Viimasel ajal on maailmas olnud palju sündmusi, mis on ka eestlaste tähelepanu köitnud, mõttesse pannud, aga nende sees küllalt esikohal oli ka Vihterpalu metsapõleng. Päästeamet tegi vaprat tööd ja jõudu, tuli juurde ja abivalmis inimesi ja kõigil söödeti kõhud täis ja kes köhis ja kes oli suitsu sees ja kes kartis, aga lõpptulemus on nüüd niisugune, et vihm tuli ka natuke veel lõpus appi. Võib selleks korraks ilmselt põlengu kui niisuguse päevakorrast maha võtta, aga kuna asjaosalistel, kes vastu seisid ja muretsesid, on see soojevel sees, siis tasub alati just sellel perioodil natukene veel kord asju üle rääkida, süveneda ja meie tänase kokkusaamise peamine eesmärk on, et vaadata selle juhtumi pealt edasi homsesse. Vihterpalu tulekahju puhul tuleks natukene vaadata gaasiajalukku ja meenutada seda, et selline selle sajandi suurpõlemine oli 52. aastal, kus tules oli ligi 4000 hektarit. Ja, ja suur osa sellest paikneski sealsamas, kus olid need ka viimane tulekahju. Siis oli suurem tulekahju oli seal 81. aastal 92. aastal ja nüüd viimane oli siis sellel aastal, nii et viimase 50 aasta jooksul neli sellist suuremat põlengut, kus tulekahju pindala on läinud üle 500 hektari, mis siis Eesti oludes on ikkagi küllaltki märkimisväärne. Ja eks võib-olla see esimene põlemine, kõigi sellised soodsad tingimused. Ma ei ole seda esimest põlengut, uuendati salaenamuses, Männiga, tekkis selline ühevanuseline üheilmeline mets, mis siis olude kokkusattumuse korral kipub väga hästi niimoodi suuremassiivina põlema, sest seal nüüd on küll püütud neid looduslikke tõkkeid teha ja mõnetan peale. 90 esimeste 92. aasta põlenguid on, siin on neid barjääre ja asja tehtud, kuid väga suurt sellist tõhusat abi nendest viimasel põlengul ei olnud, aga üksi isegi isiklik tähelepanek oli mul just kahegümnen, neljandal või 25. pärastlõunal see asi seal lahti läks, et 25. augusti hommikul mul oli auto, oli väljas mingisugust kastet peale olnud, tähendab see õhk oli juba nii palju kuivaks läinud, et noh, siin oleks võinud see tulekahju ka mõnes teises piirkonnas väga suuresti lahti minna. Metsaülem Margus Talts, teie maadel? Teie oma metsaga vast kõige suurem sina, sõber siinolijatest. Mis võis veel olla see, mis laskis nii laialt lahvatada, meil ei ole põhjust kustutajate vastu päästeameti vastu pretensioone esitada, aga mis nagu soosis tuld teie arvates veel lisaks sellele, mida härra Talijärv juba nimetas lisaks ilmale ka see maastik oli väga soodus selle põlengutakse, see oli sellise sohu sood. Vaheldumisi männi tukkadega, kadedukadega ja rohu peal levib nagu kulutuli küllaltki kiirelt, väga kiiresti. Siis nagu ta haaras järgmised tukad, et siis sisuliselt esimese tunni. Jaak Lewise tuli üks paarsada hektarit kuni see jõudis esimeste autodeni, teiseks oli see alailma edeta ja see Läänemaa suursoo kaitseala on see ja seal pole mingisugustel majanduslikku tegevust ega meil isolatsiooniga teid ehitatud ja selle tõttu ei pääsenud sellele tulele ligi. Toomas Tiits on pidanud oma karjääri jooksul sageli tõsine olema, sest eriti siin Tallinna lähedal Saku pool mets läheb või pannakse hoolimatusest põlema sageli ja milline on teie niisugune arvamus, et seekord siiski kogemusi oli, jõud olijad, aga, aga raske oli piiri panna. Tundub, et Harjumaa metsamehed, tunnetades seda suurt tuleohtu, siis see tornides valve on täiesti olemas, aga analüüsida tuleb nüüd seda momenti tornist amastamise tegeliku tule ülesleidmise vahel. Võib-olla et ka siin selle Vihterpalu põlemise puhul see tund oli ehk liiga pikk aeg just see, kui tornist avastati tuli ja kui nüüd konkreetselt juba kustutusjõud selle koldeni jõudsid. Aga nii üldises plaanis ronis veel see põlemine näitas, et kustutamise nii-öelda jäme ots on selgelt päästeameti käes. On tunda nende professionaalsust ka metsa põlemiste suhtes ei ole siin vastu tuled naile mingi tundmatu, too võtte, rääkimata siin siis sellise materiaaltehnilise poole tunduvast edasiminekust, rääkimata sõide edasiminekust. Ja me ütleme puht sellise metsamajandusliku poole pealt. Selline esmane mulje värske mulje on see, et teed on ikkagi number üks mahutamise tule tõkestuse seisukohalt, mida rohkem tuleohtlikud massiivid teedega quadraatideks suudavad tükeldada, seda suurem lootus meil on, et need põlemised suureks ei lähe. Teisisõnu nii-öelda rahuajal kulutusi tehes võidame sõja ajal, ütleme selle suure põlemise ajal sellega tohutult tagasi kõlas, et teed on number üks selge tehnika ilma hästi ei liigu maapealne. Aga keskkonnainspektsioonil üks staažikas juhtidest Henn Alton, mis võiks olla number kaks? Põrk kaks ja üks langevad kokku. Number kaks peaks olema, et mitte ainult teed, vaid kvartalisihid, mis vähegi kõlbaksid, tuleks mineraliseerida. Üldse mul on tunne, et kui see mets oleks veidi paremini olnud, tulekahjud, eks ettevalmistatud oleks toda tuletõrjujate vaprust veidi vähem tarvis läinud ja ja võib-olla ka kroone oleks vähem kulunud. Meil on juba paarkümmend aastat tagasi kunagisi metsamajanduse ja looduskaitseministri Heino Tederi poolt kinnitatud profülaktika juhend. Ma ei oska ütelda, see on nüüd niisugune õiguslik küsimus. Võrdse juhend praegu kehtib. Kuid see nägi ette, et suured metsamassiivid tuli jagada tulekindlateks plokkideks. Tuletõkestusvööndite ka plokid pidid. Kõige väiksem plokkoli kvartal tähendab kvartali sihtpidi kujundama endast vööndid ja seda tööd tegelikult on seal ka tehtud mõned kümned aastad või kümmekond aastat tagasi. Praegu on märgata, et suuremate teede järjest on alumised oksad puudelt ära raiutud, mis võimaldab vastutuld teha. Aga juba on hakanud uus tuleohtlik alusmets kasvama, sealsamas vööndites on juba raie jäätmed. See kõik takistab vastu tule tegemist. Mul oli rõõm kuulda nüüd päästeametimeestel juba lisaks metsatuletõrjujatele olemas süüta aparaadid, pealegi veel Ameerika päritoluga. Meil olid need Nõukogude omad, kuid nende kasutuselevõtmine ette valmistamata metsas on väga problemaatiline. Nii et vast ehk siiski ja tuleks neid kiiresti mõtelda, kuidas teha üks tore korralduskava sellele massiivile, kuidas ellu viia ja veelgi raskem probleem, mis teha nende erametsadega, kuidas kohustada erametsaomaniku kulutusi tegema? Aasta või iga paari aasta takka, need sihid üle kündma, prahta ära koristama sealt servast, mis tarvis raiuma. Vot see on probleem, mis juba seadusandjatele võib-olla valmistab muredki. Kas see tähelepanekut Kurtnas tulekahju likvideerimine läks hõlpsamalt, kuna seal neid hädasid, et sihid olid umbe kasvanud ja, ja ei saanud nagu ligi alusmets segas olid rohkem korras? Kurtna mets oli märgatavalt rohkem korras, kuid antud kahju konkreetselt siiski kustus ilma nende sihtideta ühes servas jah, on ühe korraliku kraavi juurde välja põlenud, kuid tule iseloomule veidikene teine mets olnud nii tuleohtlik, kui oli Vihterpalus ja tuul ilmselt ei olnud ka nii kõva, nii et seal olid võimalused. Tule lahti, no kontrolli alt väljaminekuks paremat tule peatamiseks, aga neid võimalusi polnud seal tarvis kasutada. Padise vallavanem Leemet Vaikmaa rahva keskel rahvas käib teie juures. Millised arvamused teieni on jõudnud? Minul on võrrelda nüüd ka viie aasta tagune tuleõnnetus samal kohal praktiliselt. Ja ma pean ütlema seda, vaat sel korral oldi valmis päris tublisti rohkem. Mul on nüüd tööd selleks tehtud, nii, kohapeal on tööd väga palju teinud selleks metsaamet väga palju toetust andnud meie Harju-Risti päästekomando väljakujundamiseks metsakustutustugipunktiks. Nii et see kõik andis selle, et praktiline tule kustutamine suurte jõududega algas vähemasti kuskil 36 tundi varem, kui seda oli võimalik viis aastat tagasi. Ja see lõiga eeldused selleks, et suurte jõududega tulekustutustööd praktiliselt toimusid, ikkagi enam kui nädal aega vähem, nii et sellega hoiti kokku riigi raha päris suures ulatuses. Kui nüüd inimeste osalusest rääkida, siis inimesi abiks oli, väga palju. Inimesed selle juures ei rääkinud rahast. Kui oli vaja, siis tehti ja, ja, ja kellega staabi küsitisele käest saadi, seda on meeldiv kuulda ka tagantjärele. Inimesed sageli loevad lehest ei viibi ise kohal. Ta on mõningatest sõnavõttudest, mis on hästi kirjutatud, esitatud, küllalt vastuvõtlikud. Näiteks Ida-Virumaa üks maavalitsuse juhtidest kirjutas, et Melchior torm hävitas metsamehed ja, ja sellepärast pole enam meid, kes valvavad, kus tuli puhkeb ja nüüd hakkavadki tulekahjud tulema. Nii lihtsustatult vist ei saa gaasiale vaadata härra talijal no selle aasta tulekahjude arvu, et metsas vabariigis on ulatunud 200 Taani loodame, et see enam ei kasva eriti ja kogupinda on kuskil 800 hektarit. Nüüd vaadates varasemate aastate statistikat, olenemata sellest, kas neid metsamehi oli nüüd palju rohkem, palju vähem. Siiski tuleb aeg-ajalt selliseid aastaid sisse, kus tulekahjude pindala just hakkab olema ka selline alla 1000 või selles kaares. Ja sellised tulede poolest rikkad aastad on kordunud nii viie, kuue aastaste tsüklite järel. Nii et muidugi, kui nüüd neid inimesi oleks kohapeal võib-olla rohkem olnud. Ma ei tea, kas see pindala nüüd oleks väiksem olnud või mitte, sest ma siiski rõhutan veel seda, et praegult ikkagi see asjaolude kokkusattumus oli liiga liiga selline. Teeme, ma tahaks metsavahi piima veel üle võtta, siin probleem oli metsavaatide, kas metsavahti pidada või mitte. Sest kindlasti metsavaht, kui selline inimene on vajalikes, seda metsa tunneb see esimene, justkui päästeamet kohale jõuab ja keegi ei suudelnud rabeleda kogu Eesti kraave ja teedevõrku meeles pidada ja need kohalikud inimesed väga otsustavad, kes, kes seda just selle käima jooksevad esimese 24 tunni jooksul. Seal kindlasti vajalik ka teisest küljest, kas on õige inimeste viis 10 aastat 1000 kroonise palgaga lihtsalt pidada selle jaoks, et ükskord võib-olla tarvis läheb? Võib-olla see asi peaks olema lepingute süsteemiga paika pandud, et siidi, vajadusel need inimesed võimalik rakendada, sellises olukorras on lihtsalt igaks juhuks hoida metsavahte või ei ole vist õige niivõrd niivõrd väikse raha peal. Selle jätkuks tähendab, et kas nüüd metsanduses toimuv reform, neid kuidagi sõda, metsapõlengut, majutus, ütleksin niimoodi, et kõigepealt neid sele, metsade majandamise organisatsiooni juhid tegutsesid ise väga ilusti seal metsameeste koordinaatoritena ja ma ütleksin ka niimoodi, et väga mobiilselt oli nüüd ikkagi vabariigi muudest osadest, kus oli võimalik nüüd metsamehi siin abiks tuua ilusti palavikujärgselt nad sinna kohale tulid, seejuures omades ikkagi kõik selle varustuse, mida sinna aja just parasjagu oli. Tean lisada sedagi, et Ida-Virumaal üks metsamees, kellest lugu peetakse ja valdab infot, ütles, et seal just mets läks põlema kohtades, kus metsavahikohad olid alles, nii et vahel tuleb jah, enne info edastamist natuke süveneda ka. Mis puudutab profülaktiliste töid, siis kindlasti profülaktiliste töid tuleb metsas teha ja intriigi metskond peab hoolitsema selle eest, et tema metsaääred oleksid puhtad ja ei oleks nii tuleohtlikud. Kuid nagu siin juba sai öeldud, con viiendik oli tagastatav omal maal ja praegult. Kuidas ikkagi minnakse sinna teise omaniku metsa seda raiet tegema küll ülla eesmärgiga sest mäletan just see koht, kus see tuli nagu pidama saadi seal peale 92. aasta põlenguid said väga edukalt neid barjääre rajatud ja väga pikalt ja kenasti tehtud, aga nüüd nende barjääride tähendab metsaaluse puhta puhtaks raiumiseks. Selline negatiivne tagajärg oli see, et oksad küll me tantsisime, erakond hakkas kanarbik seal männi väga tugevasti kasvama ja ja ega see kuivanud just nii kuivanud kanarbik on ka umbes küllaltki tuleohtlik, nii et ilmselt tuleks ikkagi minna seda teed, et nende väga tuleohtlike massiivide sees tulemite jäärad üldse jätta metsast vabaks või siis püüda sinna panna mingisuguseid lehtpuuliiki. Aga noh, eks selle soovituse peavad meile andma tulevikus metsa teadlased, et mida seal teha või kas seal üldse midagi teha, sest ega see variant, et jättagi see ala sellisena ei ole ka väga uus asi, sest mujal maailmas püütakse just kunstlikult sellist null selliselt tekitada, et siis vaadata, kuidas loodus ise arenema hakkab. Nii et ja see on üks variant, on muidugi, palju peaksin sõltuma ikkagi nendest omanikest ja nende soovidest ja tahtmist. See moment, et jäta nüüd põlenud mets looduse kätte edasi talitada. Tõepoolest kui lähimaades põhja pool seda nimelt tehakse. Ma konsulteerisin ka looduskaitsetalituse spetsialistidega, Nemad aga ütlesid, et siin on üks suur konks. Et kui seal riikides on püstitatud lausa tees, et see tuleb metsale kasuks, kui tema on saanud tuld. Aga siis tuleb vastavate teadlaste poolt seda põlenud metsa lasta nii-öelda jumalale uuendada, siis teha mingid omad uuendused, siis vedada sinnaga note ja vaadata, kuidas seened hakkavad tegutsema, et kasutada seda padusliku plats Tarmina ja targalt läbi uurituna, tõestada siis see ära, mida nad arvavad, et on vajalik ja õige. Nii et see on ka jälle mahukas töö ja kas meil Eestis just sellesuunalisi teadlasi täna ongi? Võib-olla need peavad kasvama selleks aga nüüd nagu me lubasime, et tuleme oma kõneluses selle juurde, et missa saab ikkagi sellest põlenud metsast edasi, kui ta ainult looduse kätte ja ikkagi inimene, kes kaotas metsa, riik, kes jäi ka osalt sellest metsast ilma, kui kehast metsast vist ainult 10 hektari ulatuses. Rabas oli palju tuld ja, ja tulevaste omanike metsas Eks ta kuigivõrd materiaalselt otsus kujutab, kas põlenud mets katlamajade kütteks. Ma arvan, käte saadavamatest kohtadest peaks siiski sellele vähemalt sobilikku puidu kasutamiseks sobilikku puidu ära likvideerima, sest meie riik ei ole nii rikas, et eks ole igal pool lasta seda looduslikku protsessi. Tulekahju võib vaadelda kui loodusliku protsessile, mille kaudu need soojeneb. Aga Eestimaal lihtsalt ruumi selliste looduslike protsesside jaoks. Et kuna üsna meie majandus sõltub suuresti metsast ja siis peaks kõik vähegi metsas, tuleb ka nagu majandusse minema ja majandust toetama. Aga kindlasti see suursoo kaitseala, mis nagu soosaan ja metsatukad, mis madalama kvaliteediga ilmselt jäävad loodusliku uuenemisele lihtsalt sinna ei maksa seda taha mahutada. Aga paremates kasvukohatüüpides ma ikka arvan, et sellel tuleb osaliselt toetada looduslikku uuendust ka istutamisega, et oleks normaalne kvaliteet vilets kõigiks peale, et maapind toodaks võimalikult palju. Ja ma olen kuulnud, et kui see arenes ja võitlus käis, siis kiirustatiga vallamajja teada saada, et kus on need omanikud või tulevased omanikud ja ja kiiruga paari päeva jooksul kõiki ei leitud, aga tegutsema metsas pidi, nii et teie jaoks oli ka olukord mitmeti keeruline, see abivägi tuli ja enesest mõistvalt mindi tuld kustutama, see oli selle asja suur pluss pool. Aga ta näitas ka praeguses arengus ja maareformi seisus mõndagi vist kätte. No ja see probleemide ring, mis, mis kaasneb erametsaga ja erametsaomanikega, see on kaunis suur. Seda praegu ei jõua nagu selgeks sirgeks rääkida. Niisuguse õnnetuse puhul muidugi ei saa vahet teha, tuleb kustutada ja ja mitte mõtelda, sellele piirid kulgevad. Aga kui seda ala nüüd vaadata, siis siin päris tagastatud erametsaveel ei olegi, on ala natuke rohkem, kui kaks kolmandikku sellest põlenud alast on, on, kus on avaldused antud ja see erastamise protsess mingis mingis seisundis ja kuskil kolmandik veidi vähem on, on ka seda, kus omanike avaldusi ja tegemist on noh, mitte just kõige kvaliteetsema metsaga ja, ja meie alad üldse on, ei ole nii, nii viljakad ja siin ka suhteliselt palju on niisuguseid alasid veel, kus ei ole avaldust esitatud, ei tasu võib-olla see tagasi võtta. Ma ütleks, et puhttehniliselt seda metsa küllaltki raske litsiilakaid, mis ulatuvad kilomeetrid läbi 20 30 meetri laiune maariba, mis jookseb kuni kilomeetri pikkusel teised. Tehniliselt on üsna raske tagasi mõõta, sest maamõõdutäpsusmaade reform, mis on üsna suur ja siis sihid Heather piirikivid leida ja, ja see on nagu väga töömahukas töö. Ma arvan, et mõni tulevane omanik, kes on paberid sisse andnud, on nüüd tõesti nõutu, et tahtsin toda metsa, mis oli enne põlemist, aga seda, mis nüüd on täna nagu ei tahaks. Mis siis riigi poolt selle omaniku jaoks on varuks või ei ole see seadusandluses üldse sätestatud, et kas ta saab kuskilt mujalt anda või kui ta seda ei taha, Albongu omaniku üldse ei ole, jätame need sihlakad kõrvale, need on tõesti keerulised asjad metsade majandamises. Aga kui tal on suurem tükk näiteks? No ega siin mingisugust seaduse poolset regulatsiooni praegu ei ole ja nüüd alles on ju meie kindlustuse turule tekkinud selline uus mõiste nagu metsakindlustus ja Eesti kindlustus on seda viljelema hakanud. Noh, ilmselt kui seal oleks need omanikud peale, on teile punnide mets oleksin kindlustatud olnud, siis oleks see neile ka ära turvatud. Aga noh, seal ei olnud seda asja tehtud, nii et praegu on ikkagi kaotajaks, on nüüd nii omanik kui ka siis riik ja kui nüüd omanikud tõesti oma avaldused läbi vaatavad ringi vaatavad, ringi mõtlevad, siis ma ei tea, kuidas kuidas me seda metsa seal siis tagasi hakkama andma, kui seda tagasitaotlejad, et see ei ole nii, et ikkagi eksvallamajal tekivad tõsised probleemid selle, selle omandi, tulevase majandamisega. Ma ütlen, et metsaameti poole poolt vaadatuna ja meie jaoks oleks muidugi kõige parem lahendus see, kui need omanikud sinna võimalikult kiiresti tekiksid. Kui neil omanikel on selge, mida nad seal teha tahavad, siis võib-olla tasuks ka riigi käest abi küsida, näiteks, et kas siis istutusmaterjali ka neid toetada või midagi sellist, aga no lihtsalt praegult nüüd kellelegi mingi kahju tekitatud ja riik tuleb, selle korvab no seda ei maksa loota. Margus Taltsi oli võimalus tudeerida kanada metsandust ja mitte lühikese aja jooksul, vaid kuude pikkuselt. Kas teil tuleviku jaoks on ka Kanadast midagi nüüd silme ees või paberil või peas, et tasub nii teha, nagu nemad on teinud, sest neil on ka väga suured metsaalad ja ega see ligipääsemine vist kaisa minuti jooksul toimuda, sest seal ei ole isegi asustust. Mõnel Kanadas on see metsatööstus nagu kõige tähtsama tööstusharu põhiline esimese toodangu poolest sellele rahvuslikule kogutoodangule, sinna pannakse suurt tähelepanu, suuri rahalisi vahendeid. Ma arvan, et sealt tasuks otsida kontakte ja võimalusi, sest nende põhjal teadusuuringuid, sest siis oli metsi, asub samasuguses kliimavööndis kui meedia mõneti sarnane on saksa palju informatsiooni sealt ära kasutada. Näiteks metsade tuleohuindeks tagamise süsteem, mida lahkesti pakkusime, küllaltki huvitatud, et see leviks nagu suure riigi asi on optimeeritud, kui nende asjaga mujal kasutatakse, seda pakuti ja seal on palju asju, mis me nägime, seal võiks Eestis rakendada. Ja mida öelda nüüd neile, kes tulevad nende murede pärast, mis täna keskustelus kõlasid vallamajja vallavanema juurde või teie teiste spetsialistide juurde, ütlete ristajate, tulge, tulge, et koos saabki asi parem, kui arutame ja vaatame võimile. No kindlasti tuleks tulla ja, ja vaadata kõigepealt ära hinnata see olukord, mis kellelegi maa peal nagu on ja ja noh küll me leiame lahenduse, lahendust muidugi ei leia sellist, et mis metsa taastaks, momentaalselt, aga aga noh, koostöös peame edasi minema ja, ja need tagajärjed nagu likvideerivad Teie ütlesite hästi optimistlikult siin ühes teleprogrammis mõni päev tagasi, et et ega see kiirtuli, mis käis üle rabastet, sealse elu, taastub kiiresti. Marjad varsti Punavad jälle oli see nagu inimeste rahustamiseks öeldud ikkagi täielikult metsamehe nii-öelda vastutustundega. Ma ikka vastutan oma sõnade eest. Kindlasti paari-kolme aasta pärast jõhvika soodes taastuks jõhvikad ja ma arvan, isegi pohlametsade pohl hakkab tekkima ka kahe-kolme aasta pärast põlengut ja see on mustikas, on võib-olla see pikemat aega, nõuab see kasvamaminek. Nii et marjakorv ei tasu ära visata mingil juhul.