Me võiksime tänase saate peategelasega Urmas Tartes ega alustada mitmest kohast võib-olla isegi sealt, kui ta kasvuias klaverimängu õppis. Või siis, kui ta hakkas fotograafina järjest lähemalt ja lähemalt ta putukaid pildistama. Või edasi sealt, kui ta putukat uurimises tavatu teema võttis ja selleks pidi ka riistvara muretsema või ehitama ja abilisi otsima, selleks võime rääkida ka direktorina, ametist ja teadusplaanides laiemalt kui oma teadusperes. Kuid ma arvan, et me kõigest sellest ja muustki räägime, aga oleme viisakad, laseb esinejal ise. Mina mõtlesin, millest alustada, juttu ajab Eestis ilmselt kõige südamelähedasemat asjast. Peale perekonda. See on ikkagi nagu see mille nimel on seda elu siin eelkõige elatud eelkõige just nimelt loodusteadlasena. Sest võib-olla on natuke imelik isegi kuulata ja minu jaoks natuke tavatu, aga see oli juba kooli viiendas klassis õppides viiendas klassis, siis nõo keskkoolis, tolleaegses siis tehti tihti inimestele just õpilastele kutsevaliku, igasuguseid test ja soovitusi ja muid asju. Ja ja minu tolleaegne klassijuhataja ikka tuletab mulle meelde, et jah, et oot, sina kirjutasid juba viiendas klassis sinna sisse, sina tahad bioloogiks saada. Ja tõepoolest, sellest ajast alates ei ole mina oma elu suunises mitte iial mitte kordagi kahelnud. Ka edasine õppimine nõu keskkoolis, matemaatika-füüsika eriklassis, oli tegelikult teadlik ettevalmistus selleks, et astuda edukalt sisse kõrgkooli bioloogiat õppima just nimelt. Ja see oli 82.-st aastast alates kui ülikoolis olid teadlased ja õppejõud, professorid, keda võib-olla tasuks nimetada, kes oma sellise hea loengustiiliga isegi mitte ja minu putuka erialast, mille ma valisin, meelde jäid, on kahtlemata professor Viktor Masing oma võrratute botaanikaloengutega, mida me esimesel kursusel kohe kõik nautisime. Loengusaal oli alati täis. Ja kindlasti ka ma mäletan väga hea ja tundega professor Hans Remmi kes kahjuks küll meie ülikooliõpingute ajal suri. Ma olen juba enda poole ja, ja tema oli juba täiesti entomoloog. Ja võib-olla hilisemast perioodist on sellise väga särava isiksusena jäänud meelde professor Põldre Kalju Põldvere kes tõelise sellise erudeeritud inimesena väga-väga hästi oskas. Seda tuleb pidada, kui ka igapäevasuhtluses oli tore. Nüüd ma võin öelda kolleeg ja kuidas seal ei saa lahutada seda ülikooli õpingut, mitte kuidagi suhetest sedasama instituudiga, millesse ma olen oma tööga saanud sisse elada juba päris pikalt siiski. Sest nii huvitav, kui see ka pole. Suhted Zooloogia ja Botaanika Instituudiga algasid mul tegelikult varem kui ülikooliga. Sest sellise loodushuvilise inimesena hakkasin osalema keskkooli lõpuajal sellise organisatsiooni töös nagu õpilaste teaduslik ühing, kes tol ajal oli siis aktiivselt tegutsemas. Väga paljud inimesed tollest ajastus, oloogia sektsioonist mõistagi juba. Ja just nimelt nemad viisid mind siis lõpuks kokku sellise inimesega, nagu on Aare Kuusik tolleaegse Zooloogia ja Botaanika Instituudi, siis oli ta labor või osakond, täpselt enam ei mäletagi juhendajaga, kus siis toimus just nimelt see töö, mis mind hakkas jäädavalt, kõik see on siis uurimine putukate elutalitusest ehk nii-öelda siis füsioloogiast, kuidas nemad, Hinglamad, kuidas nende süda töötab sinna laborisse nii-öelda sain ma nimekirja jala ukse vahele juba keskkooli lõpuklassis. Ja hilisemas ka nii-öelda teadlase ellu sisseelamise kujunemisloos on just nimelt Aare Kuusik oma laboritööga ja oma isikliku initsiatiiviga tegelikult olnud üks selline mees, keda keda ma väga austa. Ja nüüd ma saan aru, oli see kursusetöö või diplomitöö. Kuste üllatasid oma kaaslasi ja õppejõudusid, et töö teemaks oli pisikese putuka vähemalt kest, alati pisike, on see putukas, aga vähemalt imekerge tema hingamisega seotud probleemid või, või suundumused või teada tahtmised. Kuidas te sinna siis nii sisse läksite? No siin see konkreetselt see teema jõudis putukate hingamist ja tõepoolest, siin on loomulikult oma roll arenguusik, kes selles valdkonnas juba oli tegutsenud ja kes nagu suunassis nende probleemidega tegelema. Ja tõepoolest endalegi üllatuseks see töö, mis siis diplomitöö nime all tol ajal kaante vahele jõudis pälvis nii Preemia Ülikooli teadusliku dollaks üliõpilaste teadusliku ühingu nimel, kui ka kõige huvitavam seos, mis on sind võib-olla tänapäevasesse ärimaailma, on see, et tol ajal oli siis see aeg, kui ma lõpetasin 88 aasta, kui siis hakkasid tegutsema eraettevõtetelt kooperatiivi tollel ajal ülikooli juures oli selline kooperatiiv nimega mille juhatajad olid siis praeguseks ajaks väga tuntud, näri mehed. Alexela omanikud, Urmas päästja, Juhan Kolk, oskasid äkki siis leida siis just nimelt üles sellega minu töö, millele siis omalt poolt siis andsid, andsid ka väikese rahalise preemia, tollel ajal oli see suur raha, 500 luba, inflatsioon alles oli alustanud hinnarallit, nagu ta siis käis. Ja see oli selline hea süstmis hiljem aitas koduses majapidamises nii-öelda mitte proosalisi asju teha, vaid aitas muretseda ja helitehnikat ja muud sellist asja, millega siis oma muid emotsionaalseid vajadusi täita. Ja võib-olla see oli siis selline esimene, selline pioneerlik lähenemine, tõesti, kus siis erakapital oli toetamas teadustööd. Putukate maailm on tohutuid liigirikas ja see, mida inimesed teavad linnas elades oma kodust, võib-olla on see ebameeldivam pool ja, ja üksikud liigid aga on ju värvi ja saladusi ja põnevust jagu, putukad on ikkagi siin maakeral arenenud tohutu pika aja jooksul, siis oleks rumal mõelda, et selles väikeses putukas ei ole tarkus sees või kohanemisvõimet. Aga ma arvan, et mõni kuulajat tahaks siia vahele küsida, no mida see putukate hingamise uurimine siis annab? Ja see on väga selline koht, kus lahti mõtestada, tõesti, milleks siis me seda tööd teeme nii peenel tasemel. Esimene on võib-olla see kitsam teaduslikum huvi. Iseenesest, et putukad on ju, me teame, see on kõige liigirikka loomarühmade ja samuti ka nende biomass on kõige suurem maa peal elavatest loom, organismidest vähemalt teadaolevatest tõenäoliselt vihmaussid ja muud sellised loomad võivad tablettide öelda kindlasti väga kõrgele kohale. Kutselistest silmatorkavat loomadest on nad kahtlemata väga-väga edukad, öeldakse evolutsiooniteoorias. Neid on nii, et kunagi ma tegin väikese sellise küll loomuliku spekulatiivse arvutuse, kuivõrd algandmeid ei saa mõõta. Aga kui ökoloogide uurimisarvestada, siis iga inimese kohta maal tuleb 14 tonni putukaid. Umbes selline suurusjärgu vahekorda. Kui me elame uskumatu kahekesi väikeses stuudios, siis katsume siia paigutada kalkas tonni, siia saame, on ka raske juba. See tähendab seda, et nad tegelikult on väga olulised siin maa peal inimene on ka üks loomaliik maa pealt sellises kontekstis, kuid ta elab kõrvuti nende putukatega. Ja samal ajal putukate toimimistes on terve rida selliseid füsioloogilisi mehhanisme, mis ühest küljest on sarnased, samad sama printsiibid on kasutuse, mis inimesel teistel selgroogsete loomadel. Samal ajal on terve rida oma endiseid mehhanisme, millega nad hakkama saavad. Ja siit tulebki puhtalt inimlik uudishimu. Kui meil on kõrval sellised suured naabrid, nii suurearvuline naabrite hulk maa peal siis me ei saa ju mitte kuidagi mööda sellest, et me ei püüaks teada, miks nad on edukad kuidas on, nende organismis toimib, et nad suudavad nii edukad olla. Ja siit tulebki see, et iga teadlase kohus on juba seda tööd teha, vahendada oma tulemusi ja mitte ainult iseenda poolt tehtud tulemusi, vaid ka neid tulemusi, mida ta on saanud suheldes teiste kolleegidega kogu maailmast ja seda vahendada eelkõige siin, populaarteaduslikes, ajakirjades, just nimelt sellel eesti inimesele. Sest ainult niimoodi me saame ju käia ajaga kaasas. Ei ole ju mõeldav, et siin iga eesti inimene tutvuks kõikide valt teadusvaldkondade üle maailma ja systeks endale ühe maailmapildi, kuidas see asi toimiks, võiks kõik kooli õpetajad käiksid sealt läbi, visiooni mõeldamatu, seda saab ainult teha teadlus, kollektiiv. Teie vend natuke teist vanem ütles, et tema on täiesti teise eriala mees aga just viimastel päevadel Teie doktoritööst tulid esimesed peatükid välja, ma ei tea, kas trükitult või on arvutis valmis ja see riistvara, mida te abilisega teete, et see ka kuidagi on ennast õigustanud, et et vennal silm kohe säras, kuigi ma ütlen kuulajaks juurde. Tänane esineja, säärane mees, kellel silm alati särab ja kui personaliotsingute firmadel on oma tüüpküsimused, siis rast vaade säärast silma nagu onu Urmas tartlasena märgivadki, et silm särab. See nüüd selleks kaugel olete siis praegu sellesama oma uurimustööga ja, ja mida te olete nüüd leidnud, millest te juba kinni hoiate? Praegusel juhul. On meil putukad tegelikult vahendiks objektiks selleks, et minna hoopis tõsisemate probleemide kallale looma füsioloogias loomade talitluses üldiselt kuid samal ajal jällegi armastades eesti spetsiifilisi omadusi putukatel. Nimelt kui me võtame ette kõik käsiraamatud õpikud, olgu nad siis bioloogiast või siis tõesti füsioloogiast konkreetsemalt siis tavaliselt me leiame sealt peatükid siis kuidas toimib hingamiselundkond, kuidas toimub vereringe, kuidas toimib närvisüsteem ja nii edasi ja nii edasi. Aga samal ajal on organism üks tervik, me ei saa teda lahutada eraldi juppideks eraldi tükkideks ühes organismis, kõik need organsüsteemid toimivad omavahel koos nagu orkester mis toimib koos, kui igaüks mängib vale noodi, siis organismi ütleme, sümfooniaorkestri puhul pole midagi, ta lihtsalt mängib vale noodi. Me kuulame saalis, et on natukene valesti, aga kui organismis üks süsteem mängib vale noodi sisse või presenteerime tegelikult surmaga, näiteks kui need asjad omavahel kokku ei lapi. Ja need putukatel puhul ongi, kuivõrd putukad on väikesed, nende ülalpidamine ei ole kallis. Võrdleme näiteks lehmade uurimist või kasvõi elevantide uurimist, kui minna väga probleemide koha peale, siis nende pidamine, toitmine, kõik see ju maksab. Aga kui me võtame näiteks putukanuku, tegi lihtsama liblikaliigi kapsaliblikas, keda me kõik teame-tunneme siis tema lukku tuua sügisel laborisse, tema diapasoonis kuni kevadeni ei taha süüa? Ei kisa, ei vaja, koristamist, tuleb ainult hoiduda. Optimaalsest niiskusest on meil kevadeni ilusast ja töö tegemiseks valmis kogu aeg. Aga samal ajal nagu ma ütlesin, loomad on omavahel sarnased, see tähendab seda, kui me nüüd putukate puhul me katsumegi just praegu leida seda, seda ühendusteed, kuidas toimuvad omavahel koos hingamine ja südametöö vereringe, putukad. See on põhimõtteliselt kaheelund süsteemi koostoimimise kontseptuaalne lähenemine, neid sünkroonselt uurida, neid samaaegselt mõõta, siis analüüsida, kuidas nad toimivad. Kes soovib, see võib kasvõi võtta Eesti looduse mõningaid numbreid, kus seesama teema, mida ma olen, kes nüüd me teame eesti keeles rääkirjutama, mida me teeme, on ilusasti jama. Tuka ja sealtsamast Eesti loodusest võib leida ka fotosid kus on lihtsalt putukas pildistatud üks-ühele, siis on seal ka veel suurendatud pilt, et kas see fotograafia oli teil paralleelselt olemas ja tuli siis nüüd uurimise teel teile appi. Nojah, kui nii võtta, siis see pildistamine oli meie perekonnas nii isal juba juba tõesti suureks sobiks pikalt ja mina loomulikult iseenesestmõistetavalt ju ka katsusin sellega tegelema hakata isegi kas teises esimeses klassis sai ostetud suur kallis fotoaparaat, Smeena sümbol. Ma mäletan hästi 24 või viis rubla maksis ka suur raha tollel ajal. Aga sel hetkel oli niimoodi kunagise pimiku pool mulle hästi istunud, seal pimedas tegemine, seal filmide kerimine, askeldamine ja loomulikult vend ja isa tüdisid ära minu pilte siis seal kasseti panna, ilmutada, pilte teha ja, ja siis jäi see tegevus päris pikaks ajaks minule vahetult nagu, nagu unarusse. Ja selle juurde tagasi jõudsin ma siis olles ülikooli ajal, see oli siis ülikooli kolmandal kursusel. Asja taust on väga lihtne, kui ma õppisin bioloogiat ja ütlesin veel kellelegi, et ma olen siis putukateadlaseks tahan saada, siis kõik küsisid sul kogu ka kindlasti kodus nõela otsa torgitud putukad siis. Aga minul see oli põhimõtteliselt ma tahtnud putukaid niisama tappa, selleks et need endale siis nagu trofeesid, riputada seina peale, see minule nagu ei meeldinud. Aga samal ajal kuidas ütled ka nagu, et ei ole siis kogu noh, ja siis mul ei jäänudki muud üle, kui, et ainukene võimalus oli siis seda seda asja teha siis piltidega teha siis putukapiltide kogu ja teisalt on ka ju loomulikult putukapildid ainuke see võimalus, et ma saan võtta tõesti seda emotsiooni loodusest kaasa endale ja seda ka teistele hiljem edasi anda. Putuka naljatatud putukaga seda enam ei tee, aga slaidiga pidasid suure platsi, veel on see efekt hoopis suurem ja kui nüüd pildid liia leiavad veel kasutust ja on leidnud nii õpingutes kui ka ajakirjades muudes väljaannetes, siis seda toredam. Ja, ja hakkaski pihta, tänu jällegi Zooloogia ja Botaanika Instituudi saarekuusiku mõistvale suhtumisele, sain ma endale aparaadi sealt. Tõsi, see oli kõik päritolule kuival, spetsiaaltehnikut jällegi olnud aga siis sealsamas laboris oli hea kolleeg Enn Meri nime, kes ka fotograafiaga tõsiselt tegeles ja tema soovitustel sai siis kokku pandud selline esimene makropildistamise seade mis üllatuseks kohe esimesel katsetused andis, väga head resultaadid. Ja hiljem ma seal muidugi täiendanud ja natuke ka seal neid aparaate kandnud, hiljem oma vastu vahetanud. Kuid see põhimõte on jäänud esialgu täiesti täiesti samaks ja ilmselt on tõesti maailma kõige odavam makrofotosüsteem. Aga mis on kõige huvitavam on see, et kui ma olin Rootsis Lundis ja sain kohtuda Rootsi tuntud putukafotograafiga ooke Santhaliga esindama ühes kodus ja me rääkisime mitu tundi hommikul pildistamisest ja ma palusin ka temal näidata oma aparaati tehnikad, millega siis tema putukapilte teeb. Ja taustaks tema ju elas olukorras, kus tal oli kättesaadav kõik kogu maailma kõige parem tehnika. Ja katuseks nägin, tema kasutas täpselt samasugust põhimõtet, nagu oli minul välja töötatud täpselt samuti oli seal lõõts, oli seal reproduktsioon, objekti, mitte spetsiaalne makroobjektiiv, nagu nagu ka toodeti, juba oli seal lihtsalt valt lambid ja muud asjad, nii et see süsteem põhimõtteliselt äravahetamiseni sarnane. Ja tõepoolest annab sünjaani väga häid resultaate. Tõsi, kui nüüd ikkagi tehnika areneb, siis peab varsti ilmselt hakkama mõtlema natuke varematel süsteemide peale, tõsi, mis on oluliselt kallimad uisud. See oli instituudi aastapäev, kui ta oma rahva külaliste ees esinesite ja jälle nii et rõõmsal ilmel, aga väga tõsistest asjadest oma teadusperest, aga te sidusite selle enamasti kogu Eesti vabaduse suundumustega, olukorraga, mis ühes riigis tekib, kui ühiskond muutub ja toimub väga jõuline, ränk ma seda sõna jõuline isegi rõhutaksin, see ei ole teadlaste poolt võib-olla nii tekitatud, aga kuidagi olukord väheneb, nii et ollakse vahet klambrite vahel. Ettekanne suures osas trükiti ära ka Postimehes. Aga mul on sealt üks aspekt hästi meeles. Te ütlesite, et meil on väga palju väärtuslikku talletatud, meil on tegijaid, melon, suundi, mis rahvusvaheliselt mängivad ja neid ära matta ei tohi nendest lahti öelda ei tohi, kui kitsasse eluga ei oleks majanduslikult seda hoidma, arendama. Kui ma peaks selle kõne juubelikõne pidama uue aasta alguses uuesti, siis ma pean ütlema tõesti, et ega sisuliselt peaks täpselt samadest asjadest rääkima. Sest endiselt teaduspoliitika on olnud juba tõesti rahareformist alates heitlik kahjuks. Kuid samal ajal on selline ja mõnus töötada Instituudis selles mõttes, et tegelikult on olemasolukorras, kus on majas sinust mitu kümmet, palju targemat inimest igal pool. Kuid teisalt see tähendab ka seda, et on alati, kelle käest nõu küsida, kellega nõu pidada, mingeid asju arutada, kui on probleeme, seda enam, et õnneks veel praegu töötavad meie majas ka kaks eelmist direktorit instituudis, kes on olnud elathermad, Andres Koppel. Ja loomulikult Nende kasulikest kogemustest on väga palju, väga palju õpetlikku ja just nimelt pärast paremast oli see, kes ütles, et tema on olnud instituudis vähe aega vist peale 35 aasta või niimoodi viiekümnendatel aastatel, kui ta tuli sinna. Ja ta on olnud pidevalt nendes juhtivates sfäärides ja ikkagi pikka aega. Ja temaatikas loomulikult, et nii palju, kui tema mäletab, sellest vähesest ajast on kogu aeg toimunud üks reformimine ja muutmine ja uued suunised ja muud asjad. Asutuse juhi asi on tõepoolest anda teadlastele võimalus oma tööd teha maksimaalselt võib-olla neid noh, misasja ma ei saaks öelda kaitsta, kuid mitte lasta seda igapäevareformi mürane nende tööd segama kus võimalik ka siis ise aktiivselt kaasa lüüa. Kui ikkagi on näha, et mõni asi nagu kipub selgelt rappamine mõne mõne koha pealt, siis tuleb ka loomulikult ju oma hääl sinna sekka öelda. Sest kõige jubedam asi, mis siin ühiskonnas võib-olla üldse inimestes on ju tegelikult ükskõiksus palju parem on suhelda inimesega, kes on näiteks mõnele sinu mõttele täiesti täielikult vastu siis on võimalik temaga diskuteerida, temaga argumenteerida. Ainult nii saabki mõtet teritada. Jah, kui kõik noogutavad, kiidavad heaks, siis tuleks see maandumine vistes. Aga kui, kui täpselt kui kõik, kas, kas loogitava ütlevad, et oi, et mul ei ole midagi selle vastu, ühesõnaga mul on ükskõik või, aga ma ei taha, aga noh, lasteaias ikka läheb või teine asi see, kui me oleme kusagil olukorras, kus kusagil kabinetiuste taga sepitsetud nimetaks siis dokument või mõni muu paber jõuaksid kusagile tegelikuks täitmiseks, ei ole ainult teaduse küsimus, inflatsioon kahjuks peab ütlema paljudes kohtades natukene natukene laiem küsimus ka siin omavalitsustes näiteks kus mul on juba teist hooaega nendel õnne, õnne või õnnetust ei oskagi öelda, kaasa lüüa nendes küsimustes. Siis siin on selline selline olukord vist natukene üldisem. Ja mis on võib-olla selle asja juures ka kõige kõige tobedam, et väga sageli kiputakse õigustama oma toimimisviise selliste argumentidega, et aga vot, neil on ju niimoodi ja vot neil on seal niimoodi ja meie peame ka nii tegema. Paljud asjad ei ole veel päris pöördumatult läinud, sest natuke täiesti üha vähem neid argumente kasutatakse tõesti ja igaüks siis otsis omale sobi oma ülesse Kustis oma väite tõestada, ükskõik olgu ta siis lõuna või põhja pool pealgi ida või lääne poolkeral, see polnud tähtis, aga aga riikide spekter oli, oli, on lai. Ja kas või selle näitaski võiks ju tuua sellise koolitusreisi, kus me omavalitsustegelastega talki oma tegelastega käisime siin kevadel ringi. Rootsimaal on üks süsteem, mida praegune Eesti reform püüab kohe kopeerida. Me saime isegi täiesti selgeks teada, kust moodiseid Eesti valitsusele on tulnud. Tõepoolest, Eesti valitsuse nõunik on töötanud pikka aega Stockholmi linnavalitsuses omavalitsusküsimustes ja kui me läksime üle üle väinade sealt läbi Taani Saksamaale kus olukord on hoopis teistsugune, tuleb välja veel Saksamaa erinevate liidumaade, vahetevahel on suured erinevused ja kõik sõltub sellest, missuguses nii-öelda okupatsioonitsoonis siis oli see kohalik Saksamaakoht, kas ta oli siis Ameerika või või siis oli ta inglise või siis Venemaa poole all. Kõik see on veel erinevad ja kui siis tekib tõesti küsimus, mida me siis võtame, ju ei jäta. Tõepoolest, meil on kasulik teada, kasulik analüüsida ja me peame aru saama, kes on seal selles kohas niimoodi see asi arenenud, kuid loomulikult me ei saa sisu hüpata oma ajaloo loogilistest etappidest üle ajaloos hüppedega arengus ei saa hüppeid teha, sest lõppkokkuvõttes ise me selle Eesti riigi enda jaoks tegime ja me ei saa öelda, et nemad seal kusagil valitsevad riiki, meie oleme siis need, kes me siin oleme või niimoodi selle kohtasin viimases Eesti Ekspressis kliit tõdelegi kirjutas väga ilusasti ühe jutu Mothandoni printsiip ehk vastu nende vahekord. Ja seal ta siis tõesti küsib otse välja, et, et kas me peame, mis me siis peame tegema, kas siis peame lõdvaks laskma ennast ja seda olukorda nautima? Ta käsitleb seal ühte sellist nii-öelda küll soovitust soovitust kui, kui ühesõnaga näiteks selline kuritegelik olukord tekikus naisterahvast vägistatakse, siis üks soovitus oleks ju niimoodi, et kas me soovitame naisele lõdvaks lasta seda olukorda maksimaalselt nautida nii palju kui võimalik või siis katsuda ikkagi ise vastu hakata kusagilt otsast ka ühiskonnaeluga, täpselt samuti. Kui meil elu ei meeldi, kas me siis laseme lõdvaks ja ütleme, et las ta olla, las lohiseb mõisa köis, mis asi see lohiseb või siis ma juba katsume ise kasutades meie riigi demokraatlikke meetodeid võimalusi, et sellesse süsteemi siis ise katsuda, muutust tuua ja seda arendada. Või siis loodame teistpidi jällegi, et tulevikus võetakse vastlaeurohümn meil euro lükk, euro, euro, valitsus Eestile, ka see on võimalik. Ma ei taha teid nüüd väärata meie siiski mõningal määral kokku lepitud nendest teemajaotustest ja ja kui alguses ma ütlesime Te kasvueas mängisite aastast aastasse õigemini õppisite ja mängisite overit, siis mul oli see suur üllatus, kui ma kuulsin, et te olete ühe ansambli poolehoidja alati isegi Londonis selle ansambli ühes fännklubis käinud. Ja ma arvan, et meie saates üldiselt muusikal on vähe ruumi, aga nüüd keskustelu kokkusaamist lõpetades ja me saaksime ka ühe võib-olla teie tõesti ühe lemmikpala mängida, päris lõpus me peame sellest ansamblist natukene rääkima, kus magneteid tõmbas või kuidas see juhtus, nii et üks ansambel. Tähendab ilmselt on siin palju ühest küljest kokkusattumusi nagu alati elus. Siin ma ei saa tõesti mööda minna oma oma vennast, kes minust viis aastat vanemana andis mulle sellise hea võimaluse lapsendada kasvades, et kõik see, mis nii-öelda tema oma elus sai, tuli minule viis aastat täpselt varem. Ja muusika on meil kodus olnud seetõttu pidevalt selliseks emotsionaalsete laengute saamise või siis leevendamisel objektiks. Ja iga muusika kannab endas mingit sõnumit alati mingit emotsiooni ja ta tõenäoliselt kas siis sobib kokku selle inimese maailma ellusuhtumise või mõne muu sellise nägemusega. Aga nendest paljudest ansamblites on tõesti jäädavalt selliseks lemmikuks kujunenud ja juba tõesti pikki aastaid ansambel nimega Queen mis küll praegu kahjuks peab kolme liikmelisena edasi tegutsema. Aga just nimelt see ansambel ja tema nii-öelda võib-olla selle kõige markantsem solisti Freddie Mercury tatuda kapitaalsete lauludega väga tihedat sõnumit kandvat muusikaga. Tegelikult on just nimelt see see, mida siis, kui näiteks kas või õhtul koju minnes, kui on mõni selline kas natuke osas meeleolu, siis kui otsida jälle sealt sobiv sobiv plaat peale panna ja seda kuulata. Või siis vahel, kui on hea meeleolu, siis siis panna kõik kõlari põhjani väriseb ka seda vahel tuleb ette. Ja näiteks, kui siin oli, kasvõi mäletan seda hetke siis, kui Moskvas anti Eesti riigile, siis need iseseisvuse paberid lõpuks siis kätte. Kui nii-öelda Moskva tunnustas Eesti iseseisvust, siis sel hetkel oli väga hea näiteks panna käima täiest kõrist selline laul nagu breiklugu, kus siis üks uued rong sõidab mööda teed ja siis telliskiviseinast läbi läheb nii-öelda teed läbi murda. Kuigi see laul ise võib-olla ei räägi poliitikast otseselt, jah, rohkem igavest, armastust teemadele otseselt pühendatud. Kuid samal ajal seal muusikas on väga palju selliseid väga mitmetele teemadele pühendatud teemasid, olgu need tõesti kas või sama ükskõiksus maailmas. Või siis ühiskonna probleemid, mis meil igal pool on või loodus või inimesed. Ja loomulikult muusikast saamiseks ei piisa ainult üksi, kui nüüd seda muusikat siis kuulata, tõesti, käesoleval sügisel oli mul õnne käia Londonis loomulikult ühel konverentsil Cambridge'is, aga nii-öelda möödaminnes õnnestus siis ka päevaga Londonis veeta. Ja tõepoolest üks kindel asi, mida ma siis endale plaanisin, et ma tahan külastada Queeni fännklubi. Loomulikult, ma otsisin siis üles internetist, tead aadressid, kus on ja esialgu tundus, et sõiduplaani kuidagi ei sobi, sinna külastamiseks oli nagunii võimatu sinna ennast sättida sisse, sest laupäeval vaat mis mul muidu oleks jäänud jäänud selleks külastamiseks. Aga sel ajal selgus, then klubi kinni. Ja siis mul ei olnud midagi muud, kui sinna sõites vaatasin, et mul kaks tundi tõesti aeg ja samal ajal ka nende klubi olnud lahti mitte päeva aega, vaid ainult kaks tundi päevas ja mina olin just nimelt kell 12 loba, siis jäänud ikkagi muud üle, kui võtsin telefonitoru. Helistasin, ütlesin, et vot ma olen selline mees, et ma tahaks nüüd tulla, vaata, mulle ikka meeldib ja, ja loomulikult olid sealsed inimesed väga vastuvõtlikud. Sama fännklubi president Jackiga on isiklikud tuli, ma ütleksin spetsiaalselt minu pärast, loomulikult ta lihtsalt on ja töötab seal ja lasime ilusasti sisse, mul oli võimalik võimalik seal sisestada, noh loomulikult kaks tundi on häbematult vähe, aga vähemalt tunda tunda teataval määral seda keskkonda, millesse, kus see muusika ka mingil määral võis olla mõjustatud ja tulin ise Londoni ise seda kannab. Kannab seda vaimu edasi, loomulikult ma käisin haid paagis ja sellistes kohtades, kus on nende fenomenaalsed kontserdid toimunud ja mõtleme sealt, nagu tuleb selliste sellist nii-öelda mõistmist veel juurde. Ja, ja niimoodi tundes on ka loomulikult muusikat hoopis hoopis parem nii-öelda kuulata ja huvitav, ja tõesti, kui me ükskord vennaga tegime nagu iseenda muusikaedetabelit, siis me arutasime tükk aega jah, esimesele kohale panime mõlemad kuini teise koha jätsime tühjaks. Alles kolmandale kohale panime siis muud huvitavad ansamblid ja esinejad, alates seal pinklodist Elton Johnist ja siis edasi minnes. See oli Barcelona olümpiamängude avamisel, kui teie selle ansambli nii-öelda esisolist laulis, selle kuulsa ooperi lauljannaga koos. Ja see on, kui nüüd märkasin hommikust rääkida, on tema üks tugevamaid tugevamaid plaate ja me võime ainult kujutad ette, mis, mis oleks võinud sündida. Kuid teisalt, mida seda muusikat analüüsides peab arusaam, on ju tegelikult see, et juba 85.-st aastast alates see muusika on loodud. Või vähemalt ühe inimese poolt, kes teadis, et tal ei ole jäänud kaua elada. Leida endal sellises olukorras tugevust väljendada oma sõnumit muusikas, siis see väärib igal juhul igal juhul austust ja teisalt võib olla ka see võis olla just nimelt see impulss, mis eelkõige viimased viimased plaadid, mida see ansambel tegi, paneb eriti joodama. Muusikaliselt nimetatakse tugevateks aga brittide võtlikeks eriti sõnumi tiheda. See vist teebki ühe meist suuremaks kui teise. Ta on suur viimse hetkeni. Jah, just see, see lõpp oli säärane, et see ei olnud mitte käest lastud kuidagi, et las läheb, mis ma enam siin tee? Jah, me, kui me ikkagi elame siin ilmas, siis me peame ikkagi enda käest küsima, milleks me siin tegelikult olemas ja seda mitte nii-öelda minnes siin globaalsetes mastaapides universumisse vaid just nimelt, miks me oleme siin praegu Eestimaal, miks me siin oleme, mida me peame siin tegema üldse, mis on meie eesmärk ja ka seda, mis meist siis tegelikult järelejad. Kas me oleme lihtsalt üks nimi kusagil hauaplaadil, mida võib-olla mõned huligaanid kunagi ümber lükkavad? See on meie nime võimalik kohata siiski natuke rohkemates kohtades, olgu need siis raamatukogud või mõnes muus kultuurikontekstis muusika või kunst või teadus, mis on kahtlemata üks kultuuri lahutamatu osa. Siis aga me peame alati enda käest küsima, milleks me siin maailmas olema ja siis võib-olla nii mõnigi mõnigi muu asi, kui me ikkagi saame aru, mis meist võib alles jääda peale laste peale perekonna ka midagi muud teistele inimestele, kes pärast meid tulevad siis see võib-olla aitaks ära hoida nii mõnegi segaduse, mõnegi nii mõnegi vasturääkivusi, mõnegi tüli. Tegelikult.