Kuid nagu ikka muudatuste puhul tekivad ja kohe küsimused ja vastasseisud. Ometi ligi aasta töötati välja Eesti metsapoliitikat, erinevad huvigrupid, spetsialistid vaidlesid siis valmis variandi, mille riigikogu vastu võttis samuti kõrgema seadusandja poolt on ju Eesti metsaseadus vastu võetud. Ja loomulik, et suurematele dokumentidele näevad järgmised ja järgmised. Ja meie suure vara handuse. Riigimetsa müüki ei saa ka iseenesest toimuda, see peabki olema kahtepidi paigas, toetuma juba seni otsustatule ja, ja lähtuma ka siis turutingimustest ja, ja omaniku soovidest. Selle pealdaga üllatas tugevasti kaks nädalat tagasi äripäevas metsatööstusliidu tegevdirektori Antti Pae kommentaariks nimetatud artikkel ametnikukesksest metsapoliitikast milles tor ei hoia kokku värvikaid võrdlusi ja põlgust riigi vastu. Kuna sellesse liitu koonduvad paljud ettevõtted, siis meil ei jää muud üle kui Eesti metsaameti peadirektori Andres Talijärvega meid Amisi vastulauseid või süüdistusi püüda, läbi käia ja vastata, selgitada, kommenteerida, põhjendada, miks nii nagu praegu on. No kõigepealt ma tuleksin siiski natukene tagasi, läheksin nendega tagasi, läheksid metsaseaduse juurde. Kui see 93. aasta lõpus vastu võeti 94. aastal metsaseadus kehtima hakkas siis seal oli selline punktkirjas, et valitsus kehtestab kasvava metsa müügi riigimetsast ja vahepeal Meil on siis metsaseadust natukene täiendatud. See toimus siis 95. aastal ja sinna on lisatud, et lisaks metsamüügile reguleerib riik ümarmetsamaterjali müüki, tähendab maakeeles öeldes niimoodi, et kui ennem riik reguleeris, ainult kasvavab kuu ja kasvava metsa müük täna reguleerib riik ka metsast saadud või raiutud palgi ja küttepuu ja kõikide muude asjade müüki. Selles suhtes on väga veider, nagu nende oponentide seisukohti kuulda, et kui ennem valitses senine korraldamatus ühes valdkonnas tähendab metsamaterjalide müügi osas siis nüüd, kui riik hakkab seda asja korraldama, siis arvatakse, et see on hoopis nagu halb viib asja tagasi, aitab kaasa korruptsiooni tekkimisele. Noh, siin on selline loogika natukene nagu vastuolulisele loogikaga hakkama mõnes suhtes mida siis nagu oponendid praegu selle uue korra juures nagu kõige rohkem pelgavad või kuidas nad seda serveerivad, siis torkab silma see, et mängitakse nüüd ühele väikesele punktile, mis on sellesse metsamaterjalide müügi korda sisse kirjutatud ja see on see, et osa metsamaterjalidest on võimalik müüa kokkuleppehinnaga ja arvatakse, et noh, kui on selline punkt seal sees, siis ainult kokkuleppehinnaga hakataksegi müüma. Tegelikult on niimoodi, et kokkuleppehinnaga uue korra kohaselt võib siis müüa ainult küttepuid. Proovipartiid, eks minevaid koguseid proovipartii on selline oma kogu maailmas, et enne kui suuri lepinguid hakatakse sõlmima, ikkagi vaadatakse ära, et kas nüüd ühe või teise poole tingimused on vastuvõetavad ja, ja võib-olla ka metsaametnikel on kasulik enne suurte tingimus või suurte lepingute sõlmimist kombata natukene teise maksujõud liigist ja ka seda, kuidas siis tema poolt välja pakutud mehhanism toimib. Muid erilisi jumalusi nüüd omapäi talitseda kellelegi ei jäeta ja läinud riigimetsast tulev metsamaterjali müüakse siis kas avalikel enam või vähempakkumistel või siis ka eelläbirääkimistega pakkumisel, noh enam või vähempakkumine, sellest saavad kõik aru, kas siis pakutakse alghinnast üle või vastupidi vähempakkumise korral kehtestatakse väga kõrge alghind ja hakatakse sellest hinnast allapoole minema, mis meie tingimustes on küllaltki uudne, kui mujal maailmas väga laialt kasutatud ja miks mitte siis ka ise sellist asja proovida. Ja see eelläbirääkimistega pakkumine, see on nii nagu erastamisagentuuri praegu teeb, et mitte kõiki objekte ei müüda mitte kõige parema hinna pakkujale, vaid siiski püütakse selgeks saada, et mis on tema taust ja, ja mida ta selle objektiga peale hakkab ja nii ka selle riigimetsa puhul, et kui me müüme väga suuri koguseid, siis on ilmselt meil kasulik teada, et kas see ostetud kogus pannakse kõik vagunisse või siis püütakse seda töödeldud kogust ka Eestis väärtustada. Kuigi ka siin on tegelikult ikkagi põhiliseks väärajaks, on määravaks, on ostja poolt pakutud hind väita, et nüüd selle tulemusena sündinud mingisugune täiesti uus organisatsioon, kes hakkab tegelema millegi sellisega, millega te ennem ei ole tegelenud, ei ole päris õige, sest meeskonnad on kogu aeg teinud hooldusraieid mingil määral aga lõppraied, ehk siis uute sõnade uue sõnadeks, aga uuendusraieid. Ja ilmselt noh, kui nüüd riik reguleerib ära ka selle, et kuidas nendest hooldusraietest seal lõprajatest tulev puit realiseeritakse, siis see peaks ainult korrastama seda organisatsiooni korrastama puiduturgu ja andma võimalusi ka investeerijatele. Üks minule selline Meeldiva argument on või mida ma alati tahan rõhutada, on see, et selle uue korra kohaselt on siiski võimalus ka nendel firmadel või ettevõtjatel, kes ise otseselt ei tegele või ei tahaks tegeleda puidu varumisega, kelle eesmärgiks on mingisuguse puidus tehtava toodangu valmistamine, et ka nendele tekiks võimalus siiski saada puitu esmastest allikatest. Praegult on selline situatsioon, et mis seal salata, see puidu ülestöötamine on ära jaotatud kaheksa suurema firma vahel ja nemad domineerivad meie siis selle kasvava metsa turu peal, noh kuigi ka teised saavad sinna väikeste koguste juurde kemplemine, kuid ma siiski arvan, et kuskil lõviosa kuskil 75 või 80 protsenti kasvava metsa müügist on nende kontrolli all ja ka nemad on selliseid ettevõtjaid, kes väga palju sellist puidust, mis nad sealt metsast varuvad, panevad nagu vagunisse ja viivad siin Eestimaa pealt ära ja nende äriplaan seisnebki selles, et väga odavalt üles töötada ja siis siit ilusti vaikselt ära myya kasum tekitada kuskil mujal. Aga uue korra kohaselt on siis nagu metskond organiseerib selle ülestöötatud metsamaterjalide müügi. Ja kui nüüd keegi tahab näiteks kas või aknaraamide või uste valmistamiseks või ka mingite väikestes kogustes saematerjalide valmistamiseks puitu osta, siis ta ei pea minema mitte nende firmadega ja seda puitu ostma, kelle äri plaanis on selle puidu eksport, võit läheb metskonda, on võimalik seal metskonnas kas siis enampakkumise korras puit endale saada, niiet et sisuliselt ta ikkagi avardab natukene seda turgu, tekitab siin turul elevust ja loob ka teistele võimaluse sinu konkurentsi üldse tulla. Ma saan umbes analoogne, et praegu siiski meil poes müüakse. No ma ei räägi ainult mittevorstist vait, ütleme, kanad ja kõik on ikkagi ära tapetud või mingil määral töödeldud, aga aga võib-olla kuskil mujal vähem arenenud riikides müüakse, ma olen vähemalt filmides näinud, müüakse turu peal elusaid kanu, tähendab, et ise nagu selle protsessi ette võtma, selle puhastama olemise ja, ja töötlemise ja noh, eks see ongi, et ikkagi püüakski kliendile anda võimalikult palju kätte seda, mida tema siis tahab tegelikult saada. Nii et ma ei, ma ei arva, et ta nüüd peaks olema nii halb kordeta, peaksid takistama metsatöötlejate siinset tegevust, vaid ma arvan, et see on just seesama kord, mida metsatöötlejad ise ütleme, kolm-neli aastat tagasi taotlesid, kui me võtaksime praegu nüüd heliarhiivist välja neid linte kuulaksime, mis on lindistatud kuskilt kolm-neli aastat tagasi ja kus metsatöötajad rääkisid, et kasvava metsa müümine selline oksjonite kaudu, et see on ikkagi täielik mõttetus, selle, see, see näitab, et tegelikult me läheme nende soov hakanud täitma. Ma kuulasin üle ühe säärase lindi mälu värskendamiseks ja tuntud ärimees seal ütleb, et no milleks meie peame ostma, kui meil on, vajavad säärase läbimõõduga palki seda paberipuitu ja, ja küttepuud, millele maksame peale ja lisada, et meil kasutab riik ära, et kui meil oleks laoplatsilt võtta soovitud diameetri pikkusega just seda liiki puitu, et vaat siis Moostaksime seda ja las nad ise teevad seda muud, see oli nii resoluutselt esitatud ja pandi seda tohutult pahaks, et ei ole sääraseid võimalusi nagu naaberriikides. Nüüd tuli see mõiste ümarmaterjali müük ka sisuliselt päevakorda ja jälle sama liit, siis ta kandis küll nimemetsaliit, nüüd metsatööstusliit oma tegevjuhi kaudu on väga pahane, et miks nii on tehtud. Ja selles artiklis on toonitatud, et uues müügi korras on suur vastuolu turumajanduse printsiipide ja konkurentsiseadusega. Siin just enne sai kõneldud, et püütakse luua võimalusi kõigile, mitte ainult nendele suurtele, kes on siin siis juba turgu haaranud. Nii et. Ma arvan, et kui see ära jagada see metsa müük ainult suurte vahel, võib-olla siis oleks kõige suurem konkurentsiseaduse rikkumine. Saan õigesti aru. No tähendab, nende tõlgendus on, on selles, et riik kui kõige suurem metsaomanik need ise tegeleb selle riigimetsa majandamisega kasvõi neid on õige või vale. Ma ei hakkagi seda siin praegult ütlema, aga nii palju ma võin öelda siiski 11. juunil Riigikogus heaks kiidetud metsapoliitika sätestab selle ära, et et enne neljakümnendat aastat riigi omanduses olev mets jääb riigil esialgu ja seda riiki hakkaks seda metsa majandama, mitte eks ole lihtsalt vaatlema, kuidas seal metsas toimetatakse, võtta isemajandamise majandamine tähendabki, et ta tegeleb aktiivselt seal metsa kasvatamisega ja üks kasvatamise produkt on, on ikkagi kasemetsamaterjal, mida on vaja siis müüa ja realiseerida ja noh, ma ei saa sellest loogikast aru, et miks riik peaks seda vaheprodukti või ka lõpp-produkti noh, realiseerima siis kuidagi noh, niimoodi äririikigi reeglistikus kinni pidas, tähendab, mitte konkurentsivõimelised, miks ta peaks selle muidu käest ära andma, miks ta ei, miks ei tohi riik selle pealt teenida, et tal tõesti on organisatsioon, kes tegeleb metsa müügi ja metsa Woodmisest hooldamisega, nii et siin mäe sellist jämedat jämedalt mingisugust rikkumist ja muidugi selline selline kord või tavametsaga niimoodi toimida on ikkagi meie lähematel naabritel, noh, Soome, Rootsi on ikkagi meie meile eeskujuks ja ja seal riik on usaldanud oma metsa oma metsaametnike kätte, kes seal metsas toimetavad ja kui riik oma esindajate kaudu leiab, et need ametnikud ei tule ülesannetega toime, siis nad lihtsalt võetakse maha, asendatakse teistega, kuid noh, sellist mõtet nagu kellelegi ei teki, et end riik peaks oma oma tulu nüüd läbi mingite organisatsioonide kellelegi laiali jagama, nii et siin toimub täiesti loomulik majanduslik protsess. Kritiseerija läheb pisut konkreetsemaks ja ta tuleb välja väitega, et hinna tõstmiseks on käesoleva aasta alguskuudega müüdud vaid üks viiendik metsast materjalist. Kuigi raiemaht vähemalt tuleb kolm miljonit, et kas siin ei ole mitte kinni hoitud müüki, et siis, kui seadused või dokumendid muutuvad soodsamaks, et siis lõigata sealt kasu. Kuigi ma ei näe, kui ma näiteks oleksin ühe õunaaiaomanik, et ma ei võiks turule õunu viia just siis, kui õigemaks pead, aga, ja kas need arvud on siin korrektselt ja see tees välja? No minu meelest ikkagi summ Ma ei sõltunud liidetavate järjekorrast ja nemad praegu nüüd väidavad seda, et nüüd see summa peaks nagu üles väga palju sõltuma kasvava metsa müük, toimub ju tegelikult noh, väga pika perioodi vältel ja sellel aastal üles töötatavaid raielanke. Me hakkasime müüma eelmise aasta oktoobris. Kuna eelmise aasta lõpus olukord puiduturul hakkas nagu elema. Peale selle tekkis küllaltki vara selline jää või noh, püsijääkelts, mis võimaldas siis metsatöödega alustada eelmise aasta lõpus, siis on selge see, et osa selle aasta laialankidest osteti juba eelmise aasta lõpus välja. Kui nüüd vaadata samadesse perioodidesse, siis on näiteks 96. aastal tõesti meil oli neil oli palju lanke, oli vahepeal müümata ja siis müüsime neid noh, suvel niimoodi pidevalt hoidsime kaupa turul, praegu meil õnnestus ikkagi valdavalt sellest kasvavast metsast lahti saada esimese kvartali jooksul ja selliseid väga suuri jääke kätte jäänud. Ja nüüd, kui summa summaarum võtta, siis tegelikult me oleme natukene rohkem müünud, kasvavad metsa oksjonitel kui eelmisel aastal samaks ajaks ja pidevalt need oksjonid toimuvad ja selle aasta lõpuni on meil Jaapanis veel paisata. Nüüd selle aasta noh, nagu raiete arvelt pool miljonit tihumeetrit kasvavat metsa just eelkõige laiemaid lanke, selliseid teede äärsemaid, kallimaid lanked saada siis sealt nagu rohkem hinda, sest oksjonil on ikkagi mõttekas müüa just sellist head kaup kehvema kaubaga ütleme, hooldusraie iseloomuga raietega, neid püüavad meeskonnad ise kuidagi teha ja seda kaupa siis noh, ütleme niimoodi massiga lüüa, aga noh, selline mäng, mille ees praegu on valmis ikkagi keegi 500 krooni maksma, siis seda ma küll ise ei plaani. Planeeri nagu metskonnad seda raiuma hakkavad. Ja oponendi hüüet sünnib jälle plaanimajandus. See kõlab muidugi inimeste jaoks mõjusalt ja ega vist ikka nii ei saa ka, et kui on väga suur lahendus käes, et kõik toimuks kuidagi lausa stiihiliselt. Omal ajal tõesti, oli ju nii, et suured vabrikud, mööblivabrikut läksid partei keskkomiteesse ja ütlesid, et plaan põleb Moskva ees ja siis lõigati kuskilt juurde nii-öelda metsatee äärest, kus sai kiiresti võtta. Plaanid said ületatud ja preemiad ka tulid, aga ega Eesti metsale tervikuna säärane jõuline metsa kallale minek kasuks ei tulnud ja sellepärast ongi ju nii, et seda küpset metsa dotsent reaalselt on meil vähem, meil on väga palju seda metsa, mis varsti saab raieküpseks, sest jõuvõtted avaldavad igal pool mõju. Nii et ei näeks nii suurt tonti, löödi allese gosplan ellu, ärkab. Kosklane, need vaevalt et siia jõuab, mis puudutab nüüd metsandusse, siis metsandust on kogu aeg planeeritud ja meie kogu majandustegevus on siiski üles ehitatud sihikindlale, metsa, metsad Lakseerimisele ja 10 aasta majanduskava koostamisele ja selle kümneaastaseks Andres kava alusel me siis ka planeerime oma tegevust ette ja ja noh, väga imelik oleks, kui nüüd metsatööstus hakkaks meid süüdistama sellest, et miks te planeerite tähendab, kui me ütleksime niimoodi, et noh, et me ei teagi, et palju me järgmine aasta raiuma, et kas üks miljon viis miljonit, et vaatame, mis tuleb, tähendab praegu me ikkagi ütleme selgelt välja, et et järgmisena raiemaht on kolm miljonit tihumeetrite, nii palju puitu turule tuleb ja ja tänu sellele meie planeerimisele saavad ka nemad oma plaan hakata sättima. Minu meelest selliseid planeerimise vastandeid oleks anarhia aegunud anarhiat taotleda, siis muidugi meil ei oleks nagu millestki rääkida nüüd plaanimajanduse kõige halvem lugu oli see, et plaan pandi nagu seaduse jõusse ja siis plaani täitmiseks olid nagu kõik meetodid küllaltki lubatud ja toimus ka selline jaotamise mehhanisme, praegu me küll kellelegi nagu ei planeeri midagi jaotama hakata. Et nüüd üks firma saab nii palju, teine saab naa palju meie jaotamine toimub läbi kas siis avalike oksjonite kasvava metsa müügile või siis eelläbirääkimistega müügi puhul ka ikkagi tegelemist oksjoniga, nii et noh, see, see planeerimine laias laastus 10 aasta peale minu meelest on igati loomulik, et me räägime mahtudest, kuid planeeri kellelegi mingisuguseid kogusid, kui paljude üles peab töötama, samuti me ei planeeri. Aga noh, ütleme konkreetsete metskondade kaupa, et tema peab nii palju tegema ja tema ei pea nii palju tegema, ikkagi tuleb vaadata, millistes oludes, millistes tingimustes keegi toimetab, nii et siin jah, kahju on küll, et ei saa nagu nõus olla sellega, et need plaanimajandust nagu tagasi tuleks selles mõttes, mida nemad arvavad. Tuleme nüüd oma sisemise ringi juurde metsaülema tulid Saaremaal koos ja arutasid ikka oma tööd ja homset päeva. Ja seal mõnigi mees jõudis lühikeses lõigus televisioonis välja öelda, tahavad, et puit võib minna hapuks, mis on toodud nüüd metsast välja laoplatsile aru saama, arusaadav, et kui müüdi kasvavat metsa, siis oli nagu metsa muret vähem, aga nüüd kui on juba väärtustatud väärindatud puit kuskil rivis või riidas siis selge, et teda seal ei saa lõpmatuseni hoida. Ja noh, kõik kaupmehed on ju sellega hädas, et tuleb turgu tunnetada, hästi müüa ja mitte nii-öelda sulle endale pihku jääb, nii et see kauplemismaailmas ei ole siin midagi uut. No see on nüüd kõige suurem kivi metsameeste kapsaaeda metsaülemate kapsaaeda ja ka meie kapsaaeda, kes me ei ole suutnud siis meestele ikkagi sedasama oma müügikorda selgeks teha, ma arvan, et nad on seda lugenud, kuid nad on seda väga pealiskaudselt lugenud. Tähendab, praeguse müügikorra alguses on kohe öeldud, et neid lepinguid sõlmitakse ju kasvava metsa peale, ennem ei hakati ühtegi tikku raiuma, kui ei ole selge, kuhu see kaup läheb. Ja nüüd väita seda, eks ole, aktuaalses kaameras tervele eesti rahvale raiume kuskile metsahunnikusse ja siis ootame, mil kaks kuud, milles ostja, tuleks täielik asjast arusaamine. Ma loodan, et ta tõesti ei olnud sedakorda lugenud ja ta ütles neid repliike siis nagu teiste õhutusel või teiste juttude põhjal, sest kui nüüd ikkagi kõrgemaks haridusega inimene on selle dokumendi läbi lugenud tähelepanelikult, siis ta saab aru, et, et noh, me räägime eellepingutest, mille alusel hakatakse toimetama ainult küttepuuga, võib tekkida selline olukord, et minnakse kuskile langi peale, lõigatakse sealt see paberipuupalk maha, millel on lepinguline ostja juba ennem teada ja siis hakatakse müüma, ei saa tekitada sellist olukorda, et me nüüd läheme lihtsalt vaatame, et metsamajandus kava kohaselt on seal ranking'u raiesse määratud. Et Me võtame selle langi maha, siis saad langiste noh, lõikame mingisuguse ebamäärase pikkusega palgid ja siis hakkame hõikama, et kes nüüd paike vastu tahab. Tähendab, me peame juba ennem teadma, millised läbimõõduga, millise pikkusega palgid kuskile on vaja saata või kellele müüa. Nii et see protsess ei ole sugugi nii pikk nagu siin arvatakse-kardetakse ja mõtlen. Mul on, on tõesti noh, nagu piinlik natukene, et kuidas siis meie mehed ka ei saa sellest asjast aru, ka oponendid tulid nagu vahepeal selle lagedale tänna, nüüd lõikate sinna metsahunnikusse, siis lased selle kraami pahaks minna, kui me niimoodi teeksime, siis mina oleks esimene mees, kes ütleks, et see müügikord ei kõlba mitte kuskile. Ja mitmele olulisele oponentide arvates momendile me tõime nüüd selgust manu ja ma arvan, kes tähelepanelikult kuulas, on ka mitme vastusega rahul. Aga asjal on ka niisugune poliitiline külg, üldistava moment ja, ja sellepärast ma arvan, et siin võib rattakeskkonnaministri Villu Reiljani esimesi muljeid ja ütlemisi pärast seda, kui see uus kord oli valitsuses läbiarutamisel. Nii et lõpetuseks sõna Villu Reiljan-ile. Et tegelikult on asi selles, et, et sellest rahast, mis saadakse kasvava metsa müügist, ei ole metsamaterjali müügist saab ka maha uue metsa kasvatamiseks hooldamiseks, kraavides, kuivendussüsteemide teele, hooldamiseks, parandamiseks ja muuks metsamajanduslikuks tegevuseks, nii et see on tegelikult see raha kätkeb ka vastutust tulevaste põlvede, seetõttu seda raha peab palju olema, sest metsandusinvesteeringud on kallid. Aga küsimus oli siin, oli nüüd firmad, tundsid, et nende võimalusi teatud mõttes. Kitsendatakse siis riik hakkab omanikuna käituma ja loomulikult on kõik kergelt saadud rahast huvitatud, mitte raskes konkurentsis, seetõttu oli ka palju vaidlusi, ka. Kõik riigid käituvad just nii, jah, ja kõiki huvid on tihtipeale palju reljeefsemalt välja toodud kui meil. Meil praegu riigimesse süsteem ennast korrastab, ühelt poolt viisime läbi reformi. Vähendasime kõvasti ametkonda. Teiselt poolt hakatakse aktiivsemalt paremini efektiivsemalt riigimetsa majandama ja need on kaks tendentsi, mis kindlustavad riigimetsale konkurentsis püsimise ja seal ei ole mõtet kellelgi imestada, tuleb lihtsalt ajaga sammu käia ja oma süsteeme tugevdada ja parandada paremini efektiivsemalt tööle hakata, mitte hakata reiki õpetama, mis ta peab tegema. No ma arvan, et see, millest te praegu rääkisite, kokkuvõtlikult meeldib rahvale, sest ega seda ikkagi inimesed väga ei taha, kui uhked firmad, kelle peakontorid asuvad Eestist väljas, hakkavad ikka väga dikteerima, kuidas minu kodu ümber metsa müüa või võimule eelisolukorras. Me oleme ikka siin maa peal sündinud ja elame ja töötame ja tahame, et ka meie lastel oleks keskkond looduspärane, aga ka meelepärane ja mõistuspärane, nii et juu teil tuleb edaspidi lahinguid lüüa, aga tundub küll, et metsapoliitika on olemas, sellest tulenevad valitsuse otsused, määrused täpsustavad korrad ja tingimused, et see on viinud nüüd meie vahepeal väga tuliseks köetud metsandusest teema kuidagi jälle rööpasse ja ja üks asi on rööpas, siis on kõigil lihtsam seda mõistaja edasi astuda. Tõepoolest, ühelt poolt firmade huvid ja teisel pool on, on üldised huvid. Me kasvatame metsa tegelikult tulevastele põlvedele üldistes huvides mille nimel me oleme huvitatud, et meil oleks piisavalt finantsid ja me teeme kõik selle heaks, et tõepoolest metsakapitali tugevdada ja neid vahendeid efektiivsemalt kasutada üldistes huvides, mitte üksikuid huvides.