Isa nimetamisest eesti keeles on isadepäeva keelesaade. Tere, akadeemik Karl Pajusalu. Tere. Kui vana on sõna isa, kas võib öelda, et ta on sama vana kui sõna ema või või on noorem? Ikka tundub nii, et päris sama vana üldiselt k on arvatud, et isa sõna on uurali sõna, see tähendab, et siis meie kõige vanemast jälgitavas keele kihistusest ültsa mitu 1000 aastat vana ja tõesti isa sõnal on väga häid vasteid ka samojeedi keeltest nendes meie kõige kaugemates Siberi sugulaskeeltes näiteks keeles ööse või einetsi keeles esi või, või nii edasi, et leiaks peaaegu et sarnaseid vorme eesti murre, sest no selle kõrval küll on leitud ka mitmes teises keeles peaaegu sarnaseid sõnu, näiteks indoiraani keeltes, millega soome-ugri keeled kunagi on kokku puutunud, on vastav sõna valitseja või isanda kohta ja nii edasi, aga selge on see, et nagu muugi meie keele põhisõnavara, et see on ikkagi väga iidne ja vanasõna. Kuidas ta siis alguses kõlada võis? No rekonstrueeritud on näiteks ka Teeessilise kujuga sellist Itša või et ka lõunat Eesti vanades murretes on selline nagu keeleteadlased ütlevad, aafrikaadiga videesiline kuju olemas. Aga juba nende kõige kaugemate sugulaskeelte järgi võiks arvata, et ega see põhistruktuur nii palju kui nüüd on võimalik, nagu seda rekonstrueerida või neid vastavusi luua on olnud üsnagi sarnane, nii et, et võib-olla see meie isa umbes samuti kõlas 5000 aastat tagasi ka. Kui me emadepäeval rääkisime sellest, kuidas me ema kutsume eesti keeles ja kuidas on teistes keeltes kutsutud, siis te rääkisite, et ema nimetamine on seotud tegevustega, millega emad on iidsetest aegadest lapsega seotud nimetamisega näiteks kuidas on see isa nimi tekkinud? Isa puhul tundub, kui vaadata ka meie seda nimetust ja kõiki neid tähendusseoseid, mida saab luua, et see pigem on võinud tähendada midagi sellist suurt või austatud. Ja soome keeles on ju ka selline sõna nagu iso olemas, mis on selgelt seotud isa sõnaga ja tähendabki suur. Ja näiteks meie Hiiumaa murrakutest on üles kirjutatud ka isu sõna tähenduses nüüd vanaisa, aga, aga mis on ilmselt ka selle suurega seotud ja soome keeles teame, et vanaisa on iso ise ja kui ema puhul võib ikkagi rääkida sellest kõige lähedasemat kontaktist oli juba esimesest hetkest ema ja lapse vahel, siis ilmselt isaga on seotud ikkagi selline austamine, lugupidamine, suuruse taju. Ja kui me mõtleme kasvõi maaema taevaisa kõikidele sellistele seostele, siis me siin oleme ka ikkagi seda, seda suurust ja näiteks isa sõna kohta tegelikult, et ka sugulaskeeltes on teisisõnu, mis eesti keeles on natukene erinevas tähenduses, kasvõi meie äi, mis tähendab siis naise isa, sellele on hea vaste komi keeles, isa tähenduses, aga meie keeles on ju äi kõike, mis on sellest täi sõnast tuletatud ja mis, nagu me teame, tähendab hoopis midagi muud. Taevased jõud, nii et, et see isa tähendusväli viitab selgelt selles suunas ja kui me vaatame ka erinevaid maailma keeli, otsisid väljaandmeid paarisaja keele kohta ja tõesti üllatav isegi erinevatest maailma osadest vaadates põhistruktuurid on väga sarnased ja siis võiks öelda, et see meie põhisena isa on natukene erandlik isegi, aga kui me võtame näiteks papa või sellest vanema äkk Terno Kihnu ette ja muud sellised sõnad või, või siis ka vana oma isa kutsumise, vanaisa kutsumise sõna ta ta Taado daatia ja nii edasi, siis nendele kõikidele on väga häid vasteid paljudes maailma keeltest. Nii et kui me emasena puhul rääkisime sellest, et on nagu selline selge põhistruktuur, et seal on just need Emmiga ja, ja n saalidega seotud konsonandid, siis isa puhul me näeme, et need on tavaliselt P ja T, millega seda sõna tehakse, et, et tegi sellise väikese lühiuurimuse ja, ja selgelt kõige tavalisem suuremates maailma keeltes on selline nagu papp või, või siis apa papat. Me teame paljudest euroopa keeltest alates juba ladina keeles, kus ta oli seal rahvalik kisa nimetus. Paater oli see see isa siis nagu ametlikumas või tugevamas mõttes, aga prantsuse keeles vene keeles ja mitte ainult nendes sellist ja näiteks ka mandariini hiina keeles on vastav nimekuju, et see läheb lausa jah, Euroopa ja ja siis ütleme selle vana maailmapiiridest välja ka mitmetesse eksootilistesse mõttesse ja ja hindi keeles on täpselt niisamuti papa näiteks. Aga jah, araabia keeles, heebrea keeles on siis sellised apa vormid ja mõnes keeles võib-olla lihtsalt isegi selliseid kujusid nagu meie bay sõnas, et siinse bee kombinatsioon on väga oluline samas türgi keelt, kes on jah laenatud ka ilmselt araabia keeltesse beeline vorm, aga selle kõrval on, et eelised nagu, nagu ata Ati tihti kujusid ka väiksemates keelevormides, mis meie sele ät või ka Lääne-Eesti Ati nimetusega hästi kokku lähevad. Ja näiteks albaania keeles on ka ati või, või baski keeles Aita Aita, mis on, peaaegu kõlas nagu Kihnu sõna, aga need muidugi kõik sellised sarnased erinevate keelte kujud viitavad sellele, et tegemist on ikkagi sellise väga vana ja alguses jällegi lapsekeelega seotud hoidjakeele. Sõnaga, kui nii võib öelda, mis siis ka ilmselt kultuuriliselt on, on ühelt poolt levinud, aga teiselt poolt, kui inimesed ja nende artikulatsioonivõimalused on samasugused, nii on ka need maailma keeled, et ikka põhisõnad hakkavad 11, meenutab. Kas B ja T tähe esinemine siis isa nimetamisel annab sellest tunnistust kahe p ja t täht märgivad või et need häälikud märgivad üldiselt tugevust ja jõudu ja lugupidamist. Ei päris niimoodi ei saa öelda, häälike märgiks on tegeldud külga häälikusümboolikaga ja näiteks väidetud, et A on just selline suurus näitav ja Iion väiksus näitav. Aga pigem ikkagi need sõnade häälikukombinatsioonid, nii nagu neid ju lapski ütlema hakkab. Nüüd selline ata kuju on tõesti üks esimesi, mis lapsekeeles tuleb ja mida laps juba hakkab kordama omaette, võib-olla mitte tähendust täpselt teadeski juba väga varajastel elukuudel b nõuab rohkem pingutust ja muidugi need öeldakse, et nad on huulehäälikud või labiaalhäälikud, et et juba natukene hiljem tuleb ja nii nagu me mamma puhul ka rääkisin, see papa ja mamma on selline väga ja paar, et siin juba noh, me näeme teatavat tähendusse eristust, aga, aga sellised Aadega kujud ja nii nagu me rääkisime tähenduse poolest, et liiga kaugele ei saa spekuleerida, aga, aga ikkagi midagi see inimkeele kohta ütleb, et tõesti, need nii paljudes keeltes sarnased kujud on, et et see ikkagi selle hääldusega ja mida hääldusega saab väljendada, saab näidata seda isa tähtsust ja, ja suurust. Kui palju varieerub murdeti isa nimetamine Eestis eesti murretes? No isa tüvest on mõned murdevariandid on ju Lõuna-Eestis tavaline ise aga siiski noh, nii lühikese sõna poleerida siis me rääkisime ka ikkagi väga palju, ma arvan, et selle ühesena erinevaid vorme nii olla ei saakski, samas muidugi isa puhul me peame ka rääkima sellest, et üks tähendus ikkagi keeles, nii nagu see sünonüümia sünnib ja sellega koos ka siis tunnete väljendamine on isane ametliku sõnana ja isa üldmõistena, aga teine on ikkagi oma isa ja see, kuidas igas perekonnas ka isa kutsutakse ja see võib olla ka, sõltub natukene vanusest, näiteks minu peres oli nii, et et kui me olime väiksed lapsed, siis meile isa oli ikka isa ja kuidagi teisiti Mei tanudki teda ja see oli kahtlemata ka selline austav sõna, aga kui nüüd järgmine põlvkond ilmus juba lastele sündisid lapsed, siis näiteks minu lapsed hakkasid ka isa kutsuma papaks. Ja nii see Papaniimi üldistus siis kogu meie nüüd juba järgmise põlvkonna kaudu ka suuremas peres. Et samas ema suguvõsast ma tean, et ema-vanaisad kutsuti Taadaks, keda ma üldse ei ole näinud, aga tema kindel, et nimi dada oli, et see oli ta elas ligi 100 aastaseks, oli väga austatud mees ja kõik teadsid, keda selle Taadaga mõeldakse, et see oli ikka selle talu vanaperemees, et, et sageli ju ja eriti kui suguvõsade varasemal ajal elati, et, et neid nii-öelda risti nimesid pärisnimesid ei kasutatud, et ikkagi lähisugulastel kõikidel olid oma nimetused, milles oli Ühelt poolt see ütleme emotsionaalse läheduse pool tuttavuse pool ja teiselt poolt kaustus, mis sellega koos käis. Kui isa saab vanaisaks, siis see, kuidas me teda kutsume, see muutub. Ma ei tea, kas alati, aga, aga meie peres tõesti see nii oli ja vanaisa puhul ka me näeme ju, et on erinevaid nimetusi ja tõesti mõnel juhul nii nagu ema ja vanaema puhulgi on, nii et võidakse sama nimega võitlusega kutsuda ema ja vanaema mõlemad ja vanemas eas emaga, nii et ilmselt see, et vanemas eas isa võidakse kutsuda sama nimetusega kui vanaisagi, on siiski üsna üldine. Aga näiteks tõesti, kas või see Ät nimi ma tean, ütleme jah, kas või Mulgimaal kett, seda on üsna sageli ka ka peredes kasutatud sellise nimena, millega võidid tähistada. Nii isa kui vanaisa. Aga kui hoidja keelest rääkida, siis ema ja vanaisa ja vanaema ka kohta on rohkem niisuguseid hellitavaid nimesid. Isa nimetamine on asjalikum ja, ja on see nii. Aga see on võib-olla selle noh, jällegi selle emotsionaalse sidemega tunnetega seotud, et ikkagi need isaga seotud nimetused on rohkem sellised jah, kus distantsi hoitakse, asjalikud. Et see, see, see ei ole võib-olla isegi asjalik, kus on ikkagi pigem sellise lugupidamise ja austusega seotud, aga samas kas või need Taadad ja Teedate kas seal on see tunde pool täiesti juures, aga aga jah, kui me vaatame, kas või neid kahe osalisi nimetusigi Soome keelest oli juba juttu, aga ütleme inglise keele Ranfaaserve Grand Maaverst ekranud seal ees suur, kõige sellises suursuguse ma tähenduses ka, et, et see ikkagi tab sellisele erilisele austusele, mis, no ütleme, ühelt poolt on vanavanemate vastu, aga võib-olla nüüd isa on ka natukene samas kategoorias, sest kui me traditsioonilisele ühiskonnalegi mõtlesime või kasvõi tänapäevalgi, et laps näeb isa ikkagi tavaliselt natuke vähem, kui isa teeb pikki tööpäevi või on hoopis kaugemal ära tööl. Et siin teatav erinevus tõesti nende ema sõnadega on, aga ma ei ütleks, et isa kohta ei oleks selliseid tundelisi nimetusi, et lihtsalt need tunded, mis isa vastu natuke erinevad Tänapäeval olukord muutub, et väga sageli tuleb juba ette seda, et isad on lastega kodus ja emad käivad tööl ja, ja palju ka maailmas reisimas, kaugemalgi tööl. Kui palju isad hoidjakeelt räägivad lastega? See on väga hea küsimus ja egas mina ei oskagi päris hästi vastata, seda tuleks uurida. Aga mõtlen, et näiteks isaga alati käisime koos saunas, aga kuidas isa erinevate kehaosade kohta näiteks ütles, et mida nüüd tuleb ära pesta, tikas ma seda ei mäleta, oma lapsepõlvest, aga, aga ma kujutan ette väiksele lapsele isa peab pepu kohta ikka pepu ütleb, et ega seda ei saa nüüd tugevamaid sõnu ju hästi kasutada, et aga see asi, mida tasuks uurida, aga selline ütleme issi sõna ja need kõik sellised päris, mis väike laps isale ütleb, et võib-olla need tulevad jälle rohkem kasutusele, kui, kui just see alla kolme aastane laps nüüd isaga kodus on ja isa teda põhiliselt hoiab, et miks mitte, sest keel tegelikult ju kajastab ikkagi kult tuuri, on, on vägagi kultuuritundlike kultuuriga seotud. Eelmises saates te ütlesite, et hoidjakeele hääbumine on märk sellest, et keelel on probleemid, aga miks see ikkagi nii on? Ma ei tea, väga huvitav, et ütled, et ma just niimoodi ütlesid, et ma arvan, et põhiliselt küsimus ei ole siin üldse hoidjakeeles, vaid selles, et täielik keeleoskus tähendab ikkagi keeleoskust erinevates registrites. Ütleme, kui kasvõi võõramaalane õpib eesti keelt, aga ta ei saa aru, mida issi või emme tähendab see tähendab, et ei suuda ka kirjandust lugeda ja nii edasi, et et seda eripärast leksikat ja, ja ka eripäraseid vorme ikkagi meie emakeelset õpime sele loomulikult ta ära, aga võib-olla mõtlen sind, tõsisem asi natukene ikkagi on just sellesse suhtumises oma keelde mitte isegi niivõrd keele valdamises, näiteks kui ma ütlen, kuna hoidjakeel on ka emotsionaalne sõnavara, on selline tundeid väljendav keeleregister all keel siis kui väidame, et näiteks me ei saa oma keeles seda teha, et me peame mingeid teisi keeli selleks kasutama. Meelde tuleb kohe inglise keeles laulmine, et, et nagu seda on ju mitmel pool juba arutatud, et kui mõni noor väidab, et ma laulan inglise keeles, sellepärast et eesti keel ei sobi laulmiseks. No mida see tähendab? Ma arvan, et eesti keel sobib suurepäraselt laulmiseks ja eesti keel sobib suurepäraselt ka lastega rääkimiseks. Ja üldse, kui me mõtleme just selle isa sõnaga, mis on ka suurust väljendanud, et ja austust, et kui me, eestlased millegi poolest suured oleme siis on see ikka ja meie keel, mis on väga rikas ja mis on kohe üllatavalt rikas ja kus on väga palju ka sellist tõesti vana ja põlist, kui me vaatame nii neid sugulassõnu kui ka paljusid hoidjakeele sõnu, ma tahaksin rõhutada, et need sõnad on aastatuhandeid vanad, see on täiesti midagi muud, kui rääkida mingist kooliõpilaste slängis või nii edasi, kus ka midagi võib püsivaks jääda, aga, aga põhimõtteliselt lihtsalt see, see on loomulik osa keelest. Kas võõrkeeled mõjutavad ka hoidjakeelt, kas näiteks praegu inglise keel mõjutab ka meie hoidjakeelt? Hoidjakeel on emotsionaalne ja tavaline, see ongi tegelikult, et võõrkeeled hakkavad ka tulema just sellist emotsiooni või afektiivsete tunde rõhuliste sõnade kaudu. Ja inglise keeles. Me oleme väga palju kade tavaliste sõnade asendamist, ütleme jõu tasemele öelda Bauer ja ja tunne asemel feeling ja nii edasi, aga tõesti, mulle tundub, et mõnikord tuleb juba hoidja keelde, kui kasvõi mõnda seriaaligi vaadata, kuulata ütleme, inglise keeles. Tädi dad, näeni. Beebi on juba tulnud. Et seda on palju ja kui me nüüd mõtleme, et me tõesti ei suuda enam eesti keelega oma tundeid väljendada, et no mida see ütleb. Ja ma arvan, et siin probleeme ei ole ka mingis üksikus sõnas, sest jällegi keele ajalooliselt, kui me mõtleme sellesama papa või mamma peale, eks needki on laensõnadena meie keelde tulnud. Papa sõna puhul on arvatud, et 16.-st seitsmeteistkümnendast sajandist alates sellise üleeuroopalise moesõnana Prantsusmaalt, et põhja poole ja mujal. Aga mida me eesti keele puhul nüüd näeme viimase võib-olla isegi ainult 10 aasta jooksul, et, et ikkagi inglise keelest me võtame väga palju ja võtame juba keele põhisõnavarasse sõnu. See on hoopis teine probleem. Räägime mingisugusest terminoloogia arendamisest kuskil tehnoloogias või, või, või, või täppisteadustes. Aga, aga kui me peame hakkama juba tunnete väljendamiseks sõnu laenama, siis minus tekitab see küll üsna vastakaid. Tundeid, ma pean ütlema, kas teile on sattunud ette vanaisa ja vanaema kohta hoidja keelest asja ja anameel. Et tulevad sellised sõnad nüüd, kui me just sugulaskeeli jälle mõtleme näiteks ungari keelest, aga miks mitte otseselt ma ei ole eesti keeles kuulnud nagu eesti murretes, et keegi niimoodi ütleks, aga ma ütlen kohe, et asja võiks olla isa. Jana võiks olla ema ja see on nagu kohe selline üldtajutav lihtsalt nende sõnade põhistruktuuride järgi. Tegelikult konkreetselt on see ühe kahe aastase lapse sõnavarast ja need on vanaisa ja vanaema. Väga kena, aga see kaheaastane laps on juba päris palju keelt kuulnud juba noh, nagu öeldakse, see keele kuulamine algab sellest, kui laps on oma ema kõhus, et juba siis hakkavad häälikut moodustama ja sellised põhilised sõnavormid ka, et et miks ta just vanaisa kohta asja ütleb ja vanaema koht Haanja. Ma arvan, et see on ka ikkagi juba sellega, et tal on tekkinud keeletaju ja ta juba proovib luua selliseid sõnu, mis sobiksid nende tähenduste jaoks selle järgi, mida ta on kuulnud oma vanematelt ja lähedastelt, aga ma ütleksin sellega, et lapsekeel ja hoidjakeel on erinevad asjad. Lapse keel on see, mida räägib laps ise, aga hoidjakeel on see, mida vanemad räägivad temaga, olles muidugi kunagi seda oma vanematelt õppinud, et need on nagu kaks siiski mitte täiesti erinevat, aga suhteliselt erinevad keele osa. Lapse keele ja hoidjakeele segamini ajamine on väga tavaline, aga hoidjakeel on ikka see, mis on nii-öelda valmis ja, ja läbi sadade ja tuhandete aastate. Nii nagu need, ütleme kasvõi ema või isa sõnad, mis algselt ilmselt on midagi sellist olnud. Kes on tell isa? See? See on päris huvitav sõna. Ja kui me mõtleme eesti murretele üldiselt, see Ellait näiteks on üsna tuntud ka kirjandusest aga tegelikult on selline hella sõna tuntud ainult saartelt, Saaremaalt, Hiiumaalt, võib-olla Hiiumaalt rohkemgi. Ja eelkõige on see see eel-Ella hälla sellised kujud saartel tähendanud vanaema ja vanaema hellitav nimetus. Nii et mina ei ole kuulnud, kui kunagi keegi oleks ütelnud oma vanaisa kohta, Elliza, aga, aga ma usuks, et võib-olla ta on siis selline emapoolne vanaisa või ellima nii-öelda jah, vastavalt emapoolne vanaema, aga saartel eksikasse see peaks kuuluma kindlasti. Mina leidsin selle genealoogia terminite seast. Aa no siis isa, vanaisa vaarisa vaarvanaisa, siis tuleb Ell isa-l vanaisa-l vaarisa-l vaarvanaisa. Ma ei tea, mis sajand. Ma juba elada võis. Nojah, see on juba terminoloogia tegelemine ja no ütleme nii-öelda uudissõnad, keeleuuenduslikud sõnad, et kui ma lähtusin murretest murretes, on tal selline saarte taust ja ilmselt selle järgi on see võetud, aga aga noh, tavalises keeles ja kas me vajame sõnunud nii paljude erinevate põlvkondade kohta võib-olla kui, kui sugupuud tehakse, aga, aga tavaliselt mitte. Samas on need ilusat ütlused ja kui need tõesti keegi ka rahvakeeles kunagi on kasutanud, siis seda ilusamat Ühest terminist veel sealtsamast Geneoloogiast on kasutusele võetud sõna hõved kes on õed-vennad, ühe vanema paari ema, isa järglased. Jah, seda nimetust ma olen kohanud ka teaduskeeles, kui ma ei eksi, siis näiteks bioloogid kasutavad seda terminina kui netti järglaste kohta ühe perekonna järglaste kohta nagu üldnimetusena ja miks mitte? Kui jah, sellist terminit on vaja, see on jaa lühikene sõna. Siis selle vastu ei saa midagi olla ja, ja see on hea, kui suudetakse termineid teha oma keele põhjal. Aga muidugi selle hõved puhul ka võib-olla natuke probleem on, et ta nagu ei ole läbipaistev, aga noh, eks siis tuleb eraldi ära. Õppida minu meelest sõltub palju sellest, kuidas sõna kõlab, aga, aga natukene kõlab. Hõõgastavalt. Jah, see on jälle väga subjektiivne, subjektiivne küsimus, et kui me lähtume nüüd hoidjakeeles, siis peaks nagu sõna olema kuidagi need iga inimene enam-vähem tajub, mida see tähendab, et selle sõna puhul niimoodi ei taju. Aga, aga kui ta on juba terminina kasutusele läinud, siis mul ei ole siks nagu selle vastu midagi. Ja, ja eks neid sugulasega seotud mees tähistavaid sõnu on ju olnud palju. Näiteks kui mõtelda vanemate mees sugulaste kohta, siis kõik need erinevat sorti onud ja ka vaadates erinevaid sugulaskeeli, siis üks ja sama sõna võib natukene midagi erinevat tähendada ka näiteks eesti onu on soome keeles Eno ja, ja seda seostatakse suur tüvega jällegi nagu ei näe, ja Soome, kes on Eno isegi suurt järve tähendanud, et nagu isa on suurega seotud niga, see Eno on suurega seotud. Samas on siin jah, üsna-üsna erinevaid variante, et jälle leida ja, ja, ja see suurem tähendus, mis meie eesti keeles enam sõnas näiteks on säilinud, et et kuidagi onu võiks sellega seotud olla. No selle peale ju enam üldse ei tule ta saanud lihtsalt hoopis sellise jällegi natukene nagu termini tähenduse ja võib-olla oma onu kohta öeldakse kuidagi erinevalt. Olu on sageli ka ja laste jaoks igasugune täiskasvanud mees, aga no lell sõna on selline väga ilus sõna ja ka näiteks mordva keeltes olemas vana soome-ugri keelte sõna, mida võiks rohkem kasutada, et isa, vend lell. Aga mul on selline tunne, et tänapäeva vähem eestlane võib-olla ei teagi hästi, mida see sõna tähendab, aga aga kirjanduses jällegi see on ju väga sage. Lell on isa vend ja onu on ema vend. No kuniks kitsamat liigitust teha, aga tegelikult juba eesti rahvakeeles onu on ikka väga üldiselt kasutatud samas tähenduses ja ka üldmõistena, võib-olla ütleme kõik need onkel idia siia juurde ja saksa keelega seotus, et et see on veel nagu tugevdanud seda üldmõiste tähendust, aga mul on selline tunne, et, et jah, et me võime niimoodi vahesid teha ja mõnikord on ka natukene kunstlik isegi, aga, aga vähemalt minu tunnetuse järgi lell on ikkagi, keda keegi, kes on väga lähedane. Ja onu on siiski see, mis, mida võiks öelda ka siis, kui nagu tundeid ei ole juures, aga noh, see on minu isiklik isiklik taju, nii kuidas mina olen kuulnud ise seda kahtlasena kasutanud. Tunud sõtse ja tädi. On niisamuti jah, et sa üldse on olnud, et isa, õde ja tädi on olnud siis nagu emapoolne, aga tegelikult jällegi nii, et et tädi on ju üldmõisteks kujunenud ja see suitse, mis nii oma struktuuriltki, selline hoidjakeelne emotsionaalne sõna tundub olevat, et see on siiski ka murretes piiratuma levikuga. Aga kahtlemata on, et mõlemat ilusat. Sõnad kui me juba sugulassõnade juurde jõudsime, siis tuletame veel võib-olla mõned ilusad sõnad meelde. Küdi nadu näel ja käli sõna kälimees vist tänapäeval teatakse tänu ühele seriaalile. Jah. Võib-olla küll, aga näiteks kälimees on ka ja näide käli sõna üsna samasuguse hääldusega on tuld kuni ütleme siberi, need sugulaskeeled, samojeedi keeled, aga sealt edasi vendi Juka kiiri juba kaugemad sugulaskeeled ja nendes kaugemates keeltes tavaliselt see tähendab naise õemeest ja mõnes eesti murdes segamehe tähendusest kirjutatud üles, aga tavaline on ikkagi kälimees. Kes on see õemees, naise õemees ja käli oleks siis nagu naiseõde, aga, aga mõnel juhul on, on jah see vahetegemine sugulussõnade puhul ikkagi natuke kunstlik ja nii-öelda keeleteadlaste poolt ka välja mõeldud, et pigem on olnud see, et kas tegemist on vanema või noorem, aga lähedasema kaugem, aga rohkem austatud, vähem austatuga ja nii edasi, aga küdi näiteks on jah, mitmetes keeltes tähendab ikka eelkõige mehe venda nadu, millel on vasted ka seal neenetsi, seened, siis ja nii edasi tähendab Eestis põhiliselt mehe õde, aga mõnikord on ka mehe õemehe tähenduses üles märgitud siberi keeltes. Kõige tavalisem tähendus on hoopis mehe noorem vend. Et selle nadu sõna puhul tundub, et oluline on just see noorem tähendus. Sealsamas mitmetes keeltes tuntud naise venda Tähendanud mida siis nüüd teha, mõelda oma sugulased läbi ja vaadata, kuidas tunne on, kas sobib öelda temale niimoodi või teistmoodi. Igal juhul tasub oma sugulastele mõelda, et ma arvan, et kui nimed annavad selleks põhjuse, siis on eriti tore. Aga, aga, ja kuidas neid vanu sõnu nüüd kasutada, ma arvan, et see kütti seal peaks ikka ise aru saama, mida talle öelda, eks, et võib-olla see ongi siis selline ja teema näiteks suvisel suguvõsa kokkutulekul läbi arutada, et mida need sõnad tähendavad ja kes kellele kütion või kes kellele näelon. Ja sellist väikest mõistatusemängu saaks igal juhul teha. Isade nimetamise saates vanemast vennast või vendadest ütles, et mõnikord vanem vend võib ka isa eest olla. Kuidas on venda nimetatud? Nobeli on see vanasõna ikkagi, mis on, ja sugulaskeelte vastetega ja see, kust on tulnud eesti vend, kas see on selline erand, moodustus veli sõnast või on ta midagi muud? Selle üle arutletakse sest näiteks isa sõna kõrval meil on ju isand, millel on ka vanad vasted erinevates keeltes ja no, isand on selline austus nimetus ilmselt isa kohta olnud ja on esitatud ka oletused, et võib-olla selle isand nimetusega isa kutsusid kõigepealt nimi ja, ja need teised pereliikmed, kellele otseselt isa isa ei olnud, isa aga oli nagu selles vaimses ja ka perekonnapositsioonis ikkagi kõige tähtsam ja isand, nii nagu soome keele sisenda tähendab peremees üldistuski, sisu, peremehe tähendus, nii et vent sõna puhul võiks ju oletada, et oleks mingisugune selline velynda vorm, milles siis lühenemise kaudu see vend tekkis nagu sellise austava nimetusena vend nagu mõnikord on ka rõhutatud, et just vanemat venda niimoodi kutsuti, teiselt poolt on püütud seda seletada hoopis näiteks germaani keeltest võetud laensõnaks. Aga vent sõna puhul on tõesti see huvitav põhiline sugulustermin, aga see on eelkõige tuntud põhjaeesti murretest ja mujal siis läänemeresoome keeltes kaugemates sugulaskeeltes sellele vasteid ei ole ja see nagu viitaks ka sellele, et ikkagi tegemist on sellise uuema jällegi nagu tugevama emotsionaalse laenguga. Sõnaga teine huvitav seose vent sõnaga on see, kuidas venelast ja slaavlast oleme kutsunud. Sest see Vendo tüvi ja nagu lõunaeesti murretes venelase kohta tänapäevalgi windlane, öeldakse seal Lähme äkki midagi sarnast hoopis selle vennaga, noh, see võib ka olla juhuslik paralleel, aga ma soovitaksid igal kuulajal ikkagi ka mõelda selle peale tõesti, et et kuidas mõnikord keel ütleb hoopis midagi muud, kui me ise. Ütleme aga, vend hoidjakeeles lihtsalt venna Venna on tavaline Põhja-Eestis ja on teisi variante ka. Aga need on jah, ütleme sellised uuemate vormid. Veli sõnast on vennakese nimetus olnud Veljo mida me ju tunneme nüüd mehenimena. Et see Ooline nii nagu tillu sõnas või, või paljudes muudes, nii et see Veljo Vello need variandid, et need on tegelikult need vanad hoidjakeele sõnad venna kohta, nii nagu need erinevates läänemeresoome keeltes. Geon tuntud Karl Pajusalu, kuidas teie, lapsed teid kutsuvad? Ikka isaks. Meie peres küll on millegipärast jah, niimoodi, et, et nii mõlemad pojad kui ka tütar kutsuvad ikka isaks ja nagu tavaliselt nimega kunagi ei nimeta munk kuulnud nagu oma põlvkonnas, kes sageli just isale eesnime pidi lihtsalt öeldakse, et võib-olla ema kutsutakse rohkem emaks, aga no meil on see selline suguvõsa traditsioon, kui mina neile meilikirju kirjutanud. Mõnikord varieerin oma nime natukene, kirjutan sinna Iskin või, või nii edasi, aga, aga siis, kui ma vaatan, et kuidas nad mulle vastavad, kirjutavad ikka tere isa ja ei kasuta mingeid selliseid vorme nagu nagu mina ise. Aga ma arvan, et see on lihtsalt praegu, et kui nad vanemaks saavad ja ja järgmine generatsioon kord tuleb, et, et siis võib-olla ehk asi muutub. Nagu ma oma isa puhul. Kes seda nägin? Head isadepäeva jätku, akadeemik Karl Pajusalu. Suur tänu ja head isadepäevaga kõigile isadele ja. Nende peredele ja nende soovidega ühineb saate toimetaja Piret Kriivan. Head aega.