Tere kaunist hommikut rahva teenritele eraldatud tund on nõnda siis alanud ja jututeemasid meil täna kindlasti jätkub, sellepärast et möödunud nädal oli vägagi sündmusterohke. Täna siis rahvateenrite stuudios Iivi Anna Masso, diplomaatia ajakirja peatoimetaja. Tere hommikust, tere hommikust. Ja sealpool mägesid. Sulev Valner. Tere hommikust kolleegist vaba mees, tuleb vist öelda nüüd? Jah. See on täpne, väga õige ja mina, Aarne Rannamäe siis rahvusringhäälingu uudistetoimetusest. Me alustame siis sündmusest, mis tõenäoliselt sellel nädalal oli ikkagi kõige rohkem tähelepanu pälvis kodused asjad tulevad loomulikult ka aga koduse sellise väikese kakluse järel, mis meil tavaliselt siin ikka toimub ja ja selline tormist veeklaasis ilmselt tähtsam on ikkagi see, mis, mis toimus nädala alguses, teisipäeval ehk siis Ameerika Ühendriigid valisid järjekordset presidenti. Noh, ega ju suurt üllatust ei sündinud. Ei, pigem vaadatum tulemus kui üllatus. Nojah, et tegelikult need numbrid jõudude vahekord lõpuks oli, oli päris selge, Obama võikt oli, oli ülekaalukas, kuigi peab ütlema, et mitte nii ülekaalukas kui eelmine kord. Seal näidati ju väga tasavägised tegelikult need arvamusseisused veel otse enne valimisi. Ning 49 49, et selles mõttes ma ei oleks olnud üllatunud ka siis, kui oleks läinud jälle kord viimaste häälte topelt ülelugemiseks või midagi niisugust, nagu juhtus 12 aastat tagasi. Nojah, aga kui me vaatame nüüd ikkagi minu ees laual on siis Ameerika Ühendriikide kaart, mis on siis ära värvitud punaseks, siniseks et punased, siis traditsiooniliselt tähistavad vabariiklasi siniseid demokraate, siis, siis punast värvi on kindlasti rohkem. Ja ega seegi suhteliselt kibe vastasseis, mis demokraatide vabariiklaste vahel Ühendriikides on, see jäi ka püsima, et esindajatekoda on siis vabariiklaste käes väga selgelt ja senati, et mitte nii väga selgelt, aga siiski suhteliselt kindlalt demokraatide käes. Minu meelest vastasseis mõnes mõttes praegu tugevam, kui kui ta on olnud, kui talle näiteks eelmiste valimiste ajal, sest sest noh, ütleme McCain oli, oli ju rebublikaani kohta tegelikult üpriski liberaalne kandidaat, McCaini Obama olid omavahel sarnasemad minu meelest kui, kui Romney Obama ja selles mõttes mind näiteks imestab, et, et minu meelest nende valimiste vastu nüüd tundus, et oli vähem huvi. Nii et ma olin ise ise New Yorgis mõnda aega enne valimisi, et nii seal oli väga vähe näha üldse valimised on. Ja, ja minu meelest Euroopas ka Euroopas nagu Obamale hirmsasti pöialt neli aastat tagasi, aga nüüd kuigi tema vastas oli väga konserve aktiivne kandidaat. Et need kuidagi tundus, et kõigil on suhteliselt ükskõik, minu arust Euroopas nagu pöörata üllatavalt vähe tähelepanu. Kuidas seal varu vol paistab. No paistab, üsna turvaline valik oli, et vähemalt loodame, et me teame, mida, mida Obamat oodata võib-olla et Romney puhul oleks olnud kahtlasem, ehkki just tuleb ilmselt rõhutada, et me arvame, et me teame, mida, mida talt oodata võib, et et ikkagi teine ametiaeg võib-olla ka natuke teine kui, kui esimene. Et muidugi kui valiti nii-öelda meile presidenti, no võib-olla mitte päris kogu maailmale, et maailm on natukene muutunud ka aga, aga vähemasti ütleme NATO-le kindlasti. Et siis oleks ju võinud tõesti, nagu ma eile eile õhtupoolikul lõppimisi ühe mehega rääkisime, kes ütles ka, et, et oleks tahtnud kavalide. Et vähemalt Moraalne õigus täiesti olemas, kuna kuna ühendriikidest ikkagi ja mitte ainult meil, Euroopal ja, ja väga paljudel riikidel, et ühendriikidest ikkagi niivõrd palju sõltub et siis justkui antud peaaegu et nagu võõrale rahvale, õigus valida maailma presidenti. Noh, nii hull see muidugi ei ole, aga, aga põhimõtteliselt see, see mõte ikkagi kehtib, et, et see, kes parasjagu juhib maailma tegelikult ainust, ainsa tüli riiki on, on, on ikkagi väga-väga olulise tähtsusega. No kindlasti ja ja no aga ütleme nii, et ega nad nüüd päris mööda oma valikutega vast ka ei pane, et selles mõttes võib usaldada, las nad siis valivad. Et, et ja teisalt muidugi ma tahaks tõesti, et selle algse jutu jätkuks öelda, et ta saaks näha, et kui kaua nüüd lõpuks saab see vabariiklaste ja demokraatide niisugune lõhestatus ikkagi selles mõttes kehtida, et ühel hetkel nad peavad siiski tunnistama, mida nii palju, kui ma aru sain ka Romney vähemasti nüüd oma oma patust tunnistades ikkagi vähemalt retooriliselt ikkagi ütles, et ta, ta soovib Obamale nagu jõudu ja ja et lõpuks on kõik ikkagi ühed ameeriklased. Et kui ikkagi nagu olukord päris kriitiliseks läheb, et küllap siis ikkagi ka saabub ikkagi teatud küsimustes mingisugune mingisugune kokkulepe, sest noh, seni võib-olla just kõige suur üks kõige suurem väljakutse on ju kindlasti selle tohutu drillionitesse ulatuva defitsiidi mingisugunegi kärpimine ja just niiviisi kärpida, et samas Ameerika oma võimsust ei kaotaks, vaid et selline kõhnumis kuur võib-olla talle isegi kasuks tuleks. Et see on üks selline köietrikk ju, mis kindlasti need lähiaastatel Obama ees taas seisak, kuigi seesama seisis ka tema ees eelmisel valitsusajal ja ega ta vist nüüd liiga hästi sellega hakkama ei saanud. Näed, oleneb sellest, mis ta kätte sai, seal on sees ka valimiste eel kõvasti vaidlust selle üle, et Romney püüdis asju esitada nii et, et majandus on metsa läinud viimase nelja aasta jooksul ja, ja siis teised tuletasid jälle meelde, et, et tegelikult see sai seal neli aastat tagasi. Mitte mitte väga hea ja, ja sinnamaani oldi jõutud jutud nagu eelmise eelmise valitsuse ajal, nii et, et noh, need on pikad protsessid ja, ja väga keerulised. Ja tegelikult võib väga piltlikult öelda ja võrrelda siis sisuliselt oli ju niimoodi, et, et Bush noorem ehitas vundamendi ja Obama pidi sinna peale maja ehitama. Kuid võib-olla tema oleks ehitanud hoopis teistsuguse maja. Nojah, ja siis on kongressi võimutasakaal ka nagu tasakaalustab, ükskõik kes seal siis president on, et nad ei saa nagu läbi, et kui ei ole suurt suurt enamuste enda erakondade taga. Et selles mõttes tegelikult ameeriklase kahe erakonnasüsteem ongi, noh, ta on väga stabiilne, et mingeid väga suuri raputusi ei saagi sealt tulla, et ükskõik kumba, kumba pidi valitakse, et võib-olla sellepärast ka me võime maailmas suhteliselt rahulikult pealt vaadata. Nojah, ja, ja üks asi muidugi kogu selle majanduskriisiga on ju nii, et kui nüüd meenutada lähiminevikku, et Ameerikast Lehman Brothers, sest ja muust see ju kõik hakkas nüüd vahepealsed aastad on justkui tunne olnud, et põhiline kriis on ainult Euroopas. Aga ei saa üldse välistada, et need ühel hetkel ikkagi Ameerika oma suure defitsiidi võlaga jõuab vähemasti arusaamisele, et ega see nende olukord nüüd eriti parem ei ole. Ja et siin jälle peavad ikkagi võib-olla nad kõik koos mõtlema, et kui palju ja kuskohast saab ikkagi seda võlga tagasi tõmmata, et et asi nagu päris hulluks ei läheks. Üks asi on võlg ja, ja loomulikult eelseisva nelja aasta jooksul on, on väga oluline, et, et kuhu suunas siis Obama koos oma administratsiooniga hakkab Ühendriikide enda majandust liigutama. Teine asi on see, et mida väga palju Obama puhul räägitakse, et kui esimesed neli aastat möödusid suhteliselt märkamatult vähemalt vähemalt see, mis, mis nagu väljapoole ulatub ehk siis välis ja julgeolekupoliitika, et siis noh, niisugune väga trafaretne lähenemine on, et et teisel ametiajal, kus on nagu käed vabamad ja ei pea järgmiste valimiste peale mõtlema, kuigi kuigi ütleme nii, et demokraadid ju ikkagi peavad järgmiste valimiste peale mõtlema. Obama võib-olla ei pea. Aga et, et mis siis ikkagi nelja järgmise nelja aasta jooksul nüüd nagu toimuma hakkab, eriti just selles samas välis ja julgeolekupoliitikas, et et kui, kui kodus on käed väga seotud just nimelt, et kui majandus kiratseb ja töökohtade ja, ja tööpuudus ja kõik, kõik need probleemid tohutu tohutu eelarvevõlg ja, ja nii edasi, et, et kas see toob endaga kaasa ka mingisuguseid nii-öelda liigutamisi välismaal rohkem kui kui Obama viimase viimase nelja aasta jooksul teinud. Et see on, see on paljuski paljudele niisugune peamurdmise küsimus eeskätt just meile, Euroopas. Nojah, ja seda välispoliitika olukord on minu meelest natukene näitas ka, ütleme, vaatasime valimisdebatte. Et ma vaatasin, need kõik ehk presidendidebatid läbi on, huvitav oli see, et, et ma ei tea, esimene oligi sisepoliitika, teine pidi olema sise- ja välispoliitika ja oli ainult sisepoliitika kannas pidi olema ainult välispoliitika ja seal ka vägisi kiskus jutt ikkagi kodumaiste töökohtade loomise ja sellise asja peal, need moderaator pidi nagu niimoodi väevõimuga juhtima too juttu välispoliitikale tagasi, et kuidagi tundus jah, et see ei olnud ei kandidaatide ega, ega ilmselt ka valijate meelest, et Ameerika on nagunii suur, et, et nad vaatavad ikka rohkem rohkem sisse. Kodu, et see on ikka nende jaoks tähtsam, jah. Aga, aga noh, ikka räägitakse ja nagu ma ütlesin, et see on niisugune nagu väga trafaretne lähenemine, et võib-olla Obama on siin mingisugune erand, aga kunagi ei tea, et, et pressi, USA president oma teisel ametiajal tahab ennast kuidagi jäädvustada nii-öelda jäta ennast ajalukku kokku, et, et mida, mida temast siis nagu rääkima hakatakse, noh, Obama puhul räägitakse praegu ikka suhteliselt vähe, et see, mis ta suutis sisepoliitikas ja, ja oma maamajanduses ära ära teha, aga, aga, aga välismaalt on ette näidata. Osama-Obama võttis Osama kinni, eks ole, ja laskis, laskis maha lasta. Et kui niimoodi kasutada sõnademängu, et, et et midagi midagi võiks ju olla veel, et see välispoliitika lihtsalt võiks olla niisugune vähe agressiivsem ja, ja, ja, ja anda ka mingisuguseid tulemusi. Kui me räägime nüüd võrdluses Bushiga, siis Bush, Bush, jättiski endast tohutu jälje. Kas jälga nüüd positiivne või negatiivne? Pigem negatiivne, vist arvatakse praegu, aga, aga ega me tegelikult ei tea, et aeg annab selle kohta pikemat arutlust. Praegu on tegelenud ju väga nende jälgedes silumisega, et Iraagi sõja lõpetamine ja sellised asjad, aga noh, sellega on võibolla raskem jah, niimoodi ajalukku minna ja silma torgata, et sellega võivad, võivad paljud inimesed rahul olla iseenesest, aga noh, Obama puhul muidugi huvitav on, on palju, rõhutatakse tema suhteliselt Niukest jahedust Euroopa suhtes. Et mis on, mis on nagu Ameerika puhul uus ja noh, meile, eurooplastele see on muidugi oluline ja Euroopat nagu peaaegu ei mainitud, üks kord mainiti selle kogu selle välispoliitilise debati ajal. Meie välisminister ütles, see on, et see on ainult hea asi, see tähendab, et Euroopa ei ole probleem, aga noh, samas Euroopas on nii palju probleeme, et kuhu see idapoolse Euroopa demokratiseerumis raskused, eks ole, suures suures osas sellest ja, ja Euroopa majanduskriis ja nii edasi, et noh, iseenesest võiks ju olla teatud nihukest huvi ja muret ja ütleme, et kui palju neil on Venemaa vastu huvi või, või on see ainult Hiina ja Vaikse ookeani piirkond, mis on huvitav, et eks seda me näeme No muidugi väga sellisel jah, väga sellisel kriitilisel ajal, nagu ta praegu tundub olevat, on, on teatud mõttes ju ka uudiste puudumine on tihti positiivne. Et Ta võib ka öelda, et jälle see, et, et Obama esimesest ametiajast on vähe suuri uudiseid on, oli ju teatud mõttes ka seda ümbritsevat tausta võttes mitte kõige halvem uudis kokkuvõttes. Et, et, et oleks ju võinud minna, eks ole, väga mingid asjad ka ju võib-olla halvemini ja võib-olla see kuulsus, mida Obama sihib, ongi see, et need saaks öelda, et vot selle kaheksa aasta jooksul Ameerika tuli välja ütleme, 30.-te aastate järel teisest suurimast majanduskriisist. Et võib-olla see on see kuulsus, mida ta tahab ameeriklaste silmis tulevikus omada, mis on talle võib-olla olulisem kui ütleme, mingi välispoliitiline noh, kellelegi mingisuguse edu saavutamine, mille puhul nagu need välispoliitilised Edud ka kipuvad tihti olema, et et pärast aastaid hiljem alles selgub, kas see ka tegelikult edu oli, et noh, nagu Bushi Iraagi operatsioon Ki esimesel hetkel ju väga edukas, eks ole. Noh, loetud nädalatega võeti ära, aga mis edasi sai? No ja samas Afganistani ei võetud loetud nädalatega ära ja tegelikult afganistani selline sõjaline pool on ju siiamaani alles alles poolel teel, nii et, et mis sellest saab väga raske öelda. Jah, ja keegi ei tea lõplikult, mis araabia kevadest näiteks saab. Minu arust on huvitav, see oli vist üsna täpselt neli aastat tagasi, president Ilves intervjuus Soome Soome lehele ütles nüüd vaadates suhteliselt prohvetlikult minu meelest, et eurooplased isolidest euroopiaid hirmus vaimustatud Obamast Obama nagu just just valiti presidendiks, eurooplased tulevad pettuma, kui nad saavad aru, et kuigi ta nagu vähemuse esindaja ja liberaal ja kõike seda, mida meie siin Euroopas armastame, et tuleb välja, et on ikkagi ameeriklane, seisab eelkõige Ameerika huvide eest ja noh, tundub, et, et nii nagu nii nagu ongi läinud ja seda me oleme märganud ja võib-olla see on üks asi, mis seletab seda eurooplaste praegust nihukest suhtelist jahedust nende järgmiste valimiste puhul. Et ta on nagu sama sama ameeriklane edasi ja, ja, ja noh, selles mõttes on huvitav näha, et mis need järgmised järgmised neli aastat toovad. Jah, seda küll, ma oleksin küll väga imestunud, kui mingisugust suuremat no mis sõna see peaks olema mingi aktsioon, ütleme nii, ei tuleks Iraani suunal. Et, et see on, see on nüüd ka see, mida, mida siis ka enne valimisi ja ka Venemaa suunal muidugi, aga eriti just Iraani suunal, kus ikkagi nagu mingisugune mingisuguses vormis sõjaline tegevus nagu terendab silmapiiril kogu aeg. Et, et huvitav on see, et ka paljud Eesti analüütikud, kes, kes on siis kommenteerinud USA valimisi on, on, on nimetanud ikkagi oma eelistusena Romneyt. No nüüd nad võivad oma oma eelistused muidugi kokku pakkida. Ja kuigi nad ennustasid ka seda väga täpselt, et, et Obama ikkagi võidab kõigele vaatamata, aga et ikkagi Romney oleks, oleks nii-öelda välispoliitiliselt nagu tõhusam. Et ta esiteks pööraks palju rohkem tähelepanu välis ja julgeolekupoliitikale ja just sellele, mis nagu meid huvitab, ehk siis mitte ainult noh, mitte mitte eesti vaid, vaid ikkagi rohkem Euroopat ja kogu nii-öelda noh, maailma rahu ja maailmajõudude vahekorra niisugust balanssi Romney puhul oleks, oleks nagu, nagu nagu annaks nagu parema tulla. No ütleme, see idapoolne Euroopa on traditsiooniliselt võib-olla rohkem vabariiklaste poole selles mõttes vaadanud ja nad on olnud realistlikumad ja karmimad Venemaa suhtes ja ütleme, Romney ütles ka nende debattide käigus noh mõned väga õiged asjad näiteks tuletas meelde, heitis Obamale ette seda poola Rakraketitõrjeplaani muutmist väga ebaõnnestunud kuupäeval ja ja nii edasi ja nii edasi, aga noh, kui me vaatame nagu tervikut, et siis on just, et üks on see, et Ameerika on ikkagi Ameerika. Ja noh, teine asi, et missugust väärtusmaailma kumbki esindab, et nii nagu ma ei tea sellest keegi Ameerikas, kui kommenteeris, et Obama tagasi presidendiks ja Romney tagasi aastasse 54, et tegelikult niisugune noh, iseenesest need nii-öelda nii-öelda pehmed väärtused, et siin tuleb nagu niisugune soft power või just pehme jõud meelde, et ka Ameerika esindajat pigem sellist ja näitab, et sellel on demokraatlik jõud taga sellist nagu multikultuurset ja vabameelset ja ja naisi ja muid vähemusi. Soosivamat Mägus Sist tegelikult ma usun, et see mõjutab mingil määral kogu maailma, et et noh, kui ajad on rasked, et me nagu ei lähe siukse endasse tõmbuva niukse protektsionistlikku ja natsionalistlikud niuksed tigedam maailma poole, tegelikult ma arvan, et see on, see on lõpuks päris hea asi ja see on päris asi ka nende demokraatlike väärtuste jaoks, mille vastu me ennast sihukeste pahade riikide vastu kaitseme. Lõppude lõpuks on ju meil olles olemas näide, eks ole, president Bush, kes siis nägi Venemaa presidendi Putini silmades seda, seda inimest, kellega võib teha koostööd ja keda võib usaldada. Ja, ja pärast on siis nii-öelda need, need teised, kes bussiga koos töötasid, Colin Powell ja, ja, ja ka veel väga-väga mitu sellist väga-väga tuntud inimest öelnud, et nemad ei näinud seal küll silmadest mitte midagi peale kolme, kolme tähe. KGB, aga, aga, aga mis siis, mis siis nagu Bushi ajal, kes oli, oli ju väga konservatiivne nii-öelda kandilise lõuaga valge mees, kes, kes siis peaks nagu konservatiivsete väärtuste eest võitlema ja kes, kes peaks siis maailma ohjes hoidma noh, meie jaoks maailmas võrdusmärk, Venemaad, eks ole, siis siis ei olnud ju midagi sellist. Jah, kaks sõda tuli kaheldavate tagajärgedega, aga, aga Venemaa suunal absoluutselt mitte midagi muutunud. Nii et see alati mulle tundub, et see küsimus, et enne valimisi, et kumb presidendikandidaat on parem Eestile, see on üks, üks üks jaburamaid küsimusi, mida, mida tavaliselt küsitakse. Ma võib-olla siia tooks sellise mõttega. Ka juurde, et mis on ka väga spekulatiivne, et kui me mõtleme et kumb presidendikandidaat Venemaale x mugavam või ebamugavam olla, siis võib väita, et võib-olla Romney oleks olnud Venemaale palju mugavam sest temale oleks olnud hästi lihtne vastanduda sellises külma sõjalaadi retoorikas, et tõmbame nii-öelda jälle nii-öelda jooned vahele ja ja Obama puhul on see tegelikult, et keerulisem. Et võib-olla see ei olegi üldse meie seisukohalt halb, et, et ta on selline natuke ambivalentne. Jah, hea tähelepanek, väga nõus. Nii ta on, hea küll, aga ega meil muud üle kui oodata ja vaadata, mida siis USA vastvalitud vana uus president siis peale hakkab, aga, aga lähme siis edasi, nüüd ka ikkagi lubatud koduste asjade juurde. Ja räägime siis Kaja Kallase kaunitest suurtest silmadest. Loodan, et Te mõlemad olete näinud seda. Neljapäeval TV3 eetris olnud Mihkel Raua juhitud saadet kus siis meie rahandusminister Jürgen Ligi andis pika ja põhjaliku intervjuu, mis siis hiljem on, on väga-väga palju siis tsiteerimist leidnud, kõigepealt siis noh, ega me ei saa ilma reformierakonnata täna, see on täiesti selge. Nüüd selgub, et lisaks pahadele poistele on selles erakonnas ka ka pahad tüdrukud. Et mida me siis nagu kõigepealt sellest arvame? Ütleks küll niiviisi, et see, mida Kaja Kallas tegelikult ju väljendas, ütleme, oma algses blogipostituses ja ka intervjuudes on tegelikult ju olnud ta suhteliselt tagasihoidlik ja ta ei ole esitanud mitte midagi muud kui lihtsalt enam-vähem normaalse tervemõistusliku inimese positsiooni, et et ma vaatan, et see asi ei ole päris nii, nagu, nagu sellest räägitakse. See, et ta nagu, et sellest sai nagu selline tohutu poliitiline väljaastumine. See tuligi pigem nagu sellest reaktsioonist sellele mitte Kaja Kallase enda ütlemisest, vaid vaid sellest, et talle nagu omistatud mingisuguse tohutu vastu ka ja maine ütleme oma teiste erakonnakaaslaste poolt suuresti. Et minu meelest Kaja Kallas, kui rahulikult vaadata seda, mida ta ütles, siis see oli lihtsalt selline, et noh, et ilmselt siis, et mind ei ole pühendatud ja mulle tundub, et et see asi ei ole päris nii, nagu sellest räägitakse. Ma ütleks nii, et et nii-öelda normaalsetest inimestest, eks ole, kes satuvad poliitikas võib-olla üheksa inimest 10-st keerikski umbes niimoodi sellistest tüüpi asjadele, olenemata erakonnast ka teistes erakondades, kui midagi toimub. Et selles mõttes jah, et mulle mulle pigem tundub, et see teiste poliitikute reaktsioon temale on olnud suhteliselt ebaadekvaatne, mitte et Kaja Kallas oleks, oleks nüüd võtnud endale sellised, selles mõttes oleks ta Silver Meikariga, Silver Meikar ilmselgelt läks nagu palju enama peale välja. Kaja Kallas. Ma arvan, et ei, ei, ei, ei tahtnud sugugi nii palju. Sellest reaktsioonist oli nii palju asju välja, et tegelikult meil saatejuht ei piisa neist kõigist aspektidest rääkida, et minu meelest jah, et siin on muuhulgas muuhulgas just see, et kui palju sisedebatiga Ta on avalikult võimalik ja kogu see kogu see erakonnasisese demokraatia küsimus ja avalikku debatti tooni küsimus, aga noh, aga kui me alustame neist samadest suurtest silmadest ikka ise oli juttu ning Romneysti aastast 54, et noh, et kütt kui tema, kui täna sinna tagasi saadetakse pärast kaotatud presidendivalimisi, et siis me võiksime oma ministrit kuidagi sealt aastast, et 54 välja või edasi kutsuda, et et Jürgen Ligi sellest ei ole palju aega möödas, kui ta, ütle see õpetajate palkade kohta umbes midagi niisugust, et naiste kohta ju saavad päris hästi, et nagu see olekski normaalne, et naised saavad vähem palka. Ja, ja noh, need tuleb see suurte silmade jutt sinna peale, et noh, et see on nagu niivõrd räigelt niisugune noh, ma olen nagu nõus Suleviga selles, et ebaadekvaatne ja liiga tugev reaktsioon, aga see reaktsioon nagu siis taandati veendumusele ütleja soo peale hakatakse tema tema välimust kontrollima või kommenteerima ja vaikivad suust suur, et ma mõtlesin, et naguniivõrd madal rahvusvahelisest kontekstist vaadates tuleb küll niisugune tunne, et tahaks kohe appi karjuda. Tõesti nagu tahaks appi tõtata, kas, et kas, kui naine, naise liin No selles mõttes, et kas, kas nagu tõesti ei suuda selles mõttes Euroopasse jõuda, et nad nagu isegi viitsiks teeselda inimlikku suhtumist, et inimestesse ja noh, sihukene sihukene pisendavaid Unius, judo, nii noor ta ei pea midagi, noh tegu on, on kogenud juristiga 35 nahk teatavasti 40 pluss aasta praksist, jah, 40 pluss öeldakse juba naiste kohta jätan, võib maha kanda, et nad on nagu vanad ja, ja eakad ja igasugused niuksed, vahvad epiteedid hakkavad tulema, et tekib nagu küsimus, et millal, millal me siis nagu nagu tegusad oleneb. Võtame selle seitse kuni kahe, võtame selle naisdeemonit põhjalikult käsil, aga enne ma tahaks. Ma tahaks öelda Sulemile, et et sa pead ikkagi panema või me peame asjad panema ikkagi teatud konteksti, eks ole. Meikariga just saadi ühele poole, sa ütled, et Meikari Kallase asjad ei ole võrreldavad. Niimoodi fakte vaadates jah. Aga laiemas laiemas kontekstis ikka on erakond, kes oli otsustanud, et no nüüd on kõik, eks ole, et prokuratuur loobus asjast ja hakkab hakkab vaikselt sumbuma. Ja siis tuleb, tuleb üks üks vabandus tjevi naine kelle nimi on Kallas, kelle nimi pealegi on Kallase, mitte mingisugune tammega mänd, eks ole. Ja, ja, ja, ja lööb jälle p vahtu, et juriidiliselt ei ole nagu midagi ette heita, kõik on JOKK. Aga no kujutage ette, poliitilist lahendust ei ole, ütleb noor naisterahvas. No mis mõttes? Me just saime selle asjaga nagu ühele poole, just lõpetasime selle selle jama ära ja just hakkas kõik jälle nii-öelda tavalistesse rööbastesse minema. Ja kujutage ette, kuidas see võib ikka ikka maru vahtu ajada küll ikka vanad need kuidas digienda kohta ütleski, selles saates. Maskuliinsus veteranid, vanad isased, vanad isased veteranpoliitikut, kes siis siselistides niimoodi noori kontseldavad. Et ikka teeb ikka viha küll. Ja seda enam, et ta nimi on kallas, eks ole, et siis läheb kõik käiku suured silmad ja väikene kogemus ja, ja nii edasi. Et noh, loomulikult Kallas on, Kaja Kallas on praegu täpselt samas seisus, mis, mis Jüri Jürgen Ligi ise poliitikasse tulles umbes sama vana, umbes sama kogemus. Suhteliselt sarnane taust ja kõik, aga ligi ligi oli juba kohe kõva kõva tegija, kui, kui ta nii-öelda poliitikas hakkas, hakkas kanda kinnitama, aga vot Kaja Kallas ei ole sellepärast, et tal on suured silmad. No siin, jah, ei, jah, ei. Ma mõtlen, et veelgi tähelepandavad. Ilmselt või ütleme veelgi olulisem kindlasti selles ligi tiraadis, mis ta seal saates esitas, oli ikkagi see osa jutust, kus ta rääkis praegu võimulolijate asendamatusest. Ja sellel sellel taustal muidugi siis Kaja Kallas, eks ole, noh, ei ole see, kes muidugi siis asendaks kedagi. See lihtsalt seda, mis nagu märkame ja, ja noh, millest, mis on nagu ärritanud inimese juba tükk aega enne siis niisugune ülbus ja niisugune noh, niisugune retoorika ei huvitagi, et kuidas, kuidas reageeritakse, et me võime nii-öelda ja me saame ja noh, see, kes, eks siis ma siin nagu üks täiesti Andertaalne suhtlemine nagu poliitikasse tulnud naistesse ja siis imestatakse, et poliitikas ei ole naisi. Aga aga jah, et laiemalt, et kui me nagu sellest sellest konkreetsest teemast edasi läheme laiemalt jah, see, et kui üks inimene teistsuguse arvamusega, et siis tehakse talle kambakas, et noh, see räägib ta ainult poliitikas, vaid üldse niukses teatud mingist vestlusskulptuurist ja sellest, et kas meil on oskust asju arutada, sest jah, ma olen nõus, tegu ei olnud ju mingisuguse hirmus radikaalse protestiga ega midagi, midagi niisugust. Ja aga siiski ei jätnud ja mul on, mul on nagu sama reaktsioon tegelikult seal saates kõige hullem oli, oli just nimelt see asendamatuse jutt lõpuks sellepärast et see on nagu punkt i peal, nagu just just selle kogu selle niukse ülbe tooni juurde, et ühesõnaga, et me võime seda endale lubada, sest teil ei ole ju kedagi meie asemele võtta. Ometi savisaart ei taha. Et et noh, minu meelest nagu demokraat ja demokraatlike juhtide niukene esmane tunnus on nagu see teadlikkus just nimelt omaenda asendatavusest. Et see, et jah, et me oleme nagu me töötame rahva jaoks ja valimistel nagu hinnatakse meie tööd ja Me teame kogu aeg järgmine kord võime olla opositsioonis. Ja kuidagi ma ei tea, võib-olla võib-olla lihtsalt ollakse liiga kaua seal olnud, aga aga see teadlikkus on praegu küll kas ära kadunud või ei ole seda siis olnudki. Käesolev ma samas arvan, et Kaja Kallas Seda ei tasu kindlasti alahinnata, et küllap ta tõesti ka kogemata ta nüüd ei juhtunud tegema blogipostituste ja kuidagi aimamata, mis selle, mis selle tulemus võib-olla ma millegipärast arvan, et see, et küllap see oli ikka küllalt läbi kaalutud samm ja väga täpselt sõnastatud, et ka selles osas ikkagi just nimelt juba juba teatud kogemustega juristina ja niiviisi ja, ja Kaja Kallasele, aga et ja tegelikult ka tulemus on ju ikkagi erinevalt Silver Meikar rist Kaja Kallasega hakati rääkima rääkima ja me praegu näeme siiski, et et on ka märke selles suunas, et jää on hakanud liikuma. Et ei ole päris asi ikkagi ju enam kuidagi lootusetu umbkaitse, vaid vaid on, on tekkinud nagu selget teistsugused märgid ka. Nii et selles mõttes võib öelda, et Kaja Kallas võib-olla isegi midagi saavutab. Kuna tema talli tulevik ees veel poliitikas. Ja ei, ma mõtlen ikka nagu selle selle poliittehnoloogia peale, kuivõrd osavalt oli tegelikult see ligi jutt nagu läbikomponeeritud, mitte mitte üksnes see, mis, mis kallast puudutab või, või Kaja Kallase isikut, et et kuidas millised, millised väljendid, et ei, mina ei tea mustast rahast midagi. Aga kas sa käisid küsimas, küsis saatejuht Kristen Michali käest. No kuidas ma lähen küsima, kumba teda usaldan kusjuures toimub, tõmmati ligi, tõmbas väga-väga osava paralleeli, et, et noh, kui meie erakonnas on olnud veel üks suurem skandaal, 10 miljoni skandaal. No ma ei läinud ju ometi Siimu käest küsima, et Siim, kas sa tõesti seda tegid. Pange tähele, seda, seda, seda võrdlust, et, et sa seal tõmmati, pandi nagu kallas siis mitte enam kajavaid, vaid siin samasse patta endise peasekretäriga, praeguse justiitsministriga. Et kui vaja, tõmbame vee peale absoluutselt kõigile, kes nagu lähevad pealiini vastu. No muidugi Symbian samagi tegema autode ja samas samas samas räägitakse ju Siim Kallasest kui tulevasest kellestki. Ja kui nüüd, kui nüüd siis rahandusminister oma oma selle suuvärgiga tõmbab niisama lihtsalt ka nii-öelda ütleme ikkagi Reformierakonna maskotile ikka koti pähe sama sama nagu nagu väikese trikiga, kes, kes võtab mingisugune raha muuladelt raha ja paneb selle erakonna arvele. Et see on ikka väga-väga oluline muutus selle selle erakonna sees. Sest Silver Meikar tõesti võis või võis minna kogu isegi lugupidamise juures Silverisse, sest et ta on teinud väga-väga tõhusat tööd, ma ei räägi sellest skandaalist, vaid väga, väga tõhusalt tööd siin, ütleme kasvõi välispoliitikarindel ja olnud olnud tegev ja, ja väga hästi kursis ja, ja väga-väga tubli. Aga, aga kui nüüd, kui nüüd lastakse allavett, eks ole ka ka kallased. Ma ei näe siin nagu, nagu erilist vahet, et kas Kaja või, või siin. Sest et kui me räägime kajast, siis tahame või mitte, aga, aga, aga me alati mõtlema, et kuskil kuskil nurga taga on, on tema isa, eks ole. Et selles mõttes oli, oli see ikka väga ja väga tähelepanu väärne intervjuu või väga tähelepanu väärne avaldus, mida, mida Jürgen Ligi tegi? Selles mõttes nagu noh, see kõik on väga julge just nagu mõeldes ma alles valijatele, et Reformierakond on nime järgi liberaalne partei, et noh, ma ootan juba seesama suhtumine naistesse kõneleb kõigest muust kui liberaalsetest väärtustest ja ja, ja noh, ka mõtlema, kuidas suhtuvad noored, kuidas suhtuvad naised, et noh, et kes, kes neid siis muide tingimata peab hääletama, et me loodame selle peale, et kõik teised on ennast ka kuidagi kompromiteerinud, et sellepärast variant ei ole, aga noh, võib alati uusi variante pinnale kerkida ja tegelikult nagu kõige huvitavam ongi see, et mitte enam see, see konkreetne skandaali nagu taust, et, et kuidas selle, kuidas selle rahaga ümbrikutega siis täpselt oli, aga huvitav on just see, et kuidas neist asjadest räägitakse ja kas räägitakse ja kogu see avaliku debati tase, et see nagu mõõdab seda, seda meie demokraatia Arengustaadiumid ja seal oli üks, üks moment veel, mis siis kindlasti silma torkas, et, et, et rahandusminister ei mõista seda Facebooki või Twitteri põlvkonda, eks ole. Jällegi nagu nagu Kaja Kallas oleks nüüd Facebooki, Twitteri põlvkond. Aga see selleks, et ikkagi enne enne tule ja räägi nii-öelda kõva häälega kuskil kinnise ukse taga ja, ja, ja nelja seina vahel enne kui sa lähed nii-öelda sotsiaalvõrku lustliku ja paiskab selle kõik kõik nii-öelda tuhandete kümnete tuhandete inimeste avalikkuse ette, eks ole. Ikkagi see, see, see, see mõtteavaldus on otseselt siis seotud selle teisega, et et ega meil alternatiive ei ole, et, et laseme valitseme nii nagu me tahame valitseda ja nii nagu me oleme harjunud valitsema. Jah, aga siis võib just nimelt noorem põlvkond üllatada sellega, et nad leiavad mingi alternatiivi. Võib-olla ei teagi praegu, mis on. No teine avaldus, mis, mis on selle asjaga nüüd otseselt seotud, on siis nüüd sotside sotside uus uus väljamõeldis, et peaks valitsus tagasi astuma, peaksite neid umbusaldama ja, ja vaja oleks ennetähtaegseid valimisi, mille, mille vastu siin ka mõningad intellektuaalid, kas siis rohkem või vähem läbi ridade või ridade vahelt on öelnud, et, et noh, tegelikult ei annaks nagu mingit tulemust. Et ons on siis siis ühiskonnale praegu nagu puhastavam või või, või teeb see siis kokkuvõttes head, kui, kui me nüüd saaksime endale esimesed ennetähtaegsed valimised, uue Eesti alus? No kõigepealt ilmselt ei anna erakorralised valimised, sellepärast tulemustest neid ei tule. Et, et see, noh, see on ka olnud üks argument, millega öelda, et sotsid algatus on nagu mõtet. Kuigi ma siin ei oleks nagu päris nõus, et jah, see on äärmiselt ebareaalne, et nad tuleksid, aga vähemasti mõttena üles käimisel ei ole ta sellepärast veel vale mõte, eks ole, on ka palju palju muid asju, mida me ütleme näiteks Eesti poliitikas, ootame, mille tulemused, tõenäosust, me peame väga väikeseks, aga see ei tähenda veel, et me, et selle ootamine vale on. Et ei ole asi, mis lihtsalt tuleb, see on asi, mis otsustatakse ja noh, ma leian ka, et see on natuke liiga dramaatiline, teinekord ei ole poliitiliselt sotsidest väga tark samm, sest noh, kui su, kui su oponendid on niivõrd palju vigu teinud, siis, siis minu meelest tuleb vaikselt istuda ja oodata, et see saab juhtida sellele vaikselt tähelepanu nagu järgmiste valimiste puhul, nagu oodata, et see saak nii-öelda ise sülle jookseb selle, selle asemele, et noh, ma ei tea, mulle tundub, et nad pigem rikkusid midagi ära selle, selle kiirustamisega iseenda jaoks. Aga ega nad ju selles mõttes, mis nad ikka ära rikkusid, kuna neid valimisi ei tule siis ega, ega ta jõuab kätte ikkagi tõepoolest Te ilmselt alles 2015 ja ja, ja selles mõttes oli ta lihtsalt vahepeal natuke näidati profiili, eks põhimõtteliselt ja sotsid on tükk aega istunud ja oodanud, et saak küpseb ja ise maha langeb. No kõigepealt tulevad kohalikud valimised, seal juba mõõdetakse seda, mis rahvas arvab. Te arvate, et koerad klähvivad, aga karavan ehk siis valitsev koalitsioon läheb ikka edasi. Ainult vaikselt-vaikselt mõmmi mõmmi saab selle, selle kära peale. Tundub. Nii olevat kuigi ega kunagi ei tea, see võib ka tulla kuskilt suhteliselt luuavarrest pauk, ütleme poliitikast eemal seisvate inimeste jaoks, et me oleme siin ka Eesti poliitilises ajaloos tegelikult paar korda näinud. Ütleme, kas aegne Laari valitsuse lõhkiminek või siin vahepeal, kui, kui siin on ka mõned poliitilised pöörded toimunud, et ega ei ole olnud nii et hirmus kaua on olnud ette näha, et midagi juhtub, aga siis või õigemini, et võib-olla, et on olnud näha küll, et midagi küpseb, aga noh, et, et kuidas see juhtuda võiks, see pole nagu olnud selge, aga ühel hetkel kuskil midagi murdub hoopis pika surve peale kuskil kohas, kus ei oska oodata, seda ei saa nagu välistada, et näiteks et mõni minister või ütleme, koalitsioonipartner merre ühel hetkel otsustab midagi midagi teisiti teha või, või tõepoolest noh, ütleme klassikaline olukord on olnud ikkagi kellelegi ministri vahetamisest, tekivad pinged, et see on nagu see on nagu olnud. Et kui Reformierakonna mõnda ministrit on siin vahetatud, siis on sealt ka näiteks eks ole, Reformierakonna ja, ja Res Publica ühisvalitsus lõhki läinud. Jah, aga, aga sa oled, see oli, see oli teistsugune Eesti, see oli 90.-te Eesti ja napilt selle sajandi alguse eesti, et ütleme, viimased 10 10 aastat on ikka kindlasti juba asjad liikunud nii-öelda vaikselt nagu sumbumise suunas. Enam niisama ei, ei panda ikka portfelli nurka ja ei minda nii, nii, lihtsalt reformist on ministreid ja mul tulevad meelde praegu ainult naisministrid, aga küllap neid on teisigi, kes on läinud nii-öelda sirge seljaga ja, ja ilma suure kakelungita, eks ole. Signe Kivi tuleb meelde ja Kristiina Ojuland tuleb meelde ja aga, aga, aga viimastel aastatel viimasel 10-l aastal pole, pole sellist minekut olnud. Et me võib-olla võrdleme täiesti võrreldamatuid asju, ehk siis veel 90.-te Eesti, kus ka parlamendil oli, oli tunduvalt suurem roll, kui, kui ta praegu on ja nii edasi. Ei, tõenäoliselt on see nii, aga ma ütlen, et ei saa välistada võimalust, et kuskilt tekib mingi ootamatu ootamatu luumurd, eks ole, mida keegi ei osanud ette näha. Ja kas mõne erakonna hargnemine või, või midagi niisugust, näiteks et ma näen neid minejaid eriti ministrite hulgas, ei ei näe praegu, aga noh, selge on see, et rahulolematust on ikkagi väga palju ja ja noh, piisab, piisab sellest, et keegi seda oskuslikult ära kasutab. Aga muidugi, mis seda sotside ettepanekut puudutab, siis minu meelest selle kõige nõrgem külg on see, et sotsid ise nagu ei, ei kipu ka etendama eriti nagu tõesti alternatiivi, et kui nüüd lähtuda sellest Jürgen Ligi juba räägitud jutust, et meil nagu asendajaid ei ole siis ütleme, et ega, ega ei olegi sellel poliitilised, nende nelja parteimaastikul võib olla väga hästi ka näha, et kes siis nagu asemele tuleks, kui, kui peaks nagu asendada vaja olema. Mitte mitte, ma ei väida, et, et nad ei oleks olemas, aga, aga just nimelt see nagu ei tõuse esile, et, et kes siis nagu kes siis oleks sotside puhul see varivalitsus. Nad võtsid, trump on ju tegelikult praegu see, et nad on neljast ainukene, kellel ei ole mingeid inetuid skandaale turjal. Aga ma ei tea, kas nad, kas nad oskavad seda ära kasutada või, või on lihtsalt niisugune üldine vastumeelsus pelgus nagu vasakpoolsuse suhtes, nii, nii suur, et sellel ei ole tähtsust. Raske öelda. Ma arvan, et see ei ole see vasak parempoolsus, vaid see on lihtsalt see küsimus, et nagu on öeldud, et Romney tõusis Obamale tõsiseks konkurendiks sellel hetkel, kui ameeriklased hakkasid peale esimest valimisdebatti nägema, et äkki tõepoolest nagu kannaks riigijuhi rolli välja. Ja sotside puhul ilmselt Ta on ka nagu seep tegelikult praegu võib-olla puudu, et mõnes mõttes, kas kasvõi sotside juhi mikseri puhul ei ole nagu inimestel seda ettekujutust, et noh, et kas tema ongi nüüd järgmine peaminister pigem vaadatakse, et ta vist ise sihib ka kuhugi sinna välisministri tasemele. Ja siis tekibki see küsimus, aga äkki ikkagi noh, hetkel ei olegi veel päris hästi väljajoonistunud alternatiiv. Et võib-olla selles mõttes võiks isegi öelda, et võib-olla reformierakonnal oleks isegi kasulik praegu erakorralised valimised teha ja võib-olla nad võidaksid nad tegelikult vaadates ka avaliku arvamuse küsitlusi, et et ei saa üldse välistada, et, et praegu hoopiski erakorralised valimised annaksid selle tulemuse, et praegune koalitsioon saab täitsa korraliku mandaadi edasi. Põhimõtteliselt harrastajatega Keskerakonnal ei ole ka midagi, eks ole, sest ega keskerakonnal pole ka midagigi. Raha neil niikuinii ei ole võlad, ainult sotsidel ei ole midagi nii väga hüpata ja võibki tekkida küsimus, et aga kes siis üldse suudab nagu näiteks kui praegu kiiresti teha erakorralised valimised, kes siis üldse Reformierakonda nii väga suurelt võidabki. Tuleb välja, et ei olegi alternatiive. Kolleegid kolleegid, teie jutust kumab ikka läbi, et, et kõik on see üks ja sama sõnnikuvedu, et ei ole, ei olegi mõtet ajada mingisugust mingisugust kiilu kuhugi vahel, et ongi täpselt nii nagu ligi. Vastupidi, tellimus tellimus on, et selleks on ainult tellimuse täitjat vaja. Mis siis teha, kui, kui, kui tellimuste täitjad ei ole aeg tekib nuia-na räägime sellest naisasjast veel, et eile siis kirjutasid parlamendierakondade, mulle tundus küll naisühendused pigem või, või selliste feministlikes sugemetega. Inimesed naised kirjutasid alla mingile memorandumiga. Et mis, mis see on ja milleks kohustab ja nagu sa siin Sulev ka enne ütlesid, et siis mitte meie saates vaid enne juba, et huvitav, kas nende erakondade Nende naistemeeskolleegid siis ka teadsid, et nad sellise memorandumi alla kirjutavad, vähemalt see, see pilt, mida, mida ma nägin näiteks Aktuaalse kaamera vahendusel. Et paarkümmend naist ja ainult naist ja 100 protsenti naist istus seal saalis ja seal ees laua taga olid ka ainult naised, et mehed olid nagu kuskile nagu neutronpommid ära ära likvideeritud, et, et et võis tõesti jääda mulje, et nagu tulid naised kokku ja tegid asja ära, aga mehed, kas mehed ka sellega Noh mis sa naerad selle? Ei no iseenesest jah, et iseenesest. Kui see ju, kui see toimuks näiteks tõepoolest, et nüüdsest on kokku lepitud, et, et järgmistel valimistel ongi kõik valimisnimekirjad niiviisi asetatud täpselt, mehed-naised pariteet seal alusel kõigil tähtsatel positsioonidel, valimisringkondades. Kui meetodist on jutt valimisnimekirjades, mees, naine nagu ristpistes vaheldumisi ja ametnikud ei oleks, ei ole midagi veel juttu. Muidugi tohutu muutus, aga vot, et kas selle, et kui suur selle muutuse nüüd realiseerumise tõenäosus tegelikult on, vot seda on nagu mul küll raske ette kujutada. Kui muidugi ei ole. Ma ei ütleks niiviisi, et kui sellega koos ei lepita kokku meeste seisukohalt näiteks see, et riigikogu on veelgi rohkem kummitempel ja siis võib seal ju istuda põhimõtteliselt ükskõik kes, eks ole. Seal. Ja see on ka muidugi oma omamoodi huvitav oletus, et, et siis kui seal rohkem naisi on, siis on rohkem. Ei, ei, ei. Ei, ei, ei. Ei, ma mõtlesin veidi, eks ole, et siis kui siis kui otsustatakse ta vastu veel rohkem kummitempel tehakse, siis ei, ei ole ka suurt võitlust, et nende kohtade pärast, et siis võib rahulikult järgi anda. Võtke naised, need 50 protsenti kohti, pole hullu. Selle, seda ma tahtsin öelda. Jah, ma ise kahjuks selle memorandumi sisu ei tea, eilne päev läks, läks lehe kokkupanemisega üleni, aga aga ma kindlasti uurin ja noh, iseenesest võib-olla tõesti, et kui läheb nagu niukseks niukseks noh, hätist paljud eestlased, nii, mehed, naised on ikkagi viibinud välismaale läänest, noh tähendab minu meelest nagu Läänes mõtlen just mitel mitte Lääne-Euroopas ainult vaid ja Skandinaavias, vaid ka Ameerikas, Austraalias ja nii edasi. Oleks ikka selliseid väljaütlemisi nagu siin ministritel Ta on tulnud, on ka väga raske ette kujutada ja väga suur skandaal tuleks, nendest saaks telg, poliitiline enesetapp, nii et et noh, võib-olla nii palju, Eestil on ikkagi ikkagi läänemaailmaga sidet ja nihukest kultuurilist sidet, inimesed on seal käinud, õppinud ja et, et need siiski ka mingit mõju sellised sellised asjad siin avaldavad ja parimal juhul tõesti raputab midagi lahti, et inimesed vaatavad. Ta on aeg tegutsema hakata ja noh. Siis on võib-olla lõpptulemus ei ole väga kindel, see raputab võib-olla teatud osa naisi lahti aga ausalt öeldes ega ju ka näiteks ajakirjandusele meestele näiteks Jürgen Ligi väga meeldib just oma oma sellise natukene kasimata suupärast. Et, et ta samastub nagu, nagu inimesega. Vabandust mehega õllelauas, eks ole, ikka väike seksistlik. Nali on nagu, nagu asjakohane. Ei kindlasti seda hoiakut on palju ja see ongi, see ongi nagu kurb jah. Ja eks ta on väga paljudel ajakirjanikel on ta lihtsalt ka väga hea allikas, sest ta, ta on hästi selles mõttes ja seda võib täiesti kiitusena öelda, et ta on hästi avatud kommenteerija väga paljudel teemadel noh, võib-olla osalt ka teemadel, mida ta ei peaks kommenteerima, aga, aga ka nendel teemadel, mida ta peab kommenteerima, et talle ei saa kindlasti selles mõttes noh, et, et me ei tohi kindlasti ka öelda, et Jürgen Ligil ei ole oma väga head küljed. Noh, kindlasti on, eks ole, ja üks selline üldine avatus on, on kindlasti üks nendest Eno erakonna aseesimehena võite sõnavõtte praktiliselt kõikidel teemadel. Kas nüüd rahandusministri suhu need asjad sobivad, see on hoopis teine asi. Aga, aga oleme ausad, et, et kuna tegu on vaieldamatult targa inimesega siis sellepärast seda nii palju kuulatakse ja kui sealt tuleb natukene sellist noh, pehmelt öeldes poliitilist ebakorrektsust, siis see on ju väga seksikas, eks ole, kui sa tead paljude naistega Sihukene jäämäe tipp just, et kui ka mõned kommenteerivad, et ah, et mis nagu mingist ühe ühe tüübi ütlemisest peaks laskma ennast kõigutada, mõtleme praegu, kuidas noored noored tüdrukud, kes õpivad praegu ja kuidas nemad tulevikku vaatavat, noh, et olenevalt sellest, kui kui domineeriv selline hoiak on, et üks võimalus on, et võetakse siukene, võitlevam hoiak ja, ja püüaks püüaks nimme läbi lüüa. Noh, teine võimalus on minu meelest sugugi ei saa pahaks panna, kui nad leiavad oma oma elutee ja karjääri mujal, kus, kus neil on tunne, et neid nende soo pärast ei pisendata ja kus neid tõsisemalt võetakse. Ma tuletan meelde, olles demograafia pärast hirmus mures, et, et noh, see on ka kindlasti asi, mida me peame arvestama. Just sa rääkisid noortest tüdrukutest, ma tuletan seda meelde, missugused olid paju palju vastukaja tekitanud Tallinna tehnikaülikooli reklaamid, eks ole, tule meile õppima, siin leiad endale korraliku mehe. Nojah, kui see tuleb igal pool, et kui see on nagu üks ja teine ja kolmas ja, ja nagu eri eri suunast niuksed, niuksed, laiatused, et siis noh, seda ei tea, kellel, kellel, millal see see nagu viimane pilk tuleb, et karikas hakkab üle minema. Ei, aga ma, ma ei, ma ei ole, ma ei ole nagu ligi advokaat ja ma ei, ma ei taha seda mingil juhul olla, aga sa pead ju tunnistama, et selline väikene poliitiline ebakorrektsus, mille hulka kuulub siis ka need seksistlikud nii-öelda väljaütlemised, nendel on oma võlu, ühe poliitiku juures. Ei ole, ei ole seal midagi võluvat. Õnneks Me istume teine teisel pool lauda. Ei ole. Ja aga ma siiski jah, ütleks. Ta võib-olla ei tasu seda naisfaktorit, et ka ligi väljaütlemistes ja ütleme, reformierakondlaste viimase väljaütlemistest kuidagi üle hinnata, et et see on pigem ikkagi suunatud ka näiteks eks ole, värskelt on väga kõvasti võetud sõna memokraadi blogi tegijate marginaliseerimiseks ma ütleks nii, et kes ei ole naised, et selles mõttes see on ikkagi teatud tõesti selline põlvkondlik ja selline selline meie teie suhte selline nagu tunnetamine, et see, see ei ole niivõrd, et niivõrd otseselt, ainult et need noored naised on erilise löögi all lihtsalt. Kaja Kallas juhtus olema noor naine. Ei, loomulikult mitte, aga see, see paljastab seda, kuidas, kuidas pooltesse eestlastesse suhtutakse lihtsalt, aga aga jah, et, et, et kokkuvõttes on nagu tegu rohkem kui pooltega sellega ma olen täiesti nõus ja, ja, ja noh, see on võib-olla seesama, mida ma varem mainisin, et sihukene, teata teatud kildkondade eemalepeletamise oma valijaskonna hulgas ei ole tegelikult lihtsalt poliitiliselt tark. Aga tegemist on rohkem kui poolte valijat. Aga valijad valijataks ja, aga, aga kui, kui naispoliitik, kes on sattunud, siis kuidagi poliitikasse, räägib mingisuguseid lausrumalusi, mida me oleme kuulnud küll ja küll, eks ole, siis loomulikult mainitakse ära ka tema sugu mis tegelikult on ju selles mõttes hea, et naised peavad endale panema natukene kõrgemad nõudmised ja kui nad on need nõudmised ületanud ja kui nad hüppavad vabalt üle lati, neid on meil ju naispoliitikute hulgas väga palju, siis on nad erilise kvaliteediprooviga või erilise kullaprooviga, eks ole. Et see on küll ühest küljest nagu paratamatu ja see võib olla inetu, et zoosilt kleebitakse külge. Aga kui sa oled, kui sa oled lati ületanud ja kui sa oled ikka ikka kõva tegija, siis naisena oled sa eriti kõva tegija. Ja see on, see on ju väga sümpaatne. No see on nagu see vana vana luu naisena tuleb olla kõvem tegija olla, et olla sama kõva, aga, aga noh, minu meelest on küll nii, et kui naispoliitik räägib lollusi, siis tuleb adresseerida neid lollusi ja kritiseerida neid, aga mitte mitte seda. Oleme Eino, aga ta on ju tegelikult tegelikult ka lolli lolli mees, poliitiku tunneb ju inimene rahvas ju kohe ära. Jah, aga ma mõtlen, kui ma Jürgen Ligi väljaütlemisega nõus ei ole, siis ma ei hakka selle pärast nagu esimesena tema sääri kommenteerima ja siis nagu edasi minema selle juurde, et mis ta ütles või ei öelnud, et, et tahma nagu adresseerin, pigem seda, mis ta ütles kohe. Mis teil viga on? Head maratonijooksja sääred ja jätame kommenteerimata samale tasemele. Ei nojah, aga hea küll, aga, aga see, see memorandumi värk ja noh, ma näen seal küll tegelikult niisugust reaalset ohtu, et okei, mehed võtavad selle omaks või erakonnad siis tervikuna võtavad, võtavad selle selle omaks, kui, kui, kui, kui see rohkem nagu meeldib, aga aga, aga et, et sinna vahele hakataksegi nii-öelda tõmbluku paaritutele hammastele hakataksegi toppima lihtsalt marginaalsed naisi. Ja, ja tegelikult nii-öelda poliitika suunamiseks ja juhtimises ja, ja, ja kõigest sellest ei lähe mitte midagi paremaks sellepärast et sinna sinna paariskohtadele pannakse, jällegi, ma räägin esimestest paarikümnest 30-st sellest nimekirjakohast, sinna pannakse vanad maskuliinselt needsamused, kelleks Ligi ennast nimetab, eks ole, ja ja ongi, kõik, sellega on kogu protsess, suubuvad. No ei ole niivõrd need nimekirjad kui seesama suhtumine, et sellepärast ma ütlesingi, et see, see väljaütlemine, mis need avalikusse sattus ja kära tekitas, on selles mõttes jäämäe tipp, et ma arvan, et just niisugust suhtumist kohtavad ja naised kogu aeg ja sellest on räägitud palju vähem avalikes kohtades ja see, see on nagu põhjus, mis, mis need, mitte potentsiaalselt mitte marginaalsed ja paljutki andekad inimesed seal lihtsalt eemale hoiab. Senimaani. Nojaa, aga samas on hea, et ma sellest ka praegu nii põhjalikult ja ühiskond laiemalt sellest nii palju räägib, järelikult et asi hakkab teadvustama ja ja kindlasti võiks naisi poliitikas ja otsustamises ju rohkemgi olla, et see ei ole ju. Et, et see on ju kindlasti õige. Kas neid nüüd kohe peab olema, eks ole, nii-öelda tõmbluku meetodil nii-öelda kvoodi alusel, aga, aga rohkem kindlasti kui praegu. Ma ei tea, ma jään selles mõttes vähemalt veerandi ulatuses eriarvamusel, et, et ma tahan poliitikas näha tarku ja vastutustundlikke inimesi, nende sugu tõesti absoluutselt ei ole tähtis, kõik lollid selles, selles lollis peaks minema peksma, et me saaksime, aga ma ei ole kindel, et sooh, voodid ja tõmblukud, need lollid mehed sealt minema minema nagu ajavad, et vastupidi, lolle võib isegi juurde tulla, aga oh, Saile lõpmatu, teeme. Me peame täna lõpetama. Iivi Anna Masso, Sulev Valner, Aarne Rannamäe olid täna siis rahvateenrite stuudios ja ei jää üle muud soovida kui kaunist nädalavahetustele.