ekspansiooni pool võib ütleme kümnekonna aastaga lämmatada meie ilusat vaateid pakkuv paekaldaserv ehitatakse lihtsalt täis. Et see on üks olulisi probleeme ja terve rida teisi niisuguseid tsivilisatsioone tooni pealetungiga seotud looduskaitse küsimusi, mis on eeskätt paepankade ja ilusate pae paljanditega, jõgede sääres, jaagu, meie koskede ja jugade-ga seotud. Nii et need küsimused kõik on meil selle konverentsi üheks juhtmotiiviks. Teised on kohe olulised, et me ei jääks tänapäeva tasemest. Me peame pidevalt oma teadmisi täiustama, tähendab, teadusuuringud peavad edasi minema juba kihi tasandile. Seni on rääkinud rohkem suurematest ühikutest, lademetes ja nii edasi. Kihi tundmine on nüüd juba paekasutajale muutunud hädavajalikuks. Selleks, et sihipäraselt kasutada neid eriomadusi, mis meie kihtides on. Ja kolmandaks võib olla väga aktuaalseks muutunud. Probleemiks on Tallinnas paemuuseumi puudumine. Kui me teise paekonverentsi järel avasime Väike-Maarja lähedal pokunis esimese paemuuseumi võib olla palju laiemalt kui ainult Eesti jaoks siis Tallinn on niivõrd suure turistide ja kooliõpilaste vooluga, et me oleme kohustatud leidma võimaluse siia kujundada alaline paemuuseum. Kuulsin, et Jüri Kuuskemaa lon üks okas hinges. Ja kuna see on seotud tänaste teemadega, siis võib-olla räägime laiemalt lahti. Eks ole, mina kui kunstiajaloolane kuulun muinsuskaitsjate kilda ja muinsuskaitsmisega on aga niimoodi, et see on õigupoolest üks osa üldisest keskkonnakaitsest ja keskkonna, mis puudutab keskkonnakaitse, muinsuskaitse, nii-öelda harmooniasse ebakõladesse, siis milline harmoonia meie vahel muidugi peab valitsema just sellesse valitsebki, et me saame kõik aru, et meie jaoks on hävitava toimega happevihmad, mis lagundavad nii elavaid kudesid kui ka kivi. Aga teisest küljest on kahjuks tekkinud niisugune olukord, et muinsus, kaitse ja keskkonnakaitse või looduskaitse vahel on tekkinud üks väga terav konflikt milles looduskaitse ei taha sugugi järele anda. Ja minu arusaamise järgi avaldub see konflikt selles, et vaadake, kui umbes läinud sajandi keskpaiku tekkis niisugune komme üle Eestimaa et kirikute ümber, mis olid senini nii-öelda tuulisena avatud vaatele kuskil väikestel nõlvakutele hakati rajama kirikuaedade piiresse suuri parke ja samuti Tallinna kindlus, ala haljastati, kõik need bastionid ja millest tekkisid toredad pargid, aga tookord ei osatud ette näha ühte asja, nimelt et ka haljastus võib osutada arhitektuurile ohtlikuks ja seda kahest vaatevinklist ühelt poolt selle tõttu puhtfüüsiliselt, et vanadele hoonetele liiga lähedale istutatud või nõukogude ajal kõnest ise külvanud puud oma juurtega tikuvad müüritis lõhkuma. Ja teiseks on lugu selles, et näiteks mida me protsess, mida me kohtame vanade kirikute juures, et kui on liiga palju puid, siis nad peavad tuule kinni ja nad ei lase hoonetel tuulduda ja ventileerida ja siis hakkab leppima roheline hallitus, nii et meie mõningate kirikute siseruumide osad näevad välja nagu asjalaine alt vallandunud merepõhi. Ja need teine aspekt, mis on ka siiski küllalt oluline, on see okasroosikese lossi aspekt, eks ole, mäletame sellest ilusast muinasjutust, kuidas loss järelikult eks ole rohelise varju jäänud, nii et sellest 100-ks aastaks täiesti stati ja samalaadne olukord on peaaegu tekkimas meie armsa Tallinna vanalinnaga, sest et bastionide vööl jäiga tornide väljakul olev haljastus on lihtsalt ülekasvanud. Ja ma meenutaksin netel sõja seal teise maailmasõja ajal, toopia nõlvakud olid täiesti paljad ja pärast seda sinna ise külvanud vahvleid ja paplid ja muude maa ja, ja nii edasi kasvanud nii suureks, et nad varjavad need müürid ja ära ja looduskaitsjad ütlevad ja ka need juured peavad küll ta kinni, aga mina kui muinsuskaitseväe ja aga selle mullakihi alla tungivad Julius pragudesse lõhuvad selle veel rohkem, nii et ühesõnaga mina armsate sõpradega looduskaitsest rääkides räägin kõigepealt, et hakkame nüüd metsatööl, armsad sõbrad, et on moodustatud küll niinimetatud ametkondade vaheline komisjon, mille nimetus on niisugune elujõuliste puude likvideerimise ametkondade vaheline komisjon, seal roheliste timuka komandant Ta ja mindki on sellesse muinsuskaitse seltsi port kaasatud. Komisjon pole veel kordagi kokku tulnud ja ma näen suure kurbusega, et näiteks Tallinnas Pika jala vaateplatvormi kohalt ja Patkuli trepi kohalt. Kuigi sellest on mitu, palju aastaid räägitud, ei ole ikka puid topitud ega maha võetud selleks, et neid vaateid avada meie oma linlastele ja turistidele ka. Ja ma olen kuulnud, et mõned mõjukad looduskaitsetegelased ütlevad niimoodi. No kuulge, ega me siis paari turisti pärast ei hakka elujõulisi puid maha võtma. Aga ma arvan, et seda tuleks siiski teha. Ja ega teil on mõttekaaslasi, Tallinna looduskaitse selts näiteks on juba käinud ja käib sel kevadel veel ringi Harjumaal kus just tegeletakse sellega, et kirikuvaateid saada ja väga lähedale kirikule kasvanud puud need lihtsalt maha võtta, nii et allastmes on kokkulepped olemas, töö käib. Ja ma mäletan Viljandis, möödunud aastal läks lahing kohalikku ajalehte ja Tallinna looduskaitseametnikud pidid koha peal käima, sest võeti mõned puud maha ja mõned linnakodanikud arvasid, et nüüd on kirik alasti ja seal see selgitustöö tehti ära ja olukord on normaliseerunud, nii et Te ei ole üksi ja see, et paepäev toimub keskkonnaministeeriumisse ja sellest võtavad osa ka looduskaitse inimesed, see annab lootust, et kui päev lõpeb, on üksmeelt rohkem. Kevad on tõsiselt ärganud, seda näeb ja kuuleb lausa vuliseb kohati. Ja kui vesi liigub, liiguvad kalad ja koos kaladega ka mehed. Vahel teatakse meid reegleid, kuidas ja mismoodi võib, vahel aga unustatakse. Ja vahel minnakse ka nimmepüügile, et äkki ei jää vahele. Et vabariigi looduskaitse peainspektori meeskond käis väljas ühes maakonnas ja himud Maran nüüd räägib, mida nägite, millega rinnutsi jooksit. Jah, möödunud nädalal käisime koos liikluspolitsei büroo politseinikega Jõgeva maakonnas järelevalve reidil. Meil olid abiks ka Jõgeva maakonna keskkonnaosakonna töötajad. Meie esmane eesmärk oli vaadata, kuidas Peipsi peal kevadine kudeaegne kalapüük toimub. Me olime öömajal voorima siis kõigepealt vaatasime ka lähemalt ümbrust, juhtuski nii, et ega me eriti Peipsi peale jõudnudki. Nimelt on Vooremaa järvedesse sisse lastud nõukogude ajal noort angerjat küllalt palju, mis on nüüd parasjagu täiskasvanuks saanud. Ja, ja kevade tulles hakkab ta järvedest väljuvaid, kanaleid ja jõgesid pidi mere poole liikuma. Ja siis on ka iga mees, kellel vähekenegi kalamehe soontes jõe või järve sõltumata siis sellest, kas selleks on luba sõltumata sellest, kas mees on töötu või, või kohalik politseinik. Ja nii juhtuski, et selle nädala jooksul avastasime me koguni 17 õigusrikkumist. Nendest kaks olid jahieeskirjade rikkumist ja ülejäänud olidki kalapüügieeskirjade rikkumised. Kuigi need, kui need kaks jahieeskirjade rikkumist olid aga seotud, sest mehed ise ütlesid, nad käisid püssiga haugi laskmas. Looduskasutuse valdkonnas oleks õigusrikkumisi jagada kaheks, sõltuvalt sellest, kas inimesel üldse selleks looduskasutuseks on luba või mitte. Ühel juhul on inimesel luba ja ta lihtsalt rikub kehtestatud korda. Ja teisel juhul see luba hoopis puudub. Sellisel juhul räägime me juba röövpüügist. Paraku meie poolt avastatud õigusrikkumised olid just seda teist tüüpi ei saa küll ainult süüdistada, aga kalapüüdjaid. Nimelt on viimasel ajal kiiruga võetud vastu palju õigusakte, seadusi, eeskirju ja loomulik, et nad päris ei vasta alati aja nõuetele. Samuti tihtipeale on olnud ka üksteisega vastuolus. Ja seetõttu tihtipeale ka kala püüda ei teagi kuidas just käituda, et nende tegevus oleks seaduspärane. Ja siin on ilmselt riigiametnikel küllalt palju veel tööd ees. Näiteks kui üks mees nüüd mingi algelise riistaga kanali suu pea, lammutab seal käewara jämedusi angerjaid välja, mis temaga siis nüüd juhtub, kas ta saab trahvida või palutakse koju minna? See sõltub, palju sellest, kui palju on, on mees siis jõudnud välja, ütleme nii suurt angerjat, mis suurt angerjat sellisel juhul. Loomulikult peab ta maksma trahvi ja samuti siis loodusele tekitatud kahjutasu, mis on erinevate kalaliikide puhul erinev. Ja, ja on kehtestatud. Kas Peipsi pealt on teile jõudnud signaalid? Huvitaval kombel meie toimetus on tulnud, et seal keelatud traalpüüki tehakse. Muidugi, kui inspektorid lähevad ühel päeval välja, ei pruugi seda näha. Aga olete kursis, et midagi säärast seal on juhtunud ja juhtub. Kuulnud olen ja et öelda, see oligi üks põhjuseid, miks me üldse Jõgevamaale läksime. Aga sellist tükk ei ole küll eriti kerge avastada. Ja, ja antud juhul meie poolt. Avastamata. See asi jäi mereinspektsioonil, aga pidi neli akti olema säärase püügi kohta nende meeste kohta, nii et ikkagi kolleegid teil siiski on peale sattunud. Võimalik, ei ole kuumusel. Nii, mis edasi teete, kui te üldse tohite kaarte avada? Ega palju kardavad, ei taha, aga. Aga kevadine aeg on Kalavetel. Küllaltki pingerikas ja ja samas laadis ikka lähen lähim. Kuu aja jooksul, teie oskate ka võrrelda eelmise aasta kevadega. Kuidas on, kas asi on nagu rohkem korras või on seda isetegevust võrreldes eelmise aastaga rohkem, kuidas tundub eelmise aastaga raske võrrelda? Võiks võrrelda. Olla ajaga näiteks 10 aastat tagasi ja tundub, et ega asi on rohkem korda küll läinud, ei ole. Ja ebaseaduslikku püüki on endiselt palju. Võib-olla, et ei avastata viimasel ajal nii palju seetõttu, et lihtsalt inspektorite töö on natukene. Ei ole nii tõhus, kui varem oli. No loodame, et kõik lülid edaspidi tõmbavad rihma rohkem pingumale ja ja ikkagi inimene, kes veekogu äärde läheb, ei peaks mitte unustama, et loodust tuleb ka hoida. Küsimus pole ühes kahes kalas, aga kui tehakse kahju seal veekogule ja ja püügiriistad ei vasta nõuetele, osa kalu jäävad vigastena järel, ei saadagi kätte ja siis peaks juba üks niisugune eesti mehe mõistus ütlema ise ilma igasuguse seadus aktitad, mis nagu kõlbab ja mis ei kõlba. Vot seda tahaks kõige rohkem näha, et inimesed ise taipaksid õigusteadustes tõst rohkem olla. Põhihäda on muidugi see, et enamus paberist, nagu te teate, umbes arvestatakse 85 protsenti läheb otse prügikasti tema kasutusiga võib-olla on tund aega ajalehtedel reklaamilehtedel veel vähem pakenditel võib-olla natuke kauem. Ja see on meie endi ühiskonna tahtmine ja me peame sellega kuidagi siis hakkama saama ja paratamatult surve maailmametsadele tõuseb ja suureneb survega Eesti metsadele. Ilmselt me peame ikkagi vaatama ka ennast rohkem maailma kontekstis oma metsade majandamisega, et sellest on vähe, kui me ütleme, et aga meil on kõik päris hästi ja, ja metsa on palju ja mets kasvab ja. Vaatama maailma mastaabis ennast ja suurima natuke ette, et mitte pärast olla sabas Lentsijad, vaid võib-olla me saame teiste vigasid juba vältida ka oma metsanduses. Alternatiivsed materjalid paberile, plastikuid ja selliseid loomulikult ei soovitata, kuna need on kokkuvõttes keskkonnale veelgi kahjulikum, kui seda on paberimetsade laastamine. On alternatiivsete kiudude programmid, näiteks Hiina paberitoodangust on ligi 80 protsenti bambuse ja põhupaber ütleme riisi põhja ja kogu maailmas arvestatakse, et mitte puidust, tulevad paberit on umbes 10 protsenti praegu, aga muidugi see ei, see ei taga suurt edu. Jääb siis järgi ikkagi esiteks tarbimist proovida vähendada ja igaüks ilmselt teab kunagi seda tegema hakkama, võib-olla hind ise tingib selle metsade õige majandamine. Aga see on selline siis probleem, mida kõik koos peavad lahendama tulevikus. On jäänud niisugune mulje viimast-tel aastatel. Nii televisiooni, Eesti televisiooni kui Carr raadio kui ka ajakirjanduse ilmutatust, et Eesti metsad nagu raiutakse maha või suurem osa Eesti metsi raiutakse maha ärilisel eesmärgil. Kuid maa Ma arvan, et need on inimeste populistlikud mõtted, mida kahjuks need massikommunikatsioonivahendid võimendavad. Veel. Ma ütlen seda, et ei Saaremaa metsadele ega Eesti metsadele ei ole inimese poolt ohtu. Inimene ei suuda praegusel ajal meie metsadele kurja teha. Sellepärast et meil on Eestis metsavalvesüsteemi ja on seda Saaremaal. Ja kui nii võtta, siis meil on metsakülluses. Arvatakse, et äri eesmärgil Saaremaa metsi palju maha raiutakse, siis eksitakse sellepärast, et metsa kodus on olemas ja metsavalvesüsteem, see kindlustab metsakorraldusega projekteeritud raiete kui ka teiste metsamajanduslike meetmete teostamise. Ja selle tõttu saab metsa ainult juurde kasvada. Eriti veel käesoleval metsanädalal rajatakse Eestis küllaltki palju metsa juurde. Nii et seda ei kartust ei tohiks olla. Ja seda ma tahaksin siit tänase konverentsi puldist maha öelda.