Meie nähtus on Aarne Saluveer dirigent ja küsime tema käest, milline on tema lemmikraamat või selline muljetavaldav teos, mis talle pikalt pikalt meelde on jäänud. Algatuseks juba ütlen, nagu ma siin kaadida ka, ütlesin, et siuksed lemmikküsimused muusikas ja kirjanduses mul kunagi kohale ei lähe, sest see on nagu iga asja jaoks nagu igal vanuseseeriaga muljetavaldavaid teoseid ei anna, lapsepõlv on ikka lapseraamatut asi, kõik Lindgreni ja suur hulk Eesti lastekirjandust on see, mis süstib elurõõmu ja siukest. Noh, tegutsemistahet nii nagu lastele nad on olnud ja, ja, ja neid suhteid võib-olla aitab nagu noh, kas siis välja mõelda võib tulevikus järgi teha. Ah, teismelise east sinna edasi ülespoole on võib-olla need, mis meid ikka mõjutasid hetkel telest jookseb ka näiteks Meister ja Margarita misse oma ulmelisuse ja, ja alakihtidega kindlasti ühel hetkel meie fantaasiat oluliselt nagu liigutas ja ja sinna hulka mingi Scott Fitzgeraldi remarki juurde siis aitab aru saada mingitest kriisiolukordadest inimeste kunstnike tegemist. Need on, ma arvan, mulle olnud ja ja siis üks raamat, et noh, nimetame seda siis raamatuks. Ema kinkis ükskord mulle ikka selle Marcus Aurelius teose, mida sinna viimasele tsiteerib, otsitakse ja, ja seda ma olen võtnud reisidele kaasa ja lugenud, sest see on nii kommentaaridega vaest alati ta ei olegi nagu läbilugemiseks, vaid pigem lugemiseks mõtlemiseks, et seda ma teen ka vahel. Kas on ka mõningatest raamatutest jäänud selliseid stseene silme ette, mis üha uuesti meelde tulevad ja mis on jäänud kuidagi väga värvikatena ikka sinuga kaasas käima? Siin tekiks tõesti tahtmine öelda, nagu nagu umbes siukse mingi Jorma niimoodi, et kui oli kirjanik või ma ei tea, keda ma seal aeg-ajalt ära tunnen, vahel vahel tunned, et oled. Jordan, kui kellelegi midagi ütled, vaheldunud noh, selle kirjanikuna korstna otsas nagu tallab ja lülitab nagu olematu töökulli välja saputada, et see on küll minu niisugune päris hea, et see näitab nagu elu kahest otsast.