Erametsaomanike hulgas viidi läbi põhjalik soliidne uurimus kes nad on, mida nad arvavad praegusest metsandusest ja oma kohast selles ja mida nad tahaksid tulevikus rohkem näha, millist abi nad vajavad. Ühesõnaga toimus erametsaomanike ka suurem tutus aga juba teadlaste maa sotsioloogide abiga. Ja kuna sellel töö tellis praegu käimasoleva Eesti metsanduse arenguprogrammi koostamise töörühmade vajaduseks võiks öelda, et Andres on emal, on siin kohe asja taga siis mida võrrelda? No arenguprogramm on selline ettevõtmine, mis kestab kolm aastat, esialgsete plaanide järgi ja ta peab käsitlema kõiki suhteid, mis metsandussektoris on. Loomulikult on üks tähtsamaid probleemistikke praegu kõik, mis on seotud erametsandusega ja erametsaomanikega, kuna sellest leerist peaks tulema selline võrdväärne konkurent riigi metsandusele. Samal ajal. Erametsaomanike ja erametsade tekkimine on võrdlemisi valuline, aeganõudev protsess ja täpselt reguleerimata paljudes kohtades. Teine tahk on selles, et erametsaomanikud on väga halvasti organiseerunud, praegu puudub selle esindaja, kes väljendaks nende huvisid riikliku metsapoliitika koostamise protsessis ja selleks, et saada teada, millised nende tegelikud huvid on, selleks siis oli vaja seda küsitlust ja oli vaja teha kiiresti ja teda väga ulatuslikult teha. Kui üldiselt maailmas tehakse selliseid küsitlusi, siis Öeldakse, et küsitlust, kus on üle 100 küsimused, sellele eriti nagu vastata ei taheta, liiga põhjalik, liiga pikk ja, ja inimene ei tee meeleldi seda, siis see küsitlus oli tublisti üle 100 küsimuse, aga Eesti inimene on, on selline põhjalik ja eriti kui on tegemist maa inimesega, siis ta siiski tuli meile vastu ja vastas nendele küsimustele väga edukalt. Ja uurimuse viisid läbi võiks öelda pooletud isikud ei ole nad metsaametist, ei ole nad erametsaomanike hulgast, ei ole ka mõnest erametsaomanike ühistust, vaid meie põllumajandusülikooli filosoofia ja maasotsioloogia Instituudi spetsialistid. Uurimisrühm Margus Paas. Mida teie nüüd, kus andmed on töödeldud, tahaksite võib-olla esmalt välja öelda, kuidas see pilt, ilmutus teie jaoks või puhtalt aktide keeles. Millised need peamised näojooned siis erametsaomanikel praegusel ajahetkel Eestis on? Et tegemist on Eestimaa inimestega ja tegemist on enamuses talupidajatega ja sellest siis ka üks asi, mida tuleks kõigepealt ära rääkida. Et meil oli väike arusaamatus oma uurimispartneritega, kes nagu püüdsid meile peale suruda sellist joont, et inimene kuulub metsa. Meie arvates ikkagi inimene on see, kes oma metsa ja peale selle, et, et tal on see mets, on tal sealjuures ka põllumaa ja ja hooned oma kodu ja oma kari ja nii edasi. Ja need kõik asjad on omavahel seotud. Et me püüdsime ka mingil määral selle küsimuse raames vaadata taluinimese majapidamist kui tervikut ja mets, kui, siis üks osa tema ümbruskonnast ja tema tegevus maailmas. Ja mis iseloomustaks neid kõige üldisemalt, siis võib öelda, tegemist on põhiliselt siiski rohkem vanemate inimestega, see tuleneb nüüd omandireformi spetsiifikast. Kas tegemist on siis põhiliselt vaadet tagastamisega ja noh Lavastada saab ikkagi nendele inimestele, kes eelkõige, kes siis elasid ja alles siis eks ole, kui nad juba ei ela enam siis nende sugulast lehe edasi, seetõttu keskmine vanus 51 aastat on noh, ei ole Eesti inimeste keskmine vanus. Ja sellest tulenevalt ka metsaomanike hoiakud võib-olla et kõige olulisem nagu hoiak, eks ole, on see, et nad võivad oma metsa hoida ja pärandada lastele, see on nagu põhiline, mis, mis kavatses oma metsaga seoses välja tuli. Ja ise kasutama hakata soovib 80-st ja. Siis seda kas kinkimise või parandamise kaudu. Ja kaks inimest 100-st võib selle ära müüa. Et põhiliselt on ikka endale ja oma perekonnale. Ma ütleksin kommentaariks võib-olla nii palju juurde, et et Eestimaal keskmine metsaomaniku vanus on 51 aastat. Tegelikult ei ole mitte tulenev ainult meie omandisuhete kujunemisest, vaid Soome sotsioloogide väitel on nende keskmine metsaomaniku vanus 50 see aasta. Nii et see tähendab seda, et see on tüüpiline asi, kui me räägime metsaomandist ja omanike kujunemisest ja nende huvidest, et meil on tegemist siiski eakamate inimestega, iseasi on see, kes seda metsaperes kasutab. Aga omanik üldiselt on reeglina meie regioonis selline vanem inimene ja, ja oli küll üllatav, et maainimeste osakaal oli siis nii suur, selles selles küsitluse andmetel metsaomanike seas üle 80 protsendi. Aga need protsendid võivad vähesel määral muutuda, kuid omanik on ikkagi vanem inimene. Vambola via soom, teine uurija, mees, kes on nüüd meie mikrofoni lähedal, kui me hakkame sisulehti lahti Obama või juba neid tabeleid ja numbrite ridasid mõtestama, siis mida teie kõigepealt tahaksite öelda neile, kes nüüd ei ole organiseerid keerunud või neile, kes meid kuulavad, et kas hoida sinnaleeri, keda te küsitlesite või kuidas, sest ju seda ära ootel olekut on nüüd olnud ja paljud ei ole veel omanikud, neil on ka raske organiseeruda õigustatud subjektid. Osutab nüüd organiseerumisse, siis praeguste andmete põhjal oli niimoodi, et 300-st oli kaheksa inimest oli organiseerunud aga, ja noh, mingil määral lootust on, sest et kusagil üle 40 protsendi oli neid, kes nagu poisid avaldasid vähemalt soovi tulevikus organiseeruda mõnesse metsaomanike organisatsiooni. Aga siiski ma, kui vaadata seda objektiivset tagapõhja, siis ma arvan, et et kuna neid, kellel on kusagil üle 20 protsendi on üle 20 hektari metsa. Et siis ma arvan, et lihtsalt elu ei tingi seda võib-olla nii suurt ühinemist nagu nagu me võib-olla ise tahaksime. Sest et kui need inimesed on seal seal viis, kuus või ka 10 hektarit seda metsa ja ta on küllaltki suhteliselt halva kvaliteediga, on need erametsad eriti võrreldes riisimetsadega. See talvematerjali hulk on seal küllalt väike, kuskil keskeltläbi 30 protsenti. Ja siis ei ole nagu seal seda iseenda tarbeks, kui nad raiuda seda puitu ise põletada ja võib-olla ka seal natuke saagede omale mõneks lauaks mis majapidamises vaja on, siis see lihtsalt ei, ei vaja seda suurt organisatsiooni, et liituda nüüd seal ja hakata koosolekutel käima stati üldiselt inimene teeb ikka seda, mida tal tingimata vaja. Üldjuhul ja naer, metsaomanike aktiivsus ka, kuna ta juba vanemad inimesed siis on niukene aktiivne tähendab sellise ühiskondliku liitumise suunas üldse ka need näitajad selles mõttes, et nad eriti ei, ei taha tegeleda poliitikaga äriga. Suurem osa inimestest ei taha seda teha. Ja see näitab ka juba niisugust ühiskondlikku aktiivsust väga ikkagi, nagu sealt loota ei ole. Ja minu jaoks oli väga meeldiv välja lugeda uurimusest seda, et enamus metsaomanikke tahavad oma metsa hoida, nii nagu te juba ütlesite. See mõte, et kes metsa kätte Saarse püüab maha lõigata ja ruttu raha kätte saada ei pea paika. Tähendab ikkagi tunnetame neid väärtusi, mis varanduse moodustavad ja mis on niisuguse erilise iseloomuga, nad on väga pikaajalise tagasiandmisega. Ja kui nüüd vaadata metsanduse poole nagu rohkem sisse siis on ju see ka taimede muretsemine ja istutamine ja uue metsapõlve loomine sinna, kus vanad maha võetud. Kuidas selles kontekstis pilt aeda. Ma tahaksin muidugi siia lisada ühe täpsustused, sotsioloog siiski ei saa olla detektiiv. Ja nendele üksikjuhtudele, mis tõesti esinevad ja millest me kõik oleme kuulnud, on tihti sotsioloogiline raske juurde pääseda. Sest tihti ei olnud ka vallavalitsustelt kättesaadavad andmed paljude omanike kohta, kus nad elavad. Noh, tähendab neid, kes tahavad jälgi segada on ja nad leiavad ka selleks võimaluse. Sotsioloog annab sellise üldise keskmise pildi ja see keskmine pilt tõesti oli vägagi üllatav, et tegelikult puidu kasutus erametsadest on siiski tunduvalt väiksem sellest, mis ta noh, niimoodi juurdekasvu ja kõiki piiranguid arvestades võiks olla. Et see on selline üldine keskmine pilt ja see näitab sellist üldist eestlast, väärtushinnanguid, aga neid kõrvalekalded torkavad lihtsalt võib-olla rohkem silma. Et samas on neile väga raske juurde pääseda klassikaliste sotsioloogia meetoditega. Tähendab, mis puudutab nüüd seda metsade taastamist ja metsa uuendamist ja metsade kasvatamist, siis ega need pinnad ei ole ka seal, mis need on, taastatavad nad ei ole ka väga suured. Kui nüüd rääkida ikkagi seda, seda ühistegevust selles mõttes, et need on küllaltki sel hektarit, keskeltläbi need pinnale teevad ühe metsaomandi kohta mõnel vähem, mõnel rohkem, need on tegelikult ühe perega võimalik metsastada, et noh, seal sees ka ei tingi väga suurt nihukest ühistegevust. Ainuke asi siis ma arvan, et mis ja see on, ka, tuleb küsitlusest välja. Et kui nüüd tahetakse teha midagi, kas metsakuivendus või sealt ehitust, no ta siis on selge, et sellega, kellel on nüüd vaja seda teha, et oma jõuga ilmselt peale ei hakka, need on kallid asjad ja seal hakkab siis olema vaja ühistegevust, on vaja krediiti. Ma lisaks siia niipalju veel, et tõesti küsimus ei ole väga tõsine nendes kohtades, kus on jutt endiste lageraielankide metsastamisest, kuid siiski 28 protsenti küsitletutest leidsid siin vajaduse rajada kultuure, vahe tootliku metsamaa asendamiseks ja 11 protsenti rääkis vähetootlike põllumaade metsastamise eest. Ja kui me nüüd mõtleme selles kontekstis, siis siin peaks nüüd riigi roll ja metsanduspoliitika küll midagi välja mõtlema, et seda protsessi omale sobivas suunas. Kui suur osa üldse see metsaosa näiteks selle maal elava talu pere Pütschetis või finantsides üldse on, kas on ilmatu suur, nagu millegipärast arvatakse, eriti nende poolt, kes üldse metsaga ei tegele ja puitu ime. Erametsaomanike kõige tähtsam tuluallikas oli küsitlustulemuste kohaselt taime- ja loomakasvatus, nende saaduste müük, et ikkagi põllumajandussööb, moodustades kolmandiku sissetulekutest ja metsa müük moodustas erametsaomanike sissetulekutest 10 protsenti. Et ta jääb ikkagi suhteliselt tagasihoidlikuks ja noh, kuna paljudel oli metsa küllaltki vähe ja nad ei ole jõudnud ka veel temaga niimoodi aktiivsemalt tegelema hakata, siis see on muidugi üks põhjus, teine põhjus on see, et sissetulekud Pensionist näiteks, mis moodustavad neljandiku näitavad jällegi seda tuleneb sellest, et inimesed on noh tegemist on siiski palju vanavanemate inimestega ja nendel see pension annab siiski suhteliselt sellega suure osa sissetulekutest, kui ta korra seal metsa niimoodi noh, paberipuud või raius omale siit sisse. Et tegelikult see 10 protsenti on siiski väga väike osa. Üldiselt maainimene on selle riigi peale siiski natuke pahane ja tal on natukene isegi tõrjuvalt suhtub. Riigiosasse ja riik peaks nagu ennast püüdma hakata kuidagi rehabli. Praegu on niimoodi, et küsimustele riiklike institutsioonide kohta lihtsalt keeldutakse vastamast, väga tihti, et tabamus olemas, aga ma ei soovi seda avaldada ja see on kuskil juba 30 kuni 50 protsenti. Oleneb sellest, millise asutusega on tegemist. Ja sealsamas ega riigiabi peale praegu nagu väga eriti ei looda, luuletagi nagu noh, me läksime selliseid hüpoteesiga, et niikuinii tahavad kõik hirmsasti riigiabi saada. Tegelikult näiteks finantseerib järgmise pool kui erametsaliit, kui kõige oodatum nende huvide eest seisja. Kui sellest nimekirjast, mis Metkantsime sai kõige rohkem toetushääli ligi 60 protsenti siis selle organisatsiooni finantseerib trennidest vähemalt pooles ulatuses, tahab erametsaomanik ise korraldada. Samal ajal jälle, kui on üks punkt, et kust saab erametsaomanik nagu nõu ja abi, siis on ju väga paljudes kohtades märgitud metskond, kohalik metsaamet. Nii et ega seda riigi poolt ikkagi ei ehitata. Vähemalt protsendid on ka nende riigiasutuste suhtes päris head. Ja üsnagi nõutav on noh, nõuandeteenistus ja see on küllaltki heal järjel praegu meil Eestis üldiselt korraldatud metskondade juures ja maakonna metsaametite juures, aga noh, ta igatahes saab veel paremini teha. Ja siis riigipoolse abina ma üldiselt nagu näengi rohkem erametsanduse puhul noh, ikka niuksed ise regulatiivseid, võtteid, vahendeid seal on, nüüd siis ongi nõustamine. Jaa, jaa. Noh, võib-olla ka seal sooduslaenude hankimine, kui võimalik on. Ja maksusüsteemi parandamine, et ta oleks võib-olla ettevõtja sõbralikum ja erametsaomanike olla sõbralikum. Et siis saaks puidutööstusega Venemaa hakata ja selle läbi jälle või puidutööstus advokaat arenema, siis saab erametsandus paremini, sest raha hakkab rohkem tulema siis erametsandusse. Nii et siin, selles kohas ma näen siiski riigiabi, kuigi seda nüüd finantspoole pealt nüüd seda erametsa omanikud oma oma nihukest krediidisüsteemi iseenda sees ei oska veel eriti hinnata. See on küllaltki väike. Ma arvan, et kui nüüd ettevõtlusjuhul ikka seal käima läheb ja no ma arvan, et ta läheb, kus ta ikka pääseb siis kas suuremal või vähemal määral, aga ikkagi siis on niimoodi, et siis elu ise näitab seda kätte, et seda on ikkagi palju kergem saada siis kui on metsaomanikel endal loodud mingisugune oma siis pank või, või ühiskassa selline, kus raha saab. Kui minna teda kuskilt mujalt pangast hankima, et see on kindlasti oma süsteem, on kindlasti noh seal nähakse paremini neid vabadusi ja, ja nii et selles mõttes ma arvan, et ka seekord tuleb, kuigi see praegu ei ole väga populaarne oma oma krediidisüsteemi loomine sellesse metsaomanike süsteemis. Mul jäi natuke kripeldama see hetk tagasi teie poolt öeldu, et mõned küsitletavad. Kui küsimus puudutas riigi institutsioone, jätsid hoopis vastamata. Te ei oska öelda, kas selles on ka mingi osa massi kommunikatsioonidele, sest on väga agarad erametsaomanike eest võitlejaid, neid nimesid ei ole palju, aga seda agaramalt nad esinevad ajakirjanduses, kes ikka püüavad oma artiklisse raiuda selle mõtte, et riik on halb peremees ja riigid ei maksa koostööd teha, nemad on meile konkurendid või teie seal oma tööd tehes. Nagu sellele küsimusele ei saa vastu. See riigi suhtes selline kergelt tõrjuv hoiak on pigem ma inimeste seas üldine ja ta ei ole niivõrd võib olla põhjustatud metsapoliitikast kui just põllumajanduspoliitikast, kuna ma juba eelnevalt ütlesin, et need asjad on omavahel väga tihedalt seotud ja kuivõrd tegemist oli talunikega ja põhiline osa sissetulekutest oli siiski põllumajandusest. Ma arvan, et see on, seos on pigem pigem nagu põllumajanduse poole pealt ja see antakse niimoodi üle ka teiste institutsioonide peale. Ja sealsamas, noh muidugi, eks inimene ise ei ole ka väga tihti otsinudki seda kontakti, et see on mõlemapoolne. Ma räägiks siia juurde võib-olla lühidalt sellest, et küsimused jagunesid üsna mitmesse valdkonda selles suhtes, milliseid organisatsioone tahetakse näha oma esindaja tulevikus, millised organisatsioonid on esindajad praegu ja milline on hetk see olukord. Ja kui me vaatame siin seda, kuidas küsitletavad, andsid hinnangu sellele, kes on nende huvide parim. Me parim esindaja siis on öeldud niimoodi, et head esindajad on kõigepealt metsaomanikud ise järgnevad maakondade metsaametid, seejärel taluliit Eesti erametsaliitriigimetsaamet ning selle tabeli teise poole, kus on, on enamasti arvatud, et on halvemad esindajad, moodustavad siis ministrid, sõnumid ja, ja poliitilised erakonnad, see tähendab seda, et maainimene paneb rõhu oma lähedalasuvale organisatsioonile, nendele inimestele isikutele, keda ta tunneb ja usaldab neid. Samas ei usaldada neid, kelle kohta ta loeb ajalehest mitmesuguseid arvamusavaldusi ja siin see asi viitab just sellele, mida te enne küsisite. Et kuidas mõjub ajakirjandus ja, ja raadio ja televisioon sellele suhete kompleksile, nii et siin ilmselt on, on ka need kajastused, et sageli me rõhutame seda negatiivset poolt rohkem, kui oleks vaja ja ei pööra tähelepanu sellele, mis, mis on. Ja muidugi, väga positiivne on see, et Tulevikku parima esindaja nähakse, nähakse Eesti erametsaliitu ja, ja kuna seal liikmeid on praegu väga vähe ja ta on sellises arenemise järgus, siis siin on see mõte, mida tuleb toetada, et sellest Eesti erametsaliidust siis või siis sellise hea nimega ERA metsaomanike organisatsioonist saaks tugev organisatsioon ja ETA sellele ühistegevusel ikkagi metsaomanike viiks. Sest on loomulik, et kui meie metsaomand koosneb sellistest väikestest metsatükkidest, siis ühistegevus selle kasutamise viia efektiivseks, aga kui igaüks Nukerdab omaette, siis paraku me jäämegi sellele tasemele, et me tegeleme metsandusega erametsades ainult oma kodu tarbeks, aga tegelikult tuleks ikkagi mõelda sellele probleemistikule laiemalt ja, ja see mets oma väga palju funktsioone ja kõiki neid tuleb rõhutada. Kui vaadata nüüd üle uurimuse üle kokkuvõtete üle järelduste siis mida me võime keskustelu lõpuks öelda, milline see pind nüüd erametsanduse juurdumiseks arenemiseks Eestis on? Ma arvan niimoodi, et ega ta nüüd väga pessimistlik ja ei ole. Sest et üheks tegelikult küllalt heaks näiteks on Tartu maakonnas on metsaomanike liit olemas, ma ei oska ütelda, täpset nime öelda, aga noh, põhimõtteliselt ja ta tegutseb ja on, tal on oma liikmeskond ja. Eks neid ühendusi mujalgi tekkinud ja nendest on ka meil oma saadetes juttu olnud Missos ja Rakveres ja mujal. Akadeemias vaadates, kuidas seda pinnast tuleks kasta või mis siis aitaks erametsaomanikul ennast kergemini leida ja just nii leida tema töö oleks metsast targem ja tulemuslik. Väga oluline osa on siin teadmistel. Nüüd me saame jälle paralleele tuua, mitte ainult siit sellest uurimusest, vaid ka teiste uurimustega teadmiste saamine ja haridus üldse on Eestimaal väga kõrgelt hinnatud ja ta tõuseb jälle rohkem hinda, kuna olukord muutub. Inimesed tihti ei oska lihtsalt midagi peale hakata. Ma käitusin küsitluse käigus mõneti ebasotsioloogiliselt, selles mõttes, et ma küsisin alguses ära kõik küsimused. Sain neile vastused, nii nagu praegu arvasin. Püüdsin mõnda valdkonda niimoodi seletada, et kuidas võiks olla näiteks selle ühistegevuse koha pealt, et Me, mis Mills tulu sellest oleks. Ja siis hakkas mees mõtlevad ja et nii võiks olla küll seda peaks täitsa mõtlema arutama, aga näed, ise ei tule, selle peale. Tähendab see teadmiste levitamine, see koolituse ja nõuandeväljaarendamine. Minu meelest see oleks oluline. Ja metsanduse tekkimisele, kui võimsale isereguleerimise protsessile oleks sellest kindlasti abi.