Elamuselamus. Enamus tervist, mina olen Jan Kaus. Eetris on Ta sari elamus, kuhu mina ja Urmas Vadi kutsume igal pühapäeval kõnelema häid ja olulisi inimesi, kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Küsimus neile kõlab, millised sündmused, hetked või seosed on teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame ja hindame. Mis on valminud koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates räägib oma elamustest näitlejaõppejõud ja tõlkija Anu lamp. Head kuulamist. Tervist Anu lamp. Millised on need elamused, mis on teid väga sügavalt mõjutanud või muutnud? Neid elamusi, mis mind on muutnud, on kindlasti veelgi. Aga üks elamus, mille puhul ma tean, et ma võtsin täiesti vastu otsuse, et ma nüüd muutun, võime, toimin pärast seda teisiti pärineb vanusest 17 see oli 11. klassi lõpuklassi kevadel kevadtalvel, tegelikult oli ikka päris talv veebruarikuu. Mina olen suhteliselt vanade vanemate laps. Mul ei ole olnud vanavanemaid, ma ei ole neid tähendab näinud. Ja minu ema vanemad olid omakorda lesed, mis juba tähendab seda, et nemad olite päris vanad inimesed, kui nad abiellusid, vanaema küll mitte, nii vanaisa, rohkem nende vanusevahe on 23 aastat. Aga vanaisa oli ema sündides 59 aastane, tema oli matnud oma naise. Ja Tal oli elus üks laps esimesest abielust poeg. Siis mulle see kapul onu. Ja tegelikult mul nüüd puudus niisugune lähem sugulaste ring, vanaemasid, vanaisasid ei olnud, kõik, nad olid surnud ja oli too pool onu seal kõige lähem sugulane, keda ma noh, võib-olla lauset kuidagi jumaldasin, mainin ta küljes väga rippusin, tema hoidis mind ka väga, ta tegi mulle lindude söögimaja ja siis veel lindude puuri ja kõik nii edasi niisugused asjad, nii et kuna tema enda lapsed olid sama vanad kui minu ema siis ta oligi niisuguses minu jaoks vanaisa vanuses, eks. Ja tema abikaasa oli taanlanna. Tema oli õppinud Taanis piimandust, minu onu vanaisa oli ta sinna saatnud Eesti vabariigi alguses. Ja tema oli abiellunud taanlanna kaja tulnud siia ja seda on rannakui. Ma ütlesin, et onu oli minu jaoks nagu vanaisa sisse taanlanna oli minu jaoks nagu vanaema oma onule ütlesingi. Onu Ma ütlesin, onu Robert, aga temale mõtlesin, vanaema ja lapseihalus on ikka nii suur selle lähikondlaste ringi erinevate põlvkondade järel, et sa tahad, et kedagi oleksid, see oli ka selline. Ta oligi minu jaoks vanaema hästi päikseline ja temaga mind väga hoidis, tema nimi oli Marie. Ja Taani aktsentidel kuidagi ei olnud enam kõnes, aga siis ta kasutas. Sest või kui ta midagi, kas öeldes ütle, saad seda Taani kurgu fafafafa, tema oli, selline on see oli minu arust nii niivõrd isikupärane, et seal oli midagi nii kauge maahõngu ja nüüd seesama mulle väga kallis inimene, tädi Marie või siis vanaema eksale, keda ma kutsuksin vanemaks, temal oli 80. juubel, ema olin seitsmeteistaastane siis. Ja samal ajal oli minu ühe klassi 18. sünnipäev. Ja need olid ühel päeval, ehkki ma kuidagi tundsin, et ma tahaks väga minna sellele juubelile, aga ikkagi tundus, et see on niivõrd lahe ja seal on pidu ja ikkagi kaheksateistaastase inimese mõtlemine kuidagi ja ma läksin sellele sünnipäevale. Huvitav, et mul ei tulnud ka, võib-olla siis oli, kuidagi ei osanud nii mõelda, praegu meil on selline kiired lülitused. Me käimegi mitmelt sünnipäevalt läbi ja siis nagu seda mõtet ei tulnud pähe läheks, n oleks natuke aega ühel sünnipäeval ja siis läheks edasi sinna. See nagu ei olnud kuidagi ajastu mõtlemises sees. Mu tagantjärele mõtlen. See pidu oli tõesti lahe, aga tuli välja, et see jäi varje viimaseks sünnipäevaks. Ta suri õige varsti pärast seda ja see oli mulle tohutu seesmine ahastust, ma tundsin meeletut süütunnet. Lisaks kõigele veel oli olnud selline lugu, et oma onu siis tema abikaasat tema suri siis, kui ma olin 11, ehk siis seitse aastat varem, et tookord oli olnud niisugune kummaline lugu, et ta käis meil külas, ta käis alati emaga pühabletti malet mängimas ja ema Olit teinud laupäeval kooki ja me hoidsime ühte tükki Robertile, aga nii nagu on sellises vanuses laps hirmus näljane, see oli niivõrd hea kookia. Ei tulnud ja ei tulnud ja ma sõin selle kuhugi ära. Ema ütles, sellest ei ole midagi, et, et ma teen uue koogi, aga ta suri esmaspäeval. Täiesti müstiline, ütleme suri jala pealt siis. Nii et ma olin juba oma onu puhul seda läbi elanud, sellist asja see koogitrauma oli juba olnud, kus ema mind ka väga lohutas, aga tookord siis seitsmeteistaastaselt ma otsustasin et kui mind kutsud keegi vanainimene siis ma olen alati tema sünnipäeval enne sealt edasi ma mõtlesin ka üldse enda jaoks selle, mida ma olen hiljem elus küll mõnikord eksinud, selle vastaga tuletanud ikka jälle meelde seda tugevat lubadus, nii nagu me mingis vanuses endale anname, sellised lubadused nii on. Et kui mind kutsutakse, siis tuleb minna. Sest sageli on ka see ja ongi täitsa tore, eksole. Nii et see on üks selline elamus, kui ma tean, et ma võtsin kindlalt vastu otsuse ja see oli mingi sündmus, mida ma väga elasin läbi. Ja see muutus lill? Jah, mul tuleb ikka jälle meelde, ma mõtlen, et Anu aks oled endale nii olnud. Noaga lähme siis ikkagi, eks ju, kuskil enda sisemusest ja väikese sellise dialoogi. Ja millegipärast nii kummaline, kui see ei ole näiteks ma mäletan millegipärast mis mul olid tol päeval seljas, kui ma olin selle oma klassi 18. sünnipäeval või ma ei mäleta üldse no midagi peab ju mõnikord meelde, miks meelde, mida me sõime tol päeval. Ei tea. Kuidas mälus elektril. Ma kaebasin sellesse, et mis mind on lapsenakas muusikas või teatris või mis on need asjad olnud, mis mind on mõjutanud. Mul on kaks väga tugevat muusikaelamust. No peaks ütlema kolm. Laulupeod kindlasti mu isamaa on minu arm püsti seismine ja seitsmeaastaselt need judinad, mis mul käisid läbi minus. Ma arvan, et see on mälestus, mis on meil kõigil, kui ma järsku tummalt rahvusena võimsalt seisame. Tähendab küll lauldes, aga mingi selline ühisseismise jõud Aga siis ma olin seitsmeaastane ja ma ennast palusin, mangusin kaasale sümfooniakontserdil, siis ma tahtsin emaga koos sellise ainus põhjus, mitte niivõrd see muusika peale mõtlemine, vaid lihtsalt see, et ma olen koos ja, ja et ma sain istuda kas süles või kõrval väga, ma olin lihtsalt füüsiline, sa pead olema kõrval. Mõnikord juhtus nii, et toki, istuge seal, siis mäletan ühte pilku, keegi keeras selja taha ja siis ma sain aru, et ma olin Tokynte vaatas mulle kurjalt otsa. Siis kontrollisin oma jalga. Olin emaga kaasas kontserdil selleks Sibeliuse 100.-le sünniaastapäevale pühendatud kontsert. See on nii nagu laps kuuleb, nagu ta täiskasvanute juttu kuulab, et vahepeal natuke aega aru siis väsid ära mingid sõnad, millest sa ei saa mingit teemat, see oli justkui lülitad ennast välja, siis vahepeal jälle saad jälle aru, jälle oled nagu lahine peal ja vot nii. Ja eks selle muusika oli ka nii, et ma kuulasin ja siis olin, mõtlesin omi mõtteid ja siis vaatasin oma ema ja kuidagi kõik niuksed, asjad läksid. Ja siis oli mingi selline nägu nätaka, sa mäletad seda täiesti, kangestusin tooli külge. Sellist Sibeliuse Finlandia. Ja see Finlandia oli mulle täielik jahmatus, saali meeleta jaamad. Ja vaheajal emal olid need tuttavad, kes küsisid, et nooh, mis sulle meeldib, ema mulle pärast rääkis, kuidas ta mõtlesin, no miks nad küsivad lapsekesel, et Kõstmi? Ei, ma ütlesin siin läinud ja mul oli see kava käes ja sealt ma lugesin ka selle pealkirja. Ema oli siis hämmastavalt tema ütles mulle selle, sest me ei olnudki saanud omavahel rääkida. Aga selle mõju oli totaalne, ütleme mõnes mõttes täiesti puhtale lehele. Nii et siis tundub mulle alati Sibeliuse Finlandia mulle alati kuidagi erisuhe. Teine kontserdielamus ülitugev, oli Tabula Rasa esmaettekanne ja see oli siis tipi aulas. Isegi ma vaatasin, seal oli kontsertsaal oli remondi pärast, ma lugesin seda selgitust ja ma olen lugenud kunagi hiljem ka Erkki-Sven Tüüri. Ta siis ei teadnud, et ta oli samale kontserdile ka Erkki-Sven Tüüri elamust sirbist, ta kirjeldab seda. Ja siis ma olen lugenud, kuidas ütles, mis tunne teda valdas, kuidas ta arvas, et ta süda lõi nii tugevasti, et kogu saal ka kõik kuulajad kuulevad, kuidas tema süda lööb pärast seda vaikust. See oli, see oli täiesti, see oligi vaikus, aga see oli ka nagu nuiaga pähe. Oimetu, ma olin kuidagi sellest elamusest, soostus oli. Ja siis ma pean ütlema, et ma olen väga tänulik olnud sellele, et ema viis mind palju kunstinäitustele. Me sõitsime näiteks Leningradi rongiga. Õhtul läksime rongi peale, need ööbisime rongis. Järgmine päev tulime tagasi rongiga, platskaardiga sõitsime. Ma mäletan neli rubla 20. Minu mälus on niiviisi võib-olla neli, 80, aga mingi selline hind oli sellel rongipiletid. Ja me käisime. Näitustel Ermitas. See oli 100.-le aastapäevale pühendatud näitus Impressionistide esimese näituse 100. aastapäev, kes oli Pariisist, oli pilt ja nii edasi üle maailma kokku toodud ikkagi muuseumid, suhtlesid omavahel. Järjekorras, tuli seista. Ma pakume seitsmeks kaks tundi, võib-olla poolteist tundi kuidagi ikka väga-väga pikk järjekord oli. Ja samamoodi käisime tööneri näitusel õhtul teatrisse tagasi, aga need olid nii väga laadivad asjad, et ikka ikkagi tegelikult on hea, kui lapsed on meiega kuskil kaasas. Me ei tea iial, kuidas mingi asi neisse haakub või jälje jätab. Praegu muidugi käiakse palju rohkem, see ei olnud siis nii tavapärane kõiksus, sõitmised olid rasked. Ja siis Riias käisime näiteks oli üks suur kunstikoguja hämmer, tema kunstikogu oli Riias väljas ja tema näitusel käisime. Mina olen teisest põlvkonnast, aga mul on lapsepõlvest samasugused mälestused, kuidas vanaema võttis mind Leningradi kaasa ja kuidas me käisime Ermitaažis ja Riias samamoodi jah. Et see oli kuidagi väga eriline sündmus, see, et vanaema sind üle pea kuhugi kaasa võttis ja kuhugi viis. Mine. Vist vist vist on, seega ma mäletan, kui Hando Runnel kunagi kirjeldas oma teatrist käimise elamust ja pigem on see minek teatrisse olulisem lõpptulemusena kui see, mida nähti, see ühisminek, just minek, võib-olla teise mõttelisse ruumi ja enda muutmine, selle mineku faktilovi ja emad tookord ma mäletan ka väga, et ema viis mind siis ka mu käisin vene muuseumis kujundit vaatamas, jälle mingi, kas on selline nagu lapsepõlveside mingi kunstnikuga tekib? Emale väga meeldis Surbaraan ja ta viis meie nõmme hoovi õue, tähendab tähendab olla täpne. Mul olid pikad-pikad juuksed ja ta tahtis teha, pani mind ühe lilleklimbi kõrvale istuma ja palus, et ma keeraks pähe, vaataks talle otsa, et seda mitu korda ütles, et mul on selline pilk nagu Surbarani maalil ühel palvetavalt, Neitsi Maarjale. Ja vaat käsu peale ei tulnud, aga mul on väga kahju, tema ei teinud seda pilti ära, et oleks võinud olla, et mitte Surbaraanlik film ja salvestada. Üks kummaline lugu on mul teatriga. Ma olin käinud teatris balletti vaatamas kolmeaastasest alates ja ma olin käinud nukuteater dressi ja Draamateatris. Ja ikka olin käinud teatris. Aga ma olin kuueaastane ja mind võttis kaasa üks kauge sugulane üks vanem proua nõmmele Nõmme kultuurimaja rahvateatrit vaatama. Seal täiskasvanute lugu, ma ei tea, mis asi see oli, midagi rasket ta ei olnud, niiet ta arvas, ei olnud ka mitte lastetükk. Ma arvan, see täiesti võib lapse kaasa võtta ja jälgisin ja kuulasin ja kedagi ei seganud, tagunud jalaga. Ja siis tuli üks selline asi, mis oli minu jaoks täielik vapustuses, suure dilemma põhjustas. Et nad seal sõid lava peal. Ja need sõid, mäletan väga selgelt juustusaia ja seal taldrikule, seda võeti ja pandi, juust pandi saiale peale. Ja ma ei osanud seda mitte kuidagi selgitada, kas seal tekkisid minu jaoks mingid totaalsed käärid. Ja see on tegelikult mulle meenub alati, kui ma näen laval söömist. Sest minu arust ma nüüd tõlgendan seda praegu, nii ma ei osanud, mul puudus sõnavara, lapsel puudub see, aga seal mingi ühe maailma reegleid rikuti sinna lõikus reaalsus minu jaoks ja ta ei olnud ülendatud kujundi tasemele. See on nüüd nüüd ma ütelda nii, aga ma sain aru, et seal on mingi mingi filter, vahel ta ei ole kuidagi puhastatud ära see, mida näen, et mitte süüa ei võiks. Järsku ma nägin näljast inimest, kes sai. Ja see on üldse üks selline asi, mida ma olen mõelnud väga teatris, et et naljast, näitleja, et kas ta sööb rollis või ta sööb selle näitlejana. Et kuidas suhtuda sellesse toitu. Ja huvitav, see põhjustas kohe nagu täiesti mingi niisuguse karjuva jahmatus on minu jaoks mingeid reegleid, rikuti. Aga kas see oli selline kogemus ministrit kuidagi teatrini juhatas, mitte üldsega. Ma tundsin stilistiliselt ebaklappi, ütleme nii. Aga mis teil üldse teatrini juhatas, aga ma ei tea seda. Mina ei tea, ei ole mingit konkreetset kogemust, ma teadsin. Saiast, et ma tahan. Aga ma arvan võib-olla ikkagi, kui nii küsida siis sõna või et see sõna olemasolu oli tohutult oluline, näiteks minu lemmikteos üheksa aastaselt lemmikraamat oli Paul Rummo välja antud eesti luule antoloogia, mis siis ilmus helesinise kaanega, nüüd on igalt poolt kaaned ära kadunud. Ribadeks loetud, see paberõhuke kaasseal, kus pegasus peale. Ma lugesin just nagu eesti luulesse sisse, aga mismoodi ma lugesin, ma lugesin luuletust, nii kaua see ei olnud minu jaoks, tingib piima, lugesin ta läbi, otsisin talle lahendust. Rahuldus siin selle selle tõlgendusvariandiks, ma jätsin ta rahule, aga seal olid ju luuletajate elulood napid sellised Priit, ma lugesin ka need ära, nii et tegelikult ma olen iseendale märkamatult lugesin just sellesse eesti luulesse sisse ja ma ootasin, et ma oleksin üksinda kodus, et ma saaksin võtta valju häälega, lugesin, ega vist vaikselt ei lugenud. Ja ameeriklased arvasid ka teised. On lugelt hästi, palju, mulle tuli üllatusena koolis. Kõik asjad olid võõrad Teispond lugenud, loomulikult, kellel on lemmikraamat eesti luule antoloogia ja luule kaudu, siis jõudsite lõpuks teatri? Ei, seda mitte. Ma olin selle otsuse enda jaoks palju varem teinud, aga ma ütlen, et see oli üks etapp. See oli, et see oli kuidagi minu jaoks üks kompositsioon. Ma võtsin luuletust täiesti dramaturgiliselt, sest seal oli teemaarendusi, kuhugi jõuti välja. See on küll ääretult sümpaatne vaade luulele ausalt öelda kirjanik jaoks kindlasti. Te rääkisite hiljuti kultuurikajale väga südamlikult äsja meie hulgast lahkunud lavastaja Mladen Kiselovi, st oli aru saada, et see inimene avaldas teile elamusliku mõju. Aga kas on veel lavastajaid või näitlejaid? Teatriinimesi, kelle mõju te tunnete, on teile jääv või kestev? No kindlasti, Aarne Üksküla, minu õpetaja, ma arvan, ma peaks temast alati alustama. Ja tema puhul kui ma võtan selle kvintessents peale, mis on siis siis vist üks oluline asi on respekt igas mõttes paljude asjade suhtes partneri suhtes, lavastaja teksti suhtes, respekt. Respekt kultuuri vastu kuidagi laiemalt üldse. Ja iseenda taandamine. Ta kuidagi taandab iseennast, mitte et ma ütlen, et mina, mina, mina vaid, et tema mäng tõstab partnerit isegi mõnikord kaob ise väga jäägitult sealt ära ja mulle tundus nii kummalisi, kui ta rääkis, et ta on alles nüüd, kui me koolis olime esimesel kursusel, nüüd alles alustanud, et oluline on mängida partneritel ei saa, iga kord ei õnnestu, see tundus meile kummaline. Sellepärast. Ta oli üks neid, kes, kes kindlalt mängib partnerile, et on ülihea partner. Tema suhe inimesse üldisemalt ja teda kutsuti aeg-ajalt kooli näiteks kas või pooleks meistriks või pooleks aastaks. Ja siis ta just tema tähelepanu koondus nendele, kes ei olnud need esimesed või need säravad sel hetkel ütleme, ta püüdis aidata just neid, kes olid kuidagi tähelepanu keskmest väljas või kellel parajasti ei läinud või kes ei olnud veel nii-öelda avanenud. Ta püüdis neid lahti muukida. Mulle tundus, et talle isegi on see kuidagi eriline niisugune huvi. Ja ma arvan, et tema oleks see, kes näiteks me kõik läheme poodi, siis me valime me kui on mingi natuke lömastatud leivapäts on, me ei võta seda sealt riiulist või plekiga, õun, ma ostsin, tema oleks see, kes korjab selle üles just nimelt, et keegi ju seda päts ei taha või sellelt õunad saab selle pleki välja lõigata, mingi selline suhe, ülim tähelepanelikkus, respekt, aga siis lavastajana kindlasti, kui järjekorras minna, siis Lembit Peterson. Üldse, ma arvan, et see on üliraske elukutse lavastaja elukutses sellelt inimeselt nõuab meeletult energiat. Kui ma läksin teatrikooli, siis ma järsku, kui ma pidin hakkama andma, tundasime, sain aru mida võib lavastaja tunda, kuidas see tõmbab sind tühjaks sõna otseses mõttes, et kui palju sa pead ära andma seda energiat, mille kohta Shapiro on öelnud, et tulebki kohe kanda trassid raisata, mida rohkem annad, seda rohkem saad tagasi, eks ole. Ja lehmi Lembit Peterson avas minu jaoks teksti selline just see kus see vaimse selliseid teksti taga oleva avamine tema puhul ma olin sihuke tunne, kujundlik asi tekkis, et ta läks lihtsalt ühe ukse, avas uksed, läksid lahti, vaat nii nagu kuskil vanades mõisahoonetes on, et et kas pikk koridor ja kui me kujutleme, et kui kõik need ukse võimalikud uksed on seal kinni, kui nad kõik avanevad, siis tekib selline koridor, sa lähed perspektiivis edasi. Samamoodi Merle Karusoo, just, tema kindlasti niisuguse analüüsi mõttes. Ja siis Elmo Nüganen tugeva jälje jätnud minusse juba sellepärast, et ma olen 20 aastat ühes teatris temaga töötanud tema oskus inimesi käima tõmmata. Ma olen näinud, on lavastajad, kelle puhul ma näen, et see oskus on, vaat see, lähme barrikaadidele ja me lähmegi Kikos barrikaadidele tullaksegi järele. Aga see võib mõnikord kokku kukkuda, see ehitis kukub, tal ei ole muud taga, käimatõmbamise oskus on, ja ilus rääkimisoskus on sealt nüüd natuke võiks edasi minna. Mõnikord ma olen ka mõelnud, et võiks tunnistada, kui teil nii suur omadus on, et mul mingites asjades napib oskusi. Ma olen analüüsis nõrk või nii edasi, aga alati tunnistate, et pigem oletan. Me oleme kuidagi, võtame lahtiselt vastu inimest, kes tunnistab oma vigu. Nüüd, Elmo on see väga selgelt. Ta teab ka, mis edasi saab ja tema puhul on ka nii, kui ta ütleb, ma ei tea, mis siit hakkab tulema, siis temaga minnakse barrikaadidele, peab tekkima selline jäägitu usaldus, siis on ka see võimalik, et sealt sünnib, et sa alati oled valmis ka andma midagi ise. Mati Undile oli selline asi, et andis läbi kirjanduse ülesandeid, mõnikord tõi mingeid kirjanduslikke näiteid niivõrd käivitavaid. Aga mida ma Elmot olen õppinud? Ta on juhtinud tähelepanu kindlasti sellele minu jaoks näiteks remargid. Mul ei ole meeldinud näidendeid lugeda ja algab sellest, et noh, mingi tohutult napp remark, eks ole, kuidagi ma olen harjunud ilusa pika kirjeldusega, tema on õpetanud miljonilt remarki sisse, lugema ennast ja ma olen palju tähelepanelik, maks muutunud. Seetõttu see on kontsentraat, see, kuidas ta loeb ja kuidas ta loeb remarki välja veel mingit tegelasse ütlusest kellelegi kohta, mida saab ära kasutada, remargi näeks ja see kohati on mulle tundunud täiesti nagu mingi salakood mingite tekstide puhul, et otseühendus on tal autor on teadnud täpselt vot sellisele lavastel ta kirjutaski selle kontsentreeritud teksti, aga siit annab nii palju välja koukida, et see nagu fikseeritud igaüks ei oska seda lahti lugeda. Jah, Elmo puhul on veel mingi hullus, julgus, heas mõttes nahaalsus või ta esineb mõnikord naiivsena, kui ta on, kui tal on vaja saada kätte mingit tulemust või kuidas marsside ustest sisse ja, ja et uksed avaneksid või et panna inimesi tegema seda, mida ma tahan. Kui lavastaja väga suure respektiga, siis ta ei pruugi julgeda teha kuidagi. Aga no ikkagi inimene tuleb, ütleb, et mul ma tahan, keegi hüppaks, talle sooritas enesetapu, aga ta hüppakski aknast alla. Nii koli fenoole, aga kas tõesti on võimalik teha, on võimalik tellida tõstuk, kust hüpatakse korvi. Eks ole, et selliseid asju on võimalik teha? See on jätnud mulle sügava mulje. Te olete niivõrd mitmekesine inimene, et mõnedki teie ande küljed võivad jääda teiste varju, eks ju, tõid, teatakse eelkõige siiski näitlejana. Aga te olete olnud pikka aega lavakunstikooli õppejõud? Tundub, et see on teile oluline, kui ma ei eksi, siis aastast 1994 jah, et mil moel on õpetamine teie jaoks elamuslik tegevus. Väga elamuslik. Ma väga kaua kahtlesin, enne kui ma läksin. Mis tähendab niiviisi, et kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud, ehk siis ma mõtlesin ikka veel, püüdsin et saaks nii, et ma ikka ei lähe kuidagi. Esimene nädal oli möödas, ma venitasin seda aega kuidagi. Me olime teatriga ära tol aastal, kui ma läksin 94. aastal ja jõudsime tagasi küll esimesel septembril, aga ma ikkagi kuidagi leidsin endale veel ettekäändeid suure hirmuga, et ma ei lähe. Aga siis õpetajad ja siis ma avastasin, et mulle sobib, et ma ei tunne sellest ka niimoodi hirmu, ehkki iga kord küll on see, et eriti kui tuleb uus kursus siis nende inimeste etteastumine tähendab hirmu ületamist, mida kindlasti üliõpilased ei saa sellest aru, aga aga tol esimesel aastal ma olin kella kahe või kolmeni üleval. Ma rääkisin oma tunnid läbi. Ma ikka esitasin neid, kuni ma sain sellest sujuvaks rääkimiseks õnni materjali, mis ma olin planeerinud. Ja ma arvasin muidugi, et ma tulen ära. Ma olen ühe aasta alguses mul pool, aga siis läks aastaks, aga ma püüdsin kõik, mis ma teadsin, selle üheaastase sära õpetada, aga siis tuli välja, et ma jäin kauemaks ja siis nüüd kokkuvõttes ma olen olnud 18 aastat õpetamise juures, mis mind tohutult võlub, on see, et et ma saan ise kogu aeg õppida juurde, mulle antakse aeg, et ma saan tegeleda sellega, mis mulle meeldib nende asjadega. Ja ma olen püüdnud ka seda, ma ei ole kunagi võtnud samu materjale, on küll mingid Marjääri näitemängud, mida ma olen korranud, aga siis olen ka nendest võtnud kuidagi mingi erineva nurga alt, et mitte täpselt sama teha. Aga muidu ma võin alati erinevaid materjale. Nüüd nüüd ma saatsin uue aine otsa, nüüd ma õpetan eesti keelt. Sest kool leidis, et ja ongi mitut kool, leidis mina leian samuti hirmutavalt on eesti keele tase langenud ja see teeb murelikuks, eriti veel inimesed, kes tegelevad keelega ja siis otsustati võtta kamba selline õppeaine nagu eesti keel. Aga mulle tundub, et see on laiem kultuurilugu ja siis ma pidin kevadel tegema eesti keeles kaardi. Sest ikkagi proopuskibu maaga ja kõik niisugused asjad peavad toimima. Ja, ja siis ma panin ta popinindusi kultuuriloolisest aspektist kokku. Ja kuna ma olin just kevadel sattunud ka tänu üliõpilastele baltisakslaste teema peale kevadel me selle lõpetava kursusega jõudsin sellisesse punkti, et ma avastasin ma nii paljusid asju, pean nagu tõlkima, et ma ütlen mingi asja, aga see ei kõnele ja siis ma pean ta lahti seletama, siis ma mõtlesin, et on selline hull artikkel, mis äkki tuleks läbi lugeda. Üks kultuuriteaduskonda lõpetav noor inimene võiks teada, et ei tuleks hakata liiga palju lahti seletama, et mingid asjad tuleks läbi rääkida. Ja siis ma palusin ka mõnede inimeste abi, pöördus mõnede inimeste poole, ise mõtlesin ja küsisin ja kontrollisin ja panin kokku sellise rida mingeid artikleid väga suure sabinaga. Alustasin 69, looming, Gustav Naan võime vaim. Aga tuli välja, et noortele väga meeldis see ja see. Kui ma hakkasin seda artiklit arutama, siis ma pidin mitu korda meelde tuletanud, nüüd on pool tundi juba möödas, nüüd on nii palju mööda, milleks ületunnisele viimane tund? No vot nii, see oli see, kus me alustasime, lõpetanud lennuga ja jõudsime muuhulgas sealt ka Jaan Unduski artikliteni ja kuidas kolm võimalust kirjutada Eesti ajalugu ja metaHistorilised žestid ja kõik see, mis viis meid baltisakslaste juurde. Ja nüüd selle uue kursusega eesti keelt õpetama hakates ma alustasin nendest ja, ja olengi praegu baltisakslaste juures, et teadvustada seda, mis siin on olnud. Undusk, see seisukoht, mida ta kaitseb, see maiskondlike ajalugu, et tõusta natuke kõrgemale. Et need kaks kogukonda nii rööbiti läinud ja mitte kokku puutudes 11 küll tunnustades, aga mitte kuidagi ei lõiku hästi, need kultuurid. Nii et ma siis praegu on küll eestikeelsel õppeaine nimi, aga praegu ma tegelen baltisakslastega, aga see ei tähenda veel, et mul on lõpuks võimalik lugeda toda Shulz Bertrami näiteks, et ma küll teame pides olulise kõne ja ja on öelnud selle kuulsa lauset, andkem neile ajalugu rööpas ja kõik on võidetud 1839 õpetatud Eesti seltsis, aga aga nüüd ma siis loendite loendi, idealisti, kirju emale ja nii edasi, nii edasi. Ja te mainisite seda keeleküsimust, et Eesti eesti keele tase on halvenenud või ühesõnaga räägitakse üha vist vaesemat eesti keelt või kasutatakse väiksemat keelt? Jah, ja seda on täitsa tajuda. Sebib veel ühe teie nii öelda ande külje juurde, ehk siis üks teie isiksuse varjata oma Anne on, on tõlkimine. Te olete tõlkinud nii inglise kui prantsuse keelest. Et kuidas te tõlkimiseni jõudsid? Läbi teatri, aga tegelikult on nii, et see on mulle alati huvi pakkunud ja mu lemmikaine tegelikult keskkoolis, mida andisse, liia rajandi oli tõlkimine, tõlkepraktika selline õppeaine ja meile anti ainult niukseid väikseid, viie sentimeetrisi. Tõesti, kui mõõta joonlauaga jupikesi. Ta võttis ajalehtedest tekste, selline üks lause oligi, läks läbi mitme rea üle mitme rea. Ja see tuli siis järgmiseks korraks teha. Selle ühe lause peale võis minna isegi paar tundi, selg täiesti ootamatult, mulle selgus. Ja minu jaoks oli üllatus, et mõnedel oli, ta tuleb jälle su tõlkepraktikaga, ma ootasin seda, sest seal ääres tulp põnevaine õppisin eesti filoloogiat Tartu Ülikoolis on, eks see sõna on mind alati huvitanud ja, ja siis kust ma jõudsin selleni, et mõnikord mõned tekstid ei kõlanud, see oli kirjanduslik dekaks lavalt peab olema natuke teistsugune ja ma ise oma esimese näidendi tõlkisin, nii et mu kursusekaaslane Andres Lepik kes töötas Ugala Teatris, tahtis, lavastab interi kojutulekut, rääkis mulle sellest, te ütlesite, et ta peaks leidma, nüüd on veel üks asi, et kes selle ära tõlgiks, ma küsisin, Andres, äkki sa lubaksid, ma teen seda. Ja siis ei olnud veel arvutit, nii et selle ma olen teinud, käsitsi kirjutanud. Ja muidugi kui sa juba lähed sellesse, siis avastad, kui, kui põnev maailm, son. Ma arvan, ta sobib mulle loomu omaduslikult, mind ei häiri see, see kaevumine pigem on, muidugi see on üks ohumärk, et ma võingi kaevuda. Ma pean endale kogu aeg meelde tuletama, et kuhugi tuleb välja jõuda. Kuidas sa ennast õpid tundma, et näiteks ma kaheksanda klassi lõpus oli meil ajaloo eksam. Ja no minu õnn, et ma tõmbasin umbes seal oli ikkagi 30 piletit või no võib-olla kolmekümmet ei olnud, aga ikkagi oli neid ikka oli neid pileteid, ütleme 25. Aga ma ei jõudnud 10.-st kaugemale ma õppisin, aga ma kogu aeg õppisin mul ääretult põnev ja ma ei tea, mida ma kõik lugesin, your nad seal, selline oht on natuke mul, ma olen nüüd õppinud ennast tundma aja jooksul, et siis ma kuidagi püüan mingid oma peas komponeerida mingi plaani, et ma jõuaksin kuhugi välja, et ma jääks istukski kuhugi maha. See muuseas tõlkimise paradoks, ma olen ise selle peale palju mõelnud, et tõlkides tegelikult ju õpitakse eelkõige seda keelt, kuhu tõlge eks, et just siis nagu tõlkimine ehk siis mõne võõrkeelega tegelemine arendab just nimelt seda eesti keele oskaja hoopis rohkem. Kui vestlus onulambiga lõpule hakkas jõudma, jäin mõtlema, miks avaldas mulle sügavat muljet see, mida ja kuidas rääkis onu Aarne Ükskülast. Siis sain aru. Anu kujutas üks küla nii suurepärase kunstniku kui ka hea inimesena. Sellise kirjelduse tagant ilmus väga oluline mõte. Kõige parem kunstnik on ühtlasi hea inimene. Kui ma seda Anula pärast saate salvestamist ütlesin, rääkis ta kohe veel ühe väikse, ent tähendusliku loo. Õnneks oli jätnud operaator Evelin Voodla mikrofoni salvestama. Ma olin laps siis ja ema käis, tal oli podagra ja ta käis hästi palju seal Pärnus sanatooriumis, mudaravilas ja ema tuli moderalist tagasi, rääkis, et ta oli seal kellelegi nagu siis oli, et sa ei olnud omaette tas, vaid ta oli kellelegi ka ühes toas ja too inimene oli töötanud Estonia kontsertsaalis. Riidehoius oli vanem proua ja see ta rääkis emale, milline inimene on Georg Ots. Eta ütleb kõigile. Tere. Ma ei saanud sellest lapsena aru. Seepärast, et ma kuidagi ei tajunud, et mingid hierarhilised süsteemid olnud õpetatud kõigile on tere ütlema ja mille millegipärast oli Aarne ükskord seal. Temal on selline asi, et ta läheb alati kõiki nende lavatööliste juurde, nendega ühte lauda helimehed valgustavad, mitte kunstiline personal istub erand, ta läheb alati nende juurde ja see on mingi selline respekt. Kuulsite kuuendat saadet sarjast elamus, kus kõneles Anu lamp. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Jan Kaus. Kuulmiseni järgmisel pühapäeval.