Kõigepealt ilmselt me peame natukene selgitama, mis laul või muusika siin juba natukene nüüd kõlas kas on jõulude järelkuma või, või mida me sellega taotleme. Ausalt öeldes, ega me erilist ei taotle, aga kuna sellelt tööreisilt üks eesti mees Tiit Randla tõi kaasa ka ühe digital plaadi siis ta oskab ka öelda, kuidas ta ostis või miks ta just niisuguse ostis, sest seal sealt kohast, kus meie jutt hakkab nüüd kahe tunni jooksul kohe hargnema siis lood need on, nad on viisil tuttava taga rütmilt kuidagi. Siin pole võõrast, mina üheksandale jõululaulutootjad teistsuguses interpretatsioonis ja sellises Kariibi meretaktis, sellepärast et see Kariibi mereäärne maailm on ikkagi suuresti teistsugune kui meil parasvöötmes ta peaaegu troopika või, või tähis troopika vähemasti. Ja seal elavad mustad mehed, kes armastavad rütmikat, muusikat ja kes on kõik rütmidesse valanud. No näiteks üks niisugune illustratsioon selle olmekoha pealt, et kui siin parasvöötmes ei ole nagu sugugi moodne, et oleks igal pool elav muusika ka sisse seal hotellides ja vastuvõttudel ja ja muudes situatsioonides, igal pool olid neeger, orkestrid, kes mängisid elavat muusikat seal, nii väga iseloomulik sellele maale ja seal oli üks nende külalislahkuse vorm. Ma arvan nii, et minul isiklikult oli selles suhtes küll hiljem noh, niimoodi mõningaid arusaamatusi sellepärast et me oleme harjunud hoopis eetilisemalt taadi jõululauludega ja teistsugust ettekanne. Kas see plaat kingiti sulle või Hanki sellise? Ei, see oli niimoodi, et ma kõndisin vabal hetkel ühes poes, kus olid valged müüjad. Ja kui ma jäin kuulama muusikat, siis nad märkasid seda tähelepanelik inimestena ja dollari alla jäämas. Lennuraamatust. Muidugi meie kokkusaamine kaheks tunniks on üsna loomulikul looduslik, kuid väga tõsisel teemal. Viimasel ajal nimetatakse seda temaatika ringi bioloogiline mitmekesisus. Ja kolm meest peale keskkonnaministeeriumi looduskaitsekasutuse osakonna juhataja Tiit Randla olid veel samast, kes kasutusest pea ökoloog Jaak Tambets. Ja varem selles majas ministrina töötanud ja nüüd Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna filiaali direktor Tõnis Kaasik. Seal Bahamal nende saarte peal, enne kui me teemast kinni haarama ja ma küsiksin veel. Kas see mulje, mis kohalik loodus, kuid astusite lennukist välja vastu vaatas, oli see, mida te arvasite, või oli see teistsugune? Jaak Tambets? Aga minu jaoks oli ta natuke huvitavam kui ma arvasin, sellepärast et kohale sõites sõitsime Miamisse Florida rannikut pidi, kus oli nöörsirgerannik kitsas, liivariba, tohutud, tohutud majade hoonestatud alad. Aga paha maali huvitavam seal rohkem lahtasid ja ta oli sihuke liigendatum ja ja eksootilisem ütelda minu jaoks. Mina saabusin parajalt väsinuna öösel pimedas ja ma ei saanud millestki aru, ma ei saa isegi aru, et miks need autod liiguvad vasakul pool teed, siis kohapeal selgus, et liiklus on sealpoolne, nii et mul nagu esimene mulje tekkis hoopis järgmisel hommikul, kui ärkasin, mitte küll väga väsinuna, sest mitte väga puhanuna, sest ajavahe on suur. Aga siiski siis oli esimene mulje nihukesest mitte niivõrd metsikust loodusest, vaid lihtsalt teistsugusest loodusest, sest Bahama ja see on juba videns, kus me olime, on küllalt kultuurist. Kas sina, Tiit märkasid midagi Ornitoloogilist kohe, mis on sinu ju kunagine ja siiani veel lemmiksuund bioloogias või Ma pean jah, kahjuks suure pettumuse valmistama sulle ja, ja võib-olla ka kuulajatele sellega, et minu esimesed muljed tõesti täiesti hämmastavat hämmastavalt negatiivsetest kohama märkasin, koduvarblase kodutuvisid ja türgi turteltuvisid. Ühesõnaga niisuguseid liike, mis iseloomustavat tulnukatena minu üllatuseks seda regiooni ja mis on levinud tervel meie maakeral aga kergesti vaimustava inimesena muidugi see rohelus ja ja selline lopsakus jättis mulle tõesti väga toreda mulle. Mis aga muidugi tasapisi hajuskuma natukene süvenesin sellesse. Sest kogu see situatsioon on kahjuks sekundaarne. Temperatuur õhk ja vesi, detsembris. Tuleb välja, et seal vahet pole suurt aastaringi ühtemoodi ja mitte eriti kuumemite küll, et, et me vist lugesin kuskilt teadlikkust, et 21 kuni 29 kraadi on valdavalt aasta ringi. Ehk on detsember, jaanuar, veebruar natuke jahedamad aga üldiselt on see ideaalsed tingimused taimestiku kasvuks ja üldse niisuguse looduse mitmekesisuse kandmiseks. Nüüd me hakkame rääkima ühest rahvusvahelisest kokkuleppest, aga see, mis toimus seal, kus te käisite seal ei toimunud mitte tühjale kohale ega esimest korda. Ja Tõnis Kaasik on olnud varem väga suurtel kokkusaamistel ülemaailmsed hotell, mis on pinda valmistanud siis sellele töökonverentsile ja ma arvan, et väike tagasivaade kulub ära, siis me oskame mõista tänast päeva paremini ja seda, mida me homme peame kõik ta silmas pidama ja tegema. Ma ei teagi nüüd, kui kaugele tagasi minna võib-olla mitte kaugemale kui 72. aastasse, kui toimus esimene ühinenud rahvaste organisatsiooni keskkonna- ja arengu keskkonnakonverents Stockholmis sest seal esimest korda, nagu öeldi selgelt välja üks maailma valitsevaid ohtusid tuleviku jaoks on bioloogilise mitmekesisuse ja seega ka elu vaesumine maakeral. Nii et seal, nagu see hakkas idanema selle bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise idee ja vajadus. Kui rääkida nüüd mingil määral, sest põhisündmustes sellel teel kuni tänaseni. Võib-olla järgmine etapp juba väga tõsiselt formuleeritud probleeme, tema lahendusteed oli. Arengukomisjoni lõppraport, mida me tunneme pruntlandi, komisjoni rapotena, meie ühine tulevik ilmus 87. aastal, seal on arvestatav osa sellest raportist on pühendatud bioloogilistele ressurssidele nende hävinemise ohtudele. Siis järgmine, võib-olla juba noh, lähemale tänasele päevale oli 92. aasta juunis toimunud Riiades needa ÜRO keskkonna- ja arengukonverents tõeline tippsündmus mitte üksi keskkonnakaitselised, vaid ka üldpoliitiliselt. Kuni tänaseni on see jäänud kõige suuremaks rahvusvaheliseks Foodumiks kus üheaegselt osalesid Teie meelest seda aja 70 riigi riigipead või valitsusjuhid. Ja seala võeti vastu. Ütleks noh, üks oluline dokument, mida me tunneme agenda 21-na, mis on tegelikult globaalne tegevusplaan või tegevusprogramm järgmiseks aastatuhandeks 21.-ks sajandiks. Ja peale selle kirjutati seal alla mõnevõrra sellest vio konverentsist sõltumatult kajastatult ka kaks globaalsed konventsiooni üks oligi siis, millest me täna kõneleme bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, millele kirjutasid alla ligemale 170 riiki just nimelt oma kohalviibinud presidentide ja peaministrite tasemel. Ja teine konventsioon oli siis samuti globaalne kliimamuutuste raamkonventsiooni. Et Eestis on need hetkeks siis mõlemad nagu seaduse jõus, mõlemad nad on ratifitseeritud, selline oleks võib-olla noh, niukse märksõnade tasemel. See bioloogilise konventsiooni sündimise eellugu. Kas teie instituut Stockholmi keskkonnainstituut oli üks külalistest või oli selle instituudi osa sellel kokkusaamisel seal saarestikul midagi enamat küljes? Noh, oligi. Niimoodi, et mul oli võimalik Titrandlaga viibida seal nädal aega varem enne selle valitsustevahelise konverentsi algust ja põhjuseks oli Stockholmi keskkonnainstituudi, mõtlen, ütleme rahvusvahelises ketti oma peakontoriga Stockholmis ja osakondadega bostonis Yorg'is Inglismaal ja Tallinnas selle instituudi poolt korraldatud ümarlaud enam kui 20 riigi osavõtul valmistada, et ühte konkreetset päevakorrapunkti nädala pärast algavale konverentsile nimelt see puudutas konventsiooni kaheksateistkümnendat artiklit. No kui raske see eesti keelde tõlkida inglise keeles termin kliiring Haus ja ma arvan sellele kõige paremini vastav võib-olla eesti keeles nõukoda, on ikkagi väga uus võõras, ainevaldkondade, bioloogilise mitmekesisuse kogu probleemistik oma biotehnoloogiatega ja oma väljunditega geneetikas Mendeli nõukoda, kus siis saaksid kokku ühelt poolt ressursivaldajad, need on valdavalt siis arenev lõuna või need kolmanda maailma maades tehnoloogia valdajaid, kes on siis pisikene osa tehnoloogiliselt arenenud põhjapoolkera riikidest Euroopa, Põhja-Ameerika valdavalt. Vaata, meie instituut oli palutud siis selle konventsiooni rahvusvahelises sekretäriaadi poolt läbi Tootsi valitsuse ette valmistama selline päevakorrapunkt kuidas seda serveerida ja kuidas ette valmistada siis nõukoda, mis hakkaks tööle selle konventsiooni heaks olla oleks tema teenistuses ja nii et me töötasime juba varem seal. Ja pakkusime välja ka Rootsi valitsuse suu läbi siis konventsioonile oma nägemuse V3 konverentsile, oma nägemuse, mis põhimõtteliselt ka vastu võeti küll pärast peaaegu päev läbi kestnud diskussioone ja poliitilisi arutelusid ja sellele lõppkonverentsile, Bahamas või seal ümarlaua kohtumisele olid eelnenud veel maailmajagude kaupa toimunud regionaalsed kohtumised, mille korraldajaks oli samuti Stockholmi keskkonnainstituut koos Genfis asuva maailma keskkonnaakadeemiaga ja need olid toimustis Aasias Aasia riikide jaoks teine toimustes Ladina-Ameerikas selle regiooni riikide jaoks ja kolmas oli siis Aafrika ümarlaud, nii et see oli nagu siis kokkuvõte kolme maailmajao ümarlauast ja selle tulemus siis, nagu ma ütlesin, sai konverentsil põhimõtteliselt heakskiidu. Jaak Tambets on ka viimasel ajal liikunud maailmas palju ringi ja, ja on arusaadav, et kui 100 riiki tahavad ühiselt üksmeelselt midagi paberile kirjutada, mis on võimalik ka hiljem tulevikus teoks teha, siis peab seda eeltööd ikka kõvasti ja kõvasti olema kokkusaamisi väga eri tasanditel. Mida lisada selles juba kõlanud kontekstis, kus need mõtted formeeruvad ja kuidas nad siis summeeruvad? Esimeste välissõitude ajal ma olin üllatunud. Selle töötempo on siiski märgatavalt aeglasem kui Eestis. Aga nüüd nüüd ma olen ka jõudnud arusaamisele, et siiski stabiilsetes süsteemides, nagu arenenud riigid on ongi loomulik, et igat asja kaalutakse väga põhjalikult, enne kui vastu võetakse. Ja eellugudena veel enne seda Bahama konverentsi on paljud riigid saanud hakkama oma rahvuslike strateegiatega, nad on algatanud. Nad, on algatanud riiklikud või rahvuslikud uurimisprogrammid, selgitamaks, mida tuleks kaitsta nendes maades. Ja samas, kui vaadata konverentsi tulemusi, siis ma olen kuulnud kuulnud arvamusi, et konverentsi olnud eriti tulemuslik, et, et vähe võeti konkreetseid otsuseid vastu. Aga, aga see on täiesti normaalne protsess, et et kunagi ei saa, ei saa võtta vastuolulisi otsuseid ilma väga põhjalikult eeltööd tegemata. Minu arvamus on jällegi, et et see eeltöö oli niivõrd hästi tehtud, et siiski jõuti jõuti teatud konsensuseni. Ja mõnes mõttes on sellise selline teema nagu bioloogilise mitmekesisuse kaitse. Et üldse selline teema leiab arutamist nii kõrgel tasemel ja nii paljude riikide poolt head. Et maailm on siiski mõistnud nii mõneski punktis, et probleemid on meil ühised ja bioloogilist mitmekesisust tuleb kaitsta. See on juba iseenesest niivõrd niivõrd suur samm ja niivõrd hea algus, et et küllap need eeltööde suured põhjalikud dokumendid kunagi ka kunagi ka kõrgemal tasemel vastavad. Ometi, ma küsin nüüd siia otsa. Võib olla ootamatult ja järsult. Leiba tehakse meie kandis rukist, saia, nisuteradest, jahust ütleme vasikaliha nime ja sealiha kõlbab ka süüa. Ja nii võib tunduda ju, et ega neid liike nii palju polegi vaja. Meie ümber me saame ju hakkama, ela määra. Milles nüüd kõige rohkem sellise mõttekäigu esindaja, nagu mina praegu väljendasin, eksib. Väga erinevaid hinnanguid on maailma liigirikkuse kohta. Igatahes on erinevaid elusorganismide liike. Kindlasti on neid mitu miljonit ja ma arvan, et selles tohutus liigirikkuses peituvad ka meie meie toidulaua ja kas või meditsiini jaoks väga olulist ressursid. Ja ma olen tihti seda näidet kasutanud, et et ma usun, et esimene esimene teadlane, kes hakkas hallitust uurima tundus küll inimestele väga kohtlane või seda ei mõistetud tema töötähendustega. Kuigi me sööme rukkileiba ja sööme veiseliha, aga aga teinekord päris ootamatult näiteks hallitus võib osutuda ka väga hallitusseened võivad osutuda väga tähtsateks. See antibiootikumide rida hakkas Kiievis sealt siis tulema. Hakkasin. Ei, sinu küsimus oli muidu muide, väga hea küsimus tõesti on kohati niimoodi ja seda on raske seletada eriti konventsiooni valguses, et miks on niimoodi maailmas välja kujunenud, et näiteks praegult kasvatatavatest nisu sortidest on täiesti monopoolne see nisu, mis aretati Indias ja mis on tänapäeval nagu leevendanud selle näljahäda, mis veel mõnikümmend aastat tagasi seal Lõuna-Aasias oli on küll niimoodi, aga kõige suuremat väärtust nähakse nendes resursside ikkagi sellest seisukohast, et me ei suuda arvatavasti kuigi otsustavalt piirata inimkonna kasvu ja need toiduprobleemid niikuinii on kogu aeg päevakorras ja see bioloogiline mitmekesisuse säilitamine võimaldab tagada selle potentsiaali, et me leiaksime uusi võimalusi ja uusi ideid mitmesuguste resursside, mitmesuguste liikide konkreetseks kasutamiseks ja et veel arusaadavamat ennast väljendada. Ma lugesin väga palju arvandmeid selle kohta, kui tohutult me kasutame, siiski otsime moodsaid ravimeid Nendest ravimtaimedest ja mitmesugustest, noh, niisugusest looduslikest taimedest, see on niisugune suund, mis on just viimasel ajal nagu hoogu võtnud ja, ja selles nähakse tohutult niisugust ohtu, kui me näiteks neid troopilisi vihmametsi samas tempos edasi hävitame, siis tohutult palju neid liike hävib ja potentsiaalselt võimalus jääb ikka vähem ja vähem leida uusi kasulikke ja võimalikke variante. Ta on mitmesuguste sünteesida läbiviimiseks. Ja teine moment, mis asja juures muidugi hästi oluline ja mida me vist parasvöötmes peame rohkem silmas pidama kui võib-olla troopikas. Aga võib olla, on see universaalne printsiip. Ühesõnaga see sordiaretus, mis on kunagi läbi viidud ajaloolisel ajal nii kultuurtaimede hulgas kui ka koduloomade hulgas on sageli väga väärtuslikke tõuvorme ja mitmesuguseid geneetilisi rasse võimaldanud aretada, mis aga vahepeal on nagu unustuse hõlma läinud. Me oleme liiga suures eufoorias mõnedest uutest edusammudest, võib-olla mõnedes hormoonpreparaatide või mõnedest vaat sellest samast hargnema peaaegu nisust, eks ole. Tuli samal ajal meil kodumaal on hulga väärtuslikke, kohalikele tingimustele paraparemini kohanenud liike. Tuletame meelde näiteks meie Eestimaal aretatud õunasort, mis on kindlasti palju C-vitamiinirikkamad ja palju kasulikud meie tervisele, kui näiteks need kaunid õunad, mida me ostame kas Poolast või Kesk-Euroopast, siis Tõnis Kaasik andis sõrmega märku ja siin on mingid tabelid ees, aga enne ma tuletaksin meelde lohusalus eesti geneetikud arutasid ka sordimajandust ja, ja too majandust ja siis laskusid, et filosoofiasse ja lausa küsisid kolleegide ärritamiseks ja pikapäeva puhul ülesäratamiseks, et kui meie oleme juba hakkama saanud näiteks kalkunitõuga linnuga, millel ei ole sulgi ja seatõuga, mis kasvab just niisugune, nagu me tahame, aga et kui meil näiteks kliima äkitselt muutub ja siis nii-öelda kasvuhoone tingimustes kasvanud sordid ja tõud kukuvad, et kas meil ongi enam üldse siis niisuguseid, kes ja mis peaksid vastu nendele kliimamuutustele? Ma mäletan siis ütles, et Hiinas on veel metsikuid sigu küllalt palju, et saab ristata. Ja jutt jõudiski genofondi juurde ja see bioloogiline mitmekesisus ja tema kaitsja ei ole mingi botaanikule armas väike taime liigike, millest võib üle astuda nii, et ei märka või, või mingi vähese arvuga üks haruldane liik kuskil mägedes, võib-olla loomadest see on hoopis laiem, see on hoopis laiem, aga seda laiust me arutame siin veel lahti ja nüüd palun, Tõnis. Tahtsin kaks konkreetselt näidata. Tuua need ei ole mul päris välja mõeldud, ilmselt nad on paljude hulkas valitus sisalduvad selles samas juba mainitud agenda 21. illustreerivad nagu bioloogilise mitmekesisuse peatüki siin on mitmeid oma nimetas kaks, üks on siis nagu majanduslik kasu ja teine on siis niisugune noh. Kasu selles mõttes, et tal võimalik ellu jääda. Esimene on siin näide täiesti seni hiljuti veel kasutuks peetud metsikust Türgis kasvavast nisusordist põlistada looduslikke metsik nisueellane. Aga tänu selle Eeellase teatud omaduste kasutamisele on ainuüksi USA saab aastas kasu 50 miljonit dollarit oma kommertsnisusortide kasvatamisel päris tuntav. Ja teine näide samast kohast võetuna on seostuda laste, nagu ellujäämisega kuuekümnendatel aastatele suri leukeemia keemiasse haigestunud viiest lapsest neli siis praegust jääb ellu viiest lapsest neli, üks sureb ja selline noh, neljakordne nagu edu. Tuleneb ainult ainuüksi ühest Madagaskaril avastatud taimest ja tema baasil loodud siis leukeemia ravimist. Nii et see on noh, väga, väga tuntav asi ja see ei olegi mingisuguse kuskile kaugele ajalukku, vaid seal ei ole 60.-test aastatest viimase 25 30 aasta jooksul on selline progress saavutatud ja tänu sellele ühele Emmdeemsele taimele, mis kasvas, oli säilinud Madagaskaril, kui seda ei oleks, võib-olla oleks leitud kuskilt veel mingi samasugune taim kasutades seda rahvatarkus, mida praegus palju kasutatakse just nimelt meditsiinitööstuse arendamiseks, aga võib olla ka mitte nii et ta oli omal kohal, et ta oli veel hävimata, ta ei olnud veel nende 250 taimeliigi hulgas, mida arvatakse, et iga päev hävineb maakeral Selle konventsiooni täitmise konventsiooni isegi teksti koostöö kooskõlastamise juures on, nagu Tõnis Kaasik rääkis, on märgatavad kaks osapoolt, üks on see arenev lõuna. Kolmas maailm ja teine on nüüd tehnoloogiaid tuttav ja, ja seda bioloogilist mitmekesisust kasutav arenenud põhi. Ja tihtilugu tekib ebakõlasid arusaamises kahe tähtsa osapoole vahel. Ja nüüd, et, et see konverents osapoolte konverents oleks edukas Bahamal. Selleks korraldati juulikuus Keenias üks valitsustevaheline ekspertide valitsustevaheliste ekspertide töögrupi koosolek kes pidi siis läbi arutama mõned sellised teravamad probleemid. Aga et need probleemid tõesti olid nii teravad, siis aprillis korraldati Mehhikos veel veel ekspertide nõupidamine, kes pidi siis andma soovitusi sellele juulikuisele Keenia konverentsile, niiet eeltöö oli tõesti väga tihe ja kui minul õnnestus ära võtta mehhiko nõupidamisest see kestis viis päeva hommikust õhtuni vaidlusi, mis teinekord lõppesid õhtul kell 10, kell 11 siis lõpuks viie väsitavat päeva kokkuvõttena jõuti, jõuti nullseisu, see tähendab, et nõupidamine ei võtnud vastu ühtegi dokumenti. Mis muidugi ei tähenda, et nõupidamine oleks olnud kasutu, aga näitas selgelt, kui kui tõsised vastuolud siiski eksisteerisid. Ja ma arvan, et ikkagi kuigi seal dokumente vastu ei võetud. See eeltöö oli piisav, et et Keenia nõupidamine oli edukas. Keenias toimus selline. Vaesemad riigid, rikkamad riigid leidsid nii mõneski küsimuses ühise keele. Ja kui siin veel konkreetsemaks minna, siis oktoobris toimus ka Eestis üks nõupidamine seminar bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni täitmisest Balti riikides mille korraldas siis ÜRO keskkonnaorganisatsioon ja ja mida võõrustas meie Eesti keskkonnaministeerium. Tõesti väga suur eeltöö on tehtud enne selle, Bahama täitsa osapoolte konverentsi toimumist. Ega siin mõnikord ei saagi eemalseisjana päris hästi aru, kuidas oleks õigem näiteks vihmametsade piirkonnas asuvad riigid üldiselt vaesemad riigid, kui nad müüvad metsa saavad sealt raha ja saavad ka nii elada, nagu see arenenud põhi teiselt poolt. Kasum tekib aga pärast ostmist hoopis teistel riikidel, kuidas nüüd seda kõike nii sättida, et loodus jääks alles? Selle varanduse loodusvara omanik saaks oma elujärge tõsta. Ja et see, kes selle metsa välja veab ja teda töötleb, hiljem sega liiga kergelt ja liiga palju kasu ei saaks, nii et mina näiteks vahel mõtlen, kui loen ajalehte või mõnda kurje artiklit. Oleneb, kelle nahas oled, nii ka vaatad ja, ja nüüd, kui nad saavad ühe laua taga kokku, ma ei kujutagi, et kuidas seda saab nii jagada, et kirik keset küla oleks või ikka saab siis. Me püüame nüüd hästi lühidalt, püüaks seal ja olla kolm punkti välja kogu sellest konventsioonist, et milline see konventsioon siis nagu oli pühendatud, mis tema eesmärgid olid siis, sai juba korra nimetasid siin ära, aga ma nimetan võib-olla üle, üks oli siis kaitsta kaitstes kõige väärtuslikumate, võib-olla kõige tüüpilisemad maailmas. Seda nii kaitsealadel praegustan veelgi aktuaalsem noh, väljaspool kaitsealasid liike kaitsta. Teine aspekt on säästlik kasutamine, kasutada seda ökosüsteemide või looduse mitmekesisust ja tema komponente säästlikult, nii et me teda ära ei hävitaks, nad taastuvad ressursid, eks ole, mõõdukalt kasutada nii loomi kui taimi. Ei lõikaks ära tulevastelt põlvkondadel ta võimalust neidsamu kasu ära kasutada oma eluks-oluks. Ja kolmas on ka juba korra puudutatud sama kasumi jagamine. Võib-olla see on kõige poliitilisem ja finantsidega seotud. Kas teil on ka tüliõunaks? Siiamaani oli niimoodi, et noh, arenenda põhi valdas tehnoloogiat Talle intellektuaalne omand, mida ta äärmiselt kiivalt kaitses ja ta sellesama tehnoloogiaga selle Sellega läks siis piltlikult öeldes troopikametsa missiooni, kus on siis kuni 90 protsenti meie bioloogilisest maailma bioloogilist ressursist võttis sealt siis mida vaja. Ta sai sellest tohutut kasumit kas läbi ja siis geneetiliste töötluste läbi. Ravimitööstus, farmaatsia, farmaatsiatööstuse ja teine pool seal, mitte midagi, ta vaesus tavaliselt aina rohkem, teine, aina rohkem rikastus. Vaat nüüd ongi see poliitiline moment on, kuidas seda kasumit, seda raha jagada siis kahe poole vahet ühelt poolt tehnoloogia omanikuga, teisel poolte ressursi omaniku vahel, vaat siin käibki sedasama sõda ühte ütleme piltlikult sõda ühte poolt esindatakse poliitiline grupp, mida kutsutakse 77 pluss Hiina. Seal on tegelikult kuskil üle 130 riigi juba. Ja teisel pool on siis pisikene käputäis tegelikult ta seitsmenda arenenud riike, kelle käes on raha, kelle käes on tehnoloogia ja kelle käes on intellektuaalne potentsiaal tehnoloogiate arendamiseks, vot selle ümber käib kogu see kogu see tegelik võitlused. Ega seal ei räägita väga palju bioloogiast, näiteks Nassous rohkem ikka koos juristide poliitikud, bioloogia oli taustaks ainult. Kuhu meie kuulume 77 hulka, ajutiselt olen meie vahepealsed ja, ja selle üle olid ka seal tõsiseid diskussioone, aga noh, lähtutakse praegult ametlikult ühinenud rahvaste organisatsioonis käibel olevast jaotusest ja selle järgi oleme me ajutiste Ida-Euroopa riikide kategoorias koos Kasahstani ja, ja Ungari tšehhiga. Ja meil oli ka oma sõna kaasa öelda. Ja kui me siis konverentsi eelõhtul nagu kokku istusime, siis arutati, et iga riikide grupp peaks esitama siis oma esindajat sellesse konverentsi juhtivasse büroosse ja kuna tuli nii välja, et pretendeeriksid nõndanimetatud Ida-Euroopa nimel meid esindama kaks naaberriiki Ungari ja Tšehhi siis me Eesti pool nagu pareeris selle oma tugeva delegatsiooniga sele selle mõte ja, ja, ja arvas, et võib-olla hoopis Balti riikidest võiks esindaja olla, kuna teisi Balti riike esindatud ei olnud, siis oli see niimoodi mõistaandmine, et võiks eestist olla see üks esindaja, need, et meil oligi siis niisugune sõjakava, mille me läbi viisime ja meie esindajaks sai siis kahe nädala jooksul selles büroos meie kolleeg Jaak Tambets Mida see siis nüüd tähendab? See tähendabki nagu siin Tõnis rääkis, et ega seal konverentsil esialgu veel. Ma võtan, alustame veel kaugemalt, et, et kuna see oli bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni esimene osapoolte konverents siis On mõistetav, et konventsioonile ei ole veel sellist ütleme sisu, nagu nende vanemate konventsioonide puhul, kus on olemas teatud liiginimekirjad ja elupaikade nimekirjad, mida kaitsta ja nii edasi. Ma usun, et küllap need tulevad kunagi. Aga aga siin oligi kõige olulisem oligi siiski, et et just sellele kolmandale maailmale annab see konventsioon võimaluse mõista bioloogilise mitmekesisuse väärtust mitte ainult väga abstraktselt tasandil, teaduslikul või, või esteetiliselt võib, see annab neile siiski aluse käsitleda oma bioloogilist mitmekesisust, kui kui rikkus allikat. Siin oli juttu selle mitmekesisuses kasutamisest saadava tulu õiglasest jaotamisest. Ja nüüd minu arvates See tulu jaotamine oli seal nüüd no päris otse öelda, need rahaküsimused olid siiski selle esimese konverentsi üheks põhiküsimuseks ja siin on paar korda juttu olnud, et et olise arenev lõuna ja arenenud põhi, need kaks komponenti seal ja kipute unustama seda, seda vahepealse areng areneva majandusega Ida-Euroopat. Ja see arenev lõuna ei taha sugugi leppida sellega, et ka Ida-Euroopa saab rikaste riikide rahadest midagi oma oma ressursside kaitseks ja büroos käis teinekord väga selline väga selline otsene ja ilustamata kemplemine selliste rahaküsimuste üle. Sellepärast et see mõiste Ida-Euroopa ja mõiste arenguriigid ja seal ei ole väga kindlaid piire. Kui me vaatame mingeid arengunäitajaid nagu maailmapanga mingeid sissetulekuindekseid või siis selgub sealt huvitav asi, et näiteks Tadžikistan, kes on seal Ida-Euroopa esindaja nende sissetulek elaniku kohta aastas on 490 dollarit. Aga samas Argentiinas on see näitaja üle 6000 dollari. Ja Brasiilias, kes on väga aktiivne, võitlev arengumaa, alati. Nende sissetuleku vastav indeks on 2700 dollarit. Ja konventsioon sedasama bioloogilise mitmekesisuse konventsioon on sõnastatud nii, et et just see kolmas maailm on nende rahasaajate hulgas. Ja siis need arenenud riigid on rahaandjad ja Ida-Euroopa on nii-öelda mängust välja jäetud, sellest päris päris sõnast sõnastust ei leia, et Ida-Euroopa paks raha saama seal on kirjas. Ainult et Ida-Euroopa võiks, võib toetada vabatahtlikult arengumaid, aga nüüd seal väike loogikaviga minu arvates on sellepärast et on mõeldamatu, Tadžikistan hakkab toetama Argentiinat. Ja ja loomulikult on see selge ka nendele arenguriikide esindajatele, kes osa võtsid sellest konverentsist, aga loomulikult on nad seal olid nad seal kaitsmas oma riikide huve. Ja siis büroo töös. Mina üritasin seal ka kogu aeg kogu aeg mõista anda siiski, et loogilisem on, kui ikkagi ikkagi see toetuse suurus või abisaamissuurus sõltub reaalsest rikkusest, riigi rikkusest, mitte kuulumisest ühte või teise rühmitusse, nii et teinekord see büroo töö oli siiski kui konverentsil ei olnud eriti kuulda mingit taimede või loomade nimesid või liigiriikide kohta juttu, siis büroo tööl, seda igal hommikul oli büroo koosolek. Ja igatahes ühestki liigist seal kordagi räägitud. Võtsid nad sinuni niisuguseid vihjeid kuulda siis ka, et tegelik reaalne rikkus peaks nagu olema see mõõdupuu kas aidata või aitab ise. Sellega oli nii, et mina, kuna ma ei ole osa võtnud näiteks meist keegi ei ole osa võtnud sellest Keenia nõupidamisest ja siis me ei ole nii head hindajad, aga ungarlased, kes on kõigist nõupidamisest osa võtnud, väitsid, et see Bahama konverents oli nüüd parim näide, kuidas Ida-Euroopa koostööd tegi. Ja meil olid tõesti, igal hommikul olid Ida-Euroopa koosolekud enne enne plenaaristungeid enne suure saali nõupidamisi ja me kuidas nüüd öelda, sõdisime mitmel rindel, niiet Ida-Euroopa regiooni. Koosolekute esimees oli Slovakkia esindaja. Ja tema tema võttis saalis sõna Ida-Euroopa nimel. Mina üritasin tshehhi kolleeg, meie üritasime büroo nõupidamistel rääkida. Siis Ida-Euroopa oli esindatud ka arvukates komisjonides, mida seal moodustati ja me ikka rääkisime sama juttu igal pool, nii et lõpptulemus oli hea. Selles mõttes. No meie lähtekoht oli juba ja sellepärast, et me moodustame niivõrd väikese riikide gruppi küll ajutise, nagu ma enne toonitasin, aga 20 tänu sellele õnnestus meil ju igasse komisjone igasse ala töö grupinast sisse suruda, sest teisi riike grupeeringuid on hästi palju, nii et arvatavasti järgnevas töös on meil teatud niisugune potentsiaal olemas ja ma arvan, et kui konkreetselt Eestist rääkida, siis kindlasti mingi kasu jõuab ka ükskord meieni. Ma tahtsin esitada ühe oma kolleegi küsimuse natuke pehmendatult, aga nüüd ma esitan küll, aga hoopis teistpidi, sest teid kuulates pilt läheb avaramaks. Et kas siis ja Eestist kolm meest lähevad päikest võtma ja soojus Kariibi meres suplemas peab siis nüüd meie vaene Eesti saatma sinna nii palju mehi, aga no nüüd on kuulajal, kes meid on algusest peale kuulanud juba mitu asja selged, et üks mees oli väga kõvasti seotud selle maailmakonverentsi ettevalmistamisega ja teine mees ka ja kõva töö käis büroos ja käis juba varem. Niiet mitu meest on juba väike meeskond? Tiit, sinu osa siis? Jagasite jõudu ja minul oli see uhke roll, et ma pidin olema siis nagu delegatsiooni juht ja ja meil vaid ka kõigil kolmel need volitused olemas Eestit esindada ametliku ametliku Eesti valitsuse delegatsioonile. Aga ma arvan, et see Eesti roll hakkas peale juba sellest hetkest, kui me kirjutasime alla Riioossellele konventsioonile aga neid, kes alla ei kirjutanud, no ei tohi ka unustada, et nende seas on suur Venemaa ja ja maailma kõige võimsam riik, Ameerika Ühendriigid. Vabandust, kes ei ole ratifitseerinud, aga, aga Eesti on nüüd nende 100 riigi hulgas, kes siis on selle konventsiooni ratifitseerinud. Ja see sündis siis, 11. mail, jõustus rahvusvaheliste paberite kohaselt 27. juulil. Nii et, et meil on nüüd niisugune omale endale kaela võetud kohustust tõsiselt sellega tegeleda. Ja meil on olemas ju riigikogu otsus selle kohta ratifitseerimise kohta ja ühtlasi ka kohustus valitsusele edasi tegeleda selle konventsiooni jõustamise küsimustega. Ja kui me viitasime enne sellele Tallinna konverentsile või sellele ühekshopina, mis meil siin seminarile, mis meil oli korraldatud Genfi initsiatiivil, siis seal siis koorus ka välja nende ülesanne täna jaotus, mis meil ees seisab ja kus suunas me peaksime edasi liikuma. Ja ma arvan, et nüüd kõige lähemal ajal veel jaanuarikuus neil toimub päris mitu niisugust ametlikku riigisisest üritust, kus me siis kamandama oma konkreetset kava ja plaani. Sest ega, ega meiegi sain ma oma rahvuslikku strateegiat, oma rahvusliku programmita oma oma ülevaateta, mida kindlasti oodatakse konventsiooni kontoris ja millega on enamik Meie naaberriike hakkama saanud. Ma mõtlen küll neid, neid arenenumad riike ja pean kahjuks siis nentima või ka uhkust tundma, ma ei tea, kuidas need tunda selle üle, et me oleme teatud edusammu edu saavutanud oma oma lõunanaabrite ees, sest Läti, Leedu ei ole seda konventsiooni ratifitseerinud ja nemad ei saanud ka sellepärast osaleda selles osapoolte konverentsil. Aga muidugi see, et nüüd see ratifitseerimine, nagu ma enne valesti välja ütlesin, et see ratifitseerimine siiski ei ole toimunud kahel väga suurel territooriumil, noh eelkõige, et seda ei ole teinud Ameerika ühendriigid see noh, tekitas ka seal teatud niisugust ärevat seisu, sellepärast et just see rahade ümberjaotamine, millest me enne rääkisime, mille peale kõige rohkem arenenud maailm loodab. Siit on kindlasti suuri puudujääke neile. Sellepärast et Ameerika Ühendriikide osa selle konventsioonid tunnustamisel, kuigi nad võtsid osa konverentsi tööst küllalt aktiivselt seda ootab terve maailm ja arvatakse, et see on tähtis Ameerika poliitilises elus ja siseriiklikus elus, et vaevalt see praeguse administratsiooni ajal üldse aset leiab, et see on juba rohkem nende siseriiklik küsimus, millal see hetk kätte jõuab? Võib-olla enne, kui me nüüd nagu ilmselt peaksime asjade juurde minema, aga veel paar momenti marsruut, mis tulid praegust yht, Randla jutust aga selgesti välja. Tõepoolest see poliitika, mul oli võimalik olla selle Riiadesse needa konverentsil. Seal oli äärmiselt suur poliitiline poleemika, isegi oli ta demonstratsioonid Ameerika Ühendriikide valitsuse vastu seotud sellega, et Ameerika ei olnud selle ligemale 170 riigi hulgas, kes oleksid alla kirjutanud Rios sellele bioloogid mitmekesisuse konventsioonile ja küsimuse all oli Ameerika sisepoliitiline küsimus. Sisepoliitiline ja majanduspoliitiline küsimus selles, et seal intellektuaalne omand Ameerika töösturid tundsid, et neid riivab see kasumi jagamine ressursiomanikuna tavaliselt tugevat survet, kui valijad presidendile ja valitsusele selle tulemusena ei valitsusse alla ei kirjutanud. Ja tolleaegne Ameerika Ühendriikide president George Bush tuli koos teiste riigipeadega pidas oma kõne seal nii-öelda seda alustas küllalt väljakutsuvalt, oma esimene lause oli see, ärge arvake, et ma tulin siia vabandama. Ja tõepoolest toodesse lõppeski. Väikse skandaaliga ei oleks äärmisel äärepealt läinud maksma ametikoha tolleaegsele Ameerika Ühendriikide Keskkonnaagentuuri administraatorile, William rallile. See oli noh, ajalehtede esikülgedel, kas ta nüüd jääb ametisse või ei jää. Aga siiski, torit jäi hiljem vaikselt, siis Ameerika on selle alla kirjutanud, Algo asepresident kirjutas alla ja nüüd ongi küsimus, kas pärast vahevalimisi, kus vabariiklased said kongressis enamuse, on harva arvamisi, et võib-olla ikkagi seal on töösturite lobi väga tugev võib-olla ameerika ei, ratifitseeris lähemal ajal, aga see on selline noh, niukene kuluaari, kuluaari ja poliitiline nagu hinnang olukorrale. Ja ma lisaksin sellele kohe juurde ka selle, et noh, eks meilgi oli üsna kummaline seal suures konverentsisaalis Nassausse näha, et Venemaa tool oli päris tühi kogu selle aja jooksul. Suhteliselt aktiivselt võtsid osa, näiteks olid esindatud vähemasti Valgevene ja Kasahstan oli üsna aktiivne Armeenia, Armeenia need, et neid endisi N Liidu maid seal oli esindatud, aga Venemaa täiesti ignoreeris, nii et et see jättis nagu niuksed natukene kummalisem mull. Ilmselt on sellega seotud Venemaa siseriikliku poliitikaprobleemidega. Ja ma võib-olla ka, kui tohib, lisaks veel, et et minul oli see esimene kord, kus ma sain töötada nii nii arvukas tugevas meeskonnas kuskil välismaal ja see oli tõesti väga hea kogemuse enne, kui eesti asjade juurde minna. Ma ütlen veel, et Tiit Randla initsiatiiv oli, et Eesti oli esindatud ka näitusesaalis, seal kohe konverentsisaali kõrval oli näitusesaal ja Eesti. Eesti Kaitsealade kohta oli seal näitus üles pandud. Jah, kui sa enne ütlesid, et ega seal bioloogilist tausta seal konverentsi suurt ei olnud, ma tahtsingi siit kohe vahele segada. Asendas mõnel määral see näitus selle niimoodi korraldatud, et kolmel või neljal päeval oli seal väljas. Ma arvan, et üks kolm-nelikümmend riiki ja meie muidu on nõndanimetatud Ida-Euroopa grupist olime ainsad kes siis püüdsid ka näidata, mis neil siis sellest bioloogilisest mitmekesisusest nüüd, kuhu nad on jõudnud selle arendamise ja selle mõistmisega. No peab ütlema, et meie küll tagasihoidlikult näitasime ainult oma kaitsealade temaatikat aga see konverents või see konverentsinäitus oli üles ehitatud just nimelt selle bioloogilise taustale väga palju nende tehnoloogiate kõrval ja väga palju nende kultuurtaimede ja loomageneetiliste probleemide kõrval just näidati seda liigikaitse temaatikat, selle seos selle konventsiooniga. Nii et kui me seda bioodiversiteeti tõlgime, siis mina kipun rohkem ütlema looduslik mitmekesisus, need seal väga lai mõiste, see ei ole ainult bioloogiliste objektide kaitse vaid see on ka intellektuaalse omandi kaitse, see on maastike divesiteedi kaitse. Need, et konventsioon on väga raskesti lühidalt seletatav, sellepärast on meil ka täna palju aega. Jah ma ei tea, mida kuulajad nüüd tahaksid hetkel just küsida teie käest, aga võib-olla on ka niisugune kuulaja olemas, kes oma väikest Eestimaad tunneb ja on kuulnud spetsialistide arvamusi, et meil on soid küllalt palju alles ja metsasus kasvab ja endised karjamaad, heinamaad on metsa astunud ja mõnel poolgi kahjuks metsad võsastunud, nii et justkui seda liigirikkust on vaata et küll ja küll. Et kas meil ongi üldse vaja väga muretseda ja rabelda koos teistega, et las nad seal siis muretsevad rohkem, kus asjad halvemad on. Mida siin annaks vastata? Mina sisse juhatatakse ainult niipalju, et loomulikult kui me räägime bioodiversiteedis, siis täiesti loomulikud näited juba me tõime siin ikkagi pilk pöördub lõunasse, troopika, kas ja parasvöötmes, loomulikult on see liigirikkus väiksem ja probleemid natuke teised. Ja rohkem. Võib-olla kontsentreerub kogu arusaam selle ümber umbes niisuguses kontekstis, et kui Eesti on juba ühinenud mitmete klassikalise ala konventsioonidega kokkulepetega nagu ramm, sarnagupern. Aga Washingtoni konventsioon nagu koostöö, ütleme maailma looduskaitseliiduga ja samm maailma looduskaitsefondiga. Kõik see, mida nüüdse biotiveeriteedi konventsioon üritab teha ja millega muidu alati need teised konventsioonid, vanemad konventsioonid päris nõus ei ole. Ta püüab olla nagu katuseks neil ja ta püüab koondada seda temaatikat ja see temaatika on hoopis laiem. Ja võib-olla tõesti Eestis ma julgeksin, kuigi maa looduskaitsealal töötanud ma julgeksin öelda, et ega see looduskaitse klassikaline kaitse temaatika peaks ka meie Eesti oludes sellest konventsioonist mitte moodustama noh, üle poole, vaid ikka allapoole, sest et väga oluline on selle konventsiooni kontekstis mõista meie ennast, taastuvate ressursside tootmise just poliitikat, ma mõtlen just seda ressursikasutuspoliitikat näiteks kalanduse poliitikasse, kindlasti läheb see konventsioon sisse metsanduse poliitikasse läheb see konventsioon siis kindlasti on väga oluliseks osaks sellest konventsioonist meie tõu ja sordiare, pluss ühesõnaga see põllumajanduslik aspekt, mida me oma eriala tõttu nagu tagasihoidlikult esindasime, aga mille tähendust meie täiesti teadvustame ja, ja mille osas meil on kindel koostöö programm põllumajandusministeeriumi inimestega juba kokku lepitud. Nii et ja muidugi ei tohi unustada just seda, mida ka on meil mitu korda rõhutatud ja toonitatud, et et isegi selle loodusliku mitmekesisuse konventsiooni hulka tuleb otsapidi ka tuuride mitmekesisuse tunnustamine ja intellektuaalse omandi tunnustamine, need ka need tulevad otsapidi sisse. Ühesõnaga, mismoodi see konventsioon tunnustab meie rahvapäraseid traditsioone ja kas see, kas see printsiip on universaalne ja kuivõrd Ta kehtib Eestis, et, et ka see on selle konventsiooni osa, nii et see konventsioon tahab olla väga lai väga lai niisugune katus, konventsioon väga mitmetele probleemidele, mis mis haakuvad loodusega ja inimesega ja ja ka selle sissejuhatus liseks selline. Sotsiaalne ja, ja võrdõiguslik aspekt on haaratud nagu viimaste viimase aja looduskaitse temaatikas üldse. Nimelt selles konventsioonis on ka eraldi eraldi rõhutatud naiste eluliselt tähtsat rolli bioloogilise mitmekesisuse kaitse säästva kasutamise, nii et siis väga lai Ja siis bioloogilise ohutuse momente, mis käsitleb igasugused ohtlike liikide ja parasiitide edasikandmist ja, ja nende võõrpärast, Yoste liikide sissetalumise võimalust, seega seemnetest veterinaarkontrollide taimekarantiini, aga see on ka selle konventsiooni üks osa. Ja muidugi, mida me nagu noh siiski liigume arenenud ka biotehnoloogia küllalt juhtivaid teadlasi ja kahjuks on sunnitud, räägib välismaal töötama, eks on küllalt maailma tipus biotehnoloogia alal, ilmselt siit tuleb ka ikkagi mitmeid probleeme selle intellektuaalsest omandis ja geneetikas. Ja kui me nüüd sihime Euroopa liitu, siis noh, seal on mitmed direktiivid vastu võetud ja otsused, mis puudutavad just nimelt geneetiliselt muudetud organismide nagu looduslaskmiste reguleerijad, tegelikult selle keelamist, sellega on võimalik igasuguseid asju pea peale pöörata. Eks ole, aga ma tahtsin nüüd veele nagu lähtudes selle konventsiooni eesmärkidest, nagu ma nimetasin, kolm eesmärki, põhieesmärki üks on kaitse, mis on enam-vähem eestlasele kritiseerida, natuke süsteemi muutma struktuur, aga me oleme uhked oma kaitsealuste territooriumide üle oma traditsioonide kauguse üle, mis ulatuvad juba väga kaugele, eks ole, aga kas Vilsandil ja nii edasi siis teine või kolmas alises loetelusse kasumi jagamine ilmselt see pole ka väga aktuaalne, kuigi siin momentonilise muutub nagu tähtsamaks, aga täiesti jaoks inimeste konventsiooni eesmärkides prioriteetne on looduse komponentide säästlik kasutus, võtamine siin, Tiit anda juba nimetas oma sissejuhatuses just nimelt meie metsaressursid meie kalaressursid, meie loomsed ja taimsed ressursina ka. Vaat see on minu arvates võtmesõna ja see prioriteet bioloogide konventsiooni. See uurimus, mida teie instituuti filiaal siin korraldas kinni maksis ja hiljem ka tutvustas ka raadios on sellest terve sarisaade olnud, näitas, et näiteks meie inimesed, nii eestlased kui ka muulased üksmeelselt on veendunud. Küsitluse põhjal tähendab see 1500 inimest erinevates maakondades ja linnades, et meil Eestis toimub üleraie. Et meil raiutakse rohkem metsa, kui see bioloogiline juurdekasv lubaks. Selle ala spetsialistid väidavad, et me raiume all raiume tunduvalt alla juurdekasvust. Et lähimaades on see raiumise protsent suurem, meil on üldtagavarast kuskil 1,3 protsenti, eriti kui öelda arvudega. Üldtagavara on 277 miljonit tihumeetrit, kui kõik metsas kasvavad kokku lugeda ja sellest kaks kuni kolm miljonit ainult raiume. Aga ometi on rahva hulgas suur ärevus. Kas me oleme siin selgitustöös midagi valesti teinud või on siin mingisugune psühholoogiline moment, et vihmametsade piirkonnas metsad raiutakse, viiakse välja, keegi saab kasu. Meil praegu, turusituatsioon on niisugune. Mida me oskame siin öelda, ma ei arva, et me siin pikalt jääme arutlema, aga, aga. Ökoloog näiteks no neid lähenemisviis on mitmeid, oleneb, mida me kasutame selle metsanduse temaatika juures võib-olla kõige, kõige parem märk on see, et Skandinaaviamaades metsanduspoliitika on muutumas ja isegi isegi võiks öelda, et Rootsis näiteks juba muutunud väga-väga märgatavalt selle säästliku kasutuse suunas. Sellepärast me kasutame, võib olla. Neid näiteid raiumise kohta, mis on Skandinaaviamaades aktuaalsed olnud nüüd möödunud kümnendite jooksul kus metsas nähti ainult puiduallikat ja tõesti optimaalne majanduslikus mõttes on raiuda teatud vanuses mets maha ja aga, aga selline mets on, teinekord sarnaneb. No ütleme, puude põllule, seal muud väärtused on kadunud, ta ei ole enam sobiv elupaik haruldastele liikidele, ta ei ole esteetiliselt enam sama väärtuslik ta ja nüüd on Skandinaaviamaades seda mõistetud ja nende metsanduspoliitika muutub näiteks näiteks on nad aru saanud oma märgade metsade väärtusest, siis on nad aru saanud vanade metsade vajalikkusest, et säilitada bioloogilist mitmekesisust ja ja mina arvan, et Eesti ees ongi nüüd selline oht olemas, et me et tähendab, me peame vältima seda ohtu, meie vaimustus liialt sellest mõnes mõttes Skandinaaviamaade jaoks juba juba mööda läinud ideoloogiast, metsaga, metsaga seonduvast ideoloogiast ja isegi sinna. Konverentsi paika reisides lugesin ma lennuajakirjadest just pikki jutte selle skandinaavia muutuva metsanduspoliitika kohta. Ja ma arvan, et hinnang metsa metsa väärtusele ja see tuleb ümber vaadata ja isegi Eesti poolt on ka positiivseid näiteid. Siin plaaniti ühte projekti, mille käigus oleks maailmapangast võetud laenumetsade kuivendamiseks ja see projekt on vähemalt ajutiselt seisma pandud. Selles organisatsioonis. Keskkonna aspekt muutub järjest tugevamaks ja ka nende poolt oleme kuulnud, et, et see ei ole, see ei ole tänapäeval enam kaasaegne. Noh, see on hea näide selle panga kohta, aga on euroopaschelleks teine pank, kes annab just laenu võimsatele, välisfirmadele, kontsernile, kelle tütarettevõtted aitavad meil siin üsna nobedalt metsas tööd teha, kuigi see paberipuit ilmselt on õige ka välja vedada, sest teda meil juba vist natuke rohkem kui vaja metsa edasiseks terviseks. Tegelikult ta on psühholoogiline teema ja seda päris üle dramatiseerida ei saa. See on täiesti loomulik, et iseseisva Eesti riigi taastekkimisel, et see oli üks väga tähtis ressurss väga paljudel talunikel, eks ole, raiutud metsa teda välja viia ja mulle hoopis vastupidised, et viimasel ajal rõõmuse, et sageli ei ole need koolad enam ümarpuidust, vaid nad on juba saetud puidust, eks ole, see näitab, et me areneme edasi ja see on paratamatu etapp ja ma olen kindel, et mingit üleraiet ei ole. Ja ma olen ka kindel, et niisugune murrang seisab ka Eesti metsanduses. Eesmärke selleks juba on ja arusaamisi on ka selleks olemas, nii et me ise peame olema aktiivsed ja, ja seda süsteemne pool forestry, seda, seda säästlikum metsandus propageerima. Nii nagu seda on tehtud ka Rootsis. Ja ma olen kuulnud, et viimastel aastatel näiteks Soomes ei ole sugugi veel selgelt näha, kumb pool peale jääb, seal käib ka väga äge diskussioon ja ma näen ette kõige lähematel aegadel ka Eestis. Palju vahetatakse mõtteid sel teemal, et põhimõtet tõsi, niisuguseid filosoofilisi lähenemisnurki natukene nihutada, ühesõnaga selle selle puidu tarbijastiku eesmärgi asemel tähtsustada ikkagi tõeliselt mitte ainult sõnades, vaid tõeliselt seda metsa tähendust kui ökosüsteemi tähendust. Natukene püüaksin ka võib-olla seletada ära või kuidas ma harva näen, miks see selline ootamatu reageering tuli tõepoolest, peeti Eesti keskkonnaprobleemiks number üks. Ma ei kahtle Eesti rahva intellektuaalsest potentsiaalist looduskaitses harituses, aga ma siiski ei arva, et see, mis me nüüd kuulsime, et see nagu selle põhjuseks oli, et nad tunnetavad, et noh, nihukese bioloogiline mitme kannatab, see kõik on õige. Aga ilmselt see emotsionaalselt ja psühholoogiliselt mõjusid ühelt poolt tõepoolest need tohutu suured palgivirnad, mis sadamates on nähtaval inimesteni ja praegu näiteks Tartu lähedal on tohutult palju Tartu maantee ääres, et nali, inimene näeb ja ta saab sealt emotsionaalsete, mitte positiivse laengu selle eest, eks ole, Eestit müüakse maha teiselt poolt seda kinnitavad ka teed mööda vuravad ka öösiti sõitvad palgikoormad mingite sadamate suunas ikkagi. Ja see on noh, see emotsionaalne moment või nägemus kaemus. Aga teine on muidugi see, et me nüüd võrdleme kahte asja, mis ei ole päris aus. Me võrdleme kogu oma metsa, mida me hindame, eestlane, ligemale 50 protsenti metsamaa, hindame selle bioloogilist juurdekasvu ja siis aga me raiume ju sealt ikkagi ja kättesaadavad põhised, palk ja paberipuu suurte teede äärest, eks ole. Aga küsimus on selles, kuskil jääb see ressurss soodes kasutamata kaugetes kättesaamatutesse kohtades, eks ole, kuskil raiutakse üle ja ma olen kindel, et raiutakse korralikku palki. Mõnes mõttes ka valitsuse paberipuud, raiutakse üle paikkondlik probleeme, inimene näeb, et tema maja ümber metsad ära kadunud, siis teda ei huvita, et kuskile Alutaguse südames ressurss on kasutamata jäänud ja selle arvel on see tema maja tagant mets maha võetud, tema vaatab, konkreetselt mõtleb ja vaat siin küsimus on, et neid päriselt ei saa niimoodi öelda. Tervikuna Eestis on see niimoodi, aga regiooniti juurdepääsu seisukohalt on, toimub ka, ma arvan, et siiski mingi mõningane ja üle laiali. Ja ma ütleks ka, et mu jutust vale valesti aru ei saaks, et ma ei ole, ma ei ole ka noh, kuidas nüüd öelda. Nii suur metsanduse vaenlane, ma saan täiesti aru, et metsa tuleb kasutada, aga siin ongi just see meile mitte väga harjumuspärane säästlik kasutamine, mida säästlik tähendab, metsa saab raiuda ka nii, et et selle metsa, kui ökosüsteemi väärtus säiliks ja samas ka sealt tuleks majanduslikku tulu, selleni peakski jõudma. Ma olen kaugel sellest, et arvata, et metsa raiumine tuleks lõpetada, see ei ole, see ei ole mõeldav ja ja teinekord teinekord on selline säästlik areng aidanud just mõne ressursi kui kui ökosüsteemi või loodusliku looduse komponendi arengule kaasa, kaasa arvatud Skandinaaviamaade näide. Kasvõi Skandinaaviamaade metsa näide, kus siiski metsade protsent on kogu aeg tõusnud tänu sellele, et metsas metsas nähti tuluallikat või, või näiteks. Ma ei tea, kas seda nüüd saab päris päris puhta tõena võtta, aga kasutatakse maailmas looduskaitse puhul näidet. Et Aafrikas on kolm ninasarviku alamliiki kes kõik olid ohustatud salaküttimise poolt. Ja kahe kahe alamliigi puhul lubati nende mõningane küttimine. Ühe puhul ei lubatud ja see, see alamliik nüüd, mille kütime täielikult keelati, selle arvukus läks alla ja teistel hakkas tõusma, nii et ma arvan, et selle bioloogilise mitmekesisuse säilitamise puhul on ikkagi mis on ka konventsioonis kirjas, on väga oluline. No niinimetatud rahva teadlikkuse tõstmine, et inimene saaks aru, see ei ole nüüd kurikonventsioon, mis keelab kõike, aga inimene saaks aru, et ta on siiski ise sõltuv sellest bioloogilist mitmekesisust ja selle säästlik kasutamine on õige mitmes mõttes tema enda huvides. Ja võib-olla vahel, kui on aega, tasub niisugustest psühholoogilistest momentidest ja emotsionaalsetest kirjutistest või sõnavõttudest kuidagi distantseeruda. On teada, et kui teraviljapõld sügisel koristatakse, siis kõik on sellega harjunud, et lõigatakse kõrred maha ja peades terad kätte saadakse. Ja paljud ei pahanda ju põllumehega, kui ta terad ära müüb, keegi, nõuad ta ise jahu jahvataks ja saia küpsetatakse parte teeks, et see annab talle rohkem tulu, kõik on õige. Mingisugune spetsialiseerumine peab jääma, aga kui see ilus mets minu majapidamise taga jõudis raieküpsesse ka, kus on möödunud minu noorus ja minu minu enda küpsiga ja kui see nüüd maha võetakse, see on kole küll. Tuultele valla ja plats on puhas ja ei ole seal nagu midagi teha. Lähiaastatel. Meie inimesed, kui nad noh, aega saavad mõtiskleda ja arutada ja asjatundjatega nõu pidada, siis leitakse ikka need õiged lahendused ja ja ärevused lähevad ülemis, vahel tekivad